Vindumine ja toksiline positiivsus

 

Adam Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New York Times artikkel „There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.  

Allpool tükikesi Granti artiklist:

"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."

Seda ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.

Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud.  Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.

Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“  vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.

Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.

Nii nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.

Artikliga edasi:

Virelemine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta domineeriv emotsioon.

Kuna teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise  nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia emotsionaalsete sümptomitega.  

Pandeemia on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.

Psühholoogias mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.

Virelemine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon – ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.

Selle termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.

Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.

Isegi kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine võib aidata teil neid aidata.

Psühholoogid leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“ oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.

Meil on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada, et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.

Selle asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või "Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg optimistlik.

Kui lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis "Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."

Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.

Mida me saame virelemisega teha? Mõiste nimega "vool" (flow) võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid oma pandeemiaeelse rahulolu.

Varahommikune sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete muret nende heaolu pärast.

Kuigi uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust iga 10 minuti järel.  

Pandeemia oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest, kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk: väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.

Virelemine ei ole ainult meie peades – see on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada. Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele häält andma ja valgustama teed tühjusest.

Toidu mõju ajule vol 1

 

Raamatute arv ostunimekirjas aina pikeneb, kuid lõpuks püüan läbi lugeda need, mis juba tükk aega riiulil seisnud. Peale raamatu "Hungry Brain" lugemist jäi aja ja toidu suhetest veel ootama  Felice Jacka raamat „Brain Changer: The Good Mental Health Diet“. 

Autor Felice Jacka on toitumispsühhiaatria professor ning Deakini ülikooli Food & Mood Centre (toidu- ja meeleolukeskuse) direktor. Ta on ka Rahvusvahelise Toitumispsühhiaatria Uurimise Seltsi (ISNPR) asutaja ja president ning Austraalia vaimsete häirete ennetamise liidu endine president. Tema poolt läbiviidud uuringute tulemused on olnud väga mõjukad ja teda tunnustatakse laialdaselt kui rahvusvahelist liidrit tekkivas, kuid ümberkujundavas toitumispsühhiaatria uuringute valdkonnas. Tema praegune uurimus keskendub tihedalt seostele toitumise, soolestiku tervise ning vaimse ja aju tervise vahel.

Ta kirjutab enda kohta raamatu sissejuhatuses, et kasvas üles ebatraditsioonilises naturopaatide peres, kus oli tugev uskumus, et sa oled see, mida sa sööd. Vanemad olid vegetaarlased ja ema ei osanud üldse süüa teha. Jacka ema viis aedvilju valmistada: keeta neid seni, kuni olid muutunud ühtlaseks plögaks ja siis valada taldrikule. Nii et noorena Jacka köögivilju ei armastanud.

Noorena ei armastanud ta ka matemaatikat ja soovis oma karjääri seada kunstnikuna. Kuid teismelisena alanud ärevushäired ja haigestumine depressiooni, muutis valikuid ja ta asus õppima psühholooogiat, et mõista oma haiguse tagamaid.

„Selle (psühholoogiaõpingute) väga oluline põhjus oli minu isiklik kogemus ärevuse ja depressiooniga. Pärast seda, kui lapsepõlves oli välja kujunenud ärevushäire – mis ei ole sugugi haruldane –, oli mul teismeeas välja kujunenud üsna tõsine paanikahäire ja hakkasin kogema regulaarseid depressioonihooge. Kahjuks on see paljude inimeste jaoks väga levinud kogemus. Hilistest kahekümnendatest eluaastatest olin aga hakanud treeningule, dieedile ja unele keskendudes taastuma ja hea enesetunne taastus.“

Raamat ise on väga hästi liigendatud, teemad jaotatud lühemateks alapeatükkideks, nii et lugeda on väga lihtne ja mõnus. Peatüki lõpus on peamised pidepunktid uusesti välja toodud.

Lihtsaks tegi raamatu muidugi ka see, et siin on väga palju tuttavat materjali: maailma statistika ülekaalu ja vaimse tervise kohta, ülitöödeldud toidu kalorite osakaal tänases lääne dieedis, aedviljade/puuviljade olulisus jms. Samas on Jacka uurinud erineva toidu mõju ajule ja raamatu lõpupeatükis vastab ja selgitab ta selliseid küsimusi: kas punane liha on ajule halb, kas gluteen ikka on nii halva mõjuga, kuidas mõjuvad ajule piimatooted, kas Paleo on ajule parim, kas peaks vältima kaunvilju jms.

Prof. Felice Jacka

Oma vaimse tervise kohta kirjutab Jacka:

„Nagu paljud teismelised, kannatasin ka mina oma noorukieas depressiooni ja ärevuse all. Paljude noorte jaoks tõstavad need levinud vaimsed häired, eriti depressioon, pead just puberteedieas. Suured bioloogilised muutused koos suurte elumuutustega muudavad selle perioodi vaimse tervise probleemide jaoks eriti ohtlikuks. Tegelikult ilmnevad pooled psüühikahäiretest esmakordselt enne neljateistkümnendat eluaastat. Paljude inimeste jaoks muutuvad need korduvateks ja mõnikord kroonilisteks seisunditeks. Kuigi hea uudis on see, et need haigused kaovad paljudel haigetel lõplikult kahekümnendate eluaastate keskpaigaks, jääb kahetsusväärseks tõsiasi, et depressioon on noorukite seas väga levinud. Siin Austraalias viidi läbi hiljutine ulatuslik nelja- kuni 17-aastaste laste ja noorukite vaimse tervise uuring, mis tõi välja, kui levinud on need häired selles vanuserühmas: peaaegu iga viies 16–17-aastane tüdruk vastab terviseprobleemide osas kliinilise depressiooni kriteeriumidele, samas kui ligikaudu üks kümnest noorest märkis, et on viimase aasta jooksul end kahjustanud. Ärevushäired, mis algavad väga varases eas, olid samuti levinud, mõjutades viimase 12 kuu jooksul ligi 7 protsenti uuringus osalenutest.“

Uuringu üks peamistest leidudest oli, et suurema riskiga on lapsed madala sissetulekuga ja/või madala haridustasemega peredest. 

Jacka märgib:

„Mis siis, kui ma ütleksin teile, et me usume nüüd headele tõenditele tuginedes, et toitumine on muudetav vaimuhaiguste riskitegur? See ei tähenda, et see on vaimuhaiguse ainus põhjus – arvestades riskitegurite keerukust ja nende koostoimet, oleks see kindlasti üle võlli keeramine. Aga kui me tuvastame psüühikahäirete riskiteguri, mida saab muuta, kas me ei peaks siis proovima seda teha? Eriti kui see on miski, mis mõjutab iga päev 100 protsenti elanikkonnast? Suur osa sellest, millest see raamat räägib, on võimalus ennetamiseks.“

Kuidas depression välja näeb ja tundub

Jack ise võrdelb depressiooni Harry Potteri raamatutest pärit dementoritega. Need imesid sinust välja kogu elurõõmu ja jätsid su maha sellisena, et sa ei suutnud tunda mingit rõõmu ka nauditavatest olukordadest.

Igaüks kogeb depressiooni erinevalt, kuid haiguse keskmes on võimetus tunda rõõmu, mida nimetatakse anhedooniaks.

Teine oluline sümptom, mis on vajalik depressiooni diagnoosiks, kas koos anhedooniaga või eraldi, on "depressiivne meeleolu". Seda juhul, kui on raske depressiooni diagnoos. Teised sümptomid võivad hõlmata püsivat väsimust, keskendumis- ja otsustusraskusi, põhjendamatut süü- ja väärtusetuse tunnet, söögiisu ja unehäireid, kehaliigutuste aeglustumist või agitatsiooni ning surmamõtteid. Mõned neist sümptomitest koos anhedoonia ja/või depressiivse meeleoluga peavad kestma vähemalt kaks nädalat ja põhjustama märkimisväärset stressi või talitlushäireid (teisisõnu mõjutama teie võimet minna tööle, hoolitseda oma tervise, perekonna eest või muu taoline). Jacka kirjutab, et see on tõesti kohutav haigus ja ta ei sooviks seda oma halvimale vaenlasele. Tema enda depressiooniepisoodid viisid ta siis õppima psühholoogiat, et aru saada kohutava haiguse põhjustest ja leidmaks võimalusi, mida teha, et see enam ei korduks.

Ärevushäire kohta kirjutab Jacka:

„Kuid palju ärevust võib sandistada ja avaldada elukvaliteedile väga suurt mõju. Ärevushäireid on palju erinevaid. Väga levinud on foobiad. Enamik inimesi ei armasta ämblikke, madusid ega haisid, kuid kui paaniline hirm nende ees hakkab elu tõsiselt segama, liigitatakse see häireks. Samamoodi on sotsiaalfoobia väga levinud. Sotsiaalse foobiaga inimesed tunnevad, et maailm vaatab nende poole. Nad eemalduvad sotsiaalsest suhtlusest ja see võib jällegi avaldada suurt mõju nende igapäevasele toimimisele. Generaliseerunud ärevushäire mõjutab paljusid inimesi, pannes nad lõputult muretsema peaaegu iga pisiasja pärast. Siis on posttraumaatiline stressihäire (PTSD), mis võib tekkida pärast igasuguseid traumaatilisi sündmusi, ja obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD). PTSD ja OCD võivad olla eriti tõsised ja laastavad. Seda on ka paanikahäire, mille all nii mina kui mu vanim tütar kannatasime aastaid. Ärevushäiretega inimesed väldivad sageli sotsiaalseid olukordi või kardavad kodust lahkuda, mis võib nende elukvaliteeti tõsiselt mõjutada.“

Uuringud vaimse tervise ja toidu seostest

Enne 2009. aastat oli tehtud mitmeid uuringuid – mõned neist olid hea kvaliteediga ja enamik neist mitte nii head – uuriti võimalikke seoseid meie toitumise aspektide, nagu kala või folaadi tarbimine, ja häirete, nagu depressiooni, tekkeriski vahel. Samuti tehti uuringuid, milles uuriti kalaõli või folaadilisandite võimalikku kasulikkust depressiooni ja muude psüühikahäirete korral. Samuti viidi läbi mõned uuringud, mis vaatlesid võimalikku seost meie vere toitainete taseme ja meie psüühikahäirete tekkeriski või meie reaktsiooni vahel nende ravile, näiteks antidepressantidele.

Jack sõnul seisneb selliste uuringute suur probleem, olgu need siis hea või halva kvaliteediga, selles et me ei söö ainult üksikuid toitaineid, nagu folaat, ega toiduaineid nagu kala; me sööme täisväärtuslikku dieeti, kus väga suur hulk erinevaid ühendeid mõjutavad meie tervist väga keerulisel viisil. Ühe näitena leidub folaate paljudes köögiviljades, puuviljades ja salatites ning madalat folaaditarbimist seostatakse paljudes uuringutes kogu maailmas depressiooniga. Kuid taimne toit sisaldab lisaks kõikidele neis sisalduvatele toitekomponentidele, nagu folaat, mineraalid, valgud, rasvhapped, kiudained, süsivesikud ja muu taoline, ka tuhandeid teisi bioaktiivseid ühendeid, nagu karotenoide (leidub oranžis, punases ja rohelised lehtköögiviljad), flavonoide (tees, viinamarjades, punases veinis, tumedas šokolaadis, tsitrusviljades ja marjades), glükosinolaate (ristõielistest köögiviljadest, nagu rooskapsas, kapsas ja spargelkapsas), fütoöstrogeene (sojas, terades, pähklites ja seemnetes), steroole (taimeõlides, pähklites, teraviljas ja mõnedes köögiviljades) ja väävliühendeid (sibul, porrulauk ja küüslauk). Need kõik toimivad väga keerulisel viisil ja me alles hakkame mõistma, mida nad kehas tervise mõjutamiseks teevad.

Jacke selgitab, milline oleks tema silmis inimese füüsilise ja vaimse tervise jaoks ideaalne dieet:

Tema lemmikhommikusöök võib olla kaer (puder), kuhu on lisatud banaani ja millele on lisatud piima, pähkleid, seemneid ja mett. Ta võib valmistada lõunaks tööle kaasavõetava suure salati, mis on segu lehtsalatist, spinatist, kressist, porgandist, värskest punapeedist, seal on tomateid, lisaks sellele purgi tuunikala või võib-olla ricotta juustu, mis on maitsestatud oliiviõli ja balsamico äädikaga, ja viil täistera leiba. Pärastlõunast kõhukorinat võib rahustada mandlite, brasiilia pähklite, kreeka pähklite ja/või india pähklitega koos õunaga. Ja siis võiks õhtusöögiks olla suur taldrik brokolit, lillkapsast, bataadiputru, veidi pruuni riisi ja väike portsjon lahjat steiki, magustoiduks külmutatud mustikaid ja jogurtit. Klaas punast veini. Või võib see olla läätsehautis või supp, mis on täis köögivilju ja täistera otra. Päevas võiks juua teed – musta ja rohelist – ning paar kohvi lehma-, soja- või mandlipiimaga.

Rasvade, kiudainete, valkude, süsivesikute, vitamiinide, mineraalide, polüfenoolide ja paljude muude toiduainete bioaktiivsete osade arv ja mitmekesisus selle inimese dieedis – rääkimata nende väga keerukatest koosmõjudest, mis mõjutavad tema tervist – ei ole võimalik paberile panna mõningate üksikute toitaine mõõtmise ja sellest aru andmise teel. See annaks meile ainult väga väikese ja ilmselt mitte eriti kasuliku osa pildist.

Naise tervis vol 40 - udus aju ja depressioon

 

Gunter kirjutab, et uuringud ei näita menopausiealiste naiste kehvemat ja halvenevat funktsioneerimist, vaid pigem võimetust mingil perioodil uut infot vastu võtta.

Gunter võrdleb seda arvuti kõvakettaga – kui arvutisse laetakse uut programmi, on kogu tegevus aeglasem ja lünklikum. Kui programm on alla laetud ja tööle hakkab, siis ei ole enam probleeme.

Uuring, kus võrreldi 45-55 aastaseid naisi ja samas vanuses mehi, leidis, et enne menopausi oli naiste võimekus tunduvalt suurem kui meestel.  Perimenopausi ja menopausi ajal see vahe vähenes, kuid naised said jätkuvalt paremini hakkama kui samas vanuses mehed.

Nii et udus aju, unustamised jms on ajutine protsess – ja kui keha on harjunud uue eluetapiga, läheb elu taas edasi!

Kuidas on sellega, kui naised ütlevad, et peale menopausi üleminekut ei ole nad enam nii teravad. Teadlased vaatlesid uuringu käigus mälu ja taju (tunnetust – cognition) – seda enne menopausi, üleminekuperioodil ja pärast menopausi. Nad leidsid, et kognitiivsed funktsioonid küll muutusid, kuid see oli seotud vananemisega. Naised on üleminekuperioodis vanuses 47-53 ja see on siiski 6 aastat vanust juurde.

Naised, kes on suurema stressi all, depressioonis, teiste terviseprobleemidega, unehäiretega ja tugevate vasomotoorsete sümptomitega, võivad kogeda ka udus aju tugevamalt.

Gunter küsis oma elukaaslaselt (8 kuud temast noorem), mille süüks ta paneb seda, kui unustab autovõtmete asukoha? Mees märkis, et loomulikult oma vanust või stressi. Miks peaks naiste puhul pidama süüdlaseks menopausi?

Mida saab teha, kui naine tunneb, et toimuvad muutused kognitiivsetes funktsioonides ja kogeb unustamist:

Jää rahulikuks  - menopausi perioodil on ajutised muutused unustamiste, tähelepanu jms osas tüüpilised. See ei ole märgiks, et kõik hakkabki veerema allamäge. Selles eas naistel on dementsus väga harv ja seotud perekonnas esinenud Alzhemeri tõvega.

Konsulteerige ja uurige, kas teil on depressiooni, ärevust, unehäireid – kui need vajavad ravi, siis ravi parandab mäluprobleeme

Kontrollige oma tervist – uneapnoe, kilpnäärme haigused ja diabeet võivad udust aju tekitada ja seda teevad ka mõned ravimid

Treening – seda ei saa liiga palju korrata, seega 150 minutit nädalas keskmise aktiivsusega liikumist.

Tehke kindlaks oma stressitase – see pole kerge, kuid psühholoog võib aidata stressoreid määratleda ja anda tehnikaid nendega toimetulemiseks. Paljud naised alahindavad oma stressi.

Tehke mälutest – seda nimetatakse neuropsühhiaatriliseks testimiseks ja viiakse läbi ainult siis, kui kognitiivsete funktsioonide halvenemiseks ei ole nähtavaid põhjuseid ja see segab tema igapäevaelu. Testid peaksid tegema naised, kelle peres on esinenud varast Alzheimerit.

Depressioon

 Naised näivad olevat perimenopausi aastatel ja vahetult pärast menopausi depressiooni suhtes eriti haavatavad. Erinevad uuringud näitavad, et menopausi perioodil esineb 19-36% naistest depressiooni. Naistel esineb depressiooni rohkem kui meestel ja hormonaalsed muutused võivad olla depressiooni käivitajateks. Naistel, kellel on varajane menopaus (45 aastaselt) ja eriti neil kel on primaarne munasarjade puudulikkus on kõrgem depressiooni tase.

On olemas erinevaid teooriaid, miks naistel sel perioodil depressiooni määr on kaks korda suurem. Üks teooria väidab, et on olemas selline „haavatavuse aken“, et mõned naised on perimenopausi ajal tekkivate hormoonide nihete suhtes tundlikumad ja on seega suurema depressiooniriskiga. Suurema riskiga on naised, kellel on varem elus olnud depressiivne meeleolu.

 

 

Emotsionaalne tervis perimenopausi ajal nõuab tasakaalu enda eest hoolitsemise ning töö ja teiste eest hoolitsemise kohustuste vahel. Paljud naised suudavad tuvastada ja kirjeldada pingeallikaid ja stressi sümptomeid, kuid neil võib siiski olla raske võtta aega iseendale. Probleemi äratundmine on esimene samm toimetulekuviiside leidmiseks. Ehkki paljusid stressoreid ei saa muuta, aitavad toimetulekuoskused naistel tulla toime eluprobleemidega ning tekitada parema enesekindluse, tasakaalu ja harmoonia tunde.

Mõni naine võib kasu saada ka oma elustiili kohandamisest, sealhulgas tasakaalustatud toitumisest ja regulaarsest treenimisest.

On oluline, et tervishoiuteenuse osutaja aitaks naisel otsustada, kas ta tunneb end lihtsalt stressis või kurvameelsena või on ta kliinilises depressioonis. Kliiniline depressioon on aju keemilise tasakaalustamatusega seotud seisund ja hormoonide muutumine perimenopausi ajal võib olla seotud selle tasakaalutusega. Seda iseloomustavad sellised sümptomid nagu pikaajaline väsimus, vähene energia, huvi kadumine tavapäraste tegevuste vastu, kurbus, ärrituvus, unehäired, erutus, kehakaalu muutused ja vähenenud sugutung. Kuigi enamik inimesi kogevad neid sümptomeid aeg-ajalt, siis depressioonile viitvad need, kui kestavad kahest nädalast enam.

Depressiooni tunnused

Kui te kogete mõnda neist sümptomitest enamiku päevast, pea iga päev vähemalt 2 nädalat võib teil esineda depressioon ja peaksite pöörduma tervishoiuteenuse osutaja poole:

Püsiv kurb, ärev või “tühi” meeleolu

Lootusetuse või pessimismi tunne

Ärrituvus

Süütunde, väärtusetuse või abituse tunne

Huvi või naudingu kaotamine hobide ja tegevuste vastu

Vähenenud energia või väsimus

Aeglasemalt liikumine või rääkimine 

Rahutu tunne või raskused paigal istumisega

Raskused keskendumisel, meenutamisel või otsuste langetamisel

Magamisraskused, varahommikune ärkamine või üle magamine

Söögiisu ja/või kehakaalu muutused

Mõtted surmast või enesetapust või enesetapukatsed

Valud, peavalud, krambid või seedeprobleemid ilma selge füüsilise põhjuseta ja/või mida ei leevenda isegi ravi korral

Veebilehel peaasi.ee saad teha testi ja lugeda depressioonist rohkem. https://peaasi.ee/kusimustikud-depressiooni-hindamiseks/

Depressiooni tüübid

On kuus peamist depressiooni tüüpi ja neli neist on menopausiga tihedamalt seotud:

• Klassikaline depressioon (major depression). See kestab kauem kui kaks nädalat ja seda iseloomustavad intensiivsed kurbuse tunded, huvi kadumine tavapäraste tegevuste vastu, sõpradest ja perest eemaldumine ning negatiivsed mõtted.
• Düstüümiline häire. Kerge kuid püsiv meeleolulangus, mis kestab vähemalt kaks aastat ning mille ajal inimene ei kaota oma teovõimet, tuleb oma igapäevaeluga rahuldavalt toime, kuid tunneb end seejuures siiski enamasti rõõmutu ja kurvameelsena. Sageli kaasnevad ka une- ja toitumishäired, madal enesehinnang ja energiatase ning lootusetusetunne.
• Kohanemishäire (adjustment disorder). Selle toob sageli kaasa stressirohke sündmus või olukord. See võib olla äge - vähem kui kuus kuud või krooniline - kauem kui kuus kuud.
• Sesoonne depressioon (seasonal affective disorder (SAD), tuntud ka kui talvedepressioon või sügismasendus. See häire esineb tavaliselt sügistalvisel perioodil ja on seotud päeva lühenemise ja valguse vähenemisega. Vähene valgus alandab serotoniini ja melatoniini taset ning viib keha loomuliku rütmi tasakaalust välja.

• Riskifaktorid
• Perekonna ajalugu
• Stress
• Suitsetamine
• Narkootikumide ja alkoholi tarbimine
• Kirurgiline menopaus

Kas sa teadsid?

Ravimata depressiooni tõstab südamehaiguste ja osteoporoosi riski

On kerge, mõõdukas ja raske depressioon. 

Kerge depressiooni diagnoosi panemiseks peab esinema vähemalt kaks põhisümptomit ja kaks lisasümptomit. Ükski neist sümptomitest ei tohiks olla tugevasti väljendunud ja kogu episoodi minimaalseks kestuseks peab olema kaks nädalat. Kerge depressiooni sümptomid on inimese jaoks tavaliselt ebameeldivad, tal on mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult ja ei ole enamasti väliselt märgatav.

Kerge depressiooni ravina aitab hästi kognitiivne käitumisteraapia. Mõõduka ja raske depressiooni korral on vajalikud antidepressandid.

Östradiool hormoonasendusravis aitab kerge ja mõõduka depressiooni puhul varajases menopausi üleminekufaasis. Hilisemas faasis ja peale viimast mensest ei ole östrogeenil enam depressiooni alandavat toimet.

Naise tervis vol 39 - kognitiivsed probleemid: udus aju

 

Paljud naised märgivad, et neil on menopausi perioodil udus aju (brain fog) või unustamist, osadel tekib depressioon ja mõnedel võib sel perioodil alguse saada dementsus või Alzheimeri tõbi.

Gunter arutleb, et naisi on väga pikalt süüdistatud, et nad on liiga hormonaalsed enne mensest, tsükli ajal, raseduse ajal, peale lapse sündi. Mis saab siis, kui need nn „toksilised“ hormoonid oma töö lõpetavad – siis öeldakse, et naise aju ei funktsioneeri enam korralikult.  Ja kuna eeldatakse, et naised niikuinii on selles vanuses kehvad, siis julgustatakse neid oma sümptomite osas vait olema. Kuna ajuga seotud probleemid on niigi paljudes kultuurides häbimärgistatud, siis pole ime, et üle 40 aastased naised harva annavad teada oma aju tervisega seotud probleemidest.

Taolised eelarvamused on pannud meditsiinitöötajaid sageli naisi hüpohondrikuteks nimetama ja jätma nende kaebusi tähelepanuta.

Aju ja hormoonid

Östrogeen on hormoon, mida toodavad naistel munasarjad ja sellel on reproduktiivtsüklis suur roll. Ka meste kehas toodetakse östrogeeni, kuid palju väiksemas koguses. Meestel muudab spetsiaalne ensüüm testosterooni östrogeeniks. 

Östrogeen on aktiivne ka ajus ning osaleb õppimise, mälu ja meeleolu reguleerimisel. Hiljutised uuringud on näidanud, et kui aju on ohus, näiteks insuldi või traumaatilise vigastuse ajal, aitab östrogeen kaitsta aju kahjustuste eest. Kuid päris kaua aega arvasid teadlased, et kogu aju östrogeen pärineb teistest kehaosadest.

Östrogeen suurendab aju verevoolu, suurendab aju ainevahetust (see tähendab, kuidas aju võtab vastu ja kasutab kemikaale ja toitaineid) ning parandab aju ühenduvust (kuidas aju erinevad piirkonnad omavahel suhtlevad ja kooskõlastuvad). Östrogeen aitab isegi puhastada beeta-amüloidi ladestusi (valgud, mis aitavad kaasa Alzheimeri tõvele). Östrogeen suurendab ka serotoniini - olulise neurotransmitteri - aktiivsust, mis on seotud meeleolu ja signaaliülekandega, mis on vajalik mälu ja täidesaatva funktsiooni mõningate aspektide jaoks.  

Östrogeenil on oluline osa aju  reproduktsioonis, näiteks on see osa hormonaalsest signaalimisest, mis käsib ajul käivitada ovulatsiooni, samuti temperatuuri reguleerimise.

Kuid see kõik ei tähenda, et naiste aju ei oleks võimeline ilma östrogeenita funktsioneerima. Tüdrukutel on väga võimekas ja suurepärane aju  enne, kui nende puberteet algab ja paljud naised, kes pole kunagi võtnud östrogeeni, teevad peale menopausi suurepärast tööd.

Kuigi östrogeen on oluline, on see vaid üks osa puslest. Menopausi ajal tõuseb FSH (follikuleid stimuleeriv) hormooni tase ja vistseraalse rasva hulgaga kasvab põletiku tase. Lähemalt tuleb naiste imelisest ajust juttu järgmisena lugemisriiulil ootava naiste aju puudutavas raamatus.

Udus aju

Mis on udus aju? See on teatud üldmõiste, mis hõlmab unustamist, vähest keskendumist, probleeme sõnade leidmisel ja segadust. 60% naistest kogeb seda eriti perimenopausi ajal, mis algab tavaliselt 40ndatel aastatel, enne menopausi.

Mis on selle põhjuseks? Östrogeeniretseptorid on meil kogu kehas ja östrogeeni taseme kõikumisel ja langemisel põhjustab see muutusi ajus. Muude ajukemikaalide, nagu serotoniini tasemed, võivad samuti langeda ja see mõjutab meie meeleolu. Lisage unetud ööd ja vananemisprotsess ning teil on ideaalne pakett uduse aju jaoks.

Leidsin selle kohta mõned huvitavad artiklid, noppeid nendest. Washington Postis kirjutab Marlen Cimons udus ajust:

Inglismaal elav 72-aastane Pat Lea hakkas 48-aastaselt unustama sõnu lause keskel, mis kahjustas tema võimet avalikel üritustel rääkida ja tekitas lugematult piinlikke hetki. Lea, tollane Londoni linnaosa eluasemetoetuste haldur, proovis sellest üle saada, asudes oma tekste ette kirjutama, kuid asi läks ainult hullemaks. Ta märkis: "See tundus algul kahjutu, kuid muutus intensiivsemaks.“ Ühel päeval esitades umbes neljakümnest inimesest koosnevale kuulajaskonnale ettekande uute valitsuse õigusaktide kohta, küsis keegi temalt küsimuse - ja tema mõistus läks täiesti tühjaks.

"Tundus, nagu oleks aju laskunud uttu," ütleb ta.

Ta paneb oma tolleaegse “udus aju” ja mälu tühjenemise põhjused perimenopausile, menopausi eelsele staadiumile, mil hormoonid kõiguvad ja tsüklid muutuvad ebaregulaarseks. Ja ta pole ainus. Naised teatavad menopausi lähenedes sarnastest ja muudest sümptomitest - näiteks depressioonist ja keskendumisvõimetusest.

The Department of Health and Human Services’ Office on Women’s Health (Tervishoiuministeeriumi ja tervishoiuteenuste osakonna naistetervise büroo) teatab, et kuni kaks kolmandikku perimenopausi põdevatest naistest raporteerivad kognitiivsetest probleemidest, kuigi hinnangud probleemide ulatuse kohta on ekspertide lõikes erinevad. Samuti pole siiani selge, mis neid defitsiite põhjustab - hormoonid või muud tegurid - ja kas need jätkuvad menopausijärgsel perioodil. Teadlased samas ei kahtle nende probleemide olemasolus ja selles, et need võivad olla häirivad.

Rochesteri ülikooli neuroloogia ning sünnitus- ja günekoloogia dotsent Miriam Weberi uuringud näitavad, et sümptomid algavad tavaliselt perimenopausi ajal. "Mitmed uuringud on näidanud mälu ja tähelepanu vähenemist," ütleb Weber. "Mida me ei tea, on see, kas see püsib. Siiani tundub, et see on ajutine, lihtsalt perimenopausilt menopausi ülemineku ajal ”.

North American Menopause Society (NAMS) meditsiinidirektor Stephanie Faubion märgib, et vähene haridus, vaimse tervise häired, kokkupuuted traumaga, meelemürkide tarvitamina ja kokkupuude nakkustega nagu hepatiit C ja HIV, võivad muuta inimesed "kestvate kognitiivsete muutuste suhtes haavatavamaks".

Teadlaste arvates on tegemist hormoonidega, ehkki nad pole kindlad, kuidas ja millises ulatuses. "Me arvame, et see on seotud hormonaalsete muutustega, kuid mäluprobleemid on seotud ka depressiooni, unehäirete ja kuumahoogudega," ütleb Weber. "Kuid me teame, et isegi kui need sümptomid on kontrolli all, on mõjud ikkagi olemas. Nii et hormoonid ei ole veel kõik."

Uuringud näitavad, et hormoonasendusravi ei takista ega paranda menopausijärgses eas naiste kognitiivseid probleeme. Kuid uuringud näitavad, et see võib ära hoida depressiooni teket perimenopausi perioodi sisenemisel.

National Institute of Mental Health (Vaimse Tervise Instituut) käitumusliku endokrinoloogia osakonna juhataja Peter Schmidt märgib: "Ma arvan, et on väga selge, et teatud naiste grupil tekib sel perioodil esimest korda elus depressioon, ja on tõendeid, et östrogeeni vähenemine aitab selle arengule kaasa."

Samuti juhib ta tähelepanu sellele, et depressioon ise võib kognitiivset poolt kahjustada.

"Kui te langete depressiooni, mõjutab see teie tähelepanu ja info säilitamist," ütleb Schmidt. "Kui enamik naisi läbib üleminekuperioodi tavapärasest reproduktiivsest elust menopausini ilma depressiooni ja kognitiivsete muutuste probleemideta, on teatud alarühmal nii meeleolukäitumise kui ka tunnetuse muutuste probleeme. Nii et see on mõnele naisele tõeline - aga mitte kõigile."

"Mõnedel naistel ei ole sümptomeid, mõnedel esineb kliiniliselt olulisi sümptomeid," ütleb Illinoisi Ülikooli psühhiaatriaprofessor Pauline Maki. "Menopausiga seotud mälu probleemide raskusaste ja kestus sõltuvad tõenäoliselt paljudest teguritest, näiteks kui hea mälu tase oli naisel  enne menopausi, uneprobleemide raskusastmest ja vasomotoorsetest sümptomitest, meeleolu muutustest, elustiili mõjutavatest teguritest, naise tundlikkusest östrogeenile ja elu stressoritele."

Viimane - elu stressorid - võib olla oluline kaasaaitaja, ütleb günekoloog Cindy Parnes. "Mõelge, kus nad elus parajasti on," märgib ta. "Ma arvan, et hormoonid mõjutavad tunnetust, kuid tegureid on nii palju, see pole ainult hormonaalne. Need on keskealised naised, kellel on rohkem kulutusi, lapsed haridust omandamas, eakad vanemad – neil on paljude asjade pärast vaja muretseda. "

Weber ja teised eksperdid pakuvad kehalisi harjutusi kui ühte toimetuleku viisi koos sageli soovitatavate aju stimuleerivate tegevustega, nagu ristsõnad, raamatute ja ajalehtede lugemine, ja ka teiste inimestega "läbimõeldud aruteludes osalemine".

Samuti aitab hea une tagamine, eriti kuna menopausi ajal esinevad unehäired mõjutavad ajutegevust. "Kui te ei maga hästi, kannatavad teie mälu ja kognitiivsed võimed," ütleb Parnes.

Naised ei peaks eeldama, et kognitiivsed raskused on nende saatus, ütleb Weber. "Paljud naised kogevad mälumuutusi ja muretsevad, et neil on Alzheimer," ütleb ta. "Sõnum on: on väga ebatõenäoline, et teil on see nii vara."

Mis puutub Leasse, siis tema mälukaotus jätkus pärast menstruatsioonide lõppemist 2002. aastal, kuid palju vähemal määral. Ta ütleb: "Ma unustasin ikkagi sõnu ja udusus kestis veel mõnda aega, eriti hommikul ärgates, teadmata, mis päev see on või mida ma pidin tegema.“ Kuid pärast uuel töökohal alustamist 2004. aastal paranesid sümptomid kiiresti. "Mul vedas, et leidsin palju väiksema vastutusega ameti, ja hakkasin end uuesti tundma kasulikuna," ütleb Lea. "Sellest ajast peale pole ma mälukaotuse osas midagi tõsist märganud."

Naise tervis vol 8 - perimenopausi kaalutõus, depressioon ja ärevushäire

Eelmises postituses alustasin Amanda Thebe raamatust  "Menopocalypse" 8 enamlevinud sümptomiga, mis võivad alguse saada juba 30ndate eluaastate lõpus või 40ndates. Esimesed kaks olid väsimus ja kognitiivsed probleemid. Siit edasi:

 

3. Depressioon

Thebe kirjutab ka depressioonist läbi oma kogemuse, ta märgib, et oli varasemalt alati uhke oma võime üle jääda rasketel aegadel positiivseks. Kuid perimenopausi ajal muutus palju. Ta kirjutab: 

„Mul oli juba perimenopausist tingitult halb enesetunne, kuid mõne aja pärast hakkasin tundma tuimust, igavust, elutust ja totaalset väsimust. Esialgu arvasin, et asi on minu abielus. Arvasin, et mul on oma mehega igav, võib-olla lastega igav ja ausalt öeldes igav ka iseendaga. Mul võttis tõesti kaua aega enne, kuni ma iseendaga maha istusin ja sain aru, et ma ei muudaks oma elu ühtegi osa, niisiis pidi olema veel mingi põhjus, miks ma nii tunnen.“

Thebe räägib, et kogu perekond märkas seda ja kuna ta oli kogu aeg olnud pidevalt tegevuses, seotud mingite nimekirjade ja projektidega ning siis järsku suutis ta teha päevas vaid ühe asja. See  oli hävitav tunne ja mõjutas kogu perekonda.

Kui lõpuks günekoloog diagnoosis Thebel ülimadala östrogeeni taseme tõttu depressiooni, oli tal hea meel, sest oli kartnud hulluks minemist. Keha ei suutnud selliste hormoonitasemetega toime tulla ja andis tõsised vastureaktsioonid. Thebe kirjutab:

 „Halvim asi depressiooni diagnoosimisel oli aga asjaolu, et ma ei tahtnud depressiooni diagnoosi! Tundsin selle pärast häbi ja piinlikkust. Otsustasin võtta spetsiifilist antidepressanti, mis on sageli ette nähtud menopausi jaoks, ja see hoidis mu depressiooni eemal. Kuid see kaitses ka minu vaikimist; arvasin, et kui ma inimestele oma probleemidest räägiksin, näeksid nad selles läbikukkumist. Antidepressandi võtmine aitas mul depressiooniga toime tulla ja koos sellega suutsin seda ka saladuses hoida. Minu elu pöördus samal hetkel, kui hakkasin tablette võtma, ja rohi aitas veel migreeni kui ka kuumahoogude vastu. Kahe aasta pärast ei olnud mul enam vaja tablette võtta, kuid need aitasid mind läbi mu elu ühe raskema perioodi. Pidin kõvasti vaeva nägema, et kaotada piinlikkus ja häbi, mida ma depressiooni ja antidepressantide võtmisega tundsin. “

Kuid üleolev suhtumine või häbistamine ei puuduta ainult antidepressantide võtmist. Vaid kõike, mida me teeme. Kui sa lugesid blogi eelnevaid postitusi Näljasest ajust, siis tuli sealt välja, et ülesöömist ei ole alati nii lihtne lõpetada – aju keemia muutub, hormoonide voolu tase muutub ja ajuga mõõka ristates, jääd lihtsalt alla. Sama on depressiooniga – hormoonide vool ajus muutub ja see ei allu alati lihtsale positiivsusele.

Depressiooniga toimetulekuks  palju erinevaid võimalusi. Ja hiljuti jäi mulle silma Matt Haigi („Keskköö raamatukogu“; „Põhjused miks valida elu“ autor) postitus: „Mõelge, kuidas meedia kohtleb naisi, kes räägivad oma vaimsest tervisest. Naomi Osakast Meghan Markle'ini, printsess Dianast Amy Winehouse'ini, tõsielustaaridest kroonitud peadeni. Naised muutuvad, tahe neid alandada mitte. See on nii sügavalt mäda, aegunud ja vajab muutust.“

Matt Haig, kes on oma sügavast depressioonist raamatu kirjutanud („Põhjused miks valida elu“) ja on vaimse tervise eestkõneleja, kirjutas hiljuti sotsiaalmeedais: „Uskumus “ma ei ole piisav” peaaegu tappis mind. Ma ei tundnud end maailma jaoks piisavalt väärilisena. Tavatsesin endamisi korrata fraase, mida terapeut soovitas, võimalik, et labaseid, kuid see aitas. Olen kuulnud teisteltki, et kinnitused aitavad neid. Sestap mõnitada inimeste soovi püsida elus on ääretult madal.  Paljud asjad, mida on pilgatud, on aidanud mul raske vaimse haigusega toime tulla või taastuda - jooksmine, eneseabi võtted, hingamisharjutused paanikahoogude peatamiseks, jooga, jalutuskäigud looduses. Minu tervenemise protsessi osaks oli küünilise, „olen teistest parem“ külje endast välja ajamine ja omaks tuli võtta asju, mille ees ma tundsin suuri tõrkeid. Varem mittemeeldinud asjad. Mittemeeldinud mõtted. Mittemeeldinud tavad. Künism on luksus, mida ei saa endale lubada, kui meeles möllab  tulekahju. Aitasid jaatused, raamatud, meditatsioon, budistlikud ja taoistlikud ideed, stoikute filosoofia, looduses kõndimine agorafoobiaga (väljendub haiguslikus hirmus avatud, suurte ruumide või väljakute, ka rahvarohkete kohtade ees) - jah see paneb reageerima, kui sind aidanud asju välja naerdakse. Osa vaimse tervise häbimärgistamisest on teiste inimeste valikute mõnitamine. Nagu "sa ei saa tõeliselt haige olla, kui metsas jalutamine aitab". Räägi seda deemonitele, kes mu ajus koputasid. Kindlasti saame seista parema tervisetaristu nimel teineteist materdamata?“

The belief ‘I’m not enough’ nearly killed me. I didn’t feel worthy for the world. Used to say repeated phrases a therapist recommended, corny as it seemed, and it helped. I know from others affirmations help them too. So mock people’s desire to stay alive as lowbrow all you want.

— Matt Haig (@matthaig1) June 6, 2021

Oma raamatus „Põhjused, miks valida elu“ kirjutab Haig: „Ainus rohi, mida ma võtsin ja mis paistis enesetunnet paremaks tegevat, oli unerohi. ... See ei aidanud mul magada, aga aitas olla ärkvel ilma täielikku õudust tundmata. Või sellest õudusest eemalduda. Aga ma teadsin ka, et neist pillidest on väga kerge sõltuvusse sattuda ja et hirm neid mitte võtta võib kergesti asenduda hirmuga võtta.“

Thebe märgib, et on kujunenud reegliks naistele antidepressantide välja kirjutamine, kuigi hormoonteraapia peaks tulema enne, kuid kuna perimenopausist räägitakse vähe ja seda seostatakse vähe naiste vaimse tervise madalseisuga, siis hetkel on kinnitunud just selline praktika.

Ravimite pakutavate lahenduste kõrval peaksid elustiili faktorid nagu toit, liikumine ja stressi majandamine mängima tervise toetamisel väga suurt rolli.

 

4. Ärevus

Mis on ärevus? UK vaimse tervise lehel kirjutatakse, et  ärevus on see, mida me tunneme, kui oleme mures, pinges või kardame - eriti asjade pärast, mis hakkavad juhtuma või mis meie arvates võivad juhtuda tulevikus. Eesti keeles leiab infot peaasi.ee.

Ärevus on inimese loomulik reaktsioon, kui tunneme, et oleme ohus. Seda saab kogeda meie mõtete, tunnete ja füüsiliste aistingute kaudu:

"Minu jaoks on ärevus selline, nagu kõik inimesed maailmas ootaksid minu eksisammu, et nad saaksid minu üle naerda. See teeb mind närviliseks ja pole kindel, kas järgmine samm, mille ma astun, on parim viis edasi liikuda."

Enamik inimesi tunneb mõnikord ärevust. Eriti levinud on stressirohkete sündmuste või muutustega toimetulemisel mõningane ärevus, eriti kui neil võib olla teie elule suur mõju.

Thebe kirjutab: 

„Näide äärmuslikust ärevusest, mida kogesin perimenopausi ajal, tekkis puhkusel, mille olin plaaninud koos perega Dominikaani Vabariigis „kõik hinna sees“ kuurordis. Tundub vinge eks? Ainult et ei olnud. See oli halb valik perele, kes eelistab palju pigem väljas ringi käia ja avastada, mitte ainult rannas lebada. Sõltumata sellest on minu üks tugevusi, oskus erinevatest asjadest maksimumi võtta. Aga seekord läks kõik valesti. Esimesel päeval kogesin paanikahoogu - teist korda elus. Algas see sellest, et tundsin end kuurordis nagu vanglasse kinni jäänuna. Peagi mu süda puperdas, ma ei suutnud hinge tõmmata ja olin murdumise äärel.“

Thebe kirjutab, et kuigi ta teadis, et ärevushäire on perimenopausi üks sümptomitest – ei suutnud ta ennast kontrollida. Sügav hingamine, nutmine, magamine, jalutamine – mitte miski ei aidanud. Seega läks Thebe hotelli jõusaali ja hakkas jooksulindil jooksma. Peale ligi 10 km jooksu, ärevus lahtus. Thebe sõnul aitabki nüüd tema ärevust maandada jooksmine aga igaühel tuleb valida see, mis sobib talle.

Ärevushäire puhul tuntavad mure, närvilisus ja ebamugavus on kõik psühholoogilised põhjused, sestap on siin oluline keksenduda vaimsele heaolule.

Kui hormoonide tasemed perimenopausi ajal kõikuvad, siis ajal, mil östrogeeni tase on kõrge, võib see viia kõrgeks ka kortisooli taseme. Tuleb sõbraks saada nii depressiooni kui ka ärevusega. Depressiooni seostatakse sageli minevikus elamisega, keskendudes sellele, kuidas asjad võiksid olnud olla. Ärevus on sageli seotud tuleviku pärast muretsemisega ja  juhtimise puudumise üle. Sestap on keskendumine praegusele hetkele suureks abiks mõlema – nii depressiooni kui ka ärevusega toimetulekul.

Kui on juba varasemalt depressiooni ja ärevust kogetud, siis perimenopausi ajal võivad need tugevneda.

Kortisoolist ja juhtimise puudumisest pikemalt kirjutasin varasemalt Näljase aju postituste seerias.

 

5. Kaalutõus

Thebe kirjutab oma raamatus, et kasvav kõhuke tekitas masendust. Ta oli alati vormis püsinud – enne perimenopausi kogu sama kaaluga, mis 16 eluaastal. Ja siis äkki suvepuhkuselt tulles leidis end ca 5kg raskemana – keha ei andestanud enam puhkusesöömisi. Ta kirjutab: 

 „Olen alati olnud üsna tervislik sööja, kes naudib aeg-ajalt oma lemmikuid. Mulle meeldib oma keha tervise eest hoolitseda, miks siis - kogu oma keha jaoks panustatud aja, vaeva ja hoolitsuse peale – tundus, et mind oleks nagu reedetud? Östrogeeni taseme muutused mõjutavad rasvade ladestumist organismis, liigutades rasva peamiselt kõhupiirkonda. Lubage mul veel üks asi täiesti selgeks teha: hormonaalsed muutused ei muutnud mind eriti kurvikamaks - seda tegid kreemikoogid ja peekonivõileivad.“

Kuid sel ajaperioodil muutub see, kuidas keha reageerib sellistele söömingutele. Kui varasemalt need ei mõjutanud kehakaalu, siis nüüd paistis söömine vajavat uut strateegiat.

Menopaus muudab mitte ainult keha kuju, vaid põhjustab ka suuremat vee ja gaaside peetust. Mõnikord võib täistunne või tihedus nendest sümptomitest panna teid tunda end raskemana ja suuremana kui tegelikult olete. See on ilmselt üks kõige häirivamaid asju, millega naised sel perioodil kokku puutuvad. See võibki tõesti enesekindluse alla lüüa, kui kõhul rippub lisaraskus, eriti kui kõigist pingutustest hoolimata näib, et sellest ei ole võimalik vabaneda.. Kuid nii masendav kui lisakiht ka  on, on olemas viise, kuidas see kontrolli alla saada – sellest edaspidi pikemalt.

Umbes 20% naistest võtab sel perioodil kaalus juurde ca 5 kg, kuid see ei tähenda, et kaalust alla võtmine oleks võimatu. Perimenopausi aegne kaalulangus on lihtsalt multiprobleemne ja vajab rohkem läbimõtlemist. Seda multiprobleemset lahendust lahkab Thebe pikemalt oma raamatus edaspidi – jõuab kohe varsti sinna ka.