Lugesin viimati Casey Gueren raamatut „It's Probably Nothing“.
Casey Gueren on SELFi endine
tegevtoimetaja, Buzzfeedi, Women's Healthi ja Cosmopolitani toimetaja ja (tervise)ajakirjanik.
Ta on lõpetanud New Brunswickis, New Jerseys asuvas Rutgersi ülikooli ja saanud
kraadi ajakirjanduses ja psühholoogias.
„Kas
oled kunagi keset ööd oma MEDITSIINILISI SÜMPTOMEID Google'ist otsinud? Peaaegu
kõik on internetist terviseteavet uurinud, kas enda või lähedase või mõlema
jaoks. Juurdepääs kvaliteetsele teabele veebis ei tohikski tänapäeval olla
ainult väheste privileeg meditsiinis – see on igaühe õigus.“
Casey
Gueren kirjeldab sissejuhatuses, kuidas talle helistas arst tema PAP testi
tulemuste pärast, lausudes: „Tõenäoliselt ei tähenda see midagi (It´s probably
nothing), kuid me peaks seda näitu jälgima...“.
Kas
sellise kõne puhul jääb inimene arsti vastusega rahule või hakkab muretsema.
Gueren ise kuulub muretsejate hulka:
„See ei olnud esimene ega viimane kord, kui mu terviseärevus mulle paanikat tekitas. Ausalt öeldes ei mäleta ma aega, mil ma ei uurinud iga märki, muhku või tunnet, mõeldes, kas see on "normaalne"… ja samal ajal kartes, et see pole nii. Muhk peas - kasvaja. Peavalu - vähk. Puperdav süda - ilmselgelt midagi saatuslikku.“
Enamikul meist on oma keha ja tervise
pärast palju küsimusi ja muresid.
Gueren
kirjutab:
„Uskuge mind, ma olen näinud, mida te Google'is otsite. See pole ainult ühe inimese mure. Tänase meditsiinisüsteemi järjekordi ja keerukust arvestades pole ime, et kulutame nii palju aega, raha ja energiat kiirete lahenduste otsimisele. Pole ka ime, et langeme röövelliku heaolutööstuse reklaamitrikkide ohvriks. Nende turundusstrateegiate väited ei toetu tugevale teadusele, vaid tunnetele. On tõesti üsnagi raske orienteeruda terviseteabe ja valeinformatsiooni tulvas, millega meid igast võimalikust küljest pommitatakse. Võib tunduda võimatuna aru saada, keda tasub siis usaldada, mida uskuda ja kuidas enda eest tegelikult hoolitseda.“
„Ma ei saa teie tervisemuret ravida, tervishoiusüsteemi parandada ega tervisealast valeinformatsiooni netiavarustest eemaldada. Seda sellest raamatust ei leia. Aga see, mida ma oma tervisetööstuse nurgakeses olles teha saan, on aidata teil selles kõiges pisut lihtsamalt navigeerida. Saan aidata teil end vähem üksikuna tunda, kui olete oma keha pärast stressis. Saan tõsta nii teie tervisealast uurimisoskust kui ka teie kamarajura detektori võimekust eraldada tühi loba vajalikust infost. Võin anda teile tööriistad viimaste terviseuudiste paremaks mõistmiseks ja nende järgi tegutsemiseks. Loodetavasti suudan kogu selle tarbetult keerulise protsessi terviseküsimuste kohta vastuste leidmiseks muuta veidi lihtsamaks. Selle põhjuseks on asjaolu, et olen olnud otsingumootori mõlemal poolel – paanikas oma probleemide pärast, ning kirjutades ja redigeerides samal ajal väga palju terviseartikleid. Ma tean, kui masendav see infotulv on, ja ma arvan – ma loodan –, et minu kogemus võib aidata.“
Guerenit
ennast kimbutab terviseärevus:
„Enamik inimesi, kes minuga koos töötasid või minu artikleid lugesid, ei saanud ilmselt kunagi aru, et ma olen oma tervise pärast sama hirmul, stressis ja segaduses kui nemad oma tervise pärast. Tõenäoliselt rohkemgi, kui aus olla. Vaatamata oma aastatepikkusele terviseteemade käsitlemisele ja ligipääsule parimatele meditsiiniekspertidele, satun ikka aeg-ajalt paanikasse ja sukeldun samadesse naeruväärsetesse otsinguaukudesse nagu paljud teised. Ma loen ikka veel nimekirju võimalikest põhjustest, miks ma olen väsinud ja mõtlen, jah - tõenäoliselt vähk. Ma seostan juhuslikku värinat kehas ikka mingi surmahaigusega, mitte tõenäolisema süüdlase - liigses koguses joodud kofeiiniga.“
Kas
autorit võiks nimetada hüpohondrikuks? Gueren ise on oma terviseärevust uurinud ja
leidnud, et hüpohondria ei ole tegelikult enam kliiniliselt tunnustatud haigus.
Alustuseks peeti terminit hüpohondrik üsna halvustavaks ja häbimärgistavaks.
Kuid see oli ka liiga lai mõiste. Nüüdseks on selle asemel kaks vaimse tervise
seisundit: somaatiliste sümptomite häire ja haigus(lik) ärevushäire (ingl.k somatic symptom disorder and illness anxiety
disorder). Ma ei ole illness anxiety
disorder eesti tõlkes sugugi kindel, kuid eesti keeles googeldamine andis
mulle jätkuvalt vasteid ainult hüpohondriale, inimene.ee
lehelt leidisin lisaks somatisatsioonihäire (somatisation disorder - ka psüühikast põhjustatud kehalised
vaevused). Lihtsamalt öeldes on terviseärevuse
taga tegelik tervisehäire ja see ei ole teps mitte naljaasi.
Gueren
toob oma raamatus ära terviseärevuse
sümptomid:
1)
Mure tõsise haiguse põdemise või saamise pärast.
2) Somaatilised
sümptomid (sellisteks sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, valu,
hingamisraskused jm) puuduvad või kui need on olemas, on need ainult nõrga
intensiivsusega. Kui esineb mõni muu haigusseisund või on suur oht haigestuda
mõnesse haigusseisundisse (nt on olemas tugev perekonna ajalugu), on see mure
selgelt liigne või ebaproportsionaalne. Suur ärevus tervise pärast ja inimene hakkab kergesti muretsema oma isikliku
tervisliku seisundi pärast.
3)
Isik on ülemääraselt tervisega seotud käitumisega (nt kontrollib korduvalt oma
keha haigusnähtude suhtes) või väldib kohanemisvõimet (maladaptive avoidance) - nt väldib arstide vastuvõttu ja haiglaid.
4)
Mure haiguse pärast on olnud vähemalt kuus kuud, kuid konkreetne haigus, mida
kardetakse, võib selle aja jooksul muutuda. Haigusega seotud muret ei seleta
paremini mõni muu psüühikahäire, nagu somaatiliste sümptomite häire,
paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, keha düsmorfne häire,
obsessiiv-kompulsiivne häire või luululine somaatiline häire.
Ärevust
põdevad inimesed on kahte tüüpi: need, kes käivad arsti juurest arsti juurde ja
need, kes igati väldivad meedikuid.
Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel
Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete
häirete ekspert, selgitas Guerenile: „Selle asemel, et arvata, et hüpohondrikud
tahavad lihtsalt kogu arstide tähelepanu, siis ei – need on inimesed, kellel on
õigustatud mure oma keha ja haiguste pärast. Nad ei mõtle seda asja välja. Nad märkavad kehalisi aistinguid, mille
pärast nad on mures. Kehaaistingud ei ei pruugi tähendada, et midagi on
valesti, kuid osad inimesed märkavad neid ja reageerivad sellele. Ja neil on
katastroofilised hirmud ja uskumused, nagu inimestel, kellel on muid
ärevushäireid, nagu paanika, OCD ja muud sellised.“
Abramowitz
märgib, et see on ka väga tavaline: „Kuna lõppude lõpuks on meie tervis kõige
tähtsam, on see kindlasti midagi, mille pärast on inimestel lihtne muret tunda.
Pöörame oma kehale palju tähelepanu, sest oleme oma kehas. Lihtne on reageerida:
"Oh ei, mis see nüüd oli?"
Abramowitz
ütleb samuti, et raske on hinnata, kui paljudel võiks terviseärevus olla, kuna reeglina ei tule sellised inimesed
psühholoogide juurde, vaid pöörduvad arvatava haigusega arstide poole.
Peaaegu
kümne aasta jooksul terviseajakirjanikuna on Gueren õppinud järgmist: kõik on
natuke hirmul, segaduses ja oma keha pärast stressis. Pole juhus, et üha rohkem
ettevõtteid pommitab naisi sõnumiga, et nad peavad maksma raha, et parandada kehas esinevaid kujuteldavaid
probleeme (mõelge: tupelõhnastajad,
tselluliit, aeg-ajalt gaasid ja puhitus, orgasmi mittesaamine viie minutiga
jne). Ja just seal, kus meditsiin ei näe põhjust sekkuda või on arsti juurde
saamise protsess pikaajaline ja/või keeruline on heaolutööstus edukas.
Ülemaailmne Wellness tööstus oli 2018. aastal ligi 4,5 triljoni dollari
käibega turg.
Viimase
kümnendi jooksul on Gueren näinud, kuidas paljud inimesed, tundes et nende
arstid eiravad nende kaebusi, soovivad oma tervise eest hoolitsemise oma
kätesse võtta. Nagu turumajanduses ikka, leidis heaolutööstus vajakajäämised ja
üsna pea olime CBD õli jms müüjatel pihus. Kahtlemata on teatud heaolu
propageerivatel ettevõtetel positiivne mõju, kuid on ka ettevõtteid, kes saavad
suurt kasumit müües alusetuid väiteid ja mittetoimivaid tooteid. Parimal juhul on need asjad raha raiskamine –
nagu enamik toidulisandeid ja CBD latte’d –, kuid halvimal juhul võivad need
tegelikult olla kahjulikud – näiteks tupe aurutamine või loputamine lõhnastatud
dušiga, mis võib suurendada vaagnapõletiku riski.
Kuidas
on sõnaga „normaalne“, sest seda
sõna kuuleme ja ütleme palju, kui räägime oma kehast ja tervisest. Enamik
terviseartikleid, mida kirjutatakse ja loetakse, on vastuseks sellele närivale
küsimusele, mis nii paljudel meist ühel hetkel on olnud: kas see asi minu kehal
või kehas on "normaalne"? Kas ma olen "normaalne?
On
selge, et selle küsimuse endaga pole midagi valesti. Lõppude lõpuks pommitatakse meid pidevalt sõnumiga, et meie kehaga on alati
midagi korrast ära. Sa ei maga piisavalt või magad liiga palju. Sa sööd
liiga palju liha või ei saa piisavalt valku. Midagi teie kehal ei tohiks nii
välja näha, tunda ega lõhnata. Pole ime, et mõtleme väga palju sellest, mis on
"normaalne". Kuid on oluline mõista, et meie kinnisidee omada
"normaalset" keha on sügavalt juurdunud. Ehkki kehast ja tervisest
rääkides võib olla tavaline kasutada sõna „normaalne“, püsib sellises
keelekasutuses levinud veendumus, et
keha omamiseks on õige ja vale viis. Seda veendumust on keeruline eirata,
sest peaaegu kõik ühiskonnas peavad teatud kehasid ja tervislikke seisundeid
teistest "paremateks".
Nii püüab
Gueren oma raamatus teha ühe asja täiesti selgeks: teie keha ei ole ebanormaalne ka siis, kui teil on mõni krooniline seisund
või vaegus. Meie ühiskond on paljude arvates üles ehitatud ainult selleks,
et majutada inimesi, kelle keha ja tervis mahuvad väga kitsasse kontseptsiooni.
Selle ja meie tervishoiusüsteemi tõrgete tõttu võib kroonilise haiguse või vaeguse
diagnoosi saamine olla hirmutav.
Kuid ükski diagnoos ei määra, kas olete
"normaalne" või mitte. See ei määratle teie väärtust, teie saavutusi ega teie õigust austusele, väärikusele
ja iseseisvusele. Diagnoos räägib teile sageli eesolevast teest – ja see tee
võib olla konarlik ja sillutatud diskrimineerimsiega, mis muudavad kvaliteetse
hoolduse peaaegu võimatuks. See võib olla hoopis teistsugune tee, kui see, mida
eeldasite. Kuid see on tee, mis on katki ja vajab parandamist. See tee ei ole
sina. Sinu keha on normaalne, sest kõik kehad on normaalsed.
Olenevalt
kontekstist võib sõna "normaalne" tähendada tervet, tavalist,
tüüpilist, kahjutut või mitte muretsemist. Kuid sõna "normaalne" võib
kasutada ka järeldamaks, et midagi enamat või vähemat on ebanormaalne,
ebaloomulik, ebasoovitav või muul viisil ebaharilik. Ja neid kirjeldusi ei tohiks kunagi kasutada inimese või keha
kirjeldamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar