Empaatia vastu vol 5

 

Lõpetan selle postitusega ülevaate Paul Bloomi raamatust "Against Empathy"

Peale 11. septembri kaksiktornide ründamist tantsisid mõne palestiinlased tänaval. Paljud lääne inimesed nägid seda kui moraali puudumist. Kui aga USA tähistas 2011 Osama Bin Ladeni tapmist või kui Iisraellased juubeldasid 2014 aastal Gazale heidetud pommide üle – ei näinud keegi selles midagi häbiväärset.

Mitte igaüks ei ole nõus teisi kannatama panema, et saavutada seda, mida ta tahab. Võib-olla pakub empaatia pidurit. Ahnus paneb meid tahtma kedagi maha lüüa ja tema raha ära võtta; empaatia hoiab meid tagasi. Viha tekitab meis soovi vastata solvangule, lüües kedagi rusikaga näkku; empaatia hoiab meid tagasi.

Näide sellest, et empaatia ei tee meid ilmtingimata paremaks. Jonathan Glover kirjutab naisest, kes elas koonduslaagri kõrval ja kuulis/nägi, kuidas laagriasukaid hukati. Tal oli neist kahju, nii kirjutas ta laagri juhtkonnale: need hukkamised häirivad mind, viige need läbi kusagil mujal.

Bloom möönab, et empaatia võib teatud juhtudel pidurdada halba tegu. Kuid ta väidab, et sama sageli on see ka gaasiks – empaatia võib olla see, mis konflikti motiveerib. Kui mõned inimesed mõtlevad empaatiale, mõtlevad nad lahkusele. Bloom mõtleb sõjale.

Kui me tunneksime oma vaenlaste vastu empaatiat, takistaks see meil neile haiget tegemast. Kahjuks aga empaatia nii ei toimi. Kui küsida sõja vastaspooltelt, miks nad tapavad oma vaenlaste lapsi, siis ei vastata mingi bürokraatliku asjaajamise numbrite või analüüsiga. Vastatakse, et seda tehakse seetõttu, et nende lähedastele on haiget tehtud.

Paluda inimestel tunda sama palju empaatiat vaenlase kui oma lapse vastu on sama, mis paluda neil tunda sama suurt nälga koera väljaheite kui õuna järele – see on loogiliselt võimalik, kuid see ei peegelda inimmõistuse normaalset toimimist.  Võib-olla on erilisi inimesi, kes on võimelised armastama oma vaenlasi sama palju kui oma perekondi.

Ühes uuringus paluti inimestel kirjeldada kedagi, kes eelmisel aastal sai vägivaldse või ebaõiglase kohtlemise osaliseks.

Katsealustelt küsiti, kui kiindunud nad on sellesse ohvrisse, ja seejärel küsiti neilt, kas nad astusid agressiivselt vastu inimesele, kes selle väärkohtlemise põhjustas. Nagu arvati, mida soojemad tunded olid ohvri vastu, seda agressiivsemad nad olid, mis on kooskõlas empaatia ja vägivalla vahelise seosega.

Nii on leitud, et mida empaatilisemad on inimesed, seda rangemaid karistusi nad nõuavad.

Sageli kasutatakse terminit psühhopaat – või selle vähemkasutatud sünonüümi sotsiopaat – teatud tüüpi kohutava, ohtliku inimese tähistamiseks. Selles mõistes on aga teatav ebamäärasus. Mõned näevad psühhopaate impulsiivsete ja vägivaldsete inimestena; teised näevad neid külmavereliste ja kontrollivatena. Psühhopaate kirjeldatakse mõnikord kui ühiskonna äärealadel elavaid kurjategijaid, kuid väidetakse ka, et paljud tegevjuhid ja maailma tegusamad  juhid on psühhopaadid.

Ka teaduskirjanduses ei valitse absoluutne üksmeel. Psühhopaate kirjeldatakse mõnikord kui agressiivseid ja vihaseid, mõnikord aga kui nüride ja pealiskaudsete emotsioonidega. Neid võib pidada hoolimatuteks ja impulsiivseteks, aga ka võimeliseks genereerima nutikaid ideid. Mõnikord väidetakse, et nad saavutavad suure edu, kuid suur osa uuringutest uurib tavaliselt inimesi, kes on vanglas või psühhiaatriaasutustes.

Psühhopaatia tunnused jagunevad nelja põhikategooriasse: (1) kuidas sa suhtled teiste inimestega, hinnates selliseid jooni nagu suurejoonelisus, pealiskaudne sarm ja manipulatiivsus; (2) teie emotsionaalne elu, sealhulgas teie empaatilised reaktsioonid või nende puudumine; (3) teie elustiil, keskendudes parasiitlikule, impulsiivsele ja vastutustundetule käitumisele; ja (4) teie kalduvus halvale käitumisele minevikus, sealhulgas suhe kriminaalõigussüsteemiga.

Psühhopaadi üle arutlemine viib meid empaatia puudumiseni, kuna seda nähakse osana alatusest ja see on üks tunnustest: "empaatia puudumine". Paljud populaarsed psühhopaatia ravimeetodid näevad psühhopaatia peamise puudujäägina empaatia puudumist. Siin on oluline minna tagasi kognitiivse empaatia ja emotsionaalse empaatia eristamise juurde. Paljudel psühhopaatidel on täiesti hea kognitiivne empaatia: nad oskavad lugeda teiste inimeste mõtteid. Just see võimaldab neil olla sellised meisterlikud manipulaatorid, suurepärased petturid ja võrgutajad. Kui inimesed ütlevad, et psühhopaatidel puudub empaatia, siis nad ütlevad, et empaatia emotsionaalne osa on puudu – teiste kannatused ei pane neid kannatama. Kas empaatiavõime puudumine on selleks aluseks, mis teeb ühest psühhopaadist psühhopaadid? Selles on põhjust kahelda.

Jesse Prinz märigb, et psühhopaadi puhul ei ole tegemist sellega, et inimesel puudub ainult teatud spetsiifiline empaatiavõime. Pigem võib ta kannatada kõigi emotsioonide nüristumise all. Ka küps, kogu südamest tulev viha, tõeline või järjekindel nördimus, aus, sügav lein, sügav rõõm ja tõeline meeleheide on reaktsioonid, mida tõenäoliselt psühhopaatide juurest ei leita.

Nii et psühhopaatide ja empaatia kohta saab öelda järgmist: neil on tavaliselt madal empaatiavõime. Kuid pole tõendeid selle kohta, et see empaatia puudumine on vastutav nende halva käitumise eest.

Madala empaatiaga on isikuid, kellel pole mingit kalduvust psühhopaatiale.  Aspergeri sündroomi ja autismi spektriga inimestel on tavaliselt madal kognitiivne empaatia – neil on raske mõista teiste meelt – ja väidetavalt on neil ka madal emotsionaalne empaatiavõime. Kas nad on koletised? Nad ei ole. Simon Baron-Cohen juhib tähelepanu sellele, et spektriga inimesed ei näita kalduvust ekspluateerimisele ja vägivallale. Tõepoolest, neil on sageli tugevad moraalikoodeksid. Sagedamini on nad pigem julmuse ohvrid kui selle toimepanijad.

Raamatust selgitatakse, et empaatia suhe vägivalla ja julmusega on keeruline. Ei ole tõsi, et need, kes teevad kurja, on tingimata madala empaatiavõimega või et need, kes hoiduvad kurjast, on empaatiavõimelised.

Kui sadisti muuta rohkem empaatilisemaks, tuleb temast lihtsalt õnnelikum sadist.

 Kui aga rääkida intelligentsusest, siis kehtib kahaneva tulu seadus. Erinevus IQ 120 ja IQ 100 (keskmine) vahel on olulisem kui vahe 140 ja 120 vahel. Ja kui olete teatud miinimumi ületanud, võivad muud võimed olla intelligentsusest olulisemad. Nagu David Brooks kirjutab, tuletab sotsiaalpsühholoogia meile meelde emotsioonide suhtelist tähtsust puhta mõistuse ees, sotsiaalsete seoste tähtsust individuaalse valiku ees, iseloomu tähtsust IQ ees. Malcolm Gladwell omalt poolt toob välja kõrge IQ ebaolulisuse. "Kui mul oleks maagilisi võimeid," ütleb ta, "ja pakuksin IQ-d 30 punkti võrra tõsta, siis vastaksite jah, eks ole?" Kuid ta lisab, et te ei peaks vaeva nägema, sest pärast teatud põhiläve ületamist ei ole IQ numbril tegelikult mingit vahet.

No vot ja kuskil pandeemia alguses saatis keegi mulle video ühest noorest mehest – ma arvan, et seda jagas Telegramm vms. Selles videos alustas mees sellest, et tema IQ on kohtuvalt kõrge ja kõik pidid koolis peaaegu minestama, kui aru said tema tohutust tarkusest. Siis ta läks meditsiini õppima ja kuna selline tarkus ei anna häbeneda, kukkus ta kolmandal kursusel välja – sest tema eesmärk oli inimkond päästa aga mitte niisugusel kaasaegse meditsiini räpasel moel. Ta hoopis hakkas ise erinevaid youtube videosid vaatama ja kuna oli nii tark, sai neist kõigist aru ning ta teab nüüd täpselt, kuidas viirustega on.Ma lõpuni ei vaadanudki – sest selline tarkus on minule üle mõistuse. 

Küll aga see tõi mulle kohe meelde ühe teise mehe, kes oma IQ suurusega kelkis  - Keith Raniere. Raniere lõi omal ajal ühenduse NXIVM, mis pakkus 1998-2018 rikastele inimestele vapustavaid enesetäiendamise/isikliku arengu kursuseid. Ühes videos märkis Raniere, et tema IQ on maailma kõrgeim ja seda kasutab ta nüüd selleks, et luua parem maailm parematele inimestele. Kui ta lõpuks arreteeriti, tuli välja, et tegemist oli nii kupeldamise, orjapidamise, väljapressimise kui palju muuga. Raniere koos Nacy Salzmaniga kasutas NLP tehnikaid, mis aitas ühingu juhtfiguuridel pidada naisorje, kelle häbemele põletati omaniku nimetähed...

Kui ma siit järelduse peaksin tegema – kõrge IQ ei ole see ülim standard, mille järgi omale Õpetaja valida. On tõepoolest asju, mis on intelligentsusest olulisemad.

Bloom kirjutabki veel raamatu lõpus „kurjadest geeniustest“:

„Ja kurje geeniusi on tõesti olemas. Kui kellegi meeles on kurjus, võib intelligentsus olla väärtuslik ja ohtlik tööriist. See on mõte, mia olen varem rõhutanud sotsiaalse intelligentsuse või kognitiivse empaatia kohta. Intelligentsus on instrument, mida saab kasutada teatud eesmärkide saavutamiseks. Kui need eesmärgid on positiivsed, nagu enamikule meist, võib suurem intelligentsus muuta teid paremaks inimeseks. Kuid headus nõuab teatud motivatsiooni; sa pead hoolima teistest ja väärtustama nende saatust. Järelikult ei piisa mõistusest ja ratsionaalsusest, et olla hea ja võimekas inimene. See pole siiski ainult intelligentsus. Ütlesin, et kui teid huvitab, milliseks inimeseks laps kasvab, oleks intelligentsuse (IQ) test suurepärane abinõu. Kuid on veel midagi paremat. Enesekontrolli võib vaadelda kui ratsionaalsuse puhtaimat kehastust, kuna see peegeldab meie impulsiivseid, irratsionaalseid või emotsionaalseid soove ohjeldava ajusüsteemi tööd."

Maailma paremaks muutmiseks tahaksime inimesi õnnistada ka rohkema nutikuse ja enesekontrolli võimega. Need on eduka ja õnneliku ning hea ja moraalse elu elamise kesksel kohal.

Steven Pinker sõnastab selle kenasti: Vana Testament käsib armastada oma ligimest, Uus Testament aga vaenlasi. Moraalne põhjendus näib olevat järgmine: Armasta oma naabreid ja vaenlasi; nii sa ei tapa neid. Aga ausalt öeldes ei armasta ma oma naabreid, vaenlastest rääkimata. Parem on siis järgmine idee: ärge tapke oma naabreid ega vaenlasi, isegi kui te neid ei armasta. . . .

Ja võib olla sel lõhestumise ajal, kus igaüks ajab tuliselt oma õigust taga, on see hea idee.

Empaatia vastu vol 4

Homsega saab Paul Bloomi raamatule "Against Emphaty" joon alla tõmmatud. 

Kognitiivne empaatia on kasulik tööriist, mis on vajalik kõigile, kes soovivad olla hea inimene, kuid see on moraalselt neutraalne. Kui teil on probleeme moraalse otsusega ja proovite tunda kellegi teise valu või naudingut, peaksite lõpetama. Empaatia kaasamine võib teile rahuldust pakkuda, kuid see ei ole viis, kuidas asju paremaks teha ja see võib viia hoopis halbade otsuste ja halbade tulemusteni. Palju parem on kasutada mõistust ja tasuvusanalüüsi, toetudes distantseeritumale kaastundele ja lahkusele.

Aju tööd erinevate tunnete ajal on võimalik laboris uurida. Erakordselt altruistlikud inimesed, kes otsustavad annetada oma neerud võõrastele, ei saavuta tavalistes empaatiatestides kõrgemaid tulemusi kui tavalised inimesed. Kuid nad erinevad muul viisil. Teadlasi huvitas amygdala (mandelkeha) – ajuosa, mis osaleb muu hulgas emotsionaalsetes reaktsioonides. Varasemad uuringud olid avastanud, et psühhopaatidel on tavalisest väiksemad mandelkehad ja nende reaktsioon hirmunud inimeste piltidele on nõrgenenud, mistõttu arvati, et nendel headel inimestel on tavalisest suuremad mandelkehad ja suurem reaktsioon hirmunud inimeste piltidele. Täpselt nii oligi.

Meil läheb kõige paremini, kui toetume mõistusele. Michael Lynch määratleb mõistuse kui õigustamise ja selgitamise akti – millegi põhjuse esitamine tähendab selle õigustamist ja selgitamist, arvatavasti viisil, mis on veenev neutraalsele kolmandale osapoolele. Mõistus on eelarvamuste all – me oleme ebatäiuslikud olendid –, kuid parimal juhul võib see viia moraalse taipamiseni. See on mõistus, mis paneb meid aru saama, hoolimata sellest, mida meie tunded meile räägivad, et laps kaugel maal on sama oluline kui meie naabri laps, et see on tragöödia, kui vangide puhkuseprogramm viib vägistamise ja kallaletungimiseni – aga kui need programmid viivad siiski inimeste heaolu üldisele paranemisele, peaksime neid hoidma seni, kuni midagi paremat tuleb.

Teatud julmad teod pannakse toime mitte sellepärast, et kurjategijad on eneseteadlikult ja kaalutlevalt kurjad. Pigem sellepärast, et nad arvavad, et nad usuvad end tegevat head. Neid toidab tugev moraalne tunne. Henry Adams sõnastas selle Robert E. Lee suhtes: "Maailmas teevad alati kõige rohkem halba head inimesed."

Kuidas võib hea viia kurjani? Üks asi, mida siinkohal meeles pidada, on see, et huvi keskmes on uskumused ja motivatsioonid, mitte see, mis on mõnes objektiivses mõttes hea. Nii et mõte pole selles, et paha on hea; pigem on see, et kurja teevad need, kes arvavad, et teevad head. Tage Rai, kes võtab kokku oma tööd koostöös Alan Fiskega, võtab selle seisukoha ja viib selle äärmuseni, väites, et moraliseerimine on vägivalla ja julmuse peamine põhjus. Siin on tema lühike nimekiri halbadest asjadest, mida inimesed teevad: "sõda, piinamine, genotsiid, aumõrvad, looma- ja inimohvrid, mõrvad, enesetapp, lähisuhtevägivald, vägistamine, kehaline karistamine, hukkamine, politsei jõhkrus, kastreerimine, duell . . .” Mis neil ühist on? Rai väidab, et sellised teod ei ole sadistlike tungide, omakasu või kontrolli kaotamise tagajärg. Pigem seostab parim seletus neid tegusid moraaliga, „tajutavate moraalsete õiguste ja kohustuste teostamisega”. Ei tohiks olla üllatav, et moraal võib õhutada vägivalda. Moraal viib tegudeni; see paneb sind oma nina teiste inimeste asjadesse toppima.

Bloom kirjutab loetud juhtumist – kus Dubais elav pere läks randa. Isa koos naise ja lastega. Tema 20 aastane tütar läks ujuma, midagi juhtus – tüdruk hakkas uppuma ja appi karjuma. Isa oli tugev mees ja takistas kahel vetelpäästjal tüdrukule appi minna. Tema moraali järgi oli tütrele parem uppuda, kui saada puudutatud võõraste meeste kätest. Tütar uppus. Isa ei olnud ei sadist ega psühhopaat, ta juhindus oma moraalikoodeksist.

On leitud, et empaatiline reaktsioon kellegi teise kogemusele võib hõlmata sama ajuosa, mis kogemust reaalselt läbielav inimene. Nii et "ma tunnen su valu" ei ole lihtsalt ebamäärane metafoor; See on neuroloogiliselt sõna-sõnaline: teiste inimeste valu tõesti aktiveerib empaatiat tundva inimese sama ajupiirkonda.

Meie empaatiakogemust mõjutab samas see, mida me arvame inimesest, kellele suhtes me empaatiat tunneme, ja see, kuidas me hindame olukorda, kus see inimene on. Näiteks selgub, et empaatiat tuntakse rohkem kellegi suhtes, kes kohtleb teid õiglaselt, mitte aga kellegi suhtes, kes on teid petnud. Ja tunnete rohkem empaatiat kellegi suhtes, kes teiega koostööd teeb, kui kellegi suhtes, kellega konkureerite. Uuringus, kus katsealustele näidati videoid valudes inimestest, kes väidetavalt põevad AIDSi. Mõned neist isikutest olid nakatunud intravenoosse uimastitarbimise kaudu, samas kui teised said AIDSi vereülekande kaudu. Inimesed ütlesid, et tunnevad uimastitarbimise kaudu nakatunud inimese suhtes vähem empaatiat – ja nende närvide aktivatsioon rääkis sama lugu: kui nad seda isikut vaatasid, aktiveerus neil vähem valuga seotud ajupiirkondi.  Empaatia valu ei tunta nende suhtes, kellest arvatakse, et nad ise on oma probleemides süüdi.

Reeglina on nii, et kui mõtleme madala empaatiavõimega inimesele, siis mõtleme kalgile, emotsioonitule inimesele, kes hoolib vähe teiste heaolust. Kuid see on ekslik. Kõrge empaatiavõime ei tee kedagi heaks inimeseks ja madal empaatiavõime ei tähenda ilmtingimata halba inimest.

Kui me mõtleme empaatiale, on hea võrrelda seda vihaga. Neil on palju ühist: mõlemad on universaalsed vastused, mis tekivad lapsepõlves. Mõlemad on sotsiaalsed, peamiselt suunatud teistele inimestele, eristades neid emotsioonidest, nagu hirm ja vastikus, mida sageli kutsuvad esile elutud olendid ja kogemused. Eelkõige on nad mõlemad moraalid, kuna nad on seotud "õige" ja "vale" hinnangutega. Sageli võib empaatia motiveerida lahket käitumist teiste suhtes (ma peaksin seda inimest aitama); ja sageli võib viha motiveerida muid tegusid, näiteks karistamist (ma peaksin sellele inimesele haiget tegema). Ja need võivad olla üksteisega seotud. Oleme näinud, et empaatia võib viia vihani; empaatia, mida inimene üksikisiku vastu tunneb, võib õhutada viha nende vastu, kes on selle inimese vastu julmad.

Empaatia on tundlik selle suhtes, kas inimene on sulle meeldiv või vastik jms. Paul Slovic käsitleb teemat, kus tohutu tähelepanu pälvis Natalee Hollowayle, kaheksateistkümneaastase USA üliõpilase, kadumine Arubal. Slovic juhtis tähelepanu sellele, et kui Holloway kadunuks jäi, kajastati meedias tema lugu palju rohkem kui samaaegselt toimunud genotsiid Darfuris.

Olenemata sellest, kuidas me oma moraalseid valikuid teeme, mõnikord lähevad asjad valesti. Bloom peab silmas tegelikke näiteid, kus empaatia viib kurvalt etteaimatavatel viisidel tegudeni, millel on halb mõju.  Mõelge näiteks lapsevanemaks olemisele. Vanem, kes elab liiga palju oma lapse peas, on liiga kaitsev ja liiga mures, kartlik ja ebakindel, ei suuda rakendada mingit distsipliini ja kontrolli.

Heaks lapsevanemaks olemine võib nõuda oma lapsele lühiajaliste kannatuste tekitamist. See hõlmab endas lastele teatud asjade keelamist  – ei, te ei saa õhtusöögiks kooki süüa / tätoveeringut teha / öösel peole minna. See hõlmab teatud määral distsipliini kehtestamist, mis definitsiooni järgi muudab laste elu siin ja praegu ebameeldivamaks.

Võib ka juhtuda, et sinu annetus teeb maailma halvemaks paigaks. Kambodža orbudekodudes on näiteks enamik lapsi sellised, kellel on  vähemalt üks vanem. Kuna annetusi saavad orbudekodud veenavad vanemaid või maksavad neile, et nood oma lapsi sinna saadaksid.

New york Times märkis: „Välismaalaste empaatia – kes mitte ainult ei saada annetusi, vaid avavad mõnikord ka oma institutsioonid – aitas tekitada lastekodude üleküllust. . . . Kuigi mõned lastekodud on puhtad ja hästi juhitud, on paljud neist lagunenud ja ÜRO andmetel on sealsed lapsed ohustatud seksuaalse väärkohtlemise tõttu. . . . "Haletsus on kõige ohtlikum emotsioon," ütles Phnom Penhis tegutseva inimõigusorganisatsiooni asutaja Ou Virak. „Kambodža peab kerjusmentaliteedist välja saama. Ja välismaalased peavad lõpetama reageerimise puhtale emotsioonile.“

Suur empaatiavõime võib olla terapeudile hukutav. Tundes liiga palju teiste kannatusi, viib mõnikord "läbipõlemiseni". Läbipõlemise termin võeti kasutusele 1970ndatel aastatel, kuid  sellel on palju ajaloolisem päritolu budistlikus teoloogias.

Matthieu Ricardiga, budistliku munga ja neuroteadlasega, keda paljud on nimetanud "kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal" kohtus Bloom ühel Londoni konverentsil, kus nad mõlemad esinesid. Bloom tundis ta registratuuris ära (safranivärvi rüü, rõõmus naeratus, raske mööda vaadata), tutvustas end ning hiljem sai temaga teejoomise ajal kokku.

Kui Ricard küsis, mille kallal Bloom hetkel töötab, olib Bloom kimbatuses – kuidas öelda buda mungale, et ta kirjutab raamatut empaatia vastu. Kuid tema üllatuseks, ei tundunud see Ricardile šokeerivana. Ricard seletas talle, kuivõrd hästi see sobitub budistliku filosoofiaga – pööratakse tähelepanu kaastundele aga liigne kaastunne (empaatia) kurnab bodhisattvat.

„Vastupidiselt empaatiale ei tähenda kaastunne teise kannatuste jagamist, pigem iseloomustab seda soojustunne, mure ja hoolivus teise vastu ning tugev motivatsioon teise heaolu parandada. Kaastunne on teise vastu tundmine ja mitte (sama)tundmine.“

Ricard tunnustab kaastunnet, kuid empaatiat kirjeldas kogemusena: „Empaatiline jagamine . . . muutus minu jaoks väga kiiresti talumatuks ja tundsin end emotsionaalselt kurnatuna, väga sarnaselt läbipõlemisega. Pärast peaaegu tund aega kestnud empaatilist resonantsi sain valida, kas tegeleda kaastundega või lõpetada skaneerimine. Ilma vähimagi kõhkluseta nõustusin jätkama skaneerimist kaastunde meditatsiooniga, sest tundsin end pärast empaatilist resonantsi nii kurnatuna.“

Empaatiakoolituses juhendati inimesi proovima tunda, mida teised tunnevad. Kaastundekoolituses – mida mõnikord nimetatakse ka “armastava lahkuse meditatsiooniks” – eesmärk on tunda positiivseid ja sooje mõtteid kujuteldavate inimeste suhtes, alustades kellestki lähedasest ja liikudes võõraste ja võib-olla ka vaenlasteni.

Empaatiaga muutub asi keerulisemaks, kui kohtame väga õnnelikku sõpra. Me suudame tunda kaasa „väikestele rõõmudele”, ütleb Smith, kuid keegi, keda on saatnud suur õnn, võib olla kindel, et tema parimate sõprade õnnitlused pole kõik täiesti siirad. Kadedus võib empaatia blokeerida. Kui teie võitsite auhinna, mida olen alati ihaldanud, on mul raske teie rõõmu täielikult jagada; minu kadedus ja empaatia võitlevad selle vastu. Kadeduse ohu tõttu soovitab Smith ootamatult suure õnne osaliseks saanud inimesele püüda rõõmu endasse jätta, mitte sellest suurelt teada anda, olla alandlik ja olla oma sõprade vastu eriti lahke.

Meile ei meeldi eriti tunda empaatiat kurbade inimeste suhtes, sest igal on niigi omad probleemid. Samuti võidakse mõelda, et teine inimene on kurb või õnnetu mõttetu probleemi pärast.

Filosoofiaprofessor Stephen T. Asma kirjeldab aega, mil ta oli koos preestri ja kommunistiga eetikakomisjonis. Mingil hetkel ütles ta oma kaasosaliste šokeerimiseks: "Ma kägistaksin kõik siin ruumis viibijad, kui see kuidagi pikendaks mu poja eluiga." Ta tegi seda öeldes nalja, kuid koju sõites sai ta aru, et ta usub just seda. Ta päästaks oma poja elu teiste arvelt ja ta ei häbenenud seda. Ta kirjutab: "Utilitaarne nõue – et ma peaksin alati maksimeerima suurimat hüve võimalikult suure hulga jaoks – tundus mulle kahekümnendates eluaastates mõistlik, kuid ajas mind naerma pärast poja sündi."

Üks raskemaid moraalseid projekte, millega iga inimene silmitsi seisab, puudutab siinkohal õiget tasakaalu. Kui palju raha ja aega – ja tähelepanu ja emotsionaalset energiat – peaksime kulutama iseendale, lähedastele ja võõrastele?

Matemaatikat kasutades, saaksime võrduse 

ISE+LÄHEDASED+VÕÕRAD = 100%

Keegi, kellel on Ise = 100%, oleks puhas egoist ja kindlasti koletis; keegi, kellel oleks Ise = 0%, oleks mingi hull pühak.

Läbi ajaloo on paljudel inimestel olnud Võõrad = 0%;  ja Bloom märgib oma eelmises raamatus „Just Babies“, et see on inimloomuse vaikerežiim. Täna laseksid vähesed enda ees lebaval võõral surra – kui päästmiskulud on väikesed.

Isegi küünikud peavad  möönma, et mõnikord aitame teisi, sh isegi võõraid. Anname heategevuseks, annetame verd, postitame veebisaitidele kaastundlikke kommentaare ja nii edasi. Kuid väide on, et sellisel tegevusel on alati tagamõte. Soovime parandada oma mainet või panna teised meid tulevikus aitama või meelitada ligi kaaslasi ja sõpru. Või tahame end hästi tunda või pärast surma taevasse minna. Meie kavatsused pole kunagi puhtad ja me petame ennast, kui arvame, et nad nii on. Nagu Michael Ghiselin ütleb: "Kraabi veidi altruisti ja vaadake, kuidas silmakirjatseja välja ilmub."

Empaatia vastu vol 3

 

Loen edasi Paul Bloomi raamatut "Against Emphaty"

Mõelge suurema pildi nägemiseks sellele, et on inimesi, kes tegutsevad praegu selle nimel, et maailm tulevikus paremaks muuta, kes muretsevad, et muudame planeedi liiga kuumaks või fossiilkütused saavad otsa või rikume keskkonda või ei reageeri äärmuslike usurühmade tõusule. Nendel muredel pole midagi pistmist empaatilise sidemega kellegi konkreetsega – kuna pole konkreetset inimest, kelle suhtes tunda empaatiat –, vaid need on seotud üldisema murega inimelude ja inimeste õitsengu pärast.

Mõnel juhul põrkuvad empaatiapõhised mured muud tüüpi moraalsete muredega. Näiteks, eksperimendis osalejatele räägiti 10 aastasest surmavalt haigest tüdrukust, kes ootas ravijärjekorras, et saada leevendust oma valule. Osalejatele anti teada, et nad saavad tüdruku viia järjekorra ette. Kui osalejad said aru, et järjekord koosnes eranditult rasketest haigetest, kes kõik ootasid oma ravimit, siis tüdrukut järjekorras ettepoole ei viidud. Kui aga osalejatel paluti ette kujutada, mida tüdruk võib tunda, siis viidi ta järjekorra ette. Empaatia tüdruku vastu oli tugevam kui ausus ja viis otsuseni, mida paljud näevad ebamoraalsena.

Reaalses maailmas on igasuguseid heategusid, mida ei ajenda empaatiline mure. Mõnikord jätame need juhtumid kahe silma vahele, sest mõtlematult kiiresti paneme selle empaatiaga ühte patta. , kuigi tegelikult toimub midagi muud. Raamatu „The Empathy Exams“ autor Leslie Jamison kirjeldab vestlust Jason Baldwiniga, mehega, kes oli aastaid valevangistuses: „Tõusin püsti, et öelda talle, kui väga ma imetlesin tema võimet andestada – ma mõtlesin tema kohtumõistjate osas – ja ma küsisin temalt, kust see andestus tuli. Ma mõtlesin asjadele, millest ma alati mõtlen: empaatiavõrgustikele, kujutlusvõime rünnakutele, kõikidele süsteemidele, mille kaudu me asume teiste kingadesse. Kuid Baldwin ütles midagi hoopis muud ja palju lihtsamat: tema usk Kristusesse.“

Peter Singer lahkab Zell Kravinsky´it, meest, kes annetas kogu  oma 45 miljonili dollari suuruse vara heategevuseks ja ahastuses, et ta pole veel saanud anda küllalt, kavatses annetada ka ühe oma neerudest. Mõni võib näha temas superempaati, kuid asi oli vastupidine. Singer kirjutab: "Kravinsky on geniaalne mees: tal on üks doktorikraad hariduses ja teine ​​John Miltoni luulest. . . . Ta paneb oma altruismi matemaatilisse mõistesse. Tsiteerides teaduslikke uuringuid, mis näitavad, et neerudoonorluse tagajärjel suremise risk on vaid 1 4000-st, ütleb ta, et annetamata jätmine oleks tähendanud, et ta hindas oma elu 4000 korda kõrgemaks kui võõra inimese elu, mis ei olevat õige." Singer läheb kaugemale ja väidab, et sellised isikud nagu Kravinsky, ajendatuna oma külmast loogikast ja arutluskäigust, teevad inimeste aitamiseks tegelikult rohkem kui need, keda haaravad empaatilised tunded.

Ja utilitaarsuse musternäite Kravinsky puhul – kas ta teie arvates on ikka nii hea inimene, kui oma naise ja tütre arvelt toetas täiesti võõraid inimesi?

Utilitarism on populaarne ja laialdaselt kasutatav eetiline teooria, mille pakkus esmakordselt välja John Stuart Mill. Selle teooria kohaselt saab tegevuse moraalset olemust järeldada suurima kasu arvutamise teel. Utilitaristide arvates on eetiline tegevus selline, mis "maksimeerib õnne kõige rohkemale hulgale inimestele". 

Üksikisikud peaksid tegutsema viisil, mis suurendab kasu, sest kui tagajärjed kaaluvad kasu üles, peetakse tegevust ebaeetiliseks. Utilitaarsest vaatenurgast tuleks järgida tegusid, mis edendavad ühiskonna enamuse õnne, samas vältida neid tegusid, mis seda õnne peletavad.

Selle teooria järgi on täiesti vale teha korjandus ühe haige lapse operatsiooni jaoks – kuna selle rahaga saaks aidata paljusid. Samuti on selle järgi vale eelistada oma pereliiget ja teha tema jaoks kulutusi, millega saaks aidata rohkem inimesi.

Kuidas siis empaatiat proovile panna? Üks võimalus on vaadata selle tagajärgi. Kui empaatia muudab maailma paremaks paigaks, on selle kaitsjatel õigus.

Kui aga selgub, et empaatiavõime muudab maailma hullemaks, toob kaasa rohkem kannatusi ja vähem õitsengut, rohkem valu ja vähem õnne, oleks see hea põhjus alternatiivide otsimiseks.

Kui rääkida moraalist, siis ei saa keegi kahelda, et tagajärjed on olulised. Kui keegi mõtleks, miks peaksite uppuvat last päästma – sellise küsimuse esitab vist ainult filosoof –, üks hea vastus on, et kui lasete tal surra, läheb asi hullemaks. Ta oleks kaotanud kõik head asjad, mis elus olemisest tulenevad, ja ümbritsevad kannataksid kohutavalt. Sisse hüpates ja teda välja tirides hoiate ära kõik need kohutavad tagajärjed.

Sageli on meie tegude tagajärjed ebakindlad. Noormehel on tõsiseid probleeme narkootikumidega ja ta arreteeritakse; tema jõukad vanemad päästavad ta välja. Või nad ei tee seda; nad jätavad ta ööseks vanglasse, et ta saaks õppetunni. Naine otsustab aborti teha; üliõpilane petab eksamil, mille ta peab stipendiumi säilitamiseks sooritama; mees lahkub Wall Streetilt, et astuda mungateele. Need on sellised asjad, mille osas on raske otsustada, kumb tegutsemisviis on (ainu)õige.

Mõnedel juhtudel on otsuse tegemine kergem. Vale on vägistada, joobnult rooli istuda, naabri maja põlema panna ja parem on päästa sada inimest kui üksainus. Samas on alati teatud ebakindluse moment, asjaolusid, mis ei sõltu meist endist.

Te päästate tüdruku uppumisest, temast kasvab genotsiidi läbiviiv diktaator. Kas selline asi võiks juhtuda?

Paljud filosoofid ei ole üksmeelel kriitiliste üksikasjade osas, kuid jagavad ühist vaadet: moraal seisneb selles, et püüda võimalikult maksimeerida head tulemused.

Immanuel Kant on kuulus selle poolest, et tema arvates on valetamine halb ükskõik mis juhul. Paljude arvates on vale ka piinamine – ükskõik kui palju inimesi näiteks ühe terroristi piinamisega ka ei päästetaks (leitakse lõhkekeha asukoht).

Ma mäletan seda näidet, mida Bloom tõi oma loengus. Kui teie korteriuksest tormab hingetult sisse teie naaber ja jookseb tahatuppa. Ning peale ukse sulgemist kõlab koputus ja ukse taga seisab verd täisvalgunud silmadega kirvest käes hoidev mees, kes küsib: kas naaber on siin? Kui te ütlete valetate ja ütlete ei, siis ta läheb minema. Kui te räägite tõtt, siis ta tapab selle mehe. Kas te valetaksite?

Bloom soovitab mõelda ka reegli „peatu alati punase tule ees“ üle. Kui sa kiirustad koju ja sõiduteel pole mitte kedagi, on täiesti normaalne, kui sa ei peatu ja sõidad lihtsalt edasi. Kuid ühiskonnas on parem panna paika kindel reegel, kui jääda lootma, et kõik liikmed käituvad mõistlikult.

Võimalik, et samamoodi peaksime suhtuma piinamisse – kuigi esineb juhtumeid, kus me võime sellest kasu saada, on parem see täielikult keelata.

Probleem empaatiaga, märgib Bloom, on veel selles, et see pöörab tähelepanu vaid teatud eredatele punktidele. See suunab abi sinna, kus on selgelt näha ebaõiglus/kannatus. Kuid sellistel asjadel on kitsas fookus ja just see ongi empaatia probleemiks. See toimib halvasti suures maailmas, kus on palju inimesi.

„Lisaks valgustavad empaatia prožektorid ainult seda, millele need on suunatud, nii et empaatia peegeldab meie eelarvamusi. Kuigi me võime intellektuaalselt uskuda, et meie ligimese kannatused on sama kohutavad kui kellegi teises riigis elava inimese kannatused, on palju lihtsam tunda kaasa nendele, kes on meie lähedal, kes on meiega sarnased ja keda me näeme atraktiivsema või haavatavama ja vähem hirmutavana.“

Raamatu alguses kirjeldatud koolitulistamine on üks sellistest näidetest. See oli kohutav kuritegu, kuid moodustab 0,1% USA mõrvadest. Samal aastal mõrvati Chicagos kokku rohkem koolilapsi, kui Newtownis. Kuid Chicago lapsed ei saa sama tähelepanu, neid ei tuua meedias esile, neist ei räägita lakkamatult. Koolitulistamine oli üksik ere sündus, Chicago laste surma läbi aasta lihtsalt tauastamüra.

See kuidas inimesed Newtowni sündmusele reageerisid, näitas samuti empaatia puudujääke. Linna saadeti niivõrd palju  annetusi, et see muutus koormavaks. Sajad vabatahtlikud pidid tegelema mänguasjadega, mida linna saadeti. Nende vool ei lakanud ka siis, kui linn palus neid mitte enam saata. Tohutu laoruum oli täis plüüsist mänguasju, mida keegi ei tahtnud. Annteusraha tuli miljonitega – toimus musta komöödia stsenaarium – kus palju vaesemad kogukonnad saatsid raha jõukatele.  Neid juhtis tohutu empaatiavoog. Empaatia pani kaasa tundma ja tegutsema Newtowni õnnetuse puhul, kuid jättis tähelepanuta teised abivajajad. Me peaksime olema empaatilised miljardite teistega: lastega mitte ainult Chicagos, vaid ka Sudaanis, Bangladeshis jm. Me peaksime olema empaatilised mitte ainult laste osas, vaid ka vanurite osas, kel pole piisavalt toitu.

Kuid asi on selles, et me ei suuda.  Intellektuaalselt saame väärtustada kõigi nende inimeste elusid. Kuid mida me ei saa teha, on tunda empaatiat nende kõigi suhtes. Ja tõepoolest, te ei saa korraga tunda empaatiat rohkem kui ühe või kahe inimese vastu. Proovige. Meenutage inimest, kellel on rasked ajad ja püüdke tunda end tema nahas. Ja siis veel üht inimest ja veel üht. Kas suudate korraga olla nende kõigi nahas?

Bloom väidab, et meie igapäevases suhtluses pole lahkuse jaoks tegelikult oluline mitte empaatia, vaid sellised võimed nagu enesekontroll ja intelligentsus ning laialdasem kaastunne. Need, kes on kõrge empaatiavõimega, võivad olla liiga haaratud teiste inimeste kannatustest. Kui võtate endasse teiste kannatused, ei suuda te neid pikemas perspektiivis aidata, sest pikaajaliste eesmärkide saavutamine nõuab sageli lühiajalise valu tekitamist. Näiteks iga hea vanem peab sageli sundima last midagi tegema või millegi tegemise lõpetama nii, et see tekitab lapsele kohest kannatust, kuid on talle tulevikus parem: tee kodutööd, söö köögivilju, mine mõistlikul kellaajal magama, istu selle protseduuri jaoks paigal, mine hambaarsti juurde.

Armastus, intelligentsus ja kaastunne võimaldab lapsi ajutiselt nende enda heaolu nimel kannatama panna, kuid empaatia võib seda takistada.

Kuid on ka teine empaatiatunne või, teisiti öeldes, empaatia teine tahk. On võime mõista, mis teiste inimeste peas toimub, teada, mis paneb neid nö tiksuma, mis pakub neile rõõmu ja valu, mida nad näevad alandavana või õilistavana. Me ei räägi siin sellest, et ma tunnen teie valu, vaid pigem sellest, et ma mõistan, et teil on valus, ilma et peaksite seda tingimata ise kogema. Bloom küsib raamatus endalt, kas ta on ka sellise "kognitiivse empaatia" vastu? Ei saaks olla.  Kuidas saaks eales teha inimest õnnelikuks, kui te ei tea, mis teda õnnelikuks teeb. Seda nimetatakse kognitiivseks empaatiaks. Edukatel lapsevanematel ja terapeutidel on palju kognitiivset empaatiat. Samuti on seda palju petturitel, võrgutajatel, piinajatel. Ja kui rääkida kiusajatest, siis kiusajatel on keskmisest parem arusaam nendest nuppudest, millele vajutada. Seetõttu on nad kiusajatena edukad. Madalama sotsiaalse intelligentsusega – madala kognitiivse empaatiaga inimesed – reeglina on nemad kiusajate ohvrid.

Empaatia vastu vol 2

 

Lugedes Paul Bloomi raamatut "Against Emphaty":

Miks siis empaatia võib meid valele poole juhtida? Lühidalt öeldes, keskendub empaatia teatud inimestele ja olukordadele siin ja praegu. See paneb meid neist rohkem hoolima, kuid teeb meid pimedaks nende suhtes, kes ei ole meie lähedal ja tundetuks meie otsuste pikaajaliste tagajärgede suhtes, nagu ka nende kannatuste suhtes, kellega me ei suhestu.

„Empaatia on kallutatud, surudes meid hõimkondlikkuse ja rassismi suunas. Need on lühinägelikud ja motiveerivad tegevused, mis võivad lühiajaliselt asju paremaks muuta, kuid viia tulevikus traagiliste tulemusteni. See on loendamatu, eelistades ühte paljudele. See võib tekitada vägivalda; meie empaatia oma lähedaste vastu on võimas jõud sõdades ja julmustes teiste vastu. See on söövitav isiklikes suhetes; see kurnab vaimu ja võib kahandada lahkuse ja armastuse jõudu.“

Bloom märgib, et ta ei ole sugugi esimene, kes empaatiat kritiseerib. Seda on juba varasemalt teinud Peter Singer, Jesse Prinz, Sam Harris, Richard Davidson.

Veel on teemat käsitlenud: Michael Lynch, Michael Shermer, Joshua Green, Martin Hoffman, Jean Decety, David DeSteno, Martha Nussbaum, Steven Pinker.

Leslie Jamison ja Elaine Scarry on käsitlenud empaatiat oma romaanides“The Empahaty Exams“ ja „The Body in Pain“

Matthieu Ricard

Bloomile meeldib Tania Singeri, kognitiivse neuroteadlase, ja Matthieu Ricard, buda munga, koostöö, mille käigus nad uurivad empaatia ja kaastunde vahelisi erinevusi.

Eesti keeles on ilmunud Ricardi raamat „Õnn“. Enne mungaks saamist kaitses ta doktorikraadi maolekulaargeneetikas.

Aga kindlasti tahaks lugeda ka Singeri ja Ricardi koos kirjutatud raamatut „Caring Economics“

Sissejuhatuse lõpetuseks ütleb Bloom:

„Kõige tavalisem kriitika, mida olen saanud kriitikutelt, sõpradelt ja õpilastelt, on see, et olen liiga kaugele läinud. Võib-olla olen näidanud, et teatud viisil kirjeldatud empaatia võib meid eksiteele viia. Kuid miski pole täiuslik. Võib-olla on probleem selles, et mõnikord loodame liiga palju empaatiale või kasutame seda mõnikord valel viisil. Mida tuleks siis teha, on see õigele kohale asetuks. Mitte empaatia vastu, vaid empaatia väära rakendamise vastu. Või empaatia pole veel kõik. Või empaatia pluss mõistus loovad suurepärase kombinatsiooni. Empaatia on nagu kolesterool, millel on hea ja halb tüüp.“

Või pigem on empaatia nagu ülimagus limonaad, mis meid meelitab, kuid pole meile väga hea. Ja Bloom asub selgitama, miks see nii on.

Esimeses peatükis käib Bloom veelkord üle selle, et ta ei ole moraali, kaastunde, armastuse,  heanaaberlikkuse, inimlikkuse vastu. Raamatu kirjutas ta just nimelt nende omaduste tõttu. Selleks, et maailmast saaks parem paik, ei tohi toetuda empaatiale.

Miks on nii šokeeriv, kui keegi ütleb, et on empaatia vastu? Sest seda peetakse absoluutseks heaks. Nagu keegi ei saa olla liiga rikas või liiga sale ... ei ole võimalik olla ka liiga empaatiline.

Tõepoolest oleme palju kriitilisemad teiste tunnete suhtes. Vihane isa võib oma väikese lapse surnuks lüüa, kuid viha ebaõigluse vastu, võib maailmakorraldust muuta. Imetlus kellegi vastu võib olla suurepärane, kuid kui imetletakse seeriamõrvarit?

Me peaksime alguses selgeks tegema, mida me empaatia all mõtleme. Psühholoogid ja filosoofid on välja mõelnud palju määratlusi: ühes selleteemalises raamatus on loetletud selle sõna üheksa erinevat tähendust. Üks teadlaste rühm märgib, et empaatiat kasutatakse kõiges „alates haigutamise nakkavusest koertel, hädasignaalidest kanadel ja patsiendikeskse suhtumiseni meditsiinis”. Teine meeskond märgib, et "tõenäoliselt on empaatia määratlusi peaaegu sama palju kui selle teemaga tegelevaid inimesi." Kuid erinevused on sageli väikesed ja empaatiatunne, millest Bloom kogu selle raamatu jooksul räägib, on kõige tüüpilisem: empaatia on maailma kogemine nii, nagu te arvate, et keegi teine seda kogeb.

Esimese peatüki pealkiri kannabki nime „Kellegi teise kingades“.  Pane end tema olukorda... ja sa tunned, mida teine võiks tunda. Kui teine tunneb valu aga mina mitte, siis seda kirjeldavad psühholoogid kui sotsiaalset tunnetust, sotsiaalset intelligentsust, mõtete lugemist, meeleteooriat või mentaliseerimist. Mõnikord kirjeldatakse seda ka kui empaatia teatud vormi – "kognitiivset empaatiat".  Bloomi tähelepanu keskmes on aga "emotsionaalne empaatia".

Kognitiivne ja emotsionaalne empaatia tekivad aju erinevates protsessides ning mõjutavad meid erinevalt ja inimesel võib olla üht palju ja teist vähe.

 Emotsionaalne empaatia Adam Smithi tähenduses võib tekkida tahtmatult ja automaatselt.  Kui inimene näeb haavadega kaetud kerjust või juhtub nägema, kuidas keegi endale haamriga näpu pihta lööb.

Mul tekib väike judin ainuüksi sellest, kui ma mõtlen, et keegi võib endale haamriga näpu pihta lajatada. Eriti suurema haamriga, eriti kui laps seda teeb...

Empaatia otsing annab Amazoni raamatupoes 1500 raamatut, mille pealkirjas on sõna empaatia. Empaatia leiab artiklite pealkirjadest ja ühingute ning konverentside nimedest.

Arvestades, et Bloomi raamat tuli välja aastal 2016, siis ma ka huvi pärast otsisin Amazon.com raamatute hulgast sõna „emphaty“ – sain 20000 vastet. Ja niipalju, kui ma kerida viitsisin, oli igas pealkirjas sõna empaatia: lasteraamatud, romaanid, eneseabiraamatud jpm.

Bloom märgib ära ka selle, et Amazoni otsingu top 20 raamatut on suunatud lapsevanematele ja õpetajatele. Sealhulgas on ka üks turundusteemaline raamat – kuidas kasutada empaatiat, et luua toode, mida inimesed armastavad.

Reeglina on kõik arvamusel, et seda, mida vajatakse on rohkem empaatiat. Olgu tegemist siis nendega, kes süütult politsei käes kannatavad või kuriteo ohvritega või politseinikega, kes teevad rasket tööd.

Kas see pole ka aktuaalne praegu – pandeemia ajal – kus igaüks arvab, et just teda ei mõisteta?

Bloom kirjutab:

„Paljud usuvad, et empaatia päästab maailma ja see kehtib eriti nende kohta, kes pooldavad liberaalseid või progressiivseid eesmärke. Andes nõu liberaalsetele poliitikutele, kirjutab George Lakoff: „Iga progressiivse poliitika taga on üksainus moraalne väärtus: empaatia. . . .” Jeremy Rifkin kutsub meid üles tegema "hüpet globaalse empaatilise teadvuse poole" ja lõpetab oma raamatu "The Empathic Civilization“ (Empaatiline tsivilisatsioon) kaebliku küsimusega "Kas suudame õigel ajal jõuda biosfääri teadvuseni ja globaalse empaatiani, et vältida globaalset kokkuvarisemist?"

Iga konkreetse probleemi puhul nähakse empaatia puudumist diagnoosina ja rohkem empaatiat ravina. Emily Bazelon kirjutab: "Kiusamise kõige hirmutavam aspekt on täielik empaatiavõime puudumine" - diagnoos, mida ta ei rakenda mitte ainult kiusajatele, vaid ka neile, kes ei tee ohvrite abistamiseks midagi. Ta soovitab lahenduseks "pidage meeles, et peaaegu kõigil on empaatia- ja sündsusvõime, ning kasvatada seda seemet nii hästi kui võimalik."

Ongi üsna loogiline, et paljud peavad empaatiat mingiks võlukuuliks. Kõige lihtsam argument kõlab järgmiselt: Käe leegist eemale tõmbamine või janu korral veeklaasi järele sirutamine ei nõua midagi erilist. Kuid empaatia muudab teiste kogemused silmapaistvaks ja oluliseks – sinu valust saab minu valu, sinu janust minu janu ja nii ma päästan su tulest või annan sulle juua. Empaatia suunab meid kohtlema teisi nii, nagu me kohtleme iseennast, ja seega laiendab meie isekad mured ka teistele inimestele. Sel viisil võib tahtlik empaatiavõime motiveerida lahkust, mida muidu poleks juhtunud.

Ehk just tänu empaatiale oskame panna end teise olukorda: vägistamisohvrite, kodutute, tagakiusatute, haavatute, haigete jpt.

Lapsevanemad ütlevad lastele, kui neid manitsevad: kuidas sina ennast tunneksid, kui keegi oleks sulle seda teinud?

Bloom märgib, et ka kõige suurem empaatia fänn saab aru, et peale empaatia on veel teisigi asju. Kui sa järve ääres jalutades näed last uppumas ja suudad kerge vaevaga temani jõuda ning ta päästa, peaksid seda tegema.

Kas sa vajad siin empaatiat? Kujutades endale ette, mis tunne on uppuda ja kui ebameeldiv see on. Selline empaatiatunne paneks sind uppujat päästma. Kuid selline protsess ei ole vajalik. Sa ei vaja siin empaatiat, et aru saada – laps on vaja päästa.  Iga normaalne inimene jookseks pikalt mõtlemata vette ja püüaks aidata.

Filosoofiaprofessor Jesse Prinz ja teisedki märgivad ära, et oleme võimelised andma kõikvõimalikke moraalseid hinnanguid, mis ei põhine empaatial. Lõppude lõpuks pole paljudel eksimustel kindlaid ohvreid, kellele kaasa tunda. Me taunime inimesi, kes varastavad poest või hoiavad kõrvale maksude maksmisest, viskavad autoakendest prügi välja või trügivad järjekorras ette – isegi kui pole konkreetset inimest, kes selliste tegude tõttu tuntavalt kannatab, pole kedagi, kellele kaasa tunda.

Ja seega peab moraalis olema rohkem kui empaatia. Meie otsustel selle kohta, mis on õige ja mis on vale, ja meie motivatsioonidel tegutseda on palju allikaid. Inimese moraali juured võivad olla religioosses või filosoofilises maailmavaates. Seda võib motiveerida hajusam mure teiste saatuse pärast – midagi, mida sageli kirjeldatakse kui muret või kaastunnet ja mis Bloom väidab, on parem moraalne juht kui empaatia.

Empaatia vastu vol 1

 

Taas raamatute juurde. Mul oma lugeris on ootamas 9 teadusraamatut, ostunimekirjas veidi üle 60 😎. Häid kirjutisi on niivõrd palju. Peale soolestiku ja ussikeste jms füüsilise on mul riiulil mitmed sotsiaalpsühholoogia valdkonda käsitlevad raamatud. Paul Bloomil ilmus äsja uus raamat „The Sweet Spot“ ja kibelen seda lugema, kuid varasemad Bloomi raamatud on mul samuti lugemata ja nii ma alustasin empaatiat puudutava raamatuga „Against Emphaty“ (empaatia vastu). Ma olen varasemalt kirjutanud Paul Bloomist – kuna osalesin tema poolt läbiviidaval Yale Ülikooli kursusel „Moralities of everyday life“ - https://paikesetoit.blogspot.com/2017/11/igapaevaelu-moraal-vol-i.html, mida ma igati soovitan.

Paul Bloom (s. 24. dets. 1963 Kanadas Quebecis) on Ameerika psühholoog. Ta on Brooks ja Suzanne Ragen Yale'i ülikooli psühholoogia ja kognitiivteaduste professor. Ta uurib, kuidas lapsed ja täiskasvanud mõistavad füüsilist ja sotsiaalset maailma, pöörates erilist tähelepanu keelele, moraalile, religioonile, ilukirjandusele ja kunstile.

Bloom alustab raamatu eessõnas tema tolleaegse elukoha lähedal toimunud massitulistamise kirjeldusega. Tulistamine Sandy Hooki põhikoolis toimus 14. detsembril 2012 USAs Connecticuti osariigis Newtownis, kui 20-aastane Adam Lanza tulistas surnuks 26 inimest, sealhulgas 20 kuue- kuni seitsmeaastast last ja kuus täiskasvanud töötajat. Varem samal päeval, enne kooli sõitmist, tappis  ta Newtowni kodus lasuga oma ema. Kui esmaabi andjad kooli jõudsid, sooritas Lanza enesetapu, tulistades endale pähe. See juhtum on USA ajaloo ohvriterohkeim koolitulistamine.

Bloom kirjutab, et Lanza kohta võib paljugi öelda, kuid teda huvitas see, kuidas juhtum mõjutas teisi, Tema naine tahtis kohe sõita oma laste kooli ja lapsed koju tuua. Nende kool asus hoopis mujal ja lapsed olid juba teismelised, kuid Bloom  mõistis naise tungi. Samal päeval sattus ta kohvikusse, kus nuttis naine – kes ei tundunud ühtegi hukkunut, kuid kellel oli sama vana laps.

Alati on maailmas juhtumeid, mis meid šokeerivad. Lanza juhtum oli erinev, kuna see oli eriti võigas kuritegu, hõlmas lapsi ja toimus kodu lähedal. Pea kõik tuttavad teadsid kedagi, kes Newtownis  elas. Bloomi poeg kandis veel kuid käevõru, mälestamaks ohvreid.

Bloom kirjutab:

„Meie reaktsiooni sellele sündmusele tol ajal ja hiljem mõjutas tugevalt meie empaatiavõime, meie suutlikkus – paljud näevad seda kingitusena – näha maailma läbi teiste silmade ja tunda, mida nad tunnevad. On lihtne mõista, miks nii paljud inimesed peavad empaatiat võimsaks headuse ja moraalsete muutuste jõuks. On lihtne mõista, miks nii paljud usuvad, et empaatia ainus probleem on see, et liiga sageli pole meil seda piisavalt. Ka mina uskusin seda varem. Aga nüüd enam mitte. Empaatial on oma eelised. See võib olla suurepärane naudinguallikas, mis on seotud kunsti, ilukirjanduse ja spordiga, ning see võib olla intiimsuhete väärtuslik aspekt. Ja see võib mõnikord inspireerida meid tegema head. Kuid üldiselt on see halb moraalijuhis. See põhjendab rumalaid otsuseid ja motiveerib sageli ükskõiksust ja julmust. See võib viia irratsionaalsete ja ebaõiglaste poliitiliste otsusteni, see võib söövitada teatud olulisi suhteid, näiteks arsti ja patsiendi vahel, ning halvendada meie sõbraks, vanemaks ja abikaasaks olemist. Ma olen empaatia vastu ja üks selle raamatu eesmärkidest on ka teid selles veenda.“

Eks siis näis, kui hästi raamat sellega toime tuleb. Ma muidugi natuke juba tean mõnede artiklite põhjal, mida siin välja tuuakse ning kuhu tee viib. Empaatia vastu olemine ei tähenda mitte sugugi  kaastunde puudumist ega julmust. Pigem vastupidi. Aga nagu igal asjal on oma teine pool, nii ei ole ka empaatia üks üdini positiivne ideaalne tunne. See oleneb!

Ja kohe loengi edasi – Bloom kirjutab:

„See on radikaalne seisukoht, kuid see pole ka nii radikaalne. See ei ole üks neist kummalistest psühhopaatiat toetavatest raamatutest. Empaatia vastane argument ei seisne selles, et peaksime olema isekad ja ebamoraalsed. Vastupidi. See on see, et kui tahame olla head ja hoolivad inimesed, kui tahame maailma paremaks muuta, siis on meil parem ilma empaatiata. Või hoolikamalt öeldes on meil teatud mõttes parem ilma empaatiata. Mõned inimesed kasutavad empaatiat kõigele heale viidates, moraali, lahkuse ja kaastunde sünonüümina. Ja paljud üleskutsed, mida inimesed empaatia suurendamiseks esitavad, väljendavad lihtsalt arvamust, et oleks parem, kui oleksime üksteise vastu kenamad. Olen sellega nõus!“

Ja veel:

„Teised arvavad, et empaatia on teiste inimeste mõistmine, nende pähe sisenemine ja nende mõtlemise väljaselgitamine. Ma ei ole ka selles mõttes empaatia vastu. Sotsiaalne intelligentsus on nagu igasugune intelligentsus ja seda saab kasutada moraalse tegevuse vahendina. Kuid me näeme, et selline "kognitiivne empaatia" on headuse jõuna ülehinnatud.“

Bloom märgib, et selline võime – arvata täpselt ära teiste soove ja motivatsiooni – on eduka psühhopaadi märgiks ja seda võib ära kasutada julmuse ja ekspluateerimise kohaldamiseks.

Kohe meenub mulle endale sõbranna vägivaldne suhe(endine), kus mees lakkamatult surus naise kõige armsamate asjade peale. Maakodu, eelmisest suhtest lapsed, pereliikmed, sõbrad, riietumisstiil jm – kõik sai negatiivse, patuse, hukkamõistva värvingu. Kõik, mis oli armas naisele – seda loeti välja tema silmadest ja seda tapeti eriti jõhkral moel.

Nii et jah, seda silmist lugemist, seda üdini arusaamist saab kasutada absoluutselt valel moel. Kuigi märgitakse, et nartsissisti iseloomustab empaatia täielik puudumine, siis võib olla, et see pole päris täpne. Nartsissist pigem mõistab ülihästi ja oskab siis eriti valusasti nuppudele vajutada. Aga sellest tuleb hiljem veel juttu.

Bloom kirjutab:

„Empaatia mõiste, mis mind kõige enam huvitab, on tunne, mida sa usud, et teised inimesed tunnevad – kogeda seda, mida nad kogevad. Nii kasutab terminit enamik psühholooge ja filosoofe. Kuid ma peaksin rõhutama, et miski ei sõltu sõnast endast. Kui soovite seda kasutada laiemalt, viidates meie võimele hoolida, armastada ja jagada headust, või kitsamalt, viidata võimele mõista teisi, on see hea. Teie jaoks ei ole ma empaatia vastu.“

„Või võite lihtsalt terminoloogia täielikult unustada ja mõelda sellest raamatust kui moraali ja moraalipsühholoogia arutelust, mis uurib, mida on vaja, et olla hea inimene. Mõte, mida ma uurin, seisneb selles, et tunne, mida sa arvad, et teised tunnevad – kuidas keegi seda ka ei nimetaks – erineb kaastundest, lahke olemisest ja ennekõike heast olemisest. Moraalsest seisukohast on meil ilma selleta parem.“

Kindlasti on igaüks kunagi mõelnud, et kui pereliige või tuttav või sõber oleks empaatilisem – ehk tunneks paremini, kuidas mina tunnen – siis nad mõistaksid mind paremini ja oleksid kohelnud mind paremini.

Siit kandub seesama üle poliitikasse ja rahvustesse ja rassidesse. Mõeldakse, et kui mehed oleksid empaatilisemad – oleks vähem koduvägivalda. Kui valged oleksid empaatilisemad – oleks vähem rassivihkamist. Kui natsid oleksid olnud empaatilisemad, poleks olnud Holokausti jne, jne.

Bloom kirjutab:

„Ma arvan, et see kõik on vale. Probleemid, millega me ühiskonnana ja üksikisikutena silmitsi seisame, on harva tingitud empaatia puudumisest. Tegelikult on need sageli tingitud hoopis liiga paljust. See ei ole ainult rünnak empaatia vastu. Siin on laiem tegevuskava. Tahan põhjendada teadliku, arutleva arutlemise väärtust igapäevaelus, väites, et peaksime püüdma kasutada oma pead, mitte südant. Teeme seda juba palju, kuid peaksime rohkem pingutama.“

Kui nüüd mõelda, et kuidas siis süda kõrvale jätta – see ju puhta armastus, siis just hiljaaegu kirjutasin blogis raamatust „Kuidas emake Loodus sind tappa püüab“. On ju paljudel uskumus, et looduse eesmärk on aina meid elus hoida ja ravida ja jalgele tõsta – ehk puhas armastus. Sestap me armastame nii tohutult iga kauba peale kirjutatud sõna „naturaalne/looduslik“ ja arvame, et iga maast-puult-merest korjatud aines – ükskõik kui vastik või maitsetu – on imerohi. Ja et ellujäämine on asi, mis tasub looduse kätesse usaldada. Siiski ei maksa seda teha pimesi, vaid tuleb kasutada ka oma pead, et teha vahet, mis tapab, mis toidab.  

Bloom kirjutab:

„Kuid ma kirjutasin raamatu, mida te käes hoiate, sest usun, et meie emotsionaalne olemus on üle müüdud. Meil on kõhutunded, kuid meil on ka võime neist üle astuda, mõelda läbi probleemid, sealhulgas moraaliprobleemid, ja teha järeldusi, mis võivad meid üllatada. Ma arvan, et siin toimub tegelik tegevus. See teeb meist eriliselt inimese ja see annab meile potentsiaali olla üksteise vastu paremad, luua maailm, kus on vähem kannatusi ning rohkem õitsengut ja õnne. Näiteks pole midagi loomulikumat kui see, et me eelistame oma sõpru ja perekonda. Keegi ei saa kahelda, et hoolime lähedastest palju rohkem kui võõrastest. Suguluse mõju väljendub lauses “Veri on paksem kui vesi”, samas kui vastastikune tõmbejõud võeti kenasti kokku toostis, mille õppisin lapsepõlves ühelt oma lemmiksugulaselt:

Here´s to those who wish us well.

All the rest can go to hell.

 

Oleme seega emotsionaalsed olendid, kuid me oleme ka ratsionaalsed olendid, kellel on võime teha ratsionaalseid otsuseid. Me võime oma kirgi alistada ja kõrvale lükata ning me peaksimegi seda sageli tegema. Seda on kergem näha selliste tunnete puhul nagu viha ja vihkamine – on selge, et need võivad meid eksiteele viia, et meil läheb paremini, kui nad meid ei valitse ja kui suudame neist mööda hiilida. Kuid see oleks tõesti ratsionaalsuse kasuks, kui näidata, et see kehtib ka millegi pealtnäha positiivse kohta nagu empaatia. See on üks põhjusi, miks ma selle raamatu kirjutasin. Argumenteerin siin kolme asja üle. Esiteks kujundab meie moraalseid otsuseid ja tegusid võimsalt empaatiajõud. Teiseks muudab see sageli maailma hullemaks. Ja kolmandaks, me suudame teha paremini.“