Toitumisteaduse uurimisel puutusin paratamatult kokku stressiga ja stressi uurides puutusin paratamatult kokku une ja unetusega...iga valdkond on tohutu ja samas huvitav. Kõik on kõigega läbipõimunud. Seotud. Mõjutatud. Uni ja looduse rütmid meie sees ja meie ümber suhtlevad omavahel lakkamatult. Märkide ja sümptomite keeles. See keel ei ole raske, siin on valguse, pimeduse ja varjude liikumine. Miks mitte heita pimedusse veidi valgust ja õppida tundma meid mõjutavate rütmide olemust. Meil ei õnnestu seda vältida. Miks mitte heita valgusesse veidi pimedust ja õppida aru saama, et liigne valgus on meie kultuuri toonud valgusreostatuse. Esimene asi, mida enamik meist hommikul ärgates mõtleb: „Mis kell on?“. Kellad juhivad meie elusid. Need juhendavad meid, kuna üles tulla, kuna magama heita, kuna süüa, juua, mängida, tööd teha või palvetada. Selles moodsas maailmas me vajame kella.
Kuigi need kellad, mis meie jaoks
nii igapäevased, on ebaloomulikud: alles
hiljutine inimese leiutis, üks masinake, mis toodab tunde, minuteid ja
sekundeid. Me oleme hakanud uskuma, et enam ei ole mingeid sidemeid, meie
kellade ja looduse loomulike tsüklite – koidik ja loojang, päevavalguse
pikenemine, ööpimeduse lühenemine kevade saabudes, tõus ja mõõn – vahel.
Kuid me eksime, hoolimata
elektroonikast ja kvantkelladest, tuksuvad inimkehad jätkuvalt päeva rütmis. Me
ei tunne seda tihtipeale ära, kuna elame maailmas, milles on väga palju
kunstlikku aega, mis maskeerib meie sisemised kellad. Kuid pruugib meil istuda
lennukisse ja ületada mitu ajavööndit, kui adume, et oma bioloogiast ei olegi
nii kerge üle olla.
Me sööme, kui oleme näljased,
magame, kui oleme väsinud ja joome, kui oleme janused. Või nii me vähemalt
mõtleme. Kuid see on vaid tsivilisatsiooni ja äratuskella plärina imeõhuke
pealiskiht, mis annab meile petliku üleoleku tunde. Kui meid jäetakse üksi oma
loomuliku mehanismiga, siis me sööme, magame, joome ja täidame paljusid teisi
bioloogilisi funktsioone mitte siis, kui me seda otsustame, vaid siis kui meie
sisemine bioloogiline kell seda ütleb.
See türannina tunduv sisemine kell
ei dikteeri meile mitte ainult meie füüsilisi tegemisi. Ka meie tujud ja
emotsioonid on päevase rütmi mõju all. Meie kõige intiimsemad hetked on samuti
kronomeetrile allutatud – kõige parem aeg armatsemiseks on 22.00:)
Inimesed on lõhkunud enda ja looduse
vahel palju sidemeid. Meie toit tuleb eelpakendatult, meie joogid on
pudelitesse pandud ning me võtame tablette, selle asemel, et närida lehti. Elekter muudab meie ööd päevadeks, keskküte
muudab meie talved kevadeks. Aga minnes ilma kellata (ja muude seadmeteta)
sügavale pimedasse koopasse, läheb vaid paar päeva ilma päikesevalguseta, kui
me oleme tagasi oma iidsete mustrite juures. Olles ilma jäetud võimalusest
vaadata kellaaega, liiguvad meie rütmid aeglaselt kooskõlla välise maailmaga.
Loodus on pungil päeva, kuu ja
aastarütme. Varane linnuke leiab tera, unilane läheb talve saabudes talveunne.
Lilled avavad ja sulgevad oma õisi teatud kindlal ajal. Mesilased otsivad välja
kõige nektaririkkamad õied nii nagu nad järgiksid kokkulepitud päevakava. Palolo
uss (palola viridis) heidab peret üks
kord aastas lunaartsüklit arvestades. Grunjooni kala (Leuresthes) tunneb hästi
hoovuste ajakava (Kalifornia rannikuvetes elutsev 17cm pikkused kalad koevad
öösel kõige suurema tõusu ajal oma marja otse veepinna joonele ning kaevavad
selle siis 5cm sügavusele liiva sisse. Kudenud grunjoon läheb merre tagasi,
kuid mari areneb märjas liivas kuni järgmise tõusuni. Vastsed kooruvad 3 minuti
jooksul pärast seda, kui tõusuvesi jõudis „inkubaatorini“. Kudemine toimub
üks-kaks päeva pärast kuu loomist või täiskuud).
Suur erinevus meie ja teiste elusolendite vahel on selles, et me teatud määrani oskame kognitiivselt need iidsed sidemed ületada. Selle asemel, et magada, kui keha meile seda dikteerib – joome me veel ühe tassi kohvi, paneme raadio mängima, keerame auto akna lahti ja püüame ennast veenda, et me suudame võita paari miljardi aasta vanuse evolutsiooni.
Me ei suuda! Nii meie, kui ka pea kõik teised elusolendid sellel
planeedil – loomad, taimed, vetikad, bakterid – omavad bioloogilist kella, mis
on tiksuma pandud rohkem, kui 3 miljardit aastat tagasi.
Kronobioloogia kolm peamist tsüklit
Infradiaansed
rütmid (ingl.k infradian rhythm; ladina k „infra“
tähendab üle ja „dies“ tähendab päeva) – on rütmid, mis kestavad rohkem,
kui 24 tundi. Need rütmid korduvad mõne päeva, nädala, kuu või isegi kord aasta
jooksul
Need rütmid on loodud meie sees. Ajastus elusorganismides kontrollib
laias spektris käitumisviise: migratsioon (lindude ränne), reproduktiivsed
tsüklid, talveuni. Mõni neist rütmidest
on pikem, kui aasta. Tsikaadi paaritumis/paljunemistsükkel on 2 nädala
jooksul vaid korra 13 või 17 aasta jooksul.
Ultradian
rütmid (Ladina keeles “ultra” tähendab “alla,”
ja “dies” tähendab “päeva”) on bioloogilised rütmid, mis on lühemad kui 24
tundi. Inimkehas on palju taolisi rütme. Täiskasvanutel näiteks vahelduvad
pingutuse ja puhkamise tsüklid iga kahe tunni tagant. Ultraadian rütmid
reguleerivad füüsilisi, emotsionaalseid ja vaimseid funktsioone. Sageli
kestavad need mitmeid tunde ja siia alla käivad toidu seedimine, vereringe,
hormoonide eritumine, une erinevad staadiumid ja inimvõimete tõusu-languse
kõver. Need tsüklid on meie kehass sisse monteeritud miljonitel viisidel. Mõned kestavad vaid sekundeid, nagu näiteks
hingamine. Mõnede pikkus on vaid millisekund, sellised on rakusisesed mikrotsirkulaarse
tasandi protsessid. Loodete tsüklit (ca 12,4 tundi) on palju uuritud mere
elustikuga seonduvalt.
Tsirkaadrütmid (ingl. k. Circadian rhytms; Ladina “circa” tähendab “lähedal,” ja
“dies” tähendab “päev”) on rütmid, mis kestavad ca 24 tundi, näiteks inimese
ärkveloleku-magamise tsükkel või lehtede liikumise tsdükkel taimedel. Need
rütmid mõjutavad inimest otseselt, seega on neid kõige enam uuritud.
Kronobioloogia ajalugu
Paljud meist teavad väga vähe inimese sisemisest kellast. Noort teadusharu nimetatakse kronobioloogiaks ja see on viimasel 30 aastal järjest kasvanud ja laienenud. Kronobioloogia hõlmab päeva-öö rütmi, mis mõjutab inimese tervist.
Inimajaloo
algusest peale on inimene olnud valguse ja pimeduse poolt vormitud.
Geneetiliselt avalduvad ajamõõturid on sügaval meie keha sisemuses ning
kontrollivad selle fundamentaalseid rütme. Mida paremini me nende tööd tundma
õpime, seda kasulikumalt me saame ennetada ja ravida oma haigusi ning toetada
tervenemise protsessi.
Kronobioloogia
teadusharuna sündis 18 sajandil, kuid tõsine uurimine algas 20 sajandil koos
teadlastega: Wilhelm Pfeffer, Erwin Bünning, Karl von Frisch, Jürgen Aschoff,
Colin Pittendrigh ja Arthur Winfree.
Kronobioloogia
valdkond on kiirelt levimas kõikjal maailmas. Kronobioloogia Instituudid, teaduslaborid, vastavad osakonnad on nii
Oxfordi, Harvardi kui ka paljude teiste maailma ülikoolide juures. Kronobioloogiat
kasutatakse geneetika, endokrinoloogia, ökoloogia, spordimeditsiini,
psühholoogia jpt alastes uuringutes.
Meie sisemise kella intelligentsus on hämmastav. Iga rakk toodab äärmiselt spetsiifilisi substantse, näiteks nagu ülesehituseks vajalikke aminohappeid. Kui vajalik kogus on valmis, tootmine lõpeb. Ensüümid lagundavad substantse tundidega. Algab uus tsükkel. Teatud geenid, mida tuntakse „kellgeenide“ nime all toimivad nende tsüklite sisse ja väljalülitajatena. Neid võib leida igat liiki inimkoes ja nende mõju on ääretult arukas, mitmetahuline, keeruline. Igas inimkeha osas on retseptorid, mis võtavad vastu informatsiooni virgatsainetelt ja neuronite stiimuleid. Kellgeenid kontrollivad nende tundlikkust. See käib ka vitamiinide, mikroelementide ja teiste bioloogiliselt oluliste ainete sh rohtude mõju kohta. Paljud sensorid on avastatud alles hiljuti ja need ei tunne ära ei objekte ega värve, vaid päevavalguse aega. Valgus on ülivõimas pulsi generaator. Selle, kas inimene elab südameataki üle, sõltub sellest, kas päikesekiired paistavad läbi intensiivravi palati akna. Põhjapoolsete haiglatiibade ruume seostatakse suurema suremusega.
Valguse-pimeduse, rütmide mõju on üle kogu keha ja igas vallas. Nii on tekkinud harud: kronofüsioloogia, kronopatoloogia, kronofarmakoloogia.
Näiteks on vitamiinidel oma kronobioloogia, söömise ajast sõltub, kas vitamiinide sünergia kehas toimib, kas organid teatud ained vastu võtavad, kas bioloogilist mõju olema saab.
Kronofarmakoloogia on eriti tasuv uurimisvaldkond. On läbi viidud tuhandeid uuringuid, mis ajal täpselt ravimeid võtta, et suurendada mõju ja vähendada kõrvalnähtusid. Kuigi kronobioloogia on teaduse perekonna noorliige, on selle haru võimalusi avanenud tohutult.
Valguse mõju
tõttu erinevatele haigustele on erilise tähelepanu pälvinud hormoon melatoniin,
mis on saanud ka nime „kronobioloogia emahormoon".
Valguse-pimeduse faktor reguleerib pidevalt meie igapäevaseid funktsioone 24 tunnises rütmis. Meie kehas muudetakse see informatsioon signaalhormooniks melatoniin. Melatoniin täidab juba päevavalguses mitmeid erinevaid ülesandeid. Kella 23.00 paiku toimub järsk taseme tõus (8-10 korda suurem tavatasemest). See on paljudele organitele signaaliks oma tavatöö aeglustamiseks ning asuda uuenemisele ja taastumisele. Paljudel vanematel inimestel on öine melatoniini voo suurenemine peatunud. Paljud rütmid – sealhulgas uni, vererõhk, kehatemperatuur ja hormoonid – jäävad kontrolli alt välja. Sellisel juhul on arukas kronobioloogiline toetamine vajalik. Viimase aja uuringutega on teadlased hakanud aru saama, millistel tundidel toimub vähiraku paljunemine. Aja regulaatorid on tervel ja vähirakul erinevad.
Hetkel leiab
teadus, et otseselt unega on seotud 80 erinevat haigust. Uni on vajalik, uni on tasuta arst ja
ravitseja, uni annab tervenemiseks tohutuid võimalusi.
Kronobioloogia ja uni
Hetkel leiab teadus, et otseselt unega on seotud 80
eirnevat haigust. Uni on vajalik, uni on
tasuta arst ja ravitseja, uni annab tervenemiseks tohutuid võimalusi.
Kronofüsioloogia on uurinud „hommiku“ ja „õhtu“ inimesi. Palju sidemeid on
stressi ja ööpäevarütmide vahel. Omad rütmid on allergiatel jne.
See on hämmastav ja põnev rütmiline valguse-pimeduse
mäng, mis mõjutab meid ja mida meie saame arvesse võtta. Me ei võida valgust ja
ei alluta endale pimedust, kuid me saame arukalt oma tervist hoida ja taastada,
kui jälgime inimkeha ja looduse vahelist ääretut intelligentsust.
Üks kronobioloogia suuri valdkondi on uni. Unetus ja une puudus on tänases maailmas väga levinud. Kuidas une rütmid toimivad, mida me saaksime oma une jaoks teha (ja me saame teha üsna palju), kuidas me oma keha loomulikke rütme tundes taastumist aidame ja paljust muust huvitavast räägime aprillis Istervendamise Seminaril.
http://remedyway.ee/product/pid/1602/bid/8957
