Uus
õppeaasta toob jälle uut kirjandust. Mul on veel kevadest kaks loetud raamatut
kokku võtmata. Kuid esimesena käiksin läbi värskelt lõpetatud neuroloog Suzanne O´Sullivani raamatu „Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood
kujuteldavatest tõbedest“(eesti keeles 2019).
Pilk sisukorrale, mis on jaotatud peatükkideks patsientide nimede (Pauline, Matthew, Shahina...) järgi, tekitas arvamuse, et need on autori õnnestunud juhtumid.
Kuid tema patsiendilood on selles mõttes
ebaharilikud, et need ei ole enamikus lõpetatud. Ühelt poolt selline elu ongi, pidevate tõusude ja languste voog, samas oleks tahtnud teada, kuidas nende patsientide terviseotsingud lahenesid. Enamikule patsientidest ta küll pakub raamatus võimalust oma
psühhosomaatiliste sümptomite raviga edasi minna psühhiaatrite/psühholoogide abiga, kuid pea kõik keelduvad sellest. Mis edasi saab, jääb selgusetuks.
Raamat oli muidu hästi loetav, arusaadav, põhielemente korrati erinevate nurkade alt mitmeid kordi üle. O´Sullivan, kes ise on spetsialiseerunud epilepsiale, kirjeldab oma patsiendilugude juures täpselt, kuidas ta teeb vahet epileptilistel ja pseudokrampidel. Kuid müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomi (ME/CFS) patsientide puhul jääb sellest täpsusest vajaka ja oletusi on rohkem kui faktilist materjali.
Näiteks on Harvardi med.prof. A. Komaroff, kes on pikalt uurinud ME/CFS seonduvat, öelnud, et see ei ole psühholoogiline probleem. Kuid samas võib iga sümptomaatika taga st iga füüsilise haigusega olla teatud osa patsiente, kelle sümptomeid juhib psühhosomaatika.
Psühhosomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu,
krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs jne), kuid analüüside kohaselt on kõik
korras.
Kindlasti
tuleb see paljudele tuttav ette. Kui mitte iseenda puhul, siis kindlasti on
mõni tuttav öelnud, et on haige aga arstid ei leia põhjust – proovid on kõik
korras. Näiteks küllalt neid, kes arvavad endil olevat vitamiinipuuduse –
vereproovi kohaselt on aga kõik normi piires või peavad uimast väsimust madala
rauataseme süüks, kuid vereproov ei näita mingit hälvet. Keha käitub kui haige keha.
Meile
on tuttav värin kätes, kui kirjutame alla tähtsale dokumendile, higipisarad,
kui alustame avalikku esinemist. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid
stressile ja arenenud meis hulk aega tagasi, et me suudaksime ohuga silmitsi
seista (või põgeneda).
Kuid
mis saab siis, kui sedalaadi füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti
töötamast? Lõppude lõpuks võib üles
öelda igasugune kehafunktsioon: elav rakk võib hakata vohama kasvajana või
vastupidi lakata töötamast, näiteks kui juuksed välja langevad. Igasugust kehas
toodetavat keemilist ühendit võib toota üleliia või liiga vähe – näiteks
kilpnäärme üle- ja alatalituse korral. Täpselt samal moel võib elundite
füüsiline reaktsioon stressile minna üle piiri.
Sõna
„psühhosomaatiline“ viitab füüsilistele sümptomitele, mis tekivad
psühholoogilistel põhjustel. Selle näiteks on pisarad ja punastamine, kuid need
on normaalsed reaktsioonid, mis ei tähenda haigust. Juhul kui sümptomid aga
ületavad tavapärased piirid, on tulemuseks haigus.
Tänases
ühiskonnas armastatakse ette kujutada, et inimene suudab end terveks mõelda ja
et positiivne suhtumine võimaldab haigel kiiremini paraneda. Kuid ühiskond ei ole täielikult
teadvustanud, kuivõrd sageli käituvad inimesed vastupidiselt – mõtlevad end
haigeks, ilma et nad seda
teadvustaksid.
Paljud
teavad, et stress võib tõsta vererõhku ja kergemini võivad tekkida maohaavad.
Kuid kui paljud teavad, kui sageli suudavad emotsioonid tekitada tõsise
vaevuse, mille seletamiseks füüsiline tõbi puudub.
Ehk
kokkuvõtlikult ütleb autor, et psühhsomaatiline
häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus,
paralüüs), kuid analüüside kohaselt on kõik korras. Sümptomid võivad
põhjustada tõelist häda ja vaeva. Need meditsiinilised seisundid ei sarnane
ühegi teisega, ei allu reeglitele ja võivad mõjutada ükskõik millist kehaosa.
Ühel inimesel võivad need tekitada valu, näiteks lapsel, keda koolis kiusatakse
võib hakata valutama kõht. Teisel inimesel võivad mõjutada südant. Kuid
psühhosomaatiline haigus võib väljenduda märksa äärmuslikumal kujul: halvatuse,
krampide või pea ükskõik millise kehahädana.
Mida
ütleb statistika? Igal päeval esineb keskmiselt kolmandikul perearsti
külastajatest sümptomeid, mida ei ole võimalik meditsiiniliselt seletada. Iga
meditsiiniline seletamatu sümptom muidugi ei pruugi olla tingimata
psühhosomaatiline. Mõnel võib olla kallal põgus haigus, mis ei paljasta end
läbivaatuse käigus. Paljud viirusnakkused näiteks ei ilmnegi tavalise analüüsi
käigus. Need tulevad ja lähevad ja me ei saa kunagi täpselt teada, millega on
tegu, kuid kui tervis paraneb, ei olegi täpne põhjus enam oluline.
Psühhosomaatiline
haigus on kogu maailmas tuntud ja sel
pole midagi pistmist konkreetse kultuuriruumi või tervishoiusüsteemiga.
Indias või USAs või Brasiilias või Jaapanis või Nigeerias jm arsti juurde
tulevate patsientide osas on uuring leidnud, et rängemal kujul
psühhosomaatilised häired on haruldased, leebemaid
vorme aga esineb kõikjal.
2011
aastal näitas Saksamaal tehtud uuring, et 22% perearstikeskuse külastajatest
oli somatisatsioonihäire. Suurbritannia uuring, mis käsitles meditsiiniliselt
seletamatuid sümptomeid haiglates, leidis, et need on tavalised igas kliinikus;
mõnes neist täheldati häireid rohkem kui pooltel patsientidest.
Ühes
Norra uuringus küsiti rohkem kui 900 järjestikuselt perarstikeskust külastanud
patsiendilt, kas nad kannatavad enda arvates vaevuste all nagu: amalgaamimürgitus, ärritatud soole
sündroom, kandidoos, kroonilise väsimuse sündroom, fibrmüalgia,
elektroülitundlikkus või toidutalumatus. Kõiki neid diagnoose peetakse kas
täiesti või osaliselt meditsiiniliselt seletamatuks ning neis on oluline
psühholoogiline komponent. Ligi 40% vastajatest arvas, et neil võib olal
vähemalt üks nende seast.
Veel
üks uuring näitab, et inimesed, kellel on kalduvus psühhosomaatilistele
kaebustele, lähevad tervishoiusüsteemile maksma kaks korda enam. See on
üsna tõenäoline, arvestades kõiki neid uuringuid ja analüüse, mida tuleb teha –
ja mis kõik on normis. Ja kui on normis, siis uued uuringud ja analüüsid ja
ravimid, mis leevendust ei too.
Psühhosomaatilised häired ei ole
neuroloogilised häired, need kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria
valdkonda. Autor on ise neuroloog (epilepsiale spetsialiseerunud) ja kirjutab,
et paljud psühhosomaatiliste häiretega patsiendid satuvad tema juurde just
seetõttu, et ta pole psühholoog.
Ta kirjutab: „Pealegi, kui te
minestasite või talusite ränka peavalu, miks peaksite abi küsima psühhiaatrilt?
Psühhosomaatilised häired on füüsilised sümptomid, mille taga peidab end
emotsionaalne distress.“
Kuna
sümptomid on nii füüsilised kui üldse olla saavad – ei tulegi pähe minna otsima
abi psühholoogilt,vaid eelkõige pöördutakse tavaarsti poole.
Kaks kõige levinumat psühhosomaatilist
sümptomit on väsimus ja valu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar