Kas suhkur on sõltuvust tekitav? Spoiler: Eip! Vol II

 

Jätkuks eelmisele postitusele "Suhkur, mis ei tapa"

Ma tahaks siinkohal selle rottide teema veelkord üles võtta. Kord ühel suveüritusel toortoidukohvikut pidades, lõikasime topsidesse arbuusikuubikuid. Osad topsid olid arbuusiga nagu arbuus oli st seemnetega. Osadest topsides oli arbuus, ilma seemneteta. Tuli meie juurde meesterahvas ja küsis: „Miks te arbuusist seemned välja võtsite?“

„Eks ikka seetõttu, et on neid, kes ei söö arbuusiseemneid.“ – mina nende hulgas.

Mees räägib meile siis: „Aga vaadake hiirt, hiir viskab viljaliha kõrvale ja sööb arbuusist ainult seemned ära! Hiir teab mis hea on.“ ... WTF

Vaat siis nii ma arvan sellest asjast: HIIR teab, mis HIIRELE hea on. Ei vaidle vastu. MINA isiklikult hiir ei ole. Lõvi teab, mis talle hea on ja murrab kitse maha. Mina lõvi ka ei ole. Pääsuke teab, mis talle hea on ja sööb sääse ära. Siga teab, mis talle hea on ja tuhnib mullas. Lehm ajab värsket rohtu sisse. Mina söön arbuusi viljaliha. Hoolimata sellest, et arbuusi koores ja seemnetes on teatud toitaineid rohkem. Hoolimata sellest, et mullas, kus arbuus kasvab on ka teatud toitaineid rohkem. Ma söön ikka arbuusi, sest mulle meeldib maitse, lõhn, värv, konsistents – absoluutselt kõik. Arbuus kuumal suvel on võrratu.

Ja ma kordan, ma ei ole hiir.

Väga paljud toiduhirmud ja kemikaalihirmud on saanud alguse laborihiirtest-rottidest.  Õigemini nendega tehtud uuringutest. Võetakse see vaene hiir või rott, võetakse puhas sukur (või puhas glükoos või fruktoos) või näiteks sünteesitakse sojast välja puhas valk, või võetakse mingi kommitööstuses kasutatav värvaine ja topitakse seda ülisuurtes kogustes hiirele sisse. Sellises koguses ei sööks seda muidu ei hiir ega samas ekvivalendis inimene. Sama tehakse katseklaasis elava isoleeritud rakuga – sinna suunatakse täpselt samuti ülisuur kogus mingit kontsentreeritud isoleeritud ainest.

Ja siit tulevadki enamik uuringute vastuolusid. Sensatsioonihimulised postitavad paanikat tekitavaid pealkirju – mürgine, toksiline, tekitab vähki... lisavad viiteid uuringutele, mida keegi ei vaevugi lugema.

Samasugused on paljulubavad väited a la šokolaad või granaatõunaekstrakt vms ravib kõigist haigustest ja tõstab surnustki üles...

Ja siis tulevad kliinilised uuringud... On jõutud sinnamaani, et hakatakse täpsemalt kontrollima inimeste väiteid „tapab“ või „aitab igavesele elule“. Ja reeglina ongi nii, et kui teadlaste terava pilgu all söövad inimesed oma igapäevast toitu, milles on kooki või kommi või jäätist, siis inimesed ei sure ega ei jää haigeks. Sest kogused on hoopis teised ja inimelu oma kõigis aspektides on suuresti erinev katseklaasis või puuris olevast elust.

Arvestage, et kui te hiire vette viskate – siis vesi on talle toksiline, kuna ta upub sellesse. Ja järeldus, et vesi on tappev on taaskord õige aga ikkagi oleneb kogusest.

Üks aine...

See põhjustab epilepsiahooge, maovähki, maksakasvajaid, hulgiskleroosi ning suurendab lastehalvatuse ja Alzheimeri tõve riski. See dehüdreerib vastsündinuid ja suurendab Crohni tõve riski. Millisest kohutavast toksiinist me räägime? Arseen? Tsüaniid? Strühhiin? Ei. USA-s Waldeni ülikoolist kaugõppes toitumisala doktorikraadi omandanud Nancy Appletoni sõnul on nende kuritegude eest vastutav aine tavaline suhkur. Ja see põhjustab ka palju rohkem terviseriske. Tegelikult on Appleton koostanud veebis laialdaselt levinud loetelu "146 põhjusest, miks suhkur teie tervist rikkub". Suur enamus neist, nagu need ülaltoodud, on täiesti absurdsed. Mõned neist, nagu suhkru seostamine hüpoglükeemia ja diabeediga, on faktilised. Ja mõned, nagu suhkur tekitab sõltuvust, on vaieldavad.

Pole kahtlust, et inimesed armastavad suhkru maitset. Lääne inimesed söövad seda päris palju. Ja mida see näitab? Üldjuhul ei toimu enam lihtsalt suhrutükkide krõbistamist või otse purgist suhkru söömist. (Kuigi mul tuleb seda veel harva meega ette). Sa sööd suhkrut valmistoitudes – nii soolastes ja magusates. Eelkõige koos rasvase koogi või küpsisega, mis sisaldab veel täiendavalt jahusid või piimatooteid või šokolaadi. Maitseb hea, kuid anab palju kaloreid:  üks šokolaadijäätis 58g jaotub: süsivesikud 49%, rasv 45%, valk 6%, üks õunakoogi tükk 88g jaotub:  süsivesikud 47%, rasv 48%, valk 5%; üks piimašokolaadi tahvel 44g (235 kalorit) jaotub: süsivesikud 44%, rasv 50%, valk 5% ja kui sa vähendad suhkrut ja valid tumeda šokolaadi samas koguses, siis 56% kakaosisaldusega variandil on süsivesikut vähem ja rasva rohkem vaid paari % jagu. 70-85% kakaosisaldusega 28g šokolaad sisaldab 6,8 g suhkrut.  Ärgem jätkem tähelepanuta, et kakaopulber ei ole müstiline omaette aine, vaid koosneb samuti süsivesikust (suhkrust), rasvast ja valgust: 100 g kakaopulbrit on 404 kalorit, millest: 41,2 % süsivesik, rasv 24,5%, valk 19,8%, sh ka kiudaine 30,4 g. Sestap kakao% kasvades kasvab jätkuvalt ka süsivesiku%. Ja süsivesik laguneb kehas suhkruks.... Ühesõnaga sa saad koos suhkruga rohkem rasva, mis annab rohkem kaloreid...

Kõik need lisakalorid soodustavad rasvumist. Kuid kas inimesed söövad kogu seda suhkrut seetõttu, et neile maitse meeldib või on nad sellest sõltuvuses? Kui me läheme sõltuvuse teaduslikule määratlusele, ei sobitu suhkur siia. Sõltuvust tekitav aine kutsub esile meeldiva oleku, vallandab tolerantsi ja põhjustab sõltuvust. Tolerants tähendab, et sama meeldiva efekti saavutamiseks on vaja üha suuremaid koguseid ja sõltuvus tähendab, et ainest hoidumine põhjustab füüsilisi võõrutusnähte. Selle määratluse jaoks sobiv prototüüp aine on heroiin. On vaja natuke fantaasiat väitmiseks, et suhkrul on opiaatidele sarnased omadused, kuid seda ei saa ka täielikult kõrvale jätta. Vähemalt mitte siis, kui vaatame palju viidatud uuringule Princetoni ülikoolis.

Teadlased näljutasid rotte kaksteist tundi ja andsid neile siis tavalise rotitoidu, millele oli lisatud 25% suhkrulahust. Loomad võtsid suhkruga joogi kiiresti oma menüüsse vastu. Tegelikult sõid nad peagi vähem ja jõid rohkem. Kuu aja jooksul olid nad suhkrustatud joogi tarbimise kahekordistanud. Ja siis tuli huvitav leid. Kui suhkur rottide toidust eemaldati, said loomad krampe ja hambad hakkasid plagisema! Opiaatide ärajätmise sümptomid. Samad sümptomid ilmnesid ka siis, kui teadlased hoidsid loomi suhkru peal, kuid manustasid opiaatide aktiivsust blokeerivat ravimit. Järeldati, et suhkur võib mingil moel mõjutada aju opiaatide retseptoreid ja põhjustada tõelise sõltuvuse. Kuid muidugi on see nii rottidel. Keegi pole kunagi sellist efekti inimestel täheldanud.

Ühesõnaga uuringud tehti rottidega ja tegelikult olid nende metoodikad puudulikud, kuid kuna need olid nö sensatsioonilised, avaldati nad kiiresti, õhutades veelgi enam suhkrufoobiat meie ühiskonnas. Ainus kord, kui rotid tarbisid uuringutes suhkrut sõltuvust tekitaval viisil, oli see, kui neil oli sellele vahelduv juurdepääs. Kui neil oli piiramatu juurdepääs suhkrule, ei näidanud nad üles sõltuvuslaadset käitumist, mis näib olevat täiendav tõend, et  söömise piiramine võib tekitada söömissööstu. Ehkki on tõsi, et teatavad ajupiirkonnad süttivad vastusena suhkrule, sarnaselt kokaiiniga, juhtus see alles siis, kui rotte näljutati 12 tundi ja neile siis anti suhkrut, mis osutab asjaolule, et toit tundub paremana pärast  nälga ja puudust. Toit peabki olema rahuldust pakkuv, kuna sellest sõltub meie ellujäämine. Meie aju premeerimiskeskus on loodud reageerima nii, et sööma hakkaksime. Kuid sellised narkootikumid nagu kokaiin lihtsalt kaaperdavad toidu loomuliku premeerimisraja. 

See, mida me sel juhul tõenäoliselt vaatleme, on psühholoogiline sõltuvus. See maitseb lihtsalt nii hästi, et me ei taha sellest loobuda. Ja loomulikult on siin teatud hind, mida maksta. Meie hambad kannatavad. Meie isu võib suureneda, kuna suhkur käivitab insuliini vabanemise ja on tõendeid, et liiga suur suhkru tarbimine võib lõpuks põhjustada insuliiniresistentsust ja soodustada diabeeti. Samuti on uuringud näidanud, et suhkru tarbimine suurendab soovi rasvade järele. Kõik head põhjused meie tarbimise piiramiseks. Kuid võite unustada Nancy Appletoni tobedad väited, et suhkur põhjustab veenilaiendeid, hemorroide, lühinägelikkust või õppimisraskusi. Tegelikult näitab Appleton, kes väldib suhkrut iga hinna eest, et just suhkrust hoidumine toob kaasa nii „lühinägelikkuse“ kui ka „õpiraskused“.

Mis on erinevuseks?

Lauasuhkur vs mesi vs vahtrasiirup vs pruun suhkur vs agaavinektar. Erinevus on ... maitses ja enamjaolt ainult selles.

Pole võimalik? Netist võib leida midagi taolist:  Ma söön ainult paleo dieedi poolt heaks kiidetud vahtrasiirupit, mille on valmistanud kivitööriistade abil töötajad, kes kandsid nahku loomadelt, keda nad olid ise jahtinud, tapnud ja nülginud. Minu seedesüsteem saab hakkama ainult tarude orgaanilise meega, kuhu geneetiliselt muundatud Monsanto surmamesi pole tunginud...

Programmi Power Eating autor, dietoloog ja toitumisalal doktorikraadi omav Susan Kleiner märgib: „Need suhkrud käituvad kõik teie kehas peaaegu samamoodi," Erinevate suhkruallikate puhul võib varieeruda fruktoosi ja glükoosi suhtarv. Kleiner, kes tegeleb nõustajana sportlaste toitumiskavade kokkupanekul märgib veel, et kõrgema fruktoosisisaldusega ja madalama glükoosisisaldusega suhkrud, näiteks agaavi nektar, ei ole sportliku jõudluse parandamiseks head, “kuna need läbivad kehas erineva töötlemise ja liiguvad alguses maksa.”  

Teine tuntud sportlaste toitumisega tegelev toitumisteadlane ja lektor Alan Aragon nõustub Kleineriga: "Lühike vastus oleks, et vahet pole," sõnas Aragon. Ta selgitas, et üks väike erand on agaavi nektar, mis on kuni 90% fruktoos ja maitseb seega magusamalt. Nii võib juhtuda, et tarbite vajalikust vähem kaloreid."

Susan Kleiner näeb, et ühe suhkruallika suurendamine teiste ees on nagu vaadata üksikuid puid aga mitte näha nende tagant metsa. "Ma ei taha oma mikrotoitaineid meega saada," ütleb ta. Kleiner selgitab, et erinevused on nii tühised, et ei tasu üle pingutada: "Vahtrasiirupi tervislikus väärtuses lauasuhkru suhtes ei ole kliiniliselt olulist erinevust“.

Minagi tarbin mett ja tooršokolaadi ja mõningaid teisi maiuseid teen vahtrasiirupiga. Kuid samuti mitte seetõttu, et need oleksid toitaineliselt paremad, vaid nende maitse meeldib ja nende konsistents on retseptide jaoks hästi sobiv.

Mis siis suhkruga veel saab teha - alati saab  sisse tuua ka vana hea immuunsüsteemi. Et seda boostida, tuleks suhkur välja jätta??? Eip!

Mis tegelikult teada on:

• ·         Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et liiga suur suhkru tarbimine nõrgestaks otseselt immuunsussüsteemi.

• ·         Samas sisaldavad suhkrurikkad toidud ja joogid palju kaloreid ja liiga palju kaloreid võib kahjustada immuunfunktsiooni.

• ·    Töödeldud toidus, milles on palju suhkrut, puudub sageli kiudaine, mis on oluline tervisliku mikrobioomi säilitamiseks, millel on samuti võtmeroll immuunfunktsioonis.

·         Kuigi liiga suure suhkrukoguse söömine ei pruugi teie immuunsussüsteemi otseselt mõjutada, võib see kaudselt nõrgendada immuunsuse funktsiooni, kui tarbite töödeldud toitudest ja jookidest liiga palju kaloreid.

Idee, et suhkur nõrgestab immuunsussüsteemi, tekkis tõenäoliselt 70-ndate aastate alguses, kui avaldati uuring, kus öeldakse, et fagotsüüdid - valgevereliblede tüüp, mis tapab baktereid ja patogeene - olid vähem aktiivsed inimestel, kes olid hiljuti tarbinud suhkrut või suhkruga toite, sealhulgas mesi ja apelsinimahl. Analüüsid tehti 5 tunni jooksul pärast suhkru tarbimist.

Viimase 4 aastakümne jooksul pole uuringud aga leidnud, et suhkur mõjutab otseselt immuunsüsteemi. Michigani ülikooli toitumisteaduste dotsent Peter Mancuso märgib: „Tegelikult puhastab keskmise terve täiskasvanu keha oma süsteemist lihtsad suhkrud välja kahe tunni jooksul. Erandiks on diabeediga inimesed, kelle veresuhkru tase võib olla immuunfunktsiooni kahjustamiseks piisavalt kõrge. Isegi liitrine CocaCola päevas ei kahjusta tõenäoliselt immuunfunktsiooni.“

Suhkru roll immuunsuse pärssimises on tõenäolisemalt seotud kogu kaloritarbimisega. Manusco lisab: "Kui teie suhkru tarbimine on liiga suur, võib teil olla ka liigne kaloritarbimine, mis põhjustab rasvumist. Ja just rasvumine on seotud kroonilise madalama astme põletikulise seisundiga."

Arvatakse, et krooniline põletik võib teie immuunsussüsteemi üle koormata, kuna keha juba alustab püsivat võitlust põletiku vastu, tehes selle võimetuks reageerima muudele ohtudele. See võib kahjustada rakkude ja organite toimimist, suurendades mitmesuguste haiguste, sealhulgas südamehaiguste, diabeedi ja astma riski.

Mõned uuringud näitavad fruktoosi - suhkruroost ja peedist eraldatava lauasuhkru komponendi - tarbimise seost astma, kroonilise bronhiidi ja artriidiga. Kuid seoseid tuleks tõlgendada äärmise ettevaatusega, kuna need ei tõesta ei põhjust ega tagajärge.

Selle kohta väidab Mancuso, et "uuringud, mis näitavad seost teatava suhkrutaseme ja põletiku vahel, ei ole arvesse võtnud puuviljade, köögiviljade, pähklite ja kalade menüüst puudumist, mis teadaolevalt vähendavad põletikku.“

Seega võib halval dieedil olla kroonilise põletiku korral võrdne roll suhkru liigse sisaldusega. Ja kuna me üldiselt ei söö suhkrut puhtalt - välja arvatud mõned magustatud joogid - on neid kahte raske eristada.

On tõsi, et fruktoos liigub maksa, kus temast tehakse glükogeen. Kuid glükogeenist saab rasv ainult juhul, kui seda on liiga palju. Tavaoludes liigub glükogeenist glükoos uuesti lihastesse energiavajaduse katteks. 

Southamptoni Ülikooli toitumisteaduste õppejõud Caroline Childs ütleb: „Ligikaudu 70% meie immuunsussüsteemist on seotud meie soolebakterite jälgimise ja neile reageerimisega. Kasvatate erinevaid kolooniaid sõltuvalt söödavast toidust. Need bakterid elavad meie toiduainete jäätmetest ja nende lemmiktoit on kiudained. Võib-olla peame hakkama mõtlema suhkrutoodetele kui millelegi, mida me tarbime harvem kui igapäevaselt. Me võime mõelda Coca Colale nii, nagu mõtleme šampanjale, millelegi, mida me ei joo iga päev.“

See mitte iga päev ei taha tänasesse kulturi sobituda ja sestap pakutakse üsna kavalate nüketega välja suhkrut asendavaid aineid. Ja loodame leida kõiksugu uute nimedega siirupitest või magusainetest võimalust jätkuvalt midagi igasse hetke kaasa haarata. 

Mis on suhkru tegelik probleem?

Suur suhkru tarbimine on sageli seotud suurema kaloriarvuga ja seega ka suurema kehakaaluga. Ja suur osa sellest on tingitud suhkru tarbimisest vedelal kujul. „Suurim osa lisatud suhkrust dieedis on suhkruga magustatud jookide kujul,“ ütles Calgary Ülikooli toitumisteaduse professor ja dietoloog Raylene Reimer. "Need on teie karastusjoogid ja mahlajoogid ja spordijoogid."

Reimer selgitas, et suhkruga magustatud jookide suur tarbimine on eriti problemaatiline, kuna see ei põhjusta sellist küllastust, nagu tahke toit, seega tarbime rohkem kaloreid ja see aitab kaasa rasvumisele.

Aragon arvab, et tänapäeval on küsimus ei ole niivõrd erinevatele toitudele lisatud suhkrutes, vaid tõsiasjas, et portsjonid on suurenenud. Suuremad portsjonid - 2 ühe hinna eest -  aitab kaasa rasvumisele.

Probleem on ka selles, kuidas kõrgem suhkrutarbimine tõrjub toitvamad toidud menüüst välja.

„Suur suhkrutarbimine võib olla halbade toitumisharjumuste märk,“ ütles Reimer ja Susan Kleiner lisab: „Lisandunud suhkru tarbimine on eriti problemaatiline, kuna see tähendab vähem tervislikku toitumist. Kui liiga palju suhkrut asendab dieedis kaloreid, millel oleks muidu suurem toitainete tihedus, kahjustab see kogu tervist. ” Aragon nõustub, et suhkru ja rasvumise kõrval on kõige murettekitavam see, et „Te tõrjute välja häid süsivesikuid, millel on mikro- ja fütotoitained, ning ühendid, mis aitavad haigusi ära hoida, ja asendate need tühjade kaloritega. Teie kehal on parem, kui sööte banaani, mis sisaldab kaaliumi ja magneesiumi, kui siis, kui sööte suhkrutükkide kaloriekvivalenti. ”

Niisiis, suhkur pole mürgine, pole toksiline, pole kuidagi surmav - kuid suurema koguse tarbimisel, läheb menüü kvaliteet alla ja see tähendab, et keha ei saa tervislikus vormis püsimiseks vajalikku.

Diabeet?

Aragon ja Kleiner väidavad mõlemad, et seos suure suhkrutarbimise ja II tüüpi diabeedi arengu vahel on kaudne. Raylene Reimer nõustub sellega: "Suhkru panus on kaudne. Kindlad tõendid osutavad sellele, et suhkru suur tarbimine põhjustab teie kehakaalu suurenemist ja kehakaalu suurenemine aitab kaasa II tüüpi diabeedi arengule."

Susan Kleiner räägib, et väited suhkru otsese rolli üle - see tähendab, et suhkru suhu panemisel on midagi (olenemata sellest, kas see aitab kaasa rasvumisele), mis põhjustab II tüüpi diabeedi tekkimist on "väga vaieldavad". Kleiner lisab: “Antud andmetest lähtuvalt ei saa öelda, et suur suhkrutarbimine põhjustab otseselt II tüüpi diabeeti, kuid on vaieldamatu, et enamikul juhtudel, eriti mitteaktiivsete inimeste puhul, põhjustab suur suhkrutarbimine rasvumist, mis põhjustab muud terviseprobleemid ja muutused sisemises biokeemias ja füsioloogias ning see suurendab riski II tüüpi diabeedi tekkeks. ”

Mida teha?

Ainult seetõttu, et suhkur ei ole toksiline ega tekita sõltuvust, ei tähenda see ka, et me võiksime seda sisse süüa ükskõik millises koguses. Asjalood on siiski nii, et suur osa inimesi tarbib suhkrut liiga palju, mis osaliselt on tingitud suhkrut sisaldavate toodete reklaami tohtust pealetungist. Seda on kõikjal – tänavapildis, kaubanduskeskustes, ajakirjades-ajalehtedes, raamatutes, teleekraanil, arvuti lõpmatus infovoos. Mitte ainult reklaamplakati või klipina, kuid ka tohututes kogustes vaateakendel, lettidel, menüüdes, peolaudadel.

Ennetusmeditsiini arst, Yale Ülikooli Rahvatervise lektor ja Atlantic ajakirjanik James Hamblin lahkab seda oma artiklis „Raha, mida kulutatakse ameeriklastele suhkrut müües, on tohutu“. Hamblin kirjutab: „Kellogg kulutas eelmisel aastal 32 miljonit dollarit ainuüksi Pop Tarti reklaamimiseks. Coca-Cola kulutas oma lipulaeva (Coca-Cola) reklaamimiseks 269 miljonit dollarit. Pepsi kulutas 150 miljonit dollarit lihtsalt selleks, et reklaamida erksavärvilist suhkruvett, mille nimeks Gatorade. See on suhkruvesi spordiga tegelevatele inimestele.“

New Yorgi ülikoolis peetud loengus märkis toitumise, toidu uuringute ja rahvatervise professor Marion Nestle: "Mõelge sellele, mida see raha saaks teha hariduse ja sotsiaalhoolekande heaks. Kuid see raha kulutatakse selleks, et meelitada inimesed suhkrut ostma.“

Soovitused on osta terviktoitu või päris toitu või puhast toitu. Ja reklaamiinimesed loomulikult ei ole rumalad. Hamblin märgib: „Reklaamijad teavad, et meie, toidutarbijad, usume, et “päris” tähendab tervislikku. Mingil määral see nii ongi. “Päris” tähendas terviktoite, mis polnud kasvupinnast võetuna eriti töödeldud, mis tähendas, et need sisaldasid vähem suhkrut ja soola, sisaldasid kiudaineid ja toitaineid. Kuid selle „päris” on reklaam ja tehnofoobia ümber lükanud, kuni punktini, et see on muutunud suuresti mõttetuks, kui mitte lausa eksitavaks.“ 

Eksitav on ka arvamus, et täistaimne või toormaius on midagi ülimalt tervislikku. Toimib tervislikult ikkagi väiksem kalorite hulk, üldine elustiil, mitte teistsugune suhkur või rasv. Rasvakalorid on rasvakalorid ja suhkrukalorid on suhkrukalorid (lisatud suhkru, mitte puuviljas leiduva).

Marion Nestle on sageli rõhutanud, et riiklike toitumissoovituste kohaselt peaks pool meie taldrikutest olema kaetud puu- ja köögiviljadega. USAs, märkis M. Nestle läks aastatel 2008–2012 tegelikult vähem kui pool protsenti kõigist põllumajandustoetustest puu- ja köögivilja tootmiseks. Neli korda rohkem läks näiteks tubakale.

Veel üks problemaatiline asi on kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup (HFCS – high fructose corn syrup). Võimalik, et meil Eestis ei ole see niivõrd suur probleem, kuid arvestades magusalettidel pakutavat, on meil tooteid kõikjalt laiast maailmast. Googeldamine andis eesti keeles selliseid pealkirju nagu „Maisisiirup - valge surma edukas konkurent“, ja selliseid, mis panevad suisa ohkama ja millel pole mingit teaduslikku alust: „Tervisenõustaja – maisisiirup soodustab lastel autismi ja täiskasvanutel vähki“ . Viimane väide on täiesti alusetu ja puhtalt sensatsioonimaiguline hirmutamine.

See siirup ei ole mingi saatanast neetud aines, mis mürgitab teie sisemust – nagu seda tihtipeale mujalgi interneti avarustes väidetakse, vaid see on lihtsalt odav. Ja kuna see on nii odav, saavad ettevõtted väga väikese hinnaga pakkuda mega portsjoneid limonaade ja magusaid karastusjooke ja isegi lisada seda sellistele asjadele nagu pastakaste, mis muudab nende kastme pisut maitsvamaks / köitvamaks kui selle teise ettevõtte kaste, ja nii hakkavad inimesed ostma rohkem HFCS-i sisaldavat kastet, kuna neile meeldib see paremini, ja seetõttu peab ettevõte, kes müüb ilma HFCS-ita kastet, ettevõtluse jätkamiseks hakkama HFC-sid oma pastakastesse lisama. Ja nii edasi. See lisab kaloreid ja maitset, nii et maitsvamat asja tarbime kokku jälle rohkem kaloreid ja muutume seetõttu jälle veidi rasvunumaks.

Suhkur ei ole toksiline, kuid sageli on toksiline rasv. Ja siin kohal ei räägita rasvast, mida sööte, vaid rasvast, mida enda kehas liigsena kannate. Kindlasti on terveid inimesi igas kaaluklassis, kuid vaieldamatult näitab enamik uuringuid, et liigne keharasv võib avaldada kehale lugematul hulgal toksilisi mõjusid.

Arukas mõte on leida viise lisatud suhkru tarbimise vähendamiseks, eriti suhkruga magustatud jookide osas. Sellesse aga apokalüptiliselt suhtudes või vanednõuteooriate tagamaid otsides ja kogu suhkrut menüüst välja jättes, kuna näete seda saatana kehastusena on lihtsalt tobe. See teeb suhkrust keelatud vilja ja võib põhjustada halbu suhteid toiduga – ehk keelatud vili on veel magusam. Ja söömissööstud pole kaugel.

Te võite pakkuda endale suhkruga maiustusi. Võtmesõnaks on mõõdukus. Mõõdukust tuleb pidada silmas ka pruuni suhkru, toorsuhkru, agaavi siirupi, vahtrasiirupi, mee, datlisuhkru jms kasutamisel maiustes.

Kui HFCS juurest edasi minna, siis mahe ja vegantoodetes leiab sageli pruuni riisi siirupit, mida reklaamitakse kui ülimalt tervislikku – kuna sellest puudub fruktoos.

Pruuni riisi siirup on pruunist riisist saadud magustaja. Selle saamiseks kuumtöödeldud riis viiakse kokku ensüümidega, mis lõhustavad tärklised ja muudavad need lihtsamateks suhkruteks, seejärel filtreeritakse lisandid välja. Tulemuseks on paks suhkrusiirup.

Pruuni riisi siirup sisaldab kolme suhkrut - maltotrioosi (52%), maltoosi (45%) ja glükoosi (3%). Kuid ärge laske end kahest esimesest nimest petta. Maltoos koosneb kahest glükoosi molekulist, samal ajal kui maltotrioosis on kolm glükoosi molekuli.

Seetõttu toimib pruuni riisi siirup teie kehas 100% -lise glükoosina, mis teeb kõrgeks tema glükeemilise indeksi. Mis puutub vitamiinidesse ja mineraalidesse, mis on pruunis riisis, siis need kohe kindlasti ei kandu mingil müstilisel viisil edasi siirupisse.

Pidage meeles, et selles siirupis on väga palju suhkrut. Seega annab pruun riisi siirup rohkesti kaloreid, ilma oluliste toitaineteta. Ainult kaks magustajat – datlisuhkur (kuivatatud, jahvatatud datlid) ja melass on toitainerikkamad, AGA!

Kuidas on siis melassiga? Eesti keeles leian Google vahendusel melassist selliseid ülistavaid väljendeid nagu „väga tiheda toitainelise profiiliga terviktoit“ ja „magus tervisetoit“ ja „Väga toitainerikas – sisaldab 80+ erinevat toitainet“. Seep see on, et terviktoidu mõiste on kaotanud oma väärtuse.

Terviktoit suhkru mõistes on suhkruroog ja suhkrupeet, mitte nendest toodetud aines. Ja kuigi oleks tore, et meil oleks ülimagus aine terivsetoiduna – on selline väide siiski enesepettus. Ja parem on olla enda vastu aus – magusaine jääb magusaineks ja tarbida tuleb seda mõõdukalt igas vormis – sel juhul on terviseprobleeme vähem. Ükskõik millist magustajat ei püüta välja reklaamida, kui tervislikku – see on eksitav. Ja samas, ükskõik milline suhkru vorm ei tee mingit kahju trvisele, kui sa tarbid seda vähe.

 

Melassi on mitut tüüpi, ja neil kõigil on pisut erinevad omadused:

 

Melass on paks siirup, mida inimesed kasutavad magusainena. See on suhkru valmistamise kõrvalsaadus ja pärineb purustatud suhkruroost või suhkrupeedist.

 

Esiteks purustavad tootjad mahla ekstraheerimiseks suhkruroo või suhkrupeedi. Seejärel keedetakse mahl suhkrukristallide moodustamiseks. Melass on paks pruun siirup, mis on järele jäänud pärast kristallide eemaldamist mahlast. Tootjad kordavad seda protsessi mitu korda ja iga kord valmib erinevat tüüpi melass.

Eri tüüpi melass on erineva värvi, konsistentsi, maitse ja suhkrusisaldusega.

Hele melass

See on siirup, mis on toodetud esimesel keetmisel. Sellel on kõige heledam värv ja kõige magusam maitse. Inimesed kasutavad seda tavaliselt küpsetamisel.

Tume melass

See saadakse teisel keetmisel. See on paksem, tumedam ja vähem magus. Inimesed saavad seda küpsetamisel kasutada, kuid see annab toitudele selge värvi ja maitse.

Must melass (Blackstrap)

Seda siirupit toodetakse kolmanda keetmisega. See on kõige paksem ja tumedam melassi tüüp ning kipub olema kibeda maitsega.

Blackstrap melass on ka kõige kontsentreeritum vorm ja see sisaldab kõige rohkem vitamiine ja mineraale. Seetõttu väidavad mõned allikad, et sellest on kõige rohkem kasu tervisele.

Üks supilusikatäis - 20 grammi (g) melassi sisaldab järgmisi koguseid iga toitaine päevanormi kohta:

mangaan: 13%

magneesium: 12%

vask: 11%

B-6-vitamiin: 8%

seleen: 6%

kaalium: 6%

raud: 5%

kaltsium: 3%

Üks supilusikatäis sisaldab ka umbes 58 kalorit, mis kõik pärinevad süsivesikutest - enamasti suhkrust. Toitumisspetsialistid ei soovita inimestel hakata toitainete saamiseks melassi sööma, kuna selle suhkrusisaldus on niivõrd kõrge. Parim viis toitainete saamiseks on terviktoitude söömine. Ja MELASS EI OLE TERVIKTOIT. See on puhas kontsentreeritud süsivesik.

Näiteks 1 klaas melassi on 337g ja annab 977 kalorit. 100% süsivesikut, 0% valku, 0% rasva, 0% kiudainet. 0% on siin ka A, C, D, K, E vitamiine ning B grupi vitamiinidest folaate ja riboflvaiini.

Vitamiinisisaldus on kõrge ainult B6 osas, veidi on niatsiini, tiamiini ja pantoteenhapet. Mineraalidega on lugu veidi parem, kehva sisaldus on fosfori, tsingi ja naatriumi osas.

Mingit tihedat toitainelist profiili siin kindlasti pole.

Võrdluseks siia, et 1 klaas läätsesid  on 198 g ja annab 230 kalorit. 70% süsivesikut, 27% valku ja 3% rasva. Kiudainet päevasest vajadusest 63%. Folaate 93% päevasest vajadusest.

 Kui kavatsete aga nagunii suhkrut süüa, on melass tõenäoliselt tervislikum alternatiiv. Aga mitte väga oluliselt. Magustoiduna nautimiseks, mitte vitamiinide-mineraalide saamiseks.

Ja ma ei kirjuta kõike seda, et reklaamida suhkrut. Olen aastaid soovitanud valida magusaisu jaoks puuvilju ja marju. Ja enamasti on see parim valik. AGA - alati on aga:

Inimesel on vaja süüa nii, et elurõõm säiliks ja ta naudiks oma toitu. Ja elu ennast. Vahel on isu koogi järele ning mõnikord puuvili võtab selle isu ära AGA vahel mitte. See võib-olla mälestus lapseea mõnusast kogemusest või mõnest ammusast kaunist hetkest või ka ilusast tulevikuunistusest. Ja seda mälestust ei ole vaja iga kord millegiga ära peita. 

Võib tekkida söömisahel: tahan kooki - võtan puuvilja, isu ikka tõukab tagant, siis võtan mõne hästi tervisliku maiuse - suhkruvaba ja puha, isu ei kao kuskile, siis jälle midagi tervislikku ja jälle puuvilja ja ... lõpuks on isu väga suur ja inimene väga pahur. 

Selle asemel võib kohe lihtsalt koogitüki naudinguga ja endale aega andes ära süüa. Ja kui me ei ole tembeldanud kooki ega selles olevat suhkrut "mürgiseks", "valgeks surmaks" jms, siis ei ole vajadust süütunnetes ja hirmus oma koogitükki või iseennast vihata.

Nähes suhkrut mitte ainult halvana, vaid toiduainena oma heas ja halvas - olenevalt kogusest, anname endale rohkem ruumi selles maailmas, mis aina võitleb ja kardab. 

Aga on veel suhkrust rääkida, sestap tuleb veel üks postitus... :)

Suhkur, mis ei tapa ... vol. 1

Kes oleks toortoitu kritiseerima veel parem inimene, kui mina, kes on seda nii palju kiitnud? Ma olen sellega kaua tegelenud, mul on pikk kogemus ja teooriat samuti loetud omajagu. Armumise aeg on ümber, ja vaatan kogu teemat kainema pilguga J. Sestap, kes on selle tee alguses võiks selle artikli lihtsalt vahele jätta – võibolla ka mitte. Sest armumise alguses ei jõuagi kriitika kunagi kõrvapinnalt kaugemale. Ja see on kogemuse saamiseks hädavajalik. Igalühel on oma isiklik kogemus.

Kunagi märkis üks sõbranna, et kui ta kuuleb kedagi tulihingeliselt midagi pooldamas, siis tekib temas vastupandamatu vajadus vastu rääkida. Isegi juhul, kui ta ise on räägitavaga täiesti nõus. Hakkasin hiljem märkama enda puhul sedasama tendentsi. Ja ka veel seda, et mida rohkem öelda „ei iial“ seda lähemal pöördepunkt on. Reaalsusel on kombeks anda kogemust mündi mõlemalt küljelt. See võimaldab elu mõista ja aktsepteerida mitmest vaatenurgast. Ühelgi asjal pole ainult hea ega halb pool. Tasakaalus asi on taskaalus oma heas ja halvas. Ja vist ei saa kunagi korrata liiga palju: AINE KOGUS TEEB AINEST MÜRGI...Igal ainel, ka veel on toksiline kogus. Seda saab lähemalt lugeda siit https://paikesetoit.blogspot.com/2019/12/akuutne-ja-krooniline-toksilisus.html

Viimase tooršokolaadi artikli kommentaarides olid ilmselged viited „hirmsale“ suhkrule. Ja nii tekkis soov seda vaesekest tema heas üles leida. Mida sa suhkrust tegelikult tead? Peale kõigi nende internetistaaride kommentaaride ja siin-seal visatud vihjete või dieete reklaamivate ütluste kohta? Ise olen selline meesõber - aga mul pole illusiooni, et ma võiksin mett süüa valimatus koguses ja see teeks mu kehale aina head. Teelusikas päevas on pakutud normiks :) ja mida rohkem mina mett söön, seda rohkem peab mesilane suhkrut sööma. 

Googeldasin suhkrut – toksiline, kokaiin, mürk, narkootikum jne, jne. Vau, kui palju suhkrut materdatakse – kõik maailma halb on tema õlgadel. 

Ja tekibki trots – miks siis kohe nii paha. Aga kui sukelduda sellesse magusasse sügavikku ilma eelarvamusteta ...

Kas siis suhkru puhul võtta aluseks Kareni „teadmised“ facebookist või dieedi ja toidulisandimüüja  Instagrammi postitused ja youtube videod? Siit leiab ju viiteid uuringutele – rottidega küll aga ka palju tuginemist isiklikele kogemustele? 

Tooršokolaad ja kõik see isetehtud maius maitseb kusjuures palju paremini, kui sa ei KARDA suhkrut, isegi kui sa eelistad kasutada mõnd muud magustajat. Ja kui pole vaja tõestada oma valikute paremust-õigsust, siis on juba õige rahulik olla. Vähema hirmuga on mõnusam :)

Kuidas siis faktidega on:

Kui vaatame riske tervisele, siis millised on need suured riskid ja mis rohust madalamad:

Mõne uuringu kohaselt on rämpstoit sama sõltuvust tekitav kui narkootikumid, kuid eksperdid ütlevad, et see, kui sõltuv miski aines on ja kas inimene satub sõltuvusse, on komplitseeritum teema.

Viimastes pilkupüüdvates pealkirjades viidatakse rottidega tehtud uuringutele, sh et roti naudingu piirkond ajus aktiveerus Oreoga tugevamalt, kui kokaiiniga.

2011. aasta uuring leidis, et "toidusõltuvusega" inimeste ajud reageerisid rämpstoidule samamoodi nagu narkomaaniaga inimeste ajud reageerivad narkootikumidele.

Kuid lihtsalt see, et rämpstoidud ja narkootikumid võivad aktiveerida sama ajupiirkonna, ei tähenda see ekspertide arvates, et nad sõltuvust tekitavad.

Reeglina kui „loobutakse suhkrust“, siis loobutakse palju enamast – saiakestest, kookidest, kommidest jpt maiustest. Kaloraaž, mis menüüst kaob on märkimisväärne ja toob oodatud kaalulanguse. Pahaks aga tembeldatakse ainult suhkur.

Byron Katie on mitmeid kordi toonud välja sellise pööramise – Kui keegi ütleb  „Suhkur on mürgine“, siis paned sõna „suhkur“  asemele“ Minu mõtlemine“ ja saad uue mõtlemapaneva tähendusega lause: „Minu mõtlemine on mürgine“...

Kas pole? Suhkur on meie keha alusenergia – energiat toodetakse meie kehas glükoosist. Sõimates suhkrut, sõimame iseenda keha.

Millisteks lihtsuhkruteks (monosahhariidideks) erinevad suhkrud: siirup, suhkur, mesi lagunevad:

Mis on sõltuvus?

Sõltuvus hõlmab nii bioloogilise kui ka käitumusliku komponendi.

Ohio Riikliku Ülikooli Wexneri meditsiinikeskuse psühholoog Brad Lander märgib: “Meie ajju on kindlalt programmeeritud, et teatud asjad on meeldivad, näiteks söömine ja seksimine. See aju "premeerimise tsükkel" tagab, et me teeksime tegevusi, mida vajame ellujäämiseks.“

"Kõik, mis stimuleerib prememeerimist (head enesetunnet, õnnetunnet), tõlgendatakse kui eluks vajalikku ja seda tuleb korrata," ütles Lander. 

 

National Institute Drug Abuse kliinilise neuroteaduse ja käitumuslike uuringute osakonna juhataja dr Joseph Frascella märgib: „Kuid paljud asjad, mis pole tegelikult eluks vajalikud, võivad seda premeerimisprotsessi stimuleerida, sealhulgas narkootikumid, suhkur, rasvane toit ja isegi sellised asjad nagu hasartmängud ja liikumine (treening).“ Nendest ainetest saadav rõõm tuleneb dopamiini vabanemisest ajus, mis toetab sedalaadset käitumist.

Selle tsükli stimuleerimine ei tekita aga ilmtingimata sõltuvust, see tähendab ainult seda, et sel viisil toimivad ained võivad sõltuvust tekitada, ütles Frascella.

Neurofarmakoloog ja California Ülikooli Los Angelese sõltuvuskäitumise keskuse direktor Edythe London nõustub sellega. "Just sellepärast, et nende tegevustega tegelemisel on ajuskeemides üht teist ühist, ei tähenda see, et nad kõik sõltuvust tekitaksid," sõnas London.

Sõltuvuse peamine tunnus on kontrolli kaotamine aine kasutamise üle - näiteks suurema koguse tarvitamine, kui peaksite või tarvitamise suurendamine, hoolimata sellest, et aine on kahjulik - ning ka iha selle järele, ütles Frascella.

Sõltuvuses olevad inimesed võivad obsessiivselt mõelda millegi saamise peale, ja seda nii palju, et see domineerib nende elus ja neil tekivad võõrutusnähud, kui nad loobuvad, ütles Lander.

Lõppkokkuvõttes - sõltuvusse sattunud inimese jaoks on teatud kindla aine kasutamine tema elu negatiivselt mõjutav, märgib London.

Võrreldes narkootikume

Inimeste puhul on raske kindlaks teha, kas üks aine on teisega võrreldes rohkem, vähem või võrdselt sõltuvust tekitav.

Selle põhjuseks on asjaolu, et sõltuvuse kalduvust mõjutavad nii paljud tegurid, sealhulgas aine kättesaadavus, inimese geneetika kui ka varasemad kogemused narkootikumidega, ütles Frascella.

Sellegipoolest võib narkootikumide sõltuvuse potentsiaali mõjutada ka narkootikumi intensiivsus - näiteks mõjumise kiirus või „laksu“ tugevus. Narkootikumid, mis annavad üsna kiiresti võimsa "laksu", võivad põhjustada sõltuvusi, mida on raskem ravida, ütles Lander.

Parim viis aine sõltuvust mõõta on see, kui kõvasti loom selle nimel tööd teeb, märgib London.

"Loomad teevad kokaiini jaoks väga-väga palju tööd. Kui seda lubada, näljutavad nad ennast," ütles London. Loomadega tehtud uuringud ei tähenda aga alati sama tulemust inimestele.  

 

Kas sa võiksid olla suhkrust sõltuvuses?

Ehkki paljudele inimestele meeldivad maiustused ja nad valiksid magustoiduks tõenäoliselt puuviljade asemel šokolaadikoogi, ei tähenda see, et nad oleksid suhkrust sõltuvuses, ütles Frascella.

Kuid väike protsent inimesi võib tõeliselt sõltuvusse jääda, kogedes sõltuvuse iseloomulikku kontrolli kadumist toidu osas, ütles Frascella.

London ütles, et ta ei nimetaks seda suhkrusõltuvuseks, vaid pigem "patoloogiliseks rasvumiseks".

"Kontrollimatu söömisega kaasneva patoloogilise rasvumise ja sõltuvuste vahel on selged sarnasused," sõnas London.

Rasvunud inimestel on ajupiirkonnas nimega striatum vähem dopamiini retseptoreid, mis on iseloomulik ka narkomaaniast sõltuvatele inimestele, teatas London.

"Seoses USA inimeste plahvatusliku rasvumisega on selge, et [mõnel] inimesel on kontrollimatu kaloritarbimine," ütles London.

 

https://www.livescience.com/40749-addiction-drugs-sugar.html

Kas suhkur põhjustab kehakaalu tõusu?

USA andmetel sööb keskmine ameeriklane iga päev 20 teelusikatäit suhkrut. See ületab tunduvalt Ameerika Südameassotsiatsiooni soovitust - 6 teelusikatäit päevas naistele ja 9 teelusikatäit päevas meestele.

Erinevad uuringud on tõmmanud seose suhkru tarbimise ja liigse kehakaalu vahel. "Ma ei usu, et meil oleks piisavalt tõendeid, mis viitaksid sellele, et suhkur on rasvumiseepideemia põhjus," ütleb Johns Hopkinsi kardioloog Chiadi E. Ndumele, M.D., M.H.S. "Kuid on piisavalt tõendeid selle kohta, et suhkru suurenenud tarbimine on oluline kaalutõusu toetaja."

Tundub, et kõik need magusad suupisted mõjutavad ka südant. 2014. aastal ajakirjas JAMA: Internal Medicine avaldatud uuringus võrdlesid teadlased inimesi, kes tarbisid palju lisatud suhkrut (moodustades 17–21 protsenti nende kogu päevasest kalorist) inimestega, kes sõid vähem suhkrut (vaid 8 protsenti kogukalorist) . Kõrge suhkrusisaldusega inimeste rühmas oli 38 protsenti suurem risk surra südamehaigustesse. 

https://www.hopkinsmedicine.org/health/wellness-and-prevention/obesity-sugar-and-heart-health

 Vaadates graafikut (b) - siis on näha, et kõikide suhkrute: lauasuhkru, fruktoosisiirupi, mahla tarbimine on langustrendis, samas ülekaal jätkab oma tõusu

 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1570677X19301364

 

Kaks kolmandikku USA elanikkonnast on kas ülekaalulised või rasvunud. Rasvumine on välditavate haiguste ja kõrgete tervishoiukulude üks peamisi põhjustajaid. USA-s ulatuvad need kulud praeguste hinnangute järgi 147–220 miljardi dollarini aastas. Rasvumine on mitmefaktoriline haigus: geneetika, elustiili valimine, ainevahetus ja toitumine. Kaalujälgimise võtmeks on soovitatud madala rasvasisaldusega dieete. Viimase 30 aasta jooksul on inimeste toitumisrasvade rasvasisaldusega kalorid langenud, kuid ülekaalulisuse määr kasvab jätkuvalt. Tõendite kohaselt soodustavad kõrge suhkrusisaldusega dieedid rasvumise teket. Suhkrutarbimise mõju kaalutõusule ja keharasva kogunemisele on aga endiselt vaieldav teema.  https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6959843/

"Suhkur ... Ohhhh, kallis mesi." (laulust „Sugar, sugar“ – sugar, oh honey, honey)

The Archies  ei teinud nende kahe vahel vahet ja seda ei tee ka teie keha. Mis võiks olla peamine erinevus, et inimesed ütlevad end lahti esimesest ja ülistavad viimast. Võib arvata, et mesilaste pärast. Aga ka teised magustajad annavad sama kaloraaži, ja on oma olemuselt suhkrud.

Võite osta kokaraamatuid, mis kuulutavad end olevat suhkruvabad, kuid retseptid sisaldavad mett ja vahtrasiirupit (või agaavi, või steviat või magusaineid). Inimesed armastavad suhkrut mutta trampida, ilma et suuremat pilti mõistaksid.  

„Sa ei ole terve. Aga ma saan sind terveks teha. Osta minu raamat.“ ("You are broken, but I can fix you. Buy my book."). Või toode, ma müün just sellist õli, pulbrit, tabletti, mida sa katkine inimene tervendamiseks vajad. Igal juhul on võti kuskil mujal.

Juba ammu kasutame me nn tervisetoote müügiks hirmupõhist turundust. Just sellised on sõnumid, mida paljud kasutavad oma toodete müümiseks. Päris hästi mõjub müügile nn toidusõltuvuse sõna sissetoomine. "Olete sõltuvuses suhkrust / rasvast / süsivesikutest jne, kuid minu programmiga saate nendest ihadest jagu ja kaotate kiiresti kaalu, sest see on teaduslik." Ja see müüb nagu soe sai J.

James Fell kirjutab: „Minu kirjastaja saatis mulle e-kirja: Uus kontrollitav aine on suhkur. Kokaiinist rohkem sõltuvust tekitav surmav valge värk on kogu maailmas muutunud tervishoiutöötajate tähelepanu keskpunktiks, kes rõhutavad liigse järeleandmise ohtusid.

See lause on raamatust pealkirjaga The Sugar Detox. Juhtautor on RD (Registered Dietitian – registreeritud/diplomeeritud dietoloog) ja nii palju kui seda ametinimetust ka respekteerida, on mõned neist läinud vasakule ära. Teine autor on MD (arst) – veel üks, kes on oma teelt välja astunud ja valinud toiduga hirmutamise raja, liitudes dr Wheat Belly, dr Grain Brain ja dr Friggin 'Oz ridadega - kuigi tema  MD eriala on dermatoloogia (nahahaigused).“

 

Ka suhkru detox (veel üks trendikas sõna kergeuskliku sisse tõmbamiseks) paneb kogu müügivärgi särama. Kuid suhkur ja ka mis tahes muu toit ei vasta kriteeriumidele, mille kohaselt võib teda nimetada sõltuvusaineks. Kuid nii öeldes, on kindel, et see müüb raamatuid ja muid tooteid.

 Mind ennast pani sügavalt mõtlema ühe tootja kommentaar: "Kui sa ei suuda oma toodet müüa ilma teist halvustamata ja tarbijat hirmutamata, siis võibolla sa peaksid müüma midagi muud ehk pole sinu toode eriti midagi väärt." Peale seda hakkasin ma märkama tõsiasja, et kogu mahetoodang, toortoidu aines ja jms müük põhineb suures osas just sellisel taktikal. Mis tegelikult ka väga suurt osa inimestest eemale tõukab. Koos tootega müüakse paras ports hirmu.

James Fell märgib veel: „Veel üks raamat, mida mainida, on Pam Peeke „The Hunger Fix“, veel üks ​​autor MD tiitliga. Toon siia raamatu alapealkirja, mis tõstab esile teatud „kuumad“ väljendid, mis müüki tõhustavad: „Kolmeastmeline võõrutus- ja taastumisplaan ületöömisest ja toidusõltuvusest“. Vau!  Ja kinnitussõnad kaanel on dr Ozi poolt:  raamat “... annab praktilised juhised, et navigeerida üle toidusõltuvuse kuristiku."

 

Suhkrut puudutavate materjalide lugemisel jäidki oma humoorika, kuid faktiliselt täpsena silma James Felli postitused ja artiklid. Fell peab köitva pealkirjaga blogi „Body for wife“, on endine fitness treener, nüüd end pigem humanistiks nimetav ajakirjanik, kes kirjutab väljaannetele: Los Angeles Times, Chicago Tribune, TIME Magazine, Chatelaine, NPR,  Guardian.

Ühes oma artiklis märgib Fell: „Üks New York Timesi enimmüüdud raamat kannab pealkirja „I Quit Sugar“ (Ma loobun suhkrust).  Ma pole seda lugenud, sest mina ka loobun millestki; lõpetasin asjade lugemise, mille on kirjutanud hirmutamistehnikat kasutavad idioodid. Suhkruvastane liikumine on toiduga seotud fanatism, millest on saanud metast läbiimbunud apeshit ... usuliste tavade ja dieedist kinnipidamise vahel on palju võrdlusmomente. Ja kusagil pole see rohkem levinud, kui suhkru demoniseerimise juures.“

 

Noh, mulle tundub täpne. Sest kui sa suudad natukenegi oma toitumisega seotud valikuid kõrvalt vaadata, siis kuidas oled sa need valikud teinud? Ma ise tean küll täpselt, et toortoidu kirjanduses on palju hirmutamistehnikat nii suhkru, kui üldse küpsetatud toidu osas. Ja mida vihasemalt seda enda valikut kaitstakse, seda kindlam on, et valik on tehtud hirmust lähtuvalt. Kui sa oled valinud toortoidu või näiteks kasvõi tooršokolaadi seetõttu, et see sulle meeldib armastad selle maitset ja see tekitab sinus hea tunde, siis ei peaks sind suhkur teiste toidus kuidagi ärritama. Sulle meeldib tooršokolaad ja teistele meeldib suhkruga šokolaad.Vahet pole. Mõlemat süües võid olla terve - mõlema puhul sõltub tervis kogusest. Kui valik on tehtud hirmust lähtuvalt ehk arvates, et suhkur on mürk (kuigi maitses), siis kerkib suhkru osas esitatud fakte kuuldes/lugedes vihane ärritus.

Just sain postkastist kätte Alan Levinovitzi raamatu "Natural" – tunnen, et nüüd olen selle lugemiseks valmis. Looduse selle poole vastuvõtmiseks, mis ei tee nii nagu mina tahan ja mis pole inimesele sugugi kasulik ja meeldiv. Sellest kunagi hiljem...

 

2012. aastal ajakirjas Nature Reviews läbiviidud uuringus järeldasid autorid, et kuigi väga maitsval toidul võivad olla sõltuvust tekitavad omadused, ei vasta see kõigile sõltuvust tekitava aine kriteeriumidele. "Valdav enamus ülekaalulistest inimestest pole näidanud veenvat käitumis- või neurobioloogilist profiili, mis sarnaneb sõltuvusega," kirjutasid autorid.

See, et midagi on meeldiv, näiteks suhkru või rasva söömine, ei tähenda, et saaksite sellest sõltuvusse jääda.

Hoolimata teatud püüdlustest, ei klassifitseeritud vaimsete häirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu (DSM) viiendas väljaandes toitu sõltuvusena. Florida ülikooli meditsiinikolledži dieedi- ja sõltuvusalaste teadusteaduste neuroteadlase Nicole Avena sõnul ei ole psühholoogilise diagnoosi õigustamiseks piisavalt tõendeid, kuigi väga maitsvad toidud mõjutavad samu aju mehhanisme, mida sõltuvusained teevad. "Toidu ja narkootikumide vahel on palju erinevusi," rääkis Avena.

"See on koguse ja haavatavuse küsimus," ütleb Toronto Yorgi ülikooli professor Caroline Davis, kes on spetsialiseerunud rasvumise psühhobioloogiale. "Mis puudutab toitu, siis arvan, et tõelises sõltuvuses on väikesearvuline elanikkond." Toidusõltuvus ei ole üldse hea termin.  

 

Ja nüüd on meil ka 2014 aasta uuring Edinburghi ülikoolist, mis lööb veel ühe naela niinimetatud suhkrusõltuvuse kirstukaane sisse ja toetab liigsöömishäirete uuringuid.

Söömisest võib sõltuvusse jääda, väidab uuring, kuid mitte toidust. MIDA, MIDA?

See tähendab, et on võimalik (ehkki üsna harva esinev) käitumishäire - rahuldamatu söömine, mis on osa suuremast söömishäirete perekonnast -, kuid te ei saa sõltuvust teatud toidust.

Küsimus  “Kas suhkur tekitab sõltuvust”? - kuigi söömist võib väikesele osale elanikkonnast pidada sõltuvust tekitavaks, ei vasta suhkur sõltuvuse kriteeriumidele.  

Suhkur on lihtsalt demoniseeritud koostisosa. Seetõttu on meil nii palju suhkruvastaseid kultiste, kes teevad paanilist kihutustööd.

Virginia James Madisoni ülikooli usuteaduskonna professor Alan Levinovitz, kes on raamatu „The Gluten Lie“ ja „Natural“ autor, selgitas: "Me näeme ikka ja jälle, kuidas erinevates kultuurides ja religioonides kasutatakse toitu, kui meie/nende samastumist/eristumist või kuhugi kuulumist selle järgi, mida inimesed söövad."

Levinovitz lisab tänapäevase ühiskonna kohta: "Suhkur on selle kohta väga hea näide." Näete sedasama religioosset suhtumist tänapäeval toiduga - midagi on koostisosa olemasolu tõttu (ja ükskõik kui palju seda ka koguseliselt ei oleks) kas puhas või ebapuhas, ja nii räägivad inimesed suhkrust kui mürgisest või sõltuvust tekitavast. Kui nad leiavad, et miski sisaldab suhkrut kasvõi väikeses koguses, siis nad kohkuvad. "

Kas suhkur on toksiline?

Jah, suhkur on toksiline, kui tarbite liiast suure koguse. Kõik on toksiline, kui tarbite seda liiga palju. Nagu Paracelsus ütles: "Kogus teeb ainest mürgi."

Kas suhkur on toksiline kogustes, mida enamik inimesi tarbib? Isegi mitte lähedal sellele.

Aga kui kiiresti sa suhkrut süües ikkagi sured? 

"LD50 - see on keskmine surmav annus, mis tapab umbes pooled selle tarbinud inimestest - suhkru puhul on LD50 umbes 30 grammi iga kehamassi kilo kohta," märgib Aragon.  

 "82 kilosele mehele, kes sööb korraga ära kuus kilo suhkrut, on selline doos 50% juhtudel surmav." Aragon selgitab, et soola LD50 on 3 grammi kehakaalu kilogrammi kohta. Aragon lisab: "Kas see tähendab, et inimesed ütlevad nüüd, et sool on kümme korda toksilisem kui suhkur?" See on naeruväärne. Mis puutub väidetesse, et suhkru söömine toidab vähirakke, siis on see täielik nonsens. Selle kinnitamiseks pole ühtegi tõendit. ”

See ei tähenda samuti aga, et kõrge suhkru tarbimine oleks tervislik.  Loomulikult mitte. 

Teema on pikk, sestap jäägu ülejäänu järgmisse postitusse...