Võiksin
nüüd Aubrey Gordoni raamatu „What
We Don’t Talk About When We Talk About Fat“ selle kaheksanda postitusega kokku võtta.
Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin ja teise inimese parema mõistmise nimel on seda hea lugeda kõigil, kes on ise või kelle pere- ja tutvusringis on pluss suuruses inimene.
Gordon
kirjutab, et kõhnus on veider ja võõrastav konstruktsioon. On inimene pluss
suuruses või tavasuuruses, ta ikkagi ei usu, et kvalifitseerub täiusliku kõhnuse
alla. Inimesed tegelevad verbaalse akrobaatikaga, et mitte mitte mingil juhul
nimetada end kõhnaks, valides selle asemel hirmutavad tsitaadid selliste sõnade
ümber nagu sale ja keskmine, ning samal ajal peavad lõputult dieeti, unistades
võimatust kõhnusest, mis on lihtsalt kättesaamatu. Kõhnuse kummardamine võtab matti
meilt kõigilt. Ka keskmise kaaluga inimeste raha kulub dieedipillide, toidu
kohaletoimetamise, treeninglintide ja toidulisandite ostmiseks. See võtab neilt
võimaluse näha oma keha sellisena, nagu see on, asendades selle pildi mõne
moonutatud peegli peegeldusega – ja seda tehes võtab see ära palju ka nende
enesehinnangust. See võtab seltskonnast ära huvitava vestluse, tõrjub meid
kaalulangetamise harjumuse ja lõputult igava stsenaariumi juurde: kes on
millisel dieedil, kes sööb hästi, kes halvasti. Kõhnus võtab nii paljudelt inimestelt
võime kuulda pakse inimesi, tunnustada nende kogemusi isegi siis, kui need
erinevad teiste kuulajate omadest. Ja kui see võtab meilt võime üksteist
kuulda, õõnestab see aeglaselt tavasuuruses inimeste suhteid paksude
pereliikmete, sõprade, kolleegide ja teistega, säilitades igaveseks sõnatu ja
rahutu distantsi.
Ja
ma ei saa öelda, et Gordon kuidagigi eksiks. Toidumaailmas aktiivselt
tegutsedes sattusin sageli kuulama inimeste probleeme kehakaaluga. Mitmel
korral kurtsid inimesed, kes polnud küll saledad aga olid vormikama voolujoonelise proportsionaalse
kehaga, suutmatuse üle kehakaalu vähendada.
Just kehakaalu, mitte suitsetamist, mitte unetust, mitte liigset
töörabamist. Mina ei näinud nende kehas midagi muutmist vajavat. Kuid nemad ise
nägid. Sügavalt sissejuurdunud probleem, mis viib tähelepanu ainult kaalule.
Paksu
inimesena ütleb Gordon, on ta seisnud silmitsi pidevate hinnangute, karmi
tagasilükkamise ja pealetungivate küsimustega, mis lõppevad alati sama vana
fraasiga: olen lihtsalt mures teie tervise pärast. Olen teie tervise pärast
mures, seega pean teile ikka ja jälle ütlema, et te surete. Olen teie tervise
pärast mures, seega pean teile ütlema, et keegi ei armasta teid sellisena. Olen
teie tervise pärast mures ja seetõttu ei saa ma teid kohelda elementaarse
austusega.
Kuid
need vestlused kannavad harva tegeliku mure tunnuseid. Mure on uudishimulik,
õrn, armastav. Mure on otsene ja südamlik. Mure teeb oma tööd delikaatselt,
suure hoolega. Mure juured on armastuses – mitte, nagu nii paljudes nendes
vestlustes, juured on võimus, paternalismis ja avalikus põlguses. Mure paksude
pärast on mõistetav. Iga päev avaldatakse kohalikes ja riiklikes uudistes
lugusid rasvumise epideemiast, millele on lisatud kaadrid kehatutest rasvadest
torsodest, eeldades, et meie nägude näitamine tekitaks liiga palju häbi.
Lõppude lõpuks, kes võiks taluda, et teda nähakse sellises kehas nagu meie oma?
Paksud
inimesed – eriti väga paksud inimesed, nagu Gordon – kohtavad sageli murelikke
nägusid. Sageli kaitstakse ennast, väites, et mure pluss suuruse tervise pärast
on vale, põhineb vigastel ja laiaulatuslikel eeldustel. Korjame kokku oma
testitulemusi ja haiglaandmeid, viidates uhkusega sellele, et meil pole kunagi
olnud infarkti, kõrgvererõhutõbe ega diabeeti. Loeme uhkelt ühes oma jõusaalide
ajakavad ja külmikute sisu. Paljud paksud inimesed elavad ilma terviseprobleemideta.
Paljudel paksudel inimestel ei ole diabeeti, samuti on paljudel paksudel
inimestel armastavad partnerid. Ka need, kes pole kõhnad, teatavad uhkusega, et
on õnnelikud ja terved. Pluss suuruses inimesed on väsinud sellest, et neid
peetakse automaatselt haigeks.
Jah,
seda eeldatakse – et pluss suurus on alati haige, kuid ometi on tõsiasi, et ka
saledad on haiged ja võivad olla väga-väga haiged. On diabeeti, on kõrget
kolesterooli ja liigesevalusid. Kuidas see oligi... esimesena visaku kivi see, kes ...
Raamatus
räägitakse Lizzo´st. Ja hoolimata sellest, kuivõrd palju Lizzo demonstreerib,
et tema pluss suuruses keha on terve ja tema selles õnnelik – ei aita see mitte
kuidagi vähendada rünnakuid ja ahistavaid kommentaare.
Tuleb
taaskord tuttav ette taimetoitlaste ringkonnast. Ükskõik kui palju
taimetoitlane ei käi välja oma tervise ja rahulolu väiteid – see ei rahulda
kunagi rahulolematut. Millegi pärast ei meeldi üldsusele erandid. Ehk tegelikult
ei ole asi tervises ega õnnes. Samas ei ole pluss suurus mingi erand – kohe
kindlasti mitte USAs. Nii et me oleme omaks võtnud mingi standardi, millest on raske lahti lasta.
Gordon
kirjutab „muretrollidest“. Muretrollid on kujumuutjad, kes muudavad oma
argumente ja vabandusi, et vältida nii vastutust kui ka otsest vestlust.
Muretrollid räägivad karmist armastusest, kuna nad hoiavad keskme toidul,
riietusel, kinnitusel ja armastusel, et suruda paksu inimest kõhnaks. Nad
kujutavad pluss suuruses keha ette söena ja et arvavad, et nende surve teeb söest
teemandid. Muretrollid kurdavad meie suuruse üle, pakkudes komplimente ainult
koos hinnanguliste hoiatustega: „Sul on nii ilus nägu. Kui sa vaid võtaksid
kaalust alla.“ Nende silmad jälgivad teraselt pluss suuruse inimese kahvlit
taldrikult suhu ja jälle tagasi, mõnikord isegi vabalt kommenteerides, mida süüakse,
kas süüakse ja kui palju. Kui neile vastu astuda, hüppavad paljud kaitsesse,
isegi nördivad. „Ma lihtsalt üritan aidata.“ Paljude paksude inimeste jaoks ei
lõpe murettrollimine lihtsalt toidu, suuruse või tajutava motivatsiooni kohta
avaldatud kommentaaridega. Mõnikord muutub see mure sissetungivaks, sügavalt
isiklikuks ristküsitlusteks. Mõned neist piirduvad dieedipidamisega: Kas olete
paleot proovinud? Aga ketot? Kas jälgite oma makrosid? Kas sa teed trenni? Kas
sa jätsid menüüst leiva välja? Kas sa petsid? Sa oled vist salaja suhkrut söönud?
Tõenäoliselt ei tee sa seda õigesti.
Paks
keha peab olema mingi tragöödia tagajärg. Paks keha on hälbiv, häbistav,
murettekitav. Paks keha ei saa kunagi lihtsalt olla. Paksu keha tuleb selgitada
ja kõhnad küsijad lihtsalt küsivad, küsivad nad ju vaid seda, mida kõik
mõtlevad.
Sõltumata
teemast ei motiveeri aga häbi muutma; see annab hoopis mõista, et häbistatud
pool on lihtsalt halb inimene ja selle vastu ei saa midagi teha. Ajakirjas Journal of the American Medical
Association avaldatud artikkel “Status Syndrome” toob välja tõendid selle
kohta, et häbimärgistamine ja sotsiaalne staatus on olulised tervise mõjutajad,
eriti vaeste inimeste jaoks.
Teadlased
õpivad seda, mida paksud inimesed on juba ammu teadnud – et diskrimineerimine
ja häbimärgistamine on tervisega seotud probleemide peamised tõukejõud ning et
kõik see mure kahjustab rohkem kui aitab. Lõppkokkuvõttes ei põhine
rasvavastane võitlus teadusel ega tervisel, murel ega valikul. Rasvumisvastasus
on peenematele inimestele viis oma tajutud vooruslikkust meelde tuletada.
Paksuma inimese nägemine võimaldab neil endale meelde tuletada, et „vähemalt ma
pole nii paks“. Nad usuvad, et on valinud oma keha, nii et paksu inimese
nägemine, kui ta sööb midagi, mida nad peavad ebatervislikuks, tuletab neile
meelde nende tugevamat tahtejõudu, sitkust ja paremat iseloomu.
Kas pole, et sageli püütakse ennast ülendada teist
alandades. Ma olen parem, sest vaata kui vilets on tema. Aga teist alandades ei
ole võimalik kunagi ülenduda.
Mis
puudutab kogu seda väljakuulutatud sõda rasvumise vastu, siis on pajud eksperdid
tunnistanud, et nende meetoditega, mida siiani on katsetatud on paksud jäänud
paksudeks ning tavasuuruses inimesed on nüüd rohkem ülekaalus. Ehk sõda on
kaotatud.
Psühholoog
Jason Seacat viis läbi uuringu, et teha kindlaks, kui sageli paksud naised end
ümbritsevas maailmas hukkamõistuna tundsid, paludes 50 ülekaalulisel ja
rasvunud naisel kirja panna kõik juhtumid, kus nad tundsid end oma kaalu tõttu
hukka mõistetuna või solvatuna. Keskmiselt teatasid naised iga päev kolmest
juhtumist.
Neist
juhtumitest kirjutab Gordon oma raamatutes ja need on kohe kindlasti täiesti
vastuvõetamatult jäledad. Ta toob mõiste „catcalling“
juurde ka „fatcalling“. Catcalling ehk tänavakiusamine on
ahistamise vorm, peamiselt seksuaalne ahistamine, mis koosneb soovimatutest
seksuaalsetest kommentaaridest, provokatiivsetest žestidest, kähmlusest, vilistamisest
jms. Ja taolise kiusamisega puutuvad kokku ka pluss suuruses inimesed.
Kuid
vaatamata paljudele sarnasustele fatcallingi
ja catcallingi vahel, on esimene
juurdunud erinevates kultuurilistes impulssides. Kuigi mõlemad tulenevad
sügavalt juurdunud arvamusest, et neil on õigus teiste kehadele, lubab
tülitamine ahistajatel uskuda, et nende tegevus on tõeline abi neile, keda nad
ahistavad. Seksualiseerituna on fatcalling
eesmärk paksudele naistele kinnas heita ja pakkuda neile seksuaalset
tähelepanu, mida muidu neist keegi eales ei saaks...
Gordon
kirjutab filmidest, raamatutest, telesaadetest, kus paksu inimest kujutatakse
rumala, laisa, jõuetuna ja sellest, kuidas ülekaalu epieemiast rääkides näidatakse pakse inimesi alates
kaelast allapoole.
See
on midagi, mida akadeemik ja aktivist dr Charlotte Cooper nimetab "peata
paksudeks". "Peata paksudena muutub keha sümboolseks: paksud on
olemas, kuid neil pole häält, isegi suud peas, aju, mõtteid ega arvamusi. Selle
asemel vähendatakse ja dehumaniseeritakse neid kui kultuurilise hirmu
sümboleid: keha, kõht, tagumik, toit.”
Kui
pakse naisi kujutatakse filimides sageli koomiliselt ebaihaldusväärsena, siis
pakse mehi sageli ebaintelligentsete, unustavate, vihaste või nurjatutena.
Ameerika situatsioonikomöödiad keskenduvad sageli tuumperekondadele ja nendes
tuumperekondades on regulaarselt paksud, õnnetud mehed, kes on abielus kõhnade
ja imeliste naistega.
Kirjutatakse
sellistest muutmissaadetest nagu The Swan – kus hulk ilukirurge, hambaarstid,
personaaltreener üritavad koledast paksust inimesest teha ilusat saledat naist.
Üks osalejatest pluss suuruses Sylvia pandi saate perioodil 1200 kalorilisele
dieedile, kasutades Nutrisystem toite, mida paljudel juhtudel on kohtusse
andtud põiehaiguste tekitamise pärast. Kedagi ei huvita tervis – oluline on
number kaalul.
Narratiividel
on kultuuriline kaal ja see tõmbab kõik alla. Need narratiivid on väljamõeldud kõhnade
inimeste poolt saledale publikule, tuletades regulaarselt meelde enesestmõistetavaks
peetud väiteid:
1. Saledaks saamine on elu saavutus ja
ainus viis tõelist täisväärtuslikku inimelu elama hakata.
2. Kogu paksus on häbiväärne moraalne
ebaõnnestumine.
3. Kõhnus on loomulikult parem
olemisviis.
4. Paksud inimesed, kes jäävad paksuks,
väärivad mõnitamist.
Gordon
kirjutab enda kohta:
„Olin dieeti pidanud ja treeninud, kaalust alla võtnud
suurte spurtidega (kuigi ainult selleks, et seda hiljem tagasi võtta) ja madalaim
kaal, mis mul kunagi õnnestus saavutada, oli 124kg. KMI kohaselt oli see minu
iseloomu ebaõnnestumine. Mul lihtsalt puudus visadus, tööeetika, sihikindlus
saada piisavalt kõhnaks, et ennast päästa. Mulle öeldi, et mu elul on kriips
peal ja ma saan süüdistada ainult iseennast, kui ma ei saa hakkama võimatuga.“
Meditsiini
poole pealt lõpetas Gordon arstide juures käimise, kuna ainus mida ta kuulis
oli, et vaja on lõpetada liigne söömine ja hakata trenni tegema. Kord
kõrvapõletikuga EMOsse minnes mõõtis õde tal vererõhku, kortsutas kulmu, mõõtis
uuesti.Seejärel tõi uue mõõtmisaparaadi ja hakkas uueti mõõtma. Gordon küsis,
kas midagi on väga halvasti ja õde ütles, et ei – aparaat näitab normaalset
vererohku aga see ei saa olla, kuna sellises kaalus peab rõhk korrast ära
olema.
Kaheksa
aastat peale viimast arstil käiku läks Gordon taas kord arsti juurde. Seekord
oli kõik teisiti. Arst mõõtis ja kaalus teda, küsis kas ta suitsetab (pole
kunagi seda teinud), tarbib narkootikume sh kanepit (ei tarbi), kas ta on
suhtes (jah on), kas tarbib alkoholi (ühe või kaks kokteili/veiniklaasi
nädalas). Ja arst ütles, et ta paistab olevat terve.
See
vallandas Gordoni pisarad – mitte keegi polnud kunagi kasutanud tema osas sõn
terve. Ta sai lõpuks ometi arstiga rääkida ilma halvakspanu tundmata:
„Ütlesin
talle, et olin suurema osa oma täiskasvanu elust käinud vaid kiirabis, kuna teadsin,
et arstilkäigust pole abi. Ütlesin talle, et lõpetasin arstide külastamise,
kuna nad ei suhelnud enam minuga. Nii paljud ei suutnud mind puudutada, ei
uurinud mind, ei esitanud küsimusi, ei suunaks spetsialistide poole ega
kirjutaks retsepte. Kõik, ma ütlesin talle, viisid teema tagasi kaalulangetamiseni,
mida aastatepikkune dieedipidamine ja ebakorrapärane söömine polnud kunagi andnud.
Kuid vastus peaaegu igale terviseprobleemile, millega olin silmitsi seisnud,
tuli ilma uurimiseta, uudishimuta, nägemata midagi peale minu suuruse. Ütlesin arstile,
et mu keha heidab pikka ja laia varju ning et iga arst näis olevat keskendunud
selle varju siluetile, mitte kehale.
Rääkisin
talle kõigest, mida olin teinud tervise hoidmiseks, mida tervishoiutöötajad nii
kergesti ignoreerisid. Jälgisin toitu ja vitamiine igapäevases päevikus;
kasutasin toitumise jälgimisäppi vitamiinide, mineraalainete, makrotoitainete
ja aminohapete arvutamiseks; pidasin treeningu kalendrit, et tagada regulaarne
liikumine; säilitas vaimse tervise ja käisin regulaarselt hambaarsti juures; valmistasin
kodus toitu, käisin põllumajandustootjate turgudel ja valisin kohalikke tooteid.
Rääkisin talle isikliku treeneri palkamisest ja sellest, et proovisin kümne
aasta jooksul kõikivõimalikke dieete. Alates teismeliseeast olin proovinud
kõike, kuid mu keha ei muutunud“.
Viimases
peatükis kirjutab Gordon, kuidas kõik võiks meie ühiskonnas tulevikus olla.
Kuidas meis on rohkem aktsepteerimist, arusaamist, võimet kuulata ja mõista.
Kuidas me ei häbista, ei pane paremusjärjestusse, ei oota võimatut.
Võib
olla laseb dieedi ehk heaolu/wellness kultuur oma haarde lõdvemaks ja me
hakkame igas inimeses nägema inimest ja oskame müügikultuuri meile pähe pandud
mõtete ja inimlikkuse vahele tõmmata piiri. Eks näis.