Ma krjutan veel paar korda Geneen Rothi emotsionaalse toitumise teemadel:), mulle praegu väga meeldivad tema artiklid...
Ta märgib ka kuskil raamatus, et kui sa hakkad tajuma oma ühtsust kogu olemisega, siis sa ei saa enam paljusid toite süüa. See, mis on sinu taldrikul, saab sulle palju rääkida.
Eks seetõttu, me ei vaatagi oma taldrikule, ei söögi tähelepanelikult oma toitu tundes. Poes ei olegi palju sellist toitu, mida sa taldrikule pannes ära tunned - tunned ära selle elusa vormi, kuju, olemuse.
Kuid midagi neile, kes ikka oma vanade lemmikute küljest lahti ei saa - võibolla ei peagi, võibolla võid ühest tükist leida terve tonni:)
Geneen Roth kirjutab ajakirjas Good Houskeeping:
Ma usun naeru, tõesti usun aga samuti usun ma
šokolaadi. Ma olen olnud ilma sooja veeta, seksita ja naeruta, kuid viimase 15
aasta jooksul ei mäleta, et oleksin olnud ilma šokolaadita rohkem kui 24 tundi.
Šokolaad paneb mind tundma õnne elusolemise üle. Iga päev, peale lõunat võtan
ma tüki 77% tumedat šokolaadi.
Üks tükk, see on kõik.
Üks tükk täidab suu, rahuldab maitsepungasid, äratab taeva Maal.
Kõigi minu sõltuvussöömise ja dieedipidamise aastate
jooksul ei uskunud ma kunagi, et olen võimeline sööma midagi ainult ühe tüki.
See sai olla kas terve karp või mitte midagi. Ma kartsin toitu. Ma kartsin anda
endale seda, mida ma armastasin.
Minu aastakümnete praktika juures näen, et paljud
inimesed tunnevad sama. Nad ei usu, et nad saaksid süüa ainult ühe tüki midagi,
mida nad armastavad. Nad usuvad, et kui nad juba alustavad, siis ei lõpeta nad
eales. Nad arvavad, et vajavad kontrolli ja tahtejõudu emotsionaalse söömise
peatamiseks, mis omakorda tähendab, et nad jätavad end ilma armastatud toidust.
Ma saan aru, miks see nii on. Peale seda, kui me
tormame toidu kallale nagu nälginud koerad, tundub olevat mõistlik lihtsalt
neile toitudele üldse mitte võimalust anda. Mina soovitan teil uutmoodi
läheneda toidule, mida armastate: võttes ühe tüki, ühe ampsu, ühe viilu.
Enamiku aega oleme nii hõivatud järgmise asja tahtmisega, selle tükiga, mida meil veel ei ole, et me ei luba endil nautida seda tükki, mis on juba meie suus. Kui oleme oma tähelepanu keskendanud sellele, mida meil ei ole, siis me ei suuda olla tähelepanelikud selle suhtes, mis meil ON.
Tahtmine on omamisest erinev.
Tahtmine on tulevik. See baseerub ideel, et miski teeb
meid õnnelikuks 5 minuti pärast, homme, nädala möödudes. Kuid omamine on siin
ja praegu. Enamik meist ei luba endal omada seda, mis on otse nina all, vaid
tahame alati enamat. Kui te ei lase
endal omada seda, mis teil juba on, siis olete alati näljane, alati otsimas,
alati rahutu.
Mõelge sellele viimasele korrale, kui te sõite midagi,
mida tõeliselt tahtsite. Kus oli teie tähelepanu peale seda, kui võtsite
esimese ampsu? Kus see oli teise ampsu ajal? Kas te hakkasite mõtlema kõikide
nende asjade üle, mis on vaja sel päeval teha või selle üle, mida teie parim sõber on öelnud oma juuste kohta? Kas te ei mõelnud koheselt, oh, see maitseb
nii hästi, ühest ampsust ei ole küllalt, ma tahan rohkem? Kas te tundsite
süütunnet tehes seda, mida soovisite ja seda niivõrd, et ei suutnud lasta endal
seda tegelikult nautida?
Meie nädalavahetuse töötubades, sööme me lõunat koos.
Meie viimasel kohtumisel tõin kaasa jahuta šokolaadikoogi Debbie Does Dessert
poest. Enne, kui keegi sai kooki süüa, palusin ma inimestel seda vaadata ja
olla teadlikud, kuidas nad ennast tunnevad.
Mõned inimesed tundsid, et neil on kõht täis ja nad ei soovigi rohkem süüa.
Mõnedele ei meeldinud šokolaad (neil puudub vastav geen, olen kindelJ). Ja mõned hakkasid
muretsema, et kas neile ikka jagub küllaldaselt.
Siis ma palusin neil, kes soovisid tüki kooki, seda
omale lõigata. Palusin märgata, kuidas tundub lõigata omale viilu, tõsta see
taldrikule, minna tagasi oma kohale. Enne, kui asuti sööma, palusin teha paar
hingetõmmet. (Hingamine aitab. See aitab alati. See laseb sul peatada momendi
„kohe kätte-kohe suhu“. See laseb sul mõned sekundid olla praeguses hetkes,
selle asemel, et rännata ringi oma mõtetes ning kuulata häält, mis ütleb sulle
– mida sa peaksid tegema ja mida mitte. Et sa ei vääri seda ampsu, seda tükki,
seda naudingut.)
Lõpuks, palusin neil võtta oma kahvliga üks tükk
koogist ja panna see omale suhu. Üks amps. Siis palusin neil tõeliselt,
täielikult lubada endal tunda ja nautida seda maitset ja maitsete
kombinatsiooni ning seda, kuidas see tükk suus tundub. Kuidas šokolaad sulab
nende suus, nende keelel. Kuidas maitse muutub igal hetkel, kuidas on tunne seda
alla neelates, milline on järelmaitse peale neelamist.
Me sõime igat suutäit aeglaselt, nagu oleks paradiis just siinsamas ja et
me oleme selle kogemuse täielikult ära teeninud.
Niisiis, minu soovituseks on: laske olla sellel, mida
te armastate. Üks tükk seda, üks väike tükk iga päev. Kui te armastate krõpse,
võtke üks ja istuge sellega maha 3 minutiks. Nuusutage seda. Hoidke seda üleval
valguse käes. Puudutage huultega.
Võtke väike tükike ja märgake, kuidas see
maitseb. Te võite avastada, et see on sool, mida te tahate ja ei midagi muud.
Või hoopis krõps ja sool mitte. Peale allaneelamist, küsige endalt kas tahate
veel ühte ampsukest. Olge endaga aus.
Pange tähele, kui esimest ampsu süües, te juba mõtlete järgmisele … ja
järgmisele. Märgake kui te ütlete endale (isegi kui olete just neid ridu
lugenud):“ Ma ei saa rahulduda ainult ühe väikese ampsuga.“ Kuidas te teate,
kui ei ole kunagi proovinud?
Kõik meist soovivad tunda imesid, naudinguid ja
rahulolu, kuid see kuidas me püüame seda saavutada – keelates endale, mida me
armastame – saboteerides oma sügavamaid igatsusi. Ma luban teile seda: teie maailm saab olema
parem paik, kui te teadvustate endale, et te võite süüa seda, mida armastate
ilma sadat kilo juurde võtmata. Kui te lubate endal olla sellega, mida
armastate, siis taipate, et olete keegi, kes on armastuse külluses.
Ja kui keegi juhtub küsima, mida te valiksite kas naeru või šokolaadi, siis
öelge, et valite nad mõlemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar