Kui hingusest saab õhk vol 2

 

Kalanithi raamat "Kui hingusest saab õhk".

Kui dr Paul Kalanithi saatis 2013. aasta mais oma parimale sõbrale meili, milles avaldas, et tal on surmav vähk, kirjutas ta: „Hea uudis on see, et olen juba kaks Brontët, Keatsi ja Stephen Crane’i üle elanud. Halb uudis on see, et ma pole midagi kirjutanud. Ta oli elanud põnevat elu ega kavatsenud seda kroonimata jätta.

„Surm tuleb meie kõigi järele. See on meie, kui elusate, hingavate, metaboliseeruvate organismide saatus. 

Surma faktiga tegelemine tekitab rahutust. Ometi pole muud võimalust elada.“

Mõru-magus uudis on see, et talle jäänud 22 kuu jooksul kirjutas dr Kalanithi, kes suri 37-aastaselt, suurepärase raamatu "Kui hingusest saab õhk" ja kui parafraseerida Abraham Verghese sissejuhatust, siis selle raamatu lugemine tähendab tunnet, et dr Kalanithi elab endiselt ja omab tohutut jõudu mõjutada teiste elu, isegi kui ta on lahkunud.

Dr Verghese soovitab mitte ainult lugeda seda raamatut, vaid ka kuulata, millist vastukaja see sinus esile kutsub. Siin on nii mõndagi, mis jääb kõlama, ja mitte ainult elu ja surma küsimuste kohta: dr Kalanithi loo üks teravamaid asju on see, et ta oli neurokirurgia karjääri tehes elamise õppimist edasi lükanud. Selleks ajaks, kui ta oli valmis nautima elu väljaspool operatsioonisaali, pidi ta õppima surema.

"Kui hingusest saab õhk" ilmus 2016 aastal, eestikeelsele raamatule on kirjutanud eesõna neurokirurg Kahro Tall.

Kalanithi kirjutab oma lapsepõlvest:

 „Meditsiin oli mulle tuttav vaid selle puudumisele – täpsemalt isa puudumisele minu suureks kasvamise ajal, selle isa, kes läks tööle enne koitu ja saabus koju oma ülessoojendatud õhtueinet sööma pimedas.

Teadsin kaljukindlalt, et minust ei saa kunagi arsti. Minu onu, nagu paljud mu sugulased ametilt arst, oli minult natuke  aega tagasi küsinud, mida ma nüüd, ülikooli astudes, kavatsen elukutseks valida, kuid panin tema küsimust vaevu tähele. Oleks mind vastama sunnitud, oleksin arvatavasti öelnud, et kirjanikuks...“

Kui Kalanithi on 10 aastane kolib pere koos lastega (kolm poissi 14, 10 ja 8 aastat) New Yorgist Kingsmani Arizona kõrbeorus. Isa oli kardioloog ja tema vankumatu pühendumine patsientidele tegi temast üsna kiiresti lugupeetud kogukonnaliikme.

Kõrbeelu nautisid poisid, kuid mitte nende ema, kes kartis paaniliselt madusid, samas kõige suurem mure oli tal nüüd laste pärast. Kingsman oli kõige madalama haridustasemega piirkond Ameerikas.Keskkoolist langes välja rohkem kui 30%. Kõrgkooli läksid vaid üksikud ja Harvardisse ei astunud kohe kindlasti mitte keegi.

Ema nuuksus öösiti, kuna kartis, et vaesunud koolisüsteem saab tema lastele takistuseks. Seal kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem. Ema võttis asja enda kätte, hankis soovitava kirjanduse nimestiku ülikooli astujale.

Ema sundis Pauli kümneaastasena lugema „1984“; olin seksist šokeeritud, kuid see raamat istutas minusse sügava armastuse ja kiindumuse keele vastu.

Järgnes lõputu hulk raamatuid: „Krahv Monte Cristo“, Edgar Allan Poe, „Robinson Crusoe“, „Ivanhoe“, Gogol, „Viimane mohikaanlane“, Dickens, Twain, Austen, „Billy Budd“...

12 aastasena valis Kalanithi juba raamatuid ise ja vend saatis teoseid, mida oli lugenud ülikoolis: „Valitseja“, „Candide“, „Arthuri surm“, Thoreau, Sartre, Camus jpm.

„Hea uus ilm“ pani aluse tema tärkavale moraalifilosoofiale ja sellest sai Kalanithi  ülikooli sisseastumiskirjandi teema, milles ta väitis, et elu mõte ei seisne õnnes.

Raamatutest said lähimad usaldusalused, peenlihvitud läätsed, mis pakkusid uusi vaatenurki maailmale.

Veel sõidutas ema teda paarisaja kilomeetri kaugusele Las Vegasesse, et ta saaks seal teha ettevalmistusteste ja sisseastumiseksameid. Ema astus haridusnõukokku, ärgitas tagant õpetajaid ja nõudis, et õppekavasse lisataks kõrgkoolides ainepunkte andvaid õppeaineid.

Kalanithi sai sisse Stanfordi ülikooli ning lisaks kõigile kirjanduskursustele valis ta bioloogiat ja neuroteadust. Neuroteaduse valikut suunas hiljuti loetud Jeremy Leveni romaan „Saatan: tema psühhoteraapia ja ravi  õnnetu dr Kassleri käe all, J.S.P.S.“ – kuigi inimesel on vaba tahe, on ta samal ajal ka bioloogiline organism. Aju on organ, mis allub samamoodi kõigile füüsikaseadustele!

Paar aastat hiljem olid kirjanduse ja bioloogia õpingud peaaegu läbi, kuid Kalanithi ei olnud veel otsustanud, mida edasi teha.

Kogu ülikooliaja põrkusid rangelt piiritletud, teaduslikud inimolemuse uuringud tungiga luua ja tugevdada inimsuhteid, mis seda olemust kujundavad.

Kui mõtestamata elu pole elamist väärt, kas siis elamata elu väärib mõtestamist?

Järgmised kaks aastat tudeeris Kalanithi edasi kirjandust,  ja filosoofiat mõistmaks, mis annab elule mõtte; uuris neuroteadust ja töötas funktsionaalse MRT laboris, et saada aru, mil moel on aju aluseks organismile, mis on võimeline maailma mõtestama. Viimasel ülikooliaastal külastas ta ränga ajuvigastustega inimeste hooldekogu. Sealse rühmajuhiga vesteldes selgus, et paljud sealsed elanikud olid lapsena peaaegu uppunud. Külastajaid seal peaaegu ei käinud. Rühmajuht selgitas, et alguses käib perekond iga pev, seejärel ainult nädalavahetusel, siis piirdutakse ainult jõulude ja sünnipäevadega. Kalanithis pulbitses raev – kuidas on võimalik oma lapsed hüljata. Alles hiljem mõistis ta, et aju annab  meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju katki.

Ülikooli lõppedes esitas Kalanithi avaldus Stanfordi kirjanduse magistriõppesse ja ta võeti vastu. Keel oli tema silmis üleloomulik jõud, mis eksisteerib inimeste vahel ja loob ühtekuuluvust sentimeetripaksuste koljude taha varjatud ajudes. Sõnal oli tähendus üksnes inimeste vahel ja elu mõte, selle vägi, oli seotud meie loodavate suhete tugevusega.

Peab ju olema viis, kuidas elukogemuste keelel – kire, nälja, armastuse keelel – on keerukusest hoolimata kuidagimoodi olemas seos keelega, mida kõnelevad neuronid, seedetrakt ja südamerütm.

Kalanithi magistritöö Walt Whitmanist võeti hästi vastu, kuid ta tundis, et ei sobi enam kuigi hästi inglise filoloogia osakonda.

Ühel õhtul tuli talle pähe, kuigi ta ei olnud kunagi meditsiini peale mõelnud, et tema isa onu ja vanem vend on kõik arstid ja ka ta ise tahab sinnapoole minna.

Mitu professorit soovitasid enne ülikoolist lahkumist teha kraad ajaloos ja teadusfilsoofias. Kalanithi kaitses oma kraadi ja asuts Yale ülikooli arstiteaduskonda.

Arstiteaduskond teravdas tema arusaama mõtestatuse, elu ja surma omavhelistest suhetest. Tudnegitena seisid nad silmitsi surma, kannatuste ja patsiendi hooldamise tööga, jäädes tõelise vastutuskoorma eest samal ajal varju. Sel ajal kohtas ta oma tulevast naist Lucyt.

Arstiõpingute neljandal aastal vaatas Kalanithi kõrvalt, kuidas paljud kursusekaaslased üksteise järel otsustasid spetsialiseeruda vähem nõudlikele valdkondadele (näiteks radioloogiale või dermatoloogiale) ja esitasid avalduse residentuuri astumiseks. Suundmus oli mujalgi ühesugune: arstiteaduskonna lõpus kippus enamik üliõpilasi keskenduma „elustiili“ erialadele – neile, kus on inimlikuma pikkusega tööpäev, kõrgem palk ja väiksem närvipinge – sisseastumiskirjandites sisaldunud idealism oli lahjenenud või kadunud. Selge see, et just niimoodi valib 99% inimesi oma ametit: palk, töökeskkond, tööaeg. Ent selles peitubki iva. Elustiili esikohale asetamisega leiab töö, aga mitte kutsumuse).

Kui hingusest saab õhk vol 1

Lõpetasin eelmise postitusega psühholoogiprofessori Felice Jacka rinnavähi teemaga. Viimasel ajal on lugemisvälja sattunud mitmed postitused ja artiklid haiguste kiirest kulgemisest ja hilisest avastamisest. Nii sattusin kokku energilise tuttavaga, kes muuseas märkis, et tal on täielik kontroll oma tervise üle – süües õigesti (puhtalt ja taimselt) ja mõeldes õigesti (mina olen maailma valitseja) ja vanarahva taimetarkus (chaga, D ja C vitamiini megadoos jms) annab sellist energiat, et pole karta midagi. Kui välja arvata see, et ma ei pea D ja C vitamiini megadoose ega Chagat vanarahvatarkuseks (ega looduslikuks), siis võib öelda, et sain kokku oma noorema minaga.

Kohe selle sattus kätte 27. jaanuari Maalehe, kus esilehe allnurgas vanasõna saab lugeda. Sedakord siis selline vanarahva tarkus: „Äi ole meite oma meelevaldas olla terve või haige.“ 

Vanarahva tarkus ütleb nii nagu vanasti oli. Looduses saab iga liik anda oma parima, aga elul on omad korrigeerimisplaanid. Aastate jooksul olen kokku saanud väga paljude tervisest pakatavate energiliste inimestega kuid ka omajagu vähki haigestunutega, kelle elustiilile pole midagi ette heita.

Tundub, et käes on aeg, kus järjest rohkem arvatakse, et igasugune väsimus, tüdimus, valu on asjad, mida vitamiinide megadoosidega ja lihtsalt eiramisega saab kuhugi riiuli tahaotsa kinnisesse kasti lükata ja kõik ongi korras. Üks kriitika naturalismi ja wellness liikumisele, millega ma kaldun nõus olema, ongi see, et oma toodetega pakub alternatiivmeditsiin uskumust, et sellest piisab ja see annab 100% tagatise tervisele. Võtad neid „naturaalseid“ megadoose, surud maha keha väsimuse (pressid kehast välja viimasegi energianatukese) ja ühel hetkel on nii mõnelegi liiga hilja. Inimene võib olla looduse kroon, kuid ta ei valitse looduse üle, vaid allub loodusseadustele.  

Samas ei maksa näpuga viibutada ja arvata, et lihtsalt arstikabinetis käimisega kõik korda saab. Vahel tuleb kaua otsida õiget kabinetti.

Sestap ma kirjutaks kokkuvõtted paarist raamatust ja artiklist, kus inimesed kirjeldavad oma raskeid haiguseid ja kui keeruline see võib olla tavalisele inimesele, arstile kui ka tervisefanaatikule või vaimsetes kõrgustes voolajale. Enne kui lahkunud inimeste lood kaovad, on hea välja tuua see, mida neist õppida saab.

Üks raamat, mille võtsin kaasa soodusmüügilt oli Paul Kalanithi „Kui hingusest saab õhk“. 36 aastasena diagnoositi neurokirurg Kalanithil kopsuvähk.

Enne raamatu tutvustamist aga hiljuti  lahkunud Nadia Chaudrist.

                                     Nadia Chaudri

Nadia Chaudhri, Montreali Concordia ülikooli professor, terminaalse munasarjavähiga neuroteadlane, kasutas oma viimaseid elukuid selleks, et koguda raha erineva taustaga kraadiõppuritele ja harida avalikkust oma haigusest. Tema enda uurimustöö keskendus narko- ja alkoholisõltuvuse neuraalsetele alustele.

Nadia Chaudhri sündis Karachis 25. jaanuaril 1978. Tema ema Susan (Metcalf) Chaudhri oli tegevusterapeut. Tema isa Abdul Shakoor Chaudhri oli ortopeediline kirurg.

Nadia õppis Pakistanis Karachi gümnaasiumis. Ta läks USA-sse kolledžisse, omandades 1999. aastal Pennsylvanias Franklin & Marshalli kolledžis bakalaureusekraadi käitumise bioloogiliste aluste alal. Ta oli esimene naine, kes võitis kolledži Williamsoni medali akadeemiliste ja kooliväliste saavutuste eest.

Ta sai doktorikraadi Pittsburghi ülikoolis neuroteaduses 2005. aastal, kirjutades oma väitekirja sigaretisõltuvuse teadusest.

2021 aasta 13. septembris kirjutas Chaudri oma sotsiaalmeedia kontol: 

Now that I have 100K followers, I want to talk about #OvarianCancer. Specifically my gritty story. The goal is awareness. I hope you find this narrative informative.

— Dr. Nadia Chaudhri (@DrNadiaChaudhri) September 13, 2021

 „Nüüd, kui mul on 100 000 jälgijat, tahan rääkida munasarjavähist. Täpsemalt oma kurvast loost. Eesmärgiks on teadlikkuse tõstmine. Loodan, et see narratiiv on teile informatiivne.

2020 aasta jaanuaris  hakkas mul halb. Olin väsinud, mul oli ebamäärane kõhuvalu, tugev alaseljavalu ja urineerimissageduse tõus.

Sain urotrakti infektsiooni vastu antibiootikume, kuigi mul ei olnud selle infektsiooni klassikalisi sümptomeid (kõrge bakterinäit, kõrvetav uriin, suur urineerimismistung).

Sain ka endovaginaalset ultraheli, mis näitas vaba vedelikku kõhus & vasaku munasarja tsüsti rebenemise võimalust. Soovitus oli jälgida ja 3 kuu pärast uuesti vaadata.

Antibiootikumid ja lahtistid näisid mu vaevusi ravivat. Kuid siis veebruari keskpaigaks taastusid kõik sümptomid. Minu arst määras teistsuguse antibiootikumikuuri, kuigi klassikaliste urotrakti infektsiooni sümptomid puudusid. Asi näis veidi paranevat.

Märtsis puhkes pandeemia. Nüüdseks oli kõht punnis ja valud olid mõõdukad. Ka minu roojamine oli muutunud, nii et võtsin jätkuvalt väljaheite pehmendajaid. Ma ei saanud pandeemia tõttu oma arsti juurde minna. Olin uskumatult väsinud, kuid ajasin selle pandeemia kraesse.

Aprilliks oli mul kolmas antibiootikumikuur. Arst kahtlustas ikka kuseteedega seotud vaevust. Olin väsinud, kuid arvasin, et see on antibiootikumidest.

Mais tehti mulle teine ​​endovaginaalne ultraheli. See näitas, et mu munasarjad olid laienenud ja liikunud kõhu keskosa poole. Ka minu kõhus oli palju astsiiti (vedelik kõhuõõnes). Radioloog kahtlustas endometrioosi.

Näitasin oma skaneeringu aruannet onule, kes on günekoloog. Ta ütles, et peaksin tegema vereanalüüsi, et kontrollida CA 125, CA 19 ja CEA. Need on vähi markerid. Ta tahtis need enne endometrioosiga tegelemist välistada.

Minu CA 125 tuli tagasi 925. Normaalne tase on 0-35. Sel õhtul sain ühenduse dr Lucy Gilbertiga, kes on Montreali parim onkoloog günekoloogia alal.

Järgmisel päeval tegi üks tema spetsialist mulle endovaginaalset ultraheli, millele järgnes kompuutertomograafia ja vereanalüüs. Neli päeva hiljem kohtasin teda kliinikus. Ta ütles, et 24 arstist 25-st vähikomisjonis ütlesid, et mul on vähk.

Kaks nädalat hiljem tehti mulle laparotoomia. Nad lõikasid mind rinnakust häbemeluuni lahti. Tõepoolest, mul oli vähk. Nad eemaldasid kogu nähtava haiguse neljatunnise operatsiooniga. See juhtus 10. juunil 2020. Umbes kuus kuud pärast seda, kui hakkasin end halvasti tundma.

4 nädalat hiljem alustasin keemiaravi. Munasarjavähi ravi standard ei ole 30 aasta jooksul muutunud. 18 nädala jooksul võtsin karboplatiini ja dotsetakseeli (allergiline taksooli suhtes). Oli 6 keemiaravi tsüklit, üks kord iga 3 nädala järel. Minu CA 125 tase kukkus, mis on hea märk.

Mind registreeriti osalema ka kliinilises uuringus, mis algas keemiaravi 2. tsükliga. Sain enne iga keemiaravi kas platseebot või immunoteraapiat.

Kui keemiaravi lõppes (oktoobri lõpus), hakkasin iga 6 nädala järel lisaks platseebole või immunoteraapiale saama nirapariibi uuringu osana. Nirapariib kahandas mu hemoglobiini, kuid olin üsna funktsionaalne, eriti pärast jaanuaris tehtud vereülekannet.

Siis detsembri keskel hakkas mu CA 125 üles hiilima. Pole hea märk. See hiilis aeglaselt, kuid aina üles. Kuna see juhtus 6 kuu jooksul pärast keemiaravi lõppu, tähendas see, et minu vähil oli silt: plaatinakindel. Vähk oli õppinud ülihästi keemiaravist kõrvale hoidma.

Osalesin kliinilises uuringus kuni märtsini, mil tekkis soolesulgus. See diskvalifitseeris mind sellest protsessist. Alustasin ravi Caelyxiga, mis ei aidanud, ja seejärel Abraxane'iga, mis andis alguses palju paranemist ja siis lakkas töötamast.

Märtsist septembrini on mul olnud rohkem soolesulgusi, kui lugeda oskan. Seetõttu olen kolinud palliatiivravile. Ma ei saa kakada ega gaasi väljutada, ma ei saa süüa. Olen intravenoosseid vedelikke saanud 2 nädalat.

Minu ametlik diagnoos on kõrgekvaliteediline seerumepiteliaalne, plaatinaresistentne munasarjavähk. Munasarjavähk esineb mitmel kujul ja mõnede vormide ravi on arenenum kui teiste puhul.

Kuid lõpptulemus on see, et munasarjavähi uuringud on alarahastatud. Samuti vajame rohkem teadlikkust sümptomitest, sest varajane avastamine parandab oluliselt prognoosi.

Loodan, et leidsite sellest lõimest abi. Tunnetage oma kehasid. Pöörake tähelepanu väsimusele ja muutustele soole-/kuseteede liikumises. Veenduge, et mõistaksite kõiki meditsiinilise aruande sõnu. Ärge jätke tähelepanuta oma valu ega halba enesetunnet. Otsige üles asjatundlikud arstid.

Kuigi see on olnud mu elu kõige hirmutavam aeg, on see olnud täis helgust ja armastust. Ma pole kunagi nii palju armastust tundnud. Olen leidnud rahupaiga perekonna, sõprade ja toetajate tohutu toetuse kaudu, kes on mind pilvedesse tõstnud.

Ma tähistan oma uut elu ja tervitan kõiki oma metsalaua ümber.

Ma ei karda.“

Chaudri suri  43 aastasena 5. oktoobril 2021 Montreali haiglas. 

Toidu mõju ajule vol 10 - trüptofaan, püroluuria, rinnavähk

 

Võtaks nüüd otsad kokku ja Felice Jacka raamat „Brain Changer“ saab läbi. Kõige lõpus puudutab Jacka trüptofaani ja püroluuriat ja oma tervist.

 

Millised siis on sobivad rasvad?

Jacka kiidab oliiviõli ja on skeptiline kookosrasva osas. Kookosrasv on uuringutes tõstnud hea kolesterooli (HDL) taset, kuid ka halva kolesterooli LDL taset – veidi vähem kui või aga rohkem kui teised taimsed õlid.

 

Kas me peaksime sööma trüptofaani rikkaid toite?

Trüptofaan on asendamatu aminohape, mis on vajalik valkude biosünteesiks. Pärast tarbimist muundub see metaboolselt bioaktiivseteks metaboliitideks, sealhulgas serotoniiniks, melatoniiniks, kinureniiniks ja vitamiiniks niatsiin (nikotiinamiid). Inimesed ei saa oma kehas trüptofaani toota, seega peavad nad seda saama oma toidust. Õnneks võib trüptofaani toidus leida, serotoniini aga mitte. Trüptofaani leidub lõhes, linnulihas, munades, spinatis, seemnetes, pähklites, sojatoodetes, piimas. Jacka kirjutab, et puuduvad usladusväärsed tõendid selle kohta, et rüptofanirikaste toitude või trüptofaanilisandite tarbimine aitaks vaimset tervist kuidagi parandada.

Serotoniin on ajus leiduv kemikaal, mis võib mõjutada meeleolu. Trüptofaani sisaldavate toitude söömine võib aidata organismil toota rohkem serotoniini. Serotoniini leidub ka veres, sooltes ja sidekudedes. See põhjustab veresoonte kokkutõmbumist, aitab edastada teavet närvisüsteemi kaudu ja omab rolli ajutegevuses.

Serotoniin on üldise tervise ja heaolu jaoks hädavajalik ning inimesed seostavad seda sageli positiivse meeleoluga. Kuid aju on keeruline ja serotoniini toimimise kohta rohkem teada saamiseks on vaja täiendavaid uuringuid.

On teaduslikke tõendeid selle kohta, et trüptofaani söömine võib teie meeleolu muuta.

Näiteks 2000. aastal leidsid teadlased, et kui inimesed sõid isoleeritud valku, mis oli väga kõrge trüptofaanisisaldusega, tundsid nad matemaatikaülesandeid tehes vähem stressi. Kuid inimene ei söö igapäevaselt isoleeritud valku, ta sööb toitu.

Nii ei ole platseebokontrolliga kliinilised uuringud näidanud suurt seost. Mõned uuringud on näidanud, et ka puhta trüptofaani lisamine tõi depressiooni põdevatele inimestele vähe kasu või üldse mitte. Mõned uuringud on isegi uurinud, mis juhtub, kui eemaldate trüptofaani inimeste toitumisest, kuid leiti samuti, et mõju on väga väike või puudub üldse.

Mis seletab segaseid tulemusi?

Lisaks inimuuringutele on närilistel hästi uuritud ka trüptofaani bioloogiat. 1970. aastate alguse uuringud näitasid, et trüptofaani toidulisandite võtmine võib suurendada serotoniini, neurotransmitteri, mida ajalooliselt seostati heaolu- ja õnnetundega, taset. Seda siis NÄRILISTEL

Sellest ajast peale on saadud teada palju huvitavaid fakte serotoniini kohta - ajus on 14 eraldi retseptorit serotoniinile.

Teadlased on püüdnud leida teed nende retseptorite juurde, kuid väikese eduga. Sellised ravimid nagu antidepressandid– laiemalt tuntud kui SSRI-d – ei sihi üksikuid retseptoreid ega piirdu teatud ajupiirkonnaga. Selle asemel suurendavad SSRI-d (tuntuim on Prozac), serotoniini taset kõikjal.

Selle ebaspetsiifilisuse tõttu on  raske uskuda, et SSRI-d üldse toimivad. Võib tuua ühe näite: Oletagem, et olete Jeff Bezos ja soovite suurendada Amazoni tulusid tarnete kohaletoimetamise kiirust tõstes. Seega otsustate kõigi tarnesõidukite kiirust suurendada 5%. See võib olla võit, kuid tõenäolisem on, et see lõppeb kaosega. Nii ei pruugi  serotoniini suurendamisega kogu ajus saada head tulemust.

Tundub tõsi, et sarnaselt SSRI-dega on trüptofaani suurendamisel laialdane mõju serotoniinile. Kindlasti on võimalik, et serotoniini suurendamine võib mõjutada meeleolu ja seetõttu võib trüptofaani suurendamine teha sama. Kuid on ka võimalik, et millegi nii keerulise asjaga nagu inimemotsiooniga manipuleerimine nõuab veidi rohkem nüansse. Ja asi ei ole nii lihte kui pealtnäha paistab.

Psühhiaatrilised uuringud on eemaldunud ideest, et teie aju on lihtsalt üks kemikaalide kott; kaasaegsed neuroteadlased nõuavad veidi rohkem täpsustust. Sellest vaatenurgast on paljud skeptilised selles osas, et trüptofaan on psühhiaatriline depressiooniravim. Eksperimentaalsed uuringud pole mitte ainult leidnud üsna nõrku tulemusi, vaid ka teooria ise pole kuigi veenev.

Serotoniin, mis näiliselt on täis psühhiaatrilisi võimalusi, on psühhiaatriauurijaid pikka aega paelunud. Kuid tundub, et viimane pool sajandit on näidanud, et inimese emotsioonide neuroteadus pole lihtne. Püsivate muutuste edendamiseks vaimses tervises võivad teadlased vajada veidi rohkem austust keeruliste emotsionaalsete olendite vastu.

Nii et ei, suur kalkuniõhtusöök, mis on täidetud maitsvate trüptofaanidega, ei mõjuta tõenäoliselt kellegi meeleolu neurokeemiliselt.

Jacka kirjutab veel, et iroonilisel kombel suurendavad ajus serotoniini taset kõrge süsivesikusisaldusega toidud. Kui me sööme rohkelt süsivesikuid, vabastab keha rohkem insuliini, mis omakorda suunab trüptofaani ajju. See on tõenäoliselt üks põhjus, miks me tunneme peale magusate toitude söömist end mõnusalt. Samuti on leitud  trüptofaani sisaldavate toidulisandite võtmisel  teatud kõrvaltoimed: iiveldus, kõhulahtisus, pearinglus, uimasus, peavalu, ähmastunud nägemine, sedatsioon. Trüptofaani toidulisandid koos teiste antidepressantidega põhjustavad ka seisundit, mida nimetatakse serotoniini sündroomiks ehk serotoniini toksilisuseks. Sestap ütleb Jacka, et trüptofaani lisandid ei ole hea mõte.

 

Kas püroluuria  on tegelik terviseprobleem?

Mõiste "Mauve faktor" (püroluuria) pärineb aastast 1958, mil dr Abram Hoffer määratles seisundi kui pürroolide kõrgenenud tasemed uriinis, mida praegu nimetatakse hüdroksüheempürroliin-2-ooniks (HPL). Arvati, et pürrooli taseme tõus põhjustab tsingi ja B6-vitamiini kahanemist, mis omakorda oletatavasti viib mitmete psühhiaatriliste häireteni, nagu skisofreenia, ärevus ja depressioon. Raviks pakuti tsingi ja B6 lisandeid.  

2021 aastal läbi viidud süstemaatiline analüüs tuvastas 73 artiklit, millest ainult kolm uuringut tuvastasid psühhiaatrilise populatsiooni märkimisväärselt kõrgemad HPL tasemed võrreldes kontrollrühmadega ning platseebokontrolliga pürroluuria raviuuringuid ei olnud. Ülejäänud 13 kliinilist uuringut kas ei näidanud seost või ei andnud piisavaid andmeid HPL tasemete rühmade erinevuste näitamiseks.

Kõrgenenud HPL on kliiniliselt täheldatud, kuid vähe uuritud biomarker, millel on ebaselge seos psüühikahäiretega. Praeguste tõendite põhjal ei soovitata HPL-testi sõeluuringu ega ravivahendina.   

Jacka on püroluuria osas väga kriitiline, märkides muuhulgas, et kui mingit diagnoosi pakutakse kõikide haiguste põhjuseks ja raviks toidulisandeid, siis see ei ole tõsiseltvõetav, seda juba seetõttu, et alates 1970 aastast ei ole uuringud suutnud midagi konkreetset kindlaks teha ja ka Jacka uurimiskeskus ei näe põhjust seda edasi uurida.

 

Ja veidi kirjutab Jacka oma toitumisest:

Kuigi ma saan aru, milline tervislik toitumine välja näeb, ei ole ma alati kõige parem inimene seda järgima, sest mu töögraafik on äärmiselt intensiivne, kõrge stressitase, palju reisimist ja ajavahet, mis ei mõju hästi. Kõik need lõksud, millesse sa langed – toit oli küll tervislik, kuid kaldud seda väsimuse perioodil sööma rohkem kui vaja, mikrobioomi jaoks on natuke liiga palju alkoholi, mida paljud spetsialistid kasutavad päeva lõpuks stressi leevendamiseks, kaalutõus selle kõige tulemusena, eriti kui on ka menopaus.

2016 aastal diagnoosti Jackal ootamatult rinnavähk. Tal oli operatsioon, kuid ei pidanud saama keemia- ega kiiritusravi. Arst pani südamele, et ta säilitaks tervisliku kaalu ja eluviisi, et vähk tagasi ei tuleks.

Siis novembris 2019 teatas Jacka (55a) Twitteris, et vähk on tagasi:

„Näib, et olen üks üliharuldasi inimesi, kellel tekkis rinnavähi kasvaja nendest väga vähestest noortest rakkudest, mis jäid varjatuks, kui tehti algne mastektoomia ja rinna rekonstrueerimine. Olen paar kuud tundnud, et midagi on lahti ja nõudsin ultraheli, kuigi mulle öeldi alati, et rekonstrueeritud rind ei saa vähki haigestuda. Õnneks usaldasin oma sisetunnet.

Sel nädalal tehti mulle biopsia ja järgmise paari nädala jooksul lubatakse mind operatsioonile. Seekord teen topeltmastektoomia. (Huvitav, kui paljud inimesed võivad öelda, et neil on kolm mastektoomiat?)...“

2019 aastal

Well this sucks. Turns out I have breast cancer again.

— 💉💉💉Prof Felice Jacka OAM (@FeliceJacka) November 8, 2019

Kuna 2022 aastal on Jacka jätkuvalt aktiivne, eeldan et ravi oli edukas. 

Toidu mõju ajule vol 9 - kaunviljad ja lektiinid, teraviljad ja gluteen

 

Loen Felice Jacka raamatut „BrainChanger“ toidu mõjust aju tervisele. Olen juba täitsa lõpusirgel, ainult mõned lõigud veel.

Paleo dieet?

Paleo dieedi kohta märgib Jacka, et alguses meeldis talle Paleo kontseptsioon – kaugete esivanemate dieet, ilma töötlemata terviktoit jms. Kuid ilmselgelt tänane Paleo ei sarnane esivanemate toitumisega. Sellest olen ma varem blogis kirjutanud ja Jacka ei ütle siinkohal midagi uut. Ta mainib vaid, et kuigi meie enda geenid vajavad muutusteks pea igavikku, siis meie seedesüsteemi bakterid on võimelised uutmoodi toitu vastu võtma juba tundide jooksul. Just bakterite tõttu oleme suutnud kohaneda väga erinevate toitumisviisidega.

Teraviljad ja gluteen?

Viimastel aastatel on süüdistav näpp suunatud teraviljade poole – kõik haigused ja hädad ongi just sealt pärit sealhulgas ka tõsised vaimsed ja ajuhaigused nagu näiteks dementsus.

Jacka sõnul puuduvad aga selle kinnituseks veenvad tõendid. Tema arvates tekitab segadust eelkõige teraviljatoodete kvaliteet, mis on maailma eri paigus väga erinev. Populaarne on täna anda teada, kui häid tulemusi saavutab dieedis süsivesikute hulga vähendamisega, kuid reeglina loobutakse ülirafineeritud süsivesikutest, mis nii või teisiti tervislikud ei ole.

Korralikud täistooted on Jacka sõnul fütokemikaalide ja beeta glukaanide allikad, mis aitavad vähendada põletikku. Samuti on täisteraviljad head fermenteeritavate kiudainete allikaks.

Inimesed, kellel on tsöliaakia, mis on tõsine autoimmuunhaigus, peaksid gluteeni täielikult vältima, sest isegi väike kokkupuude kahjustab peensoolt. Kuid tsöliaakia on harv haigus ja enam on levinud tsöliaakiaga mitteseotud gluteenitundlikkus (gluteenitalumatus). Sellised inimesed leiavad, et gluteeni sisaldavad toite menüüst välja jättes, on neil kergem olla.

Austraalias läbiviidud platseebogrupiga uuring näitas, et 17 inimesest koosnevas grupis: gluteenigrupis raporteeris 11 inimest suurenenud seedeprobleeme, platseebogrupis raporteeris probleemidest 6 inimest. Uuringus täheldati ka märke notseebo efektist.

Ka Jacka märgib siinkohal, et tänaseks on selgunud, et probleemiks pole enamasti gluteen, vaid nn FODMAP koondnime all tuntud sahhariidid. Mõnedel inimestel tekivad pärast teatud fermenteeritavate süsivesikute (nimetusega FODMAP) allaneelamist ärritunud soole sündroomi või seedetrakti vaevuste tõsised sümptomid. See akronüüm viitab "fermenteeritavatele oligosahhariididele, disahhariididele, monosahhariididele ja polüoolidele", mis hõlmavad fruktoosi, laktoosi, sorbitooli, mannitooli, fruktaane, galakto-oligosahhariide ja suhkrualkohole. Need süsivesikud fermenteeruvad kergesti ja kiiresti ning võivad avaldada ka osmootset aktiivsust, mis tõmbab vett soolestiku luumenisse. See võib põhjustada puhitust, gaase, kõhuvalu ja kõhulahtisust.

FODMAPist kirjutasin blogis pikemalt siin:

https://paikesetoit.blogspot.com/2021/12/soolestiku-tervis-vol-5-kiudained-ja.html

Kui uuringu läbiviijad vaatasid uuesti uuringut nii gluteeni kui fruktaanide (üks FODMAPidest) seisukohast, selgus et probleeme põhjustasid fruktaanid. Samad tulemused sai ka teine uuring.

Üks 22 inimesega uuring näitas väikest erinevust depressioonisümptomite puhul – gluteenirühmal olid suuremad. Kuid uuringut ei ole veel korratud ja sestap tulemused ei ole kindlad.

Jacka märgib aga ära, et näiteks skisofreeniaga  patsientidel esineb väga sageli ülitundlikkust teatud toiduainete suhtes. Uuringu kohaselt oli paljudel patsientidel kõrge anti-transglutaminaasi (tsöliaakiaga seotud) ja gluteeni antikehade tase.

Kahest juhtumianalüüsist selgus, et ühel juhul oli gluteeni eemaldamisest kasu ja teisel juhul ei olnud mingeid muutusi.  Siinkohal märgib Jacka jälle, et gluteenivaba dieetide juures on platseebo/notseebo efekt väga tugev.

Laialdane kompleksanalüüs sellel teemal jõudis järeldusele, et ei ole piisavalt tõendatud raskete vaimsete häirete nagu skisofreenia puhul  gluteenivaba dieedi soovitamine.

Leivaküpsetamise puhul: mida rohkem tainast sõkkuda, seda gluteenirikkam leib/sai tuleb. Sõtkumine muudab gluteeni tugevamaks ja ahela pikemaks. Vähem sõtkutud leib on väiksema gluteenisisaldusega.

 

Madala süsivesikusisaldusega dieet

 

Jacka kirjutab ka siin pikemalt uuringutest. Siinkohal ei hakka neid ümber jutustama – nagu keto dieedigi puhul ei leiauuringud midagi erilist. Välja on toodud, et seda dieeti söövad rasedad saavad poole vähem folaati, mis on raseduse ja lapse tervise jaoks ääretult oluline. Samuti on oluliselt langenud kiudaine sisaldus, mis omakorda mõjutab soolestiku mikrobioomi tervist ja tööd.

Toitumise mõju uurivad professorid David Raubenheimer ja Stephen Simpson rõhutavad siinkohal, et dieet, mis võib anda kiirema kaalulanguse, pole mitte alati dieet, mis tagab tervise ja pikaealisuse.

Kas me peaksime vältima kaunvilju?

Kaunvilju soovitab vältida Keto ja Paleo dieet põhjusel, et need on süsivesikud, madala toitainelise väärtusega, pole nii head kui liha (mis iganes see peaks tähendama). Veel leidsin ma paleo ja keto lehtedelt, et kaunviljad sisaldavad lektiine, fütoöstrogeene, saponiine, proteaasi inhibiitoreid, FODMAP´e ...

Jacka kirjutab, et kaunviljad on tervisele head. Seda arvamust  jagavad enamik toitumiseksperte.

Muuhulgas on kaunviljad taskukohased valgu-, kiudaine-, raua- ja vitamiinide allikaks, mis pakuvad tervisele palju kasulikke omadusi.

 

1. Valk

Valk on oluline toitaine, mis mängib keha säilitamisel ja parandamisel võtmerolli. Oad sisaldavad palju aminohappeid, valkude ehitusplokke.

Kõigist ubade tüüpidest sisaldavad ainult sojaoad kõiki üheksat asendamatut aminohapet. Kuid kaunviljade kõrval on menüüs piisavalt teisi taimi, mis puuduolevaid aminohappeid sisaldavad.

Samuti on kaunviljades vähem kaloreid ja küllastunud rasvu kui mõnes teises valguallikas, nagu liha ja täisrasvased või madala rasvasisaldusega piimatooted.

Ubade valgusisalduse näited on järgmised:

1 tass ehk 40 grammi  konserveeritud mustade ubade portsjon sisaldab 14,5 g valku, 16,6 g kiudaineid ja 4,56 milligrammi (mg) rauda.

1 tassis ehk 155 g koorega edamame ubade portsjon sisaldab 18,5 g valku, 8,06 g kiudaineid ja 3,52 mg rauda.

Võrreldes teiste toiduainetega:

 

2. Folaat

Kaunviljad sisaldavad mitmeid olulisi toitaineid, sealhulgas folaati. Folaat on üldise tervise jaoks hädavajalik, punaste vereliblede moodustamiseks ja toetab terve lapse sündi.

Ühes tassis ehk 155 g koorega edamame ubade portsjon sisaldab 482 mikrogrammi (mcg) folaati.

 

3. Antioksüdandid

Uuringute kohaselt on oad rikkad polüfenoolide poolest, mis on teatud tüüpi antioksüdandid.

Antioksüdandid aitavad kehal eemaldada vabu radikaale. Nii võivad antioksüdantiderikkad toidud, näiteks oad, aidata kaitsta keha haiguste eest.

 

4. Südame tervis

Inimestel, kes tarbivad ube regulaarselt, on väiksem tõenäosus surra südameinfarkti või muude südame-veresoonkonna probleemide tõttu. 2017. aasta metaanalüüsi autorid väitsid, et kardiovaskulaarse riski vähenemise üheks põhjuseks oli see, et inimesed olid asendanud suurema rasvasisaldusega loomse liha valgud kaunviljadega.

2013. aasta ülevaates ja metaanalüüsis leiti selge seos kaunviljade söömise ja väiksema südame isheemiatõve riski vahel.

Teised uuringud näitavad, et ubade toitained võivad aidata alandada kolesterooli. Kõrge kolesteroolitase on südamehaiguste ja südameinfarkti riskitegur.

Pool tassi ehk 88 g portsjonit musti ube annab umbes 14 g kiudaineid, mis on üle poole täiskasvanu päevasest kiudainevajadusest.

 

5. Vähiriski vähenemine

Mõned uuringud on näidanud, et oad toimivad antioksüdantide ja põletikuvastaste ainetena. Need mõjud võivad vähendada vähiriski.

 

6. Diabeet ja glükoosi metabolism

Oad võivad aidata stabiliseerida vere glükoosisisaldust või isegi ennetada diabeeti. Oad sisaldavad palju kiudaineid, mis võivad aidata vähendada vere glükoosisisaldust. 2018. aasta ülevaate autor järeldas, et kiudainerikka dieedi tarbimine võib vähendada II tüüpi diabeedi riski. Samuti oli tõendeid selle kohta, et see võib aidata alandada veresuhkru taset.

 

7. Maksa rasvumise ennetamine

Rasvunud maks tekib siis, kui rasvad kogunevad maksa. See võib areneda koos rasvumise, kõrge kolesteroolitaseme, kõrge vererõhu ja muude metaboolse sündroomi aspektidega https://www.nhs.uk/conditions/non-alcoholic-fatty-liver-disease/

Rasvamate loomsete valkude asendamine ubadega on hea samm parema maksa tervise suunas.

 

8. Söögiisu kontrollimine

Kui inimene sööb ube, võivad neis sisalduvad kiudained ja tervislikud tärklised aidata tekitada täiskõhu- ja rahulolutunnet.

2013. aasta ülevaate kohaselt võib see pikaajalise toitumisstrateegiana aidata vältida ülesöömist ja põhjustada kehakaalu langust.

 

9. Soolestiku tervise parandamine

Usaldusväärne allikas on näidanud, et mitmed kaunviljad, eriti mustad oad, parandavad soolestiku tervist, parandades soolebarjääri funktsiooni ja suurendades kasulike bakterite arvu. See võib aidata vältida soolestikuga seotud haigusi.

Tervislikud soolebakterid toetavad ka immuunsüsteemi funktsiooni ja võivad soodustada kaalulangust. Kaunviljad toidavad tervislikke soolestiku bakterite kolooniaid.

Lektiin 

Jacka puudutab lektiini probleemi kaunviljades, märkides et lektiini seedeprobleeme on tuvastatud vaid loomkatsetes ja taaskord sellel meetodil: eraldame lektiini ja topime selle ülisuures koguses loomale sisse. 

Lektiinid ehk hemaglutiniinid on "antitoitained", mis on pälvinud palju tähelepanu populaarses meedias ja populaarsetes dieediraamatutes, milles mainitakse lektiine kui ülekaalulisuse, krooniliste põletike ja autoimmuunhaiguste peamist põhjust. Neid leidub kõigis taimedes, kuid kõige rohkem lektiine sisaldavad toored kaunviljad (oad, läätsed, herned, sojaoad, maapähklid) ja täisteratooted, nagu nisu. Kas nende hirmutavate väidete taga on tõde?

Ühelt poolt on asi selles, et igas halvas on peidus head ja nii ka lektiinid võivad toimida antioksüdandina, mis kaitseb rakke vabade radikaalide põhjustatud kahjustuste eest. Samuti aeglustavad need seedimist ja süsivesikute imendumist, mis võib ära hoida veresuhkru järsku tõusu ja kõrge insuliinitaseme. Varasemates uuringutes käsitletakse ka teatud lektiinide mittetoksiliste väikeste koguste kasutamist, et aidata stimuleerida soolestiku rakkude kasvu patsientidel, kes ei saa pikka aega süüa, ja vähiravis, kuna lektiinid võivad põhjustada vähirakkude surma.

Mida siis halva poole pealt? Lektiinid on defineeritud kui valgud, mis seonduvad süsivesikutega. Samad omadused, mida lektiinid kasutavad taimede kaitsmiseks looduses, võivad põhjustada probleeme inimese seedesüsteemis. Need on vastupidavad lagunemisele soolestikus ja on stabiilsed happelises keskkonnas, mis kaitseb looduses lektiini sisaldavaid taimi.

Tarbimisel võivad lektiinid aktiivses olekus põhjustada negatiivseid kõrvalmõjusid. Enim püüavad pilku sotsiaalmeedia postitused, mis teatavad tõsistest reaktsioonidest inimestel, kes söövad isegi väikeses koguses tooreid või alaküpsetatud ube. Need sisaldavad fütohemaglutiniini, teatud tüüpi lektiini, mis võib põhjustada punaste vereliblede kokkukleepumist. Samuti võib see põhjustada iiveldust, oksendamist, maoärritust ja kõhulahtisust. Kergemate kõrvaltoimete hulka kuuluvad puhitus ja gaasid.

Loom- ja rakuuuringud on näidanud, et aktiivsed lektiinid võivad häirida mineraalide, eriti kaltsiumi, raua, fosfori ja tsingi imendumist. 

Kaunviljad ja teraviljad sisaldavad sageli neid mineraale, seega võib lektiinide samaaegne esinemine takistada nende mineraalide imendumist ja kasutamist organismis. Lektiinid võivad seonduda ka seedetrakti vooderdavate rakkudega. See võib häirida toitainete lagunemist ja imendumist ning mõjutada soolefloora kasvu ja toimet. Kuna lektiinivalgud seostuvad rakkudega pikka aega, võivad nad potentsiaalselt põhjustada autoimmuunvastuse ja mängivad teoorias rolli põletikulistes seisundites, nagu reumatoidartriit ja 1. tüüpi diabeet. Kas inimesel see nii toimub - ei ole teada.

Igal juhul on need teooriad soodustanud lektiinivastast liikumist, tõstnud dieediraamatute ensüümipreparaatide läbimüüki. Toiduga tarbitavate aktiivsete lektiinide koguse ja nende pikaajaliste tervisemõjude kohta on aga inimestel tehtud uuringuid väga vähe.  

Paljudes suurtes populatsiooniuuringutes seostatakse lektiini sisaldavaid toite, nagu kaunviljad, täisteratooted ja pähklid, aga väiksema südame-veresoonkonna haiguste, kaalulanguse ja II tüüpi diabeedi esinemissagedusega. Need toidud on rikkalikud B-vitamiinide, valkude, kiudainete ja mineraalainete ning tervislike rasvade allikad. Seega on nende toitude tarbimisest saadav kasu tervisele palju suurem kui nendes toiduainetes sisalduvate lektiinide võimalik kahju. 

Toidu mõju ajule vol 8 - taimetoit ja suhted

 

Järg eelmisele postitusele psühholoog Hal Herzogi artiklitest taimsete toitujate vaimsest tervisest...

 

Hal Herzog

Kui Herzog hakkas tõsisemalt uurima inimeste ja loomade vahelise suhtlust, keskendus üks tema esimesi uurimisprojekte sellele, kuidas inimesed loomade õiguste liikumises osalesid ja kuidas see nende elu mõjutas.

Üks intervjuu oli naisega, keda ta nimetab Nancyks. Nagu enamik tõsiseid loomaaktiviste, oli ta taimetoitlane. Kuid tema abikaasale, Duke'i ülikooli professorile, meeldis liha ja ta sõi seda regulaarselt. Küsisin Nancylt, kas nende dieetide erinevused mõjutasid nende suhet. "Üldse mitte," vastas naine. "Ma ostan talle liha ja isegi küpsetan seda talle." Kuid siis lisas ta: "Kuid loomulikult ma ei suudle teda pärast seda, kui ta liha sõi."

Vaatamata sellele, et Nancy ei suudlenud oma abikaasat pärast õhtusööki, oli ta ilmselt oma toitumiseelistusi hõlpsalt kohandanud. Teistel loomaaktivistidel aga asjad nii libedalt ei läinud. Näiteks Elizabeth sõnastas teema, mida üksikud aktivistid sageli väljendasid. Ta ütles: "Taimetoitlus segas kindlasti minu sotsiaalset elu. Ma ei läinud välja kellegagi, kes polnud taimetoitlane. See piiras võimalike meessõprade hulka. Varasemalt ei olnud enamik mehi, kellega kohtusin, taimetoitlased. Ma ei tee seda enam. Selline moraalne blokaad kellegiga, kellega olete seotud, on lihtsalt võimatu.“

Teine noor naine selgitas Herzogile napisõnaliselt, miks ta kohtamas käimisest loobus. Ta ütles: "Ainuüksi välja õhtusöögile minek muutub katsumuseks."

Kui rääkida armastusest ja romantikast, siis kas enamik taimetoitlasi on nagu Nancy, kelle mehe lihalembus ei olnud probleemiks? Või on nad nagu Elizabeth, kes lihasööjatega kohtamas ei käi? Ainult mõne erandiga on peaaegu kõik Herzogi abielus taimetoitlastest sõbrad abielus teiste taimetoitlastega. Kuid kas on olemas empiirilisi uuringuid, mis näitavad, et taimetoitlane muudab teie armuelu ja seda, keda te oma sõpradeks valite?

Ajakirjas Journal of Social Psychology avaldatud uue uuringu kohaselt võib vastus olla jah. Ehk sarnane tõmbab sarnast iseloomustab seda, keda taimetoitlased ja veganid oma sõpradeks peavad. 

Dieedi mõju uurimine inimestevahelistele suhetele

Uuring hõlmas koostööd John Nezleki ja Marzena Cypryanska SWPSi sotsiaal- ja humanitaarteaduste ülikooli vahel Poolas ning psühholoog Catherine Forestelli USAs.

Viimasel kümnendil on plahvatuslikult kasvanud huvi taimetoitluse ja veganluse psühholoogia vastu. Näiteks leidsid Nezlek ja Forestell ühes varasemas artiklis, et taimetoitlus ei ole lihtsalt toitumine – see on üksikisiku sotsiaalse identiteedi oluline osa. Ja sotsiaalpsühholoogid Kristof Dhont ja Gordon Hodson leidsid, et taimetoitlased ja veganid ohustavad kõigesööjaid (mida iganes see tähendab). Nendest leidudest huvitatud tegid teadlased neljast uuringust koosneva seeria, et teada saada, kuidas taimetoitlus mõjutab sõprus- ja romantiliste suhete teket.

Neli uuringut

Uuringud olid elegantselt  lihtsad. Kõigis neis paluti inimestel kirjeldada oma toitumist Forestelli ja tema kolleegide poolt varem välja töötatud skaalal – vegan (ei ole loomseid tooteid), lakto-taimetoitlane (tarvitab piimatooteid), lakto-ovo-taimetoitlane (tarbib piima- ja munatooteid), pesco-vegetarian (tarbib kala), pool-taimetoitlane, aeg-ajalt kõigesööja. Oma analüüsis jagasid teadlased need kaheks kategooriaks: vegan/taimetoitlased (graafikul  "vegans") ja kõigesööjad.

Uuring 1: kas toitumine mõjutab sotsiaalset identiteeti? Esimeses uuringus osales 411 USA mehest ja naisest koosnev riiklikult esinduslik valim, kellelt küsiti, kui oluline on nende toitumine nende enesetunde jaoks. Samuti küsiti neilt, kui sageli nad enda toitumisharjumuste osas enda peale mõtlevad.

Uuring 2 ja 3: kas toit mõjutab teie parimaid sõpru? Uuringus 2 ja 3 kirjeldasid umbes 1200 USA ülikooli tudengit oma kolme parima sõbra (uuring 2) ja viie parima sõbra (uuring 3) toitumist.

Uuring 4: taimetoitlus – mis on armastusel sellega pistmist? Uuringus 4 paluti 863 Poola täiskasvanust koosneval riiklikul valimil Forestelli skaala abil kirjeldada oma parimate sõprade ja romantiliste partnerite toitumist.

Kas toitumine on taimetoitlaste ja veganite eneseidentiteedi jaoks olulisem kui kõigesööjate jaoks?

Absoluutselt. Ühe kuni seitsme palli skaalal said taimetoitlased/veganid tunduvalt kõrgemad hinded kui kõigesööjad nii toidu olulisuse osas nende enesetundele kui ka selle kohta, kui sageli nad enda toitumisele mõtlesid.

 

Kas taimetoitlaste ja veganite parimad sõbrad on ka taimetoitlased ja veganid?

Jah, jälle. USA proovides (uuringud 2 ja 3) oli taimetoitlaste ja veganite seas kolm korda suurem tõenäosus, et nende lähimad sõbrad ei söö liha. Poola uuringus oli erinevus veelgi suurem: taimetoitlastel/veganitel oli kuus korda suurem tõenäosus kui kõigesööjatel parimad pungad, mis loomi ei söönud.

Tagajärjed on olulised 

Uuringute tulemused tõstatavad olulisi probleeme. Paljud aktivistid, keda Herzog intervjueeris, ütlesid, et nende osalemine loomakaitses on toonud kaasa võõrandumise nende peredest ja sõpradest. Herzog kahtlustab, et suur osa sellest oli tingitud nende toitumismuudatustest. Kõigis kultuurides keerleb suur osa inimeste sotsiaalsest elust toidu ja joogi jagamise ümber. Võib kindlalt väita, et moraalne taimetoitlane ei tunneks end mugavalt istudes pere jõuluõhtusöögilaua taga, mille pearoaks oli 5-kilone tükk haruldast ribipraadi. Ja nagu ütles talle hiljuti üks vanem õpilane ühelt tema kursuselt, ei kutsunud paljud tema kauaaegsed sõbrad teda koju õhtusöögile varsti pärast seda, kui temast sai vegan. Nad lihtsalt ei teadnud, kuidas talle süüa teha.

 

Uuringu järgi mõjutab toit veganite armuelu. Uuringu kohaselt võib lihast loobumine kohtingukogu märkimisväärselt kahandada. Lõppude lõpuks teatas 2018. aasta Gallupi küsitlus, et ainult 3% ameeriklastest ei tarbi loomseid tooteid. Herzogi taimetoitlasest kolleeg Cathy Forestel selgitas, et need arvud sõltuvad ilmselt mingil määral vanusest ja geograafilisest piirkonnast.  

Herzogi poeg ja tema naine on koos olnud 20 aastat. Naine loobus lihast juba teismeeas, kuid Adam on paadunud lihasööja, kelle sügavkülmik on tavaliselt täidetud kohaliku farmi lihaga. Sel hetkel on Herzogi viie- ja kümneaastased lapselapsed kõigesööjad. Kuid on huvitav näha, kuidas kulinaarses segaabielus üleskasvatamine mõjutab nende tulevasi toitumisvalikuid.

Uuring tõstatab ka teise küsimuse. Mis juhtub taimetoitlaste ja veganite sõprusvõrgustike ja romantiliste suhetega, kui nad naasevad kõigesöömise juurde? Loomakaitse uurimisrühma Faunalytics läbi viidud uuringust selgus, et 84% taimetoitlastest ja veganitest läheb tagasi loomse toidu söömise juurde. Kas nad väldivad oma taimetoitlastest sõpru? Kas nad lähevad oma väljavalitutest lahku? 

Ja veel üks artikkel „84% of Vegetarians and Vegans Return to Meat. Why?“

Herzog kirjutab siin, et üks  tema tütardest küsis hiljuti temalt soovitusi lihaliikide kohta, mida ta võiks nautida. Herzog olin šokeeritud. Tütar oli olnud  18 aastat taimetoitlane ja  alati leidnud liha olevat väkk. Tagantjärele mõeldes poleks tohtinud Herzog tütre uuest huvist üllatunud olla. On ta ju teadlasena uurinud taimetoitlasi, kes naasevad liha juurde. Kuid Herzog ei arvanud kunagi, et tema tütar liitub endiste taimetoitlaste ridadega, mistõttu palus tütrel kirjutada põhjustest, miks ta algselt liha tarbimisest loobus ja miks ta nüüd tunneb, et on sunnitud muutma oma dieeti. Siin on see, mida tütar kirjutas:

"Lõpetasin liha söömise, kui olin 13-aastane. Ütlesin oma emale ja isale, et minu otsus põhines loomade heaolul ja liha suurel süsiniku jalajäljel. Kuid tõde on see, et kuigi ma teoreetiliselt hoolisin loomadest ja planeedist, siis enamasti tahtsin lihtsalt olla teistsugune. Elasin väikeses lõunapoolses linnas, kus oli kergem kohata Jeesust, kui tõelist taimetoitlast. Ehkki mu motiivid ei olnud täiesti puhtad, tegi lihast loobumine kindlasti mind erinevaks: Cullowhee, NC elanikkond: 9427 lihasööjat ja 1 taimetoitlane.

Järgmised 17 aastat sõin teravilju, kaunvilju ja taimseid lihatooteid, näiteks Morningstari peekoniribasid, mille toiteväärtus on madalam kui kassitoidul. Ja järgmised 17 aastat tundus, et olen alati näljane, olenemata sellest, kui suur mu kauss ubade ja riisiga on. Sellest näljatundest hullem oli see, et ma ei nautinud toitu nii, nagu teised inimesed nautisid. Söömine oli töö, nagu pesu kokku voltimine või arvete maksmine, kuid veelgi tüütum, sest kui ma seda ei teeks, siis sureksin. Mul oli kõrini näljast, ubadest ja riisist ja nii 31-aastaselt tegin otsuse: proovin saada lihasööjaks.“

Tänu Humane Research Councili uuele uuringule teame nüüd palju rohkem selle psühholoogia kohta, miks nii paljud taimetoitlased ja veganid, nagu minu tütar, loobuvad oma taimsetest valikutest.

 Meetodid

Humane Research Council, nüüd tuntud kui Faunalytics, on mittetulundusühing, mis kasutab turu-uuringute meetodeid, et hinnata loomadega seotud avalikke arvamusi. Nende missioon on pakkuda teavet, mida loomakaitseorganisatsioonid saavad kasutada oma sõnumite tõhusamaks levitamiseks. Ja selle uuringu jaoks värbasid nad rühma tipptasemel sotsiaalteadlasi, et koostada uuring, et uurida erinevusi praeguste ja endiste taimetoitlaste ja veganite vahel.

Uuringu valim oli ainulaadne paaril põhjusel. Esiteks oli see tohutu – 11 399 täiskasvanut kõigist toitumisharjumustest värvati ameeriklaste rühmast, mida haldab Harris Interactive (osa ettevõttest, mis viib läbi kõrgelt hinnatud Harrise küsitlust). Teiseks, kuigi see ei esinda täiuslikult Ameerika avalikkust, esindab see USA elanikkonda palju paremini kui muud uuringud meie kollektiivsete toitumisvalikute kohta.

Leiud

Kõigile, kes on huvitatud lihasöömise ja liha vältimise psühholoogiast, on nende andmed heaks materjaliks. Siin on kiire ülevaade mõnest huvitavamast leidust:

• Kui palju? Tõeliste taimetoitlaste ja veganite osakaal on USA-s üllatavalt väike. Liha ei tarbinud vaid umbes 2% vastanutest – 1,5% olid taimetoitlased ja 0,5% veganid. Need leiud on üldiselt kooskõlas teiste uuringutega.

 Tagasiminek: Viis inimest kuuest, kes loobuvad lihast, loobuvad lõpuks oma taimetoidust.

• Veganid vs taimetoitlased.

Veganid kalduvad vähem loobuvat kui taimetoitlased. Kui 86% taimetoitlastest naasis liha juurde, siis veganitest vaid 70%.

• Poliitilised vaated.

Rohkem kui kaks korda rohkem taimetoitlasi ja veganeid märkis, et nad on pigem poliitiliselt liberaalsed kui konservatiivsed.

• Demograafia.

Võrreldes praeguste taimetoitlaste/veganitega olid endised taimetoitlased vanemad, konservatiivsemad ja tõenäolisemalt traditsioonilised kristlased. Endiste ja praeguste taimetoitlaste/veganite soolise suhte, hariduse ega rassi/etnilise kuuluvuse osas ei olnud erinevusi.

• Soolised erinevused.

Ootuspäraselt oli nii praeguste kui ka endiste lihavältijate seas naiste osakaal meestest suurem. (Peaaegu igas uuringus on leitud, et naised on loomadega seotud probleemide pärast rohkem mures. Ülevaate leiate siit.)

• Taimetoidu söömise põhjused.

Praegused taimetoitlased/veganid väitsid tunduvalt tõenäolisemalt kui endised liha vältijad, et nad loobusid liha söömisest maitse, loomade pärast muretsemise, vastikustunde, sotsiaalse õigluse või usuliste veendumuste tõttu.

• Terviseprobleemid.

Vaid 29% endistest taimetoitlastest/veganitest märkis, et neil esinesid lihavaba dieedi ajal teatud tervisega seotud sümptomid.

• Tagasi taimetoidu juurde?

37% endistest taimetoitlastest/veganitest märkis, et nad oleksid kunagi tulevikus huvitatud lihavaba dieedi juurde naasmisest.

• 100%  probleem.

43% endistest taimetoitlastest/veganitest ütles, et neil on liiga raske hoida oma toitumine rangete raamide vahel.

 Mõju: liha vähendamine on tõhusam kui liha täielik eemaldamine 

Ainult 2% ameeriklastest ei söö loomseid tooteid. (See arv ei ole 20 aasta jooksul märgatavalt muutunud.) Lisaks viitab tõsiasi, et viis taimetoitlast kuuest hakkavad taas loomset toitu sööma, sellele, et enamikul inimestel on väga raske pika aja jooksul taimetoitlust järgida. Seetõttu väidavad raporti autorid, et loomakaitsjad võiksid paremini koondada oma jõupingutused selleks, et veenda "paljusid" oma lihatarbimist vähendama, selle asemel, et veenda "väheseid" valima absolutistliku tee ja loobuma täielikult lihast. 

Tundub igati mõistlik soovitus. Tasa sõuad, kaugele jõuad...

Herzog lisab veel oma tütre kohta, et tegelikult ei olnud tütar lapsena oma kodulinnas siiski ainus taimetoitlane. Ja tänaseks on ta endiselt huvitu kõigesööja. Tõde on see, et talle liha jätkuvalt väga ei maitse.