Pärast tõde, tõe pärast vol 1 - pilet karussellile

 

Lee McIntyre on Bostoni ülikooli teadusfilosoofia ja -ajaloo keskuse teadur ning Harvard Extension School eetikaõppejõud. Tal on B.A. Wesleyani ülikoolist ja Ph.D. filosoofia erialal Michigani ülikoolist. Ta õpetab filosoofiat Colgate'i ülikoolis, Bostoni ülikoolis, Tuftsi eksperimentaalkolledžis, Simmonsi kolledžis ja Harvardis.

McIntyre on kirjutanud päris mitu raamatut, mida ma 

lugeda tahaksin ja esimeseks võtsin eesti keeles ilmunud „Pärast tõde, tõe pärast“. Raamat on ilmunud 2018 aastal, enne koroonat, nii et tõega oli probleeme juba varemgi.😏

Enne kui raamatust mõned väljakirjutused teen, tuletan meelde, kuidas asjad tervisetõdede juures käivad...

Heaolu ja alternatiivne tervisetööstus reklaamib end mürkide/toksiinide eemaldajana. Viimase paari aasta jooksul on selgemaks saanud see, et enamikule järgijatest tuleb toodete müügiks kõigepealt need mürgid/toksiinid sisestada – saab inimene need siis füüsiliselt megadoosidest/ülearustest lisanditest/imerohtudest jms või saab ta toksilised mõtted oma pähe. Ja toksiliste mõtetega on kõik su ümber toksiline: keha, õhk, taevas, maa, toit, jook, inimesed, olukorrad jpm. Turg on selleks hästi ette valmistatud, et kujutletavad toksiinid kehast eemaldada.

Kui lähemalt vaadata, siis tegelikult mürgised on päris paljud "tervise ja heaolu" elustiili aspektid. Inimesed on hakanud end maailmas täis toidupiiranguid, eridieete, toidulisandite protokolle ja praktikute ettekirjutusi tavaliselt tundma.

Kas teil on lööve? Kuiv nahk? Tõenäoliselt on probleem toidus. Ilmselt toidus olevatest pestitsiididest ja lisaainetest. Peavalud? Tõenäoliselt peate nägema külastama just selle ala kogemusnõustajat. Valged laigud küüntel? Suunurgad talvel lõhenenud? See on märk toitainete puudusest ja tuleb alustada toidulisandite/eeterlike õlide/ostarohkem segude protokolli enne, kui asjad päris halvaks lähevad!

Tundub, et vastus igale sümptomile peitub rohkemate toitude piiramises ja “õigema” arsti või “uuema” toidulisandi leidmises. Ja valikuid on lõputult.

Kõige hullemad on kroonilised, salapärased terviseprobleemid. Aetakse keerutades oma saba taga, proovitakse aina uusi erinevaid dieete ja toidupiiranguid (jumala eest loobu gluteenist, suhkrust, soolast jms, hüppame ühe terapeudi/naturopaadi/kiropraktiku juurest teiseni, kuluta omajagu raha toidulisanditele ja lõpuks oled tagasi alguses.

Natuke raputades neid erinevaid protokolle, eridieete ja toidulisandeid ning nähtavale ilmub hunt lambanahas. See näeb välja, tundub ja kõlab tervislku ja imelisena, kuid tegelikult toetab see haiguste tsüklit – mitte heaolu.

Paljud usuvad, et see või teine ​​aines on VASTUS tema mõistatustele, kuna see paneb uskuma, et sul on mingi kontroll. Leidke mõistatusele vastus ja see lahendab probleemi. Ja miks ma mitte? Inimene on ju Looduse Kroon? Kas on?

Nii päriselus kui ka veebis kootakse inimese ümber võrk – satud mulli koos nendega, kes usuvad, mõtlevad ja tegutsevad samamoodi! Keegi ei vaidlusta mullis olevat mõtteviisi, seetõttu jäädakse uskuma, et ollakse õigel teel. Lõpuks oled leidnud "selle õige asja", mis oli pusle puuduv osa ja HURRAA! Leitud on tervise Püha Graal. Ja uskumatud väljaspool surevad varsti, sest nemad ei tea mis neile hea on, kuidas nad küll on pimedusega ja rumalusega löödud.

Selline mürgine kultuur paneb inimese edukalt uskuma, et ta on haige, pidevalt tuleb taga ajada sümptomeid ja selgeks tehakse see, et keha vajab korralikult toimimiseks 24/7 mikrojuhtimist. Parem, kui kogu aeg võtad midagi sisse – midagi oma mullist. Tableti/tilga/tera vaba elu sellisele „tervisele“ enam ei eksisteeri – loomulikult, kõik on ju nii haige ja saastunud.

Mürgine heaolukultuur põlistab veendumust, et meie keha ise ei suuda ise midagi reguleerida (loodus on ju nii kuradi saamatu) –tervise ja heaolu Püha Graal leitakse kui mitte täna ja siin, siis homme järgmises dieedimuudatuses, järgmises protokollis, järgmise imerohuga vehkiva müüja juures.

Mürgine heaolukultuur on tekitanud tervisest ja heaolust miljardite dollarite/eurode suuruse kinnisidee ja tööstuse. Oma tervisele liigne keskendumine teeb meid tegelikult haigemaks.

Oleme muutnud kinnisideeks kalorid ja toitained(nii makro kui mikro). Kinnisideeks on portsjonite suuruses ja söömise viisid ja kellaajad. Ja kui need pisiasjad pole meie probleeme lahendanud, hakkame peale käima lektiinide ja raskmetallide ja lisaainete ning toidutalumatuse testimise. Meid vaevab akne, küünenahk, kummalised muhud/punnid/sügelused ja keha tekitatavad juhuslikud helid. Arvame, et iga kehas tajutav aisting peab midagi tähendama – reeglina halba ja jubedat; midagi, mida tuleks kiiresti eemaldada/hävitada, maha suruda. Looduse poole pealt vaadatuna tuleks siis kaotada igasugune tuul, vihm, öö, torm, talv, pori; jätta võiks vaid tuulevaikuse, päikesepaiste, soojuse, suve.

Kuna me kogeme kõiki neid kehale omaseid väga reaalseid asju, siis muutuvad kinnisideeks parimad toidulisandid või terapeudid või protokollid, et saaksime ravida kõike, mida oleme otsustanud (mulli abiga), et meiega on valesti.

Oleme veennud ennast ja teisi, et kogu see kinnisidee on meie suurimaks hüvanguks. Lõppude lõpuks on see meie tervise ja heaolu jaoks. Mis juhtub aga siis, kui pärast kõike seda makrotasakaalustamist, loobumiste tsüklit, intervallpaastu, intensiivset treeningut, ketot/paleod/veganlust, lisandirallisid ja veepaastu ei  saavutata "Tervise Püha Graali"?

Kui oleme sisse ostnud kõik otsemüügi-, võrkturunduse jms lisandid, segud/eliksiirid ja fitness-programmid ja ainus asi, mis on kadunud, on raha pangakontol?

Kui oleme investeerinud terapeutidesse, naturopaatidesse ja energiaravitsejatesse ning funktsionaalse/integratiivse meditsiini pakkujatesse ja kiropraktikutesse ning tuntakse end endiselt haigena, väsinuna ja ülekaalulisena? Ikka veel ei ärka kehas igavene noorus. Kuigi looduses on kõik pidevas liikumises, muutumises, probleemide tekkimises ja lahenemises, oodatakse "looduslikult" ravilt tulemust, mis meenutab loodusfotot kaunist paigast, mitte elu oma mitmekesisuses.

Noh, loomulikult tähendab see, et sa pole midagi õigesti teinud… sa ei ole ostnud piisavalt, käinud piisavalt, järginud piisavalt....? Ehk pole lihtsalt "vastust" leidnud ja tuleb jätkama otsinguid tervise Püha Graali poole.

Meie tervis on meie suurim vara, seega tahame loomulikult seda kaitsta. Tõelise „õige“ toidu söömisega, puhta õhu „õigesti“ hingamisega.

Terviktoidu, värskes õhus viibise, kvaliteetse une saamise ja keha liigutamisega pole absoluutselt midagi valesti. Seda on igal kehal vaja.

Mürgine/toksiline "tervise ja heaolu" kultuur pole aga need asjad. Toksiline heaolukultuur on idee, et tõeline tervis ja vastus meie salapärastele probleemidele on leitav teatud saladusi teadvate praktikute juurest, toidulisandite protokollidest, detoxidest, toitumispiirangutest, puhastustest, paastumisest, keto/paleo/vegan/millest iganes.

Seega ollakse lakamatus stressis varjatud patogeenide, pestitsiidide, lektiinide, gluteenide, FODMAP-ide, raskmetallide,  hallituse, Candida jne, jne, jne tõttu. Iga kehas toimuv protsess või ükskõik kui väike sümptom on muutunud haiguseks, mida tuleb kohe ravida.

Eks võib juhtuda, et mõnel harval juhul on  varjatud patogeeni, hallituse või raskmetallide toksilisuse probleem. Asi on pigem selles, et toksiline heaolukultuur paneb meid pidevalt otsima vastuseid tervise osas. Üleeile olid need raskemetallid, toiduvärvid;  eile Candida ja suhkur. Tänapäeval on selleks lektiinid ja pestitsiidid ja muidugi vaktsiinid. Homme on see vase toksilisus ja histamiinid.

On neid, kes on  koputanud KÕIGILE ustele, olles veendunud, et vaat just selle järgmise ukse taga on see "asi". Kas olete kunagi märganud, et nad ei jõua kunagi pärale??

Ja ei saagi jõuda, kuna märkamatult oled istunud karussellile, liigud alati aina ringi ja ringi. Siis süüdistame eelkõige ennast ja vahel ka ravimitööstust ja arste ja valitsust selles, et mitte kunagi kuhugi ei jõua.

Karuselli puhul on ilmselge, et vastus on lihtsalt „rohkem seda, rohkem toda“ - veel üks ring. Rohkem toidulisandeid, rohkem dieedimuudatusi, rohkem pingutusi, rohkem praktikute külastusi, rangem treening, rangem toidukava, rohkem kalorijälgimist, rohkem puhtam toit. Rohkem kõike eelnevat, välja arvatud suhkrut, lisaaineid, töödeldud toitu jms, mida on vaja aina vähem ja vähem.

Enam ei ole kannatlikkust oma valu või ebamugavustundega või kerge nohu/köha/palavikuga või väsimusega istuda, häälestuda ja tõeliselt kuulata, mida meie keha meile ütleb. Usume, et peame oma maagilise lahenduse leidmiseks kiirustama ja oleme nii hõivatud vastuste otsimisega, et me ei mõista, kuidas me endale küllaga kahju teeme.

Väga-väga raske on tunnistada midagi ülearuseks, kui usute, et teete seda tervise ja heaolu nimel. Aga tervise ja heaolu karussellile jäämine sunnib teid uskuma, et olete haige. Kui arvate ja usute, et olete haige, siis oletegi haige.

Intravenoossed vitamiinid - kui rohkem on liiga palju

Loen üht raamatut tõest 😏, tõde aga teadagi annab venitada. Enne tõe juurde minekut veidi sellest, kuidas me praktiliselt midagi tõe pähe võtame:

Viimastel aastatel on intravenoossete (IV) vitamiiniravimite populaarsus plahvatuslikult kasvanud.  

Tavaline veenivitamiini manustamine võtab aega 30–60 minutit ja maksab USAs 100–300 dollarit (või rohkem). Rikkamad inimsed leiavad ka palju kallimaid võimalusi. Ükski neist ravimeetodidest  ei ole FDA poolt heaks kiidetud.

Eestis võtsin esimese pakkuja, kelle Google pakkus ja leidsin hinnaklassi 75-230 eur. Oma tervist rikkuda saad seega üsna odavalt. Aga et selle eest üldse peale maksta...

Mõned artiklid populaarsest tilgutivitamiinidest: IV vitamiinravi alustas 1960. aastatel John Myers Baltimore'ist, kui meetodit selliste seisundite raviks nagu astmahood, migreen ja fibromüalgia. Kliiniline uuring Myersi kokteili mõju kohta fibromüalgiaga patsientidele näitas alguses mõningast paranemist, kuid mitte statistiliselt olulisi tulemusi.

Reklaamid on muidugi imeilusad - isuäratavad. Kuigi kotis, mis veeni tilgub, pole puuviljadest midagi muud, kui vaid mõne kemikaali sarnane nimi. Sellises koguses üksikkemikaale ei sisalda ükski maapealne vili. Ometi nimetatakse tilgutilahust raudse järjekindlusega "looduslikuks"

Viimasel ajal on kontsentreeritud vitamiinide infusioone populariseerinud sellised kuulsused nagu Chrissy Teigen ja Gwyneth Paltrow. Muud umbkaudsete väidete hulka kuuluvad ka sellised, mis lubavad ravida pohmelli, anda energiat, "laadida keha kaitsevõimet" või "pöörata aja kätt tagasi". Mõned kliinikud lähevad kaugemale, väites, et veenikaudne ravi võib leevendada südamehaiguste, diabeedi, vähi ja erinevate neurodegeneratiivsete häirete sümptomeid.

Vitamiinilisandid ei ole oma olemuselt kahjulikud ja võivad päästa elusid enneaegselt sündinud lastel või diagnoositud defitsiidiga inimestel. Kuid meie keha vajab neid vitamiine vaid mikrokogustes – sageli vaid mõni milligramm –, ja seda on lihtne tasakaalustatud toitumisega saavutada. Vesilahustuvad vitamiinid – st C-vitamiin ja B-vitamiinide perekond – ei ladestu meie kehas ja isegi väikesed ülejäägid erituvad meie uriiniga. Rasvlahustuvad vitamiinid – st A-, D-, E- ja K-vitamiinid – võivad ladestuda maksas, rasvkudedes ja lihastes ning võivad olla üledoosis olla ohtlikud.

Arvestades, et vajame vitamiine nii väikestes kogustes ja meie soolestikus on kriitilised mehhanismid nende säilitamiseks või eemaldamiseks pärast imendumist, siis kas on põhjust end meelelahutuslikus korras vitamiini tilgutitele allutada?

Eksperdid ütlevad EI. Aga miks?

Terviseväited on reklaamitrikk

Tilgutivitamiinide müüjad kinnitavad, et nende tooted võivad tugevdada immuunsust, aeglustada vananemist või isegi ennetada tõsiseid haigusi, kuid kõik need on  müüdid.

Võtke arvesse levinud väidet, et C-vitamiini toidulisandid hoiavad ära külmetushaiguste ja muude infektsioonide tekke. "Suuremahulised uuringud on korduvalt näidanud, et tõendid neid väiteid ei toeta," ütleb Columbia ülikooli inimtoitumise instituudi professor Ariel Igal. Tühjade tulemustega on ka uuringud, mis käsitlevad suurtes annustes C-vitamiini lisamist COVID-19 sümptomite leevendamiseks.

Kuskohast see mõtteviis siis pärit on? "Peamiselt puudujäägiuuringutest," ütleb Igal. "On mõningat kirjandust, mis näitavad seost C-vitamiini vaeguse ja suurema vastuvõtlikkuse vahel haigustele. Inimesed on võtnud need andmed ja loodavad, et sel juhul toimib ka vastupidine olukord st mida rohkem võtad, seda paremaks läheb. Kuid siiani pole sellised lootused  kinnitust leidnud."

Puudujäägi puhul ei ole samuti asi nii lihtne. Paar aastat tagasi sai tuttava laps megadoosist jäsemete lihastõmblused – ja ta ei saanud megadoosi mitte kuskil nurga taga, vaid haiglas järelvalve all.  

Vaatamata mõningasele varieeruvusele on meie igapäevane C-vitamiini vajadus hinnanguliselt 65–90 milligrammi ja seda on väga lihtne saada toidust. Suurim päevane kogus ilma teadaolevate riskideta on umbes 2000 mg, mis on umbes sama palju C-vitamiini, mis meie kehas tavaliselt ringleb. Kuid mõned tilgutivitamiinide müüjad pumpavad koguni 25000 mg (25 g) annuseid, mis kõik väljutatakse uriiniga vaid mõne tunni pärast.

"Inimestel on vaja mõista, et neid suuri annuseid ei säilitata kehas pikaajalise immuunsuse tagamiseks," ütleb Igal. "Teie keha on nagu bensiinipaak. Kui pumpate sisse rohkem, kui paaki mahub, ei muuda see autot paremaks ega kiiremaks – lisakütus lihtsalt lekib välja.

Väited, et B3-vitamiiniga seotud molekuli NAD+ väljastavad tilgad võivad uuesti haiguse vastu võidelda, on samuti ekslik. Kuigi on mõningaid tõendeid selle kohta, et madal NAD+ tase võib olla seotud aju vananemise ja Alzheimeri tõvega, puuduvad kliinilised uuringud, mis veenvalt näitaksid, et ka vastupidine on tõsi – st et NAD+ varude täiendamine ei pidurda looduslikult esinevaid vananemisprotsesse. See ei ole kuidagi üllatav, kuna NAD+ on vaid üks sadadest molekulidest, mis   vananemist mõjutavad  ja üks molekul ei aita olukorda parandada.

Nikotiinamiid adeniin dinukleotiid ehk NAD on kõigis elusates rakkudes levinud koensüüm. See esineb kahes vormis, millest redutseeritud on NADH ja oksüdeeritud NAD⁺. Seda ühendit nimetatakse dinukleotiidiks, sest see on moodustatud kahest nukleotiidist, mis on omavahel ühendatud fosfaatgruppide vahendusel. Ühe nukleotiidi koostisse kuulub adeniin ja teise koostisse nikotiinamiid. Nikotiinamiid on ühtlasi selle elektronkandja reaktiivseks osaks ja see on tuntud ka kui B3-vitamiin ehk niatsiin.

"Mul on sageli patsiente, kes ütlevad, et kuulsid sõbralt mõnest uuest antioksüdantist või mõnest muust meeleolu tõstvast veeni manustatavast lisandist ja küsivad, kas ma soovitan seda," ütleb Weill Cornell Medicine'i arst Zachary Mulvihill. "Ma ei soovita seda kellelegi, välja arvatud juhul, kui tegemist on meditsiinilise hädavajadusega - näiteks kui kellelgi on probleeme maost imendumisega."

Mulvihilli soovitab keskendumist toitumisele ja elustiilile. "Kas sa tahad antioksüdante? Söö tass mustikaid. Kas soovite glutatiooni? Söö ristõielisi köögivilju, nagu lehtkapsas ja spargelkapsas. Me saame oma tervist palju loomulikumalt toetada, ja just see võib teie tervist parandada ning ei nõua nõela veeni torkamist.“

Tilgutivitamiinide müüjad rõhutavad ka oma toodete võimet parandada südamehaigusi, mis on lääneriikide peamine surmapõhjus. Weill Cornell Medicine’i ennetuskardioloogia arst Tracy K. Paul on skeptiline: "Tõsiseltvõetavates uuringutes pole kindlaid tõendeid selle kohta, et antioksüdandid, C-vitamiin, seleen ja kõik need infusioonid oleks edukad südamehaiguste tekke või süvenemise ennetamisel," ütleb ta.

Aga kuidas on lood inimestega, kes vannuvad, et saavad sellest abi? "Platseeboefekt võib teie vaimuga imesid teha," ütleb Igal. "Kui olete dehüdreeritud ja teile tilgub soolalahust, siis tunnete end kindlasti paremini."

Kuid see ei pruugi olla ohutu

Infusioonravi on haiglameditsiinis hädavajalik. Ja kuigi tilguti paigaldamine ei ole oma olemuselt ohtlik (kui seda õigesti teha), on see kindlasti invasiivne ja mitte mingil juhul riskivaba. Alati on süstekoha infektsiooni võimalus. Ja harvadel juhtudel võib veen muutuda põletikuliseks või ummistuda trombiga. Inimesed peaksid olema ettevaatlikud ka infundeeritavate koostisosade allergiliste reaktsioonide suhtes.

Teine suur murekoht on veenikokteilide segamise piirkonna sanitaartingimused. "Meil pole absoluutselt aimugi, kas need infusioonikomplektid segatakse  enne inimeste veenidesse panemist kokku, kasutates steriilseid segamis- ja säilitamismeetodeid“.

2021. aasta oktoobris avaldas FDA avalduse, milles tõstis esile süvenevad probleemid, kasutades näitena juhtumit 50-aastasest naisest, kes sattus süsteemse infektsiooni tõttu haiglasse pärast IV-vitamiini infusiooni kodus. Kontrollimisel avastati, et segamisalal oli koorunud värv, määrdunud seadmed ja tolmused ventilatsiooniavad, mis olid täis mustust ja aegunud koostisosi.

Veel ühes artiklis mainitakse:

Eelmisel kuul suri Hiinast Hunanist pärit 51-aastane naine peaaegu surma pärast 20 erineva puuvilja segamist omatehtud intravenoosse (IV) tilgutilahuse valmistamiseks. Ta arvas, et värsketest puuviljadest saadud vitamiinid on tema tervisele kasulikud. Selle asemel tekkis tal palavik ja sügelus ning ta viidi mitme elundikahjustusega intensiivravisse. Pärast dialüüsi ja mitut antibiootikumiringi on ta nüüd taastumas.

See on äärmuslik näide, kuid teda inspireeris tilgutilahuste kasvav trend, kus vitamiine ja muid aineid manustatakse otse verre.

Tava on väga populaarne Aasias, kus ilusalongides pakutakse IV tilgutit, sageli müüvad seda litsentseerimata ja kvalifitseerimata praktikud.

 "Ravimeetodid muutuvad üha populaarsemaks, eriti kiire energia või pohmelliravina, kuid puuduvad tõendid nende kasulikkusest ja need võivad potentsiaalselt ohtlikud olla," ütleb British Dietetic Association dietoloog Marcela Fiuza.  

"Meditsiinilises keskkonnas ei infundeeritaks kunagi midagi intravenoosselt, välja arvatud juhul, kui tuleb seda tingimata tegema," ütleb Sophie Medlin, kes töötas varem kliinilise dietoloogina ning toitumise ja dieteetika lektorina Londoni King's College'is: "Toitainete intravenoossel manustamisel muul juhul peale soolepuudulikkuse pole meditsiinilist õigustust, sest see on nii kõrge riskiga."

Vitamiinide infusioon võib maksa ja neerud stressi alla seada. 

See, mis vedelikukotis on, on kogu maailmas erinev. Taipeis saavad kliendid menüüst valida, milliseid vitamiine nad soovivad lisada. New Delhis saavad kliendid valida tilgutite vahel, mida nimetatakse "Basic" või "Thirsty", kui nad soovivad niisutada, või "Woke" või "Lit" nahahoolduste vahel.

Et suurendada nende võimalusi ülikooli sisseastumiseksamitel, pildistati Hiinas Hubeis asuvaid keskkooliõpilasi veenisisene vitamiinitilgutitega.

Pr Medlin on sellest šokeeritud – ta ütleb, et IV ei tohi kunagi manustada väljaspool hoolikalt kontrollitud kliinilist keskkonda.

"Iga kord, kui paned midagi oma kehasse intravenoosselt, on teil oht nakatuda kohast, kus see teie vereringesse sattus," ütleb ta.

Ja miks riskida võimaliku nakatumisega, kui meie soolestik omastab suurepäraselt vajalikke vitamiine ja mineraalaineid? Enamiku inimeste jaoks piisab tervislikust tasakaalustatud toitumisest (ja mõnel juhul ka suukaudsest vitamiinilisandist), et tagada kõik vajalikud vitamiinid, ütleb pr Fuiza.

IV tilgutite kasutamine tähendab, et "inimesed võivad teadmatult saada liiga palju toitaineid, millel võib olla tervisemõju, eriti neile, kes seda regulaarselt kasutavad, ja inimestele, kellel on probleemne tervislik seisund (teada või teadmata)", hoiatab ta.

Peamine meeldetuletus, mida tasub toitumisvaldkonna otsuste tegemisel endale korrata, on "kui soolestik töötab, kasutage seda" – see on loomulik, ohutu, tõhus ja kuluefektiivne ning dietoloogid jäävad selle juurde ka täna.

Kui otsite tõendeid IV vitamiinide infusioonide toetamiseks, näete, et neid pole. Paljud avaldatud uuringud on halvasti kavandatud, neil puudub randomiseerimine või platseebogrupp  või need on pigem anekdootlike "tõendite" kogumik, mitte midagi, mis põhineb rangel teaduslikul protsessil. C-vitamiin on pälvinud palju tähelepanu ja seda on põhjalikult uuritud selliste haiguste puhul nagu vähk; aga uuringud ei ole näidanud tõhusust.

Toidu seedimist ja imendumist reguleeritakse nii, et toitained jõuaksid soolestikust ja maksast vereringesse. Kui vitamiinid (või muud toitained) lähevad sellest loomulikust protsessist mööda ja neid süstitakse suurtes annustes otse vereringesse, võib tekkida kahju.

Selle praktika suurimad pooldajad näivad olevat pärit alternatiivse meditsiini maailmast, mis on seda "ravi" juba aastaid propageerinud, esitades mõningaid üsna meelevaldseid väiteid selle kasulikkusest, sh näiteks, et see on "parem kui keemiaravi" vähihaigetele inimestele.  

Miks siis, kui puuduvad tõendid, pakutakse neid ravimeetodeid esteetikas? Nõudlus on kindlasti olemas, seda õhutavad anekdoodid ning rikaste ja kuulsate harjumused, mille jõud on meile kõigile tuttav. Kliendid näivad olevat liigagi valmis otsima oma murele "meditsiinilise" lahenduse, eelistades maksta sadu naelu selliste ravimeetodite eest nagu botuliintoksiin, jättes tähelepanuta nõuanded juua vedelikku, süüa tasakaalustatud toitu ning magada hästi, mis kõik võib oluliselt tervist parandada. Võib-olla on see sama ka vitamiinide tarbimise kohta; usutakse, et invasiivne meditsiiniline protseduur, mille teeb kliinikus professionaal, peab olema parem kui söömine ja joomine.

Veenivitamiinide puhul, mis tegelikult midagi ei anna, on probleem selles, et kõrvalnähtude oht pealtnäha üsna madal (välja arvatud juhul, kui manustatakse väga suuri annuseid) ja seetõttu peetakse seda "ohutuks". Kuid see, et nii on võimalik teha, ei tähenda, et peaksite seda tegema. 

Kuni pole piisavalt tõendeid IV vitamiiniteraapia kasutamise toetamiseks, soovitavad dietoloogid kuulajatel säästa oma aega, raha ja veene hea toidu, lõõgastuse ja sellise ravi jaoks, mis tegelikult nende tervist ja heaolu mõjutavad.

Hiljaaegu postitas uroloog Ashley Winter vitamiinide C ja D megadoosidest põhjustatud neerukivide leidude tõusu

Hi all! Please don't "megadose" vitamin C & D for Covid protection. It can cause kidney stones.
-your friendly local Urologist.

— Ashley Winter MD || Urologist (@AshleyGWinter) April 30, 2021

On teada, et suurtes annustes C-vitamiini toidulisandite (nt 500 mg või rohkem päevas) regulaarne võtmine suurendab mõnel inimesel neerukivide tekke riski. See kehtib eriti inimeste kohta, kellel on varem olnud kaltsiumoksalaatkive või kelle perekonnas on selliseid kive esinenud. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et suurte annuste korral muutub märkimisväärne kogus C-vitamiini organismis oksalaadiks. Suures koguses oksalaati oleks siis uriinis, kus see võib ühineda kaltsiumiga, moodustades kaltsiumoksalaadi kive. "Inimesed, keda see probleem ohustab, ei tohiks toidulisandina tarbida C-vitamiini soovitatavast päevasest kogusest (60 mg) rohkem," ütleb riikliku neerufondi president Garabed Eknoyan.

Hinnanguline eluaegne neerukivitõve risk tänapäeval kasvab ja neerukivide teket soodustab sageli hüperkaltsiuuria. D-vitamiin ja eriti selle aktiivne metaboliit kaltsitriool suurendavad kaltsiumi imendumist seedetraktist – kuna kaltsiumi eritumine uriiniga on otseses korrelatsioonis kaltsiumi imendumisega seedetraktis, võivad D-vitamiini metaboliidid teoreetiliselt suurendada kaltsiuuriat ja soodustada kuseteede kivide moodustumist. Prospektiivsetes uuringutes, kus hinnati D-vitamiini eraldi või koos kaltsiumilisanditega, täheldatud neerukivide episoodide esinemissageduse suurenemist ning epidemioloogilised uuringud on tuvastanud seose 25-hüdroksü-D-vitamiini seerumis kõrge taseme ja neerukivide moodustumise vahel teatud rühmades. Lisaks on näidatud, et kaltsiumi eritumine uriiniga suureneb vastusena D-vitamiini toidulisanditele, vähemalt mõnes neerukivide moodustajate rühmas. Tundub tõenäoline, et eelsoodumusega inimestel võib vastusena D-vitamiini toidulisanditele tekkida hüperkaltsiuuria ja neerukivid.

Vaikus vol 5 - introvertne laps

 

Susan Cain peatub oma raamatu "Quiet" eelviimases peatükis ekstrovert/introvert suhteprobleemidel ja viimses peatükis introvertsetele lastele.

Me kõik peaksime pöörama tähelepanu kannupoistele, kellest oleksid võinud saada suurepärased kindralid. Mis tähendab keskendumist introvertsetele lastele, kelle anded on liiga sageli lämmatatud, olgu siis kodus, koolis või mänguväljakul.

Cain kirjeldab hoiatavat lugu, mille rääkis talle dr Jerry Miller, lastepsühholoog ja Michigani ülikooli laste ja perede keskuse direktor.

Dr Milleril oli patsient nimega Ethan, kelle vanemad tõid ta neljal erineval korral vastuvõtule. Vanemad väljendasid iga kord samu kartusi, et nende lapsega on midagi valesti. Iga kord kinnitas dr Miller neile, et Ethaniga on kõik korras. Nende esialgse mure põhjus oli piisavalt lihtne. Ethan oli seitsmeaastane ja tema nelja-aastane vend oli teda mitu korda peksnud. Ethan ei löönud vastu. Tema vanemad – mõlemad enesekindlad, vastutustundlikud tüübid, kellel töö suures ettevõttes ja kirg võistlusgolfi ja tennise vastu – pidasid oma noorema poja agressiivsust normaalseks, kuid olid mures, et Ethani passiivsus on probleemiks.  Ethani vanemaks saades püüdsid tema vanemad asjatult temasse „võitlusvaimu” süstida. Nad saatsid ta pesapalli ja jalgpalliväljakule, kuid Ethan tahtis lihtsalt koju lugema minna. Ta polnud isegi koolis konkurentsivõimeline. Kuigi ta oli väga taibukas, oli ta B-õpilane. Ta oleks saanud paremini hakkama, kuid eelistas keskenduda oma hobidele, eriti mudelautode ehitamisele. Tal oli paar lähedast sõpra, kuid ta ei olnud kunagi klassiruumis seltskondlik. Ethani vanemad, kes ei suutnud tema mõistatuslikku käitumist seletada, arvasid, et ta võib olla depressioonis. Kuid Ethani probleem, ütleb dr Miller, ei olnud depressioon, vaid klassikaline kehv vanema ja lapse sobivuse juhtum. Ethan oli pikk, kõhn ja ebasportlik; ta nägi välja nagu stereotüüpne nohik. Tema vanemad olid seltskondlikud, enesekindlad inimesed, kes "alati naeratasid, rääkisid alati inimestega, vedades Ethanit enda järel".

Dr Milleri märkis Ethani kohta: „Ta oli nagu klassikaline Harry Potter – ta luges alati. Talle meeldis igasugune kujutlusvõimega mäng. Talle meeldis asju ehitada. Tal oli nii palju asju, millest ta tahtis sulle rääkida. Ta aktsepteeris oma vanemaid rohkem kui nemad teda. Ta ei määratlenud neid patoloogilistena, vaid endast erinevatena. See sama laps teises kodus oleks musterlaps. Kuid Ethani enda vanemad ei leidnud viisi, kuidas teda selles valguses näha. Viimane asi, mida dr Miller kuulis, oli see, et tema vanemad konsulteerisid lõpuks teise psühholoogiga, kes nõustus nende poega "ravima". Ja nüüd on dr Miller Ethani pärast mures. "See on selge "iatrogeense" probleemi juhtum, " ütleb ta. "See on siis, kui ravi teeb teid haigeks. Ma muretsen selle lapse pärast. Need vanemad on väga hoolivad ja heatahtlikud inimesed. Nad tunnevad, et ilma ravita ei valmista nad oma poega ühiskonna jaoks ette. Et ta vajab rohkem tuld. Võib-olla on selles viimases osas tõde; ma ei tea. Kuid olenemata sellest, kas on või mitte, usun kindlalt, et seda last on võimatu muuta. Olen mures, et nad võtavad täiesti terve poisi ja kahjustavad teda.

Üks parimaid asju, mida saate introvertse lapse heaks teha, on töötada koos temaga tema reaktsioonile uudse suhtes. Pidage meeles, et introverdid ei reageeri mitte ainult uutele inimestele, vaid ka uutele kohtadele ja sündmustele. Nii et ärge arvake, et teie lapse ettevaatlikkus uutes olukordades on võimetus teistega suhelda. Ta tõmbub tagasi uudsusest või ülestimuleerimisest, mitte inimkontaktidest. Introvertsuse-ekstravertsuse tasemed pole korrelatsioonis ei meeldivuse ega intiimsuse nautimisega. Introverdid otsivad sama suure tõenäosusega teiste seltsi, kuigi sageli väiksemates annustes.

Peamine on avada oma laps järk-järgult uutele olukordadele ja inimestele – austades tema piire, isegi kui need tunduvad teile äärmuslikud. See loob enesekindlamaid lapsi võrreldes liiga tugeva surumisega. Andke talle teada, et tema tunded on normaalsed ja loomulikud, aga ka seda, et karta on normaalne. Liikuge oma lapse tempos; ärge kiirustage teda. Ja püsige taustal – või, kui ta on väga väike, siis õrn ja toetav käsi seljal – nii kaua, kuni tundub, et teie kohalolek on talle kasulik.

Nagu kirjutab Marylandi Ülikooli laste, suhete ja kultuuri keskuse direktor dr Kenneth Rubin: „Kui aitate oma väikesel lapsel järjekindlalt õppida oma emotsioone ja käitumist rahustavalt ja toetaval viisil reguleerima, hakkab juhtuma midagi maagilist: aja jooksul võite näha, kuidas teie tütar näib vaikselt ennast rahustavat: "Neil lastel on lõbus, ma võin sinna minna." Ta õpib hirmu ja ettevaatlikkust ise reguleerima.” Kui soovite, et teie laps õpiks neid oskusi, ärge laske tal kuulda, et nimetate teda häbelikuks: ta usub silti ja kogeb oma närvilisust pigem fikseeritud joonena kui emotsioonina, mida ta saab kontrollida. Ta teab ka hästi, et "häbelik" on meie ühiskonnas negatiivne sõna. Eelkõige ärge häbenege teda tema häbelikkuse pärast.

Samuti saate õpetada oma lapsele lihtsaid sotsiaalseid strateegiaid, et teda ebamugavatest hetkedest üle saada. Julgustage teda enesekindel välja nägema, isegi kui ta seda ei tunne. Kolm lihtsat meeldetuletust aitavad kaugele: naerata, seisa sirgelt ja loo silmside. Õpetage teda otsima rahvahulgast sõbralikke nägusid. Kolmeaastasele Bobbyle ei meeldinud oma linna eelkoolis käia, sest vahetunni ajal lahkus klass klassiruumi turvalisest ruumist ja mängis vanemate klasside suuremate lastega katusel. Ta tundis end nii hirmunult, et tahtis kooli minna vaid vihmastel päevadel, kui katuseaega polnud. Tema vanemad aitasid tal välja selgitada, milliste lastega ta tundis end mugavalt, ja mõista, et lärmakas vanemate poiste seltskond ei pea tema lõbu rikkuma.

Maya on introvert; ta ei tunne ennast hästi lärmakas ja ülestimuleerivas klassiruumis, kus tunde antakse suurtes rühmades. Tema õpetaja ütles Cainile, et tal läheks palju paremini rahuliku õhkkonnaga koolis, kus ta saaks töötada koos teiste lastega, kes on „samavõrd töökad ja detailide suhtes tähelepanelikud” ning kus suurem osa päevast hõlmaks iseseisvat tööd. Maya peab muidugi õppima end rühmades maksma panema, kuid kas sellised kogemused, mida Cain seal koolis nägi, õpetavad talle seda oskust? Tõde on see, et paljud koolid on loodud ekstravertidele. Introverdid vajavad ekstravertidelt erinevat õpetust, kirjutavad College of William and Mary haridusteadlased Jill Burruss ja Lisa Kaenzig. Ja liiga sageli „tehakse õppijale kättesaadavaks väga vähe, välja arvatud pidev nõuanne, kuidas saada sotsiaalsemaks ja seltskondlikumaks”. Me kipume unustama, et suurtes rühmades õppimises pole mingi püha lehm ja et meie koolikorraldus on selline mitte sellepärast, et see oleks parim viis õppimiseks, vaid sellepärast, et see on kulutõhus.

Kui teie laps eelistab töötada iseseisvalt ja suhelda üksi, pole tal midagi viga; ta lihtsalt ei sobi valitseva mudeliga. Kooli eesmärk peaks olema lapsi ette valmistada kogu ülejäänud eluks, kuid liiga sageli peavad lapsed olema valmis koolipäeva enda üleelamiseks. Koolikeskkond võib olla väga ebaloomulik, eriti introvertse lapse vaatenurgast, kes armastab intensiivselt töötada projektidega, millest ta hoolib, ja veeta aega ühe või kahe sõbraga korraga. Ärge pidage introvertsust millekski, mida tuleb ravida.

Michiganis Ann Arboris andekate õpilaste Emersoni kooli endine juhataja Pat Adams märgib "Kuid siin on meil arusaam, et paljud lapsed on sisekaemuslikud. Püüame neid välja tuua, kuid me ei tee sellest suurt numbrit. Me arvame, et introvertsed lapsed on teistsuguse õppimisstiiliga.“

Uuringud näitavad, et kolmandik kuni pool meist on introverdid. See tähendab, et igas klassis on rohkem introvertseid lapsi, kui arvata oskate. Isegi noores eas on mõned introverdid osavad käituma nagu ekstraverdid, mistõttu on neid raske märgata. Õppemeetodid tuleks tasakaalustada, et toetada kõiki klassi lapsi. Ekstravertidele meeldib liikumine, stimulatsioon, koostöö. Introverdid eelistavad loenguid, pause ja iseseisvaid projekte. 

Introvertidel on sageli üks või kaks sügavat huvi, mida nende eakaaslased ei pruugi jagada. Mõnikord tekitavad nad oma kirgede sügavuse pärast veidriku tunnet, kuigi tegelikult näitavad uuringud, et selline intensiivsus on talentide arendamise eeltingimus. Kiitke selliseid lapsi nende huvide eest, julgustage neid ja aidake neil leida sarnaselt mõtlevaid sõpru, kui mitte klassiruumis, siis väljaspool seda.

Paljud introvertsed lapsed on suurepäraste sotsiaalsete oskustega, kuigi nad kipuvad liituma rühmadega omal moel – oodates mõnda aega, enne kui nad sukelduvad, või osaledes vaid lühikest aega. Ja see sobib neile. Teie laps peab omandama sotsiaalseid oskusi ja leidma sõpru, mitte saama koolis kõige popimaks õpilaseks. See ei tähenda, et populaarsus poleks lõbus. Tõenäoliselt soovivad vanemad seda nii, nagu soovitakse, et tal oleks hea välimus, kiire taip või sportlik talent. Kuid veenduge, et te ei suruks peale oma soove ja pidage meeles, et rahuldustpakkuva eluni on palju teid.

Vaikus vol 4 - lahedad-jahedad inimesed

 

Võiks nüüd Susan Cain raamatule „Quiet“ joone alla tõmmata - arvasin enne viimase peatükini jõudmist. Viimane peatükk on aga laste introvertsusest ja sellest, kuidas me oleme koolid kujudanud ekstravertidele. Nii et homne postitus tuleb veel sellest, kuidas toetada introvertset last ekstravertses koolimaailmas.

Raamat on hea, hästi sisutihe ja toetab kindlasti inroverte, kes peavad ekstraverte paremaks inimtüübiks.

Siin on palju näiteid riigitegelaste ja korporatsioonide juhtidest, kes oma introvertsuse on hästi ära kasutanud.

Palju artikleid samal teemal on Caini kodulehel: https://www.quietrev.com/.

Paksust ja õhukesest nahast

„Paksu nahaga“ väljend on eesti keeleski kasutusel, kuigi ma pole kuulnud õhukesenahalisest. Paksunahaline käib siis rohkem ekstravertse kohta ja selle vastandiks on õhuke nahk – Cain kirjutab, et seda tulebki sõna-sõnalt võtta. Testide hulgas, mida teadlased isiksuseomaduste mõõtmiseks kasutavad, on naha juhtivuse testid, mis registreerivad, kui palju inimesed müra, tugevate emotsioonide ja muude stiimulite mõjul higistavad. Kõrge reaktsioonivõimega introverdid higistavad rohkem; madala reaktsioonivõimega ekstraverdid higistavad vähem. Nende nahk on sõna otseses mõttes "paksem", stiimulitele mitteläbilaskev, puudutamisel jahedam. Mõne teadlase, kellega Cain rääkis, sõnul pärineb see meie arusaam sotsiaalsest "cool (lahedast)" olemisest; mida madalama reaktsioonivõimega sa oled, seda jahedam on su nahk, seda lahedam sa oled. (Muide, sotsiopaadid asuvad selle jaheduse baromeetri äärmises otsas, nende erutuse, naha juhtivuse ja ärevuse tase on äärmiselt madal. On tõendeid selle kohta, et sotsiopaatidel on kahjustatud amügdala.)

Õhukeset nahast toob Cain näite oma elust:

„Kolledžis õppides kandideerisin suvetööle suurde juveelifirmasse. Kandideerimisprotsessi raames pidin tegema valedetektori testi. Testi tegi väikeses, halvasti valgustatud linoleumpõrandaga ruumis kõhn, sigaretti pahviv ja kollase nahaga mees. Mees küsis minult mitmeid soojendusküsimusi: minu nimi, aadress ja nii edasi, et määrata kindlaks minu naha juhtivuse algtase. Seejärel muutusid küsimused uurivamaks ja eksamineerija käitumine karmimaks. Kas mind arreteeriti? Kas ma olin kunagi poest varastanud? Kas ma kasutasin kokaiini? Selle viimase küsimusega vaatas mu ülekuulaja mind pingsalt. Nagu juhtus, polnud ma kunagi kokaiini proovinud. Kuid ta näis arvavat, et ma olin. Süüdistav ilme tema näol oli samaväärne vana politseiniku trikiga, kus nad ütlevad kahtlustatavale, et neil on kindlad tõendid ja seda pole mõtet eitada. Teadsin, et mees eksis, aga tundsin siiski, et punastan. Arvasin testi tulemust juba ette näitamas, et ma valetasin kokaiiniküsimuses. Mu nahk on ilmselt nii õhuke, et see higistab ka väljamõeldud kuritegudele reageerides!“

Me kipume mõtlema lahedusest kui poosist, mis saavutatakse päikeseprillidega, hoolimatu suhtumisega ja jook käes. Kuid võib-olla ei valinud me neid sotsiaalseid tarvikuid juhuslikult. Võib-olla oleme võtnud tumedad prillid, lõdvestunud kehakeele ja alkoholi tähistajatena just seetõttu, et need maskeerivad ülekäigul närvisüsteemi märke. Päikeseprillid ei lase teistel näha, kuidas meie silmad üllatusest või hirmust laienevad; Kagani töödest on teada, et pingevaba torso on madala reaktsioonivõime tunnus; ja alkohol eemaldab meie pidureid ja alandab erutuse taset.  

Evolutsioon

Taas kord plussid ja miinused tasakaalus: inimekstravertidel on rohkem sekspartnereid kui introvertidel – õnnistuseks igale liigile, kes soovib end taastoota –, kuid nad rikuvad sagedamini abielu ja lahutavad sagedamini, mis ei ole hea kõigi nende paaride lastele. Ekstraverdid treenivad rohkem, kuid introverdid kannatavad vähem õnnetuste ja traumaatilisi vigastusi. Ekstravertidel on laiemad sotsiaalse toetuse võrgustikud, kuid nad panevad toime rohkem kuritegusid.

Tundlik premeerimissüsteem

Janice Dornil on doktorikraad neuroteadustes ja aju anatoomia eriala ning lisaks on ta nn „finantspsühhiaater“ – tõenäoliselt on see kedagi, keda müügile orienteeritud ameeriklane hädasti vajab. Lugedes pea iga päev meie meediast, kuidas järjekordne inimene on oma raha petturi kätesse usaldunud, on meilgi sellealast õpetust rohkem vaja.

Dorn usub, et tema kliendid, kes bärsil kogu raha kaotavad, kogevad midagi, mida psühholoogid nimetavad preemiatundlikkuseks (reward sensitivity). Preemiatundlik inimene on kõrgelt motiveeritud preemiaid otsima – alates edutamisest kuni loterii jackpotini ja lõpetades meeldiva sõprade õhtuga.

Preemiatundlikkus motiveerib meid püüdlema selliste eesmärkide poole nagu seks ja raha, sotsiaalne staatus ja mõju. See sunnib meid ronima mööda redeleid ja sirutama kaugete okste poole, et koguda elu parimaid vilju. Kuid mõnikord oleme preemiate suhtes liiga tundlikud. Liigne preemiatundlikkus ajab inimesed igasugustesse probleemidesse. Võime mahlaste auhindade väljavaatest, nagu suur võit aktsiaturul, olla nii põnevil, et võtame liiga suuri riske ja eirame ilmseid hoiatussignaale.

Käitumisökonomistid on juba pikka aega täheldanud, et ka ettevõtteid ostvad ärihaid võivad oma konkurentide äralöömisest nii põnevil olla, et ignoreerivad märke, et nad maksavad rohkem, kui asi väärt on. Seda juhtub nii sageli, et sellel on oma nimi: "tehingupalavik" (deal feaver), millele järgneb "võitja needus" (the winner’s curse).

Mis on sellel kõigel pistmist introvertsuse ja ekstravertsusega? Kas me kõik ei lähe mõnikord pisut hoogu? Vastus on jah – läheme küll, välja arvatud see, et mõned meist teevad seda sagedamini kui teised. Dorn on täheldanud, et tema ekstravertsed kliendid on tõenäolisemalt preemiate suhtes tundlikud, samas kui introverdid pööravad tõenäolisemalt tähelepanu hoiatussignaalidele. Nad suudavad oma iha või põnevuse tundeid paremini reguleerida.

Tegelikult on mõned teadlased hakanud uurima ideed, et preemiatundlikkus pole mitte ainult ekstravertsuse huvitav omadus; see teebki ekstraverdist ekstraverdi. Teisisõnu iseloomustab ekstraverte nende kalduvus otsida hüvesid, alates domineerivast ametist kuni seksuaalsete tippvallutusteni ja lõpetades hulga rahaga. On leitud, et neil on suuremad majanduslikud, poliitilised ja hedonistlikud ambitsioonid kui introvertidel; isegi nende seltskondlikkus on selle vaate kohaselt preemiatundlikkuse funktsioon – ekstravertid sotsialiseeruvad, sest inimlik side on oma olemuselt rõõmustav. Mis on kogu selle tasu otsimise aluseks? Võti näib olevat positiivne emotsioon. Ekstraverdid kipuvad kogema rohkem naudingut ja põnevust kui introverdid.

Mõnikord vajutavad inimesed halbade valikute nuppu, isegi kui nad peaksid paremini teadma. Ekstraverdid, eriti väga impulsiivsed ekstraverdid, teevad selle vea tõenäolisemalt kui introverdid.

Miks? Psühholoogide John Brebneri ja Chris Cooperi sõnade kohaselt mõtlevad ekstraverdid selliste ülesannete täitmisel vähem ja tegutsevad kiiremini: introverdid on „valmis kontrollima” ja ekstraverdid „valmis reageerima”. Kuid selle mõistatusliku käitumise huvitavam aspekt pole see, mida ekstraverdid teevad enne, kui nad on valele nupule vajutanud, vaid see, mida nad teevad pärast seda. Kui introverdid vajutavad numbri üheksa nuppu ja leiavad, et on punkti kaotanud, aeglustavad nad enne järgmise numbri juurde liikumist kiirust, justkui mõtiskledes selle üle, mis valesti läks. Kuid ekstraverdid mitte ainult ei suuda aeglustada, vaid nad isegi kiirendavad.

See tundub kummaline; miks peaks keegi seda tegema? Psühholoog Joseph Newman selgitab, et see on täiesti loogiline. Kui keskendute oma eesmärkide saavutamisele, nagu teevad preemiatundlikud ekstraverdid, ei taha te, et miski teie teele jääks – ei vasturääkijad ega number üheksa. Te kiirendate, püüdes neid teetõkkeid maha lüüa.

Seevastu introverdid on sisemiselt programmeeritud premeerimist pisendama – võiks öelda, et oma suminat maha suruma – ja probleeme otsima. "Niipea, kui nad innustunud saavad," ütleb Newman, "panevad nad pidurit ja mõtlevad perifeersetele probleemidele, mis võivad olla olulisemad. Introverdid näivad olevat spetsiaalselt juhitud või treenitud, nii et kui nad tabavad end põnevil ja eesmärgile keskendumas, suureneb nende valvsus.

Ülikooli tasemel ennustab introvertsus õppeedukust paremini kui kognitiivne võime. Ühes uuringus kontrolliti 141 üliõpilase teadmisi kahekümne erineva õppeaine kohta kunstist astronoomia ja statistikani ning selgus, et introverdid teadsid igast neist rohkem kui ekstraverdid.

Küsimus on: miks? Introverdid ei ole targemad kui ekstraverdid. IQ skoori järgi on need kaks tüüpi võrdselt intelligentsed. Ja paljude ülesannete puhul, eriti nende puhul, mida tehakse ajaliselt või sotsiaalse surve all või mis hõlmavad multitegumtööd, saavad ekstravertid paremini hakkama. Ekstraverdid oskavad info üleküllusega paremini toime tulla kui introverdid.  

 Introverdid ja ekstraverdid suunavad oma tähelepanu ka erinevalt: kui jätate nad omaette, kipuvad introverdid istuma, asjade üle imestama, asju ette kujutama, sündmusi oma minevikust meenutama ja tulevikuplaane tegema. Ekstraverdid keskenduvad tõenäolisemalt nende ümber toimuvale. Näib, nagu näeksid ekstravertid "mis on", samas kui nende introvertsed eakaaslased küsivad "mis siis, kui". Introvertide ja ekstravertide vastandlikke probleemide lahendamise stiile on täheldatud paljudes erinevates kontekstides. Ühes katses andsid psühholoogid viiekümnele inimesele keerulise pusle lahendada ja leidsid, et ekstraverdid lahkusid poole pealt suurema tõenäosusega kui introverdid. Professor Richard Howard andis introvertidele ja ekstravertidele keerulise trükitud labürindi seeria ja leidis mitte ainult, et introverdid kaldusid rohkem labürinti õigesti lahendama, vaid ka seda, et nad kulutasid palju suurema protsendi neile eraldatud ajast labürindi kontrollimisele enne sellesse sisenemist. 

Lõpuks kirjutab Cain introvertidele: „Nii et jääge oma olemusele truuks. Kui sulle meeldib teha asju aeglaselt ja ühtlaselt, ära lase teistel tekitada sinus tunnet, nagu peaksid võidu jooksma. Kui teile meeldib sügavus, ärge sundige end laiust otsima. Kui eelistate ühe ülesande täitmist mitmele ülesandele, jääge oma relvade juurde. Auhindadest suhteliselt vähe hoolimine annab teile mõõtmatu jõu minna oma teed. Teie otsustada, kas oskate seda sõltumatust hästi kasutada.“

Vaikus vol 3 - orhidee- ja võilillelapsed

 

Veel üht-teist Susan Cain raamatust "Quiet"

Kui eeldada, et vaiksetel ja valjuhäälsetel inimestel on häid (ja halbu) ideid ligikaudu sama palju, siis peaksime muretsema, kas valjemad ja jõulisemad inimesed mitte ei jää oma ideedega enamjaolt peale. See tähendaks, et väga palju häid ideid läheb lihtsalt raisku.

Ja rühmadünaamika uuringud näitavad, et just see juhtubki. Me arvame, et need, kes rohkem räägivad, on targemad kui vaiksed tüübid – kuigi hindepunktide keskmised ning SAT- ja intelligentsustesti tulemused näitavad, et nii see ei ole. Ühes katses, kus kaks võõrast inimest telefoni teel kohtusid, peeti rohkem rääkijaid intelligentsemaks, parema välimusega ja sümpaatsemaks. Jutupaunikuid näeme ka juhtidena. Mida rohkem inimene räägib, seda rohkem suunavad teised grupiliikmed talle oma tähelepanu. See omakorda võimaldab kiiresti rääkida; hindame kiireid kõnelejaid võimekamaks ja targemaks kui aeglaseid kõnelejaid.

Cain peatub lähemalt erinevatel eksperimentidel, mis näitavad, et jutukama paremus ei pea paika. Veel enam – jutukus võib teisi eksiteele viia. Kui vaadati eksimiste arvu ülesannete lahendamisel, siis omaette lahendamisel oli vigade arv palju väiksem võrreldes sellega, kui ülesandeid lahendati grupis ja jutukamad pakkusid valjuhäälselt välja (valesid) vastuseid. Grupi teised liikmed ei pööranud ülesandele enam nii suurt tähelepanu ja sageli võeti pakutud vale vastus omaks.

Üks huvitavamaid leide, mida isiksuse uuringud kajastavad, oli see, et loovamad inimesed kaldusid olema sotsiaalselt tasakaalukad introverdid. Nad olid heade suhtlemisoskustega, kuid "mitte eriti seltskondliku või osavõtliku temperamendiga". Nad kirjeldasid end iseseisvate ja individualistidena. Teismelisena olid paljud olnud häbelikud ja üksildased. Need leiud ei tähenda, et introverdid on alati loovamad kui ekstraverdid, kuid need viitavad siiski sellele, et inimeste rühmas, kes on kogu oma elu jooksul olnud äärmiselt loovad, leiate tõenäoliselt palju introverte.

Cain kirjutab raamatus äärmiselt põhjalikult, siin on tohutult viiteid artiklitele ja uuringutele – seetõttu on raske siit vähest olulist välja noppida. Kõik materjalid ja faktid on üksteisega seotud. Keda teema huvitab, peaks raamatut kindlasti lugema. On ka hästi palju konkreetseid edulugusid, kuidas introverdid oma olemusele toetudes on saavutanud oma töös silmapaistvaid tulemusi.

Mida siis uuringud veel toetavad:

Suured klassid ja püüd kõiki panna ühte asja ajama – ei ole tulemuslik, küll aga on väga heade tulemustega klassides väikeste gruppide koostööd.

Meie koolid peaksid õpetama lastele oskusi teistega koos töötamiseks – koostöö võib olla tõhus, kui seda hästi ja mõõdukalt harjutada –, aga õpilastele on vaja ka aega teadlikult iseseisvaks harjutamiseks. Samuti on oluline mõista, et paljud inimesed – eriti introverdid, nagu Steve Wozniak (Apple üks loojatest) – vajavad oma parima töö tegemiseks täiendavat vaikust ja privaatsust.

Avatud kontorid ei sobi hästi loovatele introvertidele, kes töötavad ja genereerivad suurepäraseid ideid omaette olles.

Isegi multitegumtöö (rööprähklemine), tänapäeva kontoritöötajate juures hinnatud saavutus on osutunud müüdiks. Teadlased teavad nüüd, et aju ei ole võimeline pöörama täit tähelepanu kahele asjale korraga. See, mis näeb välja nagu multitegumtöö, on tegelikult mitme ülesande vahel edasi-tagasi pendeldamine, mis vähendab tootlikkust ja suurendab vigade arvu kuni 50 protsenti.

Hästi huvitav on nn orhidee hüpotees. See teooria väidab, et paljud lapsed on nagu võililled, kes suudavad areneda peaaegu igas keskkonnas. Kuid teised, sealhulgas kõrge reaktsioonivõimega inimtüübid, keda uuris Harvardi psühholoog Jerome Kagan, on rohkem nagu orhideed: nad närbuvad kergesti, kuid õigetes tingimustes võivad kasvada tugevaks ja suurepäraseks.

Selle vaate juhtiva pooldaja ja Londoni ülikooli psühholoogiaprofessori ja lastehoolduseksperdi Jay Belsky sõnul saavad rohkem kui teised lapsed ümbritsevats kodusest keskkonnast. Teisisõnu, orhideelapsi mõjutavad tugevamalt kõik kogemused, nii positiivsed kui ka negatiivsed. Teadlased on juba mõnda aega teadnud, et kõrge reaktsioonivõimega temperamendi puhul kaasnevad riskifaktorid. Need lapsed on eriti haavatavad selliste väljakutsete suhtes nagu pinged vanemate abielus, vanema surm või väärkohtlemine. Nad reageerivad nendele sündmustele depressiooni, ärevuse ja häbelikkusega ja seda suurema tõenäosusega kui nende eakaaslased. Tõepoolest, umbes veerand Kagani kõrge reaktsioonivõimega lastest kannatab teatud määral haigusseisundi all, mida nimetatakse "sotsiaalseks ärevushäireks", mis on krooniline ja invaliidistav häbelikkuse vorm. Teadlased on nüüdseks aga mõistnud, et neil riskiteguritel on ka positiivne mõju. Teisisõnu, tundlikud ja tugevad küljed on kahepoolne tehing. Kõrge reaktsioonivõimega lastel, kes naudivad vanemate poolset õiget kohtlemist, hooldust ja stabiilset kodukeskkonda, on tavaliselt vähem emotsionaalseid probleeme ja rohkem sotsiaalseid oskusi kui nende madalama reaktsioonivõimega eakaaslastel. Sageli on nad ülimalt empaatilised, hoolivad ja koostööaldid. Nad suudavad teha teistega head koostööd. Nad on lahked, kohusetundlikud, kuigi neid häirib kergesti julmus, ebaõiglus ja vastutustundetus. Nad on edukad nende jaoks olulistes asjades.

Kuidas on selle vaba tahtega – kas me sünnime igaveseks teatud temperamenditüübiga või saame ennast muuta?

Dr. Carl Schwartzi uurimus viitab, et me saame oma isiksusi laiendada, kuid ainult teatud piirini. Meie kaasasündinud temperament mõjutab meid, olenemata sellest, millist elu elame. Suur osa sellest, kes me oleme, on määratud meie geenide, meie aju ja närvisüsteemi poolt. Ja siiski, elastsus, mida Schwartz mõnes kõrge reaktsioonivõimega teismelises leidis, viitab ka vastupidisele: meil on vaba tahe ja saame seda kasutada oma isiksuse kujundamiseks.

Need tunduvad olevat vastuolulised põhimõtted, kuid see pole nii. Dr Schwartzi uurimus näitab, et vaba tahe võib meid kaugele viia, kuid see ei saa meid viia lõputult kaugemale meie geneetilistest piiridest. Bill Gates ei saa kunagi Bill Clintoniks, ükskõik kuidas ta oma sotsiaalseid oskusi lihviks, ja Bill Clinton ei saa kunagi olla Bill Gates, ükskõik kui palju aega ta üksi arvutiga veedab. Võiksime seda nimetada isiksuse "kummipaela teooriaks". Oleme puhkehetkel nagu pingutamata kummipaelad. Oleme elastsed ja saame end venitada, kuid ainult teatud piirini.

Mürataluvus

Keskmiselt valisid ekstraverdid endale sobivaks müratasemeks 72 detsibelli, introverdid aga vaid 55 detsibelli. Valitud helitugevusega töötades – ekstrovertide jaoks valju, introvertide jaoks vaikselt – reageerisid need kaks tüüpi üsna võrdselt (mõõdetuna nende südame löögisageduse ja muude näitajate järgi). Nad tegid ka tööd võrdselt hästi. Kui introvertidel paluti töötada ekstravertide eelistatud müratasemel ja vastupidi, siis kõik muutus. Introverte mitte ainult ei häirinud valjem müra, vaid ka töötulemused olid halvemad.