Naha puhtus vol 15 - kokkuvõte

 

Hamblini raamatu „Clean“ võikski nüüd kokku võtta. Viimases peatükis räägitaks päris palju keskkonnamõjust ja firmast, kes kogub kokku kõigi hotellide minemavisatud seebid. Teate küll neid väikeseid ilusaid seepe, mida hotelli vannitubades leida võib. Samas neid ei kasutata kunagi täiesti ära ja uuele kliendile pakendist väljavõetud seepi ei jäeta. Raiskamine on tohutu. Clean the World grupp on neid seepe kogunud, kokku sulatanud, uuesti vorminud ja saatnud rohkem kui sajasse riiki 50 miljonit seebitükki.

Ühelt poolt arenenud riigid ja teiselt poolt jätkuvalt need, kel pole ligipääsu kõige esmasele hügieenile: puhtale veele, tualettruumidele. Ja on veel katastroofid. 2010 aastal Haitil toimunud maavärina järel suri ca 8000 inimest koolerasse – haigusesse, mida oleks väga lihtsa hügieeni ja kätepesuga saanud endast eemal hoida.

2020 on globaalselt alla 5 aastaste laste suremuse põhjuseks jätkuvalt hügieeniga seotud haigused: peamiselt kõhulahtisus ja kopsupõletik.

Sarina Prabasi, rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Water Aid juhataja, räägib Etioopia veepuuduse probleemidest. Trahhoom (ladina keeles trachoma) on bakteri Chlamydia trachomatis põhjustatud silma sidekesta krooniline põletik. Põletik põhjustab sarvkesta armistumist ning silmalau ja silmamuna vahelise limaskesta paksenemist. Silmalaug moondub ja ripsmed kaarduvad tihti sissepoole, ärritades sarvkesta, mis lõpuks muutub läbipaistmatuks. See haigus on maailmas esikohal välditava nägemiskaotuse tekitajana. Alla 10-aastastel lastel on oht nakatuda korduvalt. Mõnedes Aafrika maades on nakatunud kuni 40% lastest.

Trahhoom on hügieeniga seotud haigus, mida on pesemisega võimalik endast eemal hoida. Lastel on see eriti levinud. Immuunsüsteem saaks sellest jagu aga sagedased infektsioonid on liiast ja tavaliselt lõpeb see lõpuks pimedusega. Naistel esineb seda 4 korda rohkem kui meestel.

Arnegumaades jäävad tüdrukud koju mensese ajal – ainult seetõttu, et puuduvad esmased hügieenivahendid ja võimalused kasutada tualettruumi ja vett. Seda juhtub eriti palju Nepaalis. Mosambiigis on ainult 25% koolides tualettruum.

Hamblin kirjutab, et kui ta kuskil mainib seda, et lõpetas duši all käimise, siis inimesed mõtlevad kohe WC-s käimisest. Üksikud julgevad midagi küsida. Samuti märgib Hamblin, et kui teil on kummaline öelda välja sõna pärak (anus), siis tuleks minna üksi jalutama ja seda sõna niikaua endale korrutada, kuni see enam teid ei häiri.

Viimasel ajal trendikaks muutunud niiskeid salvrätte ta peale WC kasutamist ei soovita, kuna need ummistavad torustikku ja niisutatud ainesega, mis ei ole mikrobioomile head. Viimased tooted reklaamivad end küll vees lahustuvatena aga need ei ole jätkuvalt säästlikud. Sama kirjutas Gunter oma raamatutes The Vagina Bible  ja The Menopause Manifesto - ärge kasutage niisutatud salvrätte enda pühkimiseks. Hamblin ütleb, et hunnikute kaupa kuiva tualettpaberi asemel võiks tualettpaberile tilgutada õige vähe vett ja siis taguotsa pühkida, mis on efektiivsem puhastaja ja ei kuluta nii palju paberit. Käed tuleb loomulikult peale tualetis käimist puhtaks pesta.

Mikrobioloogid räägivad, et oma mikrobioomi tuleb hoida - ei ole head ega halba mikroobi, on tasakaalutus.

Deepak Chopra tuli 2017 aastal välja äriga müües eriliselt puhtaid luksuskortereid, mille filtersüsteemid pidid tapma „kõik mikroobid“. Kui nüüd mikrobioloogide teadmisi kasutada, siis võib sellistest elamispindadest midagi hoopis vastupidist välja tulla.

Wellness tööstus pakub muidugi aerosoole kasulike bakteritega, mida oma kodus kõikjale laiali pritsida. Hamblin märgib, et raamatu kirjutamise ajal tuli Goop välja „homebiotic“ tootega (kodune probiootiline sprei). Kuigi palju efektiivsem ja odavam viis oma kodus mikrobioomi jaoks oleks avada aken. Juhul muidugi kui ei ole sudu.

Kokkuvõttes on kõige olulisem puhtuse jaoks puhas vesi ja õhk. Kõik see ülejäänud toodete virrvarr... Lihtsast seebist piisab küllaga ja sedagi mitte igale poole. Kõik kosmeetikumid, lisandid, farmaatsiatooted hoiavad harva ära haiguse tuleku ja turg üritab toote kasutamist alati maksimeerida, mitte minimeerida.

Me tahame oma aedades tappa kõik taimed peale üht sorti rohu. Sama kasutame enda peal. Meie vannitoad on täis tuube, potsikuid, aerosoole, mis peaksid meid kaitsma välise maailma eest ja nüüd lisanduvad sinna tooted, mis püüavad maha nühitud ökosüsteeme meie juurde tagasi tuua.

1950 aastal elas linnades 751 miljonit inimest. 2050 aastaks peaks see number olema 2,5 miljardit. Järjest rohkematel inimestel on järjest vähem kokkupuudet loodusega, päikesepaistega, ruumiga liikumiseks. Jätkuv vastuolu keskkonna tervise ja inimese tervise vahel on kasvamas.

 Kõige ohtlikum koht infektsioonide mõistes on haigla. Mäletan täpselt sama lauset mikrobioloog Martin Blaseri raamatust „Missing Microbes“. Olen sellest kunagi blogis mikrobioomi artiklites ka kirjutanud. Blaser kirjutas: "Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi." Ja nagu kiuste sai ta harvaesineva bakteriaalse haiguse ja pidi haiglasse minema. 

 Kõige nakatunum isik võib käis ruumist ruumi ja puudutada kõike. Kuigi arstid pesevad hoolsalt käsi, on nende valged kitlid harva väga puhtad. Hamblin kirjutab, et ei hõõrunud oma keha seebiga, kuid oma arstikitlit ta kaks päeva järjest ilma puhastamata ei kandnud.

Ameeriklased vaieldamatult maksavad liiga palju ja kasutavad ülemäära alates seepidest ja isiklikest hügieenivahenditest kuni toodeteni, mis lubavad tuua tervist. Suur osa neist teeb rohkem halba kui head. Need ei asenda looduses liikumist, puhast õhku, häid inimsuhteid, loomi, taimi ja mullast pinnast, mis on mõeldud meie mikroobi elustama ja hoidma ja toetama.

Täpselt nagu Blaser jõuab ka Hamblin järeldusele, et meid katvad ja ümbritsevad miljardid bakterid on elanud hästi enne meid ja elavad edasi hästi ka peale meid. Blaser kirjutas oma raamatus: "Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt."

Selle ökosteemi hoidmiseks ei ole meile vaja suurt midagi muud, kui magada hästi, süüa tervislikult, maandada stressi ja viibida palju värskes õhus.

Eks me teame alateadlikult, et matkama minna on parem kui spordisaalis treeninglindil joosta ja et aiatöö on parem kui kaubamajas šopata. 

Hamblin kirjutab, et talle on vastumeelne, kui inimestele müüakse aina tooteid lubadustega, mis vett ei pea, kuid loodab, et see muutub. Optimist ühesõnaga!

Lõppsõnas kirjutab Hamblin, et tema raamat ilmus ja hakkas levima keset pandeemiat. Ja sel ajal kui kõik arstid igal pool aina hüüdsid: peske käsi, hoidke puhtust, tuli tema raamat, kus paluti hoida mikrobioomi ja loobuda duši all käimisest. Sellest hoolimata ütleb Hamblin, et raamatut ei tasu tõlgendada valesti: käsi tuleb pesta ja seep on omal kohal seal kus viirused liiguvad. Antibakteriaalsed vahendid viiruste puhul ei aita, seega kõikvõimalike antibakteriaalsete vahenditega ennast üleni kokku määrida kindlasti ei ole vaja. Seep ei ole iseenesest hea ega halb, see võib olla mõlemat – oleneb millistel asjaoludel, kui palju ja kuidas seda kasutada.

Sellega on raamat  läbi ja võib asuda uue kallale.

Lõppude lõpuks oleme siin maailmas arenenud koos erinevate olenditega. Meil on oma bakterid, parasiidid ja ussikesed. Kas neil võib olla meie kehas mõni eesmärk - kasulik eesmärk?

Naha puhtus vol 14 - Candida auris ja ravimiresistentsus

 

Paljud näevad probiootikumi antibiootikumide vastandina. Antibiootikum tapab baktereid ja probiootikumiga paneme neid siis tagasi. Hamblin kirjutab, et tema näeks antibootikumi vastandina pigem prebiootikumi – üks tapab ja teine toidab. Probiootikum sisaldab harva mitut bakterit ja ka siis on see pärit mujalt kui inimese mikrobioomist ja ei pruugi meil üldse pidama jääda. Toidulaua loomine meie oma bakteritele on hoopis rohkem mitmekesisust ja järjepidevust toetav.

Hamblin küsib ka NIH Julie Segre käest tema isikliku hügieeni kohta. Serge ütleb, et ta soovitab alati pesta käsi vee ja seebiga ning seda mitte alahinnata. Selle lihtsa protseduuri väärtus tuleb ilmsiks haiguspuhangute massilisema leviku ajal („Clean“  ilmus enne Covidi tulekut). Kuid kindlasti kasutame me liiast antibakteriaalseid seepe.

Samuti räägib Segre, et naha mikrobioomile pannakse tugev alus lapsepõlves ja kuigi lapsed kasvavad nö oma nahaekseemidest välja, mõjutavad need hilisemaid allergiaid ja infektsioone täiskasvanuna. Kui raskete haiguste puhul on immuunsüsteem praktiliselt seisma pandud (näiteks elundi siirdamised, tugevad ravimid) ja inimese nahka desifintseeritakse määrani, mil naha mikrobioom on täielikult minema pühitud, siis ravi lõppedes taastub mikrobioom sellisena nagu see oli lapsena. 

Kui soolestiku mikrobioom saab kannatada ja inimesele istutatakse ümber soolestiku bakterite kogukond – siis see jääb sinna pidama. Nahk koosneb erinevatest mikrobioomidest ja  on raske panna nahale mingi konkreetne tervislik kogum. Naha mikrobioom taastub ise aga just siis sellisena nagu lapsepõlves.

Immunoloog Susan Wong, kes uurib naha mikrobioomi lisab, et siinne mikrobioom sünniks nagu sügavalt naha pooridest. Sestap on kahtlane, et mingid spreid või ühe-kahe bakteriga määrded nahal pidama jääksid.

Kuid teadus on veel kaugel sellest, et hakata elusate bakteritega mõjutama lapse nahka. Kui ma võiks siia nüüd lisada üdini skeptilise kommentaari – siis alternatiivne looduslik meditsiin nagu ka suurtööstus oleks selleks valmis küll. Kui miski ikka raha sisse toob, mis tähtsust omab see, kas me teame piisavalt või ei. Ka „naturaalne“ kaubandus ei ole sellest vaba. Lastele suunatud looduslikke tooteid on hunnikute viisi.

2018 ilmus töö ekseemi ravist. Ekseemis möllas bakter Staph. aureus. Ja seda ei ravitud mitte antibiootikumiga, vaid pihustati 6 nädala vältel 2xnädalas juurde bakterit nimega Roseomonas mucosa. Ja see aitas, kuna leiti, et Roseomonas tootis aineid, mis Staph. aureuse populatsiooni vähendas  (kuid ei hävitanud).

Kui rääkida loodusest, siis on veel üks asi, mis paistab aitavat Staph. aureuse vohamise vastu ja see on päikesepaiste. Norra teadlased leidsid, et 4 nädalat regulaarset päikesevanni ja Staph. aureuse populatsioon taandus taas oma normaalsele tasemele.

Kuidas aga miski konkreetse isiku puhul toimima hakkab, on võimatu täpselt paika panna. Segre sõnul tasub vaadata foorumitesse – kõikjal kus keegi kiidab taevani mingit nahahooldustoodet, on alati neid, kes ütlevad, et see mõttetu aja ja raha raiskamine.

2009 aastal leiti uus surmav superseen Candida auris (mitte metsas kasvav, vaid ikka nahal). Esimest korda tehti see kindlaks Jaapanis, kus seen oli end sisse seadnud ühe mehe kõrvakanalis. Mõned aastad hiljem leiti seda India haiglatest müstilise vereloome infektsioonide juurest. Edasi hakkas Candida aurise liikide leidmsie kohta tulema infot ka mujalt maailmast. USAs leiti seda esimest korda 2013. 2019 aprillis teavitas New York Times, et Candida aurist on leitud USAs 587 juhul. Ja juba oktoobrist oli juhtumeid 900. Superseeneks kutustakse seda seetõttu, et seen ei reageeri seenevastastele ravimitele.

Candida perekonnas on ligikaudu 60 erinevat liiki ja paljud liigid on kahjutud. Kui aga seen rikub limaskesta tõkkeid või kui inimesel on nõrgenenud immuunsüsteem, võivad tekkida tõsisemad infektsioonid.

C. auris on oma nime saanud ladinakeelsest sõnast auris - kõrva jaoks. Hoolimata nimest, mis viitab sellele, et nakkus mõjutab ainult kõrvu, võib C. auris mõjutada paljusid teisi kehapiirkondi.

Põikan raamatu juurest ajalehtede manu ja lüües New York Times otsingusse Candida auris, tuleb päris palju artikleid.  Viimane juulist 2021:

„Surmav, raskesti ravitav seeninfektsioon, mis on levinud USA hooldekodudes ja haiglates, on muutunud veelgi ohtlikumaks, leiavad teadlased, kes on esmakordselt tuvastanud mitmeid juhtumeid, kus Candida auris, oli kõigi olemasolevate ravimite suhtes täiesti resistentne.

Föderaalsete tervishoiuametnike sõnul on see koronaviiruse pandeemia ajal veelgi laiemalt levinud ning ülekoormatud haiglad ja hooldekodud näevad vaeva, et kohalike haiguspuhangute ohjeldamiseks vajalike järelevalve- ja kontrollimeetmetega sammu pidada.“

Eks arvata on, et bakterid ja muud pisielulised on oma elu kaitseks end relvastavad, kusjuures meie endi kaitseks. Keskmine inimene on kasutanud liiga palju antibiootikume ja hoidnud liigset puhtust, naturalistid on kasutanud liiga palju looduslikke antibiootikume – see mis looduslikus antibiootikumis labori oma kangusest puudu jääb, see saab järgi võetud suuremate kogustega (ainult jumal teab, miks naturalisti kapiriiul on potsikuid rohkem täis, kui mittenaturalisti oma), imerohu tarbijatel ei hakka immuunsüsteem üldse tööle – st nohu, köha, palavik, valu ja põletik on imerohu abil täiesti kadunud  - varsti on inimene nii imeline, et lakkab siin patusel maal eksisteerimast.

Selle aasta veebruari kaart näitab, et Eestis seda leitud ei ole. Äkki peidab end hästi? On ju selline pisike 😏

2019 aasta artiklis „Bakterite kättemaks: miks me oleme sõda kaotamas?“  kirjutatakse:

„Mullu mais tehti Mount Sinai haigla Brooklyni filiaalis kõhuoperatsioon eakale mehele. Vereanalüüsist selgus, et ta oli nakatunud äsja avastatud mikroobiga - nii surmava kui ka salapärasega. Arstid viisid mehe kiiresti intensiivravi osakonda.

Mikroob, seen nimega Candida auris, nakatab nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesi ja levib vaikselt kogu maailmas. Viimase viie aasta jooksul on see tabanud Venezuela vastsündinute osakonda, pühkinud läbi Hispaania haigla, sundinud Briti mainekat meditsiinikeskust oma intensiivraviosakonna sulgema ning juurdunud Indias, Pakistanis ja Lõuna -Aafrikas.

Hiljuti jõudis C. auris New Yorki, New Jerseysse ja Illinoisi.

Vana mees Sinai haiglas suri pärast 90 päeva sealviibimist, kuid C. auris mitte. Proovid näitasid, et see oli kõikjal tema toas, nii invasiivne, et haigla vajas spetsiaalseid puhastusseadmeid ning pidi selle likvideerimiseks välja rebima osa lae- ja põrandaplaate.

"Kõik oli positiivne - seinad, voodi, uksed, kardinad, telefonid, kraanikauss, tahvel, postid, pump," ütles haigla president dr Scott Lorin. "Madrats, voodireelingud, kanistriaugud, aknakatted, lagi, kõik toas oli positiivne."

C. auris on nii visa, kuna see on peamiste seentevastaste ravimite suhtes resistentne, mistõttu on see lisanduv näide ühe maailma kõige raskemini ravitava terviseriski gruppi: ravimiresistentsed infektsioonid, mis aina kasvavad.

Rahvatervise eksperdid on aastakümneid hoiatanud, et antibiootikumide liigne kasutamine vähendab nende ravimite efektiivsust, mis ravivad bakteriaalseid infektsioone. Kuid viimasel ajal on toimunud ka resistentsete seente plahvatuslik kasv, lisades mikroobide resistentsusele uue ja hirmutava mõõtme.

"See on tohutu probleem," ütles Londoni Imperial College'i seente epidemioloogia professor Matthew Fisher, kes oli kaasautor hiljutisele teaduslikule ülevaatele resistentsete seente leviku kohta. "Me sõltume sellest, kas suudame patsiente seenevastaste ravimitega ravida."

Lihtsamalt öeldes arendavad seened, nagu ka bakterid, tänapäevaste ravimite suhtes ellujäämiseks kaitsemehhanisme.

Resistentseid mikroobe nimetatakse sageli "superbakteriteks", kuid see on lihtsustatud variant, kuna need ei tapa sugugi kõiki. Need kõige surmavamad inimestele, kellel on ebaküps või nõrgenenud immuunsüsteem, sealhulgas vastsündinutele ja eakatele, suitsetajatele, diabeetikutele ja autoimmuunhaigustega inimestele, kes võtavad organismi kaitsevõimet pärssivaid steroide.

Teadlased ütlevad, et kui uusi tõhusamaid ravimeid välja ei töötata ja antimikroobsete ravimite tarbetut kasutamist järsult ei piirata, levib risk tervemale elanikkonnale.“

Aga raamatus „Clean“ on jäänud veel viimane peatükk „Refresh“!

Naha puhtus vol 13 - kui palju probiootikumi?

 

Hamblin kirjutab veel ühest puhtuse tähendusest. Raamatu kirjutamise ajal töötas ta mõnda aega sõltuvuskliinikus. Siin tähendab „puhas“ alates keha vabanemisest sõltuvust tekitanud ainesest kuni hingelise puhtuse otsinguteni välja.

 Siin puhtaks saamine töötab ainult siis, ütlesid patsiendid Hamblinile, kui see puhtus saab uueks identiteediks osana uutviisi lähenemisest elule, kui inimene ümbritseb end uute inimeste, hobide ja ettevõtmistega.

Käitumisteadus ütleb otse: vanast harjumusest loobumine on raske ja sageli jookseb see tühja.  Motivatsioon  sünnib siin  tegelikult motivatsioonist hakata tegema midagi muud või olla midagi muud. Nagu antimikroobse lähenemisviisi puhul nahahügieenile, ei toimi ka siin lihtsalt asjade eemaldamine. Kui puhtaks saamise all mõeldakse mungalikku, üksindusse jäämise valulikku eliminatsiooni ja eraldamist, siis see ei jää kestma. Näha seda protsessina, mis toetab muutust ja loob uusi sidemeid on palju efektiivsem tee.

8 peatükis külastab Hamblin 4 päeva kestvat messi Natural Products Expo – kui poeletid ja festivalid on tarbijatele, siis siin messil vahetavad tootjad ja hulgimüüjad omavahel katalooge uusimate wellness trendidega.

Kes on kõige rohelisem, naturaalsem, orgaanilisem, kes müüb viimast trendikoostisosa?

Letid, kus müüakse  Himaalaja soola ja söega hambapastat on kõrvuti nendega, kus pakutakse kollageenipulbrit ja kaerapiima. Tohutu lett on LaCroix´il ja Annie´sil. Annie´s on supernäide turunduse triumfist, kus võeti 50 aastat vana toode (Krafti  mac&cheese), pakendati veidi teistsuguste koostisosadega ja nüüd müüakse seda murelikele emadele kahekordse hinna eest – kuna tootele on lisatud märge „naturaalne“.

Hamblin märgib, et kui ta 4 aastat tagasi sama messi külastas, oli pilt hoopis teine. Siis ei pakutud eriti probiootikume. Nüüdsel messil on neid tohutult – probiootilised tooted nahale, vagiinale, soolestikule, suule. See on viimane trend – müüb idee, et lisades oma kehale baktereid, saate vabaneda kõigist probleemidest.  

Just Thrive leti juures olev mees pakub Hamblinile purki kapslitega. Purgis olevad keskkonnas levinud bakterid, kõik need, mida me varasemalt saime mullast, toidust, veest. Nüüd on see kõik intensiivse põllumajanduse tõttu kadunud. Müügimees kaldub siit üsna kõverale teele ja märgib, et see ravib igasugu terviseprobleeme ning loomulikult autismi ning toob selle kohta näiteid oma tutvusringkonnast.

Müügitööd on tegemas üks abielupaar, kes varasemalt töötasid ravimitööstuses, kuid tulid sealt ära, et panna püsti oma firma. Tooteks on „tõeline looduse probiootikum“. Pakendile on pandud hulgaliselt silte, mida toode ei sisalda: „GMOvaba“, „gluteenivaba“, „suhkruvaba“, „soolavaba“, „sojavaba“, „pähklivaba“, „sojavaba“. Lisaks veel nagu paljudele toodetele siin messil on „vegan, keto, paleo sõbralik“. Väike pudel maksab 49,99 dollarit + saatekulu.

Vähem on selle ja teiste sarnaste toodete puhul kirjas, mida see täpselt tegema peaks. Eeldatakse, et kui müüakse „probiootikumi“,  siis see tähendab automaatselt „see on sulle hea“.

Müügimehed ise väidavad, et nende tootest saab abi alates neuroloogilistest probleemidest kuni üldise hea enesetundeni.

Kohe kõrval müüakse probiootilisi kodupuhastusvahendeid ja deodorante. Hästi suur silt „tõeline probiootikum“ kutsub ostma midagi, mis on „ainult naistele“. Seda kapslit neelates peaks paranema vagiina tervis.

Keegi ei räägi siin sellest, et suukaudsed probiootikumid ei saa kohe kuidagi vagiinani jõuda.

Suur osa probiootikumides olevatest bakteritest ei ela sellistes tingimustes kaua ja vajavad külmkappi. Väga raske on ka teada, kui palju nendes toodetes üldse elusat bakterit on. Definitsiooni järgi peab aga toode mida nimetatakse probiootikumiks, sisaldama elusaid baktereid.

Et asja veel keerulisemaks teha, on osadel toodetel märge, et sisaldavad „bakteriaalset lüsaati“ - lüüsitud baktereid  ehk kuumutatud, tapetud, lagundatud ainest.

Eeldus, et lüüsitud bakteriosakesed omavad meie mikrobioomile mingit mõju on sarnane sellega, kui ootame, et peekon meie seafarmi suurendaks.

Loetelu aina jätkub ja kuna probiootikum müüb hetkel kõige paremini, on ka suurtel firmadel kavas seda oma toodetele (või vähemalt pakendile) lisada. Nii Johnson, Unilever kui ka Clorox on teinud investeeringuid probiootikumi brändidesse ja eks meil on varsti taolisi tooteid kõik letid täis.

Kuivõrd me ootame, et duši all käies oma mikrobioomi maha kraapides saame paari kapsli ja aerosooli pritsiga kõik taastada.

Kuid peale probiootikumi saab veel müüa ka prebiootikumi. Prebiootikum ei ole bakterid, vaid bakterite toit. Kuigi on teada, et kiudainet sisaldavad toiduained on heaks prebiootikumiks, on veel lihtsam, kui saaks seda poest kapslis osta.

2019 aastal tuli Dove kaubamärk välja nippidega „kuidas kaitsta oma beebi naha mikrobioomi“. Vanemaid kutsuti üles pesema oma beebit Baby Dove Tip to Toe Wash vahendiga, kuna see sisaldab „prebiootilist niisutajat“. Toode ise, nagu kõik väikelastele mõeldud tooted, sisaldab peamiselt ainult vett ja glütseriini.

Prebiootikumina on sel juhul mõeldud vahendit, mis eemaldab nahalt vähem rasu ehk on vähem kahjustav naha mikrobioomile. Kuid see omakorda tähendab, et müüme pesuvahendit, mis on halb seep. Firmad astuvad sellega sammu edasi sinna, kus müüakse mittemidagit.

Edasi suundub Hamblin NIH (riiklik uurimisinstituu) teadlaste juurde, et leida turundusvaba infot. Julie Angela Segre on NIH inimgenoomi uurimisinstituudi translatiivse ja funktsionaalse genoomika haru juht ja vanemteadur. Teda huvitab eriti naha mikrobioom.

Ühel ruutsentimeetril nahal on miljard bakterit. Erinevaid bakteriliike leidub siin mõnisada. Me kõik kanname endaga kolme erinevat tüüpi nahka: kuiva, niisket ja rasust. Põlveõndlad, kaenlaalused on niisked; näopiirkonnas ja rinnal on rasusem ning kätel kuivem nahk. Inimese vasaku küünarnuki mikrobioom on sarnasem mitte vasaku käe küünarvarre omaga, vaid parema käe küünarnuki omaga. Lõhna tootvad bakterid, mis elutsevad kaenlaalustes suudavad siin moodustada kolooniaid, kuid ei suuda elada kõhul ja käsivartel. Sestap ei ole vaja kõhtu ja käsivarsi samal viisil pesta.

Kõige levinumad bakteriperekonnad meie nahal on: Staphylococcus, Corynebacterium, Propionibacterium, Micrococcus, Brevibacterium ja Streptococcus. Akne ja teiste ekseemide puhul on üks või teine neist bakteriliikidest vohamas. Kuid probleem ei ole niivõrd vohamises, kui selles, et tekib tasakaalutus. Nahk ei muutu paremaks, kui üks vohavatest liikidest hävitada. Nahk muutub paremaks, kui kõik bakteriliigid on tasakaalus – mitte liiga palju, mitte liiga vähe.

Serge märgib, et talle jääb arusaamatuks, miks inimesed on nii täielikult haaratud soolestiku mikrobioomist aga mitte naha omast. Kõik tahavad hirmsasti juua Actimeli jogurtit, et saada oma sooltesse hästi palju baktereid ja samal ajal kasutavad Purelli (desinfitseerimisvahend).

Sellises turundusmaailmas elades tundub, et tarbijal ei ole mingit lootust ellu jääda ilma kotitäie potsikuteta. Ja väga raske on "see mis sulle hea on" müüjaid tagasi tõrjuda.  Igaühe tutvusringkonnas on keegi midagi müümas, sulle head tegemas...

Naha puhtus vol 11 - luupus, hügieenihüpotees

 Edasi liigub Hamblin oma raamatus „Clean“  Adina Grigore juurde, kes üheaegselt lõpetas duši all käimise ja alustas oma nahahooldustoodete firmaga S.W. Basics. Ka Grigore sõnade järgi, oli tal probleeme aknega ja tema keha oli üleni lööbega kaetud. Talle öeldi, et tegemist on follikuliidiga (karvanääpsu mädapõletik) ja kirjutati välja steroidkreem, mida kasutas 2 aastat. Steroidkreeme ei soovitata kasutada üle paari nädala. Grigore märgib, et nahk muutus silmnähtavalt õhemaks. Ka tema tegi otsuse hakata ise endale abi andma, kuna ta oli tüdinenud veriste linade vahel ärkamisest – kohutav sügelus öösel pani nahka vereni kratsima. Ta loobus kõigest ja jättis oma naha lihtsalt rahule. Parem hakkas juba paari päeva möödudes. Ta töötas välja minimalistliku sarja ega varja fakti, et neid asju võib igaüks oma köögis valmis segada ning ei anna oma toodete kohta ka utoopilisi lubadusi. Oma naha tervise jaoks  leidis ta tuge veel unest, stressi maandamisest ja toidust.

Rachel Winard

Veel kirjutatakse Soapwalla asutajast Rachel Winardist, Julliardi diplomiga viiuldajast. Kuigi ta planeeris karjääri viiuldajana, ei suutnud ta toime tulla selle eluala kommertsliku poolega ja asus hoopis õppima õigusteaduskonda. Mingi aeg hakkas ta tundma kõikehõlmavat väsimust, oli kogu aeg uimane ja ei suutnud voodist välja tulla. Algas kõik nahast – Winardil ei olnud teismelisena probleeme ei akne ega rasuse või kuiva nahaga. Aga nüüd kattus tema näo ja käte nahk punase lööbega. Seejärel tekkis palavik ja valu liigestes. Läks aasta enne, kui ta sai diagnoosiks luupuse – autoimmuunhaiguse. Ka Winard tegi läbi immuunsüsteemi mahasuruvate ravimitega kuurid. Sümptomid paranesid veidi, kuid nahk läks aina hullemaks, punasemaks, valulikumaks. Kõige hullematel aegadel ei olnud võimalik vett naha vastu lasta. Samuti käis ta ahastusega riiulite vahel ja ostis kõike, mis oli orgaaniline, naturaalne, hüpoallergeeniline. Mida puhtamaks ta püüdis saada, seda hullemaks läks.

Ühel ööl tegi ta otsuse, et kõik – aitab sellest. Ta hakkas ise otsima aineid, mis oleksid piisavalt leebed ja mille toimel ta ei lõhnaks halvasti ega ka eriliselt hästi – oleks lihtsalt inimeselõhnaline. Ta töötas välja savi baasil oma deodorandi, mis on tänaseni populaarne. Samuti hakkas ta tegelema joogaga ja valima hoolikamalt oma toitu.  Soapwalla tooteid valmistatakse siiani nö koduköögis ja neid ei levitata agressiivse reklaami ega tühjade lubadustega.

Hamblin kasutas tema deodoranti mingi aeg, mil loobus tugevatest poedeodorantidest.

Kui hakkate kuulma kõigist asjadest, mida inimesed teevad ja mida ei tee, kasutavad ja ei kasuta, millega koos saavad või üldse ei saa elada, kaovad normaalsuse standardid. Ei ole kindlaksmääratud normaalsust. Sellest punktist  saate keskenduda sellele, mis teile tegelikult oluline on.

Hamblin märgib, et ta jagaks peavoolu ja alternatiivse poole nüüdseks natuke teistmoodi. Mitte lihtsalt musta ja valgena – mitte sellena, mis teadus on kindlaks teinud ja kõik ülejäänud.

Pigem jaotub see kõik nelja klassi:

Mis kindlalt töötab

Mis tundub töötavat, kuid pole uuringutega kinnitatud

Mis ei tööta

Mis on kindlaks tehtud, et ei oma mõju või põhjustab kahju

Raamatus kirjeldatakse uuringuid, mis on tehtud naha kohta. Üldiselt on maapiirkondades, farmides elavatel lastel ekseeme ja allergiaid vähem. Samuti on vähem neil, kel suuremad pered. Seal kus rohkem lapsi: esimese lapse puhul on nahahaiguste risk suurem ja see väheneb hüppeliselt iga järgmise lapse sünniga.

Veel märgitakse olulisena ära, et maal ei peeta reeglina tubaseid koduloomi ning et maal kasvanud lastel – isegi kui nad täiskasvanuna on linnaelu elamas, on hilisemalt vähem nahaprobleeme. Maal on väiksem suitsetamise ja õhusaastatuse protsent ja suurem osakaal rinnapiimal.

Rääkides immuunsüsteemist siis ühed peamistest kaitsjatest on lümfotsüüdid. Lümfotsüüte on kaks rühma: B-rakud (ehk B-lümfotsüüdid) ja T-rakud (ehk T-lümfotsüüdid). Esimesed toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi, näiteks dentriitrakud, mis võimaldavad T-lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid ja neutrofiilid, mis hävitavad (fagotsüteerivad) organismi tunginud patogeene. Meie B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T-lümfotsüüdid aga tüümuses.

Põletikuks nimetatakse seda, kui lümfotsüüt ründab antigeeni allikat. See on puhtalt immuunsüsteemi tekitatav protsess. Põletik võib päästa meie elu ja võib meid ka tappa.

Antigeeni allikate ründamine nõuab immuunsüsteemi treenitust. St arvatakse, et kui lapsena puututakse kokku paljude erinevate bakterite ja rikkama elukeskkonnaga, mis ei ole nii steriilne, siis see treenib immuunsüsteemi ja edaspidi ei hakka immuunsüsteem ründama meie oma keha ehk tekib tunduvalt vähem autoimmuunhaigusi. Pakutakse, et 3-4 eluaastaks on lapse mikrobioom paigas ja immuunsüsteem nö treeningud lõpetanud.

 Jõukates lääneriikides veedavad inimesed 90% oma ajast siseruumides. Me ei luba sõpradel ja sugulastel vastsündinute juurde enne kui nende käed on korralikult puhtad. Siseruumide õhus napib bakteriaalset mitmekesisust. Ja meie dieet on liigselt töödeldud ja madal puu- ja aedviljade poolest, mis on baktereid täis. Keskmises õunas on 100 miljonit bakterit. Sellest olen ma varasemalt pikemalt kirjutanud siin 

https://paikesetoit.blogspot.com/2019/10/parimad-probiootikumid-oun-sisaldab-100.html

Londoni Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane David Strachan tuligi 1980 aastal välja hügieenihüpoteesiga – et liigne puhtus ja steriliseerimine on autoimmuunhaiguste põhjustaja. Oma uuringute kaudu tegi ta järelduse, et osad mikroobid on haiguste põhjustajaks aga on ka mikroobe, mille puudumine võib haigust tekitada.

Kõik teavad, et väikesed lapse on võimsad bakterite ja viiruste edasikandmise masinad. Ja mida rohkem majas on lapsi, seda rohkem on edasikandmist ja seda mitmekesisem mikrobioom tekib.  Strachan märkis, et varases lapsepõlves põetud infektsioonid annavad kaitse edaspidises elus tekkida võivate allergiate vastu.

Hügieenihüpoteesi pooldavate teadlaste arvates perede väiksemaks ja isoleeritumaks muutumine, infektsioonide vähenemine ja suure puhtuse hoidmine ongi allergiate suure kasvu taga. Ehk me ei puutu piisavalt kokku maailmaga.

Samuti antibiootikumide suur kasutamine. Need võivad meid ravida kiiresti terveks teatud haigustest, kuid samas hävitavad ka häid mikroobe.

Londoni Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane Sally Bloomfield  on aga skeptiline ja talle ei meeldi kui mainitakse hügieenihüpoteesi. Tema sõnul võidakse seda kergesti valesti mõista ja loobuda ka vajalikest hügieenimeetmetest nagu korralikust kätepesust ning me võime tagasi kukkuda aega, mil kõhu ja muid hädasid tekitavad mikroobid said vabalt ja kiiresti edasi kanduda. Bloomfield soovitab kätepesu, käterätiku sagedast pesemist, kuid märgib samuti, et vannis ja duši all käimine ei ole niivõrd oluline.

Huvitaval kombel mainitakse siin raamatus ka Eestit. Seoses Soome, Eesti ja Venemaa laste uuringuga aastal 2008. Soome kui industrialiseeritud riik, Eesti kiire moderniseerumise tempoga ja Venemaa, kus nii kiire areng pole olnud. Soomes märgitakse on allergiate ja 1 grupi diabeedi numbrid kõrged, Eestil tõusmas ja Venemaal madalad. Jälgiti 200 geneetiliselt sarnast last kolme aasta vältel. Leiti et Soome ja Eesti laste mikrobioomi mitmekesisus on väiksem, kui Venemaa lastel. 

Naha puhtus vol 6 - kes tahab olla "kõige puhtam"

 

Loen J. Hamblini raamatut "Clean"... Mida tähendab meile „hea väljanägemine“? Kui me saame lahti oma ekseemist, aknest, kortsudest ja lõhname hästi? Seda me taga ajamegi.

Tagasi Darwini mõtete juurde minnes – kuigi sel ajal oli seksuaalsus nö maha surutud – olid tema arvamused seksuaalse valiku kohta radikaalsed. Ilu olevat evolutsiooniline präänik, kuna annab inimestele naudingut. Nauding on lõppeesmärk. Meie loomariigi esindajatena armastame asju, mis panevad meid ennast hästi tundma, isegi kui see ei ole meie pikaealisuse huvides.

Ega sellele vist ei  saa vastu vaielda – meile meeldivad asjad alustades näiteks šokolaadikoogist kuid ka asjad nagu alkohol, sigaretid, igat liiki narkootikumid. Need tekitavad meile hea enesetunde (alguses).  Ja siia on kerge kinni jääda kasvõi oma elu ja tervise hinnaga.

Yale'i evolutsiooniline ornitoloog Richard Prum on pühendanud oma karjääri esialgse iluteooria kui sisemise hüve taaselustamisele. Selles, mida ta nimetab “ilu juhtub hüpoteesiks”, väidab Prum, et ilu sai alguse juhuslikult, nagu iga evolutsiooniline protsess. Üks värv või laul või keha suurus või kuju või tekstuur, mida hakati väärtustama, mitte mingil muul põhjusel kui et see omadus pakkus naudingut.

Ja selline eelistus levis nii sotsiaalselt kui ka geneetiliselt.  Võidakse ju uskuda, et mehed arenesid naistest suuremaks ja agressiivsemaks seetõttu, et soo jätkamiseks domineerida  teiste isaste üle. Kuid võibolla juhtus see seetõttu, et naistele meeldisid suuremad võimukamad mehed. Kuna naiste jaoks oli sellistes meestes ilu rohkem.

Naised, kellele meeldis seks, said ka kõige tõenäolisemalt rohkem järglasi. Mehed, kes oskasid pakkuda nauditavamat seksi, said tõenäolisemalt rohkem võimalusi...

Bioloog Toni Morrison ütles 1993. aasta intervjuus ajalehele Paris Review: „Ma arvan, et ilu on absoluutne vajadus. Ma ei usu, et see on privileeg või järeleandmine. See pole isegi ülesanne. Ma arvan, et see on peaaegu nagu teadmine, see tähendab, selleks me sündisime.”

Suurema osa inimkonna ajaloost puudutas enese puhastamine rohkem vaimsust ja rituaale kui mis tahes kaasaegset ettekujutust tervisest või ilust. 

Viieteistkümnendal sajandil lõikasid asteegid puhastusrituaalideks mägede külgedesse tohutuid basseine. Ämmaemandad kutsusid imikuid pestes kohale veejumalannat Chalchiuhtlicue'i.

Isegi orjad, keda asteegid ohverdamiseks ette valmistasid, puhastati püha veega. Vanas Egiptuses riietuti jumalateks ja pesti rituaalselt oma surnuid, et hõlbustada üleminekut teispoolsusesse.

Hippokrates, pooldas vanne kui midagi tervisele orienteeritud praktikale pisut lähedasemat. Kuid muidugi mitte mikroobide eemaldamiseks: külm vesi arvati ravivat liigeseid, kuum peavalu ja urineerimisraskusi. Ka vanad roomlased kasutasid basseine – kuigi need olid kaugel tervislikest. Puudus tsirkulatsioon ja igasugune vee puhastus.

Filosoof Seneca nägi oma kodulinnas tekkivaid dekadentseid rajatisi selle moraalse allakäigu tõendina.

Ka varasem kristlik kirik pidas vannis käimist paheks. Jeesuse ajal kehtinud juudi seadused rõhutasid oma keha puhtuse tähtsust toitumis- ja hügieenieeskirjade abil. Vanadel heebrealastel oli vaja pesta käsi enne ja pärast sööki ning käsi ja jalgu enne templisse sisenemist.

Islam nägi pesemist ette 5x päevas enne palvetamist. Nii tekkis vajadus araabia linnades mošeede juurde täiesti hea veevärgi ehitamist, mis Euroopas puudu jäi.

920 aastatel kirjeldas üks muslim viikingeid, kui kõige räpasemaid inimesi, kes ei puhastanud end peale urineerimist ja enda kergendamist, ega ka peale söömist ja seksuaalakti – nagu ahvid.

Kui Marco Polo külastas 13 sajandil Indiat ja Hiinat märkis ta ära nende hügieeniharjumused. Hiinas ei olnud inimest, kes poleks end nädalas 3x pesnud, kusjuures talviti iga päev.  Ka Indias oli enda pesemine sisse juurdunud.

16 ja 17 sajand kuuluvad Euroopa räpasemate aegade hulka. Inimesel oli maal turvalisem ja tööd oli rohkem. See muutus aga tööstusrevolutsiooniga. Enne üheksateistkümnendat sajandit koosnesid suuremad linnad mõnesajast tuhandest inimesest. Puudusid kõrghooned või tehased, mis tekitaksid linna iseloomulikku sudu, mis ripub nüüd peaaegu pidevalt selliste linnade kohal nagu Los Angeles, Hongkong ja Delhi. Aastaks 1801 oli Londoni rahvaarv ületanud miljoni inimese piiri. See jõudis 1850. aastaks enam kui kahe miljonini. Peagi järgnesid Pariis ja New York, sest inimesi voolas linnadesse. Nad tegid seda aga kiiremini kui infrastruktuuri ehitada suudeti.

Liiga kiire rahvaarvu tõus tekitas rohkelt prügi ja mustust. Kõikjal hobusesõnnik, tänavatele valatud solgivesi..., mis andis epideemiate puhkemiseks suurepärase baasi.

Esimeste haigustekitajate mikroobide avastamise aega nimetatakse „hügieeni revolutsiooniks“. Pärast mitmeid kooleraepideemiaid, saadi teada, et need on põhjustatud saastunud veest ja sanitaarrevolutsioon saab alguse. Ideed isikliku hügieeni kohta kerkisid samuti teadvuse keskmesse. Inimese puhtust võib pidada märgiks sellest, kes oli ohtlik ja kes mitte. Hoolitsemata väljanägemine näitas, et te ei saa endale lubada pesemist ja teil puudub tualett või on see mingi saastunud kloaak.  Võib-olla olete üks haiguse kandjatest. Teisest küljest oli hoolitsetud väljanägemine - pestud riiete, kammitud juuste ja puhta  nahaga - ohutuse signaal.

Puhtast välimusest ja hügieenist said sünonüümid. Kui need nö puhtuse ja mustuse mõisted muutusid konkreetsemalt tervise ja surma poole osutajateks, levisid ka lõhestavamad tähendused. Hügieeninäitajatest said staatuse näitajad ja rohkemat hakati sageli pidama paremaks. Enam ei piisanud lihtsalt füüsiliselt eemaletõukava välimuse või lõhna puudumisest; inimene pidi lõhnama hästi. Sellised puhtuse demonstratsioonid muutusid teatud ametite ja sotsiaalsete ringkondade jaoks üha enam väravamehhanismiks.

Töölisklassi nimeks sai Suur Pesemata (ehk Suur Räpane). Hügieeni kontseptsiooni kasutati aina selgemalt sotsiaalse manipuleerimise vahendina. Sugulisel teel levivate nakkuste ohjeldamise jõupingutused viisid nn sotsiaalse hügieeni liikumiseni, mis korraldas avaliku hariduse kampaaniaid, et aidata kontrollida I maailmasõja ajal süüfilise puhanguid. Liikumine toob hiljem kaasa programmi koolinoortele, mida tuntakse nüüd seksuaalharidusena.

1895 andis saksa arst Alfred Ploetz välja raamatu Rassenhygiene (rassi hügieen) - käiakse välja idee, et üks rass on teistest puhtam. Nii saab alguse terve ahel, mis tipneb Holokaustiga. 

Puhtuse ja puhastamise ideed said isolatsionistlike argumentide aluseks, tuginedes põhieeldustele, et homogeensus on hea ja mitmekesisus ebaloomulik või ohtlik. Hirm ja põlgus mikroobimaailma vastu mängivad kaasa  selgesõnalisest rassismist kuni rõhuvate seksuaalsusstandarditeni. Neid kasutatakse ka seebi müümiseks.

Arvukad tooted, mis täna apteegiriiuleid täidavad, hakkasid igapäevasesse kasutusse tilkuma peagi pärast seda, kui sajand tagasi muutusid voolav vesi ja vannid töölisklassi seas tavaliseks. Hiljuti kõikjal levinud suplemisharjutused lõid tohutu turu seebi ja muudele puhastusvahendite aina suurenevale võidurelvastumisele. Kui vaeseid ei saa enam iseloomustada sõnaga „pesemata“, vajaksid rikkad uusi viise, kuidas end „kõige puhtamatena“ esitleda. Kapitalism ei müü midagi nii tõhusalt kui staatust. Ja kui natuke oleks hea, siis palju parem oleks loomulikult rohkem.

Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 

Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.

Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.

Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.

On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.

London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.

Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.

Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“