Suhkur, mis ei tapa ... vol. 1

Kes oleks toortoitu kritiseerima veel parem inimene, kui mina, kes on seda nii palju kiitnud? Ma olen sellega kaua tegelenud, mul on pikk kogemus ja teooriat samuti loetud omajagu. Armumise aeg on ümber, ja vaatan kogu teemat kainema pilguga J. Sestap, kes on selle tee alguses võiks selle artikli lihtsalt vahele jätta – võibolla ka mitte. Sest armumise alguses ei jõuagi kriitika kunagi kõrvapinnalt kaugemale. Ja see on kogemuse saamiseks hädavajalik. Igalühel on oma isiklik kogemus.

Kunagi märkis üks sõbranna, et kui ta kuuleb kedagi tulihingeliselt midagi pooldamas, siis tekib temas vastupandamatu vajadus vastu rääkida. Isegi juhul, kui ta ise on räägitavaga täiesti nõus. Hakkasin hiljem märkama enda puhul sedasama tendentsi. Ja ka veel seda, et mida rohkem öelda „ei iial“ seda lähemal pöördepunkt on. Reaalsusel on kombeks anda kogemust mündi mõlemalt küljelt. See võimaldab elu mõista ja aktsepteerida mitmest vaatenurgast. Ühelgi asjal pole ainult hea ega halb pool. Tasakaalus asi on taskaalus oma heas ja halvas. Ja vist ei saa kunagi korrata liiga palju: AINE KOGUS TEEB AINEST MÜRGI...Igal ainel, ka veel on toksiline kogus. Seda saab lähemalt lugeda siit https://paikesetoit.blogspot.com/2019/12/akuutne-ja-krooniline-toksilisus.html

Viimase tooršokolaadi artikli kommentaarides olid ilmselged viited „hirmsale“ suhkrule. Ja nii tekkis soov seda vaesekest tema heas üles leida. Mida sa suhkrust tegelikult tead? Peale kõigi nende internetistaaride kommentaaride ja siin-seal visatud vihjete või dieete reklaamivate ütluste kohta? Ise olen selline meesõber - aga mul pole illusiooni, et ma võiksin mett süüa valimatus koguses ja see teeks mu kehale aina head. Teelusikas päevas on pakutud normiks :) ja mida rohkem mina mett söön, seda rohkem peab mesilane suhkrut sööma. 

Googeldasin suhkrut – toksiline, kokaiin, mürk, narkootikum jne, jne. Vau, kui palju suhkrut materdatakse – kõik maailma halb on tema õlgadel. 

Ja tekibki trots – miks siis kohe nii paha. Aga kui sukelduda sellesse magusasse sügavikku ilma eelarvamusteta ...

Kas siis suhkru puhul võtta aluseks Kareni „teadmised“ facebookist või dieedi ja toidulisandimüüja  Instagrammi postitused ja youtube videod? Siit leiab ju viiteid uuringutele – rottidega küll aga ka palju tuginemist isiklikele kogemustele? 

Tooršokolaad ja kõik see isetehtud maius maitseb kusjuures palju paremini, kui sa ei KARDA suhkrut, isegi kui sa eelistad kasutada mõnd muud magustajat. Ja kui pole vaja tõestada oma valikute paremust-õigsust, siis on juba õige rahulik olla. Vähema hirmuga on mõnusam :)

Kuidas siis faktidega on:

Kui vaatame riske tervisele, siis millised on need suured riskid ja mis rohust madalamad:

Mõne uuringu kohaselt on rämpstoit sama sõltuvust tekitav kui narkootikumid, kuid eksperdid ütlevad, et see, kui sõltuv miski aines on ja kas inimene satub sõltuvusse, on komplitseeritum teema.

Viimastes pilkupüüdvates pealkirjades viidatakse rottidega tehtud uuringutele, sh et roti naudingu piirkond ajus aktiveerus Oreoga tugevamalt, kui kokaiiniga.

2011. aasta uuring leidis, et "toidusõltuvusega" inimeste ajud reageerisid rämpstoidule samamoodi nagu narkomaaniaga inimeste ajud reageerivad narkootikumidele.

Kuid lihtsalt see, et rämpstoidud ja narkootikumid võivad aktiveerida sama ajupiirkonna, ei tähenda see ekspertide arvates, et nad sõltuvust tekitavad.

Reeglina kui „loobutakse suhkrust“, siis loobutakse palju enamast – saiakestest, kookidest, kommidest jpt maiustest. Kaloraaž, mis menüüst kaob on märkimisväärne ja toob oodatud kaalulanguse. Pahaks aga tembeldatakse ainult suhkur.

Byron Katie on mitmeid kordi toonud välja sellise pööramise – Kui keegi ütleb  „Suhkur on mürgine“, siis paned sõna „suhkur“  asemele“ Minu mõtlemine“ ja saad uue mõtlemapaneva tähendusega lause: „Minu mõtlemine on mürgine“...

Kas pole? Suhkur on meie keha alusenergia – energiat toodetakse meie kehas glükoosist. Sõimates suhkrut, sõimame iseenda keha.

Millisteks lihtsuhkruteks (monosahhariidideks) erinevad suhkrud: siirup, suhkur, mesi lagunevad:

Mis on sõltuvus?

Sõltuvus hõlmab nii bioloogilise kui ka käitumusliku komponendi.

Ohio Riikliku Ülikooli Wexneri meditsiinikeskuse psühholoog Brad Lander märgib: “Meie ajju on kindlalt programmeeritud, et teatud asjad on meeldivad, näiteks söömine ja seksimine. See aju "premeerimise tsükkel" tagab, et me teeksime tegevusi, mida vajame ellujäämiseks.“

"Kõik, mis stimuleerib prememeerimist (head enesetunnet, õnnetunnet), tõlgendatakse kui eluks vajalikku ja seda tuleb korrata," ütles Lander. 

 

National Institute Drug Abuse kliinilise neuroteaduse ja käitumuslike uuringute osakonna juhataja dr Joseph Frascella märgib: „Kuid paljud asjad, mis pole tegelikult eluks vajalikud, võivad seda premeerimisprotsessi stimuleerida, sealhulgas narkootikumid, suhkur, rasvane toit ja isegi sellised asjad nagu hasartmängud ja liikumine (treening).“ Nendest ainetest saadav rõõm tuleneb dopamiini vabanemisest ajus, mis toetab sedalaadset käitumist.

Selle tsükli stimuleerimine ei tekita aga ilmtingimata sõltuvust, see tähendab ainult seda, et sel viisil toimivad ained võivad sõltuvust tekitada, ütles Frascella.

Neurofarmakoloog ja California Ülikooli Los Angelese sõltuvuskäitumise keskuse direktor Edythe London nõustub sellega. "Just sellepärast, et nende tegevustega tegelemisel on ajuskeemides üht teist ühist, ei tähenda see, et nad kõik sõltuvust tekitaksid," sõnas London.

Sõltuvuse peamine tunnus on kontrolli kaotamine aine kasutamise üle - näiteks suurema koguse tarvitamine, kui peaksite või tarvitamise suurendamine, hoolimata sellest, et aine on kahjulik - ning ka iha selle järele, ütles Frascella.

Sõltuvuses olevad inimesed võivad obsessiivselt mõelda millegi saamise peale, ja seda nii palju, et see domineerib nende elus ja neil tekivad võõrutusnähud, kui nad loobuvad, ütles Lander.

Lõppkokkuvõttes - sõltuvusse sattunud inimese jaoks on teatud kindla aine kasutamine tema elu negatiivselt mõjutav, märgib London.

Võrreldes narkootikume

Inimeste puhul on raske kindlaks teha, kas üks aine on teisega võrreldes rohkem, vähem või võrdselt sõltuvust tekitav.

Selle põhjuseks on asjaolu, et sõltuvuse kalduvust mõjutavad nii paljud tegurid, sealhulgas aine kättesaadavus, inimese geneetika kui ka varasemad kogemused narkootikumidega, ütles Frascella.

Sellegipoolest võib narkootikumide sõltuvuse potentsiaali mõjutada ka narkootikumi intensiivsus - näiteks mõjumise kiirus või „laksu“ tugevus. Narkootikumid, mis annavad üsna kiiresti võimsa "laksu", võivad põhjustada sõltuvusi, mida on raskem ravida, ütles Lander.

Parim viis aine sõltuvust mõõta on see, kui kõvasti loom selle nimel tööd teeb, märgib London.

"Loomad teevad kokaiini jaoks väga-väga palju tööd. Kui seda lubada, näljutavad nad ennast," ütles London. Loomadega tehtud uuringud ei tähenda aga alati sama tulemust inimestele.  

 

Kas sa võiksid olla suhkrust sõltuvuses?

Ehkki paljudele inimestele meeldivad maiustused ja nad valiksid magustoiduks tõenäoliselt puuviljade asemel šokolaadikoogi, ei tähenda see, et nad oleksid suhkrust sõltuvuses, ütles Frascella.

Kuid väike protsent inimesi võib tõeliselt sõltuvusse jääda, kogedes sõltuvuse iseloomulikku kontrolli kadumist toidu osas, ütles Frascella.

London ütles, et ta ei nimetaks seda suhkrusõltuvuseks, vaid pigem "patoloogiliseks rasvumiseks".

"Kontrollimatu söömisega kaasneva patoloogilise rasvumise ja sõltuvuste vahel on selged sarnasused," sõnas London.

Rasvunud inimestel on ajupiirkonnas nimega striatum vähem dopamiini retseptoreid, mis on iseloomulik ka narkomaaniast sõltuvatele inimestele, teatas London.

"Seoses USA inimeste plahvatusliku rasvumisega on selge, et [mõnel] inimesel on kontrollimatu kaloritarbimine," ütles London.

 

https://www.livescience.com/40749-addiction-drugs-sugar.html

Kas suhkur põhjustab kehakaalu tõusu?

USA andmetel sööb keskmine ameeriklane iga päev 20 teelusikatäit suhkrut. See ületab tunduvalt Ameerika Südameassotsiatsiooni soovitust - 6 teelusikatäit päevas naistele ja 9 teelusikatäit päevas meestele.

Erinevad uuringud on tõmmanud seose suhkru tarbimise ja liigse kehakaalu vahel. "Ma ei usu, et meil oleks piisavalt tõendeid, mis viitaksid sellele, et suhkur on rasvumiseepideemia põhjus," ütleb Johns Hopkinsi kardioloog Chiadi E. Ndumele, M.D., M.H.S. "Kuid on piisavalt tõendeid selle kohta, et suhkru suurenenud tarbimine on oluline kaalutõusu toetaja."

Tundub, et kõik need magusad suupisted mõjutavad ka südant. 2014. aastal ajakirjas JAMA: Internal Medicine avaldatud uuringus võrdlesid teadlased inimesi, kes tarbisid palju lisatud suhkrut (moodustades 17–21 protsenti nende kogu päevasest kalorist) inimestega, kes sõid vähem suhkrut (vaid 8 protsenti kogukalorist) . Kõrge suhkrusisaldusega inimeste rühmas oli 38 protsenti suurem risk surra südamehaigustesse. 

https://www.hopkinsmedicine.org/health/wellness-and-prevention/obesity-sugar-and-heart-health

 Vaadates graafikut (b) - siis on näha, et kõikide suhkrute: lauasuhkru, fruktoosisiirupi, mahla tarbimine on langustrendis, samas ülekaal jätkab oma tõusu

 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1570677X19301364

 

Kaks kolmandikku USA elanikkonnast on kas ülekaalulised või rasvunud. Rasvumine on välditavate haiguste ja kõrgete tervishoiukulude üks peamisi põhjustajaid. USA-s ulatuvad need kulud praeguste hinnangute järgi 147–220 miljardi dollarini aastas. Rasvumine on mitmefaktoriline haigus: geneetika, elustiili valimine, ainevahetus ja toitumine. Kaalujälgimise võtmeks on soovitatud madala rasvasisaldusega dieete. Viimase 30 aasta jooksul on inimeste toitumisrasvade rasvasisaldusega kalorid langenud, kuid ülekaalulisuse määr kasvab jätkuvalt. Tõendite kohaselt soodustavad kõrge suhkrusisaldusega dieedid rasvumise teket. Suhkrutarbimise mõju kaalutõusule ja keharasva kogunemisele on aga endiselt vaieldav teema.  https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6959843/

"Suhkur ... Ohhhh, kallis mesi." (laulust „Sugar, sugar“ – sugar, oh honey, honey)

The Archies  ei teinud nende kahe vahel vahet ja seda ei tee ka teie keha. Mis võiks olla peamine erinevus, et inimesed ütlevad end lahti esimesest ja ülistavad viimast. Võib arvata, et mesilaste pärast. Aga ka teised magustajad annavad sama kaloraaži, ja on oma olemuselt suhkrud.

Võite osta kokaraamatuid, mis kuulutavad end olevat suhkruvabad, kuid retseptid sisaldavad mett ja vahtrasiirupit (või agaavi, või steviat või magusaineid). Inimesed armastavad suhkrut mutta trampida, ilma et suuremat pilti mõistaksid.  

„Sa ei ole terve. Aga ma saan sind terveks teha. Osta minu raamat.“ ("You are broken, but I can fix you. Buy my book."). Või toode, ma müün just sellist õli, pulbrit, tabletti, mida sa katkine inimene tervendamiseks vajad. Igal juhul on võti kuskil mujal.

Juba ammu kasutame me nn tervisetoote müügiks hirmupõhist turundust. Just sellised on sõnumid, mida paljud kasutavad oma toodete müümiseks. Päris hästi mõjub müügile nn toidusõltuvuse sõna sissetoomine. "Olete sõltuvuses suhkrust / rasvast / süsivesikutest jne, kuid minu programmiga saate nendest ihadest jagu ja kaotate kiiresti kaalu, sest see on teaduslik." Ja see müüb nagu soe sai J.

James Fell kirjutab: „Minu kirjastaja saatis mulle e-kirja: Uus kontrollitav aine on suhkur. Kokaiinist rohkem sõltuvust tekitav surmav valge värk on kogu maailmas muutunud tervishoiutöötajate tähelepanu keskpunktiks, kes rõhutavad liigse järeleandmise ohtusid.

See lause on raamatust pealkirjaga The Sugar Detox. Juhtautor on RD (Registered Dietitian – registreeritud/diplomeeritud dietoloog) ja nii palju kui seda ametinimetust ka respekteerida, on mõned neist läinud vasakule ära. Teine autor on MD (arst) – veel üks, kes on oma teelt välja astunud ja valinud toiduga hirmutamise raja, liitudes dr Wheat Belly, dr Grain Brain ja dr Friggin 'Oz ridadega - kuigi tema  MD eriala on dermatoloogia (nahahaigused).“

 

Ka suhkru detox (veel üks trendikas sõna kergeuskliku sisse tõmbamiseks) paneb kogu müügivärgi särama. Kuid suhkur ja ka mis tahes muu toit ei vasta kriteeriumidele, mille kohaselt võib teda nimetada sõltuvusaineks. Kuid nii öeldes, on kindel, et see müüb raamatuid ja muid tooteid.

 Mind ennast pani sügavalt mõtlema ühe tootja kommentaar: "Kui sa ei suuda oma toodet müüa ilma teist halvustamata ja tarbijat hirmutamata, siis võibolla sa peaksid müüma midagi muud ehk pole sinu toode eriti midagi väärt." Peale seda hakkasin ma märkama tõsiasja, et kogu mahetoodang, toortoidu aines ja jms müük põhineb suures osas just sellisel taktikal. Mis tegelikult ka väga suurt osa inimestest eemale tõukab. Koos tootega müüakse paras ports hirmu.

James Fell märgib veel: „Veel üks raamat, mida mainida, on Pam Peeke „The Hunger Fix“, veel üks ​​autor MD tiitliga. Toon siia raamatu alapealkirja, mis tõstab esile teatud „kuumad“ väljendid, mis müüki tõhustavad: „Kolmeastmeline võõrutus- ja taastumisplaan ületöömisest ja toidusõltuvusest“. Vau!  Ja kinnitussõnad kaanel on dr Ozi poolt:  raamat “... annab praktilised juhised, et navigeerida üle toidusõltuvuse kuristiku."

 

Suhkrut puudutavate materjalide lugemisel jäidki oma humoorika, kuid faktiliselt täpsena silma James Felli postitused ja artiklid. Fell peab köitva pealkirjaga blogi „Body for wife“, on endine fitness treener, nüüd end pigem humanistiks nimetav ajakirjanik, kes kirjutab väljaannetele: Los Angeles Times, Chicago Tribune, TIME Magazine, Chatelaine, NPR,  Guardian.

Ühes oma artiklis märgib Fell: „Üks New York Timesi enimmüüdud raamat kannab pealkirja „I Quit Sugar“ (Ma loobun suhkrust).  Ma pole seda lugenud, sest mina ka loobun millestki; lõpetasin asjade lugemise, mille on kirjutanud hirmutamistehnikat kasutavad idioodid. Suhkruvastane liikumine on toiduga seotud fanatism, millest on saanud metast läbiimbunud apeshit ... usuliste tavade ja dieedist kinnipidamise vahel on palju võrdlusmomente. Ja kusagil pole see rohkem levinud, kui suhkru demoniseerimise juures.“

 

Noh, mulle tundub täpne. Sest kui sa suudad natukenegi oma toitumisega seotud valikuid kõrvalt vaadata, siis kuidas oled sa need valikud teinud? Ma ise tean küll täpselt, et toortoidu kirjanduses on palju hirmutamistehnikat nii suhkru, kui üldse küpsetatud toidu osas. Ja mida vihasemalt seda enda valikut kaitstakse, seda kindlam on, et valik on tehtud hirmust lähtuvalt. Kui sa oled valinud toortoidu või näiteks kasvõi tooršokolaadi seetõttu, et see sulle meeldib armastad selle maitset ja see tekitab sinus hea tunde, siis ei peaks sind suhkur teiste toidus kuidagi ärritama. Sulle meeldib tooršokolaad ja teistele meeldib suhkruga šokolaad.Vahet pole. Mõlemat süües võid olla terve - mõlema puhul sõltub tervis kogusest. Kui valik on tehtud hirmust lähtuvalt ehk arvates, et suhkur on mürk (kuigi maitses), siis kerkib suhkru osas esitatud fakte kuuldes/lugedes vihane ärritus.

Just sain postkastist kätte Alan Levinovitzi raamatu "Natural" – tunnen, et nüüd olen selle lugemiseks valmis. Looduse selle poole vastuvõtmiseks, mis ei tee nii nagu mina tahan ja mis pole inimesele sugugi kasulik ja meeldiv. Sellest kunagi hiljem...

 

2012. aastal ajakirjas Nature Reviews läbiviidud uuringus järeldasid autorid, et kuigi väga maitsval toidul võivad olla sõltuvust tekitavad omadused, ei vasta see kõigile sõltuvust tekitava aine kriteeriumidele. "Valdav enamus ülekaalulistest inimestest pole näidanud veenvat käitumis- või neurobioloogilist profiili, mis sarnaneb sõltuvusega," kirjutasid autorid.

See, et midagi on meeldiv, näiteks suhkru või rasva söömine, ei tähenda, et saaksite sellest sõltuvusse jääda.

Hoolimata teatud püüdlustest, ei klassifitseeritud vaimsete häirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu (DSM) viiendas väljaandes toitu sõltuvusena. Florida ülikooli meditsiinikolledži dieedi- ja sõltuvusalaste teadusteaduste neuroteadlase Nicole Avena sõnul ei ole psühholoogilise diagnoosi õigustamiseks piisavalt tõendeid, kuigi väga maitsvad toidud mõjutavad samu aju mehhanisme, mida sõltuvusained teevad. "Toidu ja narkootikumide vahel on palju erinevusi," rääkis Avena.

"See on koguse ja haavatavuse küsimus," ütleb Toronto Yorgi ülikooli professor Caroline Davis, kes on spetsialiseerunud rasvumise psühhobioloogiale. "Mis puudutab toitu, siis arvan, et tõelises sõltuvuses on väikesearvuline elanikkond." Toidusõltuvus ei ole üldse hea termin.  

 

Ja nüüd on meil ka 2014 aasta uuring Edinburghi ülikoolist, mis lööb veel ühe naela niinimetatud suhkrusõltuvuse kirstukaane sisse ja toetab liigsöömishäirete uuringuid.

Söömisest võib sõltuvusse jääda, väidab uuring, kuid mitte toidust. MIDA, MIDA?

See tähendab, et on võimalik (ehkki üsna harva esinev) käitumishäire - rahuldamatu söömine, mis on osa suuremast söömishäirete perekonnast -, kuid te ei saa sõltuvust teatud toidust.

Küsimus  “Kas suhkur tekitab sõltuvust”? - kuigi söömist võib väikesele osale elanikkonnast pidada sõltuvust tekitavaks, ei vasta suhkur sõltuvuse kriteeriumidele.  

Suhkur on lihtsalt demoniseeritud koostisosa. Seetõttu on meil nii palju suhkruvastaseid kultiste, kes teevad paanilist kihutustööd.

Virginia James Madisoni ülikooli usuteaduskonna professor Alan Levinovitz, kes on raamatu „The Gluten Lie“ ja „Natural“ autor, selgitas: "Me näeme ikka ja jälle, kuidas erinevates kultuurides ja religioonides kasutatakse toitu, kui meie/nende samastumist/eristumist või kuhugi kuulumist selle järgi, mida inimesed söövad."

Levinovitz lisab tänapäevase ühiskonna kohta: "Suhkur on selle kohta väga hea näide." Näete sedasama religioosset suhtumist tänapäeval toiduga - midagi on koostisosa olemasolu tõttu (ja ükskõik kui palju seda ka koguseliselt ei oleks) kas puhas või ebapuhas, ja nii räägivad inimesed suhkrust kui mürgisest või sõltuvust tekitavast. Kui nad leiavad, et miski sisaldab suhkrut kasvõi väikeses koguses, siis nad kohkuvad. "

Kas suhkur on toksiline?

Jah, suhkur on toksiline, kui tarbite liiast suure koguse. Kõik on toksiline, kui tarbite seda liiga palju. Nagu Paracelsus ütles: "Kogus teeb ainest mürgi."

Kas suhkur on toksiline kogustes, mida enamik inimesi tarbib? Isegi mitte lähedal sellele.

Aga kui kiiresti sa suhkrut süües ikkagi sured? 

"LD50 - see on keskmine surmav annus, mis tapab umbes pooled selle tarbinud inimestest - suhkru puhul on LD50 umbes 30 grammi iga kehamassi kilo kohta," märgib Aragon.  

 "82 kilosele mehele, kes sööb korraga ära kuus kilo suhkrut, on selline doos 50% juhtudel surmav." Aragon selgitab, et soola LD50 on 3 grammi kehakaalu kilogrammi kohta. Aragon lisab: "Kas see tähendab, et inimesed ütlevad nüüd, et sool on kümme korda toksilisem kui suhkur?" See on naeruväärne. Mis puutub väidetesse, et suhkru söömine toidab vähirakke, siis on see täielik nonsens. Selle kinnitamiseks pole ühtegi tõendit. ”

See ei tähenda samuti aga, et kõrge suhkru tarbimine oleks tervislik.  Loomulikult mitte. 

Teema on pikk, sestap jäägu ülejäänu järgmisse postitusse... 

Küsimärk - tooršokolaad ei tekita lastes hüperaktiivsust? Kas tõesti?

Reklaamist veidi enne. Reklaamis on reeglina selgesõnalised väited - näit. hinnatud hambaarstide poolt parimaks hambaharjaks või garanteeritud sileda väljanägemisega juuksed; kaudsed väited - näit. üks portsjon meie toodet annab sulle päevase kaaliumi normi (valgujoogipulbri ühes prortsjonis on 1 banaan, mis sisaldab kaaliumi); ja ülespuhutud väited - näiteks maailam kõige värskendavam õlu või universumi kõige parem kohv.

Mis puudutab meist neid, kes on tervisealaste väidete sihtmärk: siis kõige parem on meeles pidada, et tervisealased väited käsitlevad turustamist/müüki, mitte tervist.

Tegin tütrele (täiskasvanud) tooršokolaadi. Huvi pärast otsisin sõber Google kaudu, mis maksab tooršokolaadi tahvel. Minule pakkus Google esimese lehena Loodusepere artikli "Mis on tooršokolaad?" 

Siit tsiteerin "Viimaste aastate uuringud on tõestanud ka, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest. Tooršokolaad ei põhjusta lastel tähelepanupuudulikkusega seotud hüperaktiivset käitumist ehk hüperaktiivsust."

Ühelegi uuringule viidet ei ole. Ja kuna ma ise olen Eestis tooršokolaadi osas üks kõige suurema kogemusega inimesi, siis ma ütlen - Tooršokolaad ei põhjusta võibolla lastes hüperaktiivsust (sest selle kohta uuringuid polegi), kuid seda ei tee ka tavašokolaad, mida selles osas on uuritud  (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/8747098/). AGA rohkem, kui 10 aasta jooksul on tehtud üsna palju šokolaadi puudutavaid uuringuid, mida on rahastanud nii rahvas, kui šokolaaditööstus. Kuid tõsiseltvõetavadi raporteid, et šokolaad oleks ravinud kardiovaskulaarseid haigusi, ei ole. Isegi väidetavalt meditsiinilise toorkakao flavanooliühendite perekonna tervislik kasu pole kaugeltki lõplikult tõendatud.   

Enamik šokolaadi rekalame viitab uuringutele, mille on rahastanud šokolaaditööstus ise ja varasemalt olen blogis tõlkinud segadusest ja uhketest väidetest šokolaadi tervislikkuse kohta siin https://paikesetoit.blogspot.com/2019/08/sokolaad-on-maitsev-aga-mitte-eriti.html

Kui aeg-ajalt jäävad silma kutsed  tooršokolaadi õhtutele - kus inimesed toorkakao tarbimisest ennast ülimalt-ülimalt stimuleerituna tunnevad, siis kas see võiks siis olla sobilik igapäevane tervislik maius lastele? Eip. 

https://paikesetoit.blogspot.com/2013/06/toorsokolaadsokolaad-kui-uks-mojusamaid.html

Aga kordame üle: Toorkakao sisaldab üle 300 teadaoleva kemikaali ja päris mitmed neist on regulaarsel tarbimisel kahjulikud nii inimkehale kui  -meelele.  Mitmed aineid võib nimetada ka toksiinideks. Kõige tugevamad, kahjustavamad ja murettekitvamad neist on  teobromiin, teofülliin ja kofeiin. Neil kemikaalidel on laastav toime närvisüsteemile, seedetraktile, kardiovaskulaarsele süsteemile ja hormoonsüsteemile. Korrapärasel tarbimisel võivad need kemikaalid põhjustada depressiooni, närvilisust, unetust, seedehäireid, kroonilist väsimust, iiveldust, osteoporoosi, südamerütmihäireid jpm. Sealhulgas on need kemikaalid palju kordi tugevamad, kui rafineeritud tavašokolaadis. Kuumutamisel kaotavad nad teatud osa oma mõjust, kuid toores vormis on toime üsna tugev. 

Aflatoksiini,  seda teada-tuntud kantserogeeni, toodab teatud hallitusseen ja sellele on paljud inimesed väga tundlikud. Aflatoksiini on leitud kakaost suurtes kogustes – loomulikult ka maapähklitest ja pistaatsia pähklitest, teraviljadest: riisist, nisust, maisist. Oksaalhappe suure sisalduse tõttu pärsib kaltsiumi imendumist. 

Lisaks sellele stimuleerib toorkakao serotoniini, endofriinide ja dopaiini liigtootmist. Need kolm on väga olulised neurotransmitterid, mis reguleerivad käitumist, valu, und ja isu ning samuti sõltuvuslikke tsükleid.  Üles tõstetakse ka teised kemikaalid nagu fenüületüülamiin ja anandamiin. 

Serotoniin on meie loomulik antidepressant, dopamiin toodab õnnetunnet,  rahulolu ja samas ka tähelepanu- ja keskendumisvõimet, endorfiinid on loomulikud valuvaigistid. Me vajame neid neurotransmittereid ainult teatud loomulikus koguses ja naturaalsel moel – see aitab hoida meie füüsilist ja vaimset tervist tasakaalus. Suuremas koguses aga toodetakse liigse intensiivsusega naudingut, eufooriat, heaolu ja valude kadumist. Näiteks muutuvad inimesed sõltuvaks opioididest, kuna need tõstavad endorfiide taset; amfetamiinidest, kuna need tõstavad dopamiine ja alkoholist, kuna see tõstab dopamiini, endorfiini ja serotoniini.

Fenüületüülamiin on amfetamiin, mis stimuleerib dopamiini retseptoreid ja tõstab pulssi, veresuhkru taset, vererõhku ning ergutab. Seda kemikaali leidub loomulikul kujul meie ajus ning see vallandub meis, kui oleme armunud. Seetõttu ongi nii paljud inimesed sõltuvuses armumisest ja otsivad järjest uusi suhteid, et seda taset hoida.  Igaljuhul on selle kemikaali tase meie ajus loomulikult palju madalamal, kui seda on šokolaadis. 

Šokolaad igas oma vormis stimuleerib eufooriat, mis toob meid tema juurde aina tagasi. Suurtes kogustes toorkao on hallutsinogeen. 

Süües šokolaadi või toorkakaod on sama, mis juua klaas veini, suitsetada üks suur sigar, tõmmata riba kokaiini või süstida üks doos heroiini ja seda kõike ühel ajal. Kuna šokolaad stimuleerib kõiki korraga: endorfiine, dopamiine, serotoniini ja anandamiini. Pole ka ime, et kogu maailm armastab šokolaadi. 

Selle selgitusega ma ei tahagi öelda, et te ei võiks kunagi šokolaadi proovida. Kuid selle söömine peaks jääma erilisteks ja harvadeks kordadeks ning nii, et teie silmad on arukuses avatud. Ärgu sind ka hirmutagu suhkru või kakao võrdlused kokaiini/heroiiniga - sellest kirjutan varsti järgmises postituses pikemalt. Ärge muutuge lausreklaami ilustuste lihtsameelseteks uskujateks. Veidi kakaod või šokolaadi ei tee kellestki sõltlast.  Kasutage karobi (jaanikauna) jahu, et valmistada maiustusi lastele.

Kogemus näitab, et ei ole vahet, kas tegemist on orgaanilise töödeldud šokolaadi, tavalise tumeda šokolaadi või toorkakaoga – negatiivsed efektid on sarnased. Toorkakao osakaal retseptis peaks olema minimaalne – st mitte süüa seda puhtal kujul. 

Täiskasvanud võivad toorkakaoga õhtuid korraldada ja aeg-ajalt sellega maiustada. Ja see on ok, kuna iga asi, mida me suhu paneme  annab meile hea või halva tulemuse - oleneb kogusest. Ja ka tarbimise tihedusest.

Veel üks tsitaat Looduspere lehelt:

Tooršokolaadi valmistatakse üksnes puhastest, looduslikest töötlemata toorainetest. Tooršokolaadi valmistamisel ei kuumutata tooraineid mitte kunagi. Tooršokolaadi valmistamisel kasutatakse mitmesuguseid supertoiduaineid, nagu luukumi pulber, ksülitool, kookosõiesuhkur ja goji-marjad. Tänu nendele toorainetele sisaldab tooršokolaad lisaks hõrgule maitsele ka kontsentreeritud kujul kehale vajalikke toitaineid (vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid, antioksüdante jne), mis teeb sellest kõige tervislikuma maiuspala maailmas.

Ka see ei ole täpne. Tegemist siis nn ülespuhutud väitega. Tooršokolaad kohe kindlasti ei ole maailma tervislikem maius - seda on puuviljad ja marjad. Ka tooršokolaadi valmimisel tõuseb temperatuur sageli üle 45C. 

Mõiste “toorkakao” viitaks nagu kakaole sellisena, nagu ta looduses kasvab. Kuid tegelikkus on natuke keerulisem. Tarbijatele müüdav kakao, mis tahes kujul, on  töödeldud.

Nicaragua kakaotootja Gustavo Cerna ütleb, et toorkakao mõiste on segadust tekitav. „Toorkakao [termin] on ülehinnatud. Segadust on palju.” 

Mis see siis on?

Sellise kakao valmistamiseks, mida me tunneme šokolaadi koostisosana, oad fermenteeritakse. Need asetatakse traditsiooniliselt puidust kasti ja pakitakse banaanilehtedesse kuumuse püüdmiseks. Seened, bakterid ja muud mikroorganismid lõhustavad ubades suhkruid.

Fermenteerimine on loomulik protsess ja see toimub meie abita. Kuid kakaotööstuses kontrollitakse seda protsessi, et lisada ja muuta lõpptoote maitse-lõhnaomadusi.

Ehkki sõna "toores" tähendab lihtsalt kuumtöötlemata, peab tänapäevane toortoidu liikumine toortoitu terviklikuks, töötlemata toiduks, mida pole kuumutatud temperatuuril üle 48 ° C.

Robbie Stoutil, kes on üks Ritual Chocolate asutajatest, peab ilmselgeks, et töötlemise ajal ületab kakao nn "toortoidu" temperatuuri piiri. "Põhimõtteliselt on võimatu, et kakao maitseks nagu šokolaad, ilma et kääritamise, kuivatamise, röstimise või isegi jahvatamise ajal läheks temperatuur üle 118 ° F."

Greg D’Alessandre, Dandelion Chocolate'i  kaasasutaja, rõhutab, et sellistes toimingutes nagu lihvimine ja pressimine on kõrge temperatuur protseduuri hõõrdumise loomulik tagajärg. 

Kui kakaod hoitakse alla selle temperatuuri 118 ° F / 48 ° C, on tõenäoline, et tulemus ei ole meeldiv. Kakaos on palju tanniine, mis käärimise käigus lagunevad. Ilma selle protsessita jääks teile ülikibe toode, mida te ei sooviks šokolaadis süüa ega kasutada.

Sestap see, mida me toorkakaoks nimetame, on lihtsalt röstimata kakao.   

Greg on ka skeptiline selles osas, kuidas röstimata kakao on seotud toortoidu liikumisega. „Fermenteerimise protsessi üks eesmärke on seeme tappa. Kui olete seemned fermenteerinud, pole need enam elujõulised seemned. Te ei saa neid idandada. Kääritatud kakaoubades pole midagi toorest. ”

Fermenteerimise ajal soodustab kuumus bakterite kasvu. See protsess on taotluslik, kuna need mikroorganismid muudavad ubade maitse selliseks, mida me tunneme šokolaadimaitsena.

Traditsioonilise šokolaaditöötlemise käigus hävitatakse röstimisel enamik neist bakteritest ja kõik patogeenid, mis on vahepeal tekkinud. Kuid kas ilma kõrge röstimistemperatuurita riskime toorkakao puhul oma tervisega?

Juba ammu on aru saadud, et oad puhastatakse ja röstitakse tootmisettevõttes auruga. See tähendab, et kakaofarmides ei ole patogeenidega kokkupuute minimeerimiseks eriti hoolt kantud. Seega peaks šokolaaditootja eeldama, et saadud oad võivad sisaldada Salmonella, Listeria, E. Coli, Staphylococcus ja muid potentsiaalselt kahjulikke baktereid.

Emily Stone, üks Uncommon Cacao asutajaid, räägib kakaofarmi igapäevasest elust.

„Me lõhestame lahtisi puuvilju ja sööme neid toorelt … tutvume ja mõistame maitseid ning vilju ennast. Käärimis- ja kuivatamisprotsessis ei maitse me tegelikult ube, kuid tegeleme nendega kindlasti palju.

„Me tõmbame käärimisprotsessi ajal ube kokku, lõikame need füüsiliseks hindamiseks lahti… ja kuivatamise ajal raputame ube pidevalt, teeme ka lõiketehnikat lõikekatses… Ja siis oad sorteeritakse käsitsi. Siis jagatakse nad oma partiidesse ja pakitakse kottidesse eksportimiseks. ”

 Veel üks tsitaat Looduspere lehelt, mida tahaksin täpsustada:

"Peaaegu kõiki kaubandusvõrgus müüdavaid šokolaaditooteid (sh mõru šokolaadi) on tegelikult töödeldud kõrgetel kuumustel, mis vähendab märkimisväärselt šokolaadi toitainetesisaldust."

Antud juhul näitavad uuringud seda, et osad toitained muutuvad kuumutamisel meile kättesaadavamaks ja osad vähenevad. Küll aga kuumutamine vähendab stimulantide  mõju ja hävitab võimalikud pahapisilased. Kakao ega toorkakao ei ole toitainesisalduselt midagi erilist. Eriline on šokolaadi maitsete kombinatsioon ja tema mõju meie enesetundele - sellel ei ole midagi pistmist vitamiinide ja mineraalidega.  Mitte maailma tervislikum aga kindlasti üks maailma maitsvamaid (vähemalt mulle kindlasti). Ja maitsev ei tähenda automaatselt toitainerikkamat, pigem ei ole siin suurt seost.

Toor ei tähenda automaatselt alati tervislikumat. Ja mõned leiud viitavad sellele, et röstimine ei pruugi neid komponente hävitada ja võib isegi aidata kasulikel kergemini imenduda. Greg D’Alessandre juhatab Pennsylvania osariigi ülikooli uuringutele. Leiti, et kakaoubade röstimise temperatuuri ja kestusega manipuleerimine võib säilitada ja isegi tugevdada mõnede ühendite potentsi.

Ehk siis kõige tervislikumad kakaoad võivad olla hoopis röstitud. Ja olen lugenud ka, et ubade nn puffing ehk temperatuuri ja rõhuga töötlemine annab veelgi parema tulemuse.

Ma saan ka aru, et Looduspere lehel olev tooršokolaadi jutt ei olegi mõledud edasi andma tegelikke fakte, vaid see on puhtal kujul reklaam. Selline reklaam on iga kaupa müüva ettevõtte lehel. Aga ma võin siiski kommenteerida ja loota, et lapsevanemad leiavad aega fakte kaaluda. Toiduainete reklaam aga minu arvates võiks nn looduslikuma ja puhtama toote müügi juures ka olla puhtam ja naturaalsem ehk ausam. Sisuliselt ei olegi ju vale see lause, et tooršokolaad ei tekita hüperaktiivsust, kuid see edastatakse kontekstis, mis paneb arvama, et tavašokolaad seda tekitab. 

Tõenäoliselt ei saa mingit liiki šokolaadi lastest eemal hoida, sest lapsed teevad kõik, mida täiskasvanud ja selline see elu ongi. Oma heas ja halvas. 

Kuid paljude laste puhul tuleb hoolikalt ülestimuleerimist jälgida ja koguseid piirata. Nagu sa ei jooda väikesele lapsele kohvi, ei peaks tema menüüs olema ka tooršokolaad. Puuviljad, marjad, kuivatatud viljad on lastele palju tervislikum ja naturaalsem maius.