Tuleviku looduslugu

 

Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus „Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Bioloog Rob Dunn ütleb oma viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks, läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.

Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“ ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku looduslugu“ eesti keeles.

Allakriipsutatud kohti loetust:

Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks. Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik. Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud. Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu panna.

Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame. Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame. See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati, kui see meie ellu tungib.

Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.

Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.

 

“Kogu Maa pinnale on vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)

 

Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.

Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.

 

Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil elava priileivasööjaga.

Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid. Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis, kui seemneid kogutakse käsitsi.

Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.

 

Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased, kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.

Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen, mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.

Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.

 

Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.

Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.

Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.

 

Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel, kuudel ja aastatel.

 

Mitmekesisuse olulisusest.

Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks enamasti geneetiliselt mitmekesised.

Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja – mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste kolooniad hävivad.

 

Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide. Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes. Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt looduse keerlevasse savisse.

Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.

Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised liigid pannud kehvemasse seisu.

Sean Nee ettekanne:

Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid. Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.

Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad. Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on rakust väiksem üksus.

Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime – tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.

Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame ja vajame.

Lämmastik - sõber ja vaenlane

Hiljuti oli aega osaleda veel mõnel EdX/Coursera pakutaval kursusel ja ma jagaksin siin üht, mis puudutas lämmastikku: "Nitrogen: A Global Challenge". See on Edinburgi Ülikooli keskkonnakaitset puudutav kursus ja annab selgust kõigest, mis lämmastikuga seotud: nitraatidest, nitrititest,N oksiididest-dioksiididest, ammoniaagist jne. 

Kursuse lektoriks oli professor Dave Reay, PhD Hannah Ritchie (Our World of Data) poolt oli hulgaliselt asjassepuutuvat statistlist materjali. 

EdX kursuste puhul on ka mõned muudatused sellest ajast, kui viimati osalesin: jätkuvalt saab loenguid kuulata, materjale kasutada/alla laadida/salvestada tasuta, kuid sinu kursusematerjal EdX lehel on kättesaadav ainult loetud nädalad peale kursuse lõpetamist. Piiramatu kasutusaja saamiseks on vaja kursuse läbimist tõendav diplom (selle kursuse puhul 50 eur) välja osta.  Seekord ma diplomi eest ei tasunud, materjali salvestasin omale loengute käigus.  

Allpool väike ülevaade ja kokkuvõte sellest, mida üksikisik saab oma Lämmastiku jalajälje vähendamiseks teha...

Lämmastik on keemiline element. Kuigi esmapilgul igav, on see üks levinumaid elemente – 78% õhust, mida me praegu sisse hingame, koosneb lämmastikust. Lämmastik on üks enim alahinnatud elemente.

Lisaks sellele, et lämmastik on üks Maa kõige levinumaid elemente, on sellel mitmeid ootamatuid kasutusviise. Oma mittereaktiivses dilämmastiku vormis (N₂) on lämmastik krüogeensuses – materjalide külmutamisel väga madalatel temperatuuridel – hädavajalik. Vedelat lämmastikku kasutatakse mitmesuguste objektide, sealhulgas vere, geenide ja ravimite säilitamiseks meditsiinis, toiduainetööstuses ja muudes tootmisprotsessides.

Kõige laiem kasutusala on siiski reaktiivses vormis leiduvale lämmastikule. Tegelikult on reaktiivne lämmastik loomse ja taimse materjali oluline ehitusmaterjal. Elu eksisteerib siin lämmastikualuste kujul, mis moodustavad DNA ja RNA nukleiinhapped. Ilma reaktiivse lämmastikuta ei eksisteeriks elusorganisme.

Reaktiivsel lämmastikul on palju rakendusi ka peale rolli DNA-s. Reaktiivset vormi tuntakse dilämmastikoksiidina (N₂O) või mõnikord ka "naerugaasina" selle sissehingamisel tekkivate eufooriliste mõjude tõttu. Dilämmastikoksiidil on meditsiinis oluline kasutusala, kuna see toimib anesteetikumina või valuvaigistina kirurgiliste või hambaraviprotseduuride ajal. Seda kasutatakse ka sisepõlemismootorites, suurendades lennukimootorite, võidusõiduautode ja raketikütuse võimsust. Selle plahvatusohtlikkus on ilutulestiku loomisel ülioluline.

Peamised toidukultuurid, nagu nisu, riis ja mais, on tegelikult väga lämmastikunäljased ja iga järjestikuse saagikoristuse korral eemaldatakse osa mullas olevast lämmastikust. Kui seda piisavalt kaua nii tehakse, hakkavad põllukultuurid kannatama, nende kasv aeglustub ja saak väheneb järk-järgult.

Jäätmed, nagu põhk, sisaldavad suhteliselt väikeses koguses lämmastikku ja võib kuluda mitu kuud, enne kui need lagunevad piisavalt, et pakkuda endas sisalduvat lämmastikku. Sõnnik võib olla lämmastikurikkam, kuid moodustab siiski vaid väikese osa sellest, mis oli algselt koristatud saagis. Selleks, et põld saaks lõpmatuseni head saaki anda, on vaja uut lämmastikuallikat ja just siin tuleb tsüanobaktereid jäljendav keemiline maagia, mis on ubade ja nende suurema perekonna – kaunviljade – päralt.

Inimkond on alati sõltunud lämmastikust, kuid maailma rahvastiku kiire kasv 19. ja 20. sajandil nõudis juurdepääsu reaktiivsele lämmastikule koguses, mida looduslike varude suurus lihtsalt ei toetanud. Kui peaksime jätkuvalt toetama kasvavat elanikkonda, vajame oma põllukultuuride väetamiseks ja saagikuse suurendamiseks uut viisi reaktiivse lämmastiku loomiseks.  

Reaktiivne lämmastik on hädavajalik, kuid sellel on ka mitmeid puudusi. Need negatiivsed mõjud ilmnevad tavaliselt siis, kui meil on liiga palju lämmastikku vales kohas või liiga vähe õiges kohas. Seda illustreerib kõige täiuslikumalt allpool olev nn "koera pissihalo" (st koer on siia pissinud).

Keskel on lämmastiku kontsentratsioon liiga kõrge ja eluks sobimatu, hävitades tõhusalt seal varem kasvanud muru. Just väljaspool seda "surmatsooni" on kõige magusam koht: see on koht, kus reaktiivse lämmastiku kontsentratsioon on kõige optimaalsem. Nagu näete, vohab siin muru. Sealt edasi on reaktiivse lämmastiku kontsentratsioonid veidi madalamad, kuid siiski piisavalt head, et muru hästi kasvaks. Teisisõnu, liiga palju reaktiivset lämmastikku võib olla sama surmav kui selle puudumine. Võti peitub optimaalse koguse leidmises.

Millised on mõned lämmastiku negatiivsed mõjud?

Esimene on seotud dilämmastikoksiidi (N₂O) gaasi tootmisega. Dilämmastikoksiid on võimas kasvuhoonegaas (KHG) – peaaegu 300 korda võimsam kui kõige levinum kasvuhoonegaas, süsinikdioksiid (CO2). Seetõttu toimib see globaalse soojenemise peamise soodustajana. Kuidas aga tekib dilämmastikoksiidi põllumajanduses? Kui anname põllule reaktiivset lämmastikku (nt väetist), puhkeb võitlus meie saagi ja mullas leiduvate mikroobide vahel, kes samuti võistlevad lämmastiku pärast. Osa lämmastikust tarbib toitainena meie põllukultuur, osa aga kasutavad ära  mullamikroobid. Need mikroobid võivad meie kasutatava reaktiivse lämmastiku muuta/oksüdeerida dilämmastikoksiidiks protsessis, mida nimetatakse "nitrifikatsiooniks" või "denitrifikatsiooniks" (milline neist protsessidest toimub, sõltub keskkonnatingimustest). Kariloomad võivad samuti tekitada N₂O, eritades pinnasesse reaktiivset lämmastikku ja häirides mikroobide tegevust. Põllumajandus on seega suurim dilämmastikoksiidi tekitaja maailmas. Kuna meie nõudlus väetiste ja kariloomade järele suureneb (rahvastiku kasvu ning suurema nõudluse tõttu liha- ja piimatoodete järele), võivad kasvuhoonegaaside heitkogused jätkuvalt kasvada.

Teine vales kohas reaktiivse lämmastiku negatiivne mõju on õhukvaliteedi halvenemine. Reaktiivne lämmastik võib moodustada lämmastikoksiide (üldnimega NOx). Need gaasid võivad olla kohaliku õhusaaste peamiseks allikaks, moodustades sudu, happevihmasid ning toimides tahkete osakeste (PM) ja maapinna osooni peamise eelkäijana. Need gaasid võivad avaldada tõsist mõju inimeste tervisele, avaldades kahjulikku mõju hingamisteede haigustele. Õhusaaste tase – eriti linnapiirkondades – on peamine tervise- ja keskkonnaprobleem. Suurenenud linnastumisega kasvab see mure kogu maailmas.

Liiga palju lämmastikku vales kohas võib samuti oluliselt mõjutada bioloogilist mitmekesisust. Piirkondades, kus reaktiivse lämmastiku kontsentratsioon on kõrge, võivad teatud lämmastikku armastavad liigid õitseda, samas on teised liigid nendes tingimustes raskustes. Sel juhul võivad teatud liigid hakata keskkonda domineerima, hävitades kunagise bioloogilise mitmekesisuse. See toimub maismaaökosüsteemides. Kuid võib ilmneda ka veekeskkonnas, kui maismaal liigne lämmastik uhutakse sademete ja äravooluga veekogudesse. Kui lämmastik hakkab veekeskkonnas domineerima, võivad lämmastikku armastavad liigid, nagu sinivetikad, õitseda ja hakata domineerima vee ökosüsteemis. Mõnikord nimetatakse seda "vetikate õitsenguks" (algal blooms), need vetikad võivad tarbida palju veekogu hapnikust, tekitades nn "surnud tsoone". See omakorda võib olla  oluliseks sotsiaalseks ja majanduslikuks mõjutajaks, mis hävitab tõhusalt mõne kogukonna peamise toidu- või valguallika.

Kaks elementi, mis meie lämmastiku haldamisel käsikäes käivad, on toiduga kindlustatus ja kliimamuutused. Selleks et 2050. aastaks rahuldada 9–10 miljardi suuruse elanikkonna toitmine, on reaktiivne lämmastik hädavajalik. Kuid me teame ka, et meie põllumajandusliku lämmastiku kasutamine on peamine kasvuhoonegaaside tekitaja ja seega ka kliimamuutuste tõukejõud. Kliimamuutus võib omakorda avaldada tõsist mõju toiduga kindlustatusele, vähendades põllukultuuride saaki erinevates maailma piirkondades.  

Seetõttu võib lämmastikku pidada nii sõbraks kui ka vaenlaseks. Kumb sellest saab, sõltub sellest, kui tõhusalt me ​​seda kasutame – õiges koguses õigetes kohtades.

Lämmastik esineb paljudes keemilistes vormides, sealhulgas: orgaaniline lämmastik, ammoonium (NH₄+), nitrit (NO₂-), nitraat (NO₃-), dilämmastikoksiid (N2O), lämmastikoksiid (NO) või anorgaaniline lämmastik (N₂). Lämmastik võib muutuda ühest keemilisest vormist teise mitmete biootiliste (elusorganismide) ja abiootiliste (mittebioloogiliste) protsesside käigus.  

Lämmastik eksisteerib Maa atmosfääris inertses/mittereaktiivses gaasilises N₂ vormis. Sellisena on see enamiku eluvormide jaoks kättesaamatu, välja arvatud liblikõielised taimed (nagu oad ja herned). Kaunviljadel on võime "kinnistada" lämmastikku, mis tähendab, et neil on ensüümid, mis on võimelised ühendama inertse lämmastikgaasi vesinikuga, moodustades ammoniaagi ja lõpuks ka muid lämmastiku orgaanilisi vorme. Teine looduslik protsess, mis suudab lämmastikku "kinnitada", on äike.

Sünteetiliste väetiste kaudu toodetud lämmastiku kogus on praegu suurem kui meie pinnases looduslikult esinev kogus. Seetõttu on see ülioluline lisand meie kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks vajaliku saagikoguse kasvatamiseks. Arvatakse, et 2–3 inimest viiest ei eksisteeriks tänapäeval ilma selle võimeta täiendavaid lämmastikväetisi toota.

 

Lämmastikväetise tootmine on suhteliselt energiamahukas tööstuslik protsess ja võib seetõttu olla kulukas. See tähendab, et madala sissetulekuga riikides on see suur takistus nende kasutuselevõtule.  

Kõrgema sissetulekuga riigid, nagu Euroopa ja Põhja-Ameerika riigid, kipuvad kasutama oluliselt rohkem väetist kui madalama sissetulekuga riigid. Näiteks Suurbritannias kasutatatakse keskmiselt 160–170 kilogrammi hektari kohta. Võrrelge seda paljude Sahara-taguse Aafrika riikidega, kus väetist kasutatakse peaaegu nulli või mõne kilogrammi hektari kohta.

Põllumajanduses kasutatava lämmastiku kasutamise oluline mõõdik on määratletud kui "lämmastiku kasutamise tõhusus". Lämmastiku kasutamise tõhusus mõõdab, kui palju kasutatud lämmastikku taimed tegelikult kasvuks kasutavad/omatavad. Ülejäänud lämmastik jääb sageli üleliigseks lämmastiku kasutuseks ja võib tekitada keskkonnaprobleeme, sealhulgas veereostust. Näiteks hektarile nisusaagile pandi 100 kilogrammi väetist ja nisusaak võttis sellest lämmastikust vaid 40 kilogrammi, lämmastiku kasutamise efektiivsus oleks 40%.

Suure lämmastikukasutuse efektiivsusega süsteemides kasutab kultuur rohkem lämmastikväetist ja vähem läheb raisku üleliigse väetisena. Lämmastiku kasutamise tõhusus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas põllukultuuri tüübist, mullatüübist, ilmastikutingimustest ja eriti põllumajandustootja põllumajanduslikust majandamisstrateegiast.

Vähe lämmastikku võib avaldada tugevat negatiivset mõju taimede kasvule ja saagikusele, kuid väetise ülekasutamine (st liiga palju andmine) avaldab  negatiivseid mõjusid, sealhulgas keskkonnareostust, raisatud energiat ja raisatud majandusressursse (kuna põllumees peab ostma väetist, mis ei aita kaasa põllukultuuride kasvule).

Kõige tavalisem kliimamuutustega seotud kasvuhoonegaas on süsinikdioksiid (CO2). Lisaks sellele on veel kasvuhoonegaasid dilämmastikoksiid (N2O) ja metaan (CH4), mis aitavad kaasa globaalsele soojenemisele.

Dilämmastikoksiidi toodavad mikroobsed bakterid, mis muudavad reaktiivse lämmastiku (nt ammoniaakväetis) denitrifikatsiooniks nimetatava protsessi kaudu N₂O-ks.

Dilämmastikoksiid on hoolimata sellest, et selle kontsentratsioon atmosfääris on palju väiksem kui süsinikdioksiidil, siiski oluline, kuna sellel on tugev soojendav toime. Me saame mõõta mõju, mida antud molekul avaldab kliimamuutustele, kasutades mõõdikut, mida nimetatakse globaalseks soojenemise potentsiaaliks (GWP). See mõõdik mõõdab 1 tonni gaasi soojendavat mõju võrreldes 1 tonni süsinikdioksiidi soojendava mõjuga teatud aja jooksul (tavaliselt 100 aasta jooksul). Süsinikdioksiidi puhul on GWP 1. Dilämmastikoksiid on võimas kasvuhoonegaas, mille GWP on 298. See tähendab, et ühel tonnil dilämmastikoksiidil oleks samasugune soojendav mõju kui ligi 300 tonnil süsinikdioksiidil.

Keskmiselt suudavad põllukultuurid sõltuvalt kohalikest tingimustest, põllukultuuri tüübist ja põllumajanduse majandamisstrateegiatest kasutada vaid umbes poole põllumaale antavast lämmastikväetisest, mõnel juhul võib see olla palju alla 50%. Lämmastiku kasutamise efektiivsust saab arvutada ka liha- ja piimatoodete tootmisel. Sel juhul ei loeta lämmastiku sisendiks mitte ainult karjamaadele antavaid lämmastikväetisi, vaid ka loomadele antava lisatoidu lämmastikusisaldust. Pealegi tuleb sel juhul tegelikult kasutatud lämmastikuna käsitleda lämmastikku, mis on muudetud biomassiks (lihas või piimas).

Põllumajanduslikul lämmastikul on kaks peamist allikat, mis mõlemad vabastavad dilämmastikoksiidi otseste ja kaudsete vahenditega. Taimede lämmastiku kasutamise efektiivsus on tavaliselt madal (sageli tublisti alla 50%), mis tähendab, et taimed ega loomad ei kasuta vähemalt poolt muldadele antavast lämmastikust.

Järelejäänud liigne lämmastik on mulla mikroobide jaoks kättesaadav, et need muutuksid denitrifikatsiooni teel dilämmastikoksiidiks. See protsess toimub olenemata sellest, kas toitaineid kasutatakse sünteetiliste väetiste või sõnniku kujul. Seda mullaprotsessi, mille tulemuseks on dilämmastikoksiidi emissioon, nimetatakse otseheiteks (direct emissions).

Kuid mitte kogu see liigne lämmastik ei jää pinnasesse, kuhu see pandi. Kui pinnas on veega läbi imbunud või on palju sademeid, võib see lämmastik kanduda veeteedesse, näiteks jõgedesse, järvedesse ja lõpuks ka ookeani.  

 

Nõudlus toidutootmise järele ei suurene mitte ainult maailma rahvastiku jätkuva kasvu tõttu, vaid seda põhjustavad ka muutused ülemaailmsetes toitumiseelistustes/harjumustes. Nagu on näidatud alloleval diagrammil, on sissetulekute ja lihatarbimise vahel tugev seos; Enamikus riikides süüakse rikkamaks saades rohkem liha ja piimatooteid.

Liha- ja piimatoodete tootmine on tavaliselt ressursimahukam kui enamiku põllukultuuride tootmine. See kehtib paljude keskkonnaressursside, sealhulgas maa, vee, sööda ja kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta. Lisaks on liha- ja piimatootmine sageli palju vähem lämmastikutõhus kui taimekasvatus. Kuigi mõned põllukultuuride süsteemid võivad saavutada lämmastiku efektiivsuse 50% lähedal (või isegi üle selle), on enamiku loomakasvatussüsteemide tõhusus tunduvalt alla 10%.

Jõukuse suurendamine; suurenenud nõudlus liha- ja piimatoodete järele; avaldab seepärast veelgi suuremat survet meie toidusüsteemidele ja lämmastikuressurssidele.

Me ei pea mitte ainult rohkem tootma; ja ressursimahukamalt tootma; vaid koos sellega kaasneb täiendav surve, mis võib selle väljakutse veelgi raskemaks muuta. Lähikümnenditel lisab kliimamuutus mõnele põllumajandussüsteemile tõenäoliselt mitmel viisil survet. Kuigi globaalse temperatuuri mõne kraadi tõus võib kõrgetel laiuskraadidel saagikust positiivselt mõjutada, on sellel tõusul eeldatavasti negatiivne mõju madalamatel laiuskraadidel. Need negatiivsed mõjud ilmnevad tõenäoliselt riikides, kus rahvastiku kasv on suurim.

Ohustades eriti põllukultuure, võivad kliimamuutused mõjutada põllumajandussüsteeme mitmel viisil. Põllukultuure võivad potentsiaalselt mõjutada:

• kuumastress;

• muutused sademete hulgas nii põua- kui ka üleujutusperioodidest;

• teatud kahjurid ja põllukultuuride haigused.

Kuna maailmas kasutatakse umbes kolmandikku põllukultuuridest loomade toitmiseks, siis kaudselt avaldavad kõik need ohud potentsiaalset mõju ka liha- ja piimatoodete tootmisele.  

Kuidas saame toiduvalikuga vähendada lämmastikumõjusid

Lämmastikumõjude vähendamine ja lämmastiku kasutamise tõhusus tuleb suurendada mulla ja põllumajanduse majandamise tavade parandamisega. Tarbijatena on aga igaühel oma roll meie toidusüsteemi jätkusuutlikumaks muutmisel.

Üks võimalustest, mida peame lämmastiku mõju vähendamiseks, on toitumise valik (st see, mida me sööme). Oluline toitumismuudatus, mida saame teha lämmastiku mõju vähendamiseks, on liha- ja piimatoodete tarbimise vähendamine. Selle vähendamisega võib kaasneda rida täiendavaid eeliseid, sealhulgas isiklik tervis, aga ka muud keskkonnamõjud, nagu kasvuhoonegaaside heitkogused, maa- ja veekasutus.

Üleminek taimsema toitumise poole, mis on lähemal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervisliku toitumise juhistele, on üks olulisemaid muudatusi, mida inimene saab keskkonnamõju vähendamisel teha. Muudatuse variandiks võiks olla üleminek "demitaarsele dieedile", mis tähendab tavapärase liha- ja piimatoodete tarbimise vähendamist poole võrra. ÜRO raporti "Nitrogen on The Table" kohaselt võib see muudatus viia kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemiseni 25–40%.

Toidujäätmete vähendamine

Lisaks sellele, et teeme paremaid valikuid selle kohta, mida me sööme, saame midagi muuta, kui paneme rohkem rõhku sellele, mida me ei söö. Teisisõnu: vähendada toidu raiskamist ja kadusid kogu tarneahelas ja majapidamiste tasandil.

Hinnanguliselt läheb kogu maailmas üle 20%  kuni kolmandik toodetud toidust raisku või kaotsi. Arengumaades kipub see tulema toidukao kujul, mis on toidu tahtmatu kadumine või riknemine põllu ja jaemüügitasandi vahel. Arenenud riikides, kus tarneahelate jaoks on parem transpordi-, turustus- ja töötlemise infrastruktuur, on toidukadu väiksem, kuid toidu raiskamine tarbijate tasandil on oluliselt suurem.

Kui see juhtub, ei lähe raisku või kaotsi mitte ainult toit ise, vaid ka selle tootmiseks kasutatud loodusvarad. See hõlmab lisaks kasvuhoonegaaside heitkogustele lämmastikväetisi, aga ka muid ressursse, nagu vesi, maa ja energia. Toidu raiskamise vähendamine, ostes vaid vajaliku koguse, planeerides toidukordi eelnevalt ja pannes vastu supermarketite reklaamidele (3 ühe hinnaga jms), on seega hea (ja suhteliselt lihtne) viis oma keskkonnamõju vähendamiseks.

7 valearusaama toidu kohta - vol 2: tervislik dieet kõigile

Tamar Haspel kirjutab, et tervislik dieet kõigile inimestele ja planeedile ei ole ainult taimne ehk pigem - köögiviljadest ainult ei piisa.

Kui see kõlab vastuoluliselt, mõelge sellele muul viisil. Me kõik peame iga päev sööma umbes 2000 kalorit ja kui järgiksime ametlikke toitumissoovitusi köögiviljade tarbimise kohta, on see ainult 12 protsenti meie kalorivajadusest.

Kuigi köögiviljad moodustavad väikese osa meie põllumajandusest ja meie kaloritest, on lihtne aru saada, kuidas meil tekib arvamus, et lahenduseks oleksid köögiviljafarmid. Minge toidupoodi või turule. Köögiviljad on käegakatsutav, söödav ühenduslüli meie ja inimeste vahel, kellele mõtleme, kui mõtleme "põllumehele". Tarbekultuurid – mais ja soja, aga ka kaer, oder ja läätsed – ei esinda talunikku, keda enamik meist taluturul kohtab, seda, kes meie kujutlusvõimes talu esindab. Kuid põllukultuurid on need, mis meid toidavad.

Nad toidavad meid praegu. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel pärineb umbes 60 protsenti maailma kaloritest vaid kolmest põllukultuurist: maisist, nisust ja riisist. (Mais on põldmaisi, mis erineb tuttavast suhkrumaisist.) Need ja mõned teised – näiteks sorgo, hirss ja soja – on põhikultuurid üle maailma. Üks põhjusi, miks need põhitoiduks said, on see, et väikesel maatükil saab neid palju kasvatada. Teine on see, et need säiluvad hästi.

Kas taimne toit pole piisavalt keskkonnasäästlik? Eks oleneb kohast. Me võime siin läänes juua pakendatud mandli ja kaerapiima ning süüa Beyond burgerit. Kuid see ei ole taskukohane palju vaesemates piirkondades. Mitte et nad saaksid omale liha lubada, kuid ilmselgelt ei ole ka vee ja maisjahu segu taimetoiduna eriti toitev ega toitainerikas. Mägedesse, kõrbesse ja sohu toidutaimi kasvama ei pane ning taimse burgeri tehast ilma rahata keegi ei ehita. 

Haspel on kirjutanud selle kohta pikemalt artiklis "We need to feed a growing planet. Vegetables aren’t the answer". Kuid ma võtsin sama teemat käsitleva Nature artikli, kus on head graafikud.

Gayathri Vaidyanathan on ajakirjanik, kes kirjutab tervisest, keskkonnast ja teadusest. Ajakirjas Nature ilmus tema artikkel „What humanity should eat to stay healthy and save the planet“ detsembris 2021 (mida peaks inimkond sööma, et jääda terveks ja päästa planeet).

Kenyas Mombasast põhja pool asuva Kilifi lähedal rannikul on kalurikülade kobar. Veed on koduks papagoikaladele, kaheksajaladele ja teistele söödavatele liikidele. Kuid vaatamata kaldal elamisele söövad lapsed külades mereande harva. Nende põhitoiduks on ugali, veega segatud maisijahu ja suurem osa nende toitumisest pärineb taimedest. Peaaegu pooltel siinsetest lastest on kasv aeglustunud.

2020. aastal küsisid St. Louisis asuva Washingtoni ülikooli rahvatervise uurija Lora Iannotti ja tema Keenia kolleegid külade inimestelt, miks lapsed ei söö mereande, kuigi kõik vanemad püüavad neid, et elatist teenida. Uuringute kohaselt võivad kala ja muud loomsed toidud kasvu parandada. Vanemad ütlesid, et neil on rahaliselt mõttekam oma saak maha müüa kui ära süüa.

Niisiis, Iannotti ja tema meeskond viivad läbi kontrollitud uuringut. Nad on andnud kaluritele muudetud püüniseid, millel on väikesed avad, mis võimaldavad noortel kaladel põgeneda. See peaks aja jooksul parandama kudemist ja ülepüütud ookeani- ja riffialade tervist ning lõpuks suurendama sissetulekuid, ütleb Iannotti. Seejärel kasutavad kogukonna tervishoiutöötajad pooltel peredel koduvisiite, toiduvalmistamise demonstratsioone ja sõnumeid, et julgustada vanemaid söötma oma lastele rohkem kala, eriti rohkelt ja kiiresti kasvavaid kohalikke liike, nagu tafi ehk valgetähniline jäneskala (Siganus canaliculatus). ) ja kaheksajalg. Teadlased jälgivad, kas nende perede lapsed söövad paremini ja kasvavad pikemaks kui need, kes sellist infot ei saa.

Katse eesmärk on Iannotti sõnul mõista, "milliseid mereande saame valida, mis on nii ökosüsteemile kui ka toitumises tervislikud". Kavandatav dieet peaks olema ka kultuuriliselt vastuvõetav ja taskukohane, ütleb ta.

Iannotti maadleb küsimustega, millele keskenduvad teadlased, ÜRO, rahvusvahelised rahastajad ja paljud riigid, kes otsivad nii inimestele kui ka planeedile kasulikke dieete. Enam kui 2 miljardit inimest on ülekaalulised või rasvunud, peamiselt läänemaailmas. Samal ajal ei saa 811 miljonit inimest piisavalt kaloreid ega toitu, enamasti madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Ebatervislik toitumine põhjustas 2017. aastal maailmas rohkem surmajuhtumeid kui ükski teine ​​tegur, sealhulgas suitsetamine. Kuna maailma rahvaarv kasvab jätkuvalt ja rohkem inimesi hakkab läänlaste kombel sööma, peab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel 2050. aastaks liha-, piima- ja munatootmine suurenema ligikaudu 44%.

See tekitab terviseprobleemide kõrval ka keskkonnaprobleeme. Meie praegune tööstuslik toidusüsteem eraldab juba umbes veerandi maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest. See katab ka 70% mageveetarbimisest ja 40% maapinnast ning tugineb väetistele, mis häirivad lämmastiku ja fosfori ringlust ning põhjustavad suure osa jõgede ja ranniku reostusest.

2019. aastal avaldas 37 toitumisspetsialistist, ökoloogist ja teistest ekspertidest koosnev konsortsium 16 riigist – EAT-Lanceti toidu, planeedi ja tervise komisjon – aruande, milles kutsuti üles tegema laiaulatuslikke toitumismuudatusi, mis võtaksid arvesse nii toitumist kui ka keskkonda. EAT-Lanceti võrdlusdieeti järgiv inimene on paindlik, sööb enamikul päevadel taimi ja aeg-ajalt väikeses koguses liha või kala.

Aruanne kutsus esile suure tähelepanu säästvatele toitumistele ja kriitikat selle kohta, kas see on kõigile otstarbekas. Mõned teadlased üritavad nüüd katsetada keskkonnasäästlikku toitumist kohalikus kontekstis, ilma et see kahjustaks toitumist või elatist.

"Peame tegema edusamme selliste toitumisharjumuste suunas, mille ökoloogiline jalajälg on järsult madalam, vastasel juhul on mõne aastakümne küsimus, enne kui hakkame nägema bioloogilise mitmekesisuse, maakasutuse ja kõige selle globaalset kokkuvarisemist," ütleb direktor Sam Myers. Massachusettsi osariigis Bostonis asuv ülemaailmne konsortsium Planetary Health Alliance, mis uurib keskkonnamuutuste mõjusid tervisele.

Heitmed menüüs

Toidu tootmine tekitab nii palju kasvuhoonegaaside saastet, et praeguse kiirusega, isegi kui riigid vähendaksid kõik toiduga mitteseotud heitkogused nullini, ei suudaks nad ikkagi piirata temperatuuri tõusu 1,5 °C-ni – see on Pariisi kokkuleppe kliimaeesmärk.  Suur osa toidusüsteemi heitkogustest – mõnel hinnangul 30–50% – pärineb kariloomade tarneahelast, kuna loomad ei suuda efektiivselt sööta toiduks muuta.

2014. aastal hindasid Saint Pauli Minnesota ülikooli ökoloog David Tilman ja Ühendkuningriigi Oxfordi ülikooli toidusüsteemide teadlane Michael Clark, et muutused linnastumises ja rahvastiku kasvus kogu maailmas aastatel 2010–2050 põhjustavad toiduga seotud heitkoguste suurenemist 80%.

Kuid kui kõik sööksid keskmiselt rohkem taimset toitu ja peataks kõigi teiste sektorite heitkogused, oleks maailmal 50% tõenäosus saavutada kliimamuutuse eesmärk 1,5 °C. Ja kui dieedid paraneksid koos laiemate muudatustega toidusüsteemis, näiteks raiskamise vähendamisega, tõuseks eesmärgi saavutamise võimalus 67% -ni.

Sellised leiud pole lihatööstuses populaarsed. Näiteks kui 2015. aastal vaatas USA Põllumajandusministeerium oma toitumisjuhiseid läbi, mis toimub iga viie aasta järel, siis pärast seda, kui teadlased nõuandekomitees lobitööd tegid, kaaluti põgusalt keskkonnaga arvestamist. Kuid see idee lükati ümber, väidetavalt vastusena tööstuse survele, ütleb Bostoni Tuftsi ülikooli toidusüsteemide teadlane Timothy Griffin, kes osales lobitöös. "Suurim saavutus on see, et see tõi jätkusuutlikkuse küsimusele palju tähelepanu," ütleb ta.

EAT-Lanceti komisjon, mida rahastas Ühendkuningriigis asuv heategevusorganisatsioon Wellcome, aitas luua tugevama juhtumi. Toitumisspetsialistid vaatasid läbi kirjanduse, et koostada põhiline tervislik toitumine, mis koosneb terviktoidust. Seejärel seadis meeskond toitumisele keskkonnapiirangud, sealhulgas süsinikdioksiidi heitkoguste, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ning magevee, maa, lämmastiku ja fosfori kasutamise. Selliste keskkonnapiirangute ületamine võib muuta planeedi inimestele ebasõbralikuks.

Nende tulemuseks oli mitmekesine ja peamiselt taimne toitumiskava (vt „Healthy eating”). Maksimaalne punast liha, mida 2500 kalorit sisaldav päevane dieet ühe keskmise kehakaaluga 30-aastasele nädalas lubab, on 100 grammi ehk üks portsjon punast liha. See on vähem kui veerand sellest, mida tüüpiline ameeriklane tarbib. Enamasti välditakse ülimalt töödeldud toite, nagu karastusjoogid, külmutatud õhtusöögid ja taastatud liha, suhkrud ja rasvad.

See dieet päästaks igal aastal umbes 11 miljoni inimese elu, hindas komisjon. "On võimalik toita tervislikult 10 miljardit inimest, ilma ökosüsteeme täiendavalt hävitamata," ütleb Tim Lang, Londoni linnaülikooli toidupoliitika uurija ja EAT-Lanceti raporti kaasautor. “Meeldib see karja- ja piimatööstuse karmile poolele või mitte. Muutused on vältimatud."

Allolevalt pildilt siis näeb, mida peetakse soovitavaks ja kui palju hetkel erinevates maailmaosades tarbitakse: taimset valku, loomset valku, piimatooteid, teravilju, puuvilju, aedvilju, tärkliserikkaid aedvilju. Euroopa on üks madalamaid taimse valgu tarbijaid.  Punktiirjoonte alt näeb, kui palju on soovituslik vähendada liha- ja piimatoodete tarbimist.

Paljud teadlased ütlevad, et EAT-Lancet'i dieet sobib suurepäraselt jõukatele riikidele, kus keskmine inimene sööb 2,6 korda rohkem liha kui madala sissetulekuga riikides ja kelle toitumisharjumused ei ole jätkusuutlikud. Kuid teised seavad kahtluse alla, kas toit on vähem toitvatele inimestele piisavalt toitev. Washingtonis asuv teadlane Ty Beal koos organisatsiooniga Global Alliance for Improved Nutrition on analüüsinud dieeti avaldamata arvutustega ja leidnud, et see annab 78% soovitatavast tsingitarbimisest ja 86% kaltsiumist üle 25-aastastele ning ainult 55% fertiilses eas naiste rauavajadusest.

Vaatamata sellele kriitikale on toitumine seadnud keskkonnaprobleemid esiplaanile. Dieet ei ole kõigile sobiv soovitus, rõhutab Marco Springmann, Oxfordi ülikooli toiduteadlane, kes kuulus EAT-Lanceti modelleerimismeeskonda.

Alates aruande avaldamisest on rahvatervise teadlased üle maailma uurinud, kuidas muuta dieet realistlikuks inimeste jaoks üle kogu maailma, olgu see siis ülekaaluline täiskasvanu või alatoidetud laps.

Rikkalikud dieedid

Toitumisuurijad teavad, et enamik tarbijaid ei järgi toitumisjuhiseid. Nii et mõned teadlased uurivad viise, kuidas veenda inimesi järgima tervislikku ja jätkusuutlikku toitumist. Rootsis katsetavad Stockholmi Karolinska Instituudi toitumisteadlane Patricia Eustachio Colombo koos kolleegidega koolides vaikselt säästvat toitumist. Nende töö toetab Skandinaavia riikidest alguse saanud sotsiaalset liikumist nimega New Nordic Diet, mis propageerib traditsiooniliste säästvate toitude, nagu hooajalised köögiviljad ja vabapidamisel peetava liha, tarbimist.

Eustachio Colombo ja tema kolleegid kasutasid arvutialgoritmi, et analüüsida olemasolevaid koolilõunaid umbes 2000 õpilasega algkoolis. Algoritm pakkus välja viise, kuidas muuta need toitvamaks ja kliimasõbralikumaks, näiteks vähendada tüüpilises hautises liha kogust ning lisada rohkem ube ja köögivilju. Lapsi ja vanemaid teavitati lõunasöökide täiustamisest, kuid nad ei teadnud üksikasju, ütleb Eustachio Colombo. Enamik lapsi muutust ei märganud ja toiduraiskamist ei olnud rohkem kui varem. Sama katset korratakse nüüd 2800 lapsega.

„Koolitoit on peaaegu ainulaadne võimalus edendada säästvaid toitumisharjumusi. Toitumisharjumused, mida me lapsena välja arendame, kipuvad neist kinni pidama ka täiskasvanueas, ”ütleb Eustachio Colombo.

Ta ütleb, et toitumine erineb väga palju EAT-Lanceti dieedist. See on odavam ja sisaldab rohkem tärkliserikkaid toite, nagu kartul, mis on Rootsi köögi põhiosa. Ta ütleb, et see on ka toitvam ja kultuuriliselt vastuvõetavam. "See rõhutab, kui oluline on kohandada EAT-Lanceti dieet vastavalt kohalikele oludele igas riigis või isegi riigisiseselt, " ütleb ta.

Teisel pool Atlandi ookeani proovivad mõned akadeemikud ja restoranipidajad seda dieeti madala sissetulekuga tingimustes. Marylandi osariigis Baltimore'is alustasid koostööd COVID-19 pandeemia ajal sulgema sunnitud catering ettevõtte ja restoran, mis pakkusid annetustena EAT-Lanceti dieedil põhinevate tasuta toitusid peredele, kes elavad „toidukõrbetes” – piirkondades, kus taskukohasele toitvale toidule on vähe juurdepääsu. Ühel toidukorral olid lõhekotletid hooajaliste köögiviljade, Iisraeli kuskussi ja kreemja pestokastmega.

Baltimore'i Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikooli teadlased küsitlesid 500 inimest, kes proovisid seda toitu ja leidsid, et 93% küsitlusele vastanutest ütles, et neile see kas meeldis või nad olid rahul. Negatiivne külg? Iga annetatud eine maksis 10 USA dollarit – viis korda suurem summa, mida praegu pakub USA toidutalongide programm.

"On väga selge, et kui teil on toitumises tohutu nihe, võite keskkonnamõju paremaks muuta, kuid sellel on kultuurilised ja majanduslikud tõkked, " ütleb Griffin.

Raske seedida

Teadlaste jaoks, kes uurivad tulevasi toitumisharjumusi mõnes madala või keskmise sissetulekuga riigis, on üheks takistuseks teada saada, mida inimesed üldse söövad. "See on minu jaoks praegu sõna otseses mõttes nagu must kast," ütleb Purnima Menon Delhis asuvast rahvusvahelisest toidupoliitika uurimisinstituudist, kes on uurinud dieete Indias. Andmed selle kohta, mida inimesed söövad, on kümme aastat vanad, ütleb ta.

Selle teabe hankimine on ülioluline, sest India on ülemaailmses näljaindeksis 116 riigist 101. kohal ja seal on kõige rohkem lapsi, kes on oma pikkuse kohta liiga kõhnad.

Kasutades olemasolevat, kasutasid India Tehnoloogiainstituudi Kanpuri toidusüsteemide teadlane Abhishek Chaudhary, kes kuulus EAT-Lanceti meeskonda, ja tema kolleeg Vaibhav Krishna Šveitsi Föderaalsest Tehnoloogiainstituudist Zürichis arvutiprogrammi ja kohalikku keskkonnaandmed vee, heitkoguste, maakasutuse ning fosfori ja lämmastiku kasutamise kohta, et koostada dieetide nimekiri kõigis India osariikides. Algoritm pakkus välja dieedid, mis vastaksid toitumisvajadustele, vähendaksid toiduga seotud heitkoguseid 35% ja ei koormaks muid keskkonnaressursse. Kuid vajaliku koguse toidu kasvatamiseks oleks vaja 35% rohkem maad – mis on ülerahvastatud riigis ebapraktiline – või suuremat saaki. Ja toidukulud oleksid 50% suuremad.

Tervislik ja jätkusuutlik toitumine on kallis ka mujal. Iannotti ütleb, et EAT-Lanceti soovitatud toitumise mitmekesisus – pähklid, kala, munad, piimatooted ja palju muud – on miljonite inimeste jaoks võimatu.

Tegelikult oleks 2011. aastal keskmise inimese dieedi järgimine – kõige värskem saadaolev toiduainete hindade kogum – maksnud maailmas keskmiselt 2,84 dollarit päevas, mis on keskmiselt umbes 1,6 korda kõrgem kui toitva põhitoidu hind.

On ka teisi ebapraktilisi külgi. Võtke näiteks lihapiirangud. Toitainete puudusega kohtades, kus dieediga ettenähtud toiduained pole saadaval, on loomse päritoluga tooted lisaks taimedele oluliseks kergesti biosaadavate toitainete allikaks, ütleb Iannotti. Paljudes madala sissetulekuga riikides on põllumajandussüsteemid väikesemahulised ja hõlmavad nii põllukultuure kui ka kodustatud loomi, mida saab perekondliku vajaduse korral müüa, ütleb Nairobis asuva rahvusvahelise loomakasvatuse uurimisinstituudi peadirektor Jimmy Smith.

"Etioopia mägismaa piimandusega tegeleva taluniku tagahoovis on kolm või neli looma ja kõik need loomad on pereliikmed, neil on oma nimed," ütleb ta.

Menon ütleb, et praegu on madala ja keskmise sissetulekuga piirkondade teadlased rohkem mures toitumise kui keskkonna säilitamise pärast. FAO on loonud komitee, mis teeb palju põhjalikumat analüüsi kui EAT-Lancet's. Uus analüüs on globaalselt kaasavam ja hõlmab selliseid teemasid nagu toiduga kindlustatus ja loomakasvatussektori jätkusuutlikkus, ütleb komisjoni kuuluv Iannotti. See avaldatakse 2024. aastal. "Lähme kaugemale ja veendume, et meil oleks tõendeid kogu maailmast."

Teadlaste sõnul on vaestes riikides säästva toitumise leidmiseks tehes tihedat koostööd kogukondade ja põllumeestega, nagu Kilifis. Clark, kes on mudelipõhiste prognooside abil koostanud dieedi globaalsel skaalal, arvab, et toidusüsteemide teadlased peavad nüüd leidma kohalikud kohandused ja parandused, et inimesed saaksid paremini süüa.

"Inimesed, kes töötavad toidu jätkusuutlikkuse alal, peavad minema kogukondadesse ja küsima: "Hei, mis teile hea on?"" ütleb ta. "Ja siis, arvestades seda lähteseisundit, kuidas saaksime hakata töötama tulemuste nimel, millest need kogukonnad on huvitatud."