Tervisemüüjate ajaloost vol 3 - antimon, arseen ja kuld

 

Loen Lydia Kang ja Nate Pederseni kirjutatud „A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything“.

Umbes pool raamatut on läbi: elavhõbe, antimon, arseen, kuld, radoon/raadium, opiaadid, strühniin, tubakas, kokaiin, alkohol.

Tuletab korra koolikeemiast meelde keemiliste elementide omadusi:

Antimon - Omadustelt on antimon poolmetall. Normaaltingimustel on see hõbehall, habras, halvasti elektrit juhtiv tahke aine. Kõik antimoniühendid on mürgised.

Arseen - Omadustelt on arseen poolmetall. Arseeniühendeid on palju ja arseeni varud on praktiliselt piiramatud. Lihtainena esineb arseen harva. Kõik vees lahustuvad arseeniühendid on inimorganismile mürgised. Surmav kogus inimesele on 0,05–0,1 g.

Radoon - On värvitu ja lõhnatu õhust raskem looduslik radioaktiivne gaas. Radoon on pärit maakoorest ning tekib uraani radioaktiivsel lagunemisel. Kõikidele radioaktiivsetele elementidele on omane ebastabiilsus: nad lagunevad iseenesest, tekitades uusi radioaktiivseid või mitteradioaktiivseid elemente ning eraldades samas ioniseerivat kiirgust. Eesti kuulub Euroopas keskmisest kõrgema radooniriskiga riikide hulka.

Raadium - Omadustelt on raadium leelismuldmetall. Kõik raadiumi isotoobid on radioaktiivsed.

Kulda tutvustada tõenäoliselt pole vaja.

Elavhõbedast kirjutasin eelmises postituses, kuid ka need teised elemendid on kõik kunagi imerohuna kasutusel olnud. Neist on loodetud ravi igale haigusele ja sellena on neid ka välja reklaamitud. Ja sarnaselt tänaste imerohtudega, on nii haigusega kimpus olijad kui ka teised ülitervisihalejad, „head asja“ tarbinud megadoosides. Ja enamjaolt oma elu ka selle eest andnud.

Raamatut lugedes ei tundugi Hippokrates või Paracelsus enam nii toredad mehed, kuigi kindlasti oli neil oma osa meditsiini ajaloos. Ja tolleaegne uskumus, et iga haigust on vaja oksendamise, higistamise, süljeerituse, kõhulahtisuse abil ravida, on naturalismis „puhastusena“ tänagi kanda kinnitanud. Kuid just nende sümptomite juures ei osatud pikalt näha, et tegemist on ülimalt toksiliste ühenditega, mis ei ravinud kedagi, vaid hoopis elutahi kiiremini kustutasid. Ja kuigi lõpuks ainete mürgisus kinnitust leidis ja need ravimitest eemaldati, kipub inimese mälu olema lühike. Aeg-ajalt kostub mõni minevikus tuhninud hääl, mis kinnitab, et need elemendid olid kunagi ravimina kasutusel ja kindlasti kaasaegse ravimitööstuse salaplaanide tõttu  nüüdseks keelatud.

Leian raamatust, et vanadel roomlastel oli isegi käibel väljend „süüa et oksendada, oksendada et süüa“. Ju see oli meie tänase „elada, et süüa - süüa, et elada“ vanaema.

Antimoni nimi saabub rahva sekka kuulujuttude kohaselt koos 15. sajandi saksa munga Basil Valentine´ga. Valentine ülistas antimoni voorusi käsikirjas pealkirjaga "The Triumphant Chariot of Antimony“ (Antimoni võidukas vanker). Ta soovitas seda isegi sigade nuumamiseks. Kuulujutt rääkis sedagi, et pärast sigade juures edu saavutanud, proovis ta seda munkade peal, kes üsna ruttu surid. Siit ka antimoni tähendus – „mungavastane“ ehk „mungatapja“. (See on siiski ebatõenäoline nime päritolu. Antimon tuleneb tõenäolisemalt kreekakeelsest sõnast antimonos, mis tähendab "metalli, mida ei leidu üksinda".  

„Valentini käsikirjad“ olid justkui võluväel sattunud ühe soolapuhuja, müügimehe Johann Thölde kätte. Üsna tõenäoline on, et Thölde pani käsikirja tekstid ise kirja . Mees juhtus olema ka osav keemik. 1600. aastate alguses teenis ta Valentine'i kirjutisi laiali laotades päris hästi ja antimoni kasutamine kasvas.

See põhjustas sõja ravitsejate vahel. Galeenilised arstid, kes ülistasid humoraalse teooria voorusi, olid raevukad arst-keemikute vastu, kes järgisid Paracelsust ja Valentine'i ning jumaldasid elavhõbeda ja antimoni puhastavat jõudu. Keemia ja meditsiini ristumiskoha pärast tekkisid ägedad võitlused ja kohtulahingud, mille keskmes oli antimon. Pariisi arstiteaduskond otsustas, et antimon on "virulentne mürk". Üks seitsmeteistkümnenda sajandi valjuhäälsemaid prantsuse kriitikuid, arst Guy Patin, hüüdis: "Kaitsku jumal meid selliste ravimite ja selliste arstide eest!"

Ja ometi uskusid paljud, et antimon "täiustab keha" ja puhastab kõik ebapuhtad, mida see puudutab. Seda kasutati kõige raviks, alates astmast ja allergiast kuni süüfilise ja katkuni.

XVIII sajandil kuningas George II arst Joshua Ward ei saanud kuninga silmis midagi valesti teha. Ehkki tal polnud meditsiinilist tausta ja tal olid tühised teadmised ravimitest, kasutas Ward oma kuulsust varanduse kogumiseks. Tema firmaravimid? Ward’s Pill ja Ward’s Drop, mis tema väitel võivad ravida iga inimese igat haigust podagrast vähini. Liiga hea, et olla tõsi? No neh. Need sisaldasid mürgises koguses antimoni. Kuid kõik tahtsid Wardi pille ja tilku oma kappidesse.

Mis puudutab arseeni, siis 1786. aastal loodud Fowleri lahus oli 1-protsendiline kaaliumarsenaat, millele oli lisatud lavendlimaitseainet. Väideti, et see ravib süüfilist, parasiitnakkust, mida tuntakse unehaigusena, ja palavikku, mis on tingitud malaaria ägenemisest. Kuna arstid teadsid, et see võib mõnede nahahaiguste kolded ära põletada, kasutasid nad seda vähkkasvajate puhul, lootes need „lahustada“. 1818. aasta dispansatory kirjeldab pettumust valmistavaid tulemusi.

Elujõudu tõstva tervisetoonikuna oli Fowler’s lahus täielik hitt. Arseenil on kalduvus laiendada väikeseid kapillaare näos. Nii et inimestel läksid põsed õhetama ning nad nägid välja tervemad, kuid tegelikult ei tundnud nad end paremini. Ja nagu paljude teiste ravimite, näiteks elavhõbeda puhul, võib arseeni toksilisus põhjustada mõningaid murettekitavaid sümptomeid, sealhulgas kõhulahtisust või segadust.

Peale Fowleri lahenduse kasutati arseenitooteid vabalt suurema osa XIX sajandist. Neid kanti nahale, kasutati klistiirides ja söödi sisse. Üks lemmikviis seda tarbida oli selle lisamine leivale ja "leivapillide" valmistamine või segamine pipraga. Samuti süstiti ja hingati sisse ühendeid auru kujul. Ühes farmakoloogiaõpikus mainiti arseeni ohutuna imetavatele emadele (no mida põrgut), kes saavad ravida oma lapsi arseeni sisaldava rinnapiimaga. Teised kasutasid seda hommikuse iivelduse korral. Haigusi, mida arseen väidetavalt ravis, oli lõputult. Maohammustused! Rahhiit! Alkoholijoobes oksendamine! Seda kõike sai ravida arseeniga. Vähemalt nii inimesed uskusid.

Šveitsi arst Johann Jakob von Tschudi kirjeldas tolleaegset lüpsjat, kes tahtis oma võlusid suurendada, et meelitada ligi teatud väljavalitut. Ta hakkas arseeni võtma ja "mõne kuu pärast muutus ta keha ümaraks ja vormikaks, ühesõnaga selliseks, mida paapoiss ihaldaks. Ta mõtles, et miks siinjuures peatuda? Lüpsja suurendas oma annust, kuni ta "langes“ omaenda koketeerimise ohvriks. Ta suri arseenimürgitusse ja tema surm oli valurikas. Kahjuks teooria, et "mida rohkem, seda uhkem", on arseeni puhul  tõesti väga nõme teooria.

Kuld on element, millega inimkeha seedesüsteem ei oska midagi peale hakata.

Juba 2500 eKr teadsid hiinlased, et kuld on korrosioonikindel ja seega seostati seda pikema elueaga. Kolmandal sajandil kirjutas alkeemik Wei Boyang: "Kuld on kõige väärtuslikum asi maailmas, sest see on surematu ega lähe kunagi mädanema.“

Eelkõige Paracelsus tõi kuueteistkümnendal sajandil joogikõlbuliku kulla– aurum potable – tähelepanu alla. Uskudes, et kuld võib muuta keha "hävitamatuks", müüs ta seda elementi pisut üle: "Joodav kuld ravib kõiki haigusi, see uuendab ja taastab." Ta väitis, et see võib aidata maania, Püha Vituse tantsuhaiguse ja epilepsia korral. Lisaks tegevat see inimese südame rõõmsaks.

Kas see tõesti ravis? Raske öelda. Üks oli kindel, see oli kehas kindlasti toksiline. Kuldkloriidi soolad võivad põhjustada neerukahjustusi ja midagi, mida nimetatakse aurapalavikuks, mis mitte ainult ei tekitanud  haigel palavikku, vaid ka rohket süljeeritust ja urineerimist. Võib-olla oleks inimestele olnud parem, kui kuld poleks nii  joodav.

Kahjuks kasutasid paljud šarlatanid ära kulla võlu, et müüa kasutuid ravimeid. Üks selline müügimees oli Leonhard Thurneysser zum Thurn. Kullasepa poeg Thurneysser alustas oma karjääri kuueteistkümnendal sajandil, kui ta võttis odava metalli tükke ja üritas neid puhta kullana müüa. Lõpuks otsustas ta, et raha liigub just meditsiinipraktikas (no eks siis ravimiäris), ning alustas äri, kus müüs üüratu hinnaga eliksiire, mis väidetavalt sisaldasid kulda selliste dramaatiliste nimedega nagu "kuldne tinktuur" ja "päikese magister", milles üsna tõenäoliselt lahustuvat kulda üldse ei olnud.  

Kuigi taolised müügimehed valetasid oma toodete kohta, võis see olla patsiendile isegi parem. Jah, need toonikud ja tinktuurid ei sisaldanud kulda, kuid tõenäoliselt  poleks kuld midagi head teinud. Lisaks palavikku tekitavale soolale leidsid alkeemikud midagi, mida nimetatakse fulmineerivaks kullaks - kulla, ammoniaagi ja kloori mürgine kombinatsioon. Ühtlasi reklaamiti seda kui „südamesoojendajat“, mis tekitas plahvatuse farmaatsiamaastikul. Ja seda nimelt sõna-sõnalt: sellel ühendil oli kalduvus spontaanselt plahvatada. Imeline püromaanidele, mitte aga haigetele. Nii et mõnikord on innovatsioon halb.

Kaheksateistkümnendaks sajandiks kaotas kuld oma sära. Arstid hakkasid rohkem kuulama keemikuid, kes alkeemilise raamistiku kõrvale lükkasid.