Rob Dunn kirjutab raamatus "The Wild Life of Our Bodies", et asi
pole selles, et oleme kaotanud teatud liike, vaid et me püüame eemaldada igasugust elu - parasiite, baktereid, metspähkleid
ja -vilju ning röövloomi. Tundub, et sooleusside kadumine teeb paljud meie
kehad haigemaks, nii nagu meie aju teatud osad, mis arenesid välja kiskjatega
toimetulemiseks, põhjustavad nüüd haigusi. Meie ajud on pannud meid puhastama
oma elu ülejäänud loodusest, kuid
ülejäänud keha, alates sisikonnast kuni immuunsüsteemini, mõtleb teisiti.
Teadlased,
kes uurivad meie loodusest eraldumise erinevaid aspekte, töötavad erinevates
valdkondades. Nad ei kipu omavahel rääkima, kuid on siiski jõudnud meie
ühenduse katkestamise tagajärgede ulatuse kohta sarnastele järeldustele.
Ükskõik,
kas lamate voodis või istute arvuti ees, kui teil on valus, siis on see teie iidse
päritolu valu. Teil on valu keskkonnast, millest te ilma olete jäänud. Meie
esivanemate savannid ja metsad on endiselt teiega. Need tulevad teie juurde
nagu puuduva jäseme valu, kui aevastate, valutab selg või tunnete hirmu.
Tulevad iga kord isegi siis, kui on vaja otsustada, mida istutada, mida süüa
või mida osta. See ajalugu jõuab mõne juurde rohkem kui teise juurde, kuid ühel
või teisel viisil jõuab see meie kõigini.
Omamoodi
äratundmisrõõm, kirjutasin kunagi oma raamatusse Eckhart Tolle ühest mõttest
- Tolle kirjutas oma raamatus, et
pisimagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel
tervikuga seotud. Kui sooviksid mingi sündmuste põhjuse jälile saada, peaksid
liikuma ajas tagasi, loomisloo algusesse.
Ja
kui ma vaatan oma kasse nautimas sooja magamisaset ja toitu ning seejärel
liikumas, metsik pilk silmis, nagu nad
poleks kunagi metsast välja tulnud...
Et ennast loodusega taaskord rohkem siduda,
ei ole vaja aga kõigil metsa (ehk ka metsikuks) minna.
Dunn
kirjutab, et lõppkokkuvõttes pole see, mida me oma igapäevaelus vajame, päris metsikus.
Me oleme endale kätte võidelnud võimaluse elada ilma malaaria, dengue, koolera
ja suurte kisjateta, kes võiksid ähvaradada meid ja meie lähedasi. Me vajame loodust, mis meie elu täiendaks,
võib-olla teatud osas metsikust. Sellest ajast peale, kui hakkasime kahjureid
pidama või tõrjuma, oleme seda teinud järjest kasvaval määral. Kuid meil tuleb õppida
seda tegema suurema hoole ja nüanssidega. Saame näiteks soodustada häid
baktereid oma suus ja pärssida halbu.
Immuunsüsteemi
taastamiseks saame oma kehasse tuua kahjutuid
nematoode. Me võime paljastada end liikidele, milles leiame rõõmu ja rahulolu.
Me suudame veel ambitsioonikamalt luua
rohelisi linnu, revolutsioonilisemaid linnu kui lihtsalt roheliste katustega
hooned, linnu, kus elust enesest on ehitatud terved müürid.
Nematoodid kuuluvad kõige arvukamate loomade hulka.
Jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist
mullas elavatest hulkraksetest loomadest on nematoodid arvukaimad, teistega
võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Muld meie põldudel ja
looduslikes taimekooslustes on asustatud nematoodide püsiasurkondadega. Taimi kahjustavate
nematoodide liigiline koostis oleneb juhuslikust introdutseerimisest,
taimkattest, mullast ja kliimast.
Palja
silmaga näeb tõesti vaid osa nematoodiliike, vaja on ikka suurendust.
Täiskasvanud loomad võivad olla ka paari millimeetri pikkused, kuid enamasti on
nad end rõngasse keeranud. Nendest saadakse aimu siis, kui taimed enam ei kasva
ja neil tõmbuvad lehed krimpsu. Aga nad on levinud kõikjal, ka korterites
toataimede pottides. Neid võib olla nii mullas kui ka taimevartes, -lehtedes ja
õites. Taime maapealsetes osades elavad nematoodid tekitavad pahku. Näiteks üks
liik elab meil kasteheintel ja kastikul ning tema elutegevuse tõttu muutub neil
seeme suuremaks, otsekui tungalteraks. Suuremad on loomade – inimeste, lindude
jt. parasiidid. Kõige suurem on Placentonema gigantissima, kes elab vaalade
platsentas ja võib kasvada kuni kaheksa meetri pikkuseks. Aga vabalt elavad
võivad olla umbes poole millimeetri pikkused või isegi 0,2 millimeetrit.
Tavaliselt
leidub igas grammis mullas mitukümmend nematoodi. Samblas (erandiks on
nematoodivaene turbasammal) on aga leitud kuni üheksasada, kompostmullas tuhat
üheksasada, kartuli-kiduussi koldes nelikümmend kuus ja haigete taimede
maapealsetes osades üle kuuekümne tuhande nematoodi iga grammi substraadi kohta.
Pole just isuäratav? Vaid mereäärsetel liivadel ei pruugi nematoodid nii
väikestesse proovidesse üldse sattudagi.
Dunn maalib ka üsna fantastilisi pilte, mis
kõik võiks loodusest linna tuua. Neid praeguseid ja tulevasi võimalikke
visioone linnadest on ikka jagatud:
Singapur |
Või miks mitte ka kodus. Etnobotaanik James Wong jagab oma väikest elupinda linnas 500 taimega.
Eelmisel
sajandil hakkasime kasutama antibiootikume, et tappa kõik soolestiku bakterid,
et vabaneda ühest probleemsest liigist.
See oli ka sajand, mil tapsime kõik putukad oma põldudel, et võidelda väheste
kahjuriliikidega. See oli samuti sajand, mil tapsime kõikjal hunte, et mõnes
kohas lambaid päästa. See oli sajand, mil puhastasime oma ruumide tasapinnad,
et „mikroobidest vabaneda”. Kõik need toimingud päästsid tohutult palju elusid,
kuid jätsid meile kingituseks ka uusi kroonilisemaid probleeme ja looduse,
milles puudus rikkus. Nüüd teame rohkem ja suudame targemalt tegutseda, et luua
endale loomulikum ja tervislikum elu. Meie
“puhtast elamisest” põhjustatud probleeme ei saa aga lahendada millegi nii
lihtsaga, kui porilombis mängimine. Meie ülesanne on luua enda ümber uut
tüüpi elus maailm, millega me suhtleme mitmel erineval viisil, elus maailm, kus
pole mitte ainult liik, kes elab üle metsade hävitamise, antibiootikumid ja muud
häired, vaid hoopis mõni arukam ja lopsakam looduskeskkond.
Et
kuna raamat voolab nüüd läbi parasiitide, kiskjate ja liikide omavaheliste
seoste maailma, teeksin lühikese kokkuvõtte, mida bioloogia selle kohta ütleb.
Kiskluse puhul üks organism tapab ja tarbib teist. Kisklus annab energiat, et pikendada eluiga ja soodustada kiskja paljunemist, põhjustades kahju saakorganismile. Kisklus mõjutab organisme kahel ökoloogilisel tasandil. Indiviidi tasandil on saaklooma elu/reproduktiivsus järsult katkenud ja ta ei anna enam kunagi järglasi. Kogukonna tasandil vähendab röövloom saakloomade populatsioonis isendite arvu.
Tuntuimad röövluse näited hõlmavad
lihasööjate käitumist, mille käigus üks loom sööb teist. Mõelge huntidele
põdrajahil, öökullidele hiirte või usside jahil ja putukatele jahti pidavatele karihiirtele.
Vähem ilmsed karnivoorluse suhted hõlmavad paljusid väikseid loomi, kes
tarbivad suuremat. Selline rühmarööv on levinud sotsiaalsete kiskjate, nagu
lõvide, hüäänide ja huntide kogukonnas. Grupiröövlust
esineb ka sipelgate ja sotsiaalsete ämblikega. See on aga ainult osa pildist. Seemnete tarbimine võib mõnikord olla röövlus.
Seemneid peetakse organismideks. Ideaalsetes tingimustes kasvavad seemned
taimedeks. Kuid seemne tarbimine tapab taime enne selle kasvamist, muutes
seemnete tarbimise röövluse näiteks. Eluline näide seda liiki röövlusest on, kuidas Sille toortoidu algusaegadel seemneleiba tegi 😎😁😎
Nepenthes |
Mitte kõik kiskjad pole loomad. Lihasööjad taimed, nagu Veenuse kärbsepüünis ja kanntaim (Nepenthes), tarbivad putukaid. Kanntaimed püüavad saaklooma seedeensüüme sisaldavas veekogumis, samas kui Veenuse kärbsepüünis püüab putuka kahe lehesagara vahele ja sulgeb putuka ning katab seedeensüümidega. Need taimed imendavad putukatelt toitaineid, kui need seedeensüümide abil kättesaadavaks muutuvad. Mikroskoopilisel skaalal tarbivad algloomad ja bakterid samuti saakloomi. Neil on oluline roll populatsioonide suuruse säilitamisel mikroobikooslustes, mis edendab mikroorganismide mitmekesisust ja aitab kaasa kogukonna stabiilsele struktuurile.
Kisklus ja kohanemine
Kisklus
mõjutab nii kiskjate kui ka saakloomade sobivust. Indiviidid peavad ellujäämiseks ja paljunemiseks nii sööma kui ka
vältima enda ärasöömist. Geneetiliselt määratud tunnused, mis parandavad
organismi ellujäämis- ja paljunemisvõimet, kanduvad edasi tema järglastele.
Tunnused, mis on seotud röövloomade parema saagi püüdmise ja saakloomadel pääsemisega, kipuvad loodusliku valiku abil sattuma
positiivsesse valikusse.
Kiskjatel
on selliseid omadusi nagu teravad hambad,
küünised ja mürk, mis suurendavad nende võimet toitu püüda. Neil on ka
äärmiselt hästi arenenud meeleelundid, mis aitavad neil potentsiaalset saaki
leida. Arvestage röövloomade võimet märgata potentsiaalset saaki enam kui
kilomeetri kauguselt, muttide terav lõhnataju, öökullide võime tuvastada hiiri
heli järgi, rästikute võimet tajuda saaklooma jälgimisel kehasoojust ja
nahkhiirte ning delfiinide võime kasutada kajalokatsiooni. Kiskjad püüavad oma
saaki kas potentsiaalset saaki jälitades
või varitsedes. Tagaajamist kasutavad organismid on võimelised lühikesteks kiirendusteks.
Need, kes varitsevad, kipuvad avastamise vältimiseks maskeeruma.
Sarnasel
viisil on saakloomaliikidel omadusi, mis
aitavad neil avastamist või püüdmist vältida. Paljud, näiteks leheputukad,
koid, mitmesugused konnad ja väikesed sisalikud ning taimtoidulised imetajad,
on krüptiliselt värvunud, et neid oleks raskem näha. Käitumuslikult nad „külmuvad“ pärast kiskja olemasolu
avastamist. Selline vähene liikumine aitab neil paremini oma taustaga sulanduda
ja pärsib kiskja võimet neid leida. Aga kui röövloomad tulevad liiga lähedale, läheb saakloom põgenemiseks
lendu, jookseb või hüppab. Kui järgneb tagaajamine,
jääb saakloom tavaliselt ellu, kui nad suudavad jääda kättesaamatuks seniks, kuni
kiskja väsib. Mõned liigid ostavad kiskja tähelepanu kõrvale juhtides lisaaega.
Näitena võib tuua erksavärvilisi tagatiibu vilgutavaid koisid, saba ära andvaid
sisalikke ja lima väljutavaid putukate vastseid. Sellised toimingud üllatavad
kiskjat ja annavad saakloomale põgenemiseks paar lisamomenti.
Kui
kiskja jälitab potentsiaalset saaki, jookseb kiskja oma õhtusöögi järele. Saakloom jookseb oma elu eest. Kui kiskjal
ei õnnestu saaki tabada, jääb ta nälga, kuid ei vähene tema sobivus ehk ta ei
hukku ja on võimeline järglasi andma. Seevastu, kui kiskja saaklooma kinni
püüab, kaotab tabatud isend kõik edasised paljunemisvõimalused. See "elu-õhtusöögi printsiip" loob
kahe liigi vahel evolutsioonilise võidurelvastumise. Sellel võistlusel kogeb
saak tugevat selektiivset survet paremaks kohanemiseks, et vältida ärasöömist.
Samal ajal peavad röövloomad ellujäämiseks ja paljunemiseks koguma piisavalt
toitu ning ka neile avaldatakse selektiivset survet tunnuste jaoks, mis
võimaldavad neil edukalt jahti pidada. Aja jooksul toob see võidurelvastumine kaasa tunnused, mis võimaldavad saagil
paremini püüdmist vältida, samas kui kiskjad saavad saaki paremini kinni püüda.
Vastupidiselt
seni esitatud näidetele on mõnedel
saakloomadel silmapaistvalt ere värvus. Selline aposemaatiline värv aitab
vältida saagiks langemist, andes potentsiaalsetele röövloomadele märku, et
erksavärviline isend on mürgine.
Toksiine võib toota kehas, nagu punasetäpiline vesilik (Notophthalmus viridescens), või neid võib saada passiivselt
mürgiste taimede tarbimise teel, nagu monarhiliblikas. Mitte kõik erksavärvilised liigid pole tõeliselt mürgised. Mõnel
neist on välja kujunenud mustrid ja värvid, mis jäljendavad mürgiste liikide
omi. Sellised miimikad on näiteks Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril erakordselt
polümorfne liblikas Papilio dardanus.
Herbivoorlus (taimetoitlus)
Taimetoit
on loomade poolt taimse ainese tarbimine ja taimetoidulised on taimi sööma kohanenud
loomad. Nagu röövloomade ja saakloomade interaktsioonides, soodustab see käitumine
nii taimtoiduliste kui ka söödavate taimeliikide kohanemist. Näiteks
taimetoiduliste tekitatud kahju vähendamiseks on taimedel arenenud kaitsevõime,
sealhulgas okkad ja kemikaalid. Teadlased on tuvastanud tuhandeid taimseid
keemilisi kaitseühendeid, sealhulgas meile nii tuttavaid ühendeid nagu nikotiin
ja kokaiin. Tegemist on naturaalsete pestitsiidide ja herbitsiididega (ehk naturaalne ei ütle midagi aine ohutuse kohta).
Toitainete
tarbimise maksimeerimiseks on paljud taimetoidulised välja töötanud kohandused,
mis võimaldavad neil kindlaks teha, millised taimed sisaldavad vähem
kaitseühendeid ja rohkem kvaliteetseid toitaineid. Mõnel putukal, näiteks
liblikatel, on jalgadel keemilised andurid, mis võimaldavad neil taime maitsta,
enne kui nad selle osa ära tarbivad. Taimetoidulised imetajad kasutavad sageli
kibedate ühendite avastamiseks oma teravat haistmismeelt ja nad söövad eelistatavalt nooremaid lehti,
mis sisaldavad vähem kemikaale.
Jäänud veel parasitism.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar