Mõeldamatu vol 2 - unustamine ja meelespidamine

 

Helen Thomsoni raamatus "Unthinkable" tuleb päris mitme juhtumi juures juttu seisundist, mida nimetatakse sünesteesiaks. See on siis, kui inimene kogeb meelte liitumist, mida tavaliselt kogetakse lahus. Näiteks maitstakse sidrunit, ja koos sellega kuuldakse kellahelinat, või nähakse punast, kui numbrile mõeldakse.  Seline liitumine võimaldab asju paremini meelde jätta.

Kui oleksite Alex Mullenile paar aastat tagasi öelnud, et ta suudab terve kaardipaki meelde jätta lühema ajaga, kui kulub kingapaela sidumiseks, oleks ta öelnud, et olete naeruväärne. Tema mälu polnud midagi erilist, isegi "alla keskmise".

Ta sattus lugema USA  mälumeistrivõistlustel osalenud Joshua Foer raamatut „Moonwalking with Einsteiniga." Foer oli leidnud rühma inimesi, kes olid oma mälu treeninud iidsete tehnikate abil. 

Eesti keeles on Foeri raamat ilmunud 2012.

USA arstitudengit Mullenit innustas Foeri lugu. Temagi hakkas harjutama. Kaks aastat hiljem leidis ta end Hiinas Guangzhous 2015. aasta mälu maailmameistrivõistluste viimases voorus teisel kohal. Võistlus koosneb kümnest vaimse väljakutse voorust, mis hõlmasid tunni jooksul võimalikult paljude arvude meeldejätmist, viieteistkümne minuti jooksul võimalikult paljude nägude ja nimede meeldejätmist või sadade kahekohaliste numbrite meeldejätmist. Lõppüritus on alati kiirkaardivoor, kus võistlejad jätavad segatud kaardipaki järjekorra võimalikult kiiresti meelde – see oli Mulleni üks lemmikuid. Sel päeval jättis Mullen kõik viiskümmend kaks kaarti 21,5 sekundiga meelde – üks sekund kiiremini kui praegune võistluste liider Yan Yang –, teenides talle täpselt nii palju punkte, et pääseda esikohale ja võita meistritiitel. Sellised mälumängud võivad tunduda ennekuulmatud. Kuid Mulleni sõnul saab igaüks sellega hakkama.

Mälumeistreid uurinud teadlane Eleanor Maguire ütles, et nende testid ei suutnud tuvastada intellekti erinevusi ega aju struktuurseid kõrvalekaldeid. Kuid tavainimestega võrreldes oli üks oluline erinevus: numbrikomplektide meeldetuletamise ajal kasutasid mälumeistrid eelistatavalt kolme ajupiirkonda, mis on seotud ruumilise teadlikkuse ja navigeerimisega. Teisisõnu olid supermäletajad paremad, kuna nad kasutasid nn meelepaleed.   Meelepalee loomisest saab lugeda siit https://www.wikihow.com/Build-a-Memory-Palace

64 aastane Bob jääb Thomsoniga kohtumisele hiljaks, kuna on unustanud, kus restoran asub. Omaenda mineviku suurepärane mälu ei tee muud tüüpi faktide mäletamist paremaks. Kuid paluge vaid Bobil meenutada mõnda päeva oma elust. Ta mäletab päeva neljakümne aasta tagusest ajast sama kergesti kui mälestust eilsest. Päev tuleb tagasi rikkaliku, multisensoorse kogemusena, mis on koos lõhnade, maitsete ja emotsioonidega. "See on nagu kodus filmi vaatamine," ütleb Bob. "Kui ma mõtlen tagasi päevale oma minevikus, siis ma tunnen täpselt seda, mida ma tundsin. Ma tunnen ilma, kui see oli kuum ja kleepuv, mäletan, kui kitsad mu riided olid ja mida ma kandsin. Kõik mu meeled vallanduvad ja ma mäletan, kellega ma koos olin, isegi mida ma mõtlesin, oma vaateid või hoiakuid. Mõnikord meenub mulle midagi nooremast ajast ja mõtlen: "Vau, ma tõesti arvasin seda?" Bob räägib oma lapsepõlvest - kolmest Lääne-Pennsylvaniast pärit vennast keskmisena oli ta noor teismeline, kui esimest korda märkas, et tema mälu erineb teiste inimeste omast. "Ma räägiksin oma sõpradega millestki, mis juhtus, kui olime lapsed," ütleb Bob: "Ma ütlesin:" Jah, mäletan, see oli neljas veebruar, reedene päev.“

Inimesed said sellest sageli valesti aru. Nad kutsusid Bobi Vihmameheks, aga minu jaoks oli see lihtsalt kummaline, kuid ei midagi erilist –nagu ollakse vasakukäeline või midagi sellist. Ta ei arvanud, et see on haruldane, vaid eeldas, et see võib olla mõnel miljonil inimesel.  

Enamiku neuroteadlaste poolt aktsepteeritud praegune teooria on see, et mälestused elavad tegelikult sünapsides - neuronite vahelistes lünkades, kus elektriimpulsid liiguvad ühest rakust teise. Kui need impulsid liiguvad korduvalt kahe neuroni vahel, tugevneb see konkreetne sünaps ja mis tahes edasine tegevus esimeses neuronis stimuleerib nüüd tõenäolisemalt teist. See on natuke nagu kõndimine läbi tiheda metsa. Mida rohkem inimesi sama rada mööda kõnnib, seda selgemaks saab ja seda suurem on tõenäosus, et seda rada uuesti kasutatakse. See toimib ka vastupidi, kui neuronaalseid radu ei kasutata, lagunevad need täpselt nagu tõelised rajad. Ja sellepärast avastame end ikka ja jälle unustamas asju, mida me ei harjuta või millele me ei mõtle. Suur osa sellest tegevusest toimub hipokampuses, kuid see ei tööta üksi.

Mõelge näiteks sellele, et teile tuuakse kimp lilli. Henry Molaison tõestas, et sellest sündmusest lühiajalise mälestuse moodustamine ei hõlma hipokampust üldse. Tegelikult töötleksid seda sündmust ajukoore osad, mis vastutavad puudutuse, nägemise ja lõhna eest. Just siis, kui neid sündmusi on vaja meeles pidada kauem kui kolmkümmend sekundit või nii, siis hakkab hipokampus tööle ja näeme seoseid ajukoore ja hipokampuse asjakohaste piirkondade vahel tugevnemas ja kasvamas, aidates meil infot mällu jäädavalt sisse kirjutada.

Enamikul meist on kõige eredamad mälestused need, millel on mingi emotsionaalne sisu. Kui tunneme, et meid erutab armastus, stress või hirm – kõik, mis kergelt stimuleerib, vabastab meie aju stressihormoone, mis stimuleerivad amügdalaid – kahte mandlikujulist struktuuri, mis on seotud meie emotsionaalse käitumisega. Seejärel saadavad mandelkehad sõnumeid paljudesse ajupiirkondadesse, et suurendada sel ajal töötavate sünapside tugevust. Põhimõtteliselt ütlevad nad ülejäänud ajule: "Need sündmused on olulised, pidage neid meeles." See omakorda muudab selle sündmuse mälestuse hiljem hõlpsamini meenutatavaks.

Kui Thomson küsib Bobilt, milline on tema eredaim mälestus, siis tema vastus üllatab. See ei ole pulm, sünd ega traumaatiline kogemus – see on lihtsalt tore ja tavaline päev. Täpsemalt on 7. mai 1970. Ta suudab seda ka üksikasjalikult kirjeldada.

Ameerika psühholoog William James ütles üheksateistkümnenda sajandi lõpus, et kui me mäletame kõike, peaksime enamikul juhtudel olema nii halvas olukorras, nagu me ei mäletaks midagi.

James märgib, et enamik meie autobiograafilistest mälestustest läbib lühenemisprotsessi – jätame vahele meie minevikuga seotud faktid ja emotsioonid ning üldistame meiega juhtunud asju. See seletab, miks inimene ei mäleta, kas on triikraua välja lülitanud või mitte: kui teete ülesandeid regulaarselt, sulanduvad teie mälestused sellest ülesandest kokku. Seetõttu läheb enamik peeneid detaile üldistuste ookeanis kaduma, mis tähendab, et meil on raske välja tuua oma mineviku igapäevasemaid kogemusi.

Me kasutame oma minevikukogemuste mälestusi, et aidata oma tulevikuotsuseid suunata. Kui suudaksime oma minevikku liiga üksikasjalikult meenutada, võib selle kõige sorteerimine võtta terve igaviku.

Thomson kirjutab pikemalt ka sellest, et meie pähe on võimalik panna ka valesid mälestusi:

„Väsimus, madal IQ, juhtivad küsimused – kõik need asjad võivad aidata meid veenda meenutama midagi, mida pole kunagi juhtunud. Need näited paljastavad midagi üsna erakordset: meie mälestused, kui need on kord moodustatud, ei ole fikseeritud. Iga kord, kui me mälestust meelde tuletame, tugevdame selle loonud närviradasid ning seda tehes tugevdame ja kindlustame seda mälu, et see jääks püsivamalt meie meeltesse. Kuid selle otsimisprotsessi ajal muutub meie mälu lühikeseks ajaks vormitavaks – me suudame seda ümber kujundada ja mõnikord ka rikkuda.“

Järgmiseks kohtub Thomson Sharoniga, kes on kogu aeg eksinud, isegi omaenda kodus.

Sharon oli 5 aastane, kui ta koos teiste lastega pimesikku mängis. Silmad kinni seotud, edasi-tagasi keerutades oli lastel väga lõbus. Aga kui Sharon salli silmadelt ära võttis, oli kogu ümbrus talle täiesti võõras. Ta jooksis ema juurde sellest rääkima aga ema ütles, et ta ei tohi sellest kunagi kellelegi rääkida, kuna muidu peetakse teda nõiaks ja põletatakse ära...

Sharon ei teadnud seda tol ajal, kuid tema ajul oli raskusi ümbritsevast täpse kaardi loomisega. Sharoni desorientatsioon hakkas ilmnema üha sagedamini, kuni see muutus igapäevaseks ja tegi naabruskonnas ja koolis orienteerumise täiesti võimatuks. Sellest hoolimata ei maininud ta oma probleemi kunagi kellelegi. Selle asemel kasutas ta loomulikku huumorimeelt ja teravat intelligentsust, et kool lõpetada, leida sõpru ja isegi abielluda, ilma et keegi oleks kunagi teadnud, et ta on peaaegu pidevalt eksinud. Sharon varjas seda 25 aastat.

 Sharoni seisund oli üks omapärasemaid, mida üldse kohata võib. Me reeglina üldse ei mõtle sellisele asjale, et võime kaotada orienteerimisvõime.

Lõpuks sattus Sharon kokku Giuseppe Iariaga, keda paelus navigeerimine. Tema huvi tekkis juba bakalaureuseõppe üliõpilasena, kui ta töötas projekti kallal, mis uuris, miks inimestel, kellel on üks ajupool kahjustatud, on mõnikord probleeme navigeerimisega. Hiljem, Briti Columbia ülikoolis töötades, otsustas ta uurida, miks mõnel tervel inimesel on parem suunataju kui teistel. Ühel päeval ilmus täiesti ootamatult tema laborisse keskealine Claire, kes kurtis omapärase probleemi üle: ta oli pidevalt eksinud.

Iaria kahtlustas, et Claire'i desorientatsioon oli mõne muu seisundi tagajärg. Ta hakkas ükshaaval võimalikke variante välistama. Ta teadis näiteks, et sisekõrvapõletikud võivad kahjustada õrna kude, mida nimetatakse labürindiks, tekitades tunde, et teie maailm liigub teie ümber. Võib-olla põhjustas Claire'i eksimuse just see, mõtles ta? Ajukasvajad, kahjustused ja dementsus võivad kahjustada hipokampust, mis, nagu me teame, on seotud mitut tüüpi mäluga. Kas üks neist asjadest võib takistada Claire'il oma tegevust meeles pidamast? Või oli see epilepsia, mis ei lasknud tal juhiseid meelde jätta; äkilised kontrollimatu elektrilise aktiivsuse puhangud ajus võivad seda teha. Iarial ja tema mentoril Jason Bartonil kulus kaks aastat, et kõik võimalikud probleemid maha kriipsutada. Kuid nii palju kui nende testid näitasid, oli Claire'i tervis täiesti korras.

Iaria huvi kasvas. Ta oli kokku puutunud rutiinse desorientatsiooni kui teiste haigusseisundite sümptomit, kuid mitte kunagi kui arenguhäiret – sellist, mis tekib täiskasvanuks saades. Olles otsustanud probleemi põhjani jõuda, viis ta Claire'i kohalikus piirkonnas lühikesele jalutuskäigule. Seejärel andis ta talle üksikasjalikud juhised, kuidas marsruuti ise korrata. Claire järgis juhiseid ilma vigadeta. Kui Iaria aga palus tal joonistada kaart marsruudi kohta, kus ta just kõndis, või linna kohta, kus ta elas, leidis ta, et see pole võimalik. Ta ütles, et tal ei olnud "mälus kaarti, mida edasi anda." Iaria nimetas seisundi arenguline topograafiline desorientatsioonihäire: suutmatus meeles luua ja seetõttu kasutada oma ümbruskonna kaarti, hoolimata mis tahes ajukahjustuse puudumisest. Sahron oli Iariale neljas selle häirega inimene.