Kui keha tuleb sulle appi vol 2

Eelmises postitutes kirjutasin Suzanne O´Sullivani raamatust "Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest." Siinkohal võtan raamatust loetu kokku.

Neuroloog suudab üsna usaldusväärselt eristada füüsilisest haigusest tingitud vaevusi vaevustest, millel on psühholoogiline põhjus. Seetõttu seisavad just neuroloogid sagedamini silmitsi psühhosomaatiliste haiguste diagnoosiga.

Patsiendile on väga raske öelda, et tema füüsilisel haigusel võib olla psühholoogiline põhjus. Sellist diagnoosi on raske mõista, veel raskem sellega nõustuda. Nii mõnigi patsient tunneb end nurkasurutuna, sest eelistab ükskõik mida muud psühholoogilisest tervisehäirest tingitud alandusele. Ühiskond on psühholoogiliste häirete suhtes eelarvamustest pingul, ja patsiendid teavad seda.

O´Sullivan märgib, et arstidel on kartus psühhosomaatilist diagnoosi panna, osalt kardetakse pahandada patsienti (Mis te arvate, et ma olen hull või?), teisalt võib ju olla, et midagi on jäänud kahe silma vahele.

Samuti kirjutab autor, kuidas alles värske ülikooli lõpetanud arstina, kippus ta selliseid patsiente pidama simulantideks, või suhtuma neisse kergekäeliselt: „Head uudised, ajukasvajat me ei leidnud, teie peavalul ei ole tõsist põhjust. Ja head aega.“

Kui O´Sullivani ülesandeks oli esimesel töökohal uurida epilepsiat põdevaid inimesi, kes ei saanud ravist abi. Siin sai talle selgeks, et ligi 70% inimestest, kelle krambihood ei allunud ravile, ei põdenudki epilepsiat. Krambid tekkisid puhtalt psühholoogilistel põhjustel.  

Autor kirjutab veel, et ta on kohanud paljusid inimesi, kelle kurbus on nõnda valdav, et nad ei suuda seda tunnet taluda. Selle asemel arenevad neil välja füüsilised vaevused.

Täiesti loogikavastaselt otsustab inimese teadvustamata mina vaevelda krampide käes või jääda ratastooli, selle asemel et tunnistada valitsevat ängi.

Konversioonihäirega inimesed on sageli aleksitüümsed, mis tähendab, et nad on kaotanud võime väljendada emotsioone. Kui küsida mõnelt pseudokrampidega inimeselt, kuidas ta end tunneb, võib saada vastuseks, et tal on külm või et on väsinud – kumbki vastus ei sisalda infot emotsionaalse seisundi kohta. Ehk eitavad nad stressi põhjusel, et ei tunnegi seda, sest keha on stressi muutnud millekski muuks.

Paljud neuroloogid usuvad, et pea iga konversioonihäirega patsient on olnud tõsise seksuaalse või füüsilise ahisatmise ohver. O´Sullivani arvates on see vaid osaliselt tõene. Uuringute kohaselt on seksuaalse ahistamise all kannatanud kuni 30% mitteepileptliste hoogudega inimestest. See tähendab, et 70%  ei ole ahistamist kogenud. On küll olemas tõendeid, et ärevatel või neurootilistel isiksustel, kes kalduvad muretsema või vihastama, tundma süüd või langema depressiooni, tekib somaatiline kaebus suurema tõenäosusega. Sama käib nende kohta, kes kipuvad täiel määral sattuma teistest inimestest sõltuvusse või näevad ülejäänuid võimukate ja edukatena ja ennast samal ajal abituna. Samas kõik see suurendab võimalusi, kuid ei tähenda, et teised oleksid automaatselt probleemidest vabad.

Teatud määral oleme kõik kaitsetud, meil kõigil on oma lävepakk ja kui meid sellest üle tõugatakse, võib igaühel areneda psühhosomaatiline häire. Esimesed eluaastad aitavad määrata nii lävepaku asukoha kui kõrguse, mis sunnib keha stressile reageerima haiguse või psühhiaatriliste sümptomite abil.

Lähedase kaotus või trauma on haiguse prekursorina tavaline. Kuid paljusid elusündmusi ei ole nii lihtne lahterdada headeks või halbadeks. Näiteks on lapse sünd teda kaua oodanud paarile rõõmusõnumiks, keerulisem üksikule või just oma karjääri alguses olevale inimesele. Trauma suurustki on raske määratleda, kui inimene ei pea seda sündmuse toimumise ajal stressiks. Stressi eitamine näib olevat siin tavaline.

Samuti pole ahistamine ainus problemaatiline teema. Ka üleliigne tähelepanu, eriti haige lapse suhtes, võib samuti olla riskiteguriks seletamatute meditsiiniliste sümptomite tekkimisel hilisemas elus. Varajane kokkupuude kroonilise haigusega võib tahtmatult julgustada haiguskäitumist. Patsiendid kannatavad sageli sümptomite all, mida nad on varem teiste juures märganud.

Käitumuslikud tegurid on olulised kroonilise valu ja kroonilise väsimuse sündroomi tekkimisel. Häired ei pruugi alata otseselt stressist, vaid ekslikest veendumustest, kuidas oleks kõige parem reageerida muutustele kehas ja haigusele. Kalduvus reageerida igale kehalisele aistingule, selmet ignoreerida enamikku neist, nii nagu suurem osa meist teeb, võib olla õpitud väga varases nooruses. Näiteks ärritatud soole sündroomi puhul arvatakse osaliselt olevat tegemist tajuhäirega – selle all kannatavad inimesed on üleliia tähelepanelikud iga viimase kui sisemise aistinguning muutuse suhtes soolestiku tegevuses. Reageeritakse sümptomitele, mida teised tavaliselt eiravad, ning reaktsioonid võimendavad sümptomeid ja nende teadvustamist.

Rohkem kui 70% pseudokrampide ja kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidest on naised. O´Sullivan tuletab meelde: 

„Mulle jääb vist igaveseks meelde päev ajast, mil olin alles alustanud neuroloogiaõpinguid. Meeskond, kellega ma töötasin, oli äsja läbi vaadanud noore mehe, kellel olid ühe jala lihastes kummalise spasmid. Probleem oli tekkinud pärast väikest tööl saadud jalavigastust. Järk-järgult oli tema jalg väändunud asendisse, mis tegi tal kõndimise raskeks. Teda oli põhjalikult uuritud. Tulemused olid alati normaalsed. Kui me jõudsime välja nii kaugele, et midagi ei jäänud enam teha, küsisin, kas tema haigus võiks olla ehk psühhosomaatiline. Seepeale pöördus keskealine meesarst, kelle alluvuses ma töötasin, kergel toonil minu ja rühma naissoost arstitudengite poole ning teatas, et probleem ei saa olla psühhogeenne, sest patsient on mees ja psühhogeensed häired on noorte naiste haigus.“

Veel aastaid hiljem kohtab O´Sullivan sellist suhtumist praegugi. Meesarstid kordavad sõnu, mida 1819 aastal lausus Prantsuse arst Jean-Baptiste Louyer-Villermay: „Mees ei saa olla hüsteeriline; tal pole emakat.“ Suhtumine ajast, mil naist peeti alamajärgu olendiks on visa kaduma. See pole nii sage ega avalik, kuid elab edasi.

See miks naised on psühhosomaatilistele probleemidele vastuvõtlikumad, on mitmeid põhjusi. Naistel on lubatud väljendada oma emotsioone, mehed samal ajal peavad olema tugevad. Naiste puhul on nõrk olemine ja abi otsimine sotsiaalselt aktsepteeritud. Mehed peavad lihtsalt hakkama saama. Oleme loonud kultuuri, kus naised räägivad sümptomitest ja otsivad abi, aga mehed pigem ignoreerivad neid. Naistel esineb rohkem ka ärevust ja depressiooni. Kuid meeste elus ei ole vähem stressi. Vaadates teisi erinevusi: naised joovad vähem alkoholi, mehed ravivad stressi tõenäolisemalt sagedamini alkoholiga. Meestelt ekib sagedamini agressiivseid raevupuhanguid ja nad on altimad riskikäitumisele. Vahest ei ole asi ühe soo esindaja paremas hakkamasaamises või vähemas kaeblemises, vaid pigem selles, et kõik kannatavad erineval moel. Stressiga kokku puutudes suunavad naised selle sissepoole ja mehed väljapoole.

Ka meedial on oluline osa selles, millised sümptomid inimestel tekivad. 1990ndatel saabus vastuvõtule palju patsiente, kes olid veendunud, et nende erinevad füüsilised sümptomid on tingitud kandidoosist ehk seeninfektsioonist (vana hea Candida Albicans). Tollal oli ajakirjades ja ajalehtedes sageli juttu kandidoosiepideemiast. Üks veebileht loetles kandidoosi sümptomitena kurnatust ja ärrituvust, millega kaasnevad puhitus, sügelevad kõrvad, vähenenud keskendumisvõime ja magusanälg. Meedia kirjeldas neid sümptomeid üksikasjalikult ning inimesed saabusidki arsti juurde täpipealt selliste sümptomitega ja kindlana oma diagnoosis. Patsientidelt reeglina ei leitud seeninfektsiooni.

O´Sullivan kirjutab, et kui meediakära vaibus, on patsiendid harva kandidoosi kohta küsinud. Nüüd arvatakse samu sümptomeid gluteenitalumatuse või allergiaga seonduvat. Inimesed otsivad seletusi muudatustele kehas, midagi, mille arvele panna iga ebameeldiv tunne. Nad ei soovi põhjusena tunnistada käitumuslikke ja emotsionaalseid tegureid ega ka vananemise mõju. Ühiskond ja meedia on varmalt pakkumas meelepärasemat varianti ja andma lisa olemasolevate sümptomite varamusse.

Autor hoiatab liigsete uuringute eest ja kirjutab sellest pikemalt ühe oma patsiendiga. 23 aastane Daniel oli heas vormis ja terve mees, kes polnud eriti haige olnud. Arsti juurde jõudis ta peavaluga – tundis väikest torget kuklas. See polnud ränk valu ega vajanud valuvaigisteid aga see tegi Danielile muret. Üks tema tuttav oli alles surnud ajuverejooksu tõttu. Arst soovitas puhata, vett juua, vältida alkoholi ja teha veidi trenni. Võimalik et peavalu taandub iseenesest. Daniel käis ajuskaneeringu tegemisega jätkuvalt peale.

Healoomuliste sümptomite uurimise puhul on tasakaal kohutavalt habras. Ühelt poolt tuleb neid uurida, et välistada füüsiline põhjus, kui see on vajalik. Kuid koht, kus tuleb tõmmata piir on veidi ähmane.

Näiteks toob autor Eleanori, kellel oli noorest peale kannatanud paljude seletamatute meditsiiniliste hädade käes. Talle tehti arvukalt uuringuid, millest ükski ei näidanud ainsatki kõrvalekallet.  Kui tal tekkisid peavalud saatis perearst ta neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et peavalud ei ole tõsisemat laadi. Kuid Eleanor ei saanud rahu, ta kartis, et äkki on ajus midagi halba. Tehti skaneering ja see oligi viga. Skaneeringult ei nähtud kasvajat, kuid seal oli 5 cm pikkune aneurüsm, nõrgenenud piirkond ühe veresoone seinas. Eleanori ärevus kerkis kohe lakke. Kuid aneurüsm ei saanud põhjustada tema peavalu, tõenäoliselt oli see seal juba olnud aastaid ja Eleanor oleks võinud sellega elada terve elu, ilma et see teda oleks häirinud. Kuid nüüd Eleanor teadis. Inimeste lahkamisel on leitud, et kuni 5% on lõhkemata asümptomaatiline aneurüsm. Sestap aneurüsmi ravida ei soovitata. Kuid Eleanor otsustas seda ravida. Ta viidi operatsioonile: kubemest viidi sisse kateeter, mis juhiti läbi alakõhu veresoonte ajuveresoonteni. Toruots asetati aneurüsmi algusesse ja alustati süstimist. Selle protsessiga viiakse soonde plaatinast toruke ehk koil. Protseduur ei sujunud hästi, aneurüsm lõhkes. Eleanoril tekkis hemorraagiline insult, millest ta kunagi ei paranenud.. Üks kehapool jäi halvatuks ja tekkisid krambid.

MRT-kuva on niivõrd keerukas ja tundlik moodus keha uurimiseks, et täiesti tavalised on juhuslikud leiud, mis ei pruugi üldse haigust mõjutada. Mõnikord võidakse leida tillukesi tsüste, mis on täiesti kahjutud. Ent kui ajukuva tehakse lihtsalt igaks juhuks ja leitakse selline tsüst, tunnete enda paremini või halvemini?

Arstid võivad sageli uurimistulemusi valesti diagnoosida. Selle heaks näiteks on puukborrelioos (Lyme tõbi). Puukborrelioos võib olla ohtlik haigus, kuid paljude arstide oskus analüüside tõlgendamisel on kehv. USAs on see tavaline ülediagnoositud haigus. Üks uuring, mis käsitles puukborrelioosi kliiniku patsiente, näitas et 60% neist olid saanud diagnoosi eksikombel. Igaüks neist sai mittevajalikku ravi, oli veendunud tõsise haiguse olemasolus ning jäänud ilma õigest diagnoosist ja asjakohasest ravist.

Vereanalüüsid, röntgen, igasugused testid sisaldavad samasugust riski. Mõnd testi on iseäranis raske tõlgendada ja see loob võimaluse vigadeks.

Kuigi julgustuse otsimine oma tervishädade korral on normaalne, uurib mõni inimene iga sümptomit nii põhajlikult, kuni mitte sümptomid, vaid uurimistöö ise tekitab võimetuse maailmas täie jõuga toimetada. See on murelike ülemõtlejate häda.

Mida saaks teha?

Kui me tõepoolest tahame, et olukord paraneks, tuleb igaühel anda oma panus. Arstid ei tohiks seda diagnoosi nii väga karta, vaid tahta sellega rohkem tegeleda ja olema nende patsientide suhtes kaastundlikumad. Kuid veel tähtsam on, et ühiskond, laiem avalikkus - teie! – peab lõpetama selliste sümptomite pidamise vähem reaalseks kui teiste haigustega seotud sümptomeid.

Et võiksime kaaluda tõsise haiguse puhul psühholoogilise põhjuse olemasolu, on ülitähtis, et me usuksime selle võimalikkust ning seda, kui äärmuslik võib psühhosomaatiline haigus mõnikord olla. Me kiidame üpris kergesti heaks platseeboefekti, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, mediteerimise ja vähidieedid ning terve hulga muid näiteid selle kohta, kuidas vaim mõjutab keha. Miks on siis nii raske tunnistada mõtet vaimust, mis tekitab füüsilisi sümptomeid. Kõigi nende positiivsete tagajärgede juures, mida vaimujõud võib anda, võib see sama kergesti anda ka negatiivseid.

Mõisteid:

Raamatus kasutab autor sõna psühhosomaatiline igasuguse füüsilsite sümptomite kohta, mida ei saa haigusega seletada ja mille taga või kahtlustada psühholoogilist põhjust. Kuid see on vaid üldmõiste.

Somatisatsioon tähendab inimese kalduvust reageerida stressile või emotsioonidele füüsiliste sümptomitega. Ehk kui ma saan pingelises olukorras peavalu, siis ma somatiseerin või olen somatiseerija ja see on tavaline, peaaegu normaalne elu osa. Nii väljendab keha vaimset distressi. Somatisatsioon ei vii ilmtingimata somatisatsioonihäireni.

Somatisatsioonihäire on haruldane ja ränkraske meditsiiniline seisund, mis asub diagnooside spektri ühes otsas. See krijeldab isikut, kes on krooniliselt raske haige, kellel esineb mitu sümptomit ja kel on vähe lootust paraneda. Spektri teises otsas on täpsustamata ja lühikesed somaatilised häired, mis inimese elus tulevad ja lähevad, tekitades probleeme lühikesel perioodil.

Konversioonihäire on somatsatsioonihäire neuroloogiline variant. Tegemist on endiselt haigusliku seisundiga, mille korral füüsilised vaevused ületavad kõikvõimalikud leitavad haigused, kuid antud juhul on sümptomid neuroloogilised. See tähendab, et valu asemel esineb jõu kadumine jäsemes, krambid või mõne taju kadumine. Konversioonihäiret tuntakse ka kui funktsionaalne neuroloogiline häire või vähemal määral dissotsiatiivse häirena.

Eestis on kasutusel klassifikatsioon, mille alusel kodeeritakse psühhosomaatilise haigused somatoformsete häiretena.

Kui keha tuleb sulle appi vol 1

 

Uus õppeaasta toob jälle uut kirjandust. Mul on veel kevadest kaks loetud raamatut kokku võtmata. Kuid esimesena käiksin läbi värskelt lõpetatud neuroloog Suzanne O´Sullivani raamatu „Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest“(eesti keeles 2019).

Raamat on 268 lk, seega üsna kogukas, arvestades et kolmandikku raamatust ei moodusta viited ja kasutatud kirjandus. Olin alguses pealkirja osas veidi skeptiline – "Kõik sünnib su enda peas..." – on pigem viide sellele, et kõik tervisega seonduv on ainult peas kinni ja tõved on kujutletavad - ehk neid pole olemas. Autor peab silmas siiski vägagi reaalseid sümptomeid, millele ei ole meditsiinilist seletust. O´Sullivan rõhutab, kui palju on selles valdkonnas selgusetust.

Pilk sisukorrale, mis on jaotatud peatükkideks   patsientide nimede (Pauline, Matthew, Shahina...) järgi, tekitas arvamuse, et need on autori õnnestunud juhtumid. 

Kuid tema patsiendilood on selles mõttes ebaharilikud, et need ei ole enamikus lõpetatud.  Ühelt poolt selline elu ongi, pidevate tõusude ja languste voog, samas oleks tahtnud teada, kuidas nende patsientide terviseotsingud lahenesid. Enamikule patsientidest ta küll pakub raamatus võimalust oma psühhosomaatiliste sümptomite raviga edasi minna psühhiaatrite/psühholoogide abiga, kuid pea kõik keelduvad sellest. Mis edasi saab, jääb selgusetuks.

Raamat oli muidu hästi loetav, arusaadav, põhielemente korrati erinevate nurkade alt mitmeid kordi üle.  O´Sullivan, kes ise on spetsialiseerunud epilepsiale, kirjeldab oma patsiendilugude juures täpselt, kuidas ta teeb vahet epileptilistel ja pseudokrampidel. Kuid müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomi (ME/CFS) patsientide puhul jääb sellest täpsusest vajaka ja oletusi on rohkem kui faktilist materjali. 

Näiteks on Harvardi med.prof.  A. Komaroff, kes on pikalt uurinud ME/CFS seonduvat, öelnud, et see ei ole psühholoogiline probleem. Kuid samas võib iga sümptomaatika taga st iga füüsilise haigusega olla teatud osa patsiente, kelle sümptomeid juhib psühhosomaatika.

Psühhosomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs jne), kuid analüüside kohaselt on kõik korras.

Kindlasti tuleb see paljudele tuttav ette. Kui mitte iseenda puhul, siis kindlasti on mõni tuttav öelnud, et on haige aga arstid ei leia põhjust – proovid on kõik korras. Näiteks küllalt neid, kes arvavad endil olevat vitamiinipuuduse – vereproovi kohaselt on aga kõik normi piires või peavad uimast väsimust madala rauataseme süüks, kuid vereproov ei näita mingit hälvet. Keha käitub kui haige keha.

Meile on tuttav värin kätes, kui kirjutame alla tähtsale dokumendile, higipisarad, kui alustame avalikku esinemist. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid stressile ja arenenud meis hulk aega tagasi, et me suudaksime ohuga silmitsi seista (või põgeneda).

Kuid mis saab siis, kui sedalaadi füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? Lõppude lõpuks võib üles öelda igasugune kehafunktsioon: elav rakk võib hakata vohama kasvajana või vastupidi lakata töötamast, näiteks kui juuksed välja langevad. Igasugust kehas toodetavat keemilist ühendit võib toota üleliia või liiga vähe – näiteks kilpnäärme üle- ja alatalituse korral. Täpselt samal moel võib elundite füüsiline reaktsioon stressile minna üle piiri.

Sõna „psühhosomaatiline“ viitab füüsilistele sümptomitele, mis tekivad psühholoogilistel põhjustel. Selle näiteks on pisarad ja punastamine, kuid need on normaalsed reaktsioonid, mis ei tähenda haigust. Juhul kui sümptomid aga ületavad tavapärased piirid, on tulemuseks haigus.

Tänases ühiskonnas armastatakse ette kujutada, et inimene suudab end terveks mõelda ja et positiivne suhtumine võimaldab haigel kiiremini paraneda. Kuid ühiskond ei ole täielikult teadvustanud, kuivõrd sageli käituvad inimesed vastupidiselt – mõtlevad end haigeks, ilma et nad seda teadvustaksid.

Paljud teavad, et stress võib tõsta vererõhku ja kergemini võivad tekkida maohaavad. Kuid kui paljud teavad, kui sageli suudavad emotsioonid tekitada tõsise vaevuse, mille seletamiseks füüsiline tõbi puudub.

Ehk kokkuvõtlikult ütleb autor, et psühhsomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs), kuid analüüside kohaselt on kõik korras. Sümptomid võivad põhjustada tõelist häda ja vaeva. Need meditsiinilised seisundid ei sarnane ühegi teisega, ei allu reeglitele ja võivad mõjutada ükskõik millist kehaosa. Ühel inimesel võivad need tekitada valu, näiteks lapsel, keda koolis kiusatakse võib hakata valutama kõht. Teisel inimesel võivad mõjutada südant. Kuid psühhosomaatiline haigus võib väljenduda märksa äärmuslikumal kujul: halvatuse, krampide või pea ükskõik millise kehahädana.

Mida ütleb statistika? Igal päeval esineb keskmiselt kolmandikul perearsti külastajatest sümptomeid, mida ei ole võimalik meditsiiniliselt seletada. Iga meditsiiniline seletamatu sümptom muidugi ei pruugi olla tingimata psühhosomaatiline. Mõnel võib olla kallal põgus haigus, mis ei paljasta end läbivaatuse käigus. Paljud viirusnakkused näiteks ei ilmnegi tavalise analüüsi käigus. Need tulevad ja lähevad ja me ei saa kunagi täpselt teada, millega on tegu, kuid kui tervis paraneb, ei olegi täpne põhjus enam oluline.

Psühhosomaatiline haigus on kogu maailmas tuntud ja sel pole midagi pistmist konkreetse kultuuriruumi või tervishoiusüsteemiga. Indias või USAs või Brasiilias või Jaapanis või Nigeerias jm arsti juurde tulevate patsientide osas on uuring leidnud, et rängemal kujul psühhosomaatilised häired on haruldased, leebemaid vorme aga esineb kõikjal.

2011 aastal näitas Saksamaal tehtud uuring, et 22% perearstikeskuse külastajatest oli somatisatsioonihäire. Suurbritannia uuring, mis käsitles meditsiiniliselt seletamatuid sümptomeid haiglates, leidis, et need on tavalised igas kliinikus; mõnes neist täheldati häireid rohkem kui pooltel patsientidest.

Ühes Norra uuringus küsiti rohkem kui 900 järjestikuselt perarstikeskust külastanud patsiendilt, kas nad kannatavad enda arvates vaevuste all nagu: amalgaamimürgitus, ärritatud soole sündroom, kandidoos, kroonilise väsimuse sündroom, fibrmüalgia, elektroülitundlikkus või toidutalumatus. Kõiki neid diagnoose peetakse kas täiesti või osaliselt meditsiiniliselt seletamatuks ning neis on oluline psühholoogiline komponent. Ligi 40% vastajatest arvas, et neil võib olal vähemalt üks nende seast.

Veel üks uuring näitab, et inimesed, kellel on kalduvus psühhosomaatilistele kaebustele, lähevad tervishoiusüsteemile maksma kaks korda enam. See on üsna tõenäoline, arvestades kõiki neid uuringuid ja analüüse, mida tuleb teha – ja mis kõik on normis. Ja kui on normis, siis uued uuringud ja analüüsid ja ravimid, mis leevendust ei too.

Psühhosomaatilised häired ei ole neuroloogilised häired, need kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria valdkonda. Autor on ise neuroloog (epilepsiale spetsialiseerunud) ja kirjutab, et paljud psühhosomaatiliste häiretega patsiendid satuvad tema juurde just seetõttu, et ta pole psühholoog.

Ta kirjutab: „Pealegi, kui te minestasite või talusite ränka peavalu, miks peaksite abi küsima psühhiaatrilt? Psühhosomaatilised häired on füüsilised sümptomid, mille taga peidab end emotsionaalne distress.“

Kuna sümptomid on nii füüsilised kui üldse olla saavad – ei tulegi pähe minna otsima abi psühholoogilt,vaid eelkõige pöördutakse tavaarsti poole.

Kaks kõige levinumat psühhosomaatilist sümptomit on väsimus ja valu.