Parasiidid või partnerid vol 18 - vastikustunne, immuunsüsteem ja kannibalism

 

Vahetevahel tekib uus haigus. 200 aastat tagasi, hoolimata sellest, et inimesed olid karvadest paljad ja suhteliselt vabad ektoparasiitidest, kandsid nad kollektiivselt endaga sadu patogeene. Neid patogeene oli rohkem, kui näiteks kõigil Põhja Ameerika karnivooridel kokku. Ja see protsess veereb aina edasi. Igal aastal hüppab patogeene peremeeskehadelt meile üle (ja arvesta, et Dunni raamat „The Wild Life of Our Bodies“ ilmus 2011 aastal, mil keegi Covidist midagi ei teadnud).

Mida tihedamaks inimasustus muutus, seda kiiremini ja kergemini patogeenid levisid. Kuna me suutsime neile nii hästi vastu panna, peavad olema mingisugused toimetulekumehhanismid, osad neist võib olla käitumuslikud.

Lihtne variant on kolida, ühest paigast teise või niiskemast kuivemasse kliimasse.

Teine võimalus on muuta seda, kuidas me üksteisega suhtleme. Kui sotsiaalsus ja paigalolek aitab kaasa haiguste levikule, siis seda muutes võime oma tervist toetada.

Võime üksteist sugeda, et parasiite kehalt ära noppida. See pole küll eriti romantiline, kuid seda ei ole ka täid ja kirbud. Rotid, tuvid, ahvid, antiloobid sugevad. Kui tuvisid takistada end sugemast, siis nad lähevad üleni täisid täis. Paljud loomad sugevad ennast või üksteist ja näiteks rottidel kulub sugemise peale 30% ajast. Gibon kulutab 40% saadud kaloritest kirpude otsimisele. Aga me saame sugeda ektoparasiite, kuid mitte malaariat.

Fincher otsis seda, kas me oleme ehk kasvõi alateadlikult kasutamas mingeid käitumistavasid ehk kas me võiks olla sama nutikad kui sipelgad.

2004 aastal märkis Jason Faulkner Briti Columbia Ülikoolist, et hirm võõraste ees – ksenofoobia – võib olla üheks käitumistunnuseks, millega püüame haiguse levikut kontrollida.   Faulkner arutleb, et võimalik, et just seetõttu oleme alati „neid teisi“ sealt teisest kogukonnast või paigast kirjeldanud kui „hirmsate“ ning veel sagedamini „räpastena“.  Võimalik, et ksenofoobia, kui vastikustunne „teiste“ vastu ei omagi muud väärtust, kui meie eemalhoidmine võimalikest haigusetekitajatest.

Mark Schaller ja Damian Murray, kes uurisid samuti ksenofoobiat, tõid välja, et ka introvertsus ja konservatiivsus seksis on samuti käitumistunnused, mis aitavad hoida eemal sotsiaalselt levivaid haiguseid.

2009 aastal oli (sea)gripi H1Ni1 puhang. Mehhikos lõpetasid inimesed kohtudes tervitussuudlused. Nad ei kätelnud võõrastega. Puhangu piirkondadesse tühistati lennud. Inimesed muutusid oma kogukondades ksenofoobiliseks, nad ei tahtnud võõraid. Mitte et pereliikmeid ei oleks enam kallistatud ja musitatud, eemale hoiti võõrastest.

Kerkis esile teooria, et võib olla aju uurib ümbritsevat keskkonda, tehes kindlaks, kui palju haigustekitajaid on ja siis, ilma et meie teadvust üldse asjasse segaks, vastab tõusnud riskile.

Schaller otsustas läbi viia eksperimendi. Ta otsustas ruumis näidata pilte ja videosid: ühele grupile mööblist, aiast jm ohututest asjadest, teisel grupile relvadest, vägivallast ja kolmandale haigustest: köhivatest inimestest, rõugetega lastest jms.

Kas keha vastab alateadvuses sellistele vaatepiltidele. Kas pilt väga haigest inimesest mõjutab meie immuunsüsteemi?

Osalejatelt võeti vereproov, mis näitas, et peale haiguspiltide vaadanute veres oli 23,6% rohkem baktereid ründavaid tsütokiine (IL-6), kui enne piltide vaatamist.

Kas relvadega vägivaldseid pilte vaadanute veretase muutus – stressist lähtuvalt? Ei, üllatuseks ei muutunud nende veres mitte midagi.

Nii et see toimus kiiresti ja alateadlikult. Lähed ruumist välja, näed kedagi köhimas ja juba on sinu immuunsüsteem töös.

Sestap ei ole vaja täna naerda inimeste üle, et nad kardavad köhimist. Selline köhijast eemaletõmbumine ja pahameel on meie keha väga vana alateadlik reaktsioon võimalikele haigustekitajatele. Immuunsüsteemi reaktsioon – immuunsüsteemi, mille ergutamiseks naturalistid on  sadat sorti boosterite ja tugevdajatega turule tulnud. On karta, et kui need tõesti boostivad, siis varsti kõik jooksevad üksteisest kaugemale... 

Sellised inimesed pole siis argpüksid, vaid hoopis ellujääjad. Nemad on loodusega suuremas kontaktis, kui julgelt ja lärmiga igale poole trügijad, kes karjuvad, et nemad usuvad loodust ja loodus hoiab ja kaitseb neid. 

Vastikustunne on arenenud meid kaitsma ja aitab meil luua distantsi nendega, kes võivad olla meile ohtlikud. Meile on vastikud mädanevad haavad, väljaheited, roiskuv toit, tatt ja lima, prügi ja solk, mis kõik võivad olla patogeenide edasikandjad, eriti infektsioonipuhangute korral. Meie meel on muidugi vastikustunnet äratanud ka nende vastu, kes ohtlikud ei ole. Kuid evolutsiooni mõttes on mõtekam teha mõni viga ja tõmbuda eemale rohkematest, kui et vastikust tekib vähe ja kogemata puututakse kokku haigustekitajaga.

Kas me reageerime sarnaselt ka teleris nähtud haigustele, see ei ole teada.

Fincher ja teised käitumusliku immuunsüsteemi ja haiguste uurijad on muutunud veel radikaalsemaks. Nad arutlevad, kas ksenofoobia kõrgema nakkuspuhangutega kohtades viib kultuuriliste piiride teravama väljajoonistumiseni. Kohtades, kus nakkusoht väiksem ja aeglasemini liigub, täheldatakse ka väiksemat indiviidi ja suuremat kollektiivse vajaduse eelistamist. Ehk see omakorda teeb raskemaks demokraatia säilimise ja võib viia suuremaks sõja tõenäosuse.

Viimases kokkuvõtvas peatükis käib Dunn läbi raamatus kirjutatud. Pikalt kirjutab ta parasiite uurinud teadlasest Dickson Despommierist, kes äkki teadusrahadest ilma jäi ja seetõttu õppejõuna tööle pidi minema. Ja kui ta aina rääkis, kui halvasti meil keskkonnaga on, kui palju me oleme liike hävitanud, kui katastroofi äärel on tulevik, kohtas ta üliõpilaste tugevat pahameelt. Noored ei tahtnud kuulata masendavaid lugusid ja seda kuidas nemad noortena on astumas maailma, mis hääbumas.

Despommier leidis ennast koos oma üliõpilastega otsimas viise linna ökoloogiat parandada. Siit sündis terve rida projekte ja analüüse, kuidas kasutada toidu tootmiseks ära erinevad meetodid, katused ja New Yorgis tühjalt seisvad majad. Kokku said nad muljetavaldava koguse toitu, mida sellistel  pindadel kasvatada annab.

Appi tuldi mujalt ülikoolidest. Toronto puhul arvutati välja, et kui koguda ja kasutada ära ka vihmavesi, on kasu 118 miljonit dollarit. Ja erinevate projektide poolt lisandub veel palju enam.

Kuid samuti ütleb Dunn, et tuleb vahet teha, mida me linna tahame. Kui me tahame rohkem loodust – arvestage siis, et rotid, prussakad ja malaaria on kõik loodus. Me soovime tegelikult teatud looduse aspekte: rikkalikust, liigirohkust ja sellest saadavat kasu. See kasu ei ole ainult see, mida näeme oma silmadega. Me vajame sipelgaid, oma  mikroobe ja võib olla mõningaid parasiite. Igal juhul on see elurikkus suurem, kui me seda tavaliselt ette kujutame.

Kanada bioloog Douglas Larson koos teistega on pannud oma töö kirja raamatus The Urban Cliff Revolution. Ta kirjutab, et me oleme ehitanud omale linna kivist ja mördist majad, kuna need tuletavad meile meelde kaljusid ja koopaid, kus meil oli kunagi hea varju otsida ja ööbida. Ja et ka võililled ja tuvid, mis on meiega praegu linnas, olid just meie seltsilisteks ka koobaste ja kaljude juures. Ja ka paljud teised liigid, kes täna linnas elada suudavad on just sealt pärit.

Võimalusi on linnas roheliselt ellu jääda siin raamatu lõpus pakutud palju ja sestap tulevik ei olegi nii tume, kui esmapilgul näib.

Lähen homme edasi Dan Riskini raamatuga.

Aga selle postituse lõppu tutvustaks hästi lühidalt hiljuti raamatukogust võetud eesti keelde tõlgitud Bill Schutt „Kannibalism. Sa oled see, mida sööd.“

Schutt on bioloog ja tema raamat ei ole niivõrd huvitavalt ja hästi loetavalt kirja pandud, kui eelnevalt loetud teadusraamatud. Aga siin on palju huvitavat materjali. Tekst pakatab teaduslikust terminoloogiast ja ka "hulludest" lugudest.

Schutt kirjutab: „Veel suhteliselt hiljuti peeti kannibalismi loomariigis (küll väikeste eranditega) kõike muud kui normaalseks nähtuseks. Valitses üldine seisukoht, et kui kannibalismi ka esineb, siis on see kas nälja või vangistusest põhjustatud stressi tulemus. Nii lihtne see oligi. Vähemalt nõnda me arvasime.“

Raamat algab konnakullestega, kellest osadest saavad oma venid-õdesid õgivad kannibalid, kuni rituaalse kannibalismi (inimese platsenta söömine) ja Uus Guinea Fore hõimu kannibalismini.

Seda esineb sagedamini kui arvatud ja ka seni herbivoorideks peetud liikide juures. Teada on, et noori isendeid süüakse sagedamini kui täiskasvanuid; emastel esineb seda sagedamini kui isastel; nälg tõstab kannibalismi esinemissagedust; see on tihti seotud üleasustusega, mil hakkab toitu nappima; paljud loomad ei tunne munade ja vastsete staadiumis oma liigikaaslasi ära ja peavad neid lihtsalt toiduks.

Kannibalismi defineeritakse: „Tegevus, mille käigus liigi üks esindaja sööb täielikult või osaliselt ära teise sama liiki isendi. Loomariigis hõlmab see ka raipesöömist ja emahoolitsust, mille käigus süüakse kudesid. Inimeste puhul avardub kannibalismi mõiste pelgalt toitumisvajadustelt rituaalse käitumise, meditsiini ja vaimuhäirete radadele.

Autor küsitleb kannibalismi uurinud teadlasi ja käib ka ühe suure pere ema juures tema platsentat söömas. Platsenta puhul kirjutab ta, et 2010 aastal tehtud uuringu kohaselt vaadati läbi 179 preindustraalse ühiskonna kohta olevad materjalid ja leiti 109 viidet platsenta kasutusele või likvideerimisele. Kõige sagedamini – 15% juhtudest – visati see maha matmata minema (sh visati järve). Matmine oli 9% juhtudest ja 8% riputati see puu otsa. Üksi materjal ei osutanud platsenta söömisele ema või kellegi teise poolt. Tänapäeval on naturalismis platsenta söömine või sellest tehtud kapslite neelamine populaarne, kodulehtedel viidatakse sageli sellele, et loomad söövad oma platsenta ära ning osundatakse Mark Kristali uuringutele (loomadega). Kristal ise on (inim)platsenta söömise osas skeptiline ja ei leia, et loomade puhul oluline sünnitusjärgne toitainepuuduse katmise viis platsenta söömise näol sobiks inimestele. Siit arutleb raamatu autor, et kui varasemates ühiskondades seda kommet ei olnud, siis kas nad mitte ei teadnud midagi, mis meie tänastel platsentofiilidel on kahe silma vahele jäänud.

Fore hõimu kannibalismist on kirjutatud palju seoses sellest tekkinud haigusega. Siit edasi ka Creutzfeldt-Jakobi tõve tekkepõhjused ja levik. Omamoodi üsna õõvastav lugemine. Forede enda seisukoht oli, et parem söögu mind peale surma ära armastav perekond, mitte tõugud. Kuid nad ei saanud seda kaua viljeleda, kuna käsnjas entsefalopaatia – haigusest haaratud ajukude näeb käsna moodi välja – hakkas neid tapma. Kohalikud tundsid haigust kuru ehk värisemishaiguse nime all. 

Parasiidid või partnerid vol 5 - kadunud võimalused

 

Harksarvik on ainulaadne Põhja-Ameerika imetaja. Selle ladinakeelne nimi Antilocapra americana tähendab "Ameerika kits-antiloop", kuid ta ei ole ei kitse ega antiloopide perekonna liige ega ole seotud Aafrikas leiduvate antiloopidega. Harksarvik on Antilocapridae perekonna ainus ellujäänud liige ja see on olnud Põhja-Ameerikas juba üle miljoni aasta!

Harksarviku pojad on sündides peaaegu lõhnatud. See aitab kaitsta neid kiskjate eest. Nad jäävad esimestel päevadel peidetuna rohu sisse. Nende ema läheb sealt ära, et ta ei meelitaks kiskjaid poegade juurde. Pojad ühinevad karjaga umbes nädala vanuselt. Nad võivad joosta kiiremini kui inimesed, kui nad on vaid neli päeva vanad!

Harksarvik on aktiivne nii öösel kui ka päeval. Tal on suurepärane nägemine ja võib märgata ohtu kuni nelja miili kaugusel! Kui harksarvikut ähvardab oht, võib ta oma teravate kapjadega rünnata.

Ja harksarvik on ka  läänepoolkera kiireim loom. Ta võib joosta kiirusega kuni 97 km tunnis ja pikki vahemaid kiirusega 50-70 km tunnis. Kui harksarvik jookseb, on tema suu avatud, nii saab ta sisse hingata täiendavat hapnikku.  

Kunagi tuli miljoneid harksarvikuid Kanadast Mehhikosse, neid tapeti nagu piisoneid toidu ja spordi pärast. Miljonitest sai mõnisada tuhat ja siis ainult mõni tuhat. Looduskaitsealade ja kaitseprogrammide abil hakkas arvukus taas kasvama ja tänaseks on harksarvikuid 10-12 miljonit.

1981 aastal hakkas zooloog John Byers koos oma naisega  harksarvikuid lähemalt uurima. Nad arvasid, et leiavad palju universaalseid asjaolusid, kuid leidsid aina enam erinevusi. Üheks erinevuseks ongi kiirus. Harksarviku keskmine kiirus on suurem kui gepardil, kaks korda suurem kui huntidel ja rohkem kui mõnel aeglasemal veokil. Tundub, et tegemist on tänapäeva kiireima loomaga.

Selline kiirus ei ole mingi maagia tulemus, vaid selle annavad saledad pikad jalad, väikesed sõrad, rohkelt kiiret tüüpi lihaseid (fast twitch muscles), võimsa tööjõudlusega kopsud. Harksarvik on evolutsiooniprotsessis investeerinud kiirusesse kehakaalu ja vähemate järglaste arvelt. Enamik teadustöid harksarvikute kohta märgivad ära nende kiiruse, mida peetakse ebanormaalseks ja kummaliseks. Kusjuures ei jookse loom üksi, vaid koos grupiga. Tihedalt koosoleva harksarvikute grupi jooksul on kõigi jalgade töö täielikus sünkroonis. Tasub küsida miks nad on selliseks arenenud? Darwini reeglite järgi ei disaini evolutsioon midagi liigset. Midagi ei lasta raisku ja ükski loom ei ole raskem, kergem, pikem, lühem kui vaid veidi parem oma võistlejast. Kui kogu Maa oleks täidetud kilpkonnadega, siis ei tekiks jänest, vaid ainult kõige kiirem kilpkonn teiste kilpkonnade hulgast. Ometi on harksarvik kõigist kiireim. Nende poegi söövad kotkad, koiotid jt kiskjad. Ometi pojad ei jookse enesekaitseks, vaid „külmuvad“.

Borophagus

Kokkuvõttes viis uurimus selleni, et 10000 aastat tagasi elasid harksarvikud rohumaal, kus nende vaenlasteks olid hallhunt, mustkaru, grislikaru, koiott jt suured kiskjad. Tolleaegne ameerika rohumaa oli liigirikkam, kui Aafrika. Veel 14000 aastat tagasi elasid seal Borophagus spp., lühijalgsed koerad Protocyon spp., hundid Canus dirus, koopalõvid Panthera atrox, karud Arctodus simus, hiidgepardid, mitmed metskassid  jpt.

Kohalik metskass kasvas 450kg raskuseks, hiiglaslik karu Arctodus simus oli 900 kg raskune, Ameerika gepard (Miracinonyx trumani) suutis arendada väga suurt kiirust ja suutis sellise kiiruse pealt ka saaki püüda. Arvatakse, et harksarviku kiirus arenes välja just nende kiskjate ajal, kes olid võimelised neid kinni püüdma. Kuid siis saabusid inimesed ja tapsid või küttisid ning suretasid välja 60 erinevat kiskjat.

Dunn kirjutab, et kogu harksarvikute bioloogia, kuid eriti emasloomade bioloogia oli üles ehitatud kiskjate eest põgenemise ümber – kiskjate, keda enam pole. Emased valisid kiired isased, et nende lastel oleks võimalus põgenemiseks piisavalt kiire olla. Isegi nende emakas ja kokkusurutud selg tundusid nende mineviku funktsioonina. Nad ei olnud erand, vaid hoopis loodusliku valiku reeglite võimas ilming. Nad olid hoopis teatud mõttes reegel. Veelgi enam, tundub, et harksarvikute kiirus ja sellega seotud omadused võivad nüüd olla nö kulukad ehk ebarentaablid. Kui neid maha ei tapeta ega haigus ei ähvarda, siis aja möödudes võivad need loomad aeglasemaks muutuda. Kõige kiiremini jooksvad isendid võivad surra nooremana, põgenemisvaimudest kurnatud, suutmata tempot maha võtta. Mõne aja pärast võib iga nende põlvkond muutuda aeglasemaks ja tavapärasel kiirusel muutuvad nad vähem erakordseks.

Kui loodusteadlaste uuringuid vaadata, siis see ei ole looduses haruldane. Aastaid varem, Costa Ricas, oli troopiline bioloog ja looduskaitsja Dan Janzen väitnud, et suurimad viljad, need, mida praegu keegi nende emapuude juurest ära ei kanna, arenesid sellisteks nüüdseks väljasurnud megafauna tingimustes - liigid, mis kunagi nende seemneid edasi kandsid on kadunud.

Taimedel puudub üldiselt võimalus kolida uutesse kohtadesse ja see tekitab paljunemisel mõningaid väljakutseid. Nad ei pea mitte ainult leidma viise oma geenide vahetamiseks, vaid peavad ka järglased vanematest eemale hajutama.

 Paljud tänapäeval olemasolevad taimeliigid järgivad lähenemist: loomad, vesi või tuul, et rahuldada vajadust seemnete aretuse ja leviku osas. Mõelge mesilastele, kes tolmeldavad lilli või männi õietolmupilvi, mis lendlevad läbi metsa.

Taimede jaoks, mis on arenenud kasutama loomade abi, on lihavad suured puuviljad silmapaistev saavutus/lahendus. Nad on suhkrurikkad, tavaliselt heledad ja silmatorkavad ning aromaatsed. Neid maitsvaid seemnekausikesi söövad loomad, kes omakorda kannavad seemneid soolestikus, kuni need hiljem väljaheitega väljutatakse.

Nagu kõikide organismide, nii juhib ka taimede (ja nende viljade) arengut keskkonnast tulenev surve. Suur osa sellest survest tuleneb läheduses asuvatest loomadest. Näiteks arvatakse, et marjad on oma väikeste mõõtmete ja üldiselt mustade või punakate värvidega välja kujunenud vastuseks lindude eelistustele.

Mis juhtub aga siis, kui loom(ad), kellel teatud taime (või taimekomplekti) seemnete levitamise mehhanism, on välja surnud? Mis juhtub, kui linnud, kes on juhtinud näiteks erinevate marjade suuruse/kuju/värvide/maitse arengut, on kadunud?

Mõnel juhul kaob ka taim ise lihtsalt ära, kuid mõnel juhul on nende taimede välja töötatud seemnete levitamise mehhanismid piisavalt tugevad, et taim(ed) püsivad kaua pärast seemnete eelistatud hajutamise lõppu. Nendel kohandustel on siiski tunnused nende sõltuvusest algsetest seemnete hajutajatest; mis viib taime/vilja kaasaegsetes tingimustes harmooniast välja.

Seda nähtust, mida tuntakse ökoloogilise anakronismina, kirjeldasid esmakordselt Dan Janzen ja Paul Martin pärast seda, kui nad olid uurinud mõningaid mädanenud vilju Costa Ricas.

Spondias mombin

Janzen märkas, et selliste puude nagu Spondias mombin ja Cassia grandis viljad sobisid halvasti tänapäevaste elupaikade olemasolevate seemnete levitamise mehhanismidega. Taimed tootsid suuri lihakaid puuvilju suurte energiakuludega. Puu vajus sageli maapinnale, kus enamus vilju jäi lihtsalt mädanema. Vähesed loomad tundusid olevat huvitatud nende söömisest ja nende morfoloogia ei vastanud lähedalasuva loomastiku toitumisharjumustele ega ühelegi abiootilisele protsessile (nt vee hajumine).

Janzen dokumenteeris veel umbes 40 sellist juhtumit, kus troopiline taimeliik näis tootvat vilja, mis ei sobinud tegelikult ühegi ümbritseva keskkonna tingimustega.

Loodetavasti ei anna keegi neile taimedele teada, et inimene küll sööb aga uhab seemned tualetipotist alla. 😏

Dunn kirjutab, et mujalt on bioloogid leidnud pikki lilli ilma ilmsete tolmeldajateta, lilli, mis olid arenenud nüüdseks väljasurnud tolmeldaja pikale keelele. Aja jooksul on selliseid juhtumeid rohkem täheldatud, rohkem näiteid partnerite kaotamise tagajärgedest.

Hiiglaslikud viljad said kunagi kasu sellest, et neid vedasid laiali hiiglaslikud vilja söövad imetajad, elevantidest ja nende hõimlastest suuremad loomad.

Ilma gepardita pole harksarviku elustiil, selle hüpped ja sprindid enam mõistlikud. Harksarvik kannatas Ameerika gepardide pärast, kes olid nende röövloomad, kuid mingil moel võivad harksarvikud nüüd kannatada just selle tõttu, et nende kauaaegne vaenlane neid enam ei jälita. Nad jooksevad ilma põhjuseta. Nad raiskavad energiat, kui võiksid sama hästi paigal seista. Nad jooksevad kummituste eest.

Me kõik jookseme.

Ehk meie kehade mälu on pikk, areng aeglane ja meil on kaitsesüsteeme ja võitlejaid, mis on hakanud nüüd tööle meie endi vastu, kuna vanu vaenlasi enam ei eksisteeri.

Kui zooloogid läksid uurima harksarvikut lootsid nad selle liigi kohta palju teada saada, kuid leiti midagi üldisemat. Siit kasvas välja harksarviku printsiip:

Harksarviku printsiibil on kaks elementi: esiteks on kõigil liikidel füüsilised omadused ja geenid, mis on seotud teiste liikidega suhtlemise viisidega. Teiseks, kui need teised liigid eemaldatakse, muutuvad sellised tunnused anakronistlikeks või halvemaks.

Taimed on oma lehtede kaitsmiseks välja töötanud toksiine, et eemaldada kahjureid, nektarit, et meelitada loomi õietolmu kandma, ja puuvilju, et meelitada teisi loomi oma seemneid kaugemale kandma. Loomad arendasid omakorda pikki keeli, et jõuda nektarini või paremat lõhnataju, et avastada toitu. Kiskjalistel on saaklooma tapmiseks pikad teravad hambad. Sooleparasiitidel on homoloogseid kehaosasid, mis peegeldavad kontuurides nende peremeeste sisikonda. Valige ükskõik milline organism Maal ja väga palju selle bioloogiast määrab ära see, kuidas see teiste liikidega suhtleb, kuna kõike seda mõjutavad elamise, söömise, hingamise ja paaritumise põhitõed.

Veel üsna hiljuti ei arvestanud ükski uuring, mis juhtub siis, kui tapame kõik oma röövloomad ehk kui eemaldasime paelussi, kidaussi ja nende sugulased oma sisikonnast. Võib küsida, millistest meie kehaosadest, nagu harksarvikute lihastest ja kiirusest, on saanud tänased kummitused. Mis juhtub, kui inimesed jätavad maha liigid, kellega nende keha on koos arenenud, olgu need siis gepardid, haigused, mesilased või ussid?

Mõtlen siinjuures, et kui meil ei ole selliseid looduskeskkonnast tulevaid ohte, kas inimene siis ei asu võitlema õhulossidega: kõikvõimalike kemikaalidega, toiduvärvidega, suhkruga, pärmiga, lisaainetega, süsivesikutega, valkudega, rasvadega, ravimitega, GMOga, arvamustega, mõtetega jne, jne. Võib-olla paneb see tunne, et meie sees ja ümber puudub nii palju teisi liike, meid ahmima mürgituse tekkeni kõike, mida meile "naturaalse" pähe müüakse.  

Parasiidid või partnerid vol 4 - Crohni tõbi

 

Järgmises peatükis kirjutab Dunn, et mitte eriti kaua aega tagasi oli meie keskmine eluiga 40 aastat, mis on tänaseks jõudnud 80 eluaastani. USAs oli 1856 keskmine eluiga 40, 1900 aastatel 48, 1930 aastatel 60 ja nii edasi, siit ongi üsna kerge jääda uskuma, et selline progress kestab igavesti ja meie keskmine eluiga aina tõuseb. Kuid alles hiljaaegu on tsiviliseeritud ühiskondades keskmine eluiga jõudnud platooni ja mõnedes kohtades isegi nihkunud veidi allapoole. On üsna selgeks saanud, et meie lapsed elavad lühema elu, kui meie. Vähem selge on meile see, miks see nii on.

Me peaksime elama pikemat ja tervislikumat elu. Oleme välja mõelnud viisid tappa üha rohkem liike, kes kunagi on püüdnud  elada meie kulul. Kui mõni olend tungib teie kehaõõnsustesse või läbi naha, on selle jaoks pill, pihusti või võib-olla ka salv. Kas teil on mikroobe? Kasutage antibakteriaalset salvrätikut. Kas teil on sooleparasiidid? Võtke tablett. Enamikku meie pikaajalisi haigusi saab ravida, vähemalt on see võimalik piisava rahaga. Kuid kuigi tundub, et me saame vanade ohtudega üha paremini hakkama, siis on tulnud kogum „uusi” haigusi, sealhulgas Crohni tõbi, soolepõletik, reumatoidartriit, luupus, diabeet, hulgiskleroos, skisofreenia ja autism, mis on muutunud üha tavalisemaks.

Oled sa ameeriklane, belgalne, jaapanlane või argentiinlane – moodsas maailmas jääme me haigeks uut moodi.

Igaüks kujutab ette kui palju võib olla neid põhjuseid, miks arenenud riikides on taolisi tervisehädasid rohkem kui arengumaades. Kõik mis arenenud riikide ja arengumaade vahel erineb – see kõik võib olla põhjuseks. Saastatud, pestitsiidid, vesi, dieet, sotsiaalsed suhted. Selles ajavahemikud, mil autoimmuunhaigused tavaliseks said, on pea kõik meie elustiilis muutunud. Me reisime rohkem; selle asemel, et elukohta pühkida, me imeme tolmu; me oleme asunud elama linnadesse; levinud on fluoriidiga hambapastad, Pogo pulgad, ninakarvade eemaldajad, elektroonilised koerad, topelt latte kohvid, lastekindlad korgid, tselluliidi eemaldamise kreemid jne, jne – igaüks neist võib-olla põhjuseks.

Kui võtta Crohni tõbi:

Crohni tõbi on kroonilise põletikulise soolehaiguse vorm (teine põletikuline soolehaigus on haavandiline koliit), mis tekib tavaliselt noores eas (15-35 a). Crohni tõbi on kõigis soolestiku osades põletikku ja sügavaid haavandeid põhjustav haigus, mis kõige sagedamini haarab peensoole lõpposa.
Haigus kulgeb ägenemiste ja vaibumistega, täielik tervenemine on äärmiselt harv. Olemasolevad ravimeetodid on vaid harva efektiivsed.

Crohni tõve tekkepõhjused on ebaselged. Arvatakse, et päriliku eelsoodumusega inimesetel vallandub organismi immuunsüsteemis bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna faktori tõttu reaktsioon, mis põhjustab püsivat soolepõletikku. Crohni tõve riskifaktoriks on ka suitsetamine.

Põletik võib haarata ükskõik millist soole osa suust kuni pärakuni. Kõige sagedamini tekib haigus peensoole lõpposas.
Põletik esineb laiguti, osa soolest võib olla täiesti terve. Põletikust haaratud piirkonnas muutub limaskest paksemaks ja tekivad sügavad läbi sooleseina ulatuvad haavandid, millest võivad kujuneda ka fistlid ehk ebanormaalsed ühendused soolte osade ja ka teiste elundite või naha vahel.

Dunn kirjutab, et Crohni tõbi on muutunud niivõrd tavaliseks, et tõenäoliselt teab igaüks kedagi, kelle see haigus on. 1930 aastatel oli see praktiliselt tundmatu haigus. Tänaseks on see levinud nii Euroopas, Austraalias, Ameerikas kui ka Aasias.

Kuni viimase ajani olid kindlad vaid kaks haigust puudutavat asja: sellel on geneetiline komponent (kuigi nõrk ja ebajärjekindel) ja see on suitsetajatel tavalisem. Kuid kumbki neist teguritest ei põhjusta Crohni tõbe. Keskmine keenialane saab suitsetada kõike, mida tahab, ja isegi kui tema vennal Ameerika Ühendriikides on Crohni tõbi, pole tal endal peaaegu mingit võimalust seda saada.

Crohni tõve levik maailmas

Kuidagi on eelduseks majandusareng ja see, mida me kipume modernsuseks pidama - jõukus, linnastumine, rikkus. Tundub, et progress ise teeb meid haigeks. Paljud aastad ei mõjutanud Crohni tõbi India ja Hiina elanikke, kuid nüüd, kui India ja Hiina on muutunud edukamaks või vähemalt osad indialased ja hiinlased on muutunud edukamaks, on Crohni tõbi ilmnenud ka seal.

Võib tunduda kummaline, et nii levinud haigusest saadakse nii halvasti aru. Tõde on see, et enamiku inimesi vaevavate haiguste põhjuseid pole veel mõistetud. Nimetatud on rohkem kui 400 haigust, mis tavaliselt inimesi mõjutavad, ja nimetamata haigusi on kahtlemata sadu. Võib-olla tosinajagu teadaolevaid haiguseid - lastehalvatus, rõuged ja malaaria – on suhteliselt hästi mõistetud, kuid valdav enamus, need ülejäänud sajad, ei ole. Ehkki me teame, kuidas ravida vähemtuntud haiguste sümptomeid või tappa häda põhjustav patogeen (kui see on olemas), on just haigestunud kehades toimuv enamasti keha saladus.

Tõepoolest, kuidas nad siis ei tea. Mina olen küll siit ja sealt võrkturundajate käest kuulnud, et linnanaturalism ammugi teab, kus kivi all vähk peidus on – sul on midagi puudu. Puudu on aluselisusest, mõistusest, armastusest, D vitamiinist, C vitamiinist, kollageenist, mustast pässikust, goji marjadest, orgaanilisest toidust, teatud kindalt tüüpi dieedist, soodast, kurkumist, õunaäädikast, tatrast, B12 vitamiinist, peptiididest, kaltsiumist, magneesiumist, MMSist, MSMist, ABCst, DBGst, jne jne sellerimahla oleksin peaaegu unustanud, kindlasti on puudu rahast, et seda kõike osta; või on sul liiast: happeid, keharasva, gluteeni, kehakaalu, halbu mõtteid ja muidugi toksiine – hästi palju toksiine,  jpm. Aastakümneid on wellness tööstus aina uuemate kaubaartiklitega välja tulnud ja hinda kõigele otsa kedranud, kuid paraku ... peale esimest eufooriat, peale sadu puhastusi ja tuhandeid kulutatud eurosid ... on inimestel hakanud  ka sellest, tekivad taaskord uued probleemid: maks ja neerud lakkavad töötamast, kuid inimkonnaga kaasaskäivad hädad ei kao.

Nii kirjutab Dunn prantsuse Jean Pierre Hugost. Pariisi Hôpital Robert Debré teadlane Hugot arvab, et süüdi on külmikutes elavad bakterid. Mõned tõendid toetavad tema teooriat ja ükski tõestus ei ole selle vastu, kuid siiani on tal vaid tõendeid selle kohta, et kuriteopaigas  (Crohni tõvega soolestikus) leidub sageli külmkapibaktereid, mis on vajalik, kuid ebapiisav tõendusmaterjal. Hiljutises uuringus leiti, et külmkapp kodus on tõepoolest korrelatsioonis Crohni tõve esinemisega. Kuid uuring leidis, et ka teleri, auto ja pesumasina omanikel esineb rohkem Crohni tõbe.

Teises uuringus leiti, et Crohni tõbi on vähem levinud seal, kus tuberkuloos on sagedasem. Samuti on see levinum seal, kus on külmem ja kus päevad on lühemad. Kuid korrelatsioon kahe asja vahel ei taga, et üks põhjustab teist. Peab olema mingi põhjuslik seos ja selle seose demonstreerimine; tuleb näidata, et A viib B-ni. Hugotil olid A ja B, kuid mitte „viib”. Ja kuigi külmiku baktereid leidub Crohni tõvega soolestikus, võivad nad olla ka lihtsalt kõrvalseisjad mitte kui kaabakad. Kui see pole külmkapp, siis mis see on?

Mõned bioloogid pakuvad põhjuseks reostust, teised hambapastat või väävliühendeid. Võib-olla leetrite vaktsiin? Või on Crohni tõbi psühhosomaatiline. Võib-olla kallutab arenenud riikide inimeste jõudeolek hüpohondriale.  

Kas uskuda Hugot teooriat või mitte, siiski on tal ühes asjas õigus – modernne ühiskond soodustab ühtesid liike ja hävitab teisi. Hugot keskendus liikidele, mis on modernses keskkonnas ellu jäänud, kuid võib-olla on Crohni tõbi seotud liikidega, keda enam ei ole.

Pisikuteooria põhineb ideel, et jääme haigeks, kui meie kehasse tungivad uued liigid. Tuftsi Ülikooli teadlane Joel Weinstock arvas vastupidist. Võib-olla on mõned haigused põhjustatud liikide kadumisest.

Ei pea olema eriti rikas, et vältida sooleusside teket. Peate vaid kandma kingi ja kasutama siseruumides asuvat tualetti. 1930ndatel ja 1940ndatel olid peaaegu pooltel Ameerika lastel ussid, olgu siis suuremad ümarussid nagu Ascaris, paelussid või õrnemad loomad nagu väike Trichuris trichuria. Nüüd on ussid USAs vaid minevik. Samuti pole USA kuidagi eriline. Need kohad, kus Crohni tõbi hakkas muutuma tavaliseks, tundusid Weinstockile nagu kohad, kus sooleussid olid teadaolevalt haruldased. Mis siis, kui sooleparasiitide puudumine põhjustas Crohni tõbe? Sel hetkel oli Weinstocki idee nagu paljud teisedki teooriad (ehkki veidi üleolevamad) lihtsalt  korrelatiivne.

Tema idee sai alguse tähelepanekust, et kui me kolisime linnadesse ja modernsusesse, olid meie kehad pigem midagi kaotanud kui võitnud. Ta arvas, et meile teeb haiget pigem parasiitide puudumine kui konkreetse ründaja olemasolu. Ta kujutas ette, et meie keha tundis nendest ussidest nii suurt puudust, et nad hakkasid hävitama iseendid.

Teadaolevalt esineb valgekraedel, kes istuvad puhtas kontorikeskkonnas, rohkem Crohni tõbe, kui töölistel, kes saavad mustaks ja kellel esineb rohkem parasiite.

Metsikud spekulatsioonid võivad teadusele olla olulised, eriti uue valdkonna algfaasis, kui peaaegu kõik on võimalik. Algusaegadel tundub, et igaüks saab probleemi lahendada, nii et kõik proovivad  (ja kas pole seesama omane ka wellness tööstusele, kus igaüks arvab et just tema potsik või dieet või detoksprogramm ongi lahenduseks).

See teaduse etapp võib kesta aastakümneid, kui mitte kauem. Tõde tuleb üles leida metsikute ideede metsast. Kuid isegi kui nõustuda tõsiasjaga, et metsikud ideed võivad olla kasulikud, lähevad mõned üle hea teaduse piiride. Sest nii kummaline kui külmkapi hüpotees tundub, tuli see hüpotees traditsioonilisest meditsiinist. Hugot pidas probleemiks külmataluvusega baktereid, paljud teised teadlased pakkusid välja veel paarikümmet erinevat bakterit.

Et sellest kõige paremini aru saada, jõuame harksarviku (Antilocapra americana)  juurde.

Parasiidid või partnerid vol 3 - kes istub looduse troonil

 

Eelmises postituses olid kiskjad ja herbivoorid, jäid veel parasiidid.

Parasitism

Parasitismi korral tarbib üksik organism, parasiit, teise organismi, selle peremehe, toitaineid, mille tagajärjel väheneb peremehe sobivus. Äärmuslikel juhtudel võivad parasiidid põhjustada peremeesorganismi haigusi; nendes olukordades nimetame neid patogeenideks. Jagame parasiidid kahte kategooriasse: endoparasiidid, mis elavad nende peremeeste kehas, ja ektoparasiidid, kes elavad ja toituvad peremehe keha pinnal. Endoparasiitide näideteks on lestad, paelussid, seened, bakterid ja algloomad. Ektoparasiitide hulka kuuluvad puugid ja täid, taimed, algloomad, bakterid ja seened. Taimed ja loomad toimivad tavaliselt peremeestena.

Enamikus olukordades ei tapa parasiidid oma peremehi. Erandiks on aga parasitoidid, mis hägustavad piiri parasitismi ja röövloomade vahel. Tuntumate parasitoidide hulka kuuluvad mitmed herilaste liigid, kes immobiliseerivad-kuid ei tapa-peremeest nõelamisega. Seejärel viib emane peremehe urgu, kus ta muneb peremehe kehasse mune. Pärast vastsete koorumist tarbivad nad peremehe elavaid kudesid, lõpuks selle tapavad.

Entomogeensed seened toimivad ka parasitoididena; nad nakatavad putukate kehasid kas suu kaudu toitumise ajal või tungides putuka keha välimisse küünenahasse. Eosed ringlevad peremehe sees, kelle keha varustab seente paljunemiseks vajalikke toitaineid. Lõpuks muutub seenekoormus peremehele liiga suureks ja putukas sureb. Suurim erinevus parasitoidide ja röövloomade vahel on see, et parasitoidid toituvad elusast koest, samas kui kiskja tapab oma saagi enne selle tarbimist või selle tarbimise ajal.

Antagonistlikud koostoimed hõlmavad kisklust, taimetoitumist ja parasitismi. Need koostoimed on keerulised, kiskjad tarbivad taimtoidulisi, parasiidid nakatavad taimi ja loomi ning aeg-ajalt tekivad haiguspuhangud.  

Taimtoiduliste, kiskjate ja parasiitide vastastikmõjud organismide kogukondade vahel reguleerivad populatsiooni suurust, takistades ühegi populatsiooni liigset kasvu. Toiduallika populatsiooni suurenemisega muutub iga tüüpi koostoime tõenäolisemaks. Seega on need koostoimed olulised ökoloogilise kogukonna moodustavate organismide mitmekesisuse säilitamiseks. Kõik need interaktsioonid võivad muuta toiduvõrgu tasakaalu ja võrgustiku mis tahes osa eemaldamisel võib olla kogukonnale drastiline mõju.

Dunn kirjeldab oma raamatus põhjalikult Tim White´i, California Ülikooli bioloogilise antropoloogia professori, 1994 aastal Etioopias  Awashi jõe äärest leitud Ardi luustikku. Ardi säilmete vanuseks loetakse 4-5 miljonit aastat. Suuremalt jaolt nägi see välja nagu inimlaps.  Puudu jäi veel aju suurusest.

Ardi

Jagame peaaegu kõiki oma geene šimpansitega ja veelgi enam, me jagame oma geene ka leitud Ardiga. Kuid samas jagame me enamikku oma omadustest ja geenidest ka puuviljakärbestega. Meil on isegi enamiku bakteritega ühiseid geene - geene, mis eksisteerivad meie rakkudes.

Parasiidid haakisid ennastki selle maailma külge. Ükski loom pole neist kunagi vaba olnud. Kiskjad sõid kõiki; ükski loom pole ka kiskjatest kunagi vaba olnud. Haigust põhjustavad patogeenid olid tavalised, kuigi võib-olla vähem etteaimatavalt kui parasiidid ja kiskjad.

Iga liik eksisteeris vastastikuses sõltuvuses teiste liikidega, suhetes, mis arenesid sisuliselt koos elu arenemisega. Ükski liik ei ole kunagi olnud kui eraldi saar. Ükski liik ei ole kogu selle aja jooksul üksi edasi läinud. Kõik need asjad olid olemas mitte ainult suurema osa Ardi elust või enamiku primaatide evolutsioonist, vaid juba pärast esimeste mikroobirakkude arenemist ja hetkest, mil üks rakk mõistis võimalust teist ära kasutada.

Esimest korda kogu elu ajaloo jooksul hakkas meie inimliik distantseeruma teistest liikidest, millest ta kunagi sõltus. Me ei olnud mitte esimesed, kes kasutasid tööriistu või kellel olid suuremad ajud. Me polnud isegi esimene liik, kes oskas kasutada keelt. Kuid kui meil olid suured ajud, keel, kultuur ja tööriistad, olime esimesed, kes asusid süstemaatiliselt (ja vähemalt osaliselt teadlikult) bioloogilist maailma muutma. Eelistasime mõnda liiki teiste ees ja tegime seda igas kohas, kuhu rajasime kodu või istutasime põllu. Antropoloogid on juba sada aastat vaielnud selle üle, mis teeb inimesest tänapäeval inimese, kuid vastus on üheselt mõistetav. Me oleme inimesed, sest otsustasime omandada kontrolli. Inimeseks saime siis, kui maa ja kõik selle elusolendid hakkasid tunduma märja savina ja kui meie käed hakkasid tunduma tööriistadena.

Kui otsustasime tappa teist liiki mitte toidu või enesekaitse eesmärgil, vaid hoopis selleks, et kontrollida seda, mis meie ümber elas ja mis ei elanud, olime seda tehes täielikult inimesed.

Kuna inimeste arv aina suurenes, ületasime maa võimet meid ainult liha, pähklite ja puuviljade kaudu varustada. See, mis oli ammu olnud mitteametlik lemmikasjade istutamine, muutus ametlikumaks. Taltsutasime taimi ja seejärel ka metsloomi, lehmi, sigu, kitsi ja muud. Põllumajandus sai alguse ja levis. Põllumajandusega muutus meie elustiil ja meie mõju suurenes. Põletasime maid, et need põlluharimiseks sobivaks teha. Me tapsime metsloomad, kes võisid konkureerida meie lehmade ja kitsedega.

Rotid liikusid meiega koos, nagu ka kärbsed. Liigid, kes ei suutnud meiega koos elada, surid välja. Säästeti ainult neid liike, mis olid meie oda ja tule suhtes vastupidavad, ja siis mõned neist liikidest surid välja rottide, sigade, kitsede või mõne muu liigi tõttu, kelle ümber me liikusime. Pärast kõiki neid muudatusi muutsime maailma teistsuguseks kui see oli.

Kõik see jätkus kasvava kiirusega, kuna populatsioonid laienesid ja meie võime uusi tööriistu leiutada suurenes. Suuremad relvad võimaldavad meil rohkem asju kiiremini tappa. DDT aitas meil lennukitest kahjureid tappa. Antibiootikumid tapavad baktereid. See tapmine muutus vajalikumaks, kui muutsime oma elumaastikku. Me ei saanud tapmata. Ilma selleta levisid haigused meie uutes, suurema rahvaarvuga keskustes. Ilma selleta suurenes kahjurite arv meie toidukultuuridel. Ilma tapmiseta pöörduks kõik saavutatu tagasi takerdunud paika, millest alustasime, ja nii me põlvitame ja pritsime.

Loomulikult ei olnud elu Ardi ajal mingi idüll. Seal olid kõikide liikide kooslus paigas ja kellelgi polnud looduse üle suurt kontrolli.

Me elame täna suurtel aladel, mis on meie kätega ümber ehitatud kiskjate välistamiseks, metsade asemel kasvatame oma väheseid rohttaimi (nisu, mais, rukis)  aladel, kus kahjurid, parasiidid ja patogeenid on välja tõrjutud. Me oleme ajaloost niimoodi elanud vaid üliväikese osa. Liivaterakese kõrbest. Selles elus võib meid näha kahest vaatenurgast. Kaugelt eemalt vaadatuna oleme Suure Looduse kõrval üks väike kübe. Iseendi silmis tundub kõik vastupidi. Meil on olnud uskumatu kontroll looduse üle. Oleme soojendanud kogu maad, isegi kui see pöörleb ja tiirleb ümber päikese. Oleme püüdnud kõike oma kontrolli alla saada, et oma osa parandada, kuid see kontroll on viinud meid ülejäänud elusmaailmaga suhetesse, mis erinevad kaugelt sellest, mida ükski liik on kunagi elanud.

Ma lisaks siia, et tohutu loodus ja inimene kui üks kübe tekitab teistsuguse perspektiivi, kui tohutu inimene ja loodus kui kübe. Just see vaatenurk, et meie oleme suured ja kogu ülejäänud loodus on üks kübe, tekitab meis uskumusi, et üks vitamiinitopsik, imerohi, detoks protokoll, ravimtaim, dieet pühib minema kõik ebakõlad ja tõstab meid kuskile kõrgustesse. Jättes arvestamata sajad ja tuhanded ja miljonid vastastikused mõjutused ja reaktsioonid.  Loodusest, kus viirused, patogeenid, parasiidid, kõikvõimalikud ebakõlad on täieõiguslik osa olemisest. On alati olnud. 

Kuigipalju on ebakõla ja korratus eemal hoitav – jah. Aga mitte ealeski täielikult kadunud. Ükski liik pole neist vaba. Inimene väga tahaks aga ei saa ei kaasaegselt meditsiinilt ega tänaselt linnanaturalismilt (wellness tööstuselt), nõuda kiirelt toimivat kahjutut pulbri/tilga/lahuse potsikut. Kui kaasaegne meditsiin ei püüagi väita, et ravim on ohutu (pikk infoleht kõrvaltoimetega), siis linnanaturalism oma potsiku kohta väidab seda jätkuvalt. 

See oleks mõeldav perspektiivis - võimas inimene ja kübeke loodust. Selline miraaž, pettekujutelm, et meie dikteerime loodusele, kuidas see üksik kemikaal inimese kehas toimida võib. Kuivõrd üksikul saarel arvab inimene end olevat, et endasse C või D vitamiini megadoose, naturaalseid antibootikume ja imerohte süstides/neelates, suudab ta ületada miljardite rakkude ja aineste omavahelised reaktsioonid ja veel enamate bakterite-viiruste-seente kohalolu? Selline tohutu inimese perspektiiv on hetkel tekitanud ka tunde, et Covid viirus on kuidagi üleloomulik ja peab kohe kindlasti olema loodud mujal kui looduse enda laboris - inimene on ju juba looduse allutanud, meie dikteerime, mitte miski muu. Patogeenil pole lihtsalt õigust inimkogukonda tungida. Inimene omab kontrolli, just seda arvatakse... Aga ma lähen raamatuga edasi. 

Praegu pole meil peaaegu mingit kiskjaohtu. Meie köögis ega õues ei varitse ükski tiiger. Meil on ka väike oht kokku puutuda parasiidiga. Kuid tõenäoliselt tuleb vaeva näha, et näha enda ümber kuskil midagi metsikut, midagi, milles puudub inimese mõju. Ja sellel kõigel on suuremad tagajärjed, kui me taibanud oleme. Võite nimetada neid kõrvalmõjudeks, kuigi need tunduvad olevat otse meie  nina ees ja koputamas meie uksele. Need on meie ökoloogilise ajaloo kummitused. Need koputavad vaikselt, kuid kannavad endaga elu miljardite aastate raskust. 

Miks me siis vahel võime vajada ussikesi ja kas meil on vaja oma soolestik metsikusse lasta või mitte?

Parasiidid või partnerid vol 2 - hundid söönud, lambad terved

 

Rob Dunn kirjutab raamatus "The Wild Life of Our Bodies", et asi pole selles, et oleme kaotanud teatud liike, vaid et me püüame eemaldada igasugust elu - parasiite, baktereid, metspähkleid ja -vilju ning röövloomi. Tundub, et sooleusside kadumine teeb paljud meie kehad haigemaks, nii nagu meie aju teatud osad, mis arenesid välja kiskjatega toimetulemiseks, põhjustavad nüüd haigusi. Meie ajud on pannud meid puhastama oma elu ülejäänud loodusest, kuid ülejäänud keha, alates sisikonnast kuni immuunsüsteemini, mõtleb teisiti.

Teadlased, kes uurivad meie loodusest eraldumise erinevaid aspekte, töötavad erinevates valdkondades. Nad ei kipu omavahel rääkima, kuid on siiski jõudnud meie ühenduse katkestamise tagajärgede ulatuse kohta sarnastele järeldustele.

Ükskõik, kas lamate voodis või istute arvuti ees, kui teil on valus, siis on see teie iidse päritolu valu. Teil on valu keskkonnast, millest te ilma olete jäänud. Meie esivanemate savannid ja metsad on endiselt teiega. Need tulevad teie juurde nagu puuduva jäseme valu, kui aevastate, valutab selg või tunnete hirmu. Tulevad iga kord isegi siis, kui on vaja otsustada, mida istutada, mida süüa või mida osta. See ajalugu jõuab mõne juurde rohkem kui teise juurde, kuid ühel või teisel viisil jõuab see meie kõigini.

Omamoodi äratundmisrõõm, kirjutasin kunagi oma raamatusse Eckhart Tolle ühest mõttest -  Tolle kirjutas oma raamatus, et pisimagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel tervikuga seotud. Kui sooviksid mingi sündmuste põhjuse jälile saada, peaksid liikuma ajas tagasi, loomisloo algusesse. 

Ja kui ma vaatan oma kasse nautimas sooja magamisaset ja toitu ning seejärel liikumas, metsik pilk silmis,  nagu nad poleks kunagi metsast välja tulnud...

Et ennast loodusega taaskord rohkem siduda, ei ole vaja aga kõigil metsa (ehk ka metsikuks) minna.

Dunn kirjutab, et lõppkokkuvõttes pole see, mida me oma igapäevaelus vajame, päris metsikus. Me oleme endale kätte võidelnud võimaluse elada ilma malaaria, dengue, koolera ja suurte kisjateta, kes võiksid ähvaradada meid ja meie lähedasi. Me vajame loodust, mis meie elu täiendaks, võib-olla teatud osas metsikust. Sellest ajast peale, kui hakkasime kahjureid pidama või tõrjuma, oleme seda teinud järjest kasvaval määral. Kuid meil tuleb õppida seda tegema suurema hoole ja nüanssidega. Saame näiteks soodustada häid baktereid oma suus ja pärssida halbu.

Immuunsüsteemi taastamiseks saame oma kehasse tuua kahjutuid nematoode. Me võime paljastada end liikidele, milles leiame rõõmu ja rahulolu. Me suudame veel  ambitsioonikamalt luua rohelisi linnu, revolutsioonilisemaid linnu kui lihtsalt roheliste katustega hooned, linnu, kus elust enesest on ehitatud terved müürid.

Nematoodid  kuuluvad kõige arvukamate loomade hulka. Jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullas elavatest hulkraksetest loomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Muld meie põldudel ja looduslikes taimekooslustes on asustatud nematoodide püsiasurkondadega. Taimi kahjustavate nematoodide liigiline koostis oleneb juhuslikust introdutseerimisest, taimkattest, mullast ja kliimast.

Palja silmaga näeb tõesti vaid osa nematoodiliike, vaja on ikka suurendust. Täiskasvanud loomad võivad olla ka paari millimeetri pikkused, kuid enamasti on nad end rõngasse keeranud. Nendest saadakse aimu siis, kui taimed enam ei kasva ja neil tõmbuvad lehed krimpsu. Aga nad on levinud kõikjal, ka korterites toataimede pottides. Neid võib olla nii mullas kui ka taimevartes, -lehtedes ja õites. Taime maapealsetes osades elavad nematoodid tekitavad pahku. Näiteks üks liik elab meil kasteheintel ja kastikul ning tema elutegevuse tõttu muutub neil seeme suuremaks, otsekui tungalteraks. Suuremad on loomade – inimeste, lindude jt. parasiidid. Kõige suurem on Placentonema gigantissima, kes elab vaalade platsentas ja võib kasvada kuni kaheksa meetri pikkuseks. Aga vabalt elavad võivad olla umbes poole millimeetri pikkused või isegi 0,2 millimeetrit.

Tavaliselt leidub igas grammis mullas mitukümmend nematoodi. Samblas (erandiks on nematoodivaene turbasammal) on aga leitud kuni üheksasada, kompostmullas tuhat üheksasada, kartuli-kiduussi koldes nelikümmend kuus ja haigete taimede maapealsetes osades üle kuuekümne tuhande nematoodi iga grammi substraadi kohta. Pole just isuäratav? Vaid mereäärsetel liivadel ei pruugi nematoodid nii väikestesse proovidesse üldse sattudagi.

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Dunn maalib ka üsna fantastilisi pilte, mis kõik võiks loodusest linna tuua. Neid praeguseid ja tulevasi võimalikke visioone linnadest on ikka jagatud:

Singapur

Või miks mitte ka kodus. Etnobotaanik James Wong jagab oma väikest elupinda linnas 500 taimega. 

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Eelmisel sajandil hakkasime kasutama antibiootikume, et tappa kõik soolestiku bakterid, et vabaneda ühest probleemsest liigist. See oli ka sajand, mil tapsime kõik putukad oma põldudel, et võidelda väheste kahjuriliikidega. See oli samuti sajand, mil tapsime kõikjal hunte, et mõnes kohas lambaid päästa. See oli sajand, mil puhastasime oma ruumide tasapinnad, et „mikroobidest vabaneda”. Kõik need toimingud päästsid tohutult palju elusid, kuid jätsid meile kingituseks ka uusi kroonilisemaid probleeme ja looduse, milles puudus rikkus. Nüüd teame rohkem ja suudame targemalt tegutseda, et luua endale loomulikum ja tervislikum elu. Meie “puhtast elamisest” põhjustatud probleeme ei saa aga lahendada millegi nii lihtsaga, kui porilombis mängimine. Meie ülesanne on luua enda ümber uut tüüpi elus maailm, millega me suhtleme mitmel erineval viisil, elus maailm, kus pole mitte ainult liik, kes elab üle metsade hävitamise, antibiootikumid ja muud häired, vaid hoopis mõni arukam ja lopsakam looduskeskkond.

Et kuna raamat voolab nüüd läbi parasiitide, kiskjate ja liikide omavaheliste seoste maailma, teeksin lühikese kokkuvõtte, mida bioloogia selle kohta ütleb.

Kisklus (röövlus)

Kiskluse puhul üks organism tapab ja tarbib teist. Kisklus annab energiat, et pikendada eluiga ja soodustada kiskja paljunemist, põhjustades kahju saakorganismile. Kisklus mõjutab organisme kahel ökoloogilisel tasandil. Indiviidi tasandil on saaklooma elu/reproduktiivsus järsult katkenud ja ta ei anna enam kunagi järglasi. Kogukonna tasandil vähendab röövloom saakloomade populatsioonis isendite arvu.

Tuntuimad röövluse näited hõlmavad lihasööjate käitumist, mille käigus üks loom sööb teist. Mõelge huntidele põdrajahil, öökullidele hiirte või usside jahil ja putukatele jahti pidavatele karihiirtele. Vähem ilmsed karnivoorluse suhted hõlmavad paljusid väikseid loomi, kes tarbivad suuremat. Selline rühmarööv on levinud sotsiaalsete kiskjate, nagu lõvide, hüäänide ja huntide kogukonnas. Grupiröövlust esineb ka sipelgate ja sotsiaalsete ämblikega. See on aga ainult osa pildist. Seemnete tarbimine võib mõnikord olla röövlus. Seemneid peetakse organismideks. Ideaalsetes tingimustes kasvavad seemned taimedeks. Kuid seemne tarbimine tapab taime enne selle kasvamist, muutes seemnete tarbimise röövluse näiteks. Eluline näide seda liiki röövlusest on, kuidas Sille toortoidu algusaegadel seemneleiba tegi 😎😁😎

Nepenthes

Mitte kõik kiskjad pole loomad. Lihasööjad taimed, nagu Veenuse kärbsepüünis ja kanntaim (Nepenthes), tarbivad putukaid. Kanntaimed püüavad saaklooma seedeensüüme sisaldavas veekogumis, samas kui Veenuse kärbsepüünis püüab putuka kahe lehesagara vahele ja sulgeb putuka ning katab seedeensüümidega. Need taimed imendavad putukatelt toitaineid, kui need seedeensüümide abil  kättesaadavaks muutuvad. Mikroskoopilisel skaalal tarbivad algloomad ja bakterid samuti saakloomi. Neil on oluline roll populatsioonide suuruse säilitamisel mikroobikooslustes, mis edendab mikroorganismide mitmekesisust ja aitab kaasa kogukonna stabiilsele struktuurile.

Kisklus ja kohanemine

Kisklus mõjutab nii kiskjate kui ka saakloomade sobivust. Indiviidid peavad ellujäämiseks ja paljunemiseks nii sööma kui ka vältima enda ärasöömist. Geneetiliselt määratud tunnused, mis parandavad organismi ellujäämis- ja paljunemisvõimet, kanduvad edasi tema järglastele. Tunnused, mis on seotud röövloomade parema saagi püüdmise ja saakloomadel  pääsemisega, kipuvad loodusliku valiku abil sattuma positiivsesse valikusse.

Kiskjatel on selliseid omadusi nagu teravad hambad, küünised ja mürk, mis suurendavad nende võimet toitu püüda. Neil on ka äärmiselt hästi arenenud meeleelundid, mis aitavad neil potentsiaalset saaki leida. Arvestage röövloomade võimet märgata potentsiaalset saaki enam kui kilomeetri kauguselt, muttide terav lõhnataju, öökullide võime tuvastada hiiri heli järgi, rästikute võimet tajuda saaklooma jälgimisel kehasoojust ja nahkhiirte ning delfiinide võime kasutada kajalokatsiooni. Kiskjad püüavad oma saaki kas potentsiaalset saaki jälitades või varitsedes. Tagaajamist kasutavad organismid on võimelised lühikesteks kiirendusteks. Need, kes varitsevad, kipuvad avastamise vältimiseks maskeeruma.

Sarnasel viisil on saakloomaliikidel omadusi, mis aitavad neil avastamist või püüdmist vältida. Paljud, näiteks leheputukad, koid, mitmesugused konnad ja väikesed sisalikud ning taimtoidulised imetajad, on krüptiliselt värvunud, et neid oleks raskem näha. Käitumuslikult nad „külmuvad“ pärast kiskja olemasolu avastamist. Selline vähene liikumine aitab neil paremini oma taustaga sulanduda ja pärsib kiskja võimet neid leida. Aga kui röövloomad tulevad  liiga lähedale, läheb saakloom põgenemiseks lendu, jookseb või hüppab. Kui järgneb tagaajamine, jääb saakloom tavaliselt ellu, kui nad suudavad jääda kättesaamatuks seniks, kuni kiskja väsib. Mõned liigid ostavad kiskja tähelepanu kõrvale juhtides lisaaega. Näitena võib tuua erksavärvilisi tagatiibu vilgutavaid koisid, saba ära andvaid sisalikke ja lima väljutavaid putukate vastseid. Sellised toimingud üllatavad kiskjat ja annavad saakloomale põgenemiseks paar lisamomenti.

Kui kiskja jälitab potentsiaalset saaki, jookseb kiskja oma õhtusöögi järele. Saakloom jookseb oma elu eest. Kui kiskjal ei õnnestu saaki tabada, jääb ta nälga, kuid ei vähene tema sobivus ehk ta ei hukku ja on võimeline järglasi andma. Seevastu, kui kiskja saaklooma kinni püüab, kaotab tabatud isend kõik edasised paljunemisvõimalused. See "elu-õhtusöögi printsiip" loob kahe liigi vahel evolutsioonilise võidurelvastumise. Sellel võistlusel kogeb saak tugevat selektiivset survet paremaks kohanemiseks, et vältida ärasöömist. Samal ajal peavad röövloomad ellujäämiseks ja paljunemiseks koguma piisavalt toitu ning ka neile avaldatakse selektiivset survet tunnuste jaoks, mis võimaldavad neil edukalt jahti pidada. Aja jooksul toob see võidurelvastumine kaasa tunnused, mis võimaldavad saagil paremini püüdmist vältida, samas kui kiskjad saavad saaki paremini kinni püüda.

Vastupidiselt seni esitatud näidetele on mõnedel saakloomadel silmapaistvalt ere värvus. Selline aposemaatiline värv aitab vältida saagiks langemist, andes potentsiaalsetele röövloomadele märku, et erksavärviline isend on mürgine. Toksiine võib toota kehas, nagu punasetäpiline vesilik (Notophthalmus viridescens), või neid võib saada passiivselt mürgiste taimede tarbimise teel, nagu monarhiliblikas. Mitte kõik erksavärvilised liigid pole tõeliselt mürgised. Mõnel neist on välja kujunenud mustrid ja värvid, mis jäljendavad mürgiste liikide omi. Sellised miimikad on näiteks Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril erakordselt polümorfne liblikas  Papilio dardanus.   

Herbivoorlus (taimetoitlus)

Taimetoit on loomade poolt taimse ainese tarbimine ja taimetoidulised on taimi sööma kohanenud loomad. Nagu röövloomade ja saakloomade interaktsioonides, soodustab see käitumine nii taimtoiduliste kui ka söödavate taimeliikide kohanemist. Näiteks taimetoiduliste tekitatud kahju vähendamiseks on taimedel arenenud kaitsevõime, sealhulgas okkad ja kemikaalid. Teadlased on tuvastanud tuhandeid taimseid keemilisi kaitseühendeid, sealhulgas meile nii tuttavaid ühendeid nagu nikotiin ja kokaiin. Tegemist on naturaalsete pestitsiidide ja herbitsiididega (ehk naturaalne ei ütle midagi aine ohutuse kohta).

Toitainete tarbimise maksimeerimiseks on paljud taimetoidulised välja töötanud kohandused, mis võimaldavad neil kindlaks teha, millised taimed sisaldavad vähem kaitseühendeid ja rohkem kvaliteetseid toitaineid. Mõnel putukal, näiteks liblikatel, on jalgadel keemilised andurid, mis võimaldavad neil taime maitsta, enne kui nad selle osa ära tarbivad. Taimetoidulised imetajad kasutavad sageli kibedate ühendite avastamiseks oma teravat haistmismeelt ja nad söövad eelistatavalt nooremaid lehti, mis sisaldavad vähem kemikaale.

Jäänud veel parasitism.