Tõenäoliselt tühiasi vol 1 - terviseärevus

 

Lugesin viimati Casey Gueren raamatut „It's Probably Nothing“.

Casey Gueren on SELFi endine tegevtoimetaja, Buzzfeedi, Women's Healthi ja Cosmopolitani toimetaja ja (tervise)ajakirjanik. Ta on lõpetanud New Brunswickis, New Jerseys asuvas Rutgersi ülikooli ja saanud kraadi ajakirjanduses ja psühholoogias.

Casey Gueren ei ole toitumisteadlane ega professor ning on kirjutanud raamatu nö inimeselt inimesele. Raamat oli paar kuud tagasi soodusmüügis ja kuigi ma olen juba sarnaseid raamatuid lugenud omajagu, siis ometi - kuidas näeb neid teemasid inimene, kes kirjutab meie igapäevaseid terviseuudiseid ja lugusid. Terviseajakirjanikuna usub ta, et olles ümbritsetud "tervist pakkuvate imede" ja klikipeibutuspealkirjadega, on kerge hakata uskuma, et oled oma tervise hooletusse jätnud.

„Kas oled kunagi keset ööd oma MEDITSIINILISI SÜMPTOMEID Google'ist otsinud? Peaaegu kõik on internetist terviseteavet uurinud, kas enda või lähedase või mõlema jaoks. Juurdepääs kvaliteetsele teabele veebis ei tohikski tänapäeval olla ainult väheste privileeg meditsiinis – see on igaühe õigus.“

Casey Gueren kirjeldab sissejuhatuses, kuidas talle helistas arst tema PAP testi tulemuste pärast, lausudes: „Tõenäoliselt ei tähenda see midagi (It´s probably nothing), kuid me peaks seda näitu jälgima...“.

Kas sellise kõne puhul jääb inimene arsti vastusega rahule või hakkab muretsema. Gueren ise kuulub muretsejate hulka:

„See ei olnud esimene ega viimane kord, kui mu terviseärevus mulle paanikat tekitas. Ausalt öeldes ei mäleta ma aega, mil ma ei uurinud iga märki, muhku või tunnet, mõeldes, kas see on "normaalne"… ja samal ajal kartes, et see pole nii. Muhk peas - kasvaja. Peavalu - vähk. Puperdav süda - ilmselgelt midagi saatuslikku.“

Enamikul meist on oma keha ja tervise pärast palju küsimusi ja muresid.

Gueren kirjutab:

„Uskuge mind, ma olen näinud, mida te Google'is otsite. See pole ainult ühe inimese mure. Tänase meditsiinisüsteemi järjekordi ja keerukust arvestades pole ime, et kulutame nii palju aega, raha ja energiat kiirete lahenduste otsimisele. Pole ka ime, et langeme röövelliku heaolutööstuse reklaamitrikkide ohvriks. Nende turundusstrateegiate väited ei toetu tugevale teadusele, vaid tunnetele. On tõesti üsnagi raske orienteeruda terviseteabe ja valeinformatsiooni tulvas, millega meid igast võimalikust küljest  pommitatakse. Võib tunduda võimatuna aru saada, keda tasub siis usaldada, mida uskuda ja kuidas enda eest tegelikult hoolitseda.“

 „Ma ei saa teie tervisemuret ravida, tervishoiusüsteemi parandada ega tervisealast valeinformatsiooni netiavarustest eemaldada. Seda  sellest raamatust ei leia. Aga see, mida ma oma tervisetööstuse nurgakeses olles teha saan, on aidata teil selles kõiges pisut lihtsamalt navigeerida. Saan aidata teil end vähem üksikuna tunda, kui olete oma keha pärast stressis. Saan tõsta nii teie tervisealast uurimisoskust kui ka teie kamarajura detektori võimekust eraldada tühi loba vajalikust infost. Võin anda teile tööriistad viimaste terviseuudiste paremaks mõistmiseks ja nende järgi tegutsemiseks. Loodetavasti suudan kogu selle tarbetult keerulise protsessi terviseküsimuste kohta vastuste leidmiseks muuta veidi lihtsamaks. Selle põhjuseks on asjaolu, et olen olnud otsingumootori mõlemal poolel – paanikas oma probleemide pärast, ning kirjutades ja redigeerides samal ajal väga palju terviseartikleid. Ma tean, kui masendav see infotulv on, ja ma arvan – ma loodan –, et minu kogemus võib aidata.“

Guerenit ennast kimbutab terviseärevus:

„Enamik inimesi, kes minuga koos töötasid või minu artikleid lugesid, ei saanud ilmselt kunagi aru, et ma olen oma tervise pärast sama hirmul, stressis ja segaduses kui nemad oma tervise pärast. Tõenäoliselt rohkemgi, kui aus olla. Vaatamata oma aastatepikkusele terviseteemade käsitlemisele ja ligipääsule parimatele meditsiiniekspertidele, satun ikka aeg-ajalt paanikasse ja sukeldun samadesse naeruväärsetesse otsinguaukudesse nagu paljud teised. Ma loen ikka veel nimekirju võimalikest põhjustest, miks ma olen väsinud ja mõtlen, jah - tõenäoliselt vähk. Ma seostan juhuslikku värinat kehas ikka mingi surmahaigusega, mitte tõenäolisema süüdlase - liigses koguses joodud kofeiiniga.“

Kas autorit võiks nimetada hüpohondrikuks?  Gueren ise on oma terviseärevust uurinud ja leidnud, et hüpohondria ei ole tegelikult enam kliiniliselt tunnustatud haigus. Alustuseks peeti terminit hüpohondrik üsna halvustavaks ja häbimärgistavaks. Kuid see oli ka liiga lai mõiste. Nüüdseks on selle asemel kaks vaimse tervise seisundit: somaatiliste sümptomite häire ja haigus(lik) ärevushäire (ingl.k somatic symptom disorder and illness anxiety disorder). Ma ei ole illness anxiety disorder eesti tõlkes sugugi kindel, kuid eesti keeles googeldamine andis mulle jätkuvalt vasteid ainult hüpohondriale, inimene.ee lehelt leidisin lisaks somatisatsioonihäire (somatisation disorder - ka psüühikast põhjustatud kehalised vaevused). Lihtsamalt öeldes on terviseärevuse taga tegelik tervisehäire ja see ei ole teps mitte naljaasi.

Gueren toob oma raamatus ära terviseärevuse sümptomid:

1) Mure tõsise haiguse põdemise või saamise pärast.

2) Somaatilised sümptomid (sellisteks sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, valu, hingamisraskused jm) puuduvad või kui need on olemas, on need ainult nõrga intensiivsusega. Kui esineb mõni muu haigusseisund või on suur oht haigestuda mõnesse haigusseisundisse (nt on olemas tugev perekonna ajalugu), on see mure selgelt liigne või ebaproportsionaalne. Suur ärevus tervise pärast  ja inimene hakkab kergesti muretsema oma isikliku tervisliku seisundi pärast.

3) Isik on ülemääraselt tervisega seotud käitumisega (nt kontrollib korduvalt oma keha haigusnähtude suhtes) või väldib kohanemisvõimet (maladaptive avoidance) - nt väldib arstide vastuvõttu ja haiglaid.

4) Mure haiguse pärast on olnud vähemalt kuus kuud, kuid konkreetne haigus, mida kardetakse, võib selle aja jooksul muutuda. Haigusega seotud muret ei seleta paremini mõni muu psüühikahäire, nagu somaatiliste sümptomite häire, paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, keha düsmorfne häire, obsessiiv-kompulsiivne häire või luululine somaatiline häire.

Ärevust põdevad inimesed on kahte tüüpi: need, kes käivad arsti juurest arsti juurde ja need, kes igati väldivad meedikuid.

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert, selgitas Guerenile: „Selle asemel, et arvata, et hüpohondrikud tahavad lihtsalt kogu arstide tähelepanu, siis ei – need on inimesed, kellel on õigustatud mure oma keha ja haiguste pärast. Nad ei mõtle seda asja välja. Nad märkavad kehalisi aistinguid, mille pärast nad on mures. Kehaaistingud ei ei pruugi tähendada, et midagi on valesti, kuid osad inimesed märkavad neid ja reageerivad sellele. Ja neil on katastroofilised hirmud ja uskumused, nagu inimestel, kellel on muid ärevushäireid, nagu paanika, OCD ja muud sellised.“

Abramowitz märgib, et see on ka väga tavaline: „Kuna lõppude lõpuks on meie tervis kõige tähtsam, on see kindlasti midagi, mille pärast on inimestel lihtne muret tunda. Pöörame oma kehale palju tähelepanu, sest oleme oma kehas. Lihtne on reageerida: "Oh ei, mis see nüüd oli?"

Abramowitz ütleb samuti, et raske on hinnata, kui paljudel võiks terviseärevus olla, kuna reeglina ei tule sellised inimesed psühholoogide juurde, vaid pöörduvad arvatava haigusega arstide poole.

Peaaegu kümne aasta jooksul terviseajakirjanikuna on Gueren õppinud järgmist: kõik on natuke hirmul, segaduses ja oma keha pärast stressis. Pole juhus, et üha rohkem ettevõtteid pommitab naisi sõnumiga, et nad peavad maksma raha, et parandada kehas esinevaid kujuteldavaid probleeme  (mõelge: tupelõhnastajad, tselluliit, aeg-ajalt gaasid ja puhitus, orgasmi mittesaamine viie minutiga jne). Ja just seal, kus meditsiin ei näe põhjust sekkuda või on arsti juurde saamise protsess pikaajaline ja/või keeruline on heaolutööstus edukas. Ülemaailmne Wellness tööstus oli 2018. aastal ligi 4,5 triljoni dollari käibega turg.

Viimase kümnendi jooksul on Gueren näinud, kuidas paljud inimesed, tundes et nende arstid eiravad nende kaebusi, soovivad oma tervise eest hoolitsemise oma kätesse võtta. Nagu turumajanduses ikka, leidis heaolutööstus vajakajäämised ja üsna pea olime CBD õli jms müüjatel pihus. Kahtlemata on teatud heaolu propageerivatel ettevõtetel positiivne mõju, kuid on ka ettevõtteid, kes saavad suurt kasumit müües alusetuid väiteid ja mittetoimivaid tooteid.  Parimal juhul on need asjad raha raiskamine – nagu enamik toidulisandeid ja CBD latte’d –, kuid halvimal juhul võivad need tegelikult olla kahjulikud – näiteks tupe aurutamine või loputamine lõhnastatud dušiga, mis võib suurendada vaagnapõletiku riski.

Kuidas on sõnaga „normaalne“, sest seda sõna kuuleme ja ütleme palju, kui räägime oma kehast ja tervisest. Enamik terviseartikleid, mida kirjutatakse ja loetakse, on vastuseks sellele närivale küsimusele, mis nii paljudel meist ühel hetkel on olnud: kas see asi minu kehal või kehas on "normaalne"?  Kas ma olen "normaalne?

On selge, et selle küsimuse endaga pole midagi valesti. Lõppude lõpuks pommitatakse meid pidevalt sõnumiga, et meie kehaga on alati midagi korrast ära. Sa ei maga piisavalt või magad liiga palju. Sa sööd liiga palju liha või ei saa piisavalt valku. Midagi teie kehal ei tohiks nii välja näha, tunda ega lõhnata. Pole ime, et mõtleme väga palju sellest, mis on "normaalne". Kuid on oluline mõista, et meie kinnisidee omada "normaalset" keha on sügavalt juurdunud. Ehkki kehast ja tervisest rääkides võib olla tavaline kasutada sõna „normaalne“, püsib sellises keelekasutuses levinud veendumus, et keha omamiseks on õige ja vale viis. Seda veendumust on keeruline eirata, sest peaaegu kõik ühiskonnas peavad teatud kehasid ja tervislikke seisundeid teistest "paremateks".

Nii püüab Gueren oma raamatus teha ühe asja täiesti selgeks: teie keha ei ole ebanormaalne ka siis, kui teil on mõni krooniline seisund või vaegus. Meie ühiskond on paljude arvates üles ehitatud ainult selleks, et majutada inimesi, kelle keha ja tervis mahuvad väga kitsasse kontseptsiooni. Selle ja meie tervishoiusüsteemi tõrgete tõttu võib kroonilise haiguse või vaeguse diagnoosi saamine olla hirmutav.

Kuid ükski diagnoos ei määra, kas olete "normaalne" või mitte. See ei määratle teie väärtust,  teie saavutusi ega teie õigust austusele, väärikusele ja iseseisvusele. Diagnoos räägib teile sageli eesolevast teest – ja see tee võib olla konarlik ja sillutatud diskrimineerimsiega, mis muudavad kvaliteetse hoolduse peaaegu võimatuks. See võib olla hoopis teistsugune tee, kui see, mida eeldasite. Kuid see on tee, mis on katki ja vajab parandamist. See tee ei ole sina. Sinu keha on normaalne, sest kõik kehad on normaalsed.

Olenevalt kontekstist võib sõna "normaalne" tähendada tervet, tavalist, tüüpilist, kahjutut või mitte muretsemist. Kuid sõna "normaalne" võib kasutada ka järeldamaks, et midagi enamat või vähemat on ebanormaalne, ebaloomulik, ebasoovitav või muul viisil ebaharilik. Ja neid kirjeldusi ei tohiks kunagi kasutada inimese või keha kirjeldamiseks.

Kui keha tuleb sulle appi vol 2

Eelmises postitutes kirjutasin Suzanne O´Sullivani raamatust "Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest." Siinkohal võtan raamatust loetu kokku.

Neuroloog suudab üsna usaldusväärselt eristada füüsilisest haigusest tingitud vaevusi vaevustest, millel on psühholoogiline põhjus. Seetõttu seisavad just neuroloogid sagedamini silmitsi psühhosomaatiliste haiguste diagnoosiga.

Patsiendile on väga raske öelda, et tema füüsilisel haigusel võib olla psühholoogiline põhjus. Sellist diagnoosi on raske mõista, veel raskem sellega nõustuda. Nii mõnigi patsient tunneb end nurkasurutuna, sest eelistab ükskõik mida muud psühholoogilisest tervisehäirest tingitud alandusele. Ühiskond on psühholoogiliste häirete suhtes eelarvamustest pingul, ja patsiendid teavad seda.

O´Sullivan märgib, et arstidel on kartus psühhosomaatilist diagnoosi panna, osalt kardetakse pahandada patsienti (Mis te arvate, et ma olen hull või?), teisalt võib ju olla, et midagi on jäänud kahe silma vahele.

Samuti kirjutab autor, kuidas alles värske ülikooli lõpetanud arstina, kippus ta selliseid patsiente pidama simulantideks, või suhtuma neisse kergekäeliselt: „Head uudised, ajukasvajat me ei leidnud, teie peavalul ei ole tõsist põhjust. Ja head aega.“

Kui O´Sullivani ülesandeks oli esimesel töökohal uurida epilepsiat põdevaid inimesi, kes ei saanud ravist abi. Siin sai talle selgeks, et ligi 70% inimestest, kelle krambihood ei allunud ravile, ei põdenudki epilepsiat. Krambid tekkisid puhtalt psühholoogilistel põhjustel.  

Autor kirjutab veel, et ta on kohanud paljusid inimesi, kelle kurbus on nõnda valdav, et nad ei suuda seda tunnet taluda. Selle asemel arenevad neil välja füüsilised vaevused.

Täiesti loogikavastaselt otsustab inimese teadvustamata mina vaevelda krampide käes või jääda ratastooli, selle asemel et tunnistada valitsevat ängi.

Konversioonihäirega inimesed on sageli aleksitüümsed, mis tähendab, et nad on kaotanud võime väljendada emotsioone. Kui küsida mõnelt pseudokrampidega inimeselt, kuidas ta end tunneb, võib saada vastuseks, et tal on külm või et on väsinud – kumbki vastus ei sisalda infot emotsionaalse seisundi kohta. Ehk eitavad nad stressi põhjusel, et ei tunnegi seda, sest keha on stressi muutnud millekski muuks.

Paljud neuroloogid usuvad, et pea iga konversioonihäirega patsient on olnud tõsise seksuaalse või füüsilise ahisatmise ohver. O´Sullivani arvates on see vaid osaliselt tõene. Uuringute kohaselt on seksuaalse ahistamise all kannatanud kuni 30% mitteepileptliste hoogudega inimestest. See tähendab, et 70%  ei ole ahistamist kogenud. On küll olemas tõendeid, et ärevatel või neurootilistel isiksustel, kes kalduvad muretsema või vihastama, tundma süüd või langema depressiooni, tekib somaatiline kaebus suurema tõenäosusega. Sama käib nende kohta, kes kipuvad täiel määral sattuma teistest inimestest sõltuvusse või näevad ülejäänuid võimukate ja edukatena ja ennast samal ajal abituna. Samas kõik see suurendab võimalusi, kuid ei tähenda, et teised oleksid automaatselt probleemidest vabad.

Teatud määral oleme kõik kaitsetud, meil kõigil on oma lävepakk ja kui meid sellest üle tõugatakse, võib igaühel areneda psühhosomaatiline häire. Esimesed eluaastad aitavad määrata nii lävepaku asukoha kui kõrguse, mis sunnib keha stressile reageerima haiguse või psühhiaatriliste sümptomite abil.

Lähedase kaotus või trauma on haiguse prekursorina tavaline. Kuid paljusid elusündmusi ei ole nii lihtne lahterdada headeks või halbadeks. Näiteks on lapse sünd teda kaua oodanud paarile rõõmusõnumiks, keerulisem üksikule või just oma karjääri alguses olevale inimesele. Trauma suurustki on raske määratleda, kui inimene ei pea seda sündmuse toimumise ajal stressiks. Stressi eitamine näib olevat siin tavaline.

Samuti pole ahistamine ainus problemaatiline teema. Ka üleliigne tähelepanu, eriti haige lapse suhtes, võib samuti olla riskiteguriks seletamatute meditsiiniliste sümptomite tekkimisel hilisemas elus. Varajane kokkupuude kroonilise haigusega võib tahtmatult julgustada haiguskäitumist. Patsiendid kannatavad sageli sümptomite all, mida nad on varem teiste juures märganud.

Käitumuslikud tegurid on olulised kroonilise valu ja kroonilise väsimuse sündroomi tekkimisel. Häired ei pruugi alata otseselt stressist, vaid ekslikest veendumustest, kuidas oleks kõige parem reageerida muutustele kehas ja haigusele. Kalduvus reageerida igale kehalisele aistingule, selmet ignoreerida enamikku neist, nii nagu suurem osa meist teeb, võib olla õpitud väga varases nooruses. Näiteks ärritatud soole sündroomi puhul arvatakse osaliselt olevat tegemist tajuhäirega – selle all kannatavad inimesed on üleliia tähelepanelikud iga viimase kui sisemise aistinguning muutuse suhtes soolestiku tegevuses. Reageeritakse sümptomitele, mida teised tavaliselt eiravad, ning reaktsioonid võimendavad sümptomeid ja nende teadvustamist.

Rohkem kui 70% pseudokrampide ja kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidest on naised. O´Sullivan tuletab meelde: 

„Mulle jääb vist igaveseks meelde päev ajast, mil olin alles alustanud neuroloogiaõpinguid. Meeskond, kellega ma töötasin, oli äsja läbi vaadanud noore mehe, kellel olid ühe jala lihastes kummalise spasmid. Probleem oli tekkinud pärast väikest tööl saadud jalavigastust. Järk-järgult oli tema jalg väändunud asendisse, mis tegi tal kõndimise raskeks. Teda oli põhjalikult uuritud. Tulemused olid alati normaalsed. Kui me jõudsime välja nii kaugele, et midagi ei jäänud enam teha, küsisin, kas tema haigus võiks olla ehk psühhosomaatiline. Seepeale pöördus keskealine meesarst, kelle alluvuses ma töötasin, kergel toonil minu ja rühma naissoost arstitudengite poole ning teatas, et probleem ei saa olla psühhogeenne, sest patsient on mees ja psühhogeensed häired on noorte naiste haigus.“

Veel aastaid hiljem kohtab O´Sullivan sellist suhtumist praegugi. Meesarstid kordavad sõnu, mida 1819 aastal lausus Prantsuse arst Jean-Baptiste Louyer-Villermay: „Mees ei saa olla hüsteeriline; tal pole emakat.“ Suhtumine ajast, mil naist peeti alamajärgu olendiks on visa kaduma. See pole nii sage ega avalik, kuid elab edasi.

See miks naised on psühhosomaatilistele probleemidele vastuvõtlikumad, on mitmeid põhjusi. Naistel on lubatud väljendada oma emotsioone, mehed samal ajal peavad olema tugevad. Naiste puhul on nõrk olemine ja abi otsimine sotsiaalselt aktsepteeritud. Mehed peavad lihtsalt hakkama saama. Oleme loonud kultuuri, kus naised räägivad sümptomitest ja otsivad abi, aga mehed pigem ignoreerivad neid. Naistel esineb rohkem ka ärevust ja depressiooni. Kuid meeste elus ei ole vähem stressi. Vaadates teisi erinevusi: naised joovad vähem alkoholi, mehed ravivad stressi tõenäolisemalt sagedamini alkoholiga. Meestelt ekib sagedamini agressiivseid raevupuhanguid ja nad on altimad riskikäitumisele. Vahest ei ole asi ühe soo esindaja paremas hakkamasaamises või vähemas kaeblemises, vaid pigem selles, et kõik kannatavad erineval moel. Stressiga kokku puutudes suunavad naised selle sissepoole ja mehed väljapoole.

Ka meedial on oluline osa selles, millised sümptomid inimestel tekivad. 1990ndatel saabus vastuvõtule palju patsiente, kes olid veendunud, et nende erinevad füüsilised sümptomid on tingitud kandidoosist ehk seeninfektsioonist (vana hea Candida Albicans). Tollal oli ajakirjades ja ajalehtedes sageli juttu kandidoosiepideemiast. Üks veebileht loetles kandidoosi sümptomitena kurnatust ja ärrituvust, millega kaasnevad puhitus, sügelevad kõrvad, vähenenud keskendumisvõime ja magusanälg. Meedia kirjeldas neid sümptomeid üksikasjalikult ning inimesed saabusidki arsti juurde täpipealt selliste sümptomitega ja kindlana oma diagnoosis. Patsientidelt reeglina ei leitud seeninfektsiooni.

O´Sullivan kirjutab, et kui meediakära vaibus, on patsiendid harva kandidoosi kohta küsinud. Nüüd arvatakse samu sümptomeid gluteenitalumatuse või allergiaga seonduvat. Inimesed otsivad seletusi muudatustele kehas, midagi, mille arvele panna iga ebameeldiv tunne. Nad ei soovi põhjusena tunnistada käitumuslikke ja emotsionaalseid tegureid ega ka vananemise mõju. Ühiskond ja meedia on varmalt pakkumas meelepärasemat varianti ja andma lisa olemasolevate sümptomite varamusse.

Autor hoiatab liigsete uuringute eest ja kirjutab sellest pikemalt ühe oma patsiendiga. 23 aastane Daniel oli heas vormis ja terve mees, kes polnud eriti haige olnud. Arsti juurde jõudis ta peavaluga – tundis väikest torget kuklas. See polnud ränk valu ega vajanud valuvaigisteid aga see tegi Danielile muret. Üks tema tuttav oli alles surnud ajuverejooksu tõttu. Arst soovitas puhata, vett juua, vältida alkoholi ja teha veidi trenni. Võimalik et peavalu taandub iseenesest. Daniel käis ajuskaneeringu tegemisega jätkuvalt peale.

Healoomuliste sümptomite uurimise puhul on tasakaal kohutavalt habras. Ühelt poolt tuleb neid uurida, et välistada füüsiline põhjus, kui see on vajalik. Kuid koht, kus tuleb tõmmata piir on veidi ähmane.

Näiteks toob autor Eleanori, kellel oli noorest peale kannatanud paljude seletamatute meditsiiniliste hädade käes. Talle tehti arvukalt uuringuid, millest ükski ei näidanud ainsatki kõrvalekallet.  Kui tal tekkisid peavalud saatis perearst ta neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et peavalud ei ole tõsisemat laadi. Kuid Eleanor ei saanud rahu, ta kartis, et äkki on ajus midagi halba. Tehti skaneering ja see oligi viga. Skaneeringult ei nähtud kasvajat, kuid seal oli 5 cm pikkune aneurüsm, nõrgenenud piirkond ühe veresoone seinas. Eleanori ärevus kerkis kohe lakke. Kuid aneurüsm ei saanud põhjustada tema peavalu, tõenäoliselt oli see seal juba olnud aastaid ja Eleanor oleks võinud sellega elada terve elu, ilma et see teda oleks häirinud. Kuid nüüd Eleanor teadis. Inimeste lahkamisel on leitud, et kuni 5% on lõhkemata asümptomaatiline aneurüsm. Sestap aneurüsmi ravida ei soovitata. Kuid Eleanor otsustas seda ravida. Ta viidi operatsioonile: kubemest viidi sisse kateeter, mis juhiti läbi alakõhu veresoonte ajuveresoonteni. Toruots asetati aneurüsmi algusesse ja alustati süstimist. Selle protsessiga viiakse soonde plaatinast toruke ehk koil. Protseduur ei sujunud hästi, aneurüsm lõhkes. Eleanoril tekkis hemorraagiline insult, millest ta kunagi ei paranenud.. Üks kehapool jäi halvatuks ja tekkisid krambid.

MRT-kuva on niivõrd keerukas ja tundlik moodus keha uurimiseks, et täiesti tavalised on juhuslikud leiud, mis ei pruugi üldse haigust mõjutada. Mõnikord võidakse leida tillukesi tsüste, mis on täiesti kahjutud. Ent kui ajukuva tehakse lihtsalt igaks juhuks ja leitakse selline tsüst, tunnete enda paremini või halvemini?

Arstid võivad sageli uurimistulemusi valesti diagnoosida. Selle heaks näiteks on puukborrelioos (Lyme tõbi). Puukborrelioos võib olla ohtlik haigus, kuid paljude arstide oskus analüüside tõlgendamisel on kehv. USAs on see tavaline ülediagnoositud haigus. Üks uuring, mis käsitles puukborrelioosi kliiniku patsiente, näitas et 60% neist olid saanud diagnoosi eksikombel. Igaüks neist sai mittevajalikku ravi, oli veendunud tõsise haiguse olemasolus ning jäänud ilma õigest diagnoosist ja asjakohasest ravist.

Vereanalüüsid, röntgen, igasugused testid sisaldavad samasugust riski. Mõnd testi on iseäranis raske tõlgendada ja see loob võimaluse vigadeks.

Kuigi julgustuse otsimine oma tervishädade korral on normaalne, uurib mõni inimene iga sümptomit nii põhajlikult, kuni mitte sümptomid, vaid uurimistöö ise tekitab võimetuse maailmas täie jõuga toimetada. See on murelike ülemõtlejate häda.

Mida saaks teha?

Kui me tõepoolest tahame, et olukord paraneks, tuleb igaühel anda oma panus. Arstid ei tohiks seda diagnoosi nii väga karta, vaid tahta sellega rohkem tegeleda ja olema nende patsientide suhtes kaastundlikumad. Kuid veel tähtsam on, et ühiskond, laiem avalikkus - teie! – peab lõpetama selliste sümptomite pidamise vähem reaalseks kui teiste haigustega seotud sümptomeid.

Et võiksime kaaluda tõsise haiguse puhul psühholoogilise põhjuse olemasolu, on ülitähtis, et me usuksime selle võimalikkust ning seda, kui äärmuslik võib psühhosomaatiline haigus mõnikord olla. Me kiidame üpris kergesti heaks platseeboefekti, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, mediteerimise ja vähidieedid ning terve hulga muid näiteid selle kohta, kuidas vaim mõjutab keha. Miks on siis nii raske tunnistada mõtet vaimust, mis tekitab füüsilisi sümptomeid. Kõigi nende positiivsete tagajärgede juures, mida vaimujõud võib anda, võib see sama kergesti anda ka negatiivseid.

Mõisteid:

Raamatus kasutab autor sõna psühhosomaatiline igasuguse füüsilsite sümptomite kohta, mida ei saa haigusega seletada ja mille taga või kahtlustada psühholoogilist põhjust. Kuid see on vaid üldmõiste.

Somatisatsioon tähendab inimese kalduvust reageerida stressile või emotsioonidele füüsiliste sümptomitega. Ehk kui ma saan pingelises olukorras peavalu, siis ma somatiseerin või olen somatiseerija ja see on tavaline, peaaegu normaalne elu osa. Nii väljendab keha vaimset distressi. Somatisatsioon ei vii ilmtingimata somatisatsioonihäireni.

Somatisatsioonihäire on haruldane ja ränkraske meditsiiniline seisund, mis asub diagnooside spektri ühes otsas. See krijeldab isikut, kes on krooniliselt raske haige, kellel esineb mitu sümptomit ja kel on vähe lootust paraneda. Spektri teises otsas on täpsustamata ja lühikesed somaatilised häired, mis inimese elus tulevad ja lähevad, tekitades probleeme lühikesel perioodil.

Konversioonihäire on somatsatsioonihäire neuroloogiline variant. Tegemist on endiselt haigusliku seisundiga, mille korral füüsilised vaevused ületavad kõikvõimalikud leitavad haigused, kuid antud juhul on sümptomid neuroloogilised. See tähendab, et valu asemel esineb jõu kadumine jäsemes, krambid või mõne taju kadumine. Konversioonihäiret tuntakse ka kui funktsionaalne neuroloogiline häire või vähemal määral dissotsiatiivse häirena.

Eestis on kasutusel klassifikatsioon, mille alusel kodeeritakse psühhosomaatilise haigused somatoformsete häiretena.

Kui keha tuleb sulle appi vol 1

 

Uus õppeaasta toob jälle uut kirjandust. Mul on veel kevadest kaks loetud raamatut kokku võtmata. Kuid esimesena käiksin läbi värskelt lõpetatud neuroloog Suzanne O´Sullivani raamatu „Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest“(eesti keeles 2019).

Raamat on 268 lk, seega üsna kogukas, arvestades et kolmandikku raamatust ei moodusta viited ja kasutatud kirjandus. Olin alguses pealkirja osas veidi skeptiline – "Kõik sünnib su enda peas..." – on pigem viide sellele, et kõik tervisega seonduv on ainult peas kinni ja tõved on kujutletavad - ehk neid pole olemas. Autor peab silmas siiski vägagi reaalseid sümptomeid, millele ei ole meditsiinilist seletust. O´Sullivan rõhutab, kui palju on selles valdkonnas selgusetust.

Pilk sisukorrale, mis on jaotatud peatükkideks   patsientide nimede (Pauline, Matthew, Shahina...) järgi, tekitas arvamuse, et need on autori õnnestunud juhtumid. 

Kuid tema patsiendilood on selles mõttes ebaharilikud, et need ei ole enamikus lõpetatud.  Ühelt poolt selline elu ongi, pidevate tõusude ja languste voog, samas oleks tahtnud teada, kuidas nende patsientide terviseotsingud lahenesid. Enamikule patsientidest ta küll pakub raamatus võimalust oma psühhosomaatiliste sümptomite raviga edasi minna psühhiaatrite/psühholoogide abiga, kuid pea kõik keelduvad sellest. Mis edasi saab, jääb selgusetuks.

Raamat oli muidu hästi loetav, arusaadav, põhielemente korrati erinevate nurkade alt mitmeid kordi üle.  O´Sullivan, kes ise on spetsialiseerunud epilepsiale, kirjeldab oma patsiendilugude juures täpselt, kuidas ta teeb vahet epileptilistel ja pseudokrampidel. Kuid müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomi (ME/CFS) patsientide puhul jääb sellest täpsusest vajaka ja oletusi on rohkem kui faktilist materjali. 

Näiteks on Harvardi med.prof.  A. Komaroff, kes on pikalt uurinud ME/CFS seonduvat, öelnud, et see ei ole psühholoogiline probleem. Kuid samas võib iga sümptomaatika taga st iga füüsilise haigusega olla teatud osa patsiente, kelle sümptomeid juhib psühhosomaatika.

Psühhosomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs jne), kuid analüüside kohaselt on kõik korras.

Kindlasti tuleb see paljudele tuttav ette. Kui mitte iseenda puhul, siis kindlasti on mõni tuttav öelnud, et on haige aga arstid ei leia põhjust – proovid on kõik korras. Näiteks küllalt neid, kes arvavad endil olevat vitamiinipuuduse – vereproovi kohaselt on aga kõik normi piires või peavad uimast väsimust madala rauataseme süüks, kuid vereproov ei näita mingit hälvet. Keha käitub kui haige keha.

Meile on tuttav värin kätes, kui kirjutame alla tähtsale dokumendile, higipisarad, kui alustame avalikku esinemist. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid stressile ja arenenud meis hulk aega tagasi, et me suudaksime ohuga silmitsi seista (või põgeneda).

Kuid mis saab siis, kui sedalaadi füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? Lõppude lõpuks võib üles öelda igasugune kehafunktsioon: elav rakk võib hakata vohama kasvajana või vastupidi lakata töötamast, näiteks kui juuksed välja langevad. Igasugust kehas toodetavat keemilist ühendit võib toota üleliia või liiga vähe – näiteks kilpnäärme üle- ja alatalituse korral. Täpselt samal moel võib elundite füüsiline reaktsioon stressile minna üle piiri.

Sõna „psühhosomaatiline“ viitab füüsilistele sümptomitele, mis tekivad psühholoogilistel põhjustel. Selle näiteks on pisarad ja punastamine, kuid need on normaalsed reaktsioonid, mis ei tähenda haigust. Juhul kui sümptomid aga ületavad tavapärased piirid, on tulemuseks haigus.

Tänases ühiskonnas armastatakse ette kujutada, et inimene suudab end terveks mõelda ja et positiivne suhtumine võimaldab haigel kiiremini paraneda. Kuid ühiskond ei ole täielikult teadvustanud, kuivõrd sageli käituvad inimesed vastupidiselt – mõtlevad end haigeks, ilma et nad seda teadvustaksid.

Paljud teavad, et stress võib tõsta vererõhku ja kergemini võivad tekkida maohaavad. Kuid kui paljud teavad, kui sageli suudavad emotsioonid tekitada tõsise vaevuse, mille seletamiseks füüsiline tõbi puudub.

Ehk kokkuvõtlikult ütleb autor, et psühhsomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs), kuid analüüside kohaselt on kõik korras. Sümptomid võivad põhjustada tõelist häda ja vaeva. Need meditsiinilised seisundid ei sarnane ühegi teisega, ei allu reeglitele ja võivad mõjutada ükskõik millist kehaosa. Ühel inimesel võivad need tekitada valu, näiteks lapsel, keda koolis kiusatakse võib hakata valutama kõht. Teisel inimesel võivad mõjutada südant. Kuid psühhosomaatiline haigus võib väljenduda märksa äärmuslikumal kujul: halvatuse, krampide või pea ükskõik millise kehahädana.

Mida ütleb statistika? Igal päeval esineb keskmiselt kolmandikul perearsti külastajatest sümptomeid, mida ei ole võimalik meditsiiniliselt seletada. Iga meditsiiniline seletamatu sümptom muidugi ei pruugi olla tingimata psühhosomaatiline. Mõnel võib olla kallal põgus haigus, mis ei paljasta end läbivaatuse käigus. Paljud viirusnakkused näiteks ei ilmnegi tavalise analüüsi käigus. Need tulevad ja lähevad ja me ei saa kunagi täpselt teada, millega on tegu, kuid kui tervis paraneb, ei olegi täpne põhjus enam oluline.

Psühhosomaatiline haigus on kogu maailmas tuntud ja sel pole midagi pistmist konkreetse kultuuriruumi või tervishoiusüsteemiga. Indias või USAs või Brasiilias või Jaapanis või Nigeerias jm arsti juurde tulevate patsientide osas on uuring leidnud, et rängemal kujul psühhosomaatilised häired on haruldased, leebemaid vorme aga esineb kõikjal.

2011 aastal näitas Saksamaal tehtud uuring, et 22% perearstikeskuse külastajatest oli somatisatsioonihäire. Suurbritannia uuring, mis käsitles meditsiiniliselt seletamatuid sümptomeid haiglates, leidis, et need on tavalised igas kliinikus; mõnes neist täheldati häireid rohkem kui pooltel patsientidest.

Ühes Norra uuringus küsiti rohkem kui 900 järjestikuselt perarstikeskust külastanud patsiendilt, kas nad kannatavad enda arvates vaevuste all nagu: amalgaamimürgitus, ärritatud soole sündroom, kandidoos, kroonilise väsimuse sündroom, fibrmüalgia, elektroülitundlikkus või toidutalumatus. Kõiki neid diagnoose peetakse kas täiesti või osaliselt meditsiiniliselt seletamatuks ning neis on oluline psühholoogiline komponent. Ligi 40% vastajatest arvas, et neil võib olal vähemalt üks nende seast.

Veel üks uuring näitab, et inimesed, kellel on kalduvus psühhosomaatilistele kaebustele, lähevad tervishoiusüsteemile maksma kaks korda enam. See on üsna tõenäoline, arvestades kõiki neid uuringuid ja analüüse, mida tuleb teha – ja mis kõik on normis. Ja kui on normis, siis uued uuringud ja analüüsid ja ravimid, mis leevendust ei too.

Psühhosomaatilised häired ei ole neuroloogilised häired, need kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria valdkonda. Autor on ise neuroloog (epilepsiale spetsialiseerunud) ja kirjutab, et paljud psühhosomaatiliste häiretega patsiendid satuvad tema juurde just seetõttu, et ta pole psühholoog.

Ta kirjutab: „Pealegi, kui te minestasite või talusite ränka peavalu, miks peaksite abi küsima psühhiaatrilt? Psühhosomaatilised häired on füüsilised sümptomid, mille taga peidab end emotsionaalne distress.“

Kuna sümptomid on nii füüsilised kui üldse olla saavad – ei tulegi pähe minna otsima abi psühholoogilt,vaid eelkõige pöördutakse tavaarsti poole.

Kaks kõige levinumat psühhosomaatilist sümptomit on väsimus ja valu.

Kui hingusest saab õhk vol 2

 

Kalanithi raamat "Kui hingusest saab õhk".

Kui dr Paul Kalanithi saatis 2013. aasta mais oma parimale sõbrale meili, milles avaldas, et tal on surmav vähk, kirjutas ta: „Hea uudis on see, et olen juba kaks Brontët, Keatsi ja Stephen Crane’i üle elanud. Halb uudis on see, et ma pole midagi kirjutanud. Ta oli elanud põnevat elu ega kavatsenud seda kroonimata jätta.

„Surm tuleb meie kõigi järele. See on meie, kui elusate, hingavate, metaboliseeruvate organismide saatus. 

Surma faktiga tegelemine tekitab rahutust. Ometi pole muud võimalust elada.“

Mõru-magus uudis on see, et talle jäänud 22 kuu jooksul kirjutas dr Kalanithi, kes suri 37-aastaselt, suurepärase raamatu "Kui hingusest saab õhk" ja kui parafraseerida Abraham Verghese sissejuhatust, siis selle raamatu lugemine tähendab tunnet, et dr Kalanithi elab endiselt ja omab tohutut jõudu mõjutada teiste elu, isegi kui ta on lahkunud.

Dr Verghese soovitab mitte ainult lugeda seda raamatut, vaid ka kuulata, millist vastukaja see sinus esile kutsub. Siin on nii mõndagi, mis jääb kõlama, ja mitte ainult elu ja surma küsimuste kohta: dr Kalanithi loo üks teravamaid asju on see, et ta oli neurokirurgia karjääri tehes elamise õppimist edasi lükanud. Selleks ajaks, kui ta oli valmis nautima elu väljaspool operatsioonisaali, pidi ta õppima surema.

"Kui hingusest saab õhk" ilmus 2016 aastal, eestikeelsele raamatule on kirjutanud eesõna neurokirurg Kahro Tall.

Kalanithi kirjutab oma lapsepõlvest:

 „Meditsiin oli mulle tuttav vaid selle puudumisele – täpsemalt isa puudumisele minu suureks kasvamise ajal, selle isa, kes läks tööle enne koitu ja saabus koju oma ülessoojendatud õhtueinet sööma pimedas.

Teadsin kaljukindlalt, et minust ei saa kunagi arsti. Minu onu, nagu paljud mu sugulased ametilt arst, oli minult natuke  aega tagasi küsinud, mida ma nüüd, ülikooli astudes, kavatsen elukutseks valida, kuid panin tema küsimust vaevu tähele. Oleks mind vastama sunnitud, oleksin arvatavasti öelnud, et kirjanikuks...“

Kui Kalanithi on 10 aastane kolib pere koos lastega (kolm poissi 14, 10 ja 8 aastat) New Yorgist Kingsmani Arizona kõrbeorus. Isa oli kardioloog ja tema vankumatu pühendumine patsientidele tegi temast üsna kiiresti lugupeetud kogukonnaliikme.

Kõrbeelu nautisid poisid, kuid mitte nende ema, kes kartis paaniliselt madusid, samas kõige suurem mure oli tal nüüd laste pärast. Kingsman oli kõige madalama haridustasemega piirkond Ameerikas.Keskkoolist langes välja rohkem kui 30%. Kõrgkooli läksid vaid üksikud ja Harvardisse ei astunud kohe kindlasti mitte keegi.

Ema nuuksus öösiti, kuna kartis, et vaesunud koolisüsteem saab tema lastele takistuseks. Seal kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem. Ema võttis asja enda kätte, hankis soovitava kirjanduse nimestiku ülikooli astujale.

Ema sundis Pauli kümneaastasena lugema „1984“; olin seksist šokeeritud, kuid see raamat istutas minusse sügava armastuse ja kiindumuse keele vastu.

Järgnes lõputu hulk raamatuid: „Krahv Monte Cristo“, Edgar Allan Poe, „Robinson Crusoe“, „Ivanhoe“, Gogol, „Viimane mohikaanlane“, Dickens, Twain, Austen, „Billy Budd“...

12 aastasena valis Kalanithi juba raamatuid ise ja vend saatis teoseid, mida oli lugenud ülikoolis: „Valitseja“, „Candide“, „Arthuri surm“, Thoreau, Sartre, Camus jpm.

„Hea uus ilm“ pani aluse tema tärkavale moraalifilosoofiale ja sellest sai Kalanithi  ülikooli sisseastumiskirjandi teema, milles ta väitis, et elu mõte ei seisne õnnes.

Raamatutest said lähimad usaldusalused, peenlihvitud läätsed, mis pakkusid uusi vaatenurki maailmale.

Veel sõidutas ema teda paarisaja kilomeetri kaugusele Las Vegasesse, et ta saaks seal teha ettevalmistusteste ja sisseastumiseksameid. Ema astus haridusnõukokku, ärgitas tagant õpetajaid ja nõudis, et õppekavasse lisataks kõrgkoolides ainepunkte andvaid õppeaineid.

Kalanithi sai sisse Stanfordi ülikooli ning lisaks kõigile kirjanduskursustele valis ta bioloogiat ja neuroteadust. Neuroteaduse valikut suunas hiljuti loetud Jeremy Leveni romaan „Saatan: tema psühhoteraapia ja ravi  õnnetu dr Kassleri käe all, J.S.P.S.“ – kuigi inimesel on vaba tahe, on ta samal ajal ka bioloogiline organism. Aju on organ, mis allub samamoodi kõigile füüsikaseadustele!

Paar aastat hiljem olid kirjanduse ja bioloogia õpingud peaaegu läbi, kuid Kalanithi ei olnud veel otsustanud, mida edasi teha.

Kogu ülikooliaja põrkusid rangelt piiritletud, teaduslikud inimolemuse uuringud tungiga luua ja tugevdada inimsuhteid, mis seda olemust kujundavad.

Kui mõtestamata elu pole elamist väärt, kas siis elamata elu väärib mõtestamist?

Järgmised kaks aastat tudeeris Kalanithi edasi kirjandust,  ja filosoofiat mõistmaks, mis annab elule mõtte; uuris neuroteadust ja töötas funktsionaalse MRT laboris, et saada aru, mil moel on aju aluseks organismile, mis on võimeline maailma mõtestama. Viimasel ülikooliaastal külastas ta ränga ajuvigastustega inimeste hooldekogu. Sealse rühmajuhiga vesteldes selgus, et paljud sealsed elanikud olid lapsena peaaegu uppunud. Külastajaid seal peaaegu ei käinud. Rühmajuht selgitas, et alguses käib perekond iga pev, seejärel ainult nädalavahetusel, siis piirdutakse ainult jõulude ja sünnipäevadega. Kalanithis pulbitses raev – kuidas on võimalik oma lapsed hüljata. Alles hiljem mõistis ta, et aju annab  meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju katki.

Ülikooli lõppedes esitas Kalanithi avaldus Stanfordi kirjanduse magistriõppesse ja ta võeti vastu. Keel oli tema silmis üleloomulik jõud, mis eksisteerib inimeste vahel ja loob ühtekuuluvust sentimeetripaksuste koljude taha varjatud ajudes. Sõnal oli tähendus üksnes inimeste vahel ja elu mõte, selle vägi, oli seotud meie loodavate suhete tugevusega.

Peab ju olema viis, kuidas elukogemuste keelel – kire, nälja, armastuse keelel – on keerukusest hoolimata kuidagimoodi olemas seos keelega, mida kõnelevad neuronid, seedetrakt ja südamerütm.

Kalanithi magistritöö Walt Whitmanist võeti hästi vastu, kuid ta tundis, et ei sobi enam kuigi hästi inglise filoloogia osakonda.

Ühel õhtul tuli talle pähe, kuigi ta ei olnud kunagi meditsiini peale mõelnud, et tema isa onu ja vanem vend on kõik arstid ja ka ta ise tahab sinnapoole minna.

Mitu professorit soovitasid enne ülikoolist lahkumist teha kraad ajaloos ja teadusfilsoofias. Kalanithi kaitses oma kraadi ja asuts Yale ülikooli arstiteaduskonda.

Arstiteaduskond teravdas tema arusaama mõtestatuse, elu ja surma omavhelistest suhetest. Tudnegitena seisid nad silmitsi surma, kannatuste ja patsiendi hooldamise tööga, jäädes tõelise vastutuskoorma eest samal ajal varju. Sel ajal kohtas ta oma tulevast naist Lucyt.

Arstiõpingute neljandal aastal vaatas Kalanithi kõrvalt, kuidas paljud kursusekaaslased üksteise järel otsustasid spetsialiseeruda vähem nõudlikele valdkondadele (näiteks radioloogiale või dermatoloogiale) ja esitasid avalduse residentuuri astumiseks. Suundmus oli mujalgi ühesugune: arstiteaduskonna lõpus kippus enamik üliõpilasi keskenduma „elustiili“ erialadele – neile, kus on inimlikuma pikkusega tööpäev, kõrgem palk ja väiksem närvipinge – sisseastumiskirjandites sisaldunud idealism oli lahjenenud või kadunud. Selge see, et just niimoodi valib 99% inimesi oma ametit: palk, töökeskkond, tööaeg. Ent selles peitubki iva. Elustiili esikohale asetamisega leiab töö, aga mitte kutsumuse).