Aeg alustada uue raamatuga. Alguseks, mida autorist ja tema tegemistest teada on:
Daniel K. Riskin on Kanada evolutsioonibioloog ja juhtis 2011-2018 Kanada telesarja Daily Planet. Ta sai bakalaureusekraadi zooloogias Alberta ülikoolist, magistrikraadi bioloogias Yorki ülikoolist ja doktorikraadi zooloogias Cornelli ülikoolist. Ta lõpetas ka järeldoktorantuuri Bostoni ülikoolis ja Browni ülikoolis. Keskkooli ajal luges Riskin M. Brock Fentoni raamatut „Just Bats“. Raamat inspireeris teda, nii et ta võttis ühendust Fentoniga, tollal Yorki ülikooli professoriga ja ütles talle, et tahaks temaga kohtuda. Fenton kutsus teda oma laboriga liituma. Mõne kuu jooksul ajas Riskin juba Costa Ricas taga nahkhiiri.Riskin
on uurinud nahkhiiri Costa Ricas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Anguillas,
Prantsusmaal, Iisraelis, Austraalias, Uus-Meremaal, Trinidadis, Ecuadoris,
Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril ning on filminud Ameerika Ühendriikides,
Marokos, Inglismaal, Hiinas ja Saksamaal.
Raamatu „MOTHER
NATURE IS TRYING TO KILL YOU“ ühest tutvustusest
lugesin:
Evolutsioonibioloog
Riskin maalib vastiku, kuid samas meelt lahutava ja informatiivse lõuendi, mis
illustreerib seda, kuidas elusolendid kasutavad ellujäämiseks ja arenemiseks
sageli tüütut ja hirmutavat käitumist. Autor on kirglik nahkhiirte vaatleja ja nende
uurimine maailma erinevates paikades, on teravdanud tema pilku emakese looduse
osas. Turundajate ja meedia esitatud õrna, puuduliku ja utoopilise nägemuse
asemel pooldab autor teistsugust vaatenurka. Inimesed peaksid mõistma ka meie looduskeskkonna teist poolt, ilma et
nad hülgaksid looduse poolt pakutavaid kingitusi. "Ma arvan, et
looduse vastik, ebamoraalne ja vägivaldne pool, see pool, mille toidupoed ja
šampoonireklaamid välja jätavad, sisaldab selle kõige aukartust äratavamaid ja vapustavamaid
osi," kirjutab autor. Pühendades
peatüki igale seitsmele surmapatule – ahnusele, ihale, laiskusele, ahnusele,
kadedusele, vihale ja uhkusele – viib Riskin lugejad läbi tähelepanuväärse
teadusliku territooriumi. Arutledes laiskusest, lammutab autor eelarvamusi, mis
ümbritsevad ideed, et loodus on „raske töö täiuslik mudel”, jagades lugusid
parasiitidest, kes oma peremeestest eemale peletavad, sealhulgas
vampiirnahkhiirtest, kes ei söö midagi peale vere; ussid, mis võivad inimkehas
kasvada nelja tolli pikkuseks ja põhjustada elephantiasis.
Viha peatükis lükkab Riskin ümber müüdi loodusest kui rahumeelsest
kuningriigist. Autori narratiiv, mis uurib mõõkvaalade, eriti vangistuses
viibijate, instinkte, raputab meeli. Ta selgitab mürgiste madude üle arutledes mürgi
ja maomürgi erinevust ning läbi läbi kõige selle arutleb ta sellest, mis ümbritseb
nö "isaarmastuse juuri", mis
tulenevad tema poja sünnist ja looduse rollist selles suhtes. Faktidest tulvil
ja lõbus retk läbi looduse varjukülgede, mis ühendab osavalt õppimise ja „väkk“
asjaolud.
Eks
siis näis, kuidas see meeldib. Sissejuhatuses
kirjutab Riskin oma kogemust inimese-nahakiini (botfly - Dermatobia hominise) vastsega. Tõlkeprogrammid andsid botfly kohta igasugu huvitavaid nimesid.... Õige variandi - inimese-nahakiini - leidsin ajakirjast Eesti Loodus.
Nahkhiirte
uurijale on Belize paradiis, kuna seal elutseb neid ca 50 eri liiki. Riskin oli
Belizel kohas nimega Lamanai, kus peale nahkhiirte võib kohata ka tuukaneid,
krokodille, erksavärvilisi mürkmadusid, möirahve ja triljonit eri putukat.
Kahenädalase reisi kestel oli palju põõsaaluseid mööda käimisi ja nii ei teagi
täpselt, kuna ja kus kiini vastne tema pähe sai.
Kuna
mina ise kuulen inimese nahakiinist esimene kord, siis CDC lehelt
leidsin nende elutsükli kohta:
Nende
vastsed on imetajate siseparasiidid, mõned liigid kasvavad peremeesorganismi
lihas ja teised soolestikus. Lõuna Ameeriaks elav Dermatobia hominis on
ainus liik, mis teadaolevalt parasiteerib inimestel rutiinselt. Eestis on kiinidest leitud põdra ninakiini ja metskitse ninakiini
(oestrinae – ninakiinlased).
Dermatobia
hominise täiskasvanud on vabalt elavad kärbse moodi putukad. Täiskasvanud
isendid püüavad kinni verd imevaid lülijalgseid (näiteks sääski) ja munevad
nende kehale, kasutades kleepumiseks liimilaadset ainet. Kui sääsk imeb
inimeselt verd, jätab ta kiini muna sinna maha. Kärbsevastsed tungivad seejärel
peremeesorganismi kudedesse. Vastsed toituvad nahaaluses õõnes 5-10 nädalat,
hingates läbi peremehe nahas oleva augu. Küpsed vastsed tulevad naha pinnale
tagasi ja kukuvad maapinnale ning nukkuvad sealses keskkonnas.
Vastsed kipuvad oma peremehe juurest lahkuma öösel ja varahommikul, tõenäoliselt kuivamise vältimiseks. Umbes ühe kuu pärast ilmuvad täiskasvanud isendid paaritumiseks ja tsükli kordamiseks.
Nii
et Riskinit hammustas pea piirkonda sääsk, jättes maha nahakiini muna. Tõuguke
kasvab millimeetri suurusest kuni 2,5 cm suuruseni. Kuna Riskinil ei olnud
varasemalt kogemust kiiniga, siis ta üritas peeglitega oma pead vaadata ja seda
välja pigistada aga kuna peanahka ei anna sõrmedega eriti venitada, siis
sellest asja ei saanud. Kodumaal tagasi, ei teinud vastne eriti valu aga oli
ebamugav ja muutus lihtsalt häirivaks. Sõbrad palusid tal mütsi peas hoida ja
kuigi nad viskasid tema tõugukese üle nalja, hoidsid nad samas ka distantsi. Lõpuks
läks Riskin sellega EMOsse ja sai ebahariliku seisundiga kohe arsti juurde.
Arst kusjuures teavitas oma patsienti,
et ta ei tea kiinidest midagi. Riskin seletas ja palus selle endast välja
saada...
Kiini
vastne on tal purgis tänaseni. Riskin ütleb selle kohta, et ta läks Belizele
kui teadlane uurima elusaid bioloogilisi organisme nende looduslikus
keskkonnas, kuid koges selle asemel loodust, kui bioloogilist organismi. Ja see
mõjutas põhjalikult Riskini arusaamist loodusest: „Minu jaoks ei ole loodus lihtsalt kaunis pilt vihmametsast. See on
pidevalt muutuv, dünaamiline elu ja surma draama, mida juhib täielikult võitlus
energia pärast – energia, mis voolab peremeesorganismilt parasiidile, saagilt
kiskjale ja mädanevast korjusest raipesööjale, lõputus võitluses kõigi olendite
vahel, et jääda püsima ja edasi anda DNA-d.“
Belize
tuletas Riskinile teravalt meelde, et ta on üks osake sellest süsteemist. Me kõik oleme.
Nahakiin sõi teda ja sai energiat ning tema kulutas energiat, et kiinist
vabaneda.
Ja selline ongi loodus – koht, kus loomad egoistlikult
püüavad ellu jääda ja järglasi anda
kellegi teise arvelt.
Niimoodi
loodusele lähenedes on väga kummaline, kui viimasel ajal kõik ütlevad meile, et
peaksime elama „looduslikumalt“. Meid ümbritsevad nõuanded toitumise,
treeningu, meditsiini ja elustiili kohta, mis kõik toetavad mõnda
"loomuliku" eluviisi versiooni. Kuna inimesed arenesid looduse osana,
on meile öeldud, et meie tänapäevaste probleemide eest
põgenemine on hästi lihtne ja tuleb vaid naasta oma juurte juurde,
liikudes/süües/käitudes nii, nagu inimesed aastatuhandeid tagasi tegid.
Riskin
kirjutab, et selliste nõuannete peamine viga on muidugi see, et see eirab
põhitõde, et paar tuhat aastat tagasi elasid inimesed tavaliselt keskmiselt
kolmekümnendate eluaastateni. Kõikjal on
röövloomad, parasiidid ja lagundajad, kes on valmis meid esimesel võimalusel
toiduks lõhkuma. Kaasaegses läänestunud ühiskonnas elades oleme enamiku
nendest ohtudest eemal hoidmisel teinud nii head tööd, et need "naturaalsed"
nõuandjad võivad käituda nii, nagu selliseid asju nagu kärbsed, lõgismadusid ja
malaariat polekski olemas. Aga need ja paljud teised on vägagi reaalselt olemas.
Emake
loodus üritab sind tappa. Riskini nägemus loodusest erineb veidi sellest,
kuidas loodust tavaliselt kujutatakse, kuid sageli on põhjuseks see, et reklaamijad ja turundajad kasutavad sõna „loodus“,
et teile midagi müüa. Nende maailmas on loodus heatahtlik, midagi, mis
muudab teid alati tervemaks ega tee teile kunagi haiget. Siin on kõik puha mesi
ja ei mingeid nõelasid. Loodus annab meile puuvilju, köögivilju ja varjus
kasvatatud kohviube, kuid mitte vanni ümbritsevat hallitust ega sipelgaid ega
paelusse. Reklaamijad tahaksid, et me arvaksime, et need asjad pole tegelikult
rohelise maailma osa. Neid kujutatakse kui teatud moel sissetungijaid.
Mõelge
šampoonireklaamile,
kus näidatakse kaunist koske vihmametsas - siin ei ole vapsikuid ega skorpione
ega vereimejaid. Sellised isendid ei mõjuks müügile hästi.
Riskin
märgib, et hiljuti toidupoes käies nägi ta puhastuslahust, mille etiketil oli
kirjas "toksiinivaba", "orgaaniline" ja
"looduslik". Samuti oli kohe pakendi esiküljel kirjas, et see tapab
hallituse, seened ja bakterid. Üks pühkimine sellise puhastusvahendiga köögilaual võib kustutada miljoneid elusid, kuid nad
nimetavad toodet keskkonnasõbralikuks, justkui ei käiks baktereid kuidagi
ökoloogilisuse hulka (mis iganes see ka poleks). Riskin ei vaidle „looduslike“
toodete kasutamise vastu – kuid pange tähele märgistuse irooniat. Ostetud
maheõunad ja -apelsinid ei ole looduses kasvatatud, neid kasvatatakse farmides.
Kuidas on need loomulikumad kui teie kodus olev hallitus ja muu elu, mis aknast ja
pragudest sisse pressib?
Ja kuna meedia ja müügikanalid ei anna
edasi täielikku pilti loodusest, on meil sellest kõverpeegli kujutus.
Kui
Riskin oli bakalaureuseõppes, töötas ta restoranis, kus kolleeg ütles, et ta ei
kasuta kunagi laboris valmistatud narkootikume, aga kui "kui loodus on
need teinud, on okei seda võtta." Kui te selle üle järele mõtlete, siis
mõistate, et selles pole absoluutselt mingit loogikat. Tõenäoliselt rääkis inimene
marihuaanast ja „võlu“seentest, kuid heroiin, crack-kokaiin ja sigaretid saavad
samuti alguse taimedest. Ükskõik, kas räägite meelelahutuslikest uimastitest,
toidust või millestki muust, teesklemine, et loodus on 100 protsenti
healoomuline, nõuab kas teadmatust või tahtlikku tõe eitamist.
Riskin
kirjutab, et see on sama, mis vaadata lennukiaknast lähenevat New Yorgi
siluetti: võimas, vaikne ja imeline. Keset linna olles on aga olukord teine:
lakkamatu inimeste ja sõidukite müra, tuututamine, võid tunda prügi ja uriini
lehka samaaegselt pirukate ja pitsa omaga. Ülalt läbi klaasi vaadates on kõik
steriilselt ilus aga jätab palju välja.
On
tõsi, et loodus on andnud meile nii palju ilusat, kuid on andnud ka meduusid,
punased sipelgad ja tsüaniidi. Ja kõik koos moodustavad elurikkuse, mis on
omamoodi kaunis. Nahakiinide kohta ei saa öelda, et nad on jubedad või pahad,
kuna nad annavad ellujäämiseks ja DNA edasiandmiseks oma parima. Ühegi looduse osakese kohta ei saa öelda ainult "hea" või "halb". Riskini sõnul on meie poolt välja jäetud "halvad" looduse kõige hämmastavam ja kaunim osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar