Tervisemüüjate ajalugu vol 7 - hüdroteraapia, kannibalism, paast

Aia kutse on olnud viimasel ajal raamatutest tugevam. Kuid pooleli jäänud raamatud tahaks lõpetada - tähtajad nõuavad tagastamist. Loen Scribid lehelt laenutatud Lydia Kang ja Nate Pedersen raamatut "Quackery:  A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything". Väljakirjutisi jagub täpselt kahte postitusse, kuigi siin on huvitavat palju rohkem. Scribidi tasuta prooviperiood on möödas, 10 eur kuumaksega panen praegu lehe suve lõpuni pausile. 

Siiani loetust võib kunagistest "naturaalsetest" ravimeetoditest suurema osa lihtsalt kõrvale heita, kui kahjuliku. Ja isegi kui leiab mõne, mis pole paha - nullib ravi üledoos. Heaks peetud asja ikka lõhkemiseni sõna otseses mõttes. Liiga palju vett, liiga palju kaane, liiga palju klistiiri, liiga palju paastu, liiga palju mürgiseid taimi jms. 

Eks see on ka praegu nii: liiga palju on uhkuseasi. 

Hüdroteraapia rajaja Vincenz Priessnitz oli vaid kaheksa-aastane, kui tema isa 1807. aastal pimedaks jäi. Neli aastat hiljem järgnes tema vanema venna surm. Ühel päeval, kui Priessnitz oli kaheksateistaastane, sõitis ta kaeraga koormatud vankriga naabertallu, kui tema hobune ehmatas. Ta hüppas maha, et hobust rahustada, kuid loom lõi tagajalgadega välja poisi esihambad ja paiskas ta otse vankri ette, mis temast kiiresti üle veeres. Poiss minestas mitme ribi murtud valu ja oluliste sisemiste kahjustuste tõttu. Arst arvas, et vigastused saavad saatuslikuks, kuid Priessnitz hakkas kasutama külma veega sidemeid ja jooma rohkelt vett.

Iga hüdropaatiline instituut oli põhimõtteliselt väike variatsioon ühisel teemal: tee veeprotseduure ja joo rohkem vett. Konkreetsed tehnikad olid erinevates kohtades erinevad. Kuigi suplemise ja niisutamise kontseptsioonid on üsnagi mõistlikud, siis nagu paljud alternatiivsete raviviiside puhul, pakuti vesiravi sageli niivõrd suurtes doosides, et see võttis ohtlikud mõõtmed. Kuigi ravimeetodid, mida patsiendid hüdropaatilistes instituutides kohtasid, olid sageli ebamugavad, olid need vähemalt vabatahtlikud. Sa võisid tulla ja minna nii, nagu soovisid. Need lihtsad valiku- ja liikumisvabadused ei olnud aga luksus, mida nautisid 18. ja 19. sajandi alguses vaimuhaiglate patsiendid, kus neid korduvalt külma veega üle valati või peaaegu vanni uputati, püüdes tekitada hirmu või esile kutsuda „õiget” käitumist.

Mõned veeravi meetodid, mida võis leida üheksateistkümnendal sajandil hüdropaatiainstituutidest:

Külma vee kallamine - Dr. Benjamin Rushi, "Ameerika psühhiaatria isa" soovitatud külma veega karastamist katsetati, et "saada kontroll kurnatud patsientide üle". Nende mantlivarrukatest kallati alla külma vee ojasid.

Pikaajaline kuum vann - Kujutage ette, et olete lõksus mullivannis, millest te ei pääse. Patsient lasti vanni, mille pidev veevool hoiti 43 kraadi juures. Seejärel kaeti vann kattega, mille sees oli auk, millest patsient võis oma pea läbi pista. Patsienti hoiti vannis mõnest tunnist mõne nädalani. Üks Rootsi õde meenutas ravi: „Patsiendid said seal vannis elada kolm nädalat korraga. Nad magasid ka vannides. Söötsime neid vannis ja hoidsime joogiklaasi suu poole. . . . Nad pissisid ja roojasid muidugi vette. . . . Mõned patsiendid muutusid sellest rahulikumaks, tõesti! See väsitas nad ära."

Dušš – Muidugi mitte sellist tüüpi dušš kui see, mis teile esmalt pähe tuleb. See dušš oli külma vee vool, mis langes pideva joana vaoshoitud patsiendi pähe. Seda kardeti väga, põhjustades sageli nõrkust, oksendamist, füüsilist kurnatust ja šokki.

Vaagnadušš - Suguelunditele suunatud kõrgsurve veejuga. "Vagnadušši" kasutati igasuguste "naiste häirete" ravimiseks, nagu üheksateistkümnendal sajandil levinud hüsteeriadiagnoos.  

Meie kaasaegne nõuanne juua "kaheksa klaasi vett päevas" pärineb hüdropaatiaravist, kuigi see on oma koguselt veidi mõõdukam. Ühes veeinstituudis teatas patsient, et jõi enne hommikusööki kolmkümmend klaasi vett! Muidugi oli paratamatu, et mõni šarlatan võtab hea idee, näiteks vee joomise, ja ajab selle üle võlli.

Dr Fereydoon Batmanghelidj, kelle populaarne raamat „Your Body’s Many Cries for Water“ ilmus 1992. aastal.

Meilgi on see raamat ilmunud:

Batmanghelidj väitis, et dehüdratsioon on "paljude valulike degeneratiivsete haiguste, astma, allergiate, hüpertensiooni, liigse kehakaalu ja mõnede emotsionaalsete probleemide, sealhulgas depressiooni põhjuseks". Ravim? Juua vett. Palju vett. Batmanghelidj rääkis endast kaasahaaravat päritolulugu: kui ta oli Iraanis poliitvang, siis valvurid käskisid tal sageli oma kaasvange aidata. Kuna puudusid korralikud meditsiinilised vahendid, pöördus arst ainsa tema käsutusse jäänu poole: vee poole. Ta jõudis järeldusele, et valu on tõesti keha viis, kuidas rohkem vett nõuda. Nii sai veest Batmanghelidji ravim põhimõtteliselt kõige vastu.

Batmanghelidj kiiluvees tuli Millennium Oxygen Cooler, mis debüteeris 2000. aastate alguses, väitega, et see varustab teie vett hapnikuga. Jahutis oli 600 protsenti kõrgem hapniku kontsentratsioon kui teie keskmises kraanivees.

Väideti, et kõrgendatud hapnikutase annab vererakkudele rohkem hapnikku, "et parandada keha võimet võidelda nakkuslike bakterite, mikroobide ja viirustega". Hapnikuga rikastatud vesi puhastaks isegi väljaheited ja kehasse jäänud toksiinid. Tootja lisas isegi veidra väite, et hapnikutase õhus on tänapäeval "palju madalam kui iidsetel aegadel (kümme tuhat aastat tagasi oli hapnikusisaldus 38 protsenti võrreldes praeguse 21 protsendiga)."

Kas hakkasite juba muretsema? Pole vaja. Maa atmosfääri hapnikusisaldus on umbes sama, mis kümme tuhat aastat tagasi. Ja inimkeha ei saa veest hapnikku eraldada, isegi kui see oleks kasulik. Inimene ei ole kala. Kui soovite saada rohkem hapnikku, proovige selle asemel midagi lihtsamat: hingake sügavalt sisse.

 

Inimkehad raviks?

Vampiiriarmastus ei ole sündidnud tühjalt kohalt. Keskajal oli inimiveri populaarne ravim. Inimverd mitte ainult ei joodud, seda kuivatati, jahvatati pulbriks ja segati toitudesse ja salvidesse ning tõmmati ninasõõrmetesse. Itaalia arst Leonardo Fioravanti arvas, et veretooted võivad "sama hästi kui surnuid äratada". Ta suri aastal 1588, nii et see tõenäoliselt tema jaoks ei töötanud.

Plinius kirjeldas, kuidas Egiptuse kuningad püüdsid inimveres suplemisega ravida oma parasiitnakkusi, mis põhjustasid tohutut turset, mida nimetatakse elevandiaasiks. Verd kasutati nahainfektsioonide, palaviku ja juuste kasvatamiseks. Mujal Euroopas keedeti mõnikord veri kleepuvaks moosiks Blood Jam. Kas soovite teada retsepti? (palun ei) 1679. aasta frantsiskaani apteegi retsept näitab, kuidas:

1. Lase verel kleepuvaks massiks kuivada.

2. Lõika see õhukesteks viiludeks ja lase vesisel osal ära tilkuda.

3. Sega see pliidil noaga taignaks.

4. Nirista see läbi peenemast siidist sõela ja sule seejärel klaaspurki. Nad ei maini, kas seda tuleks süüa röstsaia või skoonide peal. Kuid nad ütlevad teile, kust verd võtta: "laigulise punase jumega" inimeselt. Tegelikult otsiti eriti punapäiste inimeste verd.  

Laibad ei olnud ainult verise joogi või raviva puudutuse jaoks. Timukad teenisid kurjategijate naha ja rasvaga äritsedes päris kena kopika. Apteekritele meeldis eriti “inimrasvaõli”, mida kutsuti ka „inimese määrdeks“, „vaese patuse rasvaks“ ja „timuka salviks“. Seda kasutati haavade paranemise, valu leevendamise, vähi, podagra ja reuma raviks ning armujookide valmistamiseks. Üks vana saksa riim ütles: „Sulanud inimrasv on lonkavatele jäsemetele hea. Kui keegi neid sellega hõõrub, saavad needd jälle terveks“. Rasva reklaamiti ka hüdrofoobia (hirm vee ees) raviks. "Meeste määret" võidi kasutada kosmeetikas, eriti kui olid rõugearmid, ja seda peeti suurepäraseks põletikuvastaseks salviks. Timukad soovitasid inimnahka rasedatele naistele. Mõned naised arvasid, et pargitud naha kandmine kõhu ümber aitab sünnitusvalude vastu. Inimese nahka võiks kanda ka kaelas, et vältida struuma ehk kilpnäärme suurenemist.

 

Seitsmeteistkümnenda sajandi retsept verise nina jaoks: kraapige kusagil kaua seisnud koljult sammalt ja topige see oma ninasõõrmetesse.

Kolju on kasutusel alates iidsetest kreeklastest, kes väidetavalt kasutasid surnud mehe ajust tehtud tablette, kuni taanlase Christian IV-ni, kes väidetavalt ravis end pulbristatud koljuga, et võidelda epilepsia vastu. Peale pulbrilise oleku raseeriti koljusid ka nagu ingverijuurt või kasutati neid mõnikord vee joomiseks anumana. Kui jõite veini Püha Theoduli või Püha Sebastiani kalliskividest ja hõbedaga kaetud pealuudest, saite ravida oma krampe ja palavikku. Seitsmeteistkümnendast kuni üheksateistkümnenda sajandini leiti Inglismaal ja kogu Euroopas apteekide poodides müügiks rippuvaid koljusid. Ja üks tollane meditsiinikapp poleks täielik ilma koljusamblata. Kohev rohekas sammal, mis kasvas pikka aega ilmastikumõjudele avatud pealuukübaral. Kuulduste kohaselt peatab sammal ninaverejooksu, kui see ninasõõrmeid täis toppida. Eks seda teeks ka vatiga kude, aga siiski.

 

Hormoonid

"Kas soovite jätkata võimeka seksuaalse eluga?" küsis kuulutus 1930. aastatel. Kui jah, siis pöörduge "doktor" John Romulus Brinkley poole, kes pakkus meeste impotentsuse igivanale probleemile eriti huvitava lahenduse. Brinkley – igasuguse mõistuse ja loogika vastaselt – veenis piinlikult suurt hulka mehi, et mehe mehelikkuse taastamiseks vajasid nad vaid uut munandite komplekti. Ja nimelt kitse munandeid. (Võib olla oleks siinkohal kohased a la meeste blondiininaljad).

Brinkley lõikas lahti mehe munandikoti, implanteeris kitse munandite tükid ja õmbles seejärel patsiendi uuesti kinni. Ja nii sai Brinkleyst multimiljonär. Brinkley oli tegelikult 20. sajandi alguses Prantsusmaal ja Egiptuses praktiseerinud vene päritolu arsti Serge Voronoffi jälgija. Voronoff veendus oma arstikarjääri alguses, et vananemisprotsessi kiirendas hormonaalse aktiivsuse vähenemine. Kui selle asemel saaksite suurendada hormoonide tootmist või noorendada vananevaid näärmeid, võiksite ehk vananemisprotsessi tagasi pöörata. Suhteliselt noorelt, 33-aastaselt süstis Voronoff vapralt enesekatsetuste käigus endale kastreeritud koerte ja merisigade jahvatatud munandeid, et näha, kas see peatab tema enda vananemisprotsessi. Ei peatanud.

Brinkley kogus kiiresti tuntust ja rikkust, mille üsna pea viisid patsientide ootamatud surmad, valeravi ja pettusjuhtumid.

Seks ja karskus

Idee ulatub  tegelikult mitme aastatuhandetagusesse aega. Probleemidele alates hüsteeriast kuni hemorroidideni on raviks ette nähtud seksuaalset aktiivsust. Samavõrd võrdsetes annustes on aga ravina välja kirjutatud ka (seksuaalset) karskust ja sageli ... samade haiguste puhul.  

Hippokrates kirjutas üsna põhjalikult hüsteeriast. Põhimõtteliselt pannes kõik naiste terviseprobleemid "rändava emaka" põhjuseks, teatas Hippokrates, et naised võivad seksi kaudu ravida tervet rida haigusi. Seksuaaltegevusest rahulolev emakas lõpetaks ringi uitamise ja naiste haigeks tegemise. Boonuspunktid, kui jääte rasedaks. Aga sa pidid olema abielus. Neitsid, lesed ja vallalised naised olid omaette. Aga ega kõiki ei saagi terveks ravida. Hippokrates arvas ka, et seks avardab naise sünniteed, mis toob kaasa puhtama ja tervema keha. 

Üldiselt propageeris Hippokrates, et naised abielluksid ja naudiksid aktiivset seksuaalelu, et terveks jääda. Teisest küljest pooldasid paljud arstid – nimelt Kreeka Soranus ja Rooma Galen – naiste tervise nimel seksist hoidumist. Loomulikult olid need meestearstid.

Läks veel tuhat aastat, enne kui naistel lubatakse oma seksuaaltervise kohta oma järeldused teha, kuid lõpuks leiame 11. sajandi Itaalias Salernost pärit Trota, kes oli maailmas esimene naisarst (Euroopas).  Ta pidas karskust haiguste põhjuseks ja soovitas aktiivset seksuaalelu abielu piires. Vajadusel soovitas ta seksuaaliha leevendamiseks ka muskuseõli ja piparmünti. 

 

Naiste hüsteeria mõiste saavutas oma kultuurilise kõrgpunkti tõenäoliselt viktoriaanlikul ajastul, kui naistel diagnoositi korduvalt haigusseisund, mis tekkis paljude üldiste sümptomite, sealhulgas väsimuse, ärevuse ja kerge depressiooni tõttu. Epideemia saavutas üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel nii suure taseme, et hüdroterapeut dr Russell Trall tegi julge avalduse, et 75 protsenti USA naistest kannatab hüsteeria all. Ravim? Piisavalt jõuline "vaagnamassaaž", et lõpuks kutsuda esile "hüsteeriline paroksüsm". Viktoriaanlased olid meistrid. Tõepoolest, mõnede ajaloolaste sõnul määrati naistele orgasmi esilekutsumiseks suguelundite massaaži – mida viisid läbi nende meesarstid (!). Nüüd võiks arvata, et see võib olla osa mingist laiaulatuslikust massipettusest, millel seksuaalne alatoon. Kuid tollased arstid ei arvanud, et nende "vaagnamassaažis" on midagi seksuaalset. Tegelikult olid nad üsnagi nördinud, et pidid neid üldse tegema. Arstid kurtsid, et õiget tehnikat oli väga raske õppida ja selle käivitamine võttis aega. Mõned kurnatud arstid teatasid, et vaagnamassaaži edukaks sooritamiseks kulus umbes tund ja see põhjustas "randmevalu".

Paast

1908. aasta oli “paastuspetsialisti” Linda Hazzardi elus oluline. See oli aastal, mil ta kirjutas oma esimese raamatu "Paastumine haiguste raviks", mis väitis, et paastumine on imerohi peaaegu iga haiguse vastu. See oli ka esimene aasta, kui patsient tema järelevalve all suri.

Hazzard väitis, et toksiinid on kõigi haiguste põhjuseks ja need tuleb paastu kaudu eemaldada. Kohalikud nimetasid tema Washingtoni osariigis Olalla asuva sanatooriumi kiiresti "Starvation Heights“ (starvation – nälgimine), kuna levisid kuulujutud tunde kestnud klistiiridest, massaažidest ja dieetidest, mis sisaldasid päevade kaupa ainult väikeses koguses tomatit, sparglit ja apelsinimahla. Kuigi  see kõlab nagu uusim Goopi inspireeritud kuulsuste paastumistrend, oli see tegelikult tige ja kohutav dieedistrateegia ja paljud inimesed surid selle tagajärjel. Nii et ärge siit ideid ammutage. Esimene patsient, kes tema hoole all suri, oli Norra immigrant Daisey Haglund, kes suri näljaga seotud tüsistuste tõttu 38-aastaselt. (Ajalooline kõrvalmärkus: Daisey poeg Ivar Haglund, keda oli aeg-ajalt samuti Hazzardi ravitud, asutas Ivar's Seafood restoranid, Seattle'i keti, mis töötab tänagi.) Kahjuks kuluks veel neli aastat ja jõuka briti naise nimega Claire Williamson surma, enne kui seadus Hazzardile järele jõudis. 

Williamsoni kaal tema surma ajal - viiskümmend naela (22,67 kg). Täiskasvanud naisena. Claire'i õde Dora oli tema surma ajal endiselt Hazzardi hoole all. Ta oli juba kaotanud peaaegu viiekümmend naela ja kaal oli nii madal, et istumine oli talle valus. Pärast õe surma õnnestus Doral smugeldada oma perekonnale abipalve telegrammiga. Noorem Williamson päästeti sanatooriumist ja Hazzardile esitati süüdistusega tapmises. Õdedel Williamsonidel ei olnud paastuma tulles tõsiseid terviseprobleeme, pigem tundsid nad ebamäärast ebamugavustunnet ja olid suured alternatiivmeditsiini austajad.

Järgnenud kohtuprotsessil selgus, et Hazzard oli võltsinud Claire Williamsoni testamendi, kinkides samal ajal endale mõlemalt õelt ligikaudu 6000 dollari eest ehteid. See ei olnud üksikjuhtum: Hazzardi hoole all suri veel vähemalt neliteist patsienti, kuid mitte enne, kui ta oli  nõrgestanud nende vaimset ja füüsilist seisundit ja veennud oma maist vara endale pärandama või lihtsalt testamenti võltsinud. Hazzard mõisteti süüdi, talle määrati vanglakaristus, kuid kaks aastat hiljem vabastati tingimisi. Süüdimõistmisel sai takistuseks see, et ta ei olnud arst, vaid isehakanud tervendaja. Kuigi tal keelati uuesti ravimisega tegelemine, avas ta Olallas "tervisekooli", kus ta jätkas paastuevangeeliumi jagamist kuni 1938. aastani, mil ta suri nälga, püüdes ise endale paasturavi teha. Vähemalt ta praktiseeris seda, mida ta kuulutas. Erinevate hinnangute järgi suri tema hoole all ca 40 inimest ja muudes väljaannetes nimetatakse teda psühhopaadiks ja sarimõrvariks.

Ja ma kardan tõesti, et ma olen ka ise Hazzardi raamatu kunagi tellinud 😕😕😕, kui 15 aastat tagasi igasugu paasturaamatuid tahtsin lugeda. Tean, et Sheldoni raamatut olen lugenud. Kindlasti oli nende vanade naturopaatide raamatute seas mul üks naine. Vaatasin oma raamaturiiulisse aga sealt ma olen kõik uina-muina raamatud ammu minema organiseerinud. Nii et ei tea.