Looduse kõrvaltoimed vol 1 - tagasi loodusesse?

Aeg alustada uue raamatuga. Alguseks, mida autorist ja tema tegemistest teada on:

Daniel K. Riskin on Kanada evolutsioonibioloog ja juhtis 2011-2018 Kanada telesarja Daily Planet. Ta sai bakalaureusekraadi zooloogias Alberta ülikoolist, magistrikraadi bioloogias Yorki ülikoolist ja doktorikraadi zooloogias Cornelli ülikoolist. Ta lõpetas ka järeldoktorantuuri Bostoni ülikoolis ja Browni ülikoolis. Keskkooli ajal luges Riskin M. Brock Fentoni raamatut „Just Bats“. Raamat inspireeris teda, nii et ta võttis ühendust Fentoniga, tollal Yorki ülikooli professoriga ja ütles talle, et tahaks temaga kohtuda. Fenton kutsus teda oma laboriga liituma. Mõne kuu jooksul ajas Riskin juba Costa Ricas taga nahkhiiri.

Riskin on uurinud nahkhiiri Costa Ricas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Anguillas, Prantsusmaal, Iisraelis, Austraalias, Uus-Meremaal, Trinidadis, Ecuadoris, Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril ning on filminud Ameerika Ühendriikides, Marokos, Inglismaal, Hiinas ja Saksamaal.

Raamatu „MOTHER NATURE IS TRYING TO KILL YOU“ ühest tutvustusest lugesin:

Evolutsioonibioloog Riskin maalib vastiku, kuid samas meelt lahutava ja informatiivse lõuendi, mis illustreerib seda, kuidas elusolendid kasutavad ellujäämiseks ja arenemiseks sageli tüütut ja hirmutavat käitumist. Autor on kirglik nahkhiirte vaatleja ja nende uurimine maailma erinevates paikades, on teravdanud tema pilku emakese looduse osas. Turundajate ja meedia esitatud õrna, puuduliku ja utoopilise nägemuse asemel pooldab autor teistsugust vaatenurka. Inimesed peaksid mõistma ka meie looduskeskkonna teist poolt, ilma et nad hülgaksid looduse poolt pakutavaid kingitusi. "Ma arvan, et looduse vastik, ebamoraalne ja vägivaldne pool, see pool, mille toidupoed ja šampoonireklaamid välja jätavad, sisaldab selle kõige aukartust äratavamaid ja vapustavamaid osi," kirjutab autor. Pühendades peatüki igale seitsmele surmapatule – ahnusele, ihale, laiskusele, ahnusele, kadedusele, vihale ja uhkusele – viib Riskin lugejad läbi tähelepanuväärse teadusliku territooriumi. Arutledes laiskusest, lammutab autor eelarvamusi, mis ümbritsevad ideed, et loodus on „raske töö täiuslik mudel”, jagades lugusid parasiitidest, kes oma peremeestest eemale peletavad, sealhulgas vampiirnahkhiirtest, kes ei söö midagi peale vere; ussid, mis võivad inimkehas kasvada nelja tolli pikkuseks ja põhjustada elephantiasis. Viha peatükis lükkab Riskin ümber müüdi loodusest kui rahumeelsest kuningriigist. Autori narratiiv, mis uurib mõõkvaalade, eriti vangistuses viibijate, instinkte, raputab meeli. Ta selgitab mürgiste madude üle arutledes mürgi ja maomürgi erinevust ning läbi läbi kõige selle arutleb ta sellest, mis ümbritseb nö  "isaarmastuse juuri", mis tulenevad tema poja sünnist ja looduse rollist selles suhtes. Faktidest tulvil ja lõbus retk läbi looduse varjukülgede, mis ühendab osavalt õppimise ja „väkk“ asjaolud.

Eks siis näis, kuidas see meeldib. Sissejuhatuses kirjutab Riskin oma kogemust inimese-nahakiini  (botfly - Dermatobia hominise) vastsega. Tõlkeprogrammid andsid botfly kohta igasugu huvitavaid nimesid.... Õige variandi - inimese-nahakiini - leidsin ajakirjast Eesti Loodus.

Nahkhiirte uurijale on Belize paradiis, kuna seal elutseb neid ca 50 eri liiki. Riskin oli Belizel kohas nimega Lamanai, kus peale nahkhiirte võib kohata ka tuukaneid, krokodille, erksavärvilisi mürkmadusid, möirahve ja triljonit eri putukat. Kahenädalase reisi kestel oli palju   põõsaaluseid mööda käimisi ja nii ei teagi täpselt, kuna ja kus kiini vastne tema pähe sai.

Kuna mina ise kuulen inimese nahakiinist esimene kord, siis CDC lehelt leidsin nende elutsükli kohta:

Nende vastsed on imetajate siseparasiidid, mõned liigid kasvavad peremeesorganismi lihas ja teised soolestikus. Lõuna Ameeriaks elav Dermatobia hominis on ainus liik, mis teadaolevalt parasiteerib inimestel rutiinselt. Eestis on kiinidest leitud põdra ninakiini ja metskitse ninakiini (oestrinae – ninakiinlased).

Dermatobia hominise täiskasvanud on vabalt elavad kärbse moodi putukad. Täiskasvanud isendid püüavad kinni verd imevaid lülijalgseid (näiteks sääski) ja munevad nende kehale, kasutades kleepumiseks liimilaadset ainet. Kui sääsk imeb inimeselt verd, jätab ta kiini muna sinna maha.  Kärbsevastsed tungivad seejärel peremeesorganismi kudedesse. Vastsed toituvad nahaaluses õõnes 5-10 nädalat, hingates läbi peremehe nahas oleva augu. Küpsed vastsed tulevad naha pinnale tagasi ja kukuvad maapinnale ning nukkuvad sealses keskkonnas.

Vastsed kipuvad oma peremehe juurest lahkuma öösel ja varahommikul, tõenäoliselt kuivamise vältimiseks. Umbes ühe kuu pärast ilmuvad täiskasvanud isendid paaritumiseks ja tsükli kordamiseks.  

Nii et Riskinit hammustas pea piirkonda sääsk, jättes maha nahakiini muna. Tõuguke kasvab millimeetri suurusest kuni 2,5 cm suuruseni. Kuna Riskinil ei olnud varasemalt kogemust kiiniga, siis ta üritas peeglitega oma pead vaadata ja seda välja pigistada aga kuna peanahka ei anna sõrmedega eriti venitada, siis sellest asja ei saanud. Kodumaal tagasi, ei teinud vastne eriti valu aga oli ebamugav ja muutus lihtsalt häirivaks. Sõbrad palusid tal mütsi peas hoida ja kuigi nad viskasid tema tõugukese üle nalja, hoidsid nad samas ka distantsi. Lõpuks läks Riskin sellega EMOsse ja sai ebahariliku seisundiga kohe arsti juurde. Arst kusjuures teavitas  oma patsienti, et ta ei tea kiinidest midagi. Riskin seletas ja palus selle endast välja saada...

Kiini vastne on tal purgis tänaseni. Riskin ütleb selle kohta, et ta läks Belizele kui teadlane uurima elusaid bioloogilisi organisme nende looduslikus keskkonnas, kuid koges selle asemel loodust, kui bioloogilist organismi. Ja see mõjutas põhjalikult Riskini arusaamist loodusest: „Minu jaoks ei ole loodus lihtsalt kaunis pilt vihmametsast. See on pidevalt muutuv, dünaamiline elu ja surma draama, mida juhib täielikult võitlus energia pärast – energia, mis voolab peremeesorganismilt parasiidile, saagilt kiskjale ja mädanevast korjusest raipesööjale, lõputus võitluses kõigi olendite vahel, et jääda püsima ja edasi anda DNA-d.“

Belize tuletas Riskinile teravalt meelde, et ta on üks  osake sellest süsteemist. Me kõik oleme. Nahakiin sõi teda ja sai energiat ning tema kulutas energiat, et kiinist vabaneda.

Ja selline ongi loodus – koht, kus loomad egoistlikult  püüavad ellu jääda ja järglasi anda kellegi teise arvelt.

Niimoodi loodusele lähenedes on väga kummaline, kui viimasel ajal kõik ütlevad meile, et peaksime elama „looduslikumalt“. Meid ümbritsevad nõuanded toitumise, treeningu, meditsiini ja elustiili kohta, mis kõik toetavad mõnda "loomuliku" eluviisi versiooni. Kuna inimesed arenesid looduse osana, on meile öeldud, et meie tänapäevaste probleemide eest põgenemine on hästi lihtne ja tuleb vaid naasta oma juurte juurde, liikudes/süües/käitudes nii, nagu inimesed aastatuhandeid tagasi tegid.

Riskin kirjutab, et selliste nõuannete peamine viga on muidugi see, et see eirab põhitõde, et paar tuhat aastat tagasi elasid inimesed tavaliselt keskmiselt kolmekümnendate eluaastateni. Kõikjal on röövloomad, parasiidid ja lagundajad, kes on valmis meid esimesel võimalusel toiduks lõhkuma. Kaasaegses läänestunud ühiskonnas elades oleme enamiku nendest ohtudest eemal hoidmisel teinud nii head tööd, et need "naturaalsed" nõuandjad võivad käituda nii, nagu selliseid asju nagu kärbsed, lõgismadusid ja malaariat polekski olemas. Aga need ja paljud teised on vägagi reaalselt olemas.

Emake loodus üritab sind tappa. Riskini nägemus loodusest erineb veidi sellest, kuidas loodust tavaliselt kujutatakse, kuid sageli on põhjuseks see, et reklaamijad ja turundajad kasutavad sõna „loodus“, et teile midagi müüa. Nende maailmas on loodus heatahtlik, midagi, mis muudab teid alati tervemaks ega tee teile kunagi haiget. Siin on kõik puha mesi ja ei mingeid nõelasid. Loodus annab meile puuvilju, köögivilju ja varjus kasvatatud kohviube, kuid mitte vanni ümbritsevat hallitust ega sipelgaid ega paelusse. Reklaamijad tahaksid, et me arvaksime, et need asjad pole tegelikult rohelise maailma osa. Neid kujutatakse kui teatud moel sissetungijaid.

Mõelge šampoonireklaamile, kus näidatakse kaunist koske vihmametsas - siin ei ole vapsikuid ega skorpione ega vereimejaid. Sellised isendid ei mõjuks müügile hästi.

Riskin märgib, et hiljuti toidupoes käies nägi ta puhastuslahust, mille etiketil oli kirjas "toksiinivaba", "orgaaniline" ja "looduslik". Samuti oli kohe pakendi esiküljel kirjas, et see tapab hallituse, seened ja bakterid. Üks pühkimine sellise puhastusvahendiga köögilaual võib kustutada miljoneid elusid, kuid nad nimetavad toodet keskkonnasõbralikuks, justkui ei käiks baktereid kuidagi ökoloogilisuse hulka (mis iganes see ka poleks). Riskin ei vaidle „looduslike“ toodete kasutamise vastu – kuid pange tähele märgistuse irooniat. Ostetud maheõunad ja -apelsinid ei ole looduses kasvatatud, neid kasvatatakse farmides. Kuidas on need loomulikumad kui teie kodus olev hallitus ja muu elu, mis aknast ja pragudest sisse pressib?

Ja kuna meedia ja müügikanalid ei anna edasi täielikku pilti loodusest, on meil sellest kõverpeegli kujutus.

Kui Riskin oli bakalaureuseõppes, töötas ta restoranis, kus kolleeg ütles, et ta ei kasuta kunagi laboris valmistatud narkootikume, aga kui "kui loodus on need teinud, on okei seda võtta." Kui te selle üle järele mõtlete, siis mõistate, et selles pole absoluutselt mingit loogikat. Tõenäoliselt rääkis inimene marihuaanast ja „võlu“seentest, kuid heroiin, crack-kokaiin ja sigaretid saavad samuti alguse taimedest. Ükskõik, kas räägite meelelahutuslikest uimastitest, toidust või millestki muust, teesklemine, et loodus on 100 protsenti healoomuline, nõuab kas teadmatust või tahtlikku tõe eitamist.

Riskin kirjutab, et see on sama, mis vaadata lennukiaknast lähenevat New Yorgi siluetti: võimas, vaikne ja imeline. Keset linna olles on aga olukord teine: lakkamatu inimeste ja sõidukite müra, tuututamine, võid tunda prügi ja uriini lehka samaaegselt pirukate ja pitsa omaga. Ülalt läbi klaasi vaadates on kõik steriilselt ilus aga jätab palju välja.

On tõsi, et loodus on andnud meile nii palju ilusat, kuid on andnud ka meduusid, punased sipelgad ja tsüaniidi. Ja kõik koos moodustavad elurikkuse, mis on omamoodi kaunis. Nahakiinide kohta ei saa öelda, et nad on jubedad või pahad, kuna nad annavad ellujäämiseks ja DNA edasiandmiseks oma parima. Ühegi looduse osakese kohta ei saa öelda ainult "hea" või "halb". Riskini sõnul on meie poolt välja jäetud "halvad" looduse kõige hämmastavam ja kaunim osa.