Taliferode toortoidu pere

Siin blogis on neist paar korda kirjutatud, kuid sattusin kord taas nende blogisid vaatama ja leidsin, et võiks pikemalt ka sellest kaunist perest kirjutada:

Jinjee on 45 aastane , sünnitanud 5 last, lapsed (täna siis Raven 18 aastane, Jome 15 aasatne, Shale11 aasatne, Adagio 8 aastane, Yarrow 5 aastane) on kodus sündinud, koduõppel, toortoidul, kirjutanud e-raamtuid toroitumisest

Taliferode perekond

Storm on tänaseks 63 aastane, toortoidul üle 40 aasta, lasteraamatute kirjutaja ja auhinnatud illustraator, Jinjeega koos kirjutanud kahasse 18 e-raamatut toortoitumisest

Jinjee´ga kohtus Storm 1993 aastal. Storm oli tol ajal väga masendunud oma 4 aastase poja surmast.  Poiss suri õnnetusjuhtumi tõttu ajal, mil tema isa töötas väljas teiste inimeste lastega.  Storm õpetas metsikus looduses toimetulemsit ja seiklema mittetulunduslikus koolis, mis oli üsna hästi rahastatud.  Ta tegeles tervisprobleemidega teismelistega ja teda šokeeris asjaolu, et välja minnes suurepärast ja vajalikku tööd tegema, pidi ta pöörduma koju ja leidma oma lapse surnult.  Storm süüdistas kõiki ja kõike ning ei uskunud enam millessegi.

Jinjee tõi Stormi aegamisi elule tagasi. Ja nende 5 lapse sündimisega kadusid kõik varjud. Jinjee tervis ei olnud nende esmakordsel kohtumisel eriti hea. Tal oli tükk rinnas, 20kg ülekaalu, valud südame piirkonnas, candida. 

Esimest korda kohtudes s.o. 1993 aastal oli Storm olnud toorvegan juba 23 aastat ja samas ka Jinjeest 17 aastat vanem.  Suurepärase tervisega. 

Storm kirjutab: Kohtusime kolledžis, kus ma olin  2 treening grupis: 8 mehelise paadi sõudja ja vehklemismeeskonna kapten. 

Niisiis, kui Jinjee võrdles meie tervist ja vanuseid, otsustas ta  toorvegan toitumise kasuks. Peale 2 kuud toortoidul hakkas Jinjee tervis paranema ja ta oli sellest nii vaimustunud, et soovis teha kohe ühe veebilehe, kus hakata kogu maailmale sellest suurepärasest võimalusest kirjutama. Mina siis püüdisin teda veenda, et see ei ole eriti hea mõte. 

Rahuleping oma kehaga

Tõeline heldus ei ole kaloririkas

Geneen Roth artiklitest Good Houskeeping ajakirjast

Halb päev? Loomulikult – jäätis ootab. Kuid on palju paremaid viise olla enda vastu hea. 

Näiteks kujutlege: Te jalutate varasügisesel aasal.  Lehed hakkavad värvi vahetama, muutudes rohelisest kollaseks ja punaseks. Sa tuled pika valgete linadega kaetud laua juurde, millele annavad värvi suured lillevaasid. Siis märkad sa toitu.

Toit!

Vist on keegi teadnud, et sa tuled, kuna laual on absoluutselt iga toit, mis sulle eales meeldinud on. Isegi need toidud, mida sa ei söö, kuna nad on liiga kallid või liiga rasvased. Austrid ja või. Kaksteist eri liiki magustoite, sealhulgas ka šokolaadikook, juustukook, kohupiimakorvikesed, täpselt sellist värvi jäätis, nagu sulle meeldib. Koduküpsetatud leib krõbeda koorega ja kõikvõimalikud juustud. Sinu lapsepõlve lemmikud on samuti siin: koorekommid, sefiir, vahukommid, kartulipuder, magusad kreemid. See kõik on pidusöök sinule. Kõik ainult sinu jaoks.

Kui kõik need toidud oleksid võrdsed – kui sa võiksid süüa leiba samasuguse süütundeta nagu brokolit, siis mida sa valiksid?

Võta omale aega, kiiret ei ole. See toit on  ja jääb siia. Nüüd – küsi endalt: kas sa võtaksid väikese suutäie neist kõigist? Valiksid sa välja ainult ühe ja sööksid seda niipalju kui tahad ja alles siis läheksid järgmise juurde? Või kui sul oleks täielik vabadus, hakkaksid suure elevusega kohe peale kummaski käes kahvel?  

Olete te näinud filmi Groundhog Day, kus Bill Murray saab teada, et ta võib süüa kooki niipalju kui soovib, ilma et ta läheks paksuks.

„Ma võin kõike süüa!“ ütled endale.

Või „Ma sukeldun kreemjasse koorejäätisesse ja ei tule enam kunagi taas pinnale.“

„Vähemalt,“ ütled sa „Ignoreerin ma oma diabeeti ja kraabin lusikaga maha kogu porgandikoogil oleva šokolaadiglasuuri ja söön selle ära.“

Ja osad teist ütlevad, „Oodake veidi. Kolesterool on tegelikult olemas ja nii on olemas ka minu südameprobleemid. Ja mis üldse on sellise fantaseerimise mõte?“

Minu üks tükk šokolaadi:)

 Aasta ja kõige muu vahetumise tähistamiseks
tegin sel aastal palju vähem kommi. Puude otsast tuleb suurpärast kommi küllaldaselt ja külluslikult.
Aga mõned toorkommid siiski: külmutatud marjadest: mustikad, maasikad ja kollane karusmari. Marjad mandlikoore, mee ja kakaovõiga segatult annavad ilusa värvi ja pehme kreemja maitse. Eriti hea sedakorda karusmarja komm:)

Üks tükk šokolaadi :)

Ma krjutan veel paar korda Geneen Rothi emotsionaalse toitumise teemadel:), mulle praegu väga meeldivad tema artiklid...

Ta märgib ka kuskil raamatus, et kui sa hakkad tajuma oma ühtsust kogu olemisega, siis sa ei saa enam paljusid toite süüa. See, mis on sinu taldrikul, saab sulle palju rääkida.

Eks seetõttu, me ei vaatagi oma taldrikule, ei söögi tähelepanelikult oma toitu tundes. Poes ei olegi palju sellist toitu, mida sa taldrikule pannes ära tunned - tunned ära selle elusa vormi, kuju, olemuse. 

Kuid midagi neile, kes ikka oma vanade lemmikute küljest lahti ei saa - võibolla ei peagi, võibolla võid ühest tükist leida terve tonni:)

Geneen Roth kirjutab ajakirjas Good Houskeeping:

Ma usun naeru, tõesti usun aga samuti usun ma šokolaadi. Ma olen olnud ilma sooja veeta, seksita ja naeruta, kuid viimase 15 aasta jooksul ei mäleta, et oleksin olnud ilma šokolaadita rohkem kui 24 tundi. Šokolaad paneb mind tundma õnne elusolemise üle. Iga päev, peale lõunat võtan ma tüki 77% tumedat šokolaadi.

Üks tükk, see on kõik.

Üks tükk täidab suu, rahuldab maitsepungasid, äratab taeva Maal.

Kõigi minu sõltuvussöömise ja dieedipidamise aastate jooksul ei uskunud ma kunagi, et olen võimeline sööma midagi ainult ühe tüki. See sai olla kas terve karp või mitte midagi. Ma kartsin toitu. Ma kartsin anda endale seda, mida ma armastasin. 

Minu aastakümnete praktika juures näen, et paljud inimesed tunnevad sama. Nad ei usu, et nad saaksid süüa ainult ühe tüki midagi, mida nad armastavad. Nad usuvad, et kui nad juba alustavad, siis ei lõpeta nad eales. Nad arvavad, et vajavad kontrolli ja tahtejõudu emotsionaalse söömise peatamiseks, mis omakorda tähendab, et nad jätavad end ilma armastatud toidust. 

Ma saan aru, miks see nii on. Peale seda, kui me tormame toidu kallale nagu nälginud koerad, tundub olevat mõistlik lihtsalt neile toitudele üldse mitte võimalust anda. Mina soovitan teil uutmoodi läheneda toidule, mida armastate: võttes ühe tüki, ühe ampsu, ühe viilu. 

Enamiku aega oleme nii hõivatud järgmise asja tahtmisega, selle tükiga, mida meil veel ei ole, et me ei luba endil nautida seda tükki, mis on juba meie suus. Kui oleme oma tähelepanu keskendanud sellele, mida meil ei ole, siis me ei suuda olla tähelepanelikud selle suhtes, mis meil ON.  

Tahtmine on omamisest erinev.

Tahtmine on tulevik. See baseerub ideel, et miski teeb meid õnnelikuks 5 minuti pärast, homme, nädala möödudes. Kuid omamine on siin ja praegu. Enamik meist ei luba endal omada seda, mis on otse nina all, vaid tahame alati enamat.  Kui te ei lase endal omada seda, mis teil juba on, siis olete alati näljane, alati otsimas, alati rahutu. 

Mõelge sellele viimasele korrale, kui te sõite midagi, mida tõeliselt tahtsite. Kus oli teie tähelepanu peale seda, kui võtsite esimese ampsu? Kus see oli teise ampsu ajal? Kas te hakkasite mõtlema kõikide nende asjade üle, mis on vaja sel päeval teha või selle üle, mida teie  parim sõber on öelnud oma juuste kohta?  Kas te ei mõelnud koheselt, oh, see maitseb nii hästi, ühest ampsust ei ole küllalt, ma tahan rohkem? Kas te tundsite süütunnet tehes seda, mida soovisite ja seda niivõrd, et ei suutnud lasta endal seda tegelikult nautida?

Meie nädalavahetuse töötubades, sööme me lõunat koos. Meie viimasel kohtumisel tõin kaasa jahuta šokolaadikoogi Debbie Does Dessert poest. Enne, kui keegi sai kooki süüa, palusin ma inimestel seda vaadata ja olla teadlikud, kuidas nad ennast tunnevad.  Mõned inimesed tundsid, et neil on kõht täis ja nad ei soovigi rohkem süüa. Mõnedele ei meeldinud šokolaad (neil puudub vastav geen, olen kindelJ). Ja mõned hakkasid muretsema, et kas neile ikka jagub küllaldaselt. 

Mida teie keharasv teile öelda püüab - kehakeele mõistmine

Ikka Geneen Roth lainel - ajakirjast good houskeeping

MIDA SINU KEHARASV SULLE RÄÄKIDA VÕIKS?

Mõned aastad tagasi töötasin ühe naisega, kes püüdis oma öised söömishood kontrolli alla saada sellega, et lukustas kogu toidu ühte kappi ja andis võtme abikaasale. 

„See tundus nii ideaalse plaanina,“ ütles ta. „Seniks, kuni ma tabasin end ootamas tunde, et mu mees ükskord magama jääks. Siis, otsides läbi tema taskud, sahtlid, tema portfelli, et leida ometi see neetud võti.  Kui ma seda ei leidnud, võtsin haaknõelad ja väikese kruvikeeraja ning proovisin seni, kuni uks oli lahti. Tundsin ennast nagu varas, peksleva südame ja higiste kätega, kes otsib teemante ja kardab tabamist. Kui ma lõpuks sain koogi ja küpsised kätte, sõin neist enamiku ära, panin ukse lukku tagasi ja hommikul teesklesin, et midagi ei ole juhtunud.”

Selliseid lugusid kuulen ma iga päev inimestelt, kes räägivad mulle, et soovivad end paremini kohelda  ja  see ekstra kaal, mis on tulnud, ruineerib nende elu. Seejärel, nagu Küpsisevaras, kulutavad nad enamiku oma vabast ajast planeerides oma söömapidu, söömist ja peale seda ka hirmsat järelmõju.  

KUI ON NÄLG - emotsionaalne ja sundsöömine

Tavatoidul sööb inimene ja talle meeldib eriti juust, kotlet ja jäätis. 👀

Taimetoidule üle minnes süüakse soja- või juurviljakotletti, sojajuustu, sojajäätist ☝☝☝

Toortoidul pähklikotletti, seemnejuustu ja pähklijäätist. 😃😃😃

Loodusele lähemale jõudmine retseptidesse takerdunud.  Douglas Graham märkis suvel, et kui sinu toit näeb välja ja maitseb ja lõhnab nagu vana sõltuvuslik toit, siis ta ka toimib kehas just sel moel nagu ta välja näeb ja maitseb. Puuvilju, aedvilja, õisi, lehti on raske sööma hakata 100%, kui sinu menüüs – kui sinu toitumises on sund- ehk emotsionaalne söömine. Sa ei söö tühja kõhu vaid tühja pea pärast, tuimestamiseks, tunnete peitmiseks. Geneen Roth märgib oma kirjutistes: et kui te sööte siis, kui te pole näljane, siis kasutate toitu uimastina, maadlete tüdimuse või haiguse või kaotuse või kurbuse või tühjuse või üksinduse või millegi tõrjumisega. Toit on vahendiks eesmärgi saavutamiseks, teie tunnete muutmiseks, teie tuimestamiseks. Me ei söö toitu enam maitse põrast, mitte ka koostise või värvi pärast. Me soovime mahtu, kvantiteeti, hulka ja seda suures koguses et muutuda – teadvusetuks. Et toimuvat minema pühkida.

Toit annab enda tuimestamiseks tuhandeid võimalusi – retsepte on ju sadu tuhandeid. Kui toit enam naturaalsel, loomulikul kujul ei rahulda sinu nälga peas – ning seda loomulik, muutmata toit ei tee ja ei saagi teha – siis tuleb otsida, segada, täiendada. Muuta iga loomuliku toidu välimus, konsistents, lõhn tundmatuseni.

 Eckhart Tolle märgib, et ego on pidevalt seotud puuduolemise tundega: emotsionaalsel valul on veel üks aspekt – sügav rahulolematus või ebatäiuslikkusetunne. Tunne, et sa pole tervik. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse ja tahtmisena.

Jackfruit

Juba tahab kasvama hakata:) - täna õhtul tuli osa huvitavatest hooajalistest soojadest viljadest neljapäevase kursuse jaoks. Jackfruidi seest vaatas vastu juba idaneva hakkav seeme. Sigrid pani kohe potti  ...

13. detsembri eksootilised ja kodused viljad

Niisiis on enam vähem kõik tellitud ja teel ja saabumas ning on siis võimalik täpsustada:

salak sala

13. detsembril Tallinnas, kell 16.30 tuleb suur puuviljade proovimise ja katsumise ja katsetamise:) kursus.

Kingituste ja sussi ideid kuivatatud ja värsketest puuviljadest.

Kõik viljad, mida me kätte saame tulevad proovimisele. Siia poole sõidavad praegu eksootilistest viljadest: salak sala, mangostan, longan, rambutan, sapotille, jackfruit. Kuna duriani praegu tervelt Orkos sisse ei too (ainult suveajal), siis puhastatud duriani ma nii kaugelt tellida ei julgenud. Aga jääb midagi ka suvesse. Proovime praegu, kuidas maitseb kuivatatud durian. Ma vaatan, mida leiab veel XXX Maximatest ja hyperRimidest – eelmise jõulu aegu oli ka siin palju ilusaid eksootilisi vilju, mida tavapäraselt ei julge või ei tea osta.   

Saab  näha ja proovida palju erinevaid datlisorte (segae, tantboucht, barhi soft, medjool jumbo, khalasah, suhkari soft) ja kuivatatud viljad sh noor kookos, durian, jakcfruit, hurmaa, longan, viigimarjad,   rosinad, mango, õun, jpm.

Seemned jagame kõik ära, neid võib vaja minnaJ

Hind 15 eur. Registreeri 84silleke@gmail.com

Intervjuu Tord Lyseving 28 aastat puuviljadel

Netiavarustest leidsin intervjuu Tord Lysevingiga

Tutvusta ennast palun: kes sa oled, kus oled sündinud, kus sa praegu elad, sinu vanus, perekonnaseis jms.  

 
Mingi ajal (arvan, et see oli 1983/84) mediteerisin ja nägin järsku enda 12 eelnevat elu. See nägemus tuli nagu lainetena, alguses  üks selge pilt, siis veel üks ja nii edasi nagu ajalooline film. Ma lihtsalt mainin siin mõnda. Kogemus oli väga tugev ja   tõi  mulle ilmselged tagajärjed.  Ma alustasin Aafrikas, kus ma meditsiini tundjana ravisin enda juures (ühes väikeses külas) ühte naist.  Ma valmistasin naturaalset rohtu punastest marjadest puust uhmris. Ma tampisin marjad pastaks, andsin selle haigele süüa ning määrisin seda ka tema kehale. Mitmed inimesed seisid ringis ja ootasid imelist tervenemist nagu see oli toimunud ka varasemalt. Mul oli selles Aafrika külas kõrge positsioon.  1990 aastate lõpus sõitsin koos oma naisega Aafrika Gambiasse, kohtusin seal mitmete inimestega, ka ühe vana ravitsejaga. Ta soovis, et peatuksin tema kodus, et ma saaksin talle rääkida oma teadmistest loodusmeditsiinist. Mul oli au seda kuulda ning see kinnitas mingil moel seda eelnevate elude kogemust. 

Üks teine selline laine, mis mediteerimisel minu juurde voogas oli olemine kas Maia või Inka rahva juures kas siis Mehhikos või Guatemalas. Nägin värvikalt riietatud meest, kellel oli suur võim, kuid kes oli ka väga julm. Ma suudan siiani joonistada seda meest  tohutu suure sulgedest peakattega. Ka Guatemalat olen ma tänases elus külastanud ja mulle on olnud eriti lähedane  Chichen itza vana tempel, mis tekitas „de ja vu“ tunde. 

Ja kolmas elu Kanadas, Ameerikas indiaanipealikuna. Huvitav on see, et isegi mind ümbritsevad inimesed on tunnetanud minu ühendust indiaanlastega. 1960 aastal ma külastasin Kanadat ja ühes reservaadis tantsin koos indiaanlastega. Ma tantsisin oma minevikuga. Ma olen olnud  Venemaal  erinevatel aegadel, noor ja kuulus pianist ja lähedane Peeter Suurele, aidates ehitada sõjalaevu.  Selles elus olen olnud Venemaal kaks korda. See on nagu mingi kordamine, et tunda oma enda ajalugu!? 

Viimane elu II maailmasõja ajal, oli inglise piloodina. Olin lendur, kuid eemaldusin sellest. Jõudsin ühte farmi Hollandis, abiellusin imeilusa farmeritütrega. Selles elus olen ma olnud seotud mingil määral vigurlendude ja purilennukitega. Jälle mingit laadi äratundmine. 

See on mingi ülevaade minu minevikustJ, olen olnud ka vaene, orjuses, vangina vanglas, on erinevaid kogemusi, kuid need 12 on väga selged ja kirkad. Olen olnud osaline paljudes lahingutes …
 Selles elu olen sündinud 1943 Luleå linnas, põhja Rootsis. Olin väga aktiivne, spordilembeline ja andekas poiss. Ma ei kasutanud kunagi ühtegi liiki rohtusid, sigarette ega alkoholi. Mind valiti sageli meeskonna kapteniks ja õpetajad sageli tõid mind eeskujuks.  Inimeste aitamine tundus mulle väga loomulikuna. Tõenäoliselt mine eelnevate julmade elude tõttu. Tervise poolest olen  naturopaat – loodusravija, et aidata ja inspireerida inimesi elama terviklikumat ja paremat elu.  

Kui ma olin noor, olin väga huvitatud kunstist ja ma alustasin väga varakult maalimist. Minu pildid rippusid sageli koolis üleval, kui näidis heast joonistamisest. Naljakas mõelda! Täna on kõigi õpilaste pildid seinal. 

Õppisin KTH-s (Technical collage)   Stockholmis. Olin samuti seotud FOA M (Swedish National Defence and M materjalide uuringu osakonnas, minu erialaks olid kumm ja plastik ). Ma olen saanud „doktorikraadi“ polümeeride tehnoloogias. Kirjutasin mitmeid teaduslikke töid oma alal, need on avaldatud  Journal of Applied Polymer Science, 1973. Sel ajal olin selle töö üle väga uhke. Mind hüüti  "Dr. Tord Åredal" (minu tolleaegne nimi). See tiitel, Dr., kirjutati kirjades, mida saabus toimetusse üle maailma. Tegelikult ma ei ole traditsiooniline tehnikadoktor, kuna ei ole läbinud tavapärast protsessi oponentidega. 

Ma ei ole teinud mingit karjääri tavapärases tööstuses, hüppasin kohe uuele teele ja alustasin kahe tervisepoega. Minu patsiendid olid kõik minu poe külastajad ja minu armas ema (kes on saanud 92 aastaseks) aitas mind sageli. 

Mul on 3 last (poeg-40, tütar-38 ja  tütar-15 Gregorian aastat). Minu toonane abikaasa oli lendur ja me lendasime kogu maailmas, et leida kodu heas kliimas koos maitsvate ja odavate puuviljadega. Püüdsime maanduda  nii Tenerife, La Palmas kui Brasiilias. Olime kõikjal ja mingil imelisel armastusest kantud moel maandusime taas Stockholmis 2006 aastal koos oma vaimsete sõpradega.  Momendil elan oma sõbranna Lisaga. Me aitasime Lisa vanemaid nende farmi ehituses. Minu poeg oli just alustanud ehitusfirmaga, nii et ka tema oli abiks. Lisa ja mina olime parasjagu huvitatud   puuvilja elustiilist.  Mõned noored kooliõpilased, peamiselt tüdrukud, soovisid teha minuga intervjuusid puuviljatoitumisest ja tervisest üldiselt.  Mul on hea meel, et selline huvi on olemas, eriti noorte hulgas. Vaimumaailm on saatnud vanu hingi noortesse kehadesse, et teha maailm rohkem puuviljaliseks. 
 
Minu parimad ajad algasid sel ajal, kui ma alustasin Rootsis puuviljatoitumisega 1984/85 aastal. See on olnud minu kõige nö põnevam  rännak nii kaugele ja ma ootan veel huvitavamaid uurimusi ja uusi avastusi tulevikus. 
 
Ma olengi imestanud, et Rootsi võrreldes teiste põhjamaadega on tunduvalt eespool selles, mis puudutab dieeti. Eriti need tööd, mida on teinud Lily Johansson ja Alf Spångberg... Kas neil oli sinu puuviljatoiduliseks hakkamisel mõjutusi?

1984 aastal, mil ma olin puuviljatoiduline pähklite ja mõningate seemnetega, vastutasin Norras oleva tervisemaja eest. Seal me tegime sellise segu  Lilly Johansson’s vegan dieedist ja toortoitumisest. See tervisemaja oli enne olnud pankroti äärel, nad kutsusid mind kaasa lööma. Maja hakkaski saatma suur edu, kui esinesime Norra televisioonis. Peale seda algas meile inimeste vool.   


Ma külastasin Lily Johansson´i korra koos oma emaga, et ravida tema sapikive. Ta sai kõik kivid välja sidrunimahla ja oliiviõli kuuri ning vegan toiduga. Ja peale seda, ei olnud enam kunagi sapiga probleeme. Lilly mainis, et ta sööks heameelega palju rohkem puuvilja ja hakkaks isegi puuviljatoiduliseks, kuid tal on reumaatilised probleemid. Tekkisid valud teatud puuvilju süües. 
Ma püüdsin selgitada, et puuviljad võiksid hoopis tema valud parandada, kuid ilma erilise eduta. Lilly suri1999 aastal, 79 eluaasta vanuses. Alf Spångberg on sündinud 1924 aastal ja ma usun, et ta võib veel elus olla. Olin juba puuviljatoiduline, kui Alf Spångberg hakkas Rootsis tuntuks saama.

Ma hakkasin puuviljatoiduliseks, kuna minu vaimne juhendaja aitas mind selles. Tavapärane reaktsioon minu toitumise kohta oli inimestelt (ka nö väga vaimsetelt), et tegemist on liigse ekstreemsusega. Mõned vaimsed sõbrad arvasid isegi, et ma suren alatoitlusest … st puuvilju süües!?

Jõulupeo pilte

Magustoit marjadega

Kuivatatud leivad

Kaste india pähklitega

Ly piparkoogid

Mariini/Elisa halvaa

Martsipan

riisipaberirullid

sushi

seenepasteet ja salat

5 päkapiku: Elisa; Mariin, Ly Marge, Sille pikk laud

Alasti tõde Geneen Roth

Juhtusin kuulama Eckhart Tolle vestlust Geneen Rothiga.  Ta meeldis mulle, lugesin läbi mõned tema artiklid ajakirjades ja ühe sellise tõlkisin siiagi lugemiseks. Vaatasin, et eesti keeles on ilmunud ka üks tema raamat "Naised, toit ja jumal". Geneen on kirjutanud mitmeid raamatuid emotsionaalsest söömisest, siin ja praegu elamisest.

G. Roth kirjutab: „Aja see kõik maha“, ütlesin ma Elizabethile, oma juuksurile, „Ma ei suuda vaadata, kuidas juuksed peotäite kaupa välja tulevad! Ma ei suuda igal hommikul ärgata ja näha padjale jäävaid juuksesalke ! Võta see elektriline lõikur ja aja need kõik maha.“

Ei mul ei ole vähki. Ma ei ole suremas. Mul on A vitamiini mürgitus.