Looduse kõrvaltoimed vol 2 - Lõvid ei tapa sebrasid, sebrad tapavad sebrasid

 

Riskini raamatus on siis 7 peatükki, üks iga surmapatu järgi. Esimene on ahnus, alapealkirjaga „Lõvid ei tapa sebrasid, sebrad tapavad sebrasid“.

Riskin alustab anekdoodiga kolmest professorist, kes saavad kokku lõviga. Lihtsama versiooni sellest anekdoodist leidsin Eesti kaasaegsed anekdoodid lehelt.

Kaks juristi on kõrbes jahil. Kuumus tapab ja mehed istuvad palmi alla puhkama. Püssid jäävad kahjuks teise palmi alla. Järsku ilmub lõvi ja ja hakkab näljase moega meestele liginema. Üks meestest kummardub ning hakkab tasakesi saapaid jalast võtma.

"Mida sa teed?" küsib teine hämmeldunult.

"Ilma saabasteta on kergem joosta." sosistab esimene.

"Kas sa tõesti loodad paljajalu lõvist kiiremini joosta?" ei suuda kaaslane vaatamata sitale olukorrale naeru pidada.

"Ma ei pea jooksma kiiremini lõvist, ma pean jooksma kiiremini sinust!"

 Seda anekdooti ringlebki erinevates versioonides kõikjal maailmas ja seda seetõttu, et viimane lause on üsna tõelähedane. Kiskja püüab su kinni ainult sel juhul, kui ta ei püüa enne kinni kedagi teist. Sestap ütleb Riskin, et sebrad ise määravad ära selle, kes kinni püütud saab. Osad sebrad on kiiremad, tervemad ja võib olla on neil rohkem õnne. Seni kuni sebra jookseb teistest sebradest kiiremini, pääseb ta kinnipüüdmise eest.

Ahnuse all peab Riskin silmas just seda – loom on ahne ehk isekas ses mõttes, et ta püüab teistega arvestamata ellu jääda, et oma geene edasi anda.

 

Mõned kõige agressiivsemad tegevused, mida loomad isekuse nimel teevad, viiakse läbi nende oma liigikaaslaste vastu. Nad teevad seda seetõttu, et sageli on maailma kõige ohtlikumad loomad need, kes on teie sarnased. Teie oma liigi liikmed tahavad elada teiega samas kohas, nad tahavad süüa sama toitu, mis teie, nad tahavad, et nende lapsed oleksid teiega samas kohas ja nad tahavad toita oma lapsi samasuguse toiduga, nagu teie tahate oma lapsi toita. Kui peate kunagi võitlema oma liigi liikmega, on suur tõenäosus, et saate vigastada. Oma DNA edasiandmiseks peab loom tagama, et ta ei saaks oma liigi teiste liikmetega võrreldes kehva positsiooni, ning parim viis selleks on olla võimalikult ahne ja isekas.

Ju ta nii on inimeste hulgaski – lõputu püüd olla parem, edukam, suutlikum. Lõputu püüd teist enda kõrval pisendada, vähendada, konkurentsist kõrvaldada. Ei kõla võib olla hästi aga see tung on meis kõigi olemas. Inimesi ilmselgelt hukkub palju just inimeste tõttu.

Uuringuid selles osas on tehtud nii lammaste kui ka pingviinidega. Lammastele pandi GPS seade, et jälgida nende liikumist kiskja ilmumise ajal. Selgus, et lammas liigub teise lamba, mitte karjakoera või kiskja asukohta silmas pidades. Ehk püüab liikuda nii, et tema ja kiskja vahele jääks teine lammas. Lammas võib ellu jääda juhul, kui keegi teine sureb.

Midagi sarnast toimub kuningpingviinidega Antarktikas. Eriti külmadel ja karmidel talvedel seisavad isapingviinid tihedalt üksteise vastu. Seda on romantiseeritud teatud raamatutes ja artiklites, kirjutades, et pingviinikobara keskel on hästi soe ja äärtel külmem, et pingviinid vahetavad äärmisi välja, et neidki keskel soojendada. Kuid tegelikkuses see nii ilus ei ole. Pingviinid, kes satuvad keskele sooja ei kavatsegi tagasi ääre poole liikuda ega teisi oma sooja koha peale lasta. Äärmised püüavad teisi välja tõugates keskele jõuda.

On loomi, kes on valmis oma naabri tapma. Isasebra, kui ta puutub kokku võõra sebravarsaga, hammustab ja peksab väikese surnuks. See suurendab tema oma laste ellujäämise ja tugevamaks muutumise tõenäosust.

Kui isalõvi asendab teise praidi  isaslooma ja võtab üle emalõvid, siis ta tapab võõrad lõvikutsikad. See tähendab isalõvile rohkem toitu ja ka seda, et emalõvid, kui nad enam ei imeta on valmis temaga varem paarituma.  

Lumekakkude puhul tapavad pojad üksteist. Emakakk muneb kõigepealt 1 muna, siis kahe päeva pärast teise jne kuni pesas on 8-10 muna. See, kes esimesena koorub jõuab veidi tugevamaks saada, kui järgmisena kooruv. Ja toidu kahmab tugevam endale ja kui seda on küllaldaselt, saab ka teine piisavalt. Kui veel rohkem, saab ka kolmas jne. Kui aga toitu napib, jääb toit tugevamale, kes kiusab ja nokib oma väiksema venna surnuks. Selline strateegia on kakkude jaoks hästi vajalik. Kui heal aastal jagub kõigi tibude jaoks toitu, siis kehval aastal hukkuksid toidu vähesuse tõttu kõik linnupojad. Nüüd aga jääb vanematele 1-2 tervet ja tugevat poega. Kakud ei tapa poegi, need lihtsalt nälgivad surnuks.

Veel hullem on olukord Aafrikas elavate Verreaux kotkastega  (Aquila verreauxii). Emalind muneb alati 2 muna, kuid ainult üks jääb ellu. Üks koorub tavaliselt kuni 3 päeva varem ja kui teine koorub alga kiusamine. Teadlased, kes jälgisid kotkapesa, leidsid, et vanem kotkapoeg nokkis nooremat 1569 korda enne, kui too lõpuks suri.

Tiigerhai pojad tapavad üksteist veel enne, kui nad sündida jõuavad. Emaüsas esimesena munast koorunud haipoed paneb teised munad kähku nahka.

Asjaolu, et loomad tapavad isegi oma vendi ja õdesid, tuletab meelde, et loomad ei ole sündinud heasüdamlikuks. Nad ei püüa säilitada oma liigikaaslasi ja kindlasti ei hooli nad teistest nende ümber elavatest ökosüsteemi liikidest. Selle asemel hoolitseb iga loom iseenda eest. Ökosüsteem on midagi, mis tekib siis, kui kõik looduses elavad loomad järgivad nö Scrooge'i (C. Dickensi raamatust Christmas Carol õel ja üksik vanamees, kes vihkab jõule) filosoofiat.

 

Kuidas on siis kõigi nende isekate loomadega? Kas nende ahnus ei torgi neile kunagi tagumikku? Mida ütleksid neile mineviku, oleviku ja tuleviku kummitused? Tõde on see, et ahnus jääb tavaliselt karistamata, kuid mõnel juhul võib selline lühinägelik strateegia viia pikemas perspektiivis katastroofini. Ja selle kohta pole imelisemat näidet kui Goughi saare hiiglaslikud lihasööjad hiired.

 

Goughi saar on külm ja vihmane kalju Atlandi ookeanis. Siin pesitseb palju linde ja terve aastatuhande ei olnudki siin peale lindude mitte kedagi. Siin pole ka puid ja linnud munevad munad maapinnale. Aga 200 aastat tagasi tõid juhuslikult  siin peatunud meremehed kogemata kaasa hiired. Sadu aastaid siin elanud lindudel polnud enda tarbeks arendatud mingit kaitsestrateegiat.  Hiirel polnud midagi muud süüa, kui linnupojad. Bioloogid panid tähele, et hiired läksid otse pessa ja hakkasid linnupoega järama. Hiired kasvasid puhtal karnivoori toidul 3 korda suuremaks kui tavalised koduhiired. Lindude arvukus aga langes järsult. Kui lindude arvukus aga järsult langeb, võivad linnud õige varsti siit kadunud olla ja see on hiiglaslikule hiirele väga-väga halb. Kõigepealt nad saavad üksteist ära süüa, kuid seejärel ongi nendega lõpp.

Kui hiired oleksid natukenegi planeerinud, oleksid nad võinud sajandeid lõbusalt merelindude kõrval elada, taimi ja tibude korjuseid süüa. Kuid nad ei teinud seda ega saanudki midagi sellist ette planeerida. Loodusliku valiku protsessi ei ole sisse ehitatud pikaajalist planeerimist. See on koht, kus isekus, kuigi see on parasjagu sel hetkel indiviidi jaoks hea, võib olla halb liigile tervikuna.

Meie inimestena teame üht teist sellest, kuidas keskkonna muutmine võib olukorda muuta. Riskin kirjutab samuti, kuidas me tapsime Austraalias, Põhja Ameerikas ja mujal maha suured kiskjad ja herbivooridki. Sellest sai juba lähemalt kirjutatud Dunni raamatut lugedes.

Riskin kirjutab, et kuna inimesed on samuti loomariigist, tundub õiglane öelda, et inimese lühinägelik mõtlemine ja ahnus on vaid meist läbi kumavad loomalikud instinktid. Kaasaegses ühiskonnas võime varjata oma tõelisi olemust, kuid põhimõtteliselt oleme kõik lihtsalt hiiglaslikud hiired.  Vähemalt nii me oleme käitunud teiste liikidega.

 

Sageli räägivad inimesed, kuidas nad on ohu korral valmis päästame väeteid ja nõrku, siis me ei tea kuagi, kuidas käitume reaalse ohu korral. Uuringud laevaõnnetustega näitavad sageli, et mehi on pääsenud tunduvalt rohkem kui naisi ja lapsi. Tegelikult on Titanic ainus laev, kus uppumisest pääses naisi/lapsi rohkem. 70% naistest/lastest päästeti ja 30% meestest. Arvatakse, et see oli kapteni teene, kes andis vastava käsu, mida väga hoolsalt järgiti.

Riskin arutleb ka selle üle, et ta ei tea kuidas tema ise käituks. Samas on ta üsna kindel, et kui asi puudutaks tema poega, siis on ta valmis ise surema ja ka tapma, et oma last päästa.

Elu või surmaga lõppevates olukordades panevad vanemad instinktiivselt oma elu oma laste pärast ohtu, sest see on sageli isekaim viis käituda. Lõppude lõpuks ei ole nad ahned ellujäämise, vaid oma DNA edasiandmise suhtes. Tegelikult loom ei kaitse üldse DNA-d. DNA kaitseb ennast. Looma keha on keerukas lihast ja luudest valmistatud robot, mille DNA ehitas enda kaitsmiseks. See on tõesti kõige täpsem viis selle kirjeldamiseks. Keha on omamoodi liharobot. DNA ehitab oma keha iseseisvalt funktsioneerima. See on üles ehitatud kaasasündinud tungide ja instinktidega, nagu soov hingata, soov vältida valu ja soov seksida. Need instinktid hoiavad keha elus ja sunnivad teda paljunema. Selle tulemusena jääb DNA ellu ja kandub edasi järgmisele põlvkonnale. Instinktid. Need asjad, mis on meile kõige olulisemad – elu, armastus ja seks –need kõik on programmid, mille meie sees olev DNA kirjutab meie liharobotite kehasse, et suudaksime edasi minna ja ellu jääda.