Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus
„Missing
Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta
läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.
Bioloog Rob Dunn ütleb oma
viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks,
läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.
Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“
ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega
leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku
looduslugu“ eesti keeles.
Allakriipsutatud kohti loetust:
Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist
hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks.
Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik.
Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud.
Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis
antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et
näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu
panna.
Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil
moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame.
Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame.
See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati,
kui see meie ellu tungib.
Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi
geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide
toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.
Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas
eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on
hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest
bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.
“Kogu Maa pinnale on
vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)
Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa
primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa
selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele
selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.
Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus
paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja
liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse
bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui
bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule
liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.
Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad
loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka
põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka
uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis
triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil
elava priileivasööjaga.
Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid.
Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride
seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis,
kui seemneid kogutakse käsitsi.
Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie
põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord
nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole
neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil
hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.
Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel
metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud
sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete
liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased,
kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.
Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen,
mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki
malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene
selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.
Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit
kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate
suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja
uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis
üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.
Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad
peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma
tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui
mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida
suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad
väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.
Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.
Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike
ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või
kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma
inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.
Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel
eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem
inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on
olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel,
kuudel ja aastatel.
Mitmekesisuse olulisusest.
Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud
haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks
enamasti geneetiliselt mitmekesised.
Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on
nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema
võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu
geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei
paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased
geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib
nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered
viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis
kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja –
mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka
mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti
kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste
kolooniad hävivad.
Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide.
Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi
ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes.
Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje
peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt
looduse keerlevasse savisse.
Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil
tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme
neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad
antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.
Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie
ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised
liigid pannud kehvemasse seisu.
Sean Nee ettekanne:
Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta
eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt
ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid.
Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud
hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.
Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad.
Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa
pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on
rakust väiksem üksus.
Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime –
tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad
mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri
põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige
ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel
tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.
Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui
peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või
elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem
suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame
ja vajame.