Eelmises postituses jäi Dan Riskini raamatu 2 peatükist rääkimata veel loodusliku vägistamsie osa... Vägistamine ei ole inimeste juures
aktsepteeritav, kuigi looduses toimub seda kogu aeg. Ja me ei peakski seda
aktsepteerima lihtsalt seetõttu, et looduses loomad seda teevad.
Kahest kuni
kolmest isasest pudelnina-delfiinist koosnevad grupid ümbritsevad emaslooma
paaritamiseks päevadeks, hammustades ja rammides teda alati, kui ta püüab
põgeneda.
Riskin kirjutab, et kõige vägivaldsem seksielu on lutikatel. Lutikad on putukad, kelle
pärast pidi murestema ainult odavates hotellides ööbides. Kuid viimastel
aastatel on nende arvukus kõvasti kasvanud
ja neid võib kohata kõikjal, isegi 5 tärni hotellides. Lutikad on piskesed
seinapragudesse varjuvad putukad, kes öösel tulevad inimese verd imema. Kui
emalutikas on kõhu kõvasti täis söönud, siis on ta ka kõige fertiilsem. Oma
tagasiteel seinaprakku viib tema tee ta kokku mitmete isalutikatega. Emalutikal
on kehas avaus, mille kaudu ta muneb, kuid isalutikas ei pane oma peenist
sinna, vaid lööb emalutika kehasse uue augu. Kuna koduteel ootab mitte üks,
vaid mitu isalutikat, võib selline soo jätkamise viis kergelt emalutika tappa.
Pseudobiceros võitlemas |
Huvitav viis on lameusside perekonna
liikmel Pseudobiceros. Nagu
kõik lameussid, on ka pseudobicerosed hermafrodiidid.
Ühel isendil on nii peenis kui ka täielikult välja arenenud naissoo
reproduktiivsüsteem. See tähendab, et kui kaks Pseudobiceros lameussi kokku
saavad, tuleb neil otsustada, kummast saab isa ja kummast ema. Ema peab
viljastuma, mune kandma ja munema ning see nõuab palju energiat. Isa peab
ainult ejakuleerima. Kuna nad mõlemad
on isekad, siis ei taha nad kumbki ema olla. Mis siis saab? Nad hakkavad
võitlema – peenistega veheldes. Võitlus kestab seni, kuni ühel on peenis otsast
– temast saab järelikult ema. Probleem lahendatud.
Kui on olemas pooldumine ja kloonimine,
miks tekkis selline järglaste saamise viis nagu enamikul loomadel hetkel on?
Seksi suur eelis kloonimise ees on see,
et see annab vanemale võimaluse parandada oma DNA tulevasi ellujäämisvõimalusi,
segades selle kellegi teise DNA-ga. Loomade kloonimisel pole muud võimalust,
kui lihtsalt edasi anda see DNA, millega nad olid sündinud.
Seksiga DNA edasiandmise puhul saab loom
otsida enda ümber kedagi, kellel läheb maailmas hästi, ja seejärel temaga
seksides tuua need soodsad geenid perekonda. Sellepärast muutis seks elu Maal
täielikult.
Loomade kloonimise puhul võib üksteist
ignoreerida, kuid seksi puhul peavad kõik üksteist pidevalt kontrollima. Teie DNA ei taha ainult, et te
paarituksite, vaid see soovib, et te paarituksite parima võimaliku partneriga
(või partneritega). Võib ka öelda, et teie seksuaalelu on teie DNA jaoks
sama oluline kui teie ellujäämine.
Lõppkokkuvõttes on soov leida suurepärane
DNA kogu romantika aluseks. Inimeste jaoks on romantiline armastus seksi
lahutamatu osa, kuid see pole tegelikult "looduslik", kuna ei kuulu
enamiku loomade seksuaalellu.
Riskin arvab, et romantiline armastus
ongi meil olemas seetõttu, et inimlapse suureks kasvatamine kestab väga pikka
aega ja nõuab tohutult energiat. Romantiline armastus tagab pikemaajalise
suhte.
Kui Risikn kirjeldab elu looduslikus
keskkonnas, ei jäta ta mainimata ka oma naist Shelbyt. Kui nad olid alles
tutvunud, töötas naine Brasiilia
vihmametsas oma PhD töö kallal. Riskin oli väga kade, kuna naine kogus pinnase
ja veeproove jaaguaride, puumade, anakondade, nahkhiirte, põrnikate, sipelgate
jpt loomade keskel. Kas pole rabavalt hämmastav koht, kus olla!
Kuid naine koges ka looduse teist poolt.
Kord takerdusid tema juustesse metsmesilased, kes nõelasid teda seni, kuni ta
püüdis neid juustest lahti harutada. Seda juhtus kolmel korral. Ühel hommikul
pani ta saabast jalga, kui tundis, et midagi on varvastel ees. Saapast pudenes
välja tohutu tarantel. Korra jõi ta jaamas vett valest kraanist ja sai
kõhuparasiidi Giardia, mis tegi ta
väga haigeks. Ta võttis küll vastavat rohtu, kuid parasiit oli juba jõudnud
tema seedesüsteemi kahjustada niivõrd, et täiesti normaalseks muutus see alles
aasta pärast.
Giardia (eesti k makaslutikas) parasiit on üks, mida
võite saada ka Põhja-Ameerikas. Võib-olla olete sellest kuulnud hüüdnime
"koprapalavik" (beaver fever) järgi. See võib põhjustada tugevat (ja
intensiivset) kõhuvalu, kõhulahtisust, verd väljaheites ja mõnikord isegi verd
uriinis. See on täielikult välditav seni, kuni inimestel on juurdepääs puhtale
veele. Hoolimata sellest ennetatavusest on praegu see parasiit sadadel
miljonitel inimestel kogu maailmas.
Kolmas peatükk kannab nime „Laiskus“ ehk veel üks päev parasiitide
paradiisist.
Risikin alustab siin ülemaailmsest
ülekaalust ja rasvumisest kirjutades. Rasvumise ennetamiseks ja selles
taastumiseks pakutakse erinevaid meetodeid ja üks neist on – elage naturaalsemalt.
Kas polnud siis meie esivanemad saledad.
Nii meile öeldaksegi, et just sidemete kaotamine loodusega on meid laisaks
teinud. Looduse mudel on raske töö ja ellu jäävad kõige sitkemad? Kas pole?
Riskin naerab selle peale ja kirjutab, et
jah, kui sa vaatad kobrast, siis tema teeb muidugi rasket tööd. Kuid kopra kõht
on elamiskohaks tervele ökosüsteemile laiskadele elukatele, kes kopra
toidupalukestest matti võtavad. Osad neist ampsavad isegi kopra enda liha.
Need tasuta elavad parasiidid õilmitsevad
kopra kehas, kasutades ära kogu tema raske töö. Ja nad ei anna absoluutselt
midagi vastu. Sellest laisem ei saa keegi enam rohkem olla.
Kui küsida, siis enamik inimesi ütleb teile, et nad armastavad loodust, kuid paljud
neist samadest inimestest ei taha isegi parasiidi pilti vaadata. Fakt on
aga see, et parasiidid on sama loomulikud kui linnud ja mesilased. Ja need
linnud ja mesilased on kaetud omaenda parasiitidega. Bioloogid isegi väidavad,
et parasiidid on terve ökosüsteemi normaalne osa.
Riskin kirjutab, et sarnaselt enamiku
inimestega ei armastanud ta alguses parasiite. Ta tundis uudishimu, kuid teda
köitsid nahkhiired ja seetõttu luges ta parasiite puudutavat materjali vaid
niipalju, kui oma kraaditöö jaoks vaja läks.
Ta oleks naernud, kui keegi oleks talle
öelnud, et vaid paari aasta pärast hakkab ta juhtima Animal Planeti saadet
parasiitidest Monsters Inside Me.
Paari aastaga hakkasid parasiidid mängima suurt rolli ja Riskini sõnul on see
täiesti vapustav maailm.
Raamatus on pikemalt kirjutatud vampiir nahkhiirtest, kes joovad
imetajate verd ja seetõttu on nad parasiidid.
Definitsiooni
järgi on parasiit loom, kellel on suhe mõne teise loomaga, keda nimetatakse
peremeheks. Selles suhtes saab parasiit suhtelist kasu ja peremees maksab selle
eest suhtelist hinda. Parasiit võib saada toitu, kaitset või transporti.
Peremehelt võidakse varastada toitu, ta võib viga saada või isegi surra. Pole
vahet, kas parasiit on uss, kala või nahkhiir. Niikaua kui ta „lüpsab“ peremeest,
on ta parasiit.
Vampiir nahkhiir (vereimejalane) sööb ainult verd ja ei midagi muud.
1200st
nahkhiire liigist on verest toituvaid ainult kolm. Kõik kolm liiki elavad Kesk- ja
Lõuna-Ameerikas, kaks neist toituvad lindude ja üks imetajates verest. Tavaline
vampiirnahkhiir on hiire suurune, tema toidukord kestab 20-40 minutit, mille
jooksul saab ta kätte ühe supilusikatäie ved. Nahkhiire kehakaal seejuures
tõuseb 50% ja kogu toitumise ajal ta samal ajal ka urineerib, et mitte pidusöögist
lõhki minna. Oma hambad lööb ta sisse väikesesse kapillaari, mitte suurtesse
veresoontesse ja ta peab sööma iga päev, et mitte surnuks nälgida.
Kui juhtub, et ta jääb toidukorrast ilma, lendab ta oma koopasse, kus käib teiste nahkhiirte suud lakkumas, kuni keegi neist talle veidi oma verd oksendab. See nahkhiir on üks vähestest liikidest looduses peale inimese, kes jagab võõra liigikaaslasega toitu.
Parasiidid
elavad kõikjal, kus on elu. Sinu tagahoovis olev orav on täis
mikroskoopilisi olendeid; teie linnumajas nokkiv lind on kaetud väikeste
parasiitidega. Pandakarudel on parasiidid, nagu ka Antarktika pingviinidel.
Tegelikult pole bioloogid kunagi leidnud parasiitideta loomaliiki.
Inimeselgi on erinevaid parasiite. Kindlasti
olete tundunud sääsetorget. Sügelev ja veidi valus. Sääsk võib teile edasi anda
parasiidi plasmoodium. Plasmoodiumi
põhjustatud haigust nimetatakse malaariaks ja ükski teine parasiit (või kiskja)
ei põhjusta inimesele nii palju valu ja kannatusi kui need väikesed ussilaadsed
pätid sääskede süljenäärmetes. Kasutades neid sääski oma
kohaletoimetamissüsteemina, nakatavad plasmoodiumi parasiidid igal aastal sadu
miljoneid inimesi, tappes neist tuhandeid, peamiselt lapsi.
Kui ussikeste sisenemine teie punastesse
verelibledesse ei ole teie jaoks piisavalt halb, pakub Emake Loodus tervet
komplekti muudest inimparasiitidest, mille vahel valida, igaüks vastikum kui eelmine.
Risikin märgib, et ta ei ütle, et neid
parasiite on vaja armastada, kuid müts maha selle eest, milleks nad suutelised
on.
Kõiki võikaid parasiidilugusid ma kirjeldama ei tahagi hakata, vaid mõned olulisemad. Aga oodake vaid, kui jõuame järgmise peatüki juures selleni, mida taimed võivad teha, et neid ära ei söödaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar