Sobivaks tunnistatud keha vol 5 - iseenda rõhumine

Gordon kirjutab palju lapsepõlve dieetidest, mida vanemad ja ühiskond vajalikuks pidasid:

„Toit polnud selleks, et nälga kustutada ega nautida. Selle asemel muutus see emotsionaalselt ja moraalselt koormavaks. Cheddari juustu viilust sai rahvahääletus minu tahtejõu, tööeetika, iseloomu kohta. Amps jäätist oli nõrkusehetk. Üks amps oli põhjus muretsemiseks; kaks ampsu kutsusid sekkuma. Need sekkumised algasid üheksa-aastaselt ja need ei lõppenud kunagi. Esimene sekkumine oli laste suveprogramm, mis hõlmas ülejäänud aasta jooksul täiendavat rühmaravi pärast kooli. Alles täiskasvanueas mõistsin, et enamik vilistlasi tunneb seda lasteprogrammi teise nimega: rasvalaager. Rasvalaagrid, mida 20. sajandi alguses tunti kui "rasvafarmid" või "vähendamise klubid", on eksisteerinud juba üle sajandi. Laagrite sihtmärgiks olid lapsed.

Esimesel päeval hoidsin ma ema käest kinni, kui sisenesime võõrasse koolimajja, mis oli õpilastest tühi ja tavatult vaikne. Kauged hääled kajasid mahajäetud koridorides, mis muutusid jõusaalile lähenedes valjemaks. Paksud lapsed mängisid rõõmsalt topispallidega, samal ajal kui täiskasvanud karjusid kõrvalt juhiseid. „Tõsta põlvi, Jessica! See on parem treening. Hoidke pulss kiirena! Ära muutu aeglasemaks, Tyler!“ Mulle meeldis koolis topis- ja käsipall, kuid siin olid neist kogu rõõm, lõbu ja spontaansus välja pigistatud. Selle asemel sai neist karistav harjutus, meeldetuletus neile lastele nende ebaõnnestumistest, Sisyphoslik ülesanne, mida nad olid määratud kordama, kuni nende keha oli kurnatud, lagunenud ja lõpuks kõhn.“

Peeti loenguid, loetleti üles toite, mida tohib süüa (salat) ja toite mida ei tohi (kang Cheddari juustu). Lapsed ei rääkinud omavahel, vaadati hänenedes maha. Loeng ehitas laste ümber tellingud, laiaulatusliku raamistiku, mis hoiaks kinni nende ebaõnnestunud kehad.

Gordon märgib, et nägi vaeva, et kõike seda enda jaoks mõtestada, kuna tema vanemad tellisid harva kiirtoitu, valmistades kodus peamiselt terviktoitu. Ta ei olnud emotsionaalne sööja, kuigi õppejõud näis eeldavat, et kõik paksud lapsed peavad kindlasti seda olema. 

Mäletan ise üht oma lapsepõlvesõbrannat, kes oli väike ja ümmargune. Mitte küll 9-11 eluaasta vahel, kuid kindlasti kuskil 14 eluaastast alates oli tal põletav soov saada saledaks ja ta proovis lakkamatult erinevaid dieete ja liikus usinalt. Enamjaolt tulemusteta.  Kuskil 10 aastat peale keskkooli lõppu nägin, et ta oli lõpuks ihaldatud kaalulanguse saavutanud. Veel 10 aastat hiljem oli ta selle jälle kaotanud. Ise ütleksin, et ümaramad vormid sobisid talle paremini ja tema keha tundus nendega loomulikum. Ei mäleta ka seda, et ta oleks lapsena söönud kuidagi teistest erinevalt. Minu lapsepõlves ei olnud kiirtoidulette, letid üldse olid üsna kesise valikuga. Koolis ei olnud tal kaasas kotti kommide või saiadega. Kõik me jooksime ringi ja sõime maitsetut koolitoitu. Sünnipäeva ja muude peolaudade taga ei söönud ta ei rohkem ega vähem teistest. Polnud teleka ees istumist ega arvutit. Tuli aina kõndida, aias tööd teha, kodus toimetada. Arvestades, et tema vanemadki olid ülekaalus, võib oletada, et tal oli soodumus kaloreid teisiti põletada ja talletada. Asi ei saanud olla liikumise vähesuses ega liigsetes kalorites. Ega ka pingutuse puudumises. Võib vast õnne tänada, et tol ajal taolist kehahäbistamist polnud. Seda et lõputud dieedid kehakaalu hoidmise täiesti nässu võivad ajada, kirjutasin blogis „Näljane aju“ raamatut tutvustades.

Gordoni sõnul olid kaalulaagris lasel erinevad soovid. Paljud neist soovisid kaalu kaotada selleks, et neid ei kiusataks. Tema ise ei olnud oma peres ainus dieedipidaja, kuna ema käis regulaarselt kaalujälgijate grupis ja isagi kiitles vahest, kuidas ta kell kaheksa õhtul polnud veel midagi söönud.

Keskkoolis tõi ema Gordoni oma Kaalujälgijate grupi kokkusaamisele. Üheteistkümneaastaselt oli ta juba käinud erinevates laste kaalulangetusprogrammides, pidanud toidupäevikuid ja lugenud kaloreid. Oli lihvinud oma oskusi toiduportsjonite silma peal hoidmisel, märgates kergesti erinevust ühe kolmandiku tassi ja poole tassitäie mustikate vahel. Kuid hoolimata pingutustest klammerdus tema kangekaelne keha oma rasva külge.

Gordon kuulas tähelepanelikult, kuidas (Kaalujälgijate) naiste maailm tema ees avanes, kuidas naised jagasid oma peaaegu ühesuguseid ebaõnnestumise või osalise edu (ka läbikukkumisena kogetud) lugusid. Mõned nutsid, kui rääkisid oma tahtejõu puudumisest ja viisidest, kuidas nad teadsid, et nende elu muutub, kui nad kaalust alla võtavad. Abielud süttiksid uuesti, karjäär õitseks, elud areneksid hiilgavaks tulevikuks. Need leinast tulvil naised rääkisid eludest, mis neid ees ootasid, säravad ja imelised. Kui nad saaksid vaid oma keha alistada, muutuks nende elu ja probleemid sulaksid olematuks. Seda ju lubati: mida peenem, seda suurem võit. Miski ei maitse nii hästi kui kõhnus. Paksu lapsena oli Kaalujälgijad Gordoni esmane toitumisalane haridus ja see toimus punktide arvutamise teel. Ta õppis otsima toiduainete siltidelt kaloreid, rasvu ja kiudaineid, jättes tähelepanuta vitamiinide, mineraalainete, suhkrusisalduse ja muu kohta käiva teabe.

Kaalujälgijad juhatasid puberteedieas Gordoni ellu uue ajastu: lõputu jojo-dieedi pidamise, söömishäiretega flirtimise ja näiliselt lõputu sõja kehaga. Ta ei teadnud, et need lõputud dieedid põhjustavad hiljem tema  ainevahetusele püsivat kahju ja tagavad talle terve elu paksu inimesena, kelle jõupingutused kaalust alla võtta muutuvad aja jooksul üha tulutumaks. Kaalujälgijad oli ka sissejuhatuseks dieedikultuuri, kultuuriliste uskumuste ja tavade süsteemi, mis ei võrdsusta kõhnust mitte ainult tervisega, vaid ka moraalse voorusega ning mis toetab kaalulangetamist iga hinna eest. Dieedikultuur ei seisne ainult dieedipidamises, vaid sotsiaalsetes jõududes, mis muudavad dieedipidamise (või elustiili muutmise või heaolu) paljudele meist kultuuriliselt kohustuslikuks.

Nagu paljud kaalulangetamise programmid, pakuvad ka Kaalujägijad  (Weight Watchers, nüüd ümber tervisesõbralikumaks WW-ks) mitte ainult toitumisnõuandeid, vaid tutvustavad ka dieedikultuuri ja tugevdava koos sellega kaalustigmat. Paksu keskkooliõpilasena soovis Gordon meeleheitlikult realiseerida „tõelisema“ ja saledama elu säravaid lubadusi, ja nii viisid Kaalujälgijad teda edasi kultuuriliselt üldlevinud uskumuste süsteemi. See õpetas talle muuseas, et paksud inimesed on puudulikud, et toitu tuleb karta ja umbusaldada, et tema keha on ebaõnnestunud ja et elu sellises kehas pole üldse elu. Üheteistkümnendal eluaastal klammerdus ta meeleheitlikult mõtte külge, et keha võib muutuda ja muutubki kuidagi kõhnaks. Siis ja alles siis võis tõeline elu alata.

Gordon jäin Kaalujälgijate hulka keskkooli ja kolledži lõpuni. Keskkooli ajal kirjutati talle välja ka  kaks retseptiravimit Fen-Phen ja Redux. Juba aasta pärast keelas FDA need ravimid ära, kuna tuli märkimisväärne arv raporteid kõrvaltoimetest.

Kolledži lõpus alustas Gordon Atkinsi dieediga. Ta võttis mõni aeg alla ja siis taas tulid kaotatud kilod + veel veidi uuesti tagasi.

Internalized oppression on taaskord mõiste, mida ma ei oska hästi panna eesti keelde. Opressioon tähendab ahistust, kitsustunnet, võib olla rõhumist ja internaliseeritus (sisestamine) on sotsiaalsete väärtuste ja normide omaksvõtt ning kujunemine isiksuse kõlbeliste, poliitiliste ja esteetiliste põhimõtete ja kategooriate süsteemiks.

Internaliseeritud opressioon on mõiste, mille puhul rõhutud rühm kasutab rõhuva rühma meetodeid iseenda vastu. See ilmneb siis, kui üks rühm tajub väärtuste ebavõrdsust teise rühma suhtes ja soovib olla nagu kõrgemalt hinnatud rühm.

Maakeeli ehk tähendab see seda, et paksud inimesed on võtnud omaks saledate kritiseeriva, halvustava, osatava suhtumise. Selline suhtumine on paksudel nüüd iseenda suhtes. Nad kritiseerivad, osatavad ja halvustavad ennast ise. Ja see omakorda muidugi kaalu kaotamisele või tervisele head ei too.

Internaliseeritud opressioon võib avalduda üksikisiku või grupi tasandil ning põhjustada rühmasiseseid konflikte või diskrimineerimist.  

Internaliseeritud opressioon ei ole lihtsalt madal enesehinnang või enesekindluse puudumine. See on süsteemse rõhumise tulemus. Suzanne Pharr käsitleb selle mõiste keerukust raamatus „In the Time of the Right“:

„Internaliseeritud opressioon on midagi enamat kui madal enesehinnang, mis tähendab individuaalset vaimse tervise probleemi, mis nõuab individuaalset terapeutilist lahendust. … Stereotüüpide, ohvri süüdistamise ja patuoinastamise kahjustav mõju ei seisne mitte ainult selles, et üldsus aktsepteerib selliseid negatiivseid uskumusi, vaid ka nende uskumuste sihtmärgid hakkavad leppima sellega, et nende endiga on midagi valesti. …“

Internaliseeritud opressioon on inimeste rühma marginaliseerimise oluline komponent: see paneb nad uskuma, et nende rõhumine on ära teenitud, normaalne ja loomulik.

See on mõiste, mida on aastakümneid kasutatud nende inimeste kogemuste kirjeldamiseks, kes on rõhumissüsteemi konkreetse sihtmärgiks. Meeste jaoks võib olla lihtsalt misogüünia, kuid naistel võib võib tekkida sisemine misogüünia (naistevihkamine, seksism) – internaliseeritud opressioonina.

Internaliseeritud rasvumisvastasus on see, mis juhtub siis, kui paksud inimesed kontrollivad iseenda ja teiste paksude inimeste käitumist, olles kogenud terve elu seda kõhnemate inimeste käitumise kaudu. See juhtub siis, kui paksud inimesed püüavad näha end treenimas ja salateid söömas ning loodavad, et kõhnade inimeste soovide järgimine säästab neid nende põlgusest. See juhtub siis, kui iseendale või teistele paksudele inimestele öeldakse, et tuleks riietuda nii, et näida peenem. See juhtub siis, kui paksud inimesed aktsepteerivad tänavakiusamist, täiendavaid makse ja meditsiinilist erapoolikust kui loomulikke ja mõistlikke. See on see, mis juhtub siis, kui paksud inimesed hakkavad uskuma karme ja pidevaid hinnanguid, mida teised inimesed – valdavalt kõhnad – neile loobivad.

Gordon kirjutab: 

„Jah, ma tean hirmu paks olla ja hirmu paksemaks muutuda. Ma tean soovi end näljutada, alistuda korratu söömise sireenilaulule, et täita lubadus kõhnusele. Ma tean survet, mida iseenda vastu avaldatakse.

Ma tean ka survet, mida saledad avaldavad minu ja minusarnaste inimeste vastu. Ma tean teie näoilmet, kui näete minusugust keha ja mõtlete hetkelise, kuid suure kergendusega: "Ma pole vähemalt nii paks." Ma tean, kuidas te palvetate, et mitte istuda lennukis või linnaliinibussis kellegi kõrval, kes näeb välja nagu mina. Ja ma tean, millist vastikust püüate alla suruda, kui näete minusugust keha paljaste käte, jalgade või torsodega.

Ma tean seda valu. Ja ma tean, et selle valu sügavus ei õigusta selle kordamist inimeste juures, kellel on vähem kultuurilist jõudu. Ma tean, et kõik näevad vaeva oma kehapildiga, hoolimata sellest, et saledad vastavad mitmelgi viisil sellele näilisele ilustandardile. See rahulolematus on osa selles maailmas elamisest, osa keha omamisest. Ma tean, et see teeb haiget. Kuid ma ei tea, kuidas teile selgitada, et teistel inimestel on erinevad kogemused, et neil võivad olla erinevad vajadused ja et teie probleem ei pruugi olla kõige hullem. Ma ei tea, kuidas selgitada teile, et võite niivõrd kergesti teistele haiget teha.  

Kõhnad naised moodustavad enamiku arstidest, kes on keeldunud mind ravimast. Üks kõhn naine eemaldas kunagi mu ostukorvist meloni, kuna selles on liiga palju suhkrut. Peenikesed naised ei ole rasvumise vastu võitlemisel erand – liiga sageli on nad reegliks."

Seega, ei, inimestel, kes pole kunagi paksud olnud, kes pole kunagi pluss-suuruses riideid kandnud, ei ole internaliseeritud opressiooni rasvumise suhtes. See ei ole sisestatud, see on lihtsalt rasvafoobia.

Internaliseeritud opressiooniga käib kaasas ka mõiste internaliseeritud domineerimine, ja ka see on pikaajaline kontseptsioon. Kui internaliseeritud opressioon viitab sellele, kuidas marginaliseeritud inimesed võtavad nende suhtes kujundatud arvamused enda omadeks, siis internaliseeritud domineerimine viitab viisidele, kuidas privileegiga inimesed sisestavad ja rakendavad usku, et nad on loomulikult ja õigustatult paremad kogukondadest, kellele nad end vastandavad.  

Kui te arvate, et see teie kohta ei käi, on siin mõned näited selle kohta, milline võib välja näha sisemine rasvavastane domineerimine. Lugege need hoolikalt läbi. Märka oma ebamugavust ja kaitsereaktsiooni. Kuulake, mida see teile räägib:

• Dieetide soovitamine, jõusaali mineku pakkumine või muul viisil paksude inimeste käskimine kaalust alla võtta.
• Rõhutamine, et teie kõhnus on raske töö tulemus, ja soovitades seda premeerida kiituse, tervemate suhete või paremate töökohtadega.
• Soovitamine, et paksud inimesed kataks oma käed, kõhud, reied kinni või muul viisil stiilinõu andmine, mis viitab sellele, et paksu keha ei saa või ei tohiks näha.
• Kui soovite kaalust alla võtta, et teid ei koheldaks nii, nagu pakse inimesi.
• Paksude inimeste korrigeerimine, kui nad kirjeldavad oma keha kui "pluss suurust" või "paksu".

Enamik meist kordab internaliseeritud domineerimist, mõtlematult või teadvustamata. Nii säilivad võim ja privileegid: nad teevad meist oma tahtmatud jalaväelased. Lõppude lõpuks, kui paksud inimesed hakkavad ise uskuma, et on alaväärtuslikud ja vajavad parandamist, siis kas on siis ime, et kõhnad inimesed hakkavad uskuma, et nende keha on laitmatu ja et nende kultuuriliselt parem positsioon on välja teenitud?

Internaliseeritud domineerimine ei ole süüdistus kõhnade inimeste iseloomu või headuse vastu; see on peegeldus kultuurist, mis usaldusväärselt premeerib kõhnust ja karistab järjekindlalt tüsedust. On viise, kuidas meie eelarvamusi välja juurida ja meie sisemiselt domineerivale seisundile väljakutse esitada. Pärast eluaegset treeningut tuleb see meieni sama lihtsalt ja loomulikult nagu hingamine.