Paljud
näevad probiootikumi antibiootikumide vastandina. Antibiootikum tapab baktereid
ja probiootikumiga paneme neid siis tagasi. Hamblin kirjutab, et tema näeks
antibootikumi vastandina pigem prebiootikumi – üks tapab ja teine toidab.
Probiootikum sisaldab harva mitut bakterit ja ka siis on see pärit mujalt kui
inimese mikrobioomist ja ei pruugi meil üldse pidama jääda. Toidulaua loomine
meie oma bakteritele on hoopis rohkem mitmekesisust ja järjepidevust toetav.
Hamblin
küsib ka NIH Julie Segre käest tema isikliku hügieeni kohta. Serge ütleb, et ta
soovitab alati pesta käsi vee ja seebiga ning seda mitte alahinnata. Selle
lihtsa protseduuri väärtus tuleb ilmsiks haiguspuhangute massilisema leviku
ajal („Clean“ ilmus enne Covidi tulekut). Kuid kindlasti kasutame me liiast antibakteriaalseid seepe.
Samuti räägib Segre, et naha mikrobioomile pannakse tugev alus lapsepõlves ja kuigi lapsed kasvavad nö oma nahaekseemidest välja, mõjutavad need hilisemaid allergiaid ja infektsioone täiskasvanuna. Kui raskete haiguste puhul on immuunsüsteem praktiliselt seisma pandud (näiteks elundi siirdamised, tugevad ravimid) ja inimese nahka desifintseeritakse määrani, mil naha mikrobioom on täielikult minema pühitud, siis ravi lõppedes taastub mikrobioom sellisena nagu see oli lapsena.
Kui
soolestiku mikrobioom saab kannatada ja inimesele istutatakse ümber soolestiku
bakterite kogukond – siis see jääb sinna pidama. Nahk koosneb erinevatest
mikrobioomidest ja on raske panna nahale mingi konkreetne tervislik
kogum. Naha mikrobioom taastub ise aga just siis sellisena nagu lapsepõlves.
Immunoloog Susan Wong, kes uurib naha mikrobioomi lisab, et siinne mikrobioom sünniks nagu sügavalt naha pooridest. Sestap on kahtlane, et mingid spreid või ühe-kahe bakteriga määrded nahal pidama jääksid.
Kuid
teadus on veel kaugel sellest, et hakata
elusate bakteritega mõjutama lapse nahka. Kui ma võiks siia nüüd lisada
üdini skeptilise kommentaari – siis alternatiivne looduslik meditsiin nagu ka
suurtööstus oleks selleks valmis küll. Kui miski ikka raha sisse toob, mis
tähtsust omab see, kas me teame piisavalt või ei. Ka „naturaalne“ kaubandus ei
ole sellest vaba. Lastele suunatud looduslikke tooteid on hunnikute viisi.
2018
ilmus töö ekseemi ravist. Ekseemis möllas bakter Staph. aureus. Ja seda ei
ravitud mitte antibiootikumiga, vaid pihustati 6 nädala vältel 2xnädalas juurde
bakterit nimega Roseomonas mucosa. Ja see aitas, kuna leiti, et Roseomonas tootis aineid, mis Staph.
aureuse populatsiooni vähendas (kuid ei
hävitanud).
Kui rääkida loodusest, siis on veel üks asi, mis paistab aitavat Staph. aureuse vohamise vastu ja see on päikesepaiste. Norra teadlased leidsid, et 4 nädalat regulaarset päikesevanni ja Staph. aureuse populatsioon taandus taas oma normaalsele tasemele.
Kuidas
aga miski konkreetse isiku puhul toimima hakkab, on võimatu täpselt paika
panna. Segre sõnul tasub vaadata foorumitesse – kõikjal kus keegi kiidab
taevani mingit nahahooldustoodet, on alati neid, kes ütlevad, et see mõttetu aja
ja raha raiskamine.
Põikan
raamatu juurest ajalehtede manu ja lüües New York Times otsingusse Candida auris, tuleb päris palju
artikleid. Viimane
juulist 2021:
„Surmav, raskesti ravitav seeninfektsioon, mis on levinud USA hooldekodudes ja haiglates, on muutunud veelgi ohtlikumaks, leiavad teadlased, kes on esmakordselt tuvastanud mitmeid juhtumeid, kus Candida auris, oli kõigi olemasolevate ravimite suhtes täiesti resistentne.
Föderaalsete tervishoiuametnike sõnul on see koronaviiruse pandeemia ajal veelgi laiemalt levinud ning ülekoormatud haiglad ja hooldekodud näevad vaeva, et kohalike haiguspuhangute ohjeldamiseks vajalike järelevalve- ja kontrollimeetmetega sammu pidada.“
Eks
arvata on, et bakterid ja muud pisielulised on oma elu kaitseks end
relvastavad, kusjuures meie endi kaitseks. Keskmine inimene on kasutanud liiga palju
antibiootikume ja hoidnud liigset puhtust, naturalistid on kasutanud liiga palju
looduslikke antibiootikume – see mis looduslikus antibiootikumis labori oma
kangusest puudu jääb, see saab järgi võetud suuremate kogustega (ainult jumal
teab, miks naturalisti kapiriiul on potsikuid rohkem täis, kui mittenaturalisti
oma), imerohu tarbijatel ei hakka immuunsüsteem üldse tööle – st nohu, köha,
palavik, valu ja põletik on imerohu abil täiesti kadunud - varsti on inimene nii imeline, et lakkab
siin patusel maal eksisteerimast.
Selle aasta veebruari kaart näitab, et Eestis seda leitud ei ole. Äkki peidab end hästi? On ju selline pisike 😏
2019
aasta artiklis „Bakterite kättemaks: miks me oleme sõda kaotamas?“ kirjutatakse:
„Mullu mais tehti Mount Sinai haigla Brooklyni filiaalis kõhuoperatsioon eakale mehele. Vereanalüüsist selgus, et ta oli nakatunud äsja avastatud mikroobiga - nii surmava kui ka salapärasega. Arstid viisid mehe kiiresti intensiivravi osakonda.
Mikroob, seen nimega Candida auris, nakatab nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesi ja levib vaikselt kogu maailmas. Viimase viie aasta jooksul on see tabanud Venezuela vastsündinute osakonda, pühkinud läbi Hispaania haigla, sundinud Briti mainekat meditsiinikeskust oma intensiivraviosakonna sulgema ning juurdunud Indias, Pakistanis ja Lõuna -Aafrikas.
Hiljuti jõudis C. auris New Yorki, New Jerseysse ja Illinoisi.
Vana mees Sinai haiglas suri pärast 90 päeva sealviibimist, kuid C. auris mitte. Proovid näitasid, et see oli kõikjal tema toas, nii invasiivne, et haigla vajas spetsiaalseid puhastusseadmeid ning pidi selle likvideerimiseks välja rebima osa lae- ja põrandaplaate.
"Kõik oli positiivne - seinad, voodi, uksed, kardinad, telefonid, kraanikauss, tahvel, postid, pump," ütles haigla president dr Scott Lorin. "Madrats, voodireelingud, kanistriaugud, aknakatted, lagi, kõik toas oli positiivne."
C.
auris on nii visa, kuna see on peamiste seentevastaste ravimite suhtes resistentne,
mistõttu on see lisanduv näide ühe maailma kõige raskemini ravitava terviseriski
gruppi: ravimiresistentsed infektsioonid, mis aina kasvavad.
Rahvatervise
eksperdid on aastakümneid hoiatanud, et antibiootikumide liigne kasutamine
vähendab nende ravimite efektiivsust, mis ravivad bakteriaalseid infektsioone. Kuid
viimasel ajal on toimunud ka resistentsete seente plahvatuslik kasv, lisades mikroobide
resistentsusele uue ja hirmutava mõõtme.
"See
on tohutu probleem," ütles Londoni Imperial College'i seente epidemioloogia
professor Matthew Fisher, kes oli kaasautor hiljutisele teaduslikule ülevaatele
resistentsete seente leviku kohta. "Me sõltume sellest, kas suudame patsiente
seenevastaste ravimitega ravida."
Lihtsamalt
öeldes arendavad seened, nagu ka bakterid, tänapäevaste ravimite suhtes
ellujäämiseks kaitsemehhanisme.
Resistentseid mikroobe nimetatakse sageli "superbakteriteks", kuid see on lihtsustatud variant, kuna need ei tapa sugugi kõiki. Need kõige surmavamad inimestele, kellel on ebaküps või nõrgenenud immuunsüsteem, sealhulgas vastsündinutele ja eakatele, suitsetajatele, diabeetikutele ja autoimmuunhaigustega inimestele, kes võtavad organismi kaitsevõimet pärssivaid steroide.
Teadlased
ütlevad, et kui uusi tõhusamaid ravimeid välja ei töötata ja antimikroobsete
ravimite tarbetut kasutamist järsult ei piirata, levib risk tervemale
elanikkonnale.“
Aga
raamatus „Clean“ on jäänud veel viimane peatükk „Refresh“!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar