Selle postitusega tõmbangi Riskini
raamatule „Mother
Nature Is Trying to Kill You: A Lively Tour Through the Dark Side of the
Natural World“ joone alla.
Eelmise peatüki jätkuks kirjutab Riskin
veel sipelgatest ja madudest. Sipelgate hammustus ei ole üheainsa sipelga puhul
eriti märgatav, kuid sipelgas käib harva ringi üksi ja kui nad kogukonnana seda
teevad on vägagi valus.
Justin Schmidt on entomoloog, kes on
otsinud erinevaid sipelgaliike ja lasknud ennast hammustada (pigem nõelata,
kuna sipelgad kuuluvas astlaliste hulka) ning
kirjeldanud siis sümptomeid. Nii sündis Schmidti
valuskaala (Schmidt Pain Index).
Selles on selgitused 78 erineva liigi põhjustatava valu intensiivsuse kohta, mis on jagatud
1-4 rühma. Padrunsipelgas (Bullet ant)
on selle skaala järgi küll kõige suuremat valu tekitav, kuid arvestage, et hümenopterlasi
(kiletiivalised- mesilased, herilased, sipelgad, vaablased jt) on 117 000
liiki (Eestis 7000).
2005 aastast on dokumenteeritud 64
aastase mehe nõelamine sipelga Dinoponera poolt (Dinoponerat Schmidti skaalas ei ole). Mees
kirjeldas uskumatut valu (intensiivsem kui neerukivist vabanemine, ütles ta),
külma higi ja iiveldust, oksendamise episoodi ja ebaregulaarseid südamelööke.
Kolm tundi hiljem tuli mehel väljaheide, milles oli palju verd, ja tal polnud
enne nõelamist selliseid probleeme olnud. Tema tugev valu hakkas vähenema alles
kaheksa tundi pärast nõelamist. Nii et võib vabalt olla, et Dinoponera on üks suurimaid ja ka kõige
valusamini nõelav sipelgas.
Sellest hoolimata ei ole teada
kiletiivalisi, kes nõelamisega põhjustaksid inimese surma. Väga tõsiseks võivad
asjad minna vaid juhul, kui nõelajaid on väga palju või on inimesel allergia.
3400
maoliigist on ainult paarsada mürgised. Needsamad mürgised maod toituvad
imetajatest ja kuigi inimene ei ole madude menüüs, on imetajatele mõeldud mürk
kahjustamas ka meid.
Mõned maomürgid lihtsalt tapavad rakud, millega nad kokku puutuvad, põhjustades
turset ja villide moodustumist ning lõpuks liha mustaks muutumist ja surma.
Kujutage ette oma jala tervet külge, pahkluust puusani, mille nahk ja selle all
olev liha on keemiliselt ära söödud. Seda võib teha sülitava kobra hammustus.
Ja igaks juhuks, kui see ei tee piisavalt haiget, sisaldab hammustus ka
kemikaale, mis panevad kehas vigastuskohas tugevat valu tundma.
Teised madude mürgid mõjutavad südame-veresoonkonna süsteemi. Mõned
põhjustavad vererõhu järsu languse, teised aga täpselt vastupidi, pigistades
südame ümber olevaid artereid seni, kuni see ei saa hapnikupuuduse tõttu
korralikult lüüa. Teised mõjutavad verd
Osad
maomürgid on neurotoksiinid. Mao neurotoksiin võib olla nii püsiv kui
ajutine. Erinevus on üsna lihtne: see sõltub sellest, kas neurotoksiin mõjutab
neuroneid, mis saadavad neurotransmittereid, või neuroneid, mis neid vastu
võtavad.
Näiteks Malaisia kraiti hammustus
sisaldab neurotoksiine, mis põhjustavad kogu keha halvatust. Esmalt kaotab
inimene võime liigutada tahtlikke lihaseid, kuid peagi lakkavad töötamast isegi
kopsu ümbritsevad lihased.
Lõgismadude ekspert Rulon Clark märgib,
et lõgismadu (ja ka teised mürgised
maod) laseb inimest hammustades ainult 50% juhtudel sinna ka mürki. Ja just
see asjaolu võib olla kõikvõimalike rahvalike müütide tekke aluseks – et mürki
on võimalik välja imeda, tapetud mao hõõrumine vastu haava aitab jpt. Need
kummalised asjad, millest me täna teame, et need ei aita maohammustuse vastu –
ei tee ka midagi halba, kui mürki haavas niikuinii pole.
Kuigi Riskin kirjutab läbi kogu raamatu,
kuivõrd ohtlik ja halastamatu on loodus, ei tee see temast loodusest
eemalehoidjat. Vastupidi. Ta kirjutab:
„Minu jaoks on äratavad need hirmutavad loomad looduse ellu. Teadmine, et olen ümbritsetud loomadest, kes võivad mulle haiget teha, tuletab mulle meelde, et loodus ei ole nõrk ega passiivne. See paneb mind loodusmaailma austama.“
Väljasuremise teemat puudutades kirjutab
ka Riskin hapnikust, mis kunagi oleks hävitanud kogu
maailma. Ma kirjutasin sellest kuskil eelmistes postitustes: oli aeg, mil elu
oli anaeroobne ja teatud bakterid hakkasid tootma oma elutegevuse jäägina
hapnikku, mida sai siis liiga liiga palju ja asi kiskus vägisi halvaks...Igal
juhul on siin 5 minutiline ülevaade, kuidas hapnik oleks kõigil naha üle
kõrvade tõmmanud 😏 https://www.youtube.com/watch?v=qERdL8uHSgI
Viimane peatükk on uhkusest. Riskin
kirjutab, et on hoidnud silmad lahti ja küsinud teisteltki loodusuurijatelt,
kas nad on leidnud mõnd liiki (v.a. inimene), kel oleks kaastunnet/isetust
peale oma DNA vajaduste rahuldamiseks. Kuid
kahjuks selliseid ei ole.
On muidugi töösipelgad, kes ohverdavad end oma kuninganna jaoks, kuid sel juhul kaitstakse ikkagi oma DNAd.
Uhkus
on mõte, et olete kõigist teistest kuidagi parem ja et tavalised reeglid ei
peaks teie kohta kehtima. See on nüüd see, milles inimesed säravad. Kunagi me uskusime (ja on neid, kes jätkuvalt usuvad), et jumal lõi
maailma ja et inimene on loomadest eraldi ning et inimesel on hing ja loomadel
pole. Iga kord, kui teadlased on teinud kindlaks fakte, mis meid sellest
teooriast eemale viivad, läheb aastakümneid või isegi sajandeid enne, kui neid
aktsepteeritakse. Sellel, kes tahab end jätkuvalt teistest paremana tunda, on
see kibe pill alla neelata, kuid omaeti tuleks seda teha.
Egole ei meeldi end seada kogu loodusega
ühele pulgale, see võtaks temalt jumaliku staatuse. Tahaksime end pühapaistega
ümbritseda, kuid looduses ei ole see võimalik. Looduses ei ole liikide vahel
viisakust, siin käitutakse alatult, põhjustatakse teistele ellujäämise nimel kirjeldamatut valu ja kannatusi. Me oleme inimestena teistest
elusolenditest erinevad. Ja me oleme teinud enda jaoks teised reeglid.
Goughi saarel, kus karnivoorist hiir
linde hävitades iseennast hävitab võiks olla meile hoiatavaks eeskujuks. Need
hiired ei saa ennast päästa, sest nad on hiired. Inimestel oleks see võimalus
olemas. Saaksime oma suuri ajusid kasutada lahenduste leidmiseks ja
kasutuselevõtuks.
Nüüdseks on meid 7 miljardit ja oleme
hävitanud loomad ja taimed kõikjal kuhu oleme elama asunud. Oleme välja
suretanud suured karismaatilised imetajad igalt uuelt mandrilt või saarelt,
kuhu maabusime, kuid see ei tähenda, et
peaksime seda tegema kõikjal maailmas.
Inimene saab täna oma hüved kätte
indiviidina, kuid selle hinda tuleb maksta kõigil koos – ei ole oluline kui
palju üks või teine hiir Goughi saarel linde sööb, hävingule on määratud nad
kõik.
Inimesed
tapavad ninasarvikuid, elevante, gorillasid ja lugematuid teisi ohustatud loomi,
et teenida mõni dollar. Teisisõnu, me siin läänemaailmas oleme lasknud asjadel muutuda
nii ebaõiglaseks, et kui peatuda teel koju Starbucksis, et saada viiendik oma päeva
kaolraažist
suhkruga täidetud jääjoogist, siis samal
ajal keegi teisel pool maailma sööb ohustatud puuviljanahkhiirt, sest neil pole
muud võimalust rohkemaid kaloreid hankida. See on koht, kuhu "looduslikult"
tegutsemine on inimesed viinud.
Alternatiiviks
on see, et me lõpetame hiirena tegutsemise ja käsitleme bioloogilist
mitmekesisust nii, nagu see oleks oluline. Peame käituma nii, nagu oleks
loodusel väärtus, mis ületab kaloreid või dollareid, kuigi meie DNA-sse pole
seda väärtustamist sisse ehitatud. Ükskõik kui surmav, isekas ja jõhker loodus
ka poleks, on see ainulaadne, ilus, üllatav ja väärtuslikum kui sõnad suudavad
väljendada.
Sellest
ekslikust "loodusliku" elu ideaalist eemaldumine oleks
jätkusuutlikkuse seisukohalt hea ning see on oluline ka sotsiaalselt. Mis
on soolise võrdõiguslikkuse puhul naturaalset? Mis on inimõigustes naturaalset?
Mitte midagi. Mõõkvaala poolt tükkideks rebitud merilõvil pole õigusi ja emane
naaskelsabapart ei saa teda rünnanud isaste vastu kohtumenetlust algatada.
Inimõigused on tuleviku, mida me püüame luua, põhikomponent, nii et nimetagem
neid nii, nagu nad on – ebanaturaalseteks ja olulisteks.
Loodusel pole sotsiaalse õigluse
aruteludes kohta. Oleme inimesed – oleme
looduses arenenud, kuid suudame paremini. Olgem pisut uhked selle üle, et
oleme inimõigused välja mõelnud. Pole tähtis, kas need on naturaalsed või
mitte. Oleme kehalt loomad, kuid me ei pea nende moodi käituma. See, mida Riskin
toetan, on inimliharobotite mäss meie DNA rõhujate vastu. Oleme isekad, loodud seadma
oma DNA vajadused teistest meid ümbritsevatest inimestest ja ökosüsteemidest
ettepoole. On loomulik, et hoolite rohkem sellest, kui kuum teie kohv täna
hommikul oli, mitte sellest, et selle joomise ajal suri Tansaanias malaariasse
viieaastane tüdruk.
Kuid me saame end harida, harida teisi ja
kasutada seda, mis meile on antud kogu maailma hüvanguks.
Raamat läbi. 😎😎😎
Enim pani kusjuures mõtlema - "kui midagi on looduses ära söömata, siis on selleks põhjus". Vilets maitse, muidu mõttetu või mürgine. Ja eks tulevad kohe meelde need kibedad levinud taimed .... mida suurte peotäitega smuutisse saab uhada. Aga miks mitte ka näiteks must pässik. Võimalik, et kui teised on jätnud söömata, ei maksa ka endal väga maiustada... Ei vaidle vastu, et sealt on leitud igatsugu head kraami. Kuid leitud on ka tugevatoimelisi ühendeid, mis teiste peletamiseks mõeldud.
Nüüd edasi keharasva juurde...
Tänud!
VastaKustuta