Tervisemüüjate ajalugu vol 8 - sinine valgus ja radioonika

Olen Lydia Kang ja Nate Pederseni kirjutatud raamatuga „A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything“ lõpetanud. 

Viimased väljakirjutused: 

Natural Hygiene keeldub ravimite, vereülekannete, kiirituse, toidulisandite ja muude vahendite kasutamisest erinevate haiguste raviks.

 

Kõige kurikuulsam looduslik kehapuhastusvahend on Stanley Burroughsi välja töötatud Master Cleanse (limonaadidieet), mis põhineb sidrunivee, vahtrasiirupi ja cayenne’i pipra segu joomisel kümne päeva jooksul koos detox teega. Master Cleanse’i lühiajalisteks kõrvalmõjudeks on iiveldus, dehüdratsioon, peapööritus ja väsimus. Master Cleanse'i pikaajaliste kõrvalmõjude hulka kuulub muuhulgas ... surm. Tegelikult juhtus täpselt nii ühe Burroughsi patsiendiga 1980. aastatel. Vähipatsient nimega Lee Swatsenbarg otsis Burroughsilt arstiabi, kes soovitas kolmkümmend päeva kestvat puhastust kombineerituna valgusteraapia ja intensiivsete massaažidega. Swatsenbarg järgis Burroughsi nõuannet, alustades kuuajalist võõrutusravi, mille käigus tema tervis halvenes pidevalt ning ta hakkas oksendama ja kannatama tõsiste krampide käes. Ta suri enne, kui jõudis ravi lõpule viia. Burroughs mõisteti süüdi tahtmatus tapmises (ja ilma litsentsita arstiteaduse praktiseerimises).

 

Sinine valgus

1876. aastal avaldatud "Päikesevalguse sinise kiirguse ja taeva sinise värvi mõju" („The Influence of the Blue Ray of the Sunlight and of the Blue Colour of the Sky“) muutis sinise valguse kaheks säravaks aastaks moehulluseks. A. J. Pleasantoni raamat väitis, et sinine klaas on universaalne imerohi ja võib ravida kõike alates podagrast kuni halvatuseni ja klaasitootjad üle kogu riigi rivistusid, et autorit isiklikult tänada. New Yorgist San Francisconi hakkasid majaomanikud lisama sinise klaasiga päikesetube või vähemalt siin-seal mõne sinise aknaklaasi. Hüdropaatilised instituudid mõistsid ka üldsuse nõudlust sinise valguse järele ja hakkasid ehitama sinise valgusega päikeseruume. Peagi levis trend ka Euroopasse, kus Inglismaal muutusid väga populaarseks “valgusevannid” ning prantsuse optikud hakkasid tootma siniseid prille.

1877. aastal kirjutas ajakirja Scientific American ajakirjanik: Praegu on meie tänavatel ja puiesteedel üsna tavaline näha elumaja akende sees taevasiniste klaasidega raame; päikesepaistelistel päevadel võib haiget vanaisa või muud patsienti märgata peesitamas „eeterlike“ kiirte all, tema nägu on küll lootust täis, ehkki sinist värvi. See artikkel sai aga ka sinise valguse populaarsuse lõpu alguseks. 

Scientific American tuli välja selgitustega, et sinise klaasi all lösutamine paljastas sind tegelikult vähemale, mitte rohkemale sinisele valgusele.

Kui sa tõesti tahtsid siniseid kiirgust endasse imeda, oli parem seista lihtsalt väljas või vähemalt läbipaistva klaasi all. Tegelikult kõik, mida Pleasanton oli teinud – ja kõik see, mida kõik teised olid teinud – oli päikesevalgust veidi hajutanud. Nädal pärast seda hukatuslikku artiklit kirjutas Scientific American uuesti, kuulutades, et sinise valguse poolt tekitatud oletatavad ravimeetodid on kombinatsioon põgusa päikesevanni ja tugeva platseeboefektiga seotud eelistest.

 

Raadiolained

1863. aastal San Franciscos sündinud Albert Abrams omandas meditsiinidoktori kraadi Saksamaal ja naasis 1893. aastal oma kodulinna, et töötada Cooperi kolledži patoloogiaprofessorina. Kui ta oli neljakümnendates eluaastates, oli Abrams loonud endale neuroloogina kindla maine ja oli teel väljapaistva karjääri poole. Siis aga hakka ta oma teelt kõrvale kalduma. Pärast seda, kui Abrams kaotas pettuse tõttu professuuri, kaldus ta üha enam šarlatanluse poole, töötades välja küsitavaid tehnikaid, nagu piki selgroogu löömine (spondüloteraapia), et stimuleerida närve, mis omakorda pidid stimuleerima organeid ja ravima haigusi. Seda praktikat reklaamiti kui ravimit kõigele, mis teid vaevab.

Tema staarravitehnikaks sai aga radioonika. 1916. aastal avaldas Abrams raamatu "New Concepts in Diagnosis and Treatment", tutvustades maailmale oma teooriaid. Lühidalt: Terved inimesed kiirgavad tervislikku energiat. Haiged inimesed kiirgavad haigussagedusi, mida radioonika praktikud nagu Abrams väitsid, et suudavad tuvastada keerukate ja kohmakate masinatega. Seejärel võivad nad ravida teie haigust – muide, mis tahes haigust –, häälestades teie haiguse sageduse tagasi tervislikule sagedusele.

Abrams kirjutas, et inimkeha koosneb aatomitest; aatomid koosnevad omakorda elektronidest. Elektronid vibreerivad, edastades kiirgust, mida radioonikaspetsialistid tähistavad kui "ERA" või "Abramsi elektroonilised reaktsioonid". Kui inimene on terve, vibreerivad tema elektronid "normaalse" kiirusega. Kui aga inimene on ebatervislik, vibreerivad selle inimese elektronid "ebanormaalse" kiirusega. Seega pidi arst patsiendi ravimiseks tuvastama ebatervislikud vibratsioonid ja seejärel edastama haigusele tagasi sama vibratsioonisageduse, mida haiged elektronid tekitasid. See omakorda neutraliseeriks haiguse ja võimaldaks elektronidel naasta normaalsele vibratsioonimäärale.

Niisiis, kuidas avastasid radioonika praktikud ebanormaalsed vibratsioonid? Üsnagi absurdsetel viisidel. Oletame, et saite just tavaarstilt diagnoosi. Aruka inimesena tuletate endale meelde, et alati tasub küsida teist arvamust ja just  dr Abrams, kellest olete kuulnud, peaks suutma kõike ravida. Miks mitte teda proovida? Pärast kõnet tema kontorisse palutakse teil tuua juukseproov. Sealse loogika peale kukalt kratsides kitkute ​​juuksekarva välja ja asute Abramsi San Francisco asutusse. Kohale jõudes küsib administraator, kas võtsite oma juukseproovi siis, kui olite näoga lääne poole. Ta rõhutab, et see on diagnoosi määrava tähtsusega element. Sina ei mäleta, kuhu poole vaatasite, nii et vastumeelselt vaatate vastu loojuvat päikest ja kitkute ​​taas peast paar karva. Lõpuks rahulolevana toob administraator teid Abramsi kabinetti ja juhatab teid asetama oma juukseproovi kummalise välimusega meditsiinimasinasse, mida ta nimetab Dynamizeriks. dr. Abrams, enesekindel mees, kes askeldab mööda tuba, hämardab tulesid ja ühendab teid Dynamizeri külge erinevate juhtmetega, mis, nagu ta kinnitab, tuvastavad teie "vibratsioonimustrid". Teid juhitakse taaskord näoga läände, sest see tagab masina nõuetekohase toimimise.

 

Te ei saanud avada masinat, kuna see oli "hermeetiliselt suletud". Seadme avamine häiriks selle toimimist (ja tühistaks selle suurepärase Oscilloclasti garantii). Tegelik põhjus, miks te masinat avada ei saanud, oli see, et see ei sisaldanud midagi peale elektriliste osade segaduse, mis olid ühendatud ilma kindla eesmärgita. See oli "selline seade, mille ehitaks kümneaastane poiss, et kaheksa-aastast poissi lollitada," kirjutas üks füüsik pärast masina avamist.

See, et tarbijad sisuliselt mänguasjadega mängisid, ei omanud tähtsust. Abrams leidis kullakaevanduse nii Oscilloclasti kui ka Dynamizeriga. Nende populaarsus tulenes suuresti lihtsast psühholoogilisest nipist, mida Abrams ja tema järgijad oskuslikult ära kasutasid: veenda inimest meditsiinilise rituaali kaudu, et tal on selline haigus nagu vähk. Seejärel „ravitakse“ ostsilloklostiga inimene terveks. Peagi vabaneb patsient õnnelikult vähist – haigusest, mida tal kunagi polnudki. Patsient saab seejärel levitada sõna oma sõprade seas. "Ma olin surmale nii lähedal, et te ei usuks seda. Kuid õnneks kuulsin sellest uuest ravist, mida nimetatakse radioonikaks. Nad ühendasid mind masina külge ja puh, mu vähk oli kadunud!“ See on võimas sõnum ja loob kiiresti eduka turunduskampaania.

Ravi proovilepanekuks saatis AMA terve isase merisea vere radioonikaarstile testimiseks, väites, et see pärineb "Miss Bellilt". Testitulemused tulid tagasi, öeldes, et preili Bellil oli vähk, lisaks vasaku eesmise põskkoopa põletik ja vasaku munajuha streptokokkinfektsioon. Scientific American järgis eeskuju, käivitades radioonika teooriate aastapikkuse uurimise. Ajakiri avaldas igakuiseid uuendusi ajavahemikus oktoober 1923 kuni september 1924. Tulemused: uurijad leidsid, et Abramsi elektrooniliste reaktsioonide ja üldiselt elektroonilise praktika nimel esitatud väited ei ole põhjendatud. Ajakirjanduses avaldati ka juhtum Mayo kliinikut külastanud eakast mehest, kellel diagnoositi operatsioonivõimetu maovähk. Vaene mees pöördus radioonika poole ja talle öeldi, et ta on pärast ostsilloklastide masina kasutamist "täielikult paranenud". Ta suri kuu aega hiljem.

 

Abramsi surmast tekkinud vaakumis tekkisid kiiresti mitmed teised imitaatorid, kes võitlesid "raadiolainete kaudu tervendamise" turuosa eest. Kõige edukam nende hulgas oli Ruth B. Drown Hollywoodist Californias, kes lõi oma radioonikamasinad, mis väidetavalt suutsid ravida kõiki, olenemata nende asukohast maailmas. Drown leidis ka valmis publikut, ravis oma aja jooksul umbes kolmkümmend viis tuhat patsienti ja müüs oma masinaid laialdaselt, eriti teistele tervendajatele.  1950. aastate alguses said Itaalias autoõnnetuses vigastada filmistaar Tyrone Power ja tema naine. Drown kasutas üht oma kaugraadioaparaati, et saata neile tervendavaid raadiolaineid. Kuna tema masinad, nagu Abramsi Dynamizer, nõudsid patsiendilt mingit proovi, kasutas Drown võimupaari vereproove, mis tema väitel juba on tema "kogus". Tyrone ja tema naine paranesid autoõnnetusest ja naasid koju Ameerikasse. Neid ootas Drowni radioonikateenuste arve.

Doktor Drownil oli palju ideid. Üks neist oli see, et džässmuusika on vähi põhjustaja. Ta ütles, et džässist põhjustatud vähi võib hajutada selliste rahustavate lugude esitamine nagu Carrie Jacobs Bondi "Perfect Day".

Ta ütles ka, et iga inimkeha ümbritseb magnetväli ja inimestele tuleks õpetada, kuidas oma magnetväljade eest õigesti hoolitseda. Üks tema väljaannetest, raadioteraapia Drown Atlas, ütleb: Nõrk ja kurnatud patsient ei tohi kunagi võtta dušši ega seista äravoolu kohal, sest patsiendi magnetism uhutakse äravoolu kaudu veega alla, jättes ta kurnatuks.

Samuti peaks nõrk patsient pärast vanniskäiku vannist lahkuma ning laskma kellelgi teisel vee välja lasta ja vanni puhastada. Kui on vaja seda ise teha, peaks ta enne vanni tühjendamist vannist lahkuma ja riietuma hommikumantlisse. Liiga paljud inimesed istuvad vannis ja lasevad vanni lõpetades vett välja ning nende enda magnetism imetakse ära äravoolutorude kaudu maapinnale, jättes patsiendile seda palju vähem.

Juba 1949. aastal näidati, et Drowni seadmed ei suuda haigusi diagnoosida. Chicago ülikooli katses anti Doctor Drownile mitmete inimeste vereproovid ja paluti diagnoosida nende seisund. Ühel juhul teatas ta pärast tund aega oma aparaadiga töötamist, et patsiendil on vasakus rinnas vähk, mis oli levinud munasarjadesse, emakasse, kõhunäärmesse, sapipõide, põrna ja neerudesse; et ta oli oma paremast silmast pime; et tema munasarjad ei tööta korralikult; ja erinevate organite, sealhulgas mao, seljaajunärvide ja südame funktsioonide vähenemine. Tegelikult põdes patsient parema kopsu ülaosa tuberkuloosi.

Proua Jackie Metcalf, 22-aastane Torrance'i (California) koduperenaine, astus Los Angeleses LaBrea avenüül asuva valge ühekorruselise hoone trepile ja astus sisse uksest, millel oli silt „Dr. Ruth B. Drown, kiropraktik“. Sees andis ta kolm väikest pudelikest doktor Drownile ja tema tütrele dr Cynthia Chatfieldile, kes on samuti kiropraktik. Proua Metcalf ütles, et seal olid tema kolme lapse vereproovid. Ta palus, et tema lastel diagnoositaks vereproovide põhjal haigused ja maksis iga diagnoosi eest 50 dollarit. Kuupäev oli 23. mai 1963. aastal.

Mõne päeva pärast kuuleb ta doktor Chatfieldilt, et vereproovide analüüs näitas lastel tuulerõugeid ja mumpsi. Varasemal visiidil oli proua Metcalf ostnud doktor Chatfieldilt "väikese musta kasti" – 588-dollarine Drown Therapeutic Instrument – ​​enda ja oma pere ravimiseks kodus. Doktor Chatfield rääkis talle, kuidas seada masinale plaate laste ravimiseks.

Proua Metcalf polnud aga lihtsalt üks patsient – ​​ta oli California osariigi rahvatervise osakonna sagent. Tema kolm last ei olnud haiged. Ja vereproovid, mille ta andis arstidele Drownile ja Chatfieldile, ei olnud tema laste veri – need olid kalkuni, lamba ja sea veri. 

Raamatu lõpupoole on hulgaliselt lühemaid ülevaateid tänaseni vastu pidanud imerohtudest:

Hai kõhre preparaadid -  Võib-olla olete kuulnud, et haid ei saa vähki. 1992. aastal avaldasid William Lane ja Linda Comac raamatu, mille nimi olgi – „Sharks Don’t Get Cancer“. Igaüks, kes seda raamatut luges, võis üsnagi kindlalt öelda: „Tõepoolest, ma ei tea ühtegi vähihaiget haid! Mitte ühtki!” 

Igal juhul tundus see tõesti huvitav idee, kuni bioloogid juhtisid tähelepanu kurvale tõsiasjale: haid haigestuvad vähki.  Ja peale suuri müüginumbreid selgus, et vähki haigestumine on tõusuteel, langeb aga haide arvukus...

Sellest on pikemalt kirjutatud ka eesti keeles.

Tsüaniid 1970. aastatel oli kuum uus kaup amügdaliini nimeline aines. Amügdaliini poolsünteetiline vorm, mida mõnikord nimetatakse „vitamiiniks“ B-17 (kuigi see ei ole vitamiin), on amügdaliin, tsüaniidi sisaldav ühend, mida leidub aprikoosikivides ja muudes seemnetes. Amügdaliini toetajad väitsid, et see võib kuidagi otseselt sihtida ja tappa vähirakke, jättes terved rakud rahule. Väide oli ekslik ja seda ametlikus kliinilises uuringus võtnud katsealused said tsüaniidimürgituse. Nii palju siis ideest, et vähk võib olla vitamiini B-17 puudus. Aga ei, inimestel pole tsüaniidist puudust. Tõesti. Aprikoosiseemnetuumade populaarsus tõusis koos lugudega Pakistanis elava Hunza rahvast. Väidetavalt on nad vegetaarlased, pikaealised, haiguste sh vähivabad. Kõik need väited on hilisemate uurimistega ümber lükatud: ei söö nad aprikoosituumasid, ei ole nad vähivabad ja keskmine eluiga jääb 50-60 eluaasta vahele. Haigusi sh vähki esineb ja suremus laste hulgas on 30%.

Viimase kahe aastakümne jooksul on amügdaliin oma populaarsuse kaotanud, kuid neile, kes armastavad „vitamiini“ B-17, on see endiselt saadaval Internetis ja mõnes nurgataguses kliinikus.

Eestis võib seda leida paljudest (neti)tervisepoodidest, kus seda jätkuvalt vitamiiniks nimetatakse ja imelisi tervisväiteid kirjeldatakse.

Ehk on uskumatult palju huvitavaid asju, mis väidetavalt ravivad absoluutselt kõiki haigusi ja teevad seda kiiresti...nii et ei teagi, kuskohast need haiged tulevad.