Pühapäevalugemist: Musta pässiku infoleht

Võiks ju olla ikkagi see infoleht, mis teavitab ka teistest aspektidest peale üleskiitva reklaami. 

Internetis ja raamatuväljadel tegutsemine nõuab teatud vilumust nii Interneti kaudu leviva teadusliku kui ka pseudoteadusliku infovooluga.

Joe Schwartz

McGilli Ülikooli teadlane ja teaduse populariseerija, OSS eestvedaja Joe Shwarz PhD tellib reeglina suure hulga uudiskirju, sealhulgas selliste paljulubavate pealkirjadega nagu Cancer Defeated (vähk alistatud), Underground Health Reporter, Box Outside Box (väljaspool kasti), Natural Cure Not Medicine (looduslik ravi, ei meditsiinirohtudele), Nutrition and Healing (toitumine ja tervenemine), The Alternative Daily, Truth Expression and Reality Health Check ... Ehkki nendel infolehtedel on erinevad päevakorrad, on neil siiski ühine teema: "Big Pharma" ja tavameditsiini vahel on vandenõu tõhusate "looduslike" vähiravimite varjamiseks avalikkuse eest. Reguleerivaid asutusi peetakse samuti vandenõu osaks, süüdistatuna inimeste tervise hävitamiseks mõeldud rahvusvaheliste korporatsioonide taskute täitmiseks.

Õnneks antaksegi meile teada, et kuskil seal on "teadlasi", kes "ujuvad vapralt vastuvoolu". Räägitakse „siseringi saladustest, mis peatavad vähi juba alguses“ ja lubadustest „peavoolu kõige ohvriterikkamate vandenõude eksponeerimisest“. Muidugi "te ei saa nende saladuste kohta oma arstilt kuulda, kuid te ei tohiks teda süüdistada, sest tema käed on seotud, ja ta võib isegi kaotada töö, kui soovitab mürgiste vähiravimite asemel ohutuid, looduslikke alternatiive". Sigadus!

Infolehtedel on sageli ka video, mida kutsutakse üles kiiresti vaatama, sest "see ei pruugi olla varsti enam kättesaadav, kuna võimude huvi on takistada seda infot levimast, et mitte tekitada kahju meditsiini kasumimasinale". Kas me pole õnnega koos, et meil on kõik need julged arstid ja teadlased, kes on valmis tõe nimel "võitlema meie huvide eest", avaldama oma sädelevat, tipptasemel ja pimestavat uurimistööd?

Ärge arvekegi, et kõigil nendel alternatiivsete ravimeistritel puudub oma huvi. Alati on olemas raamat, mida lugeda, “terviseleht” tellimiseks või toode, mida osta. Sageli on tõmbenumbriks video, mis kirjeldab mõnda galantset uurijat, kelle vähi loomuliku ravi üle naerdi, kuid mis antud hinnangute kohaselt "annab nii tähelepanuväärseid tulemusi, et ainus kõrvaltoime on krooniline hea tervis".

Imelisele ravile on igasuguseid vihjeid, kuid tegelikku "ravi" ei paljastata, vähemalt enne, kui olete tellimusele registreerunud. Schwarcz  registreerub hea meelega ja on õppinud näiteks, kuidas „üks julge M.D. kes veetis oma karjääri tõestades, et keegi ei tee seda paremini kui emake loodus ”, teatud hinna eest saate teada vähiravi, mille „edukuse protsent on tagatud 80 000 juhtumiga”. Mis see on? Selgub, et see on baklažaaniekstrakt! Ei ole teada, kus kõik need edukad juhtumid asuvad, kuid meditsiinilises kirjanduses neid kindlasti pole. Paar patsienti on teatanud baklažaaniekstraktist, mis on basaalrakulise nahavähi suhtes mõnevõrra tõhus. Vaevalt teeb see sellest suurepärase “vähiravimi!”

Veel üks infoleht pakub „Inglite vilja”, mille abil vähktõbe peatada. Selgub, et see on papaia. Nagu tavaliselt, on siin ka teaduslike faktide seeme, mille autor kasvatab rumaluse viljapuuaiaks. On tõestatud, et mõned papaiaekstraktid aeglustavad vähirakkude paljunemist laborikultuurides, mis on tõepoolest ho-hum vaatlus. Väga paljud ained teevad seda, kuid neil on vähene kliiniline tähtsus. Veel üks allikas väidab, et hiinlaste poolt nii hinnatud „taimede kuningas“ on vastus vähile. Kuningaks on juhtumisi chaga seen (must pässik). Siin on viiteid antioksüdantsetele omadustele, samuti Nobeli preemia laureaadi Alexander Solzhenitzyni klassikalisele raamatule "Vähipalat", kus tegelane ravib end seenega vähist. Nõukogude aegsed võtsid selle ravi ilmselt omaks, kuid suutsid neid suurepäraseid tulemusi kuidagi lääne eest varjata. Muidugi. "Need inimesed ei haigestu vähki enne, kui nad kodumaalt ära kolivad ja toitumist muudavad," vingub järjekordne uudiskiri.

Vene allikad märgivad, et Aleksander Solženitsõnil diagnoositi munandivähk 1952. aastal. Nad opereerisid teda vangilaagris, kus ta kandis kaheksa aastast karistust. Pärast vabanemist 1954. aastal saabus Solženitsõn Taškenti ja läbis vähihaiglas kiiritusravi. Haigus taandus. Ta uskus, et tuli vähiga toime tänu oma usule paranemisse, kindlameelsusele, soovile võidelda ja Jumala ettenägelikkusele. Kirjanik kirjeldas oma imelist paranemist romaanis "Vähipalat" ja siit romaanist algab pässiku populaarsus.

Eesti lehtedelt leiab selliseid väiteid:

„Kõige võimsam antioksüdant ja viirustevastane toidulisand! Maailma puhtaimas looduses kasvatatud seenetinktuur tugevdab Sinu immuunsüsteemi ja annab vajalikku lisaenergiat.“

Youtubes pakutakse vaatamiseks kiitust pässikule akadeemiku poolt: „Peatne läbimurre tänases tõenduspõhises meditsiinis“. Arvestage, et rõhk on sõnal PEATNE. Viimased 100 aastat on kõik peatselt juhtumas, kõik ime kohe ümber nurga tulemas. Aga ma olen üsna kindel, et see peatne kestab inimkonna lõpuni. Kahju muidugi, kuid mitte ootamatu, et ka meie arstid ja akadeemikud annavad oma nime turundusele. Läänes on igal lisandil oma akadeemik ja arst, GOOP kaubamärgil lausa terve meeskond.

Delfi artikkel loetleb huvitavalt pässiku kohta üles, et see sisaldab D vitamiini, A ja E vitamiini, B grupi vitamiine, kiudainet ning lisaks veel on valgurikas – kui palju ja täpselt mida sisaldab teada ei anta. Teada ei anta ka teiste sisalduvate kemikaalide kohta, mida pässikus on samuti hulgaliselt je ei ole inimkehale hea. Või on puu parasiit puhtalt puhas vitamiinieliksiir ja ei tee mingit kahju?

Olen muidugi ka ise juba ammu-ammu lugenud pässikust, kui vanarahva vähiravimist ja ka Ain Raal kirjutab oma raamatus "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", et pässik on ammu Eesti ravimiturul nimega "Befungin" ja tuntud ammustest aegadest vähivastase vahendina. Eestis ei ole see küll vähki haigestumise aga paranemise numbreid kuidagi muutnud võrreldes muu Euroopaga. Seega on kasu igast imetabasest taimest üsna piiratud. Aga äkki me joome seda liiga vähe, äkki me teeme seda kuidagi valesti ... 😕😕😕?

Ma olen  olnud absoluutselt skeptiline selles osas, miks inimene peaks igapäevaselt jooma sisse vähirohtu, kui tal vähki pole? Millise signaali see kehale üldse annab? Näiteks, kui peavalu ei ole, kas iga päev tasub valuvaigisteid võtta – sest äkki valu kunagi tuleb. Ja tugeva rohu sage võtmine võib teatud vaevused hoopis esile kutsuda. Ja kuna paljud seetõttu pässikut ei võtakski, kuna vähki ei ole – siis viimastel aastatel on pässiku ja vanarahva suhted ootamatult laienenud igale terviseprobleemile:

 „Vanarahvas kasutas musta pässikut nakkuste ja põletike ja...kõige muu  vastu.“ Lubage selles sügavalt kahelda. 

Siit muidugi on tee lahti iga inimese rahakotti ja kappi... Eestis käib juba päris tõsine konkurents. Iga uue tulija tõmmis on aina puhtam, pikaajalisema valmimisajaga, tervendavam - järjest laienevate terviseväidetega. Turuosa pärast tasub võidelda, sest lisandimüük on paratamatult ala, kus tühjade lubadustega kergelt raha võib teenida.  

Pässiku turustamine toimub populaarse valemi järgi. Müstilist looduslikku ainet, millest praktiliselt keegi midagi eriti ei tea, nimetatakse siis toksiini- ehk kõrvaltoimetevabaks vastuseks meie tervise- ja väsimuseprobleemidele. Laboratoorsed uuringud on näidanud, et pässik, nagu iga teine ​​taimne materjal, sisaldab rida triterpeene, steroole, beeta-glükaane, flavonoide, melaniine, polüfenoole, saponiine, aminohappeid, vitamiine, mineraale ja kiudaineid.

FUNGI Magazine Winter 2020 väljaande artiklis märgitakse oblikhappe esinemisest Mustas Pässikus (Inonotus obliquus). Oksaalhape on aine, mis võib olla teatud koguses toksiline ja pärssida teatud toitainete imendumist, sealhulgas moodustada neerukive. Selle tulemus näib olevat see, et suures koguses Pässiku tarbimine, eriti kui toitumine ei sisalda kõrge kaltsiumisisaldusega toitu, võib olla kahjulik. Eriti meeldib oksalaatidele kaltsium.

Oksalaatide rikkad on ka spinat, rabarber  ja oblikas. Portsjoni kohta tuleb neis oksalaate 541-755mg.

Neerukividega hädas olevad inimesed ei tohiks oksalaate tarbida rohkem kui 100 mg päevas. Tavadieedis on oksalaate ca 200-300 mg.

On olnud üks dokumenteeritud surm, mis on põhjustatud oksaalhappest  inimesele, kes kasutas Pässiku teed. Oli raporteeritud juhtum 72-aastase jaapanlannaga, kellel oli maksavähk, kes tarbis Pässiku teed (6 kuud) ja suri oksalaatnefropaatiasse, mis oli seotud Pässiku sissevõtmisega.  St vähemalt ei surnud inimene maksavähki.

Pässik (Inonotus obliquus), on külmas kliimas (Alaskast Põhja-Euroopa ja  Siberini) puude parasiidid. Kõige sagedamini leidub neid kaskedel, aga ka lepal, tammel, pöögil ja paplil. Väliselt näevad nad välja nagu suur amorfne põlenud söetükk, kuid seestpoolt on pehme ja oranž. Kanadas on see nimi Sterile Conk Trunk Rot of Birch. Need põhjustavad valget südamemädanikku ja kahjustavad puid.

Kasu tervisele?

See pole kindlasti tervislik puudele. Aga inimeste jaoks?

Pässiku tee on kuuma veega ekstraheerimise, alkoholi ekstraheerimise või kääritamise teel valmistatud infusioon. Mõned inimesed arvavad, et see on ravim. Arvatakse, et sellega saate suurendada immuunsust (mida te ei saa teha – loe siit lähemalt) ja see parandab üldist tervist. Seda on kasutatud ka vähi, diabeedi, tuberkuloosi, seedehaiguste ja südamehaiguste korral. Väidetavalt annab see energiat. Mõni loomade ja katseklaasidega tehtud uuring on näidanud, et sellel võib olla kasu tervisele (hiirtele ja rottidele siis!). Siin on uuringud, millele tavaliselt viidatakse. Seda on rahvameditsiinis kasutatud sajandeid, kuid teaduslikke tõendeid on vähe või need puuduvad üldse selle kohta, et  see tooks inimeste tervisele kasu. Lisaks on riskid.

Taaskord on müügilehtedel terve ports tänukirju suvalistelt inimestelt, kes saanud abi. Ja kirjutavad taaskord ellujääjad.  Mina olen näiteks rääkinud inimesega, kes üritas oma vähki pässikuga kontrolli alla saada, kuid ei saanud seda mitte.  

 

Riskid

Kui väita, et pässikus on palju antioksüdante, siis see pole tingimata hea (näiteks on C vitamniin tugev antioksüdant aga kui teda tarbida megadoosides - võib C-vitamiini metaboliseerida oksalaadiks ja see võib suurendada oksalaadi eritumist neerude kaudu. Mitmed uuringud viitavad sellele, et C-vitamiini toidulisandid võivad suurendada oksalaadi kontsentratsiooni uriinis, kahekordistades kaltsiumoksalaadi neerukivide riski). Pässik sisaldab suures koguses oksalaate ja on vastunäidustatud neeruhaigusega inimestele või kellel on neerukivide oht. Selle ohutus raseduse ja imetamise ajal ei ole teada. See võib häirida vere hüübimist ja seda tuleb verevedeldajate manustamise korral kasutada ettevaatusega. See võib diabeediravi saavatel patsientidel põhjustada hüpoglükeemiat. Pässikuga toodetes ei ole annuseid standardiseeritud ehk pole teada ohutut/ohtlikku kogust.

Pässikut saab hõlpsasti osta veebist ja tervisekaupade kauplustes ning see ei ole väga kallis. Eestis maksavad eliksiirid, sõnutud eliksiirid jms 11-30 eur. Kasekäsna kapslid 17-39 eur. Mujal ilmas saab seda osta Magic Mushroom Mixi kujul koos šokolaadi ja 6 orgaanilise supertoiduga. Hinnaks 1,16 dollarit portsjoni kohta. Harney and Sons müüb 50 kotikest Pässik seent 49,99 dollari eest (0 postikulu).   Amazonil on veelgi madalam hind: ta müüb 18 kotti Buddha teed hinnaga 6,99 dollarit ehk 38 senti tassi kohta. Kuid pidage meeles, et pole eriti ökonoomne maksta ka odavat hinda asja eest, mis ei toimi.

Kindlasti tasub hoida pöialt tarvitajatele. Kui on puule halb, siis meile hea?  Kes üldse tuleb selle peale, et tarbida puu haigust. Kas see on  julgus või rumalus? Pigem lihtsalt hea müügitöö...  

Kas selle kasulikkuse ja kahju uurimiseks tuleks teha korralikult kontrollitud kliinilisi uuringuid? Võib olla. Samas napib iga üleshaibitud müügiartikli kohta teadusraha ja parem on see kulutada millegi jaoks, millel on rohkem eeldusi toimet avaldada.

Kuna igal rohul, ravimil ja lisandil on kõrvaltoimed, mille müüja reeglina jätab märkimata, siis võiks olla patsiendi infoleht. Tore reklaam vitamiinidest, antioksüdantidest, valkudest, kiudainetest (toit sisaldab neid kõiki) on kena aga paneks kirja ka teise poole, mis paratamatult esimesega kaasas käib:

Kõrvaltoime #1:  Pässik alandab veresuhkrut: kui tunned sümptomeid nagu rääkimisraskused, pearinglust, nõrkustunnet, värisemist, ärevust – võta ühendust arstiga. Eriti puudutab see inimest, kellel on diabeet.

Kõrvaltoime #2: Pässik võib mõjutada neerusid

Mitte keegi, kellel on olnud neeruhaigus, ei tohiks pässikut kasutada. Need sisaldavad oksalaati, mis teadaolevalt mõjutab otseselt neere. Oksalaat on antitoitaine ja häirib keha teiste toitainete imendumist. Alustage uut toidulisandit alati väikestes kogustes ja kui tunnete halba enesetunnet, pöörduge arsti poole.

Kõrvaltoime #3: Pässik võib mõjutada vere hüübimist

Verevedeldajaid või antikoagulante kasutavaid inimesi võib pässik häirida.  

Kõrvaltoime #4: Pässiku ohutus raseduse ja imetamise ajal ei ole tõendatud

Soovitav vältida raseduse ja imetamise ajal

Kõrvaltoime #5: Pässik võib mõjutada autoimmuunhaigusi

Liiga aktiivne immuunsüsteem põhjustab keha rünnaku iseenda vastu, passiivsus vähendab keha võimet haigustega võidelda.

Kõrvaltoime #6: Pässik võib reageerida ravimitega

Pässik reageerib teatud ravimitele. Ainus ohutu viis olla kindel, kas teie ravimeid on ohutu kasutada koos pässikuga, on rääkida oma arstiga. Mõned kõrvaltoimed hõlmavad ninaverejooksu, sügelust, kurguvalu, suukuivust, maohäireid ja verd väljaheites.  

Iseenesest on Internet täis väiteid, mis käsitlevad pässiku kasulikkust tervisele. Kiire Google'i otsing annab selle väidetavatest eelistest lugematul hulgal tulemusi: antibakteriaalsed, põletikuvastased, viirusevastased, HIV-vastu, vähi vastu, loomulikult Covid-19 vastu jne, jne.

Eliksiire müüvad lehtedel on kuskil allnurgas ka kinnitus, et: „Kodulehel olev teave ei ole mõeldud meditsiiniliseks nõuandeks, haiguse diagnoosimiseks ja ravi soovituseks“. Neil lehtedel, kus müüakse ka toodet võib laias laastus öelda, et faktiliselt on tõendatud väga vähesed väited. Kindlasti tuleb lugedes jätta välja kõik katseklaasi ja hiirte-rottidega tehtud uuringud (kas jääb siis midagi üldse lugeda).

Näiteks on päris sageli tsiteeritud Tuftsi ülikooli uuring, milles viidatakse pässiku kõrge antioksüdandi tasemele ... aga ups -   Tuftsi Ülikool ei ole sellist uuringut teinud.

Eesti lehti, kus Tuftsile viidatakse leidsin mitu:

https://www.gourmetnest.com/product-page/musta-p%C3%A4ssiku-ekstrakt-1-liiter

Mingid uuringud on siiski olemas ja need on näidanud, et pässikul on "tugev antioksüdantne toime". Mis on tugev?

Antioksüdante uuriva labori Brunswick Labsi andmetel on pässikus veidi rohkem antioksüdante kui külmkuivatatud vaarikates ja veidi vähem kui külmkuivatatud mustikates.

Ja seda on tõesti palju – mustikas on suure antioksüdantide sisaldusega, kuid mustikas tuleb vaat et odavam ja samas palju maitsvam ning hästi seeduv ja imenduv. Vali mustikas!

UAF Arktika Bioloogia Instituudi mükoloog ja vanemteadur Gary Laursen märgib, et seen kasvab kaskedel ja värisevatel haabadel, kinnitades end puu sisepuitu ning võttes tüve kaudu vett ja toitaineid. Kui paljude teadete kohaselt on seen parasitaarne ja tapab puu aeglaselt, siis Laursen pole sellega nõus. Pässik ei tapa peremeespuud, kuid võib tüve õõnestades seda nõrgendada. Mükoloog avaldas ka skeptilisust pässiku oletatava tervisekasu suhtes. „Seal on palju anekdootlikke tõendeid, kuid "uuringuid on tehtud väga vähe", ütleb ta. On muidugi tõestatud, et paljudel puidul levivatel seentel on meditsiinilisi omadusi, kuid erinevalt teistest puuseentest, näiteks korditsepsist, pole pässikut veel põhjalikult uuritud.

Naise tervis 59 - hormonaalsetest käsimüügiravimitest, vitamiinid/antioksüdandid

Gunter kirjutab oma raamatus the Menopause Manifesto käsimüügitoodetest, mis on suunatud menopausiealistele naistele ja soovitab neist hoiduda mitmel põhjusel.  

Hormoone sisaldavad käsimüügiravimid:

Progesterooni kreem – progesteroon imendub väga halvasti (kui üldse) läbi naha. Ja seetõttu, kui naine tarvitab östrogeeni ja progesterooni kreemi, siis võib jääda tema emakas kaitseta ja tekib risk endomeetriumi vähiks. Gunter märgib, et see on üks olulisi punkte, kuidas aru saada, et sulle antakse halba nõu menopausi osas.

Kõik mis sisaldab östrogeeni – östrogeeni doosi osas tuleb olla väga tähelepanelik, kuna see hormoon vales doosis  võib põhjustada trombe ja vähki. Seega ei pruugi mittefarmatseutilised ravimid olla ohutud. Kuigi käsimüügiravimid, mis väidavad, et sisaldavad östrogeeni, ei pruugi seda sisaldada.

Life Extension müüb ravimit „Estrogen for women“ (östrogeen naistele), kuid infolehel on kirjas: „see taimse östrogeeni lisand toetab tervislikku östrogeeni ainevahetust ja toetab tavaliste menopausi sümptomite nagu kuumahoogude ja öiste higistamiste korral“.

Ehkki lisandi nimest jääb mulje nagu oleks tegemist östrogeeniga, on see tegelikult  taimne segu, millel ei ole menopausi sümptomitele erilist mõju.

 

DHEA ja DHEA-S – sellest kirjutasin varasemates postitustes. DHEA ja menopausi sümptomite vahel pole leitud midagi, mis toimiks. Erandiks on vaid DHEA-S genouritaarse sündroomi korral vaginaalse teraapiana.

Pregnenoloon - Pregnenoloon on neurosteroid. Pregnenoloonil ei ole progestogeenset, kortikosteroidi, östrogeenset, androgeenset ega antiandrogeenset toimet. Lisaks oma tegevusele on pregnenoloon teiste neurosteroidide, nagu pregnenoloonsulfaat, allopregnanoloon ja pregnanoloon, ning steroidhormoonide prekursor. Gunter märgib, et pregnenolooni kohta ringleb mitmeid müüte, mis tuleks jätta tähelepanuta, kuna meditsiiniliselt ja uuringutes ei ole ükski neist tõendamist leidnud.

Mittehormonaalsed tooted, mille reklaam on suunatud menopausiealistele naistele:

Probiootikumid – elusad mikroorganismid, mis alustasid oma tähekäiku 1990datel, mil seda reklaamiti kui vaginaalsete infektsioonide vastu ja põie tervise toetamiseks. Täna reklaamitakse neid väga paljude terviseprobleemide lahenduseks. Kuid arvamus, et meie mikrobioomi on tableti või kapsliga kergesti muuta ja parandada on rohkem meediakära kui teadus.

Probiootikumid saavad abiks olla antibiootikumide võtmisest tingitud kõhulahtisuse enterokoliidi puhul.

Naiste põieinfektsioonide ja probiootikumide oasas on tehtud mõned viletsad uuringud ja Cohrane analüüs 2015 aastast märkis: võrreldes platseebo või probiootikume mitte saavate osalejatega, ei näidanud probiootikumide võtmine erilist kasu.

Laktobakterite sobivusest tupebakteritega kirjutasin varasemalt blogis Vagina Bible tutvustuses: Laktobatsilli perekond on arvukas. Tupes kõige enam levinud on neist neli: L. crispatus, L. jensenii, L. iners, L. gasseri. Me alles hakkame mõistma nende erinevate laktobatsillide rolli, sestap see, mida me teame täna, võib muutuda. Kunagi õpetati, et L. Acidophilus on kõige levinum, kuid seda seetõttu, et just seda liiki oli kerge kasvatada laboris. Arenev DNA tehnoloogia andis võimaluse tupe mikrobioomi paremini tundma õppida. Hetkel on teada, et L. Iners on kõige enam levinud liik; 84% naistel on seda liiki bakterit ja see domineerib 34% naiste tupes.

L. acidophilusel paistab olevat väike või isegi olematu roll. Tooted (tupele) apteekides ja tervispoodides sisaldavad just acidophilust.

L. crispatus lisamine vaginaalse bakterioosi ravile vähendas uue haigestumise riski 45%lt 30%le. L. Crispatus käsimüügiravimna saadaval ei ole.

Ka probiootikumid kannatavad samasuguse alakontrolli all nagu toidulisandid. Üks uuring leidis, et 33% kontrollitud probiootikumidest sisaldas vähem bakterite kolooniaid kui sildil kirjas. 42% puhul ei olnud kirjas olevat bakterit üldse või sisaldas toode mõnda teist bakterit.

 

Antioksüdandid -  blogis on varem antioksüdantidest põhjalikumalt juttu olnud siin. McGilli Ülikooli teaduse propageerija PhD Joe Schwarcz kirjutab: „ Üks asi, mis meile antioksüdantide puhul on täiesti selge – need müüvad hästi toodet! Kahjuks on see ka ainus asi, mis meile selle hämmastava kemikaalide grupi kohta täiesti selge on. Üldsuse silmis on antioksüdandid superkangelased, mis peavad lahingut kurjade vabade radikaalidega, kel on kavas meie noorus ja tervis hävitada. Ja erinevate toidulisandite müüjate sõnul ei ole meie toidus piisavalt antioksüdante, et meid vabade radikaalide eest kaitsta. Me vajame täiendust igasuguses vormis pillide, kapslite või potsikute näol – mida müüjad parasjagu pakuvad. Müüdavaid segusid pakutakse koos erinevate inimeste kinnitustega, kuidas nende elu on imeliselt paranenud. Puudu jääb siin vaid usaldusväärsetest tõenditest. Elanikkond, kes tarbib rohkelt puu- ja aedvilju on tervem. See on kas vähemal või rohkemal määral õige. Kuid miks? Ja siin nüüd tuli tuha all peidus ongi. Üsna meelitav argument on, et tooted, milles on palju antioksüdante,  kõrbivad vabade radikaalide arvu ja seega need kemikaalid ongi vastutavad meie hea tervise eest. Kuid puu- ja aedviljades on veel palju igasuguseid ühendeid, mille bioloogiline aktiivsus ei ole vabade radikaalidega seotud. Iga substants, mis laboris näitas antioksüdandi toimet, sai omale peaaegu ravimi staatuse. Riiulid ägavad eksootiliste mahlade, karotenoididega täidetud kapslite, rohelise tee pillide, männikoore ekstraktide ja loomulikult igas võimalikus vormis C ja E vitamiinide all. Tekkisid antioksüdantide maailmameistrivõistlused. Tooted hakkasid omavahel võistlema – kus on rohkem ehk millisel neist on suurim hapnikuradikaalide imendumisvõime ehk ORAC. ORAC on nö proovi suutlikkus katseklaasis vabu radikaale neutraliseerida.. Kuid meie keha ei ole hiiglaslik katseklaas ja ORAC väärtusi ei saa ilmtingimata üle kanda bioloogilisse mitmekesisusse.

Paljud polüfenoolid, mis katseklaasis annavad hämmastavaid tulemusi antioksüdantidena, ei pruugi meie seedesüsteemis üldse imenduda. C- ja E vitamiinid ning beetakaroteen on laboratoorsetes katsetes edukalt vabu radikaale suuresti vähendanud ja neist on saanud antioksüdantide lisandite reklaamnäod. Kui aga teadlased hakkavad läbi viima kliinilisi uuringuid, siis on tulemused pettumust valmistavad. Enamiku osas ei ole leitud mingit kasulikkust. Ühe puhul leiti kopsuvähi riski suurenemine – suitsetajatele beetakaroteeni lisandi andmisel. Mõned uuringud on isegi väitnud, et inimestel, kes tarbivad regulaarselt antioksüdantidega lisandeid, on suurem risk enneaegseks surmaks.

Eestis reklaamitakse jõuliselt musta pässikut (ilmselgelt ülekiidetud) aga sellest mõni teine kord. 

Nii et söö oma puu- ja aedvilju, sellest piisab.

Biotiini (B7) allikad

 

Biotiin (vitamiin B7) – soovitatakse palju juuste ja küünte tervise puhul, kuigi uuringud ei näita lisandite kasu neile, kel selle vitamiini defitsiiti ei esine. Tomatid, maguskartulid, sibulad, banaanid, pähklid, munad, kala jpm sisaldavad biotiini, lisaks toodavad seda meie soolestiku bakterid ja nii on biotiini defitsiit haruldane.

Paljud toidulisandid sisaldavad biotiini 600x enam kui keha vajab. Kuigi see on veeslahustuv vitamiin ja liiga teeb lihtsalt uriini kalliks.

 

Rohelise tee ekstrakt – kõlab tervislikuna, kas pole? Kuna roheline tee on hea, siis ka ekstrakt on hea? Kuid rohelise tee ekstrakt on valmistatud taimest, mitte teest ja seda on seostatud maksapuudulikkuse tekkega. Nii et ei sellele. Joo tassike teed, kui sulle maitseb, jäta kontsentreeritud ekstraktid riiulile. Rohelise tee liiast saadud toksilisusest saab lugeda siit.

 

Jood – Joodi reklaamitakse naistele 40+, kuna kilpnäärme probleemid kasvavad vanuse tõustes. Mõned naised on võtnud nii palju käsimüügi joodilisandeid, et neil on välja arenenud kilpnäärme alatalitus. Ehk kui terve kilpnäärmega inimene võtab liiga palju joodi, on tulemuseks kilpnäärme alatalitus. Mitterasedate naiste päevane joodi kogus on 150 μg (mikrogrammi) päevas – ca pool teelusikatäit jodeeritud soola. Liigset joodi seostatakse veel autoimmuunse türeoidiidi ja kilpnäärmevähiga.

 

Multivitamiinid – Gunter kirjutab, et sageli pakutakse vanematele naistele multivitamiine „et toetada nende tervist seestpoolt“ ning sellest reklaamist ei maksa enda ära petta lasta. Erinevad uuringud ei ole näidanud multivitamiinidest mingit kasu ja leitud on ka võimalikku negatiivset tulemust. Antioksüdantide puhul on leitud, et nad ei kaitse mitte ainult tervet, vaid ka vähirakke. Kuna ühed vitamiinid mõjutavad teiste imendumist, siis liigses koguses vitamiine võib soolestikus olla takistuseks oluliste toitainete imendumisele. Vesilahustuvad küll pestakse uriiniga kehast välja, kuid rasvlahustuvaid sälitatake rasvkoes, kus need võivad tekitada kahju.

Multivitamiinist võivad kasu saada naised, kel selja taga maovähendus või sooleoperatsioon.

 

A vitamiin- A vitamiini defitsiit on haruldane. Uuringutes on doosid 10000IU ja enam näidanud suurenenud osteoporoosi riski. Lisandid, mida reklaamitakse naistele sisaldavad enamasti 10000IU ja seega on need riskiga seotud ja kasutud.

Teine lugu on paikse retinooliga. Tänapäeval on saadaval erinevad paiksed retinoidid: retinool, tretinoiin, adapaleen, tazaroteen, alitretinoiin ja beksaroteen. Neid on kreemi, geeli ja vedelal kujul. Tavaliselt kantakse ravim nahale üks kord päevas, umbes 20 kuni 30 minutit pärast näo puhastamist. Neid määrab dermatoloog kõige sagedamini kerge kuni mõõduka akne korral. Samuti on need näidanud kortsude vähenemist ja toetavad kollageeni tootmist.

E vitamiin – leiab erinevatest toitudest: rohelistest lehtköögiviljadest, pähklitest, seemnetest, taimsetest õlidest. E vitamiini lisand doosis 400IU on näidanud uuringutest väikest suremuse riski tõusu, ja risk on tõusnud ka nii väikesest doosist nagu 150IU. Leia oma E vitamiinid toidust.

 

 

Vitamiinid B6 ja B12 – Gunter kirjutab, et menopausiealised naised võtavad sageli B6 ja B12 vitamiine koos. Samas näitavad uuringud, et B6 ja B12 kombinatsioonis annavad suurenenud osteoporoosi ja luumurdude riski. Mida suurem doos, seda suurem risk. Üks uuring näitas isegi 50% puusaluumurru suurenemist.

 

Jamsi kreem – seda reklaamitakse ka Eestis lisandimüüjate poolt kui „hormonaalse tasakaalu“ toodet – mis on muidugi väga ekslik. Kasutatakse ära seda, et jamsis leiduvat diosgeniini saab sünteesida laboris suguhormoonideks. Jamsijuures leiduvat diosgeniini meie keha kuidagi muuta ei saa ja jamss ei sisalda hormoone ega teisi aineid, mis oleksid naistele meditisiiniliselt abiks. Uuringus ei näidanud metsiku jamsi kreem võrreldes paltseeboga mingit kasu. Jamsijuured on hea toiduaine aga mitte ravim.

Lugedes: eluiga ja miljard südamelööki

 

Jõudsin H. Pontzeri raamatus "Burn" vabade radikaalide ja elutsükli pikkuseni:

Ainevahetuse kiirus tundub määravat ära ka selle, kui palju eluaastaid meile on antud. Vaadates oma koduloomi: kasse, koeri, hamstreid jt, siis on neil meist väga erinev elutsükkel. Hamstrid võivad hea õnne korral loota 3 aastat, kassid-koerad midagi üle 10 ja meie võime oodata keskmiselt 80 ja rohkem eluaastat. Me tavaliselt ka ei soovi elada sama kaua, kui Grööni vaal – ca 200 aastat.

Miks on loomulik surra? Miks osad liigid elavad vaid kuid ja mõned sajandeid?

Suremise bioloogia on aktiivne teadusvaldkond, kus ollakse ainevahetuse ja eluea seostest ammu teadlikud. Esimesi tähelepanekuid tegi juba Aristoteles. 1900ndate alguses tegi ainevahetust uuriv teadlane Max Rubner tähelepanekuid, et energia hulk, mis on eluea jooksul kulutatud 1 grammi kudede kohta on peaaegu konstantne ja seda hoolimata tohututest erinevustest keha suuruses ja metabolismis. Rubner oletas, et rakule on antud teatud energiahulk ja kui ta selle ära kulutab, on elu läbi. Siit arendati tema teooriat edasi. Kuid tänaseks me teame, et  paljudel liikidel, kellel on sarnane ainevahetuse kiirus, on erinev eluiga. Ja ülikiire ainevahetus ei tähenda ilmtingimata lühemat eluringi. Paljudel väikestel lindudel on sama kiire ainevahetus, kui sama suurtel loomadel, ometi elavad nad kauem.

1950 aastatel kerkis esile vabade radikaalide teooria – esiti tuli sellega välja Denham Harman. Vabade radikaalide teooria väitis, et vananemine on tingitud kahjustustest, mida põhjustavad vabad radikaalid.

Seda teooriat kasutavad rõõmsalt edasi kõik need, kes pakuvad müügiks antioksüdante.

Vabad radikaalid tekivad meie kehas kogu aeg energia ehk ATP tootmise käigus oksüdatiivse fosforüülimise protsessis. Oma olemuselt on vaba radikaal reaktiivne hapnik, mis on kaotanud elektroni. Püüdes omale kõrvalasuvatelt molekulidelt elektroni tagasi napsata, kahjustavad vabad radikaalid DNA-d, rasvu, valke. Harman oletas, et nende väikeste kahjustuste kuhjumine ehk oksüdatiivne stress põhjustab vananemist.  

Kuna vabade radikaalide teke on vältimatu ATP tootmise osa, siis võiks siit teha järelduse, et meie raku ainevahetuse kiirus (ja seega ka ATP tootmise kiirus) määrab ära, kui kiiresti me vananeme ja sureme. Kehal on mitmeid mehhanisme, kuidas vabade radikaalide tekitatud kahjustusi neutraliseerida. Kuid midagi ei saa tasuta ja kahjutukstegemise protsessid nõuavad omakorda energiat. Hiir, kes elab lakkamatu kinnipüüdmise stressi all, on oma energia suunanud rohkem järeltulijate andmisele nüüd ja  vähem energiat oksüdatiivste kahjustuste parandamisele kunagi tulevikus, mida võibolla ei tulegi. Varblane seevastu on sama ainevahetuse kiirusega, kuid ta on paremini varustatud põgenemaks enda püüdjate eest. Sestap on temal oksüdatiivse kahjustuse parandamiseks rohkem ressurssi.

Vabade radikaalide teoorial on omad kitsaskohad. Esiteks ei näita uuringud, milles vaadeldakse antioksüdantide tarbimist, et inimeste ja loomade elutsükkel sellest kasu saaks. Ja kuna on väga raske selget seost ainevahetuse ja pikaealisuse vahel leida, siis on teadlased hakanud kahtlema, kas seda seost üldse on.

Surm on bioloogias ilma kindlate vastusteta. Peamiselt eksisteerivad ainult oletused.

Samas on teatud seoseid ainevahetuse ja eluea vahel raske eirata. Uuringud loomadega on näidanud, et kui nende ainevahetust aeglustada – sellega et anda neile vähem toitu – siis nende eluiga pikeneb ja sarnased uuringud inimestega (kalorite hulga piiramine) on paljulubavad. Hiire rakud põletavad energiat 10x kiiremini, kui põhjapõdra omad ja hiirte eluiga on 10x väiksem. Isegi kui hiir sureb loomulikku surma. Võrreldes teiste imetajatega põletavad primaadid poole vähem kaloreid ja naudivad pikemat eluiga.  

Aeglase ainevahetusega Grööni haid võivad elada 400  aastat vanaks. Ainevahetus ei pruugi olla ainus asi, mis määrab elu pikkuse, kuid on kindlasti üks peamistest suunaandjatest. Samas on siin üks kummaline ja huvitav asjaolu: kuna süda pumpab verd kõikidesse kudedesse, et täita toitainete ja hapnikuvajadus, siis võrdub südamelöökide rütm (löökide arv minutis) raku ainevahetuse rütmiga. Need rütmid on kiiremad väiksematel ja aeglasemad suurematel liikidel. Väiksemad loomad surevad varem, kui suuremad – ometi on südamelöökide arv võrdne – tibatillukesest karihiirest kuni hiiglaslike vaaladeni. Me kõik saame elamiseks ca 1 miljard südamelööki.  ☝

Etruscan shrew

Maailma kõige väiksem imetaja (Etruscan shrew) süda lööb minutis 835 korda. 😲

Ornate box turtle

Kilpkonna (ornate box turtle) süda lööb minutis 13,5 korda.

Inimestel on õnnestunud välja vedada 2,5 miljardi südamelöögini eluea jooksul.

Ehk kas ülienergilised inimesed elavad oma elu kiiremini ära? Võimalik, et ka mitte. Minu mäletamist mööda lugesin kunagi tippsportlastega tehtud mõõtmisi. Kirjutati, et nad treenivad palju, võistlevad ja südamed töötavadki hästi kiiresti. Kuid puhkehetkel lööb süda hästi aeglaselt. Et keha ikka oskab elu kokku hoida. Otsisin natuke ja leidsin, et jah nii ongi - tippsportlaste puhkehetke südamelöögid on nii aeglased, et ajavad hirmu nahka 👀

Võistleva sportlase südamelöökide arve puhkehetkel on 28-60 lööki/minutis

Keskmisel inimesel       60-80 lööki/minutis

Keskealine istuva eluviisiga inimesel  80-100 lööki/minutis

Omamoodi huvitav on ju siis antioksüdantide kasutamine. Lisandimüüjad pakuvad järjest suurema numbriga ainest, dieedi eestvedajad soovitavad süüa teatud toiduaineid rohkem. Kas siit ei tule nüüd see vastuolu – näiteks toortoidu puhul öeldakse sageli, et „tunnen ennast hästi energilisena“, „see annab nii palju energiat“. Samas, kui on palju energiat, siis on hästi palju vabasid radikaale – egas energia ilma nendeta ei tule. Ja kuigi puuviljades-marjades-aedviljades on palju antioksüdante, siis nende energiaks tootmine vabastab radikaale. Tulemuseks on ikka 50:50. Ei ole nagu võimalik saada head rohkem. Terve rõõmus noor inimene on energiline igasuguse toiduga. Rahulikult kulgevas vanainimeses on omamoodi energiaküllus. Ja mina olen kokku saanud toortoidulistega, kes pakatavad energiast ja ka nendega, kes on täiesti jõuetud (söövad tugevalt alla vajamineva kaloraaži). 

Nüüd olen jõudnud raamatus kohani, kus hakatakse selgitama, miks levinud päevase kaloraaži arvestus tegelikkusega ei klapi.

Lugedes: energia, antioksüdandid ja Keto dieet

 

Nagu glükoosi puhul, nii moodustavad ka rasvhappeid süsiniku, hapniku ja vesiniku aatomid, mis hingatakse välja CO2 kujul või moodustuvad veeks (väike kogus). Te hingate oma toitu välja. Kui põletame palju rasva, hoolimata sellest, kas on tegemist äärmiselt süsivesikuvaese dieedi või näljaga, muundatakse osa atsetüül CoA-st molekulideks, mida nimetatakse ketoonideks. Enamik ketooni tootmist toimub maksas, kuid neid kasutatakse kogu kehas. Ketoonid on omamoodi atsetüül-CoA rändav versioon ja võivad vereringes liikuda teistesse rakkudesse, neid saab muundada atsetüül-CoA-ks ja kasutada ATP genereerimiseks. Nii toimib populaarne ketodieet, mis soovitab tarbida rasvu ja valke ning peaaegu üldse mitte süsivesikuid. Kui süsivesikute kasutamise süsteem on suletud, liigub kogu liiklus rasva- ja valgusuunale.

Kuna ketoonid liiguvad veres, ilmnevad nad teie uriini. Ketoonide sisaldus uriinis annab teada, et keha on ketogeneesis ja sõltub energia saamiseks suuresti rasvast. On üsna ilmne, miks ülimadala süsivesikusisaldusega ketogeensed dieedid, nagu Atkins või trendikas Paleo dieet (mis kütt-korilaste toitumisega võrreldes pole üldse Paleo) võivad põhjustada suurt rasva kadu. Kui te ei tarbi süsivesikuid, on ainus viis atsetüül-CoA tekitamiseks rasvade põletamine. Muidugi, võite ka valke põletada, muundades aminohapped ketoonideks või glükoosiks (mõned aminohapped moodustavad isegi molekule, mis võivad hüpata Krebsi tsükli keskele). Kuid valk on pigem siin teisejärguline. Rasv on madala süsivesikusisaldusega dieedi peamine kütus ja kui sööd vähem kaloreid kui kulutad, saab puudujäägi energiaks ladustatud rasva põletamine. Osa sellest rasvast töödeldakse enne põletamist ketoonideks. 

Näiteks on aju eriti pirtsakas tarbija  ja kasutab ainevahetuseks tavaliselt ainult glükoosi, kuid kui glükoosi pole saadaval, läheb see üle ketoonide põletamisele. Rasvade energiaks muundamise varjukülg on see, et rajad kulgevad mõlemat pidi. Suhkru molekuli (glükoos või fruktoos) saab muuta atsetüül-CoA-ks ja seejärel hüpata Krebsi tsüklisse sisenemise asemel rasvhapete rajale ja voilà! Teete suhkru rasvaks. See on sama protsess, mida kasutatakse rasvade muutmiseks atsetüül-CoA-ks, lihtsalt jookseb tagurpidi. Nagu kõik head paindlikud transiidisüsteemid, on ka meie ainevahetusrajad arenenud, et reageerida liiklusoludele ja saata molekulid nende kõige mõistlikumatesse sihtkohtadesse. Kas teil on rohkem suhkruid kui vaja? Saada täiendav glükoos ja fruktoos glükogeenile. Glükogeeni varud on täis? Saada liigne suhkur atsetüül CoA-le. Kui Krebsi rattarong on ülerahvastatud, kuna energiavajadus on madal, hakake atsetüül CoA-d rasva saatma. Ja rasvas on alati palju ruumi. Glükogeenivarud täituvad ja liigset valku ei saa salvestada, kuid pole mingit piirangut sellele, kui palju rasva saate kiht-kihi otsa panna. Ja sellepärast ettevaatust - kui midagi süüakse liiga palju, siis kõik põletamata kalorid, olenemata sellest, kas need pärinevad tärklistest, suhkrutest, rasvadest või valkudest, lõpetavad teie keha lisakudedena.  

Kuid mida peab silmas Pontzer, kui ta ütleb, et taimed on meid miljoneid aastaid mürgitanud?

Elu nõuab energiat ja esimene meie planeedil arenenud energiasüsteem oli fotosüntees. Varasemad päikeseenergiat kasutavad bakterid tuginesid fotosünteesi toimimiseks vesinikule ja väävlile, mitte veele. Siis umbes 2,3 miljardit aastat tagasi arenes kuskil noore, kivise Maa madalates tiikides uus fotosünteesi retsept, mis muutis vee (H2O) ja süsinikdioksiidi (CO2) glükoosiks (C6H12O6) ja hapnikuks (O2). Päikesevalgus andis selleks muundamiseks vajaliku energia - energia, mis salvestus glükoosi molekulaarsetesse sidemetesse. See uut tüüpi fotosüntees, mida nimetatakse oksügeenseks, kuna see toodab jääkainena hapnikku, oli pöördepunktiks. Hapnikuga fotosünteesiv elu koloniseeris planeedi. Kipume mõtlema hapnikust kui heast asjast, elu säilitajast, kuid hapniku tõeline keemiline olemus on laastav. See varastab elektrone ja seondub teiste molekulidega, muutes neid täielikult ja sageli lahti rebides. Hapnik on hävitaja, hävitades kõik, mida puudutab, kas aeglaselt (rooste) või ägedalt (tuli). Alguses imendus taimede toodetud hapnik mustuses ja kivimites sisalduvas rauas, tekitades maakoores massiivseid, oksüdeerunud “punaseid kihte”. Siis neelasid ookeanid nii palju hapnikku, kui suutsid mahutada. Pärast seda hakkas atmosfäär täituma, hapniku sisaldus tõusis 0 protsendilt üle 20 protsendini, kuna fotosünteesivad taimed kogu maailmas ajasid seda kraami ohjeldamatult ja hoolimatult välja. Kui hapniku tase hüppeliselt tõusis, hakkas see elu lämmatama ja  see sündmus oli tuntud ka kui suur hapnikukatastroof. Maa oli surnud planeediks saamise äärel.

28 grammis "puhtas" joogivees on üle miljoni bakteri ja planeedil umbes 330 miljonit kuupmiili vett. See teeb sellel planeedil olevate vees levivate bakterite koguarvuks (eirates maismaal olevaid baktereid) umbes 40 × 10²⁷ ehk 40, millele järgneb 27 nulli. Isegi kui nad paljunevad ainult üks kord päevas, teeks see 14 × 10³⁰  kordust aastas. Kui suur on juhusliku mutatsiooni tekkimise tõenäosus, mis muudab metaboolset rada, muutes mõne varem kasutamiskõlbmatu kemikaali toiduallikaks? Isegi kui koefitsient on üks sajast triljonist, võime igal aastal oodata üle 100 000 triljoni sellise mutatsiooni. Miljonite aastate jooksul, mis on evolutsioonile kättesaadavad, on sellised mutatsioonid peaaegu vältimatud. Kui noor Maa täitus aegade jooksul aeglaselt mürgise hapnikuga, pakkus see võimalust. Miljardite aastate jooksul elavate, muteeruvate ja paljunevate bakterite loetamatute kvadriljonite seas tabasid mõned näiliselt võimatut lahendust - viisi hapniku kasutamiseks kütuse valmistamiseks: oksüdatiivset fosforüülimist.  

Ehk ühesõnaga bakterid päästsid olukorra. Ja tänaseks iga loom Maa peal, ussidest kaheksajalgadeni ja elevantideni, on selle suure edasiliikumise pärand. Nagu kõik teised loomad, kanname ka meie rakkudes nende planeeti säästvate aeroobsete bakterite järglasi. Need on meie mitokondrid. Revolutsioonilist ideed, et mitokondrid arenesid välja sümbiootilistest bakteritest, toetas visiooniline evolutsioonibioloog Lynn Margulis. Toidame ja hoolitseme mitokondrite eest kohusetundlikult nagu kallite lemmikloomade eest - meie süda ja kopsud on pühendatud mitokondrite hapnikuga varustamisele ja nende CO2-jäätmete väljavedamisele. Ilma nendeta ja oksüdatiivse fosforüülimise maagiata ei saaks me säilitada seda energeetilist ekstravagantsust, mida peame enesestmõistetavaks. Elu poleks iial arenenud niivõrd suureks.

Hapnik on oksüdatiivse fosforüülimise oluline koostisosa just seetõttu, et see on elektronvaras – ja see teeb selle ka nii hävitavaks. Hapnik on elektronide vastuvõtja nn elektrontranspordiahelas - koppbrigaad, mis läbib elektrone piki mitokondrite sisemembraani, tõmmates vesinikioonid intermembraansesse ruumi. Hapnikuta elektroni transpordiahel peatub, Krebsi tsükkel teeb tagasikäigu ja mitokondrid seiskuvad. Kui elektronid hüppavad elektronide transpordiahela lõpus hapnikule, meelitavad nad vesiniku ioone, moodustades vee - H2O. Teie mitokondrid moodustavad iga päev sissehingatavast hapnikust rohkem kui tassi vett (umbes kolmsada milliliitrit).

Ehk lakkamatult ja suures koguses antioksüdante sisse ajades – püüad sa oma elektronivargast hapnikku neutraliseerida – ja kui sa sellega 100% toime tuleks, oleks elu ka sinu kehast läinud.

Edasi otsib „Burn“ vastuseid küsimustele:

Kui palju me tegelikult iga päev energiat põletame ja milleks see kõik kulub? Kui palju kulub miili kõndimiseks, külma vastu võitlemiseks või lapse loomiseks energiat? Kas me saame tõesti oma ainevahetust kohvi, dieedi või supertoitudega kiirendada? Kuidas suudab meie keha varustada õiget kogust kütust, et rahuldada meie igapäevaseid vajadusi? Ja miks meie metaboolsed mootorid kuluvad ja ebaõnnestuvad? Kas surm on energia põletamise vältimatu hind, kuradi tehing võimaluse vastu elavate seas tantsida? Kõige tähtsam, kui kaugele pean jooksma, et hea saiakese söömise süütundest pääseda?

Vajadus süüa ja hingata on ilmselge, kuid ainevahetusteadus arenes väga aeglaselt. 

Nagu me teame vajab süsivesikute, rasvade ja valkude põletamine hapnikku ja toodab CO2. Hapnikutarbimise ja CO2 mõõtmine on kalorite mõõtmise standardne lähenemisviis. Hapnik ja CO2 pole iseenesest energia, kuid need on nii tihedalt seotud ATP tootmise ja energiakuludega, ja on usaldusväärsed ja täpsed ainevahetuse näitajad. Kuna hapnik ja CO2 on energiakulu kaudsed mõõdikud, tuleb nende kasutamisel ainevahetuse mõõtmiseks arvestada mõningate oluliste üksikasjadega:

Esiteks liikumise/treeningu puhul kulub mõni minut enne, kui keha jõuab hapnikutarbimise ja CO2 tootmise püsiseisundini. Teate seda isegi, kui teete regulaarselt trenni: teie hingamine ja pulss ei saavuta tavalist treeningu rütmi enne, kui olete mõnda aega sellega tegelenud. Lühikesed aktiivsused, näiteks sprintimine või raskuste tõstmine, ei kesta püsiva seisundi saavutamiseks piisavalt kaua ja nad toetuvad anaeroobsele ainevahetusele, mis ei tarbi hapnikku, mistõttu on neid raske mõõta. Samuti muutub teatud tarbitud hapniku või toodetud CO2 koguse jaoks põletatud energia hulk veidi sõltuvalt sellest, kas põletate rohkem süsivesikuid, valke või rasvu. Kütuste segu saab mugavalt arvutada hapnikutarbimise ja CO2 tootmise suhte järgi.

Sageli esitatakse energiakulud metaboolsetes ekvivalentides ehk MET-des. Üks MET on määratletud kui 1 kilokalor kilogrammi kehamassi kohta tunnis, mis on ligikaudu puhkamise energiakulu. 

Barbara Ainsworthi ja tema meeskonna poolt alates 1993. aastast iga paari aasta tagant koostatud kehalise aktiivsuse kokkuvõttes on MET väärtused üle kaheksasaja tegevuse jaoks, alates igapäevasest („kirjutamine: elektriline, käsitsi või arvutiga”, 1,3 MET), kuni huvitavateni („oda abil kalapüük, seistes”, 2,3 MET) ja ebamäärasteni („seksuaalne tegevus, üldine, mõõdukas pingutus”, 1,8 MET) ebamugavalt spetsiifilistni („kõndimine, tagurpidi, 3,5 mph, ülesmäge, 5 protsenti tõus”, 6,0 MET).  

Käies koos Hadza naistega nende igapäevases väljasõidul toidu järele, märkis Pontzer, et tuleb palju kõndida.  Ühel päeval olid need kongolobi marjad: kõvad, hernesuurused kerad, seemnene, õhukese koore ja magusa viljalihaga.  Hadza olla tähendabki kõndida. Ja kõndida. Ja kõndida. Iga päev. Hadza naine kõnnib keskmiselt umbes viis miili (ca 10 000 sammu) päevas; Hadza mehed katavad umbes kaheksa ja pool. 60 aastane naine on oma elu jooksul kõndinud kaugelt üle saja tuhande miili, mis on neli korda ümber maakera. Kui Hadza mees jõuab seitsmekümnendatesse, võib ta olla läbinud 239 000 miili, mis kuluks kuule jõudmiseks.  

Leidsime, et Hadza kulutab kõndimiseks sama palju energiat kui kõik teised: kõndimise kulu (kcal miili kohta) = 0,36 × Kaal (naeltes – nael on ca 453 grammi).  Ilmselt ei muuda eluaegne kõndimine inimest selles efektiivsemaks. Kasutades kõnnikulu võrrandit, leiate, et keskmine 68 kg (150 naela) inimene põletab miili kõndimiseks 54 kilokalorit (0,36 × 150 = 54). Väiksem inimene, kaaluga 45 kg (100 naela), põletaks 36 kcal.

Jooksmine kulutab rohkem kui kõndimine. Jooksmise kulud (kcal miili kohta) = 0,69 × Kaal (naelad) 68 kg mees kulutab joostes 102 kcal (0,69 × 150 = 102). Kuna 68 kg on täiskasvanu tüüpiline kaal, on rusikareegliks, et kõndimine miili kohta võtab 50 kcal ja jooksmine 100 kcal. Jooksmine on kaks korda kulukam kui kõndimine, kuid ujumine kulutab veel enam: ujumiskulu (kcal miili kohta) = 1,98 × Kaal (naeltes) See on peaaegu kolmekordne jooksmise kulu. Võrdluseks võib öelda, et jalgrattasõit on palju odavam: jalgrattasõidu kulu (kcal miili kohta) = 0,11 × Kaal (naela) - vaid kolmandik kõndimise kulust (15 miili tunnis kiiruse puhul). Kiirusega kasvab kulu hüppeliselt, mõjutavad ka sellised tegurid nagu tuul, teekate, rehvide disain ja rõhk (mis mõjutavad veeretakistust).  

Te teate, et mida kiiremini te kõnnite, joostakse, jalgrattaga sõidate, ronite või ujute, seda raskemini hingate ja seda rohkem energiat põletate. Tundub ka, et tippsportlased nagu lendaksid ilma vaevata meist mööda. Tegelikult mõjutab kiirus energiakulu kahel erineval viisil, kuid need mõjud ei vasta alati meie arusaamadele. Ja treenimine ja tehnika loevad palju vähem, kui arvata oskate. Peamine viis, kuidas kiirus kulusid mõjutab, on otsene: mida kiiremini me liigume, seda kiiremini peavad meie lihased tegema keha liikumise tööd ja seda kiiremini kulutame kaloreid. Kui 1 miili jooksmine maksab 100 kcal, põletame 600 kcal joostes 6 miili või 1000 kcal joostes 10 miili (tunnis). Teisisõnu, kiirus, millega me energiat põletame (kcal minutis või kcal tunnis), suureneb otseselt kiirusega.

See sobib tõenäoliselt teie sisetundega (kiirem kiirus tähendab kiiremat kulutamist), kuid sellel on hoopis üllatav järeldus: hoolimata sellest, kui kiiresti te jooksete, kulutate miili kohta ikka sama palju kaloreid. See tähendab, et kulutate kolme miili läbimiseks kõige kiiremas tempos sama palju kaloreid kui sörkjooksu tehes - kiirelt joostes kulutate lihtsalt kalorid kiiremini (ja lõpetate varem). Kiiresti joosta on raskem, sest väsimus on seotud sellega, kui rasket tööd me teeme. Sama aga ei kehti ujumise, kõndimise ja jalgrattasõidu kohta. Nende tegevuste puhul mõjutab kiirus ka miili kohta kulutatud energiat. Võtame näiteks kõndimise. Kõndimine meie kõige ökonoomsemas tempos, ca 2,5 miili tunnis (ca 4km/h), põletab 68kg inimese jaoks umbes 50 kcal 1,6 km kohta kohta. Võime mõelda sellest kui energeetiliselt optimaalsest kiirusest, kuna see nõuab miili kohta kõige vähem energiat. Kiiremini 6,4 km/h kõndides põletatakse umbes 40 protsenti rohkem energiat, umbes 70 kcal 1,6km kohta. Kui kõndimise kiirus jõuab 8km/h, siis see ületab jooksmise kulu ehk sellises tempos on kalorikulu poolest odavam joosta, kui kõndida. Ehk sellise tempoga kõnd kulutab kaloreid rohkem, kui joostes.

Meie kõndimise kiirus oleneb meie harjumustest ja elamiskeskkonnast. Nii Hadzad kui ka suurlinna elanikud kipuvad kõndima keskmisest kiiremini. Me oleme nõus kulutama rohkem energiat, et katta vahemaa kiiremini ja säästa aega. Kuidas kulutab jalutamine rohkem energiat, kui jooksmine?

Allikas: H. Pontzer "Burn"