Parasiidid või partnerid vol 8 - ravi Mehhikos

 

Kidaussi vastsed küpsevad vormi, mis võivad tungida läbi inimeste naha ja soolestikus elavad nad oma elu kolm kuni seitse aastat või, kui neil hea on, isegi kauem. Kui peaks saama isase ja emase, võivad nad muneda, kuid nende arv inimkehas ei suurene. Nende munad lastaks Debora tualetist  California (kus Debora elab) kanalisatsioonisüsteemi. Ta ei peaks iga kahe nädala tagant võtma klaasitäit piitsusside mune. Ta võiks ravi läbi viia üks kord kolme aasta jooksul - või võib-olla harvemini, kord kümne aasta jooksul.

Debora perekond tuletas talle meelde, et selline ravi kannab endas riske. Debora teadis seda, kuid ta oli juba niigi oma haiguse ja raviga riskitsoonis.

Mees, kelle juurde Mehhikosse Debora suundus, oli Jasper Lawrence. Lawrence oli varasemalt töötanud Silicon Valley reklaamifirmas, saatjaks järjest tugevnev astma. Ta oli haige olnud lapsest saati, kuid haigus aina ägenes. Külastades oma sugulasi Inglismaal, jäi talle silma BBC dokumentaalfilm kidaussidega astma ja multiplex sclerosise ravist.

Lawrence veetis järgmised kuud lugedes ja uuesti läbi lugedes kõike, mis usside ja tervise kohta leida sai. Ta ei olnud teadlane ja seetõttu olid artiklid tema jaoks alguses rasked, nagu  enamiku inimeste jaoks, kes otsustavad oma tervise enda kätesse võtta. Teadust oli raske mõista teadlaste žargooni tõttu, aga ka seetõttu, et teadlased ise ei teadnud täpselt, mis toimub.

Ta valis samuti kidaussid ja asus otsima, kuskohast ta võiks neid saada. Ja ainsaks võimaluseks oli minna sinna, kus neid on palju. Nii sõitis Lawrence Kameruni. Ta oli linnainimene ja ettevõtja, polnud varem kunagi käinud arengumaades. Aga nüüd ta oli siin, nägi kogu seda vaesust, leeprahaigeid, kerjavaid lapsi, õnnetusjuhtumeid jpm. Lawrence peatus perekonna juures, kellega oli tutvunud lennukis. Ta rääkis, miks ta oli tulnud ja perekond võis pidada teda natuke segaseks, kuid ta ei olnud ometi esimene, kes saabus siia otsimaks ravi või rikkust. Ta soovis minna siin kõige mustematesse ja saastunumatesse paikadesse, käia need kõik paljajalu läbi.  

Lawrence otsis kohti, kus võiks leiduda inimeste väljaheiteid. Tal ei tulnud kõndida läbi värskete väljaheidete – kuigi ta seda veel ei teadnud, ei oleks sellest abi olnud. Isegi kui värskes väljaheites on kidaussi mune, vajavad need aega, et küpseda. Tal oli vaja kõndida seal, kus väljaheited juba kuivanud. Ja kui ta neid kohti otsis, sai ta palju sõimata ja mida rohkem ta püüdis selgitada, seda vihasemaks inimesed läksid. Aga ta kõndis ikka edasi, kuni ühel päeval tundis jalas torkivat valu ja teadis, et kidaussi vastne on leidnud tee tema kehasse.

Kui Debora valmistus minema Mehhikosse, siis ta teadis juba, et Lawrence oli käinud Kamerunis ja saanud sealt kidaussi. Ja ka seda, et see oli tema kehas teinud teekonna läbi südame, kuni jõudis soolestikku. Ja seal see parasiit suhestus kuidagi tema immuunsüsteemiga ning tulemuseks oli astma täielik taandumine. Lawrence keha ei reageerinud enam igale allergeenile ja igale õietolmu terakesele.

Ja kuna Lawrence tundis ennast nii hästi, otsustas ta hakata pakkuma võimalust ka teistele.

Deborah sõitis Mehhikosse, läks kliinikusse, kus Lawrence assistent tema kehasse parasiidi viis. Kokkuvõttes oli reis Debora jaoks vähem rahuldav, kui ta arvas. Esiteks maksis see reis ja kliinikuskäik kokku 8000 dollarit. Ja uss oli pärit Lawrence kehast st munad saadi Lawrence väljaheitest. Mees, kes talt vereproovi võttis, oli mustade küünealustega. Ka kliiniku kontor polnud eriti puhas...

Kolmandal päeval pärast kojujõudmist oli Debora ikka haige. Läks veel veidi aega ja ta jäi haigemaks, tekkis palavik – võib-olla parasiidi sisseseadmisest. Haigus süvenes koos palavikuga. Siis hakkas väga aeglaselt minema paremaks. Siis läks taas palju halvemaks, tekkis artriit ja pahkluud paistetasid üles. Siis läks paremaks ja palju paremaks. Ja mingi aja jooksul oli ta terve. Kuid seejärel toimus taas sümptomite ägenemine. Ta lasi endale parasiidi uuesti panna. Paistis, et pärast iga parasiidi lisamist oli tal väga hea mõned kuud ja seejärel, võib-olla parasiit suri, läks taas kõik halvemaks.

Dunn kirjutab, et me tahame, et meditsiin oleks efektiivne, täpne ja teaduslike faktidega kaetud. Kõigil kirurgidel on häid ja halbu päevi, ja ideaalis tahame teada, mis neid kahte eristab, et kalduda ikka heade päevade poole. Debora Wade'i lugu on üsna hea näide sellest, et üsna sageli see, mida teame ravi kohta on, et see toimib - mõnikord.

Me näeme endiselt oma keha nagu masinat, mis vajavad siin väikest haamrilööki, seal veidi keevitamist ja aeg-ajalt lisame mõned kemikaalid, et meid puhastada. Kuid meie kehad ei ole masinad. Need on organismid, mis arenesid välja kontekstis teiste looduslike liikidega, organismid, mis on täis hulgaliselt detaile, organismid, mis vaatamata mitme sajandi arstiteaduse arengule on põhimõtteliselt täis salapära.

Ja ma ei näe vahet siinkohal meedikute ja naturalistide vahel. Ka naturalistid suhtuvad kehasse reeglina kui masinasse - mõeldes, et C vitamiini või B vitamiini või magneesiumi või must pässiku või kollageeni või imerohu megadoosid on need, mida keha mitmekesisus vajab. 

Me vajame rohkem teavet ja eelkõige on meil vaja rohkem teada, kuidas ja koos kellega me oleme arenenud ja miks.

Meie peamine ravimeetod selliste raskete haiguste nagu Crohni tõvi puhul, on kasutada sümptomeid leevendavaid ravimeid, kuid see on parimal juhul jäämäe tipp. Kui küsida, kas Crohni tõbe, diabeeti või midagi muud tuleks ussidega ravida või mitte, siis oleme vastusega endiselt metsikus padrikus. Me teame nii vähe, et meditsiiniringkonnad ei saa tegelikult head vastust anda. On selge, et ussid ei ole lihtne imerohi. Ja tundub ka, et ussid ei tööta kõigi jaoks.

Lawrence väidab, et kaks kolmandikku tema patsientidest on olnud edukad. Kuid on patsiente, kes ei võta enam hiljem ühendust. Debora väitel on nende hulgas, kes Mehhikos käinud 70% saanud abi. Ja nende hulgast tulevad muidugi imelood. Kuid samade haigustega on patsiente, kes pole abi saanud. Debora ise on kontaktis veel kolme Crohni tõve patsiendiga, kes proovinud sama lähenemist. Neil kõigil on olnud hea olla kuskil 6 kuud ja siis, võib-olla parasiidi surma tõttu, hakanud taas halvem. Uus parasiit on seni paistnud neid aitavat. Võib-olla.

Debora toetub siiani oma parasiitidele, kellega ta nüüd ise püüab nakatuda. Tal on tekkinud uusi sümptomeid – kuid neid on alati tekkinud ka siis, kui ta proovib uut ravimit.

Samal ajal viiakse Nattinghami Ülikoolis läbi juba uut uuringut, uuringuid parasiitidega tehakse ka Edinburgis ja Londonis, Austraalias ja USAs.

Dr Pritchardil Nottinghamis on kahtlemata õigus: see, mis toimub Mehhikos, on metsik. See, mida Jasper Lawrence teeb, on tõestamata, ja see pole uuring teaduslikus mõttes. Teisisõnu, puudub kontroll, tulemuste tegelik jälgimine ja võrdlus sellega, mis juhtub patsientidega, kes abi ei saa. Nii et kui teil on Crohni tõbi, mida peaksite tegema? Kas teil on lootust, kui teil on allergia või diabeet või põletikuline soole sündroom või MS ja soovite meeleheitlikult tervislikumat elu? Tundub selge, et parasiidid ja need haigused on omavahel seotud, kuid vähem selge on kuidas täpselt need seotud on.

Meil oleks vaja tagasi minna vanade aegade juurde, kuid need on juba igaveseks läinud. Meil tuleb leida uus viis, kuidas vanu asju kokku panna. Võimalik, et meil on vaja parasiite kodustada ja kasvatada endale sobivaks, et saaksime vähendada negatiivseid asjaolusid ja suurendada positiivseid väljundeid.

Dunn küsib endalt, mida tema sellisel juhul teeks? Tõenäoliselt, arutleb ta, püüaks ta minna sinna, kus selliseid parasiite leidub naturaalselt, kuid ta valiks hoolikalt kohta. Samas märgib Dunn, et ta on üksjagu maailma eri paigus rännanud ja palju käinud paljajalu, nii et võib-olla on ussid tal juba olemas.

Ideaalseid võimalusi ei ole olemas. On meie olukorra segased reaalsused, kus me oleme oma ajalooga seotud nii keerulistes võrkudes, et me ei saa neid päriselt täiesti lahti harutada, see ei ole lihtsalt võimalik. Õppetund, mida ussid selgelt pakuvad, on aga see, et vana meditsiinimudel, milles me lihtsalt mikroskoopilise ja ka suurema elu oma kehalt maha nühime, on vale. Meie keha peamised süsteemid, sealhulgas meie immuunsüsteem, arenesid kõige paremini siis, kui meie peal elasid teised liigid. Me ei ole lihtsalt teiste liikide peremehed, me oleme kaasasukad ja ei olegi selgeid piire hea ja halva ning meie ja nende vahel.

Ja parasiidid pole ju ainukesed, meie keha on täidetud veel bakterite ja viiruste ja seentega.

Rob Dunn raamatust "The Wild Life of Our Bodies"