Kliimast sel hallil ajal

 

Lugesin Graham Parkesi raamatut "Kuidas mõelda kliimakriisist" ja see oli masendav lugemine. Kliimast lugemine või reostatud ja hävitatud Maast on kõige masendavam lugemine üldse: saastunud õhk ja vesi, hävitatud metsad ja kaevanduste-tehaste-sõjatandrite  ümbrused, aina vähenev metsikute linnu- ja loomaliikide arv. Ja ikka ka need äärmuslikud kliimatingimused. Sestap lugesin seda raamatut kaua ja väikeste sõõmude kaupa. Iseenesest ei kirjutata siin raamatus palju sellest, kui halvasti meil reostuse jms on. Raamatu esimene osa selgitas, kuidas tõest infot ära tunda, mis oli natuke tüütu, kuna olen seda lugenud mitmetest erinevatest allikatest. Edasi võtab enda alla üsna mahukas osa sellest, kuidas fossiilkütuste jt miljardärid oma raha liigutavad ja kui hästi neil see välja tuleb: reostamine ja selle eest mittevastutamine. Sama skeemi on edukalt kasutanud tubakatootjad ja tõenäoliselt ka alkoholi jms tootjad, keda huvitab nö vaba turumajandus - pole oluline, kuidas see mõjub sinu või sinu lapse tervisele - oluline on, et vabal maal võib müüa mida iganes, mida toota saad. Ja vabadus on ilus sõna, see kutsub järgima ja kaasa noogutama ning selle eest võitlema. Ent me võitleme miljardäride vabaduse eest, mitte enda oma. Nii tulevad kohe meelde toidulisandi ja imerohumüüjad, kes tavainimesest on teinud igapäevase tabletitarbija ja peavad end suurteks heategijateks. Raamatuga edasi minnes, tuleb veel iidset filosoofiat, mis meil sel raskel ajal võiks abiks olla ja soovitusi selleks, kuidas edasi. Kirjutasin enda jaoks teatud lõigud välja ja kuna siin oli soovitusi teistegi raamatute ja veebilehtede manu, kirjutasin needki endale üles. 

Eitajad väidavad, et “üleilmne soojenemine võib olla tingitud kliima loomulikust muutlikkusest“, ja seega me ei tea, kas selle eest on vastutav inimtegevus. On tõsi, et mitmed kliima looduslikud  “mõjurid“, nagu neid kutsutakse, mõjutavad  mingi koha suhteid päikese ja seega ka selle koha kliimaga. Esineb muutusi Päikese kiirguse hulgas, Maa telje kaldes, Maa orbiidi kujus (mis pole päris ringikujuline), vulkaanilises aktiivsuses, toimuvad muutused ookeanide temperatuuris ja hoovustes ja (aeglases, kuid väga võimsas) tektooniliste laamade liikumises. Kuid kliimateadlased on neist looduslikest muutustest teadlikud ja arvestavad need oma kliimamudelitesse sisse.

Mõned eitajad väidavad tungivalt, et “külmemad talved tõestavad, et planeet ei soojene”. Jah, on esinenud uusi külmarekordeid, kuid pikaajalises vaates on kliima siiski soojenemas. Soojem Arktika põhjustab kõikumisi jugavoolus, mis toob külma õhu kaugemal lõunas asuvate kohtadeni. Külmem ilm ja üleilmne soojenemine on üsnagi kokkusobivad: ilm on alati nüüd, samas kui soojenemine on kliimanähtus, mis on nagu temperatuuride keskmine pikema aja jooksul teatud piirkonnas.

Näiteks sundisid 2019. aasta esimese poole äärmuslikud ilmastikunätused üle seitsme miljoni inimese kodudest lahkuma, see oli poolaasta kohta rekordsuur inimeste hulk. Oxfami uurijate läbi viidud andmeanalüüs viimase dekaadi kohta osutab, et “äärmuslike registreeritud ilmakatastroofide hulk, mille tagajärjel inimesi ümber asustati, on tõusnud viis korda” – keskmiselt “üle 20 miljoni inimese aastas”. Enamik neid inimesi elas vaesemates maades, mis on heite poolest minimaalselt panustanud.

Üks põhjuseid Süüria kodusõja vallandumiseks – mis algas 2011. aastal ja on 8 aastat hiljem tekitanud 5,6 miljonit põgenikku koos veel 6 miljoni ümberasustatud inimesega – oli anomaalne kolm aastat väldanud põud, mis hävitas  viljasaagi ja sundis suure osa maal elavast rahvastikust linnadesse suunduma.

Sarnased põuad Kesk-Ameerikas panustasid 2018. aasta „migrantide rändesse“; mis on jälle seotud ülemaailmse soojenemisega, millesse USA on ajaloolises plaanis kõige rohkem panustanud. Inimesed põgenesid ka endeemilise narkovägivalla eest – veel üks probleem, mis on „valmistatud USAs“. Kuid selle asemel, et ameeriklastele iseloomulikul viisil põgenikele tere tulemast öelda, tahab Trump ehitada elektrivooluga varustatud müüri, mille otsas on orad, või alligaatoreist või madudest tulvil vallikraave koos patrullivate ja migrante jalgadesse tulistavate sõduritega, et põgenikevoolu aeglustada. Võõrahirm on muutunud genotsiidseks.

Järjekorras ootavad terve maailma rannikupiirkondade miljonid migrandid, kes kannatavad pigem vee rohkuse kui vähesuse all, põgenedes sisemaale, kui merevesi tõuseb ja need alad üle ujutab.

Jeff Goodell „Te Water Will Come:.. 

Probleem seisneb asjaolus, et meil on palju probleeme ja need on omavahel seotud. Oleme juba saavutanud nii suurt edu, tappes teisi liike, kellega planeeti koos elame, et teadlased kutsuvad seda kuuendaks massiliseks väljasuremiseks. Kuna vastutav on ainult üks liik (Homo sapiens). 2018. aasta raport näitab, et „alates 1970. aastast on inimkond hävitanud 60% imetajatest, lindudest, kaladest ja reptiilidest“. Oleme neid söönud, hävitanud nende elupaiku ja mürgitanud nende keskkonda saasteainetega. Oleme roimarlik, kontrolli alt väljunud liik.

Kuna maailma ookeanid soojenevad, sulab polaaralade jääkate – ja teeb seda kiiremini, kui kliimamudelid ennustasid. Vähem jääd, mis päikesevalgust tagasi kosmosesse peegeldab (madalam „albeedo“), tähendab suuremat soojust atmosfääris – mis omakorda suurendab temperatuure meredes, mis viib veel suurema jää sulamiseni ja nii edasi.

Kõrgemate temperatuuride juures hakkab sulama tundra ja igikelts, millel tundra lasub, see vabastab metaani (CH₄), kasvuhoonegaasi, mis soojendab atmosfääri palju tõhusamalt kui süsihappegaas (100-aastase perioodi kohta umbes kolmkümmend neli korda tugevamalt, ja lühemaajalises perspektiivis isegi veel rohkem). See tekitab teise ohtliku tagasiside ringmõju. Ja kui ookeanid üles soojenevad, eriti poolustel, hakkavad tohutud metaanihüdraadi lademed merepõhjas vabastama metaani gaasilisel kujul – mis omakorda soojendab atmosfääri veelgi.

Kolmandaks, klimatoloogid on mures, et pärast kolme väga tugevat põuda Amazonasias vahemikus 2005-2015, võivad sealsed sagedasemad põuad (mis kliimamudelite põhjal on tõenäolised) radikaalselt muuta rolli, mida etendab vihmamets Maa süsteemis. Üleilmne soojenemine võib tuua meid murdepunktini, kus „Maa kopsud“, mis tavaliselt hingavad sisse rohkem süsinikku kui seda välja hingavad, muutuvad pigem pidevaks süsinikuheite allikaks kui seda absorbeerivaks neeldajaks.

Ayn Randi filosoofia, kui seda saab filosoofiaks pidada, sarnaneb libertaarlusega sellise maailmavaate edendamisel, mis on mugav juhul, kui olete pärinud või teeninud suure varanduse, ja senikaua, kui hea õnn teid maha ei jäta. Aga kui juhtub rahalisi raskusi kogema, kaotavad ideed oma sära. Rand edendas kogu elu vaba turu kapitalismi ideed ja halvustas valitsuse "humanitaarseid" programme nagu Medicare. Aga kui tema ja ta abikaasa hilisemas elus väetiks muutusid ja tal sai aru, kui kallid on tervishoiuteenused, jäid põhimõtted kõrvale ja ta pani end Medicare’i hingekirja.

Ent kui vaatame pigem teooriat kui praktikat, siis seisneb individualistlik ja libertaarne idee selles, et peaksime olema vabad elama sellist elu, nagu tahame, ja kui vaba turg tähendab, et meie ärimudeli järgimine toob teistele kaasa halvema olukorra – siis noh, elu on juba kord selline. Kui on võitjaid, siis peab olema ka kaotajaid.

 

See printsiip on suurema osa keskkonnaseadusandluse aluseks ja ütleb, et kui näiteks vabrik tekitab saastet, mis kahjustab ümbruskonna ökosüsteeme ja inimeste tervist, on vabriku omanik vastutav selle likvideerimise ja sellest ohutu vabanemise eest. 1992. aastal ÜRO Rio de Janeiro tippkonverentsil vastu võetud "Rio deklaratsioon" sõnastas selle nii: "Riigivõim peaks püüdma edendada keskkonnakulude ja majanduslike vahendite omaks võtmist, võttes arvesse lähenemist, et reostuse kulud peaks põhimõtteliselt kandma saastaja."

1970 aastatel tundis käputäis riigi kõige jõukamaid korporatsioonide juhte end ülemaksustatu ja ülereguleerituna ning otsustas anda vastulöögi. Pettunud kaasaegse Ameerika suunavõtus, alustasid nad ambitsioonikat eraviisiliselt rahastatavat ideede sõda, et riiki radikaalselt muuta. Nad ei tahtnud pelgalt valimisi võita; nad tahtsid muuta ameeriklaste mõtteviisi.

Tõepoolest ambitsioonikas ettevõtmine, ja seda nad ka järgisid, ehitades erasihtasutuste võrgustiku ja mõttekojad, kelle „üleüldine eesmärk oli kasutada filantroopiat ideede sõja toetamiseks“ – et panna ameeriklased libertaarselt mõtlema.

 

Olin Foundationi teke ja motivatsioon on siin heaks näiteks. Teenite endale varanduse äritegevusega, mille kõrvalproduktid väidetavalt kahjustavad teie tehaste töölisi ja läheduses elavaid inimesi, saastates ümberkaudset vett, õhku ja pinnast. „Saastaja maksab“ põhimõtte alusel karistavad sellise kahju põhjustamise eest valitsuse määrused, mis nõuavad ka, et te saaste kõrvaldaksite. Teie reageerite oma suurte kasumite kasutuselevõtuga, et saada lahti määrustest ja muuta iga seadust, mille leiate endale ebamugava olevat. Ja kui asi jõuab kahjuliku süsinikuheitmeni, siis võitlete lõpuni välja, tagamaks, et keegi ei hakkaks teid maksustama või määrustega reguleerima.

Hilisem osaleja nn „kliimamuutuse vastases liikumises“ oli Mercer Family Foundation, mille asutas miljonärist riskifondi juht Robert Mercer ja mida juhtis tema tütar Rebekah. Kuid suurim kliimaeitusorganisatsioonide heategija on „doonorite nõuandel tegutsev fond“ Donors Trust / Donors Capital (asutatud 1999. aastal), mis kujutab endast teatud liiki maaklerit, kes saab tagada doonorite anonüümsuse ja edastab nende annetused enda valitud organisatsioonidele. Kasulik, kui võitlete salaja ideede sõjas. Suuremate doonorite seas on ilmselt – ja sugugi mitte üllatavalt – Olini, Bradley ja Kochi sihtasutused. Ja muidugi tahate saavutada võimalikult suurt kontrolli ka meedia üle.

Enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui James Hansen esitas Ühendriikide Senati energia ja loodusvarade komiteele ülevaate üleilmse soojenemise ohtudest 1988. aasta suvise kuumalaine ajal ja hoiatas, et see „mõjutab selliste äärmuslike ilmastikunähtuste nagu suviste kuumalainete esinemise tõenäosust“, kulutab Big Oil (kuue või seitsme suurima nafta- ja gaasiettevõtte koondnimi) ikka veel miljoneid edasimineku takistamiseks. 2019. aastal püüdis Washingtoni osariik võtta ette õige sammu, kehtestades süsinikumaksu (midagi, mis on varsti normaalne), kuid BP ja Chevron kulutasid miljoneid kampaaniale, millel õnnestus antud määrust mitte läbi lasta. Samal aastal saime teada, et kõige suuremad viis börsinimekirjas olevat nafta- ja gaasikompaniid – BP, Shell, ExxonMobil, Chevron ja Total – „kulutavad peaaegu 200 miljonit dollarit lobitööle, et kliimamuutuse lahendamise poliitikat edasi lükata, ohjeldada või blokeerida“. Kasutatakse tihti sõna „häbiväärne“, kuid siin kohal tundub see vältimatu.

 

Et haavale veel soola peale riputada, väidavad need fossiilkütuste gigandid, et muretsevad üleilmse soojenemise pärast, mida nende tooted on põhjustanud – ehkki eitavad jätkuvalt oma vastutust. Selline silmakirjalikkus on sama tohutu kui nende teod: „toetades avalikult vajalust tegutseda, suurendavad nad tohutult investeeringuid nafta- ja gaasi ammutamise tohutusse laiendamisse. 2019. aastal kasvasid nende kulutused 115 miljardi dollarini, samas vaid kolm protsenti sellest on mõeldud madala süsinikusisaldusega projektidele.“ See on veelgi suurem häbi: pärast nii paljusid aastakümneid, mil nad on teadnud endi toodete põhjustatud kahjust, ei investeeri kakskümmend maailma tippreostajat kompaniid (nende arvele läheb kolmandik üleilmsest heitmest) taastuvenergia projektidesse peaaegu mitte midagi.

Et täielikult mõista fossiilkütuste tööstuse edukust teadmatuse edendamisel ja nende pettuse tõhusust, on vaja näha, kuidas libertaarsed miljardärid rajasid vajaliku desinformatsiooniarist.

 

Kuna Koch Industries on alati emiteerinud tohutuid kasvuhoonegaaside koguseid – 2015. aastal üle 28 miljoni tonni –, oleks neil sellele maksule kulunud terve varandus. Rich Finki sõnul oleks see „aja jooksul meie äritegevusele lõpu teinud“. Maksuseaduse ettepaneku kiitis heaks Kongressi alama astme seadusandlik koda, kuid siis tasus end kenasti ära Kochi suur investeering rühmitusse Citizens for a Sound Economy (mida toetavad ka sellised kompaniid nagu Philip Morris, General Electric ja Exxon). Rühmituse energeetikapropaganda pingutused panid inimesed arvama, et maksule kulub neil terve varandus, ja veensid senaatoreid, et maksu toetamise korral muutuvad nad ebapopulaarseks – seega ei õnnestunud ettepanekut Senatis läbi suruda. Kui see energiamaks oleks läbi läinud, oleks riik võtnud teistsuguse suuna ja planeet oleks täna palju puhtam koht.

Nail päevil tuli libertaardel võidelda rohkem, et soodustust saada, sest valitsusel oli tõhus kaitse võltsteaduse eest – tehnoloogia hindamise büroo OTA –, mille eksperdid koostasid Kongressi liikmetele ja nende komiteedele ettekandeid teaduse ja tehnoloogia kohta. OTA avaldas olulisi uurimusi, mis puudutasid üleilmse soojenemise leevendamist ja kohanemist kliimamuutustega terves reas riigi keskustes. Ent kui vabariiklased saavutasid 1995. aastal Kongressis ülemvõimu, oli üks nende esimesi triumfe „jätta OTA rahastusest ilma“ ja asendada see „vaba turu“ lähenemisega teadusele ja poliitikale.

Kui läheme peavoolumeedia juurest mitteprofessionaalsete digitaalsete allikate ja sotsiaalmeedia juurde, kust ilmselt enamik noori saab maailma kohta infot, läheb lugu veelgi hullemaks. Võrdlus umbes neljasaja kliimateadlase-eksperdi ja sama arvu väljapaistvate kliimavastaliste nähtavuse kohta praeguse sajandi esimesel kuueteistkümnel aastal näitas, et vastalised olid 50% nähtavamad. Ja umbes poolel vastalistest (kellest mõned, näiteks Monckton, pole isegi mitte teadlased) polnud teadusajakirjas ette näidata mitte ühtegi kaasteadlaste toetatud artiklit.

Kõigevägevama kingitus. Darren Dochuki hiljutises raamatus "Anointed with Oil: How Christianity and Crude Made Modern America" ("Naftaga võitud: Kuidas kristlus ja toornafta tegid kaasaegse Ameerika") on ära toodud valgustav ülevaade Ameerika nafta ja Ameerika religiooni sidemetest.

Kaasaegse Ameerika poliitikas oli Ronald Reagan esimene tegelane, kes juhatas religiooni väed teaduse vastu, kui ta oli 1960. aastate lõpus California kuberner. Reagani toetus religioosse konservatismi mõjuvõimule, et suruda läbi palvetamine riigikoolides ja levitas kreatsionismi doktriini kui „kehtivat alternatiivi evolutsiooniteooriale“ – mis lõppude lõpuks on ju „kõigest teooria“. Ta julgustas konservatiivseid evangeliste, rääkides neile, et „religioosne Ameerika on ärkamas“ ning tema jõupingutuste tõttu muutus presidendi kahe ametiaja jooksul Ameerika religioon Ühendriikide poliitikas võimsaks ja ägedalt teadusvastaseks jõuks.

 

Vabariiklaste sõda teadusega on Püha sõda, ja eriti kehtib see kliimateaduse puhul. Probleem ei ole evangeelse kristluse ülekaalus rahvastiku seas: probleem tekib, kui konservatiivsed poliitikud teevad poliitikat fundamentalistliku usu põhjal – sest see muudab valitsuse ebapädevaks, kui asi puudutab keskkonnaprobleeme ja avalikku heaolu. Religiooni mõju poliitikale tuleneb põhiliselt nähtusest, mida Harold Bloom nimetas „Ameerika religiooniks“, omapäraseks kristlike sektide ja individualistlike uskumuste seguks, mis arenes välja Uues Maailmas.

Ameerika religioon oma äärmuslikus vormis mõistab lunastuse draamat inimese isikliku asjana, milles peaasjaline on surematu hing tolle otseses suhtes Kõigevägevamaga – vaadates mööda kehast, perekonnast, ühiskonnast ja Loodusest. Kui lõpuks omab tähtsust vaid inimese unikaalse hinge lunastus, siis ei tähenda Maa laostamine ja kaasinimeste viletsus enam kuigi palju. Tõepoolest, kui usute „õndsusesse“, nagu paljud konservatiivsed evangelistid paistavad uskuvat, siis olete liialt ametis vaatamisega tulevikku, kus teid tõstetakse „üles pilvedesse, Issandale vastu“, ega muretse selle pärast, mis juhtub Maal, kus me tegelikult elame.

Austraalia naabrid juba kannatavad üleilmse soojenemisest põhjustatud meretaseme tõusu tõttu – veetagavarade sooldumine – ja mõned saared muutuvad varsti asustamiskõlbmatuks. Pole ime, et Vaikse ookeani ääres elavad rahvad on eelistamas tegeleda Hiina, mitte Austraaliaga.

Hiina suurendab päikeseenergia ja vähendab kivisöe kasutamist, mis on hea; kuid nüüd rahastavad nad kivisöel töötavaid jõujaamu välismaal, mis pole hea. Meil on vaja veenda hiinlasi vähendama endi kivisöe siseseade kahjumeid ja hoiduma teistele riikidele reostavate jõujaamade müümisest – ja teenima rohelisemat kasumit (kui see ka esialgu väiksem on), müües selle asemel puhta energia süsteeme.

Oodates suure pääsemistehnoloogia täiustumist, ostavad kliimahävitajad suures koguses maad kokku kohtades nagu Uus-Meremaa, kuhu saaks taanduda, samal ajal pakuvad nad rahalist toetust teist laadi varjupaigale: kliimakriisi-kindlad „tarastatud linnad“. Kus oleks rohkem „meid“, et oleks suhteliselt vähem „neid“. Ja siis – nüüd kisub asi paheliseks – võib-olla isegi mitte ühtegi neist. Igaühele, kes kahtleb selles, et maailm oleks parem koht, kui seal poleks nii palju inimesi, ja et väiksem rahvaarv aitab leevendada kliimakriisi, on väga soovitatav lugeda Alan Weisman'i suurepärast raamatut „Countdown: Our Last, Best Hope for a Future on Earth“ („Ajaarvestus: Meie viimane ja parim lootus tulevikuks Maal“).

Kui paranete raskest gripist ja sümptomid lõpuks vaibuvad, on imehea tunne juba sellest, et iga kehaosa enam ei valuta. Millegi taolise puhul nagu heroiinisõltuvus tõstab hiiglaslik pilvesolek baasjoone kõrgele, nii et mõju vaibudes kogete „tavalist“ seisundit valulikuna. Kui pühendate oma elu kõrghetkede nautimisele, siis olge aegasti valmis ka mõneks väga depressiivseks madalseisuks. Stoikud ja epikuurlased, nagu ka taoistid Hiinas, pakuvad viise, kuidas pääseda mõnu-valu tsüklist ja tunda rõõmu, kogeda eluga rahulolu, mis on teisel tasandil.

Kuid siin kerkib üles vastuväide: kui nende filosoofilised ideed ei takista hiinlasi iidset (ja kaasaegset) keskkonda rikkumast – kuidas saab neist abi olla kliimakriisist mõtlemisel –, mille tõi kaasa tehnoloogia kasutamine, millest nad poleks kunagi osanud unistadagi?

Vastus on järgmine: on õige, et Hiinal on pikk ajalugu looduse veejõu ohjamisel – mis on eriti ilmunud üleujutuste ja põudade ajal – hüdraulilise tehnoloogia abil, ehkki vaid piiratud või vahelduva eduga. Hiina tsivilisatsioon tekitas oma looduskeskkonnale tõsist kahju – eriti lõppematute sõdade tõttu riikide vahel –, kuid mitte rohkem kui Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonid või siis Egiptuse, Mesopotaamia ja maiade omad. Arenenud kultuurid võivad osutuda küllaltki alaarenenuks, kui küsimus puudutab jätkusuutlikkust.

Mida me nüüd majanduslikult ette võtame?

Alustuseks on tarvis tunnistada, et majandusteadus ei ole meid hästi teeninud ja vajab reformimist. („Meie“ all mõtlen maailma rahvastikku, kellest ligikaudu 700 miljonit elab äärmises vaesuses, samas kui 0,1% saab rikkamaks kui kunagi varem.) Oma revolutsioonilises ja paljastavas raamatus „Doughnut Economics“ („Sõõrikumajandus“) on Kate Raworth teinud ettepaneku vaadata teadusharu üle ja reformida seda nii, et meie majanduslikud süsteemid teeniksid nii suurema hulga maailmas elavate inimeste kui ka tulevaste põlvkondade vajadusi. Ta lükkab väga ebameeldiva nähtusena kõrvale meie liigse kinnisidee suuremast SKP-st.

Kuna kõik taandub „Trumpile ja oligarhidele ülejäänute vastu“, soovitab Robert Reich tungivalt meil vaadata „marionetist“ presidendi selja taha, sinna, kus „asub tõeline oht“. Jah, need on nood libertaarsed oligarhid, kes on poliitilise süsteemi ära ostnud ja nüüd seda kontrollivad.

Kuigi nende käes on võim, on meil 99,9% juures meie arvukus, ent oleme lõhestunud fraktsioonideks. Populistid on inimeste lõhestatuse süvendamisel edukad, nad ässitavad erinevaid rühmitusi üksteise vastu ja annavad valesid suuniseid, veenavad inimesi, et nood „eliidi hulka kuuluvad“ on probleemiks. Et kliimakriisiga tõhusalt tegeleda, peame oligarhid võimust ilma jätma; ja et seda teha, soovitab Reich meil jätta kõrvale fraktsioonid ja tulla igast ühiskonnaklassist kõikjalt üle maailma kokku „erinevatest rassidest mitmete rahvuste koalitsiooniks“. Tark nõuanne: me suudame seda teha.

Nõudes õigusi, püüame vältida vastutust, ignoreerides samas radikaalset omavahelist sõltuvust. Kui me ainult võistleme ja kunagi koostööd ei tee, kannatab meie inimsus.

Rikkad libertaarid oma imetlises sõltumatuses peavad ignoreerima, et nemad (või nende vanemad) teenisid oma jõukuse, toetudes taristule (linna mugavused, transport, keskpangad jne), mille eest maksid miljonid inimesed oma maksurahaga. Ja nad teevad jätkuvalt raha ja enamasti väldivad makse, kasutades taristut, mida hoitakse käigus teiste inimeste toel, kes maksavad selleks oma õiglase osa. Libertarism on põhimõtteliselt isekuse filosoofia – ning kohaldatud väga rikaste ja õnnega koos olevate inimeste järgi.

Nad ütlevad meile, et üldiselt on majanduslik kasu sellest, et superrikkaid maksudega ei koormata, suurepärane: tõus kergitab kõiki laevu ja suurem SKP-pirukas tähendab suuremat lõiku igaühele. Kuid nagu näitas Piketty oma teoses „Le Capital au XXIe siècle“ („Kapital 21. sajandil“), põhineb see väide täielikult valel. Üha enam uuringuid näitab, et majanduslik ebavõrdsus – mis iga aastaga üleilmselt kasvab – ei ole hea ühelegi ühiskonnale, kuna suurendab lisaks vaesusele vägivalda, võõrandumist ja muid soovimatuid seisundeid.

Interneti tarbitud energia ja süsinikuheite kogumaht kasvab nii kiiresti, et üks ekspert ennustas 2016. aasta alguses selle kolmekordset suurenemist järgneva aastakümne vältel – selgelt rohkem kui planeet suudab taluda, kui vahepeal ei leia aset mingi imeline tehnoloogiline uuendus. Shift Projecti („Süsiniku-ülemineku mõttekoja“) läbi viidud ulatuslik uurimus pakub, et on saabunud aeg mõningaseks „digitaalseks kainemiseks“ ja üleminekuks „lahjale IKT-le“.

Termin „pilvesalvestus“ jätab paljudele kasutajatele mulje, et armsad kassivideod, mida nad internetti üles laadivad, hõljuvad siis healoomuliselt kusagil digitaalse vikerkaare kohal. Reaalsus on, et need on salvestatud hiiglaslikesse serveritesse, mis asuvad maapinnal ja mis tekitavad nii palju soojust, et ventilaatorid nende jahutamiseks tarbivad samuti suures koguses energiat. Kas paadunud Netflixi kasutajad on teadlikud enda süsiniku jalajäljest? Või YouTube’is videote vaatajad? Paljude arvates oli video laulule „Despacito“ kuum, nagu näitab 2018. aasta rekordsuur vaatajate arv – 5 miljardit. Sugugi nii lahe ei ole tõsiasi, et see „kulutas sama palju energiat kui 40 000 kodu Ühendriikides aastas“ – ja nood Ameerika kodud kasutavad energiat rohkem kui enamik kodusid maailmas.

Extinction Rebellion (XR – tugevam!), Power Shift Network ja YouthStrike4Climate. Climate Outreach on töötanud Euroopas alates 2004. aastast, et edendada avalikkuse tugevamat osalust kliimamuutuse küsimuses. Üks kõige tõhusamaid muutuse eest võitlejaid on olnud 350.org.

Sarnased organisatsioonid – nagu Mobilisation Lab, Sunrise Movement, Climate Advocacy Lab, Climate Mobilization ja PowerLabs – tegelevad ideede rakendamisega praktikas, viies kokku heade ideedega inimesi ja poliitikategijaid. Nende veebileheküljed pakuvad kasulikku teavet...

Michel Serres’i eleegia emakesele maale raamatu „Le Contrat naturel“ lõpus:

Kirjeldamatu emotsioon: ema, mu ustav ema, meie ema, kes on olnud pühakirjaks nii kaua, kui maailm on olemas olnud, tugevaim, kõige viljakam, kõige püham sünnitusmajadest, vooruslik, sest on alati üksi ja alati rase, neitsi ja ema kõigele elavale, parem kui elus, jäljendamatu universaalne üsa kogu võimalikule elule, jääpankade peegel, lumede asupaik, merede hoidja, tuulte roos, elevandiluust torn, kullast maja, seaduselaegas, taevavärav, tervis, varjupaik, pilvedest ümbritsetud kuninganna – kes suudaks liigutada teda, kes suudaks võtta ta oma kätele, kes teda kaitseb, kui ta satub surmaohtu ja algab tema surma­agoonia?

 

Mürkidest vabanemise raske tee

Lugesin hiljuti kunagise New Yorgi surmajuhtumite uurija Barbara Butcheri mälestusteraamatut "Mida surnud teavad". Üks juhtum teiste seast köitis tähelepanu ja usun, et selliseid lugusid peaks meeles pidama, kuna umbusaldus peavoolu meditsiini vastu on toonud ka meie Eesti turule hulgaliselt imeravijaid ja kindlasti on neid palju veel tulemas. 150 dollari eest seanss, mis puhastab mürkidest ja toksiinidest, peatab vananemise ja võimaldab uuesti ja puhtalt edasi minna. Kes tänapäeva elurattas ei tahaks oma väsimusest, magamatusest, ületöötamisest tekkinud jõuetusest kiirelt ja ainult raha eest  vabaneda. Keegi pakub alati lahendust, mis ei hõlma oma panust ja vaeva.

Barbara Butcher kirjutab: "Tuttavaks sain end murest murtud keskealise paariga ja võtsin istet, et nende juttu ära kuulata. Härra ja proua Grove olid kiirustanud nädal tagasi Vermontist New Yorki, kui said teada, et nende 38-aastane tütar Leah oli koomasse langenud. Pühendunud vanemad veetsid kõik päevad Bellevues tütre voodi kõrval ning hotellist minnes möödusid meie asutusest. Nähes silti „Kohtumeditsiiniamet“, tuli neile mõte, et võib-olla saaks keegi uurida asjaolusid, mis olid nende tütre surmasuhu viinud.

Leah’d oli vaevanud kerge depressioon ja ta oli hakanud kahtlema, kas ta ikka tahab arvutimüüja stressirohket tööd edasi teha. Ta soovis elult enamat, aga ei teadnud, mida. Sõber oli rääkinud talle „imettegevast“ psühhiaatrist doktor James Wattist East Forty-Sixth Streetil, kes pesevat mürgid ja raskmetallid kehast välja, mis tagavat kerge tunde ja selge pea. Veel manustavat ta veenisisese infusiooni teel medikamente, mis peatavat vananemise. Raskematel juhtudel pakkuvat ta klientidele „taassünnikogemust“. Ta uimastavat patsiente süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasiga, surudes inhalatsioonimaski pekselva, õhku ahmiva, rabeleva ja tõmbleva patsiendi näole. Seejärel toovat ta patsiendi aeglaselt teadvusele, tõkked ja probleemid jäävat aga üska. Ta kordavat seda protseduuri kaks korda nädalas, kuni patsiendil hakkab parem või saab raha otsa.

Leah’l oli olnud mitu seanssi, millest mõni kestis kolm tundi. Ühe protseduuri ajal oli ta muutunud väga rahutuks ja erutatuks ja doktor Watti löönud. Too oli soovitanud, et Leah võtaks järgmisel korral kaasa sõbra, kes teda kinni hoiaks – nii istuski Leah’ kallim viimaste seansside ajal tema jalgadel ja hoidis ta käsi kinni. Arst olevat manustanud Leah’le 60-protsendilist süsinikdioksiidi (tavalises toaõhus on seda alla ühe protsendi), mispeale naine hakanud krampides tõmblema ja rabelema, kuni vajunud lõdvaks.

Watt olevat käskinud Leah’ kallimal tema vererõhku mõõta. Null. Watt ütles: „Mõõtke uuesti.“ Ta ei olevat osanud kunstlikku hingamist teha (nähtavasti ka mitte häirekeskuse numbrit valida) ja oli kuidagi ebalevalt sekeldanud ka siis, kui Leah’ kallim kiirabi kutsus. Leah’ süda oli seiskunud, kiirabitöötajad elustasid teda teel haiglasse. Hapnikupuudus põhjustas ajukahjustuse ja sestpeale oli Leah koomas.

Bellevues nägin kena noort kaamet naist aparaatide keskel, hulk voolikuid külge ühendatud. Naine näis kuidagi tühjaks pigistatuna ning ma teadsin, et ta ei taju mitte mingil moel ümbritsevat. Arstid ütlesid, et ta oli vegetatiivses seisundis, säilinud oli üksnes ajutüve alaosa minimaalne talitlus. Ta polnud suurt muud kui tuksuva südamega elutu keha.

Doktor Hirsch rääkis meie advokaadiga, kelle nõuandel helistasin ringkonnaprokuratuuri. Rääkisin loo ära ning minu käsutusse määrati ringkonna­prokuröri abid Gail Heatherly ja Anne Schwartz. Nad olid niisama vihased nagu mina ja taotlesid luba Watti vastuvõtukabineti läbiotsimiseks. Mina helistasin doktor Wattile ja küsisin viisakalt, kas ta saaks anda infot, mis võiks Leah’d aidata; kas ta räägiks meile, mis juhtus, missuguseid medikamente või gaase ta kasutas. Watt vastas, et „olukorra tõsiduse tõttu“ oli talle soovitatud, et vestluste juures viibiks advokaat. „See sobib,“ laususin ma. „Kas te tuleksite koos advokaadiga kohtumeditsiiniametisse meiega rääkima?“ Pakkusin koguni, et saadan talle auto järele, kuid ta kõhkles. Leah suri mõni päev hiljem.

Järgmisel päeval korraldasime reidi Watti vastuvõtukabinetti ehk ühe magamistoaga korterisse luksuselamus. Hallipäine doktor Watt seisis koridoris, vahutades vihast oma privaatsuse rikkumise pärast. Köök oli labor, tööpindadel olid laiali vere- ja uriiniproovid. Elutuba oli protseduuriruum, kus seisis kuus allalastava seljatoega tugitoooli, igaühe kõrval tilgutistatiiv. Magamistoas olid üheinimesevoodi ja tool, voodi peatsis kuidagimoodi koostatud aparaat, mis nägi välja, nagu oleks teismeline nokitseja selle kokku klopsinud. Plastkasti ühest küljest väljuvad sasisiinid tilguti­voolikud olid koondatud valgesse lõõtsatorusse, mis oli ühendatud musta kummimaskiga. Slidistamata rõhumõõturid olid teibitud kasti teisele küljele, kust ulatusid välja ventiilid, iga ventiil ja numbriketad ühendatud tööstuslike kummivoolikutega, mis keerdusid põrandal hunnikusse. Kõik oli räpane ja vana, nagu oleks Watt oma maagilise taassünnimasina ehitamiseks romulast osi otsinud. Voolikute teised otsad viisid kappi, kust leidsin kuus suurt metallist gaasiballooni, igaühel keevitustarvete firma silt. Hullumeelse teadlase aparaat oli tööstustarvetest kokku pandud.

Uurisin ümberringi vedelevaid medikamente, mida läheb vaja hädaolukorras. Kaalium ja epinefriin olid aegunud juba viis aastat tagasi. Väikesel kärul seisis aspiraator, täis sogast musta vett. Elustamiskäru südameseiskumise puhuks ei olnud. Erakorraliste ravimite karpi allergiliste reaktsioonide jaoks ei olnud. Puhta hapniku varu ei olnud..."

 

Otsisin netiavarustest, mis sai "tublist doktorist" edasi ja leidsin New York Postist  väikese lõigu:

Manhattani arst, kes tappis kogemata ühe oma patsiendi oma „gaasiraviga“, ei lähe vangi – tehtud kokkulepet kritiseerisid eile teravalt ohvri vanemad.

„Osa minust on väga vihane,“ ütles Leah Grove’i ema Lynn ajalehele The Post oma Vermonti kodust pärast seda, kui ta sai teada, et doktor James Watt tunnistas end süüdi kriminaalses hooletuses (tapmises) ja sai vaid sümboolse karistuse.

„Doktor Watt mõrvas meie tütre. Ma tahaksin näha seda meest elu lõpuni trellide taga,“ ütles ta, lisades, et ta ei ole siiski pahane prokuratuuri peale kokkuleppe tegemise pärast.

„See, mida nad saavutasid, oli suur saavutus,“ ütles ta. „Arstil on New Yorgis peaaegu piiramatu voli teha, mida iganes ta tahab.“

73-aastane Watt tunnistas kohtus, et 19. aprillil 2001 põhjustas tema „süsinikdioksiidiravi“ – süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja hapniku segu, mida anti läbi anesteesiaseadme – 38-aastase Leah Grove’i südameseiskumise ja seejärel koomasse langemise. Grove suri 9. mail.

Seade pidi aitama Grove’il leevendada kerget depressiooni.

„Masin, mille ma ehitasin, ei jälginud Leah Grove’i poolt sissehingatavate gaaside kogust,“ ütles arst, tunnistades, et ei teinud piisavalt, et Leah´d pärast juhtunut päästa.

Vanglakaristusest pääsemise vastutasuks lubas Watt, et ei praktiseeri enam kunagi meditsiini.

Huvitavad karistused igal juhul.

Tuleviku looduslugu

 

Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus „Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Bioloog Rob Dunn ütleb oma viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks, läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.

Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“ ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku looduslugu“ eesti keeles.

Allakriipsutatud kohti loetust:

Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks. Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik. Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud. Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu panna.

Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame. Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame. See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati, kui see meie ellu tungib.

Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.

Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.

 

“Kogu Maa pinnale on vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)

 

Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.

Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.

 

Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil elava priileivasööjaga.

Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid. Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis, kui seemneid kogutakse käsitsi.

Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.

 

Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased, kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.

Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen, mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.

Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.

 

Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.

Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.

Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.

 

Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel, kuudel ja aastatel.

 

Mitmekesisuse olulisusest.

Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks enamasti geneetiliselt mitmekesised.

Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja – mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste kolooniad hävivad.

 

Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide. Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes. Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt looduse keerlevasse savisse.

Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.

Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised liigid pannud kehvemasse seisu.

Sean Nee ettekanne:

Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid. Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.

Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad. Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on rakust väiksem üksus.

Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime – tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.

Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame ja vajame.