Hamblini raamatu „Clean“ võikski nüüd kokku võtta. Viimases peatükis räägitaks päris
palju keskkonnamõjust ja firmast, kes kogub kokku kõigi hotellide minemavisatud
seebid. Teate küll neid väikeseid ilusaid seepe, mida hotelli vannitubades
leida võib. Samas neid ei kasutata kunagi täiesti ära ja uuele kliendile
pakendist väljavõetud seepi ei jäeta. Raiskamine on tohutu. Clean the World
grupp on neid seepe kogunud, kokku sulatanud, uuesti vorminud ja saatnud rohkem
kui sajasse riiki 50 miljonit seebitükki.
Ühelt
poolt arenenud riigid ja teiselt poolt jätkuvalt need, kel pole ligipääsu kõige
esmasele hügieenile: puhtale veele, tualettruumidele. Ja on veel katastroofid.
2010 aastal Haitil toimunud maavärina järel suri ca 8000 inimest koolerasse –
haigusesse, mida oleks väga lihtsa hügieeni ja kätepesuga saanud endast eemal
hoida.
2020
on globaalselt alla 5 aastaste laste suremuse põhjuseks jätkuvalt hügieeniga
seotud haigused: peamiselt kõhulahtisus ja kopsupõletik.
Sarina
Prabasi, rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Water Aid juhataja, räägib
Etioopia veepuuduse probleemidest. Trahhoom (ladina keeles trachoma) on bakteri Chlamydia trachomatis põhjustatud silma
sidekesta krooniline põletik. Põletik põhjustab sarvkesta armistumist ning
silmalau ja silmamuna vahelise limaskesta paksenemist. Silmalaug moondub ja
ripsmed kaarduvad tihti sissepoole, ärritades sarvkesta, mis lõpuks muutub
läbipaistmatuks. See haigus on maailmas esikohal välditava nägemiskaotuse
tekitajana. Alla 10-aastastel lastel on oht nakatuda korduvalt. Mõnedes Aafrika
maades on nakatunud kuni 40% lastest.
Trahhoom
on hügieeniga seotud haigus, mida on pesemisega võimalik endast eemal hoida.
Lastel on see eriti levinud. Immuunsüsteem saaks sellest jagu aga sagedased
infektsioonid on liiast ja tavaliselt lõpeb see lõpuks pimedusega. Naistel
esineb seda 4 korda rohkem kui meestel.
Arnegumaades
jäävad tüdrukud koju mensese ajal – ainult seetõttu, et puuduvad esmased
hügieenivahendid ja võimalused kasutada tualettruumi ja vett. Seda juhtub eriti
palju Nepaalis. Mosambiigis on ainult 25% koolides tualettruum.
Hamblin kirjutab, et kui ta kuskil mainib seda, et lõpetas duši all käimise, siis inimesed mõtlevad kohe WC-s käimisest. Üksikud julgevad midagi küsida. Samuti märgib Hamblin, et kui teil on kummaline öelda välja sõna pärak (anus), siis tuleks minna üksi jalutama ja seda sõna niikaua endale korrutada, kuni see enam teid ei häiri.
Viimasel
ajal trendikaks muutunud niiskeid salvrätte ta peale WC kasutamist ei soovita,
kuna need ummistavad torustikku ja niisutatud ainesega, mis ei ole
mikrobioomile head. Viimased tooted reklaamivad end küll vees lahustuvatena aga
need ei ole jätkuvalt säästlikud. Sama kirjutas Gunter oma raamatutes The Vagina
Bible ja The Menopause Manifesto - ärge kasutage niisutatud salvrätte enda pühkimiseks. Hamblin ütleb, et hunnikute kaupa kuiva tualettpaberi asemel võiks
tualettpaberile tilgutada õige vähe vett ja siis taguotsa pühkida, mis on
efektiivsem puhastaja ja ei kuluta nii palju paberit. Käed tuleb loomulikult peale tualetis käimist puhtaks
pesta.
Mikrobioloogid räägivad, et oma mikrobioomi tuleb hoida - ei ole head ega halba mikroobi, on tasakaalutus.
Deepak
Chopra tuli 2017 aastal välja äriga müües eriliselt puhtaid luksuskortereid,
mille filtersüsteemid pidid tapma „kõik mikroobid“. Kui nüüd mikrobioloogide
teadmisi kasutada, siis võib sellistest elamispindadest midagi hoopis
vastupidist välja tulla.
Wellness tööstus pakub muidugi aerosoole
kasulike bakteritega, mida oma kodus kõikjale laiali pritsida. Hamblin märgib,
et raamatu kirjutamise ajal tuli Goop välja „homebiotic“ tootega (kodune
probiootiline sprei). Kuigi palju efektiivsem ja odavam viis oma kodus
mikrobioomi jaoks oleks avada aken. Juhul muidugi kui ei ole sudu.
Kokkuvõttes
on kõige olulisem puhtuse jaoks puhas vesi ja õhk. Kõik see ülejäänud toodete
virrvarr... Lihtsast seebist piisab küllaga ja sedagi mitte igale poole. Kõik
kosmeetikumid, lisandid, farmaatsiatooted hoiavad harva ära haiguse tuleku ja turg üritab toote kasutamist alati maksimeerida, mitte minimeerida.
Me
tahame oma aedades tappa kõik taimed peale üht sorti rohu. Sama kasutame enda peal. Meie vannitoad on
täis tuube, potsikuid, aerosoole, mis peaksid meid kaitsma välise maailma eest
ja nüüd lisanduvad sinna tooted, mis püüavad maha nühitud ökosüsteeme meie
juurde tagasi tuua.
1950
aastal elas linnades 751 miljonit inimest. 2050 aastaks peaks see number olema 2,5
miljardit. Järjest rohkematel inimestel on järjest vähem kokkupuudet loodusega,
päikesepaistega, ruumiga liikumiseks. Jätkuv vastuolu keskkonna tervise ja
inimese tervise vahel on kasvamas.
Kõige ohtlikum koht infektsioonide mõistes on haigla. Mäletan täpselt sama lauset mikrobioloog Martin Blaseri raamatust „Missing Microbes“. Olen sellest kunagi blogis mikrobioomi artiklites ka kirjutanud. Blaser kirjutas: "Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi." Ja nagu kiuste sai ta harvaesineva bakteriaalse haiguse ja pidi haiglasse minema.
Kõige nakatunum isik võib käis ruumist ruumi ja puudutada kõike. Kuigi arstid
pesevad hoolsalt käsi, on nende valged kitlid harva väga puhtad. Hamblin
kirjutab, et ei hõõrunud oma keha seebiga, kuid oma arstikitlit ta kaks päeva
järjest ilma puhastamata ei kandnud.
Ameeriklased
vaieldamatult maksavad liiga palju ja kasutavad ülemäära alates seepidest ja
isiklikest hügieenivahenditest kuni toodeteni, mis lubavad tuua tervist. Suur
osa neist teeb rohkem halba kui head. Need ei asenda looduses liikumist, puhast
õhku, häid inimsuhteid, loomi, taimi ja mullast pinnast, mis on mõeldud meie
mikroobi elustama ja hoidma ja toetama.
Täpselt nagu Blaser jõuab ka Hamblin järeldusele, et meid katvad ja ümbritsevad miljardid bakterid on elanud hästi enne meid ja elavad edasi hästi ka peale meid. Blaser kirjutas oma raamatus: "Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt."
Selle ökosteemi hoidmiseks ei ole meile vaja suurt midagi muud, kui magada hästi, süüa tervislikult, maandada stressi ja viibida palju värskes õhus.
Eks
me teame alateadlikult, et matkama minna on parem kui spordisaalis
treeninglindil joosta ja et aiatöö on parem kui kaubamajas šopata.
Hamblin
kirjutab, et talle on vastumeelne, kui inimestele müüakse aina tooteid lubadustega,
mis vett ei pea, kuid loodab, et see muutub. Optimist ühesõnaga!
Lõppsõnas
kirjutab Hamblin, et tema raamat ilmus ja hakkas levima keset pandeemiat. Ja
sel ajal kui kõik arstid igal pool aina hüüdsid: peske käsi, hoidke puhtust,
tuli tema raamat, kus paluti hoida mikrobioomi ja loobuda duši all
käimisest. Sellest hoolimata ütleb Hamblin, et raamatut ei tasu tõlgendada
valesti: käsi tuleb pesta ja seep on omal kohal seal kus viirused liiguvad.
Antibakteriaalsed vahendid viiruste puhul ei aita, seega kõikvõimalike antibakteriaalsete
vahenditega ennast üleni kokku määrida kindlasti ei ole vaja. Seep ei ole iseenesest
hea ega halb, see võib olla mõlemat – oleneb millistel asjaoludel, kui palju ja
kuidas seda kasutada.
Sellega on
raamat läbi ja võib asuda uue kallale.
Lõppude lõpuks oleme siin maailmas arenenud koos erinevate olenditega. Meil on oma bakterid, parasiidid ja ussikesed. Kas neil võib olla meie kehas mõni eesmärk - kasulik eesmärk?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar