Intravenoossed vitamiinid - kui rohkem on liiga palju

Loen üht raamatut tõest 😏, tõde aga teadagi annab venitada. Enne tõe juurde minekut veidi sellest, kuidas me praktiliselt midagi tõe pähe võtame:

Viimastel aastatel on intravenoossete (IV) vitamiiniravimite populaarsus plahvatuslikult kasvanud.  

Tavaline veenivitamiini manustamine võtab aega 30–60 minutit ja maksab USAs 100–300 dollarit (või rohkem). Rikkamad inimsed leiavad ka palju kallimaid võimalusi. Ükski neist ravimeetodidest  ei ole FDA poolt heaks kiidetud.

Eestis võtsin esimese pakkuja, kelle Google pakkus ja leidsin hinnaklassi 75-230 eur. Oma tervist rikkuda saad seega üsna odavalt. Aga et selle eest üldse peale maksta...

Mõned artiklid populaarsest tilgutivitamiinidest: IV vitamiinravi alustas 1960. aastatel John Myers Baltimore'ist, kui meetodit selliste seisundite raviks nagu astmahood, migreen ja fibromüalgia. Kliiniline uuring Myersi kokteili mõju kohta fibromüalgiaga patsientidele näitas alguses mõningast paranemist, kuid mitte statistiliselt olulisi tulemusi.

Reklaamid on muidugi imeilusad - isuäratavad. Kuigi kotis, mis veeni tilgub, pole puuviljadest midagi muud, kui vaid mõne kemikaali sarnane nimi. Sellises koguses üksikkemikaale ei sisalda ükski maapealne vili. Ometi nimetatakse tilgutilahust raudse järjekindlusega "looduslikuks"

Viimasel ajal on kontsentreeritud vitamiinide infusioone populariseerinud sellised kuulsused nagu Chrissy Teigen ja Gwyneth Paltrow. Muud umbkaudsete väidete hulka kuuluvad ka sellised, mis lubavad ravida pohmelli, anda energiat, "laadida keha kaitsevõimet" või "pöörata aja kätt tagasi". Mõned kliinikud lähevad kaugemale, väites, et veenikaudne ravi võib leevendada südamehaiguste, diabeedi, vähi ja erinevate neurodegeneratiivsete häirete sümptomeid.

Vitamiinilisandid ei ole oma olemuselt kahjulikud ja võivad päästa elusid enneaegselt sündinud lastel või diagnoositud defitsiidiga inimestel. Kuid meie keha vajab neid vitamiine vaid mikrokogustes – sageli vaid mõni milligramm –, ja seda on lihtne tasakaalustatud toitumisega saavutada. Vesilahustuvad vitamiinid – st C-vitamiin ja B-vitamiinide perekond – ei ladestu meie kehas ja isegi väikesed ülejäägid erituvad meie uriiniga. Rasvlahustuvad vitamiinid – st A-, D-, E- ja K-vitamiinid – võivad ladestuda maksas, rasvkudedes ja lihastes ning võivad olla üledoosis olla ohtlikud.

Arvestades, et vajame vitamiine nii väikestes kogustes ja meie soolestikus on kriitilised mehhanismid nende säilitamiseks või eemaldamiseks pärast imendumist, siis kas on põhjust end meelelahutuslikus korras vitamiini tilgutitele allutada?

Eksperdid ütlevad EI. Aga miks?

Terviseväited on reklaamitrikk

Tilgutivitamiinide müüjad kinnitavad, et nende tooted võivad tugevdada immuunsust, aeglustada vananemist või isegi ennetada tõsiseid haigusi, kuid kõik need on  müüdid.

Võtke arvesse levinud väidet, et C-vitamiini toidulisandid hoiavad ära külmetushaiguste ja muude infektsioonide tekke. "Suuremahulised uuringud on korduvalt näidanud, et tõendid neid väiteid ei toeta," ütleb Columbia ülikooli inimtoitumise instituudi professor Ariel Igal. Tühjade tulemustega on ka uuringud, mis käsitlevad suurtes annustes C-vitamiini lisamist COVID-19 sümptomite leevendamiseks.

Kuskohast see mõtteviis siis pärit on? "Peamiselt puudujäägiuuringutest," ütleb Igal. "On mõningat kirjandust, mis näitavad seost C-vitamiini vaeguse ja suurema vastuvõtlikkuse vahel haigustele. Inimesed on võtnud need andmed ja loodavad, et sel juhul toimib ka vastupidine olukord st mida rohkem võtad, seda paremaks läheb. Kuid siiani pole sellised lootused  kinnitust leidnud."

Puudujäägi puhul ei ole samuti asi nii lihtne. Paar aastat tagasi sai tuttava laps megadoosist jäsemete lihastõmblused – ja ta ei saanud megadoosi mitte kuskil nurga taga, vaid haiglas järelvalve all.  

Vaatamata mõningasele varieeruvusele on meie igapäevane C-vitamiini vajadus hinnanguliselt 65–90 milligrammi ja seda on väga lihtne saada toidust. Suurim päevane kogus ilma teadaolevate riskideta on umbes 2000 mg, mis on umbes sama palju C-vitamiini, mis meie kehas tavaliselt ringleb. Kuid mõned tilgutivitamiinide müüjad pumpavad koguni 25000 mg (25 g) annuseid, mis kõik väljutatakse uriiniga vaid mõne tunni pärast.

"Inimestel on vaja mõista, et neid suuri annuseid ei säilitata kehas pikaajalise immuunsuse tagamiseks," ütleb Igal. "Teie keha on nagu bensiinipaak. Kui pumpate sisse rohkem, kui paaki mahub, ei muuda see autot paremaks ega kiiremaks – lisakütus lihtsalt lekib välja.

Väited, et B3-vitamiiniga seotud molekuli NAD+ väljastavad tilgad võivad uuesti haiguse vastu võidelda, on samuti ekslik. Kuigi on mõningaid tõendeid selle kohta, et madal NAD+ tase võib olla seotud aju vananemise ja Alzheimeri tõvega, puuduvad kliinilised uuringud, mis veenvalt näitaksid, et ka vastupidine on tõsi – st et NAD+ varude täiendamine ei pidurda looduslikult esinevaid vananemisprotsesse. See ei ole kuidagi üllatav, kuna NAD+ on vaid üks sadadest molekulidest, mis   vananemist mõjutavad  ja üks molekul ei aita olukorda parandada.

Nikotiinamiid adeniin dinukleotiid ehk NAD on kõigis elusates rakkudes levinud koensüüm. See esineb kahes vormis, millest redutseeritud on NADH ja oksüdeeritud NAD⁺. Seda ühendit nimetatakse dinukleotiidiks, sest see on moodustatud kahest nukleotiidist, mis on omavahel ühendatud fosfaatgruppide vahendusel. Ühe nukleotiidi koostisse kuulub adeniin ja teise koostisse nikotiinamiid. Nikotiinamiid on ühtlasi selle elektronkandja reaktiivseks osaks ja see on tuntud ka kui B3-vitamiin ehk niatsiin.

"Mul on sageli patsiente, kes ütlevad, et kuulsid sõbralt mõnest uuest antioksüdantist või mõnest muust meeleolu tõstvast veeni manustatavast lisandist ja küsivad, kas ma soovitan seda," ütleb Weill Cornell Medicine'i arst Zachary Mulvihill. "Ma ei soovita seda kellelegi, välja arvatud juhul, kui tegemist on meditsiinilise hädavajadusega - näiteks kui kellelgi on probleeme maost imendumisega."

Mulvihilli soovitab keskendumist toitumisele ja elustiilile. "Kas sa tahad antioksüdante? Söö tass mustikaid. Kas soovite glutatiooni? Söö ristõielisi köögivilju, nagu lehtkapsas ja spargelkapsas. Me saame oma tervist palju loomulikumalt toetada, ja just see võib teie tervist parandada ning ei nõua nõela veeni torkamist.“

Tilgutivitamiinide müüjad rõhutavad ka oma toodete võimet parandada südamehaigusi, mis on lääneriikide peamine surmapõhjus. Weill Cornell Medicine’i ennetuskardioloogia arst Tracy K. Paul on skeptiline: "Tõsiseltvõetavates uuringutes pole kindlaid tõendeid selle kohta, et antioksüdandid, C-vitamiin, seleen ja kõik need infusioonid oleks edukad südamehaiguste tekke või süvenemise ennetamisel," ütleb ta.

Aga kuidas on lood inimestega, kes vannuvad, et saavad sellest abi? "Platseeboefekt võib teie vaimuga imesid teha," ütleb Igal. "Kui olete dehüdreeritud ja teile tilgub soolalahust, siis tunnete end kindlasti paremini."

Kuid see ei pruugi olla ohutu

Infusioonravi on haiglameditsiinis hädavajalik. Ja kuigi tilguti paigaldamine ei ole oma olemuselt ohtlik (kui seda õigesti teha), on see kindlasti invasiivne ja mitte mingil juhul riskivaba. Alati on süstekoha infektsiooni võimalus. Ja harvadel juhtudel võib veen muutuda põletikuliseks või ummistuda trombiga. Inimesed peaksid olema ettevaatlikud ka infundeeritavate koostisosade allergiliste reaktsioonide suhtes.

Teine suur murekoht on veenikokteilide segamise piirkonna sanitaartingimused. "Meil pole absoluutselt aimugi, kas need infusioonikomplektid segatakse  enne inimeste veenidesse panemist kokku, kasutates steriilseid segamis- ja säilitamismeetodeid“.

2021. aasta oktoobris avaldas FDA avalduse, milles tõstis esile süvenevad probleemid, kasutades näitena juhtumit 50-aastasest naisest, kes sattus süsteemse infektsiooni tõttu haiglasse pärast IV-vitamiini infusiooni kodus. Kontrollimisel avastati, et segamisalal oli koorunud värv, määrdunud seadmed ja tolmused ventilatsiooniavad, mis olid täis mustust ja aegunud koostisosi.

Veel ühes artiklis mainitakse:

Eelmisel kuul suri Hiinast Hunanist pärit 51-aastane naine peaaegu surma pärast 20 erineva puuvilja segamist omatehtud intravenoosse (IV) tilgutilahuse valmistamiseks. Ta arvas, et värsketest puuviljadest saadud vitamiinid on tema tervisele kasulikud. Selle asemel tekkis tal palavik ja sügelus ning ta viidi mitme elundikahjustusega intensiivravisse. Pärast dialüüsi ja mitut antibiootikumiringi on ta nüüd taastumas.

See on äärmuslik näide, kuid teda inspireeris tilgutilahuste kasvav trend, kus vitamiine ja muid aineid manustatakse otse verre.

Tava on väga populaarne Aasias, kus ilusalongides pakutakse IV tilgutit, sageli müüvad seda litsentseerimata ja kvalifitseerimata praktikud.

 "Ravimeetodid muutuvad üha populaarsemaks, eriti kiire energia või pohmelliravina, kuid puuduvad tõendid nende kasulikkusest ja need võivad potentsiaalselt ohtlikud olla," ütleb British Dietetic Association dietoloog Marcela Fiuza.  

"Meditsiinilises keskkonnas ei infundeeritaks kunagi midagi intravenoosselt, välja arvatud juhul, kui tuleb seda tingimata tegema," ütleb Sophie Medlin, kes töötas varem kliinilise dietoloogina ning toitumise ja dieteetika lektorina Londoni King's College'is: "Toitainete intravenoossel manustamisel muul juhul peale soolepuudulikkuse pole meditsiinilist õigustust, sest see on nii kõrge riskiga."

Vitamiinide infusioon võib maksa ja neerud stressi alla seada. 

See, mis vedelikukotis on, on kogu maailmas erinev. Taipeis saavad kliendid menüüst valida, milliseid vitamiine nad soovivad lisada. New Delhis saavad kliendid valida tilgutite vahel, mida nimetatakse "Basic" või "Thirsty", kui nad soovivad niisutada, või "Woke" või "Lit" nahahoolduste vahel.

Et suurendada nende võimalusi ülikooli sisseastumiseksamitel, pildistati Hiinas Hubeis asuvaid keskkooliõpilasi veenisisene vitamiinitilgutitega.

Pr Medlin on sellest šokeeritud – ta ütleb, et IV ei tohi kunagi manustada väljaspool hoolikalt kontrollitud kliinilist keskkonda.

"Iga kord, kui paned midagi oma kehasse intravenoosselt, on teil oht nakatuda kohast, kus see teie vereringesse sattus," ütleb ta.

Ja miks riskida võimaliku nakatumisega, kui meie soolestik omastab suurepäraselt vajalikke vitamiine ja mineraalaineid? Enamiku inimeste jaoks piisab tervislikust tasakaalustatud toitumisest (ja mõnel juhul ka suukaudsest vitamiinilisandist), et tagada kõik vajalikud vitamiinid, ütleb pr Fuiza.

IV tilgutite kasutamine tähendab, et "inimesed võivad teadmatult saada liiga palju toitaineid, millel võib olla tervisemõju, eriti neile, kes seda regulaarselt kasutavad, ja inimestele, kellel on probleemne tervislik seisund (teada või teadmata)", hoiatab ta.

Peamine meeldetuletus, mida tasub toitumisvaldkonna otsuste tegemisel endale korrata, on "kui soolestik töötab, kasutage seda" – see on loomulik, ohutu, tõhus ja kuluefektiivne ning dietoloogid jäävad selle juurde ka täna.

Kui otsite tõendeid IV vitamiinide infusioonide toetamiseks, näete, et neid pole. Paljud avaldatud uuringud on halvasti kavandatud, neil puudub randomiseerimine või platseebogrupp  või need on pigem anekdootlike "tõendite" kogumik, mitte midagi, mis põhineb rangel teaduslikul protsessil. C-vitamiin on pälvinud palju tähelepanu ja seda on põhjalikult uuritud selliste haiguste puhul nagu vähk; aga uuringud ei ole näidanud tõhusust.

Toidu seedimist ja imendumist reguleeritakse nii, et toitained jõuaksid soolestikust ja maksast vereringesse. Kui vitamiinid (või muud toitained) lähevad sellest loomulikust protsessist mööda ja neid süstitakse suurtes annustes otse vereringesse, võib tekkida kahju.

Selle praktika suurimad pooldajad näivad olevat pärit alternatiivse meditsiini maailmast, mis on seda "ravi" juba aastaid propageerinud, esitades mõningaid üsna meelevaldseid väiteid selle kasulikkusest, sh näiteks, et see on "parem kui keemiaravi" vähihaigetele inimestele.  

Miks siis, kui puuduvad tõendid, pakutakse neid ravimeetodeid esteetikas? Nõudlus on kindlasti olemas, seda õhutavad anekdoodid ning rikaste ja kuulsate harjumused, mille jõud on meile kõigile tuttav. Kliendid näivad olevat liigagi valmis otsima oma murele "meditsiinilise" lahenduse, eelistades maksta sadu naelu selliste ravimeetodite eest nagu botuliintoksiin, jättes tähelepanuta nõuanded juua vedelikku, süüa tasakaalustatud toitu ning magada hästi, mis kõik võib oluliselt tervist parandada. Võib-olla on see sama ka vitamiinide tarbimise kohta; usutakse, et invasiivne meditsiiniline protseduur, mille teeb kliinikus professionaal, peab olema parem kui söömine ja joomine.

Veenivitamiinide puhul, mis tegelikult midagi ei anna, on probleem selles, et kõrvalnähtude oht pealtnäha üsna madal (välja arvatud juhul, kui manustatakse väga suuri annuseid) ja seetõttu peetakse seda "ohutuks". Kuid see, et nii on võimalik teha, ei tähenda, et peaksite seda tegema. 

Kuni pole piisavalt tõendeid IV vitamiiniteraapia kasutamise toetamiseks, soovitavad dietoloogid kuulajatel säästa oma aega, raha ja veene hea toidu, lõõgastuse ja sellise ravi jaoks, mis tegelikult nende tervist ja heaolu mõjutavad.

Hiljaaegu postitas uroloog Ashley Winter vitamiinide C ja D megadoosidest põhjustatud neerukivide leidude tõusu

Hi all! Please don't "megadose" vitamin C & D for Covid protection. It can cause kidney stones.
-your friendly local Urologist.

— Ashley Winter MD || Urologist (@AshleyGWinter) April 30, 2021

On teada, et suurtes annustes C-vitamiini toidulisandite (nt 500 mg või rohkem päevas) regulaarne võtmine suurendab mõnel inimesel neerukivide tekke riski. See kehtib eriti inimeste kohta, kellel on varem olnud kaltsiumoksalaatkive või kelle perekonnas on selliseid kive esinenud. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et suurte annuste korral muutub märkimisväärne kogus C-vitamiini organismis oksalaadiks. Suures koguses oksalaati oleks siis uriinis, kus see võib ühineda kaltsiumiga, moodustades kaltsiumoksalaadi kive. "Inimesed, keda see probleem ohustab, ei tohiks toidulisandina tarbida C-vitamiini soovitatavast päevasest kogusest (60 mg) rohkem," ütleb riikliku neerufondi president Garabed Eknoyan.

Hinnanguline eluaegne neerukivitõve risk tänapäeval kasvab ja neerukivide teket soodustab sageli hüperkaltsiuuria. D-vitamiin ja eriti selle aktiivne metaboliit kaltsitriool suurendavad kaltsiumi imendumist seedetraktist – kuna kaltsiumi eritumine uriiniga on otseses korrelatsioonis kaltsiumi imendumisega seedetraktis, võivad D-vitamiini metaboliidid teoreetiliselt suurendada kaltsiuuriat ja soodustada kuseteede kivide moodustumist. Prospektiivsetes uuringutes, kus hinnati D-vitamiini eraldi või koos kaltsiumilisanditega, täheldatud neerukivide episoodide esinemissageduse suurenemist ning epidemioloogilised uuringud on tuvastanud seose 25-hüdroksü-D-vitamiini seerumis kõrge taseme ja neerukivide moodustumise vahel teatud rühmades. Lisaks on näidatud, et kaltsiumi eritumine uriiniga suureneb vastusena D-vitamiini toidulisanditele, vähemalt mõnes neerukivide moodustajate rühmas. Tundub tõenäoline, et eelsoodumusega inimestel võib vastusena D-vitamiini toidulisanditele tekkida hüperkaltsiuuria ja neerukivid.