Jätkame Potsdami Ülikooli kursuse "Molecular Basis of Nutrition related diseases" kokkuvõtteid. Esimest osa saab lugeda siit.
Esimese osas selgitati, kuidas aina jätkuv energia (toidu) tulek kehasse seab keha niivõrd suurde stressi, et ta keeldub energia vastuvõtust rakutasandil. Keelduda saab ta insuliini resistentsusega. Meie tänased medikamendid sunnivad raku seda energiat aga igal juhul vastu võtma: on see siis insuliini juurde süstimine või mõne muu äärmiselt spetsiifilise ravimi manustamine. Tulemus - rakk sunnitakse energiat vastu võtma ja lühiajaliselt see saab ka toimuda. Kuid selline loodusseaduste surkimine ja petmine võib tuua ja eks toobki palju suurema katastroofi tervises. Kui inimene on toitu saanud piisvalt ja veelgi rohkem, siis kas pole huvitav, et diabeedi kahjustused on eelkõige silmanägemise kadumine ja jalgadest ilmajäämine. Et sa ei näeks seda toitu ja ei jõuaks temani minna - sa oled saanud piisvalt. Tänapäeval ei ole sellest keha enesekaitsest enam kasu - toit tuuakse sinuni ja topitakse sulle ka suhu (kui vaja). Ja mitte looduslikult lahja toit (puu- ja aedvili), vaid 10 ja sajakordselt kontsentreertitud toit (loomne, rafineeritud, rasva ja suhruga küllastatud aines). Ja iga lusikatäiega toidad sa mitte keha, vaid diabeeti.
Prof. Püschel märgib, et olulisem on kui palju me sööme, mitte aga see, mida me sööme. See on kindlasti õige ja ka hanburgeri inimesed võivad olla terved, kui nad söövad väga vähe. Kuid enamik inimesi sööb vähemalt kolm korda päevas ja on võimatu süüa vähe - kui toit on niivõrd kontsentreeritud. Lusikatäis võid/õli/rasva on juba suur toidukogus. Kui vaadata lasteaia menüüsid internetis, siis see toit on igal juhul diabeeti tekitav. Ja eks tekibki - laste diabeeti jäämine on ju äärmiselt levinud. Aga kui laps ei saa piisavalt diabeeti tekitavat toitu, siis me oleme väga kurjad ja sunnime selle lapse sööma - või sunnime vanema teda söötma. Või hakkab riik ISE õnnetut vähe süüasaanud last toitma:). Mäletate veel prof Colin Campbelli uuringut Filipiinidel - jõukad suure söömaga (lihasöömaga) perede lapsed jäid maksvavähki ja vaesed (kes liha ei saanud) ei jäänud.
Alguses oli õun:). Siis me tegime no näiteks saia. Jämedamast jahust. Siis lisasime tükike võid. Siis suhkrut. Varsti tundus, et sai on mõnusam, kui lisada ka muna. Siis veel rosinaid. Ja lõpuks valasime ta üle šokolaadiga.
Algsest, kunagisest veest ja jahust tehtavast saiast on tänapäeval saanud meeletu kaloripomm - kusjuures retseptiraamatud võistlevad üksteisega, kes suudab selle veel maitsvamaks teha. Ja kuidas saab ühe vana hea asja veel maitsvamaks teha - me lisame veel muna, veel võid, veel suhkrut, veel-veel-veel. Piimast tehakse või, koor, juust. Koore sisse paneme suhkrut, šokolaadi jne. Nii on juhtunud kõikide toitudega. Ka puuviljadega. Kõigepealt kuivatame, siis kuivatame koos suhrusiirupiga, siis kastame šokolaadi... Salat saab järjest enam õli, siis pähkleid ka lisaks... Toit meie laual kontsentreerub üha. Ja siit ei olegi väljapääsu, ei ole tagasiminekut. Kuna konsentreeritud aines annab sügavama naudingu - kahjuks on iga nauding lühiealine ja seega tuleb seda korrata. Me sööme järjest enam... Mis on oluline, et me ei nimeta seda rahva tervise kahjustamiseks:). Me ütleme, et kui sa sööd lahjem toit, siis see on näljutamine:). Paks laps - ilus laps; paks eestlane ehk diabeedis eestlane on tubli eestlane. Diabeetik ei ole ilmtingimata ülekaalus, eriti laste puhul aga sellest tuleb juttu järgmises osas. Kuna meie tahame olla nagu teised lääneriikide elanikud ja kuna kogu lääs on diabeedist haaratud, siis meie ei tohi ometi maha jääda. Aga huvitav oli juhuslikult ahju topitavast vanast ajaleheartiklist lugeda, et üht krimikuriteos süüdistatava süüdistuse loetelus oli ka rahva tervise kahjustamine. Võimalik, et ongi - kui ta müüb näiteks narkootikume. Kuid mida müüakse poes ja sunnitakse ja meelitatakse ostma lapsi? Mis üldse katab enamiku poe pinnast? On huvitav, et meid kõiki ei ole rahva tervise hävingus süüdistatud. Poe uksel võiks ju kohe vahti pidada:)...Või on oluline, et ta ei sureks kõhnana, parem kui sureks diabeeti, vähki, südamehaigusesse? Andes juba kaua diabeedis olnud inimesele 20 erinevat ravimit päevas, võime olla kindlad - ta ei sure ka diabeeti, süda jääb seisma - hoopis süda ja magu ei suuda mürgistusele vastu panna.
Tuleme Pottsdami kursuse juurde:
Insuliini resistentsusest teise
grupi diabeediks.
Sel
ajal kui insuliini resistentsusega võib vere glükoositase jääda üsna lähedale
normaalsele (seda tänu hüppeliselt tõusnud insuliini tootmisele ß-rakkudes), on
2 grupi diabeetikute ß-rakkude funktsioneerimine kahjustunud ja olemasolev insuliini
tootmine ei ole piisav vere glükoositaseme kontrollimiseks.
Millest
sõltub asjaolu, kas patsiendil areneb välja 2 grupi diabeet või mitte?
On
kolm peamist riskifaktorit: geneetiline eelsoodumus, vanus ja ülekaal.
Ülekaalulistel inimestel on eelsoodumus2 tüübi diabeedi arenguks ja see on mitmeastmeline
protsess. Nagu me eelnevalt juba nägime, põhjustab ülekaal kroonilise madal
potentsiaaliga põletiku ja insuliini resistentsuse. Insuliini resistentsuse
kohesed tagajärjed on hüperglükeemia ja suurenenud lipolüüs (lipiidide lagunemine vabadeks rasvhapeteks ja triglütsertiidide hüdrolüüs glütserooliks), mis on tekkinud rasvkoes
olevate rasvhapete väljavoolust teistesse organitesse.
Hüperglükeemia ergutab keha
tootma rohkem insuliini. Vajadus toota ülisuurtes kogustes insuliini, tekitab
stressi ß-raku endoplasmaatilises retiikulumis so kohas, kus toodetakse
insuliin. Rasvhapete suurenenud väljavool ja tõusev glükoositase veres
põhjustavad ß-raku metaboolse ja oksüdatiivse stressi. Hüperglükeemia ja
süstemaatiline põletik loovad võimaluse lahustumatu valgu, nimega amüloid, sademe
tekkeks. Amüloid toetab kõhunäärmesaare (pancreatic islet) põletiku arengut.
Kõik
need faktorid: metaboolne stress, oksüdatiivne stress, ER stress, amüloidi
moodustumine ja põletik toetavad funktsioonide kahjustumist, millele järgnebki
ebapiisavalt vähene insuliini eraldumine ja teise tüübi diabeet. Vanus ja
geneetiline eelsoodumus aitavad omakorda areneda ülekaalul. Tekib üleminek insuliini
resistentsuselt teise tüübi diabeeti.
Teise tüübi diabeedi hilisemad
tagajärjed.
Eelnevast
nägite, et rasvkoe põhjendamatu laienemise tulemusel tekib insuliini
resistentsus rasvkoes, skeletilihases ja maksas ja sellele järgnevalt kahjustub
ß-raku funktsioneerimine. Selline insuliinitundlikkuse ja insuliini tootmise
vahelise tasakaalu puudumine vähendab skeletilihasesse võetava glükoosi kogust peale
sööki, vähendab glükoosivarusid maksas peale sööki ja suurendab glükoosi
tootmist maksas toidukordade vahel. See kõik toetab püsiva hüperglükeemia
arengut teise tüübi diabeedi patsientidel. Vastupidiselt hüpoglükeemiale, mil
akuutne vereglükoosi taseme tõus ei ole väga ohtlik, on pidevad hüperglükeemia
perioodid või pidevalt suurenenud vere glükoositase problemaatilised. Et seda
probleemi illustreerida toome siin ühe väikese katse:
Sellel
klaasplaadil on puhas valgulahus vasakul pool ja puhas glükoosilahus paremal
pool ning mõlema segu on keskel. Klaasalus kuumutatakse 120 kraadini (Celsius).
Mis juhtub. Keskmine lahus hakkab muutuma pruunikas aga äärtes olevad lahused
säilitavad oma värvitu olemuse. Pruun värv keskmise lahuse juures on valgu ja
glükoosi omavahelise reageerimise tulem. Seda reaktsiooni nimetatakse
Maillardi reaktsiooniks. Maillardi reaktsioonis reageerib glükoosi
karbonüülgrupp valgu aminogrupiga ja tekib Schiffi alus. Edasised reaktsioonid tekitavad
spontaanselt teatud hulga erinevaid teisejärgulisi aineid.
Sellist
kõrget temperatuuri meie kehas ei ole, samas Maillardi reaktsioon võib toimuda
vere glükoositaseme ja keha valkude vahel keha füsioloogilise temperatuuri
juures, lihtsalt palju aeglasemalt. On
oluline, et nende valkude, mis reageerivad glükoosiga, funktsioonid on kahjustunud. Ja selliste reaktsioonide
tekkimise tõus toimub vere glükoositaseme tõusmisel. Patsientidel, kellel on
kõrge vere glükoositase, on mittefunktsionaalsete (tegutsemisvõimetute) valkude moodustumine kiirem ja tekib nende
akumulatsioon (kuhjumine).
Valgud
täidavad meie kehas paljusid funktsioone, näiteks ensüümide, transporterite,
hormoonide, retseptorite ja struktuurikomponentide näol. Ja kõik need
funktsioonid saavad kahjustatud, kui meie keha valgud hakkavad reageerima
liigse glükoosiga. Loomulikult on tagajärjeks organite kahjustumine. Peale peamiste
valgu funktsioonide kahjustumise võivad ka valgu ja glükoosi vahelise
reaktsiooni tulemusel tekkinud ained organeid kaudselt kahjustada, kuna need
ained tekitavad pideva põletikulise seisundi. Selle tulemusel kahjustuvad
peamiselt:
1) Silma
võrkkest, diabeetiline retinopaatia on pimedaks jäämise juhtiv põhjus
2) Neerude
filterkapillaarid, diabeetiline nefropaatia on neeruhaiguste lõppstaadiumi juhtiv
põhjus
3) Väikeste
arterite seinad, eriti südame koronaararterid ja aju väikese arterid, Nende
soonte kahjustumine teeb diabeetikud rohkem vastuvõtlikuks südameatakkidele ja
insultidele.
Kõige
rohkearvulisem valk meie kehas on hemoglobiin, hapnikku transportiv valk
punases verelibles. Punaste vereliblede eluiga on keskmiselt 180 päeva. Nad on
võimetud looma valke ja seega on neis sisalduv hemoglobiin sama vana, kui nad
ise. Nagu iga teinegi valk, reageerib hemoglobiin glükoosiga ja on seejärel glükeeritud
(gets glycated) ja muuhulgas ka ß
ahela N-terminaalses otsas (N-terminaalne ots ehk N-ots ehk amino-terminaalne
ots on valkude ja peptiidide keemia mõiste, mis tähistab polüpeptiidahela otsa,
kus asub vaba -NH2 rühm.
N-ots sünteesitakse valkude sünteesil ribosoomi poolt esimesena. Paljudel valkudel paikneb N-otsas signaalpeptiid, mis määrab ära valgu transporditee).
Kuna aga hemoglobiin punases verelibles ei uuene, siis verelibles akumuleerub
glükeeritud hemoglobiin. Sellise akumuöleerumise kiirus tõuseb, kui tõuseb vere
glükoositase. Glükeeritud hemoglobiini hulk on proportsionaalselt seotud vere glükoosi kontsentratsiooniga punase
verelible eluajal. Glükeeritud hemoglobiini hulk ß ahelate N-terminaalses
otsas, HbA1c, võib seega olla monitoriks vere glükoositasme pikaajaliseks
kontrolliks.
Järgneb...