Usukumused meditsiinipraktikas, millest nii patsiendid, kui ka arstid peaksid loobuma

Ei ole just suur ajalehelugeja :), pigem selline, kes talviti vanu ajalehti ahju pannes mõnd lugu vaatama jääb. Nüüd vihmahoo ajal vormistasin omale New York Times lugemisõiguse - esialgu 4 nädalaks (tasuta) ja edaspidi 1 eur nädalas. Mis iseenesest on väga odav võrreldes meie tasuliste lehtedega. New York Times pakub teatud arvu artikleid, mida saab lugeda tasuta igaüks, kuid selle limiidi ma ületasin, kui jälgisin NXIVM saagat.

Teaduse ja meditsiiniteemadel kirjutav ajakirjanik Gina Kolata artiklit võib lugeda täismahus siit.  Teemaks 10 meditsiinilist praktikat ja soovitust, mida arstid on aastaid jaganud, kuid mis uuringutega tänaseks ümber lükatud. Ja nendest uskumustest on nüüd vajalik vabaneda nii patsientidel, kui ka arstidel. 

Teadlased leidsid ligi 400 tavapärast meditsiinis kasutatavat praktikat ja teooriat, mille on tugevad uuringud ümber lükanud. Me võime arvata, et arsti juurde minnes saame nõuandeid, mis on teaduslike uuringutega tõendatud. On leitud , et rohkem kui 3000 uuringut, mis on ilmunud 2003-2017 teadusajakirjades Jama ja Lancet ning perioodil 2011-2017 ajakirjas New England Journal of Medicine, mille järel on välja antud nn „medical reversal“ (meditsiiniline pöördumine?) s.o. nö meditsiinile avaldus või korraldus, kui uued tugevad uuringud keeravad väljakujunenud praktika pea peale.   Uuringu üks kavandajaid Dr. Vinay Prasad Oregoni Ülikoolist (Oregon Health and Science University) märgib: „Väga arukad ja heas usus inimesed on neid asju praktiseerinud palju aastaid. Kuid nad eksisid.“ 

Ja siin need 10 väljavalitut on. Ma ei tea, kas Eestis on need kõik samavõrd levinud (meie ju rohkem grillirahavas J, mitte maapähkli sööja ja nukkudest ei olnud ma üldse kuulnudki). Kuid oluline on võibolla sellejuures see, et mõistaksime, patsiendil on vaja ise mõelda ja arutleda ning ka aastaid kasutatud meditsiinipraktika võib osutada valeks. Minu arvates on oluline, et arst oskab seda tunnistada ning suhtuda tähelepanelikult patsienti, kellele mingi raviskeem või antud soovitused ei sobi. 

• Maapähkli allergia võib tekkida hoolimata sellest, kas laps enne 3 eluaastat puutub maapähklitega kokku või mitte. 

Lastearstid on vanematele soovitanud enne 3 eluaaastat maapähkleid mitte anda. Uuringud näitavad, et isegi kui laps on saanud maapähkleid enne 1 eluaastat, ei suurenda see riski allergiale.   

• Kalaõli ei vähenda südamehaiguste riski.

Oomega-3 lisand ei andnud kaitset südamehaiguste vastu.  

• Ginkgo biloba ei kaitse mälukaotuse ja dementsuse vastu.

Suur riiklik uuring, mis avaldati juba aastal 2008 näitas, et lisandil ei ole vastavat mõju. Samas müüakse ginkot jätkuvalt 249 miljoni dollari eest aastas.  Paistab, et sõnum ei ole pärale jõudnud.

• Traumapunkti patsientidel akuutse valu puhul antav ühekordne suukaudne  opioidne valuvaigisti ei ole parem, kui aspiriin või ibuprofeen.

Opiodid on võimsad ravimid. Kuid uuringud näitavad, et ohutumad alternatiivid teevad traumapunkti patsientidega sama.  

• Testosterooni ravi ei aita vanemaealistel meestel mälu säilitada.

 Tugev kliiniline uuring näitas, et testosteroon ei ole suhkrutabletist parem.

• Maja hiirte, prussakate ja tolmulestade vabana hoidmine ei aita astmahoogude vastu.

  2017 aasta uuringud.

• Sammulugejad ja kaloriarvestajad ei aita kaalu langetada. 

Tegelikult on tõsi vastupidine.  Uuring.  

• Põlve meniski vigastus? Kõigepealt proovi füsioteraapiat, hiljem operatsiooni. 

460,000 inimesele tehakse igal aastal  USAs  põlve meniski rebenemisel operatsioon. Tegemist on valuliku traumaga ja patsiendid kardavad, et kui kohe ei opereerita, siis valu tugevneb. Uuringud  keskmise artriidi ja rebenenud meniskiga patsientide puhul näitavad, et 6 kuud teraapiat ühes grupis ja operatsioon teises grupis – mõlematel gruppidel toimus paranemine.

• Kui rasedal naisel tulevad veed enneaegselt ära, siis ei ole vaja sünnitust koheselt esile kutsuda.

Arstid on olnud mures infektsiooni pärast. Uuringud näitasid, et kui ämmaemandad rasedat hoolikalt jälgivad, ei ole infektsiooni risk suurem. Lapsed, kellel on lastud õigel ajal sündida on tervemad, kui need, kes sündisid kohe peale vete äratulekut esikutsutud sünnitusega. 

  

• Elutruu nuku teismelistele tüdrukutele silma alla sättimisega rasedust ära ei hoia.

Ei uskunud alguses, et keegi sellise asja on välja mõelnud ja inimestele 1000 GBP  hinnaga nukke müüb. Aga lugedes rohkem, siis on see üle maailma tuntud – Eestis pole ma kuulnud. Loodetavasti :) Võibolla. 

Ühesõnaga nukud nutavad ja neil on vaja mähkmeid vahetada jms. Idee oli selles, et teismelisi tüdrukuid varase raseduse üle mõtlema panna ja näidata, kui palju tööd lapsega on.  Kuid uuring näitas, et nukuvärk hoopis suurendas rasestumist võrreldes nendega, kellel nukku ei olnud.

Geneen Roth taevalikest kehadest.

Blogis on varasemalt palju olnud Geneen Roth artiklite tõlkeid ja nüüd on tema värskeim raamat  (ilmus juba 2018 suvel) mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Amazon.uk lehelt leiab paberraamatu hinnaga alates 4 eur (kasutatud).

Allolev lõik on pärit Eileen Fisheri Women Together lehelt:

Geneen Roth uuest raamatust This Messy MagnificentLife:  

Alles peale aastaid tagasi juhtunud autoõnnetust , milles ma murdsin oma selja, teadvustasin,  et ma ei olnud varem aru saanud, et mul oli selg. See tähendab mitte eriti. Loomulikult ma teadsin seda sõna - selg. 

Ma teadsin, et minu selg asub eesosa taga. Teadsin bioloogiaõpiku piltide järgi, milline on selgroog. Paar korda nädalas Pilatest tehes, teadsin, et vahel teeb seal miski haiget.  Kuid kauaaegse jooksja, tantsija ja mägironijana olin oma keha alati kohelnud, kui masinat, mida ma võin selle piirideni lükata nagu tükikest savi, mida oma kujutluse järgi voolida. Ma arvasin, et minu keha on liikmete ja organite komplekt, mis on kokku pandud isikuks, kelle ma arvasin end olevat. See on midagi taolist, et sa oled elanud kolmekorruselise maja pööningul 64 aastat

Oma raamatus „M Train“ küsib autor Patti Smith: “Kuidas on võimalik, et me ei mõista enne oma armastust kellegi vastu, kui ta on läinud?“ Samamoodi võib küsida selja kohta, mis meid toetab, jalgade kohta, mis meid kannavad, käte kohta, mis tõstavad lapsi sülle ja üleüldse kehade kohta.  Minu puhul oli selleks selja murdmine, kui ma sain aru, et on suur õnn selgroogu omada. 

Minu ärkamiseks oli vaja kriisi ... et saada aru erinevusest omada keha ja selles elamise vahel. 

Enne selgroo murdu (ja sellele järgnenud tugevat valu) olin ma ühtaegu haaratud ja tüdinenud sellest, kui kuulsin teisi inimesi rääkivat „kehas elamisest“. Ma pidasin seda ebaoluliseks ja igavaks. See tundus mõttetuna, kuna kõik, mida ma tahtsin teha – liikuda, töötada, puudutada, süüa, magada, rääkida – oli võimalik ja sai tehtud ilma, et ma nö oleks pidanud pööningult alumistele korrustele laskuma. Nagu minu puhul tavaliselt, oli vaja kriisi, et mind äratada; sedakorda siis taipamaks keha omamise ja selles elamise erinevust.  

Seljaga juhtunud õnnetus tegi selgeks, et ma olen oma keha kohelnud alateadliku rahulolematusega. „Kas tõesti?“

Ma mõtlesin... „Mul tuleb pooleli jätte see, mida ma hetkel teen ja treenida raskustega kolm korda nädalas, et hoida oma luud tugevad? Kui ma kirjutan, siis on mul vaja tõusta püsti iga 20 minuti järel, kuna istumine on sama, mis suitsetamine? Ja mul on vaja praktiseerida Kegeli harjutusi, et ma ei lõpetaks mähkmete kandmisega?“

Ma ei lõpetanud siinkohal. On veel samuti iga päev vaja kasutada hambaniiti, puhastada vett, teha naha sügavpuhastust, valmistada toitu ning järgmisel hommikul alustada seda kõike otsast peale.  See on täiskohaga töö, lisame veel tunde sellekohast lugemist ja siis tellida selliseid päikesekaitsevahendeid, mis ei tekita sulle vähki, juuksehooldusvahendeid, mis ei jäta sinu juukseid selliseks, nagu sa oleksid näpu elektrikontakti pistnud ning varba separaatoreid, et vältida eespöia muutusi (hallux valgus). 

Ma olin oma potilille vastu lahkem, kui oma keha vastu. 

Mil iganes ma oma retriitidel keha teema üles tõstatan, ei ole reaktsioon eriti entusiastlik. „Ah jumala pärast,“ ütlesid minu õpilased, „nüüd pean ma olema tähelepanelik OMA KEHA vastu? Mul on vaja lapsed koolist ära tuua, mul on äri juhtida, dokumendid kirjutada. Kas te ei saa mulle lihtsalt öelda mida, kuna ja kui palju süüa? (et ma saaksin seda paar nädalat teha ja siis hakata protestima selle mida, kuna ja kui palju süüa ütlemise vastu). Keegi pole mulle kunagi öelnud, et oma kehas elamine on osa sellest. Mul ei ole aega midagi uut õppida.“ Ja mina vastan: „Jah, ma saan aru,“ ning tsiteerin sageli peale seda James Joyce sõnu: „Mister Duffy elas oma kehast  lühikese jalutuskäigu kaugusel.“  Nüüd järgnevad peanoogutused ja keegi ütleb vaikselt, et ema sundis teda dieeti pidama 10 eluaastal ... ning me oleme taas pööningul jälgimas lapsepõlve kordusfilme.   

Filmis The Story of Stuff räägib jutustaja, et ei ole sellist asja nagu „ära“, kui me midagi ära viskame. Kõik on seoses: kilekott sinu käes, särk, mille sa just ostsid, ookeanide saastatus.

Kordasin endale esimestel kuudel peale selgroomurdu „Ei ole olemas eemal,“ sest kuigi ma ei arva, et olen enda selgroomurrus süüdi, oskan siiski näha, et olen kohelnud aastaid oma keha prügikastina, kuhu võib ilma tagajärgedeta visata igasuguse toidu, mida minu meel on ihaldanud, nagu ei oleks keha puhas füüsilisus  ja immateriaalne meel omavahel seotud. 

Ma olen oma potilille vastu olnud kenam, kui oma keha vastu.

Ma olen oma mobiiltelefoni kohelnud suurema austusega, kui oma keha. 

Ja siiski.

Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavene praegu. 

Elamine pigem oma kehades, kui neist eemal, võimaldab meil olla tähelepanelik oma igapäevaelus. See on tõsi, et kehad ei ole mõeldud elama igavesti, hoolimata Walt Disney soovidest, kes oma keha külmutada lasi ja ootab ülesäratamist, kui me avastame surematuse saladuse.  Isegi, kui me kohtleme 90 aastat oma kehasid imeliselt, nad kuluvad ja surevad. Või saavad nad löögi sõidukilt, hulkuva kuuli või  vihase viiruse ja surevad noorelt.  Samuti on võimalus, nagu järjest kasvav turistide arv näitab, et tehes selfit Machu Piccu tipus, kukume kuristikku. 

Ja siin see on: S sõna. “Elu on nagu astumine paati, mis sõuab merele ja seal upub.“  kirjutab Zen õpetaja Shunryu Suzuki.

On võimatu rääkida kehadest ilma, et räägiksime surmast, kas me teeme kõvasti tööd või jätame pööningu all asuvad korrused kasutamata – mõlemal juhul kehad surevad.  Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavesti praegu. 

***

Peale sureva inimese kõrval istumise, on parimaks viisiks olla igapäevaselt kontaktis sellega, mis kunagi ei sure, praeguses hetkes ärkvel olemine.  Kasutada oma meeli, et märgata. Kuna keha tajud on momentaalsed, märka neid läbi lõikamas meele hüplemist minevikust tulevikku, lobisedes üksikasjadest, lootustest ja ihadest. Igapäevaelu horisontaalsel tasandil kõik need digiseadmed, Kegel harjutused ja varba separaatorid hoiavad selle nö elu liikuvana, kuid see ei ole elu ise, vaid lihtsalt liikuvad pilved taevas. 

Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled.

Assisi  Franciscus ütles, “See, mida me otsime on see, mis otsib.“   Kui me pöörame tähelepanu ainult igavesti muutuvale mõtete paraadile, siis meil jääb märkamata see, mis otsib. Kuid kui me aktiivselt märkame ja asustame keha, mis meil juba on, siis me hakkame märkama seda, mida Eckhart Tolle nimetab sisemiseks kehaks.  Lõõmav ergas elujõud, mis laseb muutuda ülejäänul nähtavaks.  See osa meist, mis kunagi sekundikski pole lahkunud, viskab lõpuks selle keha minema nagu vana kinga.

Minu nõuanne. Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on olemas see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled. Lihtsalt  nii palju.   Sa ei veere lihtsalt oma lauani, sa ei hõlju magamistoast kööki. Sinu jalg puudutab põrandat samm-sammu haaval, sa möödud asjadest, sa kuuled helisid, üminaid, kolinaid. Kas sa näed seda, mida otsid? Kuula, mida sa kuulad? Oled sa siin? Või sa tuulad ringi oma meel pööningul?

Hingetõmme, kui sa seda ärksana teed, võtab terve igaviku, et täita sinu kopsud ja neist lahkuda. Teadlikkust elujõust, mis ennast selle hapra keha kaudu väljendab, ei saa tagant sundida, kuid sa saad olla teadlik tuule häälest, sarve pasundavast helist, arvuti kliki klõpsust. Kuna surematus ei ole valikute hulgas (ma räägin sinuga, Walt), siis kui sa uputad end üleni sellesse, mida näed ja tunned oma kehas, siis aeg kaob, kuna ta ei ole oluline.  Sa ei saa seda tagant sundida, kuid saad avaneda sellele, mis on oluline: igavikule endale – 4,6 miljardit aastat tähetolmu. Ja meil on see, kuna me ise olemegi see.  

Räägime kollageenist - kui head asja saab liiga palju.

Kõigi nende kursuste jooksul, mida ma kilode viisi olen läbinud, olen muutunud järjest skeptilisemaks heade asjade suhtes ja rahulikumaks halbade asjade suhtes :). Ja eks enamik lektoreid ülikoolides olid samuti parajad skeptikud iga hea asja osas, mida müüdi ja mis terveks pidi tegema. 

Jätkuvalt leian McGilli Ülikooli OSS lehelt lahedaid artikleid, kus lahatakse üsna palju toitumist ja kõikvõimalikke lubadusi, mida lisandimüüjad välja käivad.

Kollageen jõudis minuni juba tükk aega tagasi - kõigepealt helistas üks sõbranna ja küsis kollageeni kohta. Ma vastasin, mida oskasin, et taimetoitlane leiab oma kollageeni, nagu ka kõik teised valgud  taimedest ja süldi söömisel alla neelatav seakollageen ei saa jooksujalu minna ja asetuda inimkollageeni kohale.

 2 nädala pärast helistas järgmine küsija ja veidi aja pärast kolmas. Ma ei tea, kus on see kollageeni küsimus üles tõstetud aga tõenäoliselt müüb keegi kuskil kollageeni lisandeid ja on teinud sellest olulise küsimuse, mis infost vaevatud pead segi püüab ajada.  

Ja kes suudab kaua vastu panna kiusatusele saada jälle rohkem head asja :). Kuid tulebki välja, et probleem ei ole ehitusmaterjalis, vaid protsessis. Me võime kuhjata majaehituse kive tonnide kaupa, kuid kui ehitajad ei tööta ja ehitusprotsess seisab, siis olgu kive palju tahes - nendest ei ole kasu. Pigem muutub majaehituse plats suureks materjali prügimäeks.

Tõlkisin OSS lehelt Emily Shore, B.A  lühikese aga ülevaatliku artikli kollageeni lisandist. E.Shore kirjutab:

Olin väheke üllatunud, kui mõni aeg tagasi minu sõber mulle märkis, et võiksin hakata oma hommikusmuutisse kollageeni lisama. Minu antenn keris ennnast otsekohe püstiasendisse. See kõlas pettuse moodi. Otsustasin teha veidi uurimistööd ja teada saada, millist kasu arvavad inimesed saavat, kui nad lisavad kollageeni toidule.   

Kuigi kollageeni lisamine toidule ja joogile naha "uuendamiseks" oleks üsna tähelepanuväärne idee, ei ole see väide midagi muud kui kaval turundusnipp. Kollageen on oluline luudes, sidekoes, kõhredes ja nahas leiduv struktuurne valk, mida peetakse dünaamiliseks valguks, mis tähendab, et seda toodetakse ja lagundatakse vahetpidamata. Kuid nagu iga valgu puhul, läbib toormaterjal aminohapeteks lagundamise protsessi, millest rakud, nimega fibroplastid sõlmivad pikad valguahelad.  Vajalikud aminohapped tulevad toidust, põhiliselt valkudest. Seedimise käigus need valgud lagundatakse aminohapeteks, mida alles siis saab kasutada meie kehaomaste valkude ehituseks.  

Vananedes kollageeni tootmine aeglustub ja kollageeni kaotus muutub märgatavamaks just naha pinnal tekkivate kortsude tõttu. Siin tekibki nüüd  kiusatus haarata kollageeni lisandi järele.   Kui kortsud on kollageeni kadumisest, miks siis mitte asendada see lisandiga? Suurepärane idee müügimehele, kuid üsna vilets teadusele. Miks siis?

Esiteks, kui toimub vananemine, siis kollageeni vähenemist ei põhjusta toidus olevate aminohapete vähesus. Me sööme küllaldaselt valku, et oma keha vajalike aminohapetega varustada. See mis toimub, on kollegeeni ülesehitavate keemiliste reaktsioonide aeglustumine. 

Teiseks, idee, et kollageeni lisamine dieedile aitab tasa teha kollageeni kaotust nahas on ebaõige. Nagu iga teine valk, lagundatakse kollageen seedeprotsessis kas üksikuteks aminohapeteks või lühikese ahelaga aminohapete ühenditeks nn peptiidideks. Ja need kõik lähevad aminohapete kogumisse (amino acid pool), mida keha vajab, et sünteesida vajalikke valke.   Seega ei ole absoluutselt oluline, kas need aminohapped on pärit kollageenist või sojast. Kui kohvitassile lisatakse ütleme 200 mg kollageeni, siis naha kogu kollageeni sisalduse seisukohalt on see kogus absoluutselt ebaoluline.   Närides kanatiiba või seakonti, saab palju enam, kuigi sisemine hääl ütleb mulle, et need kes lisavad kollageeni oma trennijärgsele smuutile, ei haara sealiha järele.   

Ainus asi, mida veel saab öelda, et on mõningaid tõendeid, et kollageeni söömine tõstab kehas kollageeni tootmist. Seda seetõttu, et keha lollitatakse – koos toiduga tulev kollageenilisand, mis on lagundatud peptiidideks ja voolab vereringes, paneb keha uskuma, et lagunenud on keha enda kollageen ja seetõttu keha annab signaali uue kollageeni tootmiseks.  Ja see on ka ainus põhjus, mis kollageeni lisandi turundust üleval hoiab. Kahjuks on nii, et meil tuleks aru saada statistilise olulisuse ja praktilise tähtsuse erinevusest (minu kolleeg Ada McVean on täpsustanud statistilist ja kliinilist tähtsust BioSil puudutavas artiklis). Antud juhul – jah, keha toodab rohkem kollageeni. Kuid uurides, kas tekib mingisugune praktiline erinevus – st kortsude kadumine ja naha värskenemine – siis ei , vahet pole. Praktiline tähendus on null.

Kuid on mõningane statistiline ja praktiline tähtsus reumatoidartriidi e. autoimmuunhaiguse puhul, kus immuunsüsteem vaatab kõhre, kui võõrainet ja seega ründab, põhjustades põletikku, turset ja valu. Mõned väikesed uuringud on näidanud, et mõne kuu jooksul suukaudselt manustatud kana kollageeni spetsiifiline vorm võib põhjustada sümptomite paranemist. Pakutakse selgituseks, et see „õpetab” immuunsüsteemi taluma kollageeni, takistades sellega rünnakut. Loomulikult on  toidulisanditootjad need uuringud kokku otsinud ja kasutusele võtnud mitmesuguseid kollageenilisandeid, mis on väidetavalt efektiivsed artriidi, samuti vananemisega seotud kollageeni kaoga seotud valude vähenemisel. Kuigi tõendid on enamasti täiesti mõttetud, ei ole selliste toidulisandite andmisel mingit kahju, kui tegemist on liigeste valu ja põletikuga.

Ma saan küll aru sellest, mis ahvatleb sirutama käe kollageenilisandite järele, kuid kui ma päeva lõpus ei näe ei enda ega oma sõbra nahal tulenevat mingit muutust, eelistan siiski seda raha hoida oma rahakotis.

Keha lollitamine on üsna moes - nii üritatakse kaalust alla saada süües valgurohket toitu, sest keha kulutab väga palju energiat valkude lagundamsieks ja sellest glükoosi tootmiseks. Kaalust võibolla kaobki veidi, kuid koormus, mille me kehale paneme hakkab ennast kindlasti mingi hetk kuskil mujal tunda andma.

Ja kui keha ka laseb end lollitada kollageenilisandist ja toodab mingi aeg valku juurde - siis see on lühiajaline protsess, mis kaua ei kesta. Sestap ka sellealased uuringud on lühiajalised. 

Kollageeni valk ise nagu kõik valgud on suured ja keerulised ja krussis aminohapete ahelad.

Pildil COL4A1 (Collagen alpha-1(IV) chain (COL4A1). Kollageeni on vähemalt 16 eri liiki, kuid enamiku kehas olevast kollageenist on kolme liiki.

Valke sisaldavad kõik toiduained (iga raku põhikoostisosaks on valk, on sel siis taimne või loomne päritolu). Kuid toitu süües tuleb kehal kõik need sadadest aminohapetest koosnevad valgud lagundada, kuna meie soolestik suuri ja mahukaid ühendeid läbi ei lase. Sestap teevad ensüümid oma töö ja kõigepealt laguneb valk peptiidideks (Mõistet "peptiid" kasutatakse enamasti lühikeste, 2–10 aminohappest koosnevate ahelate kohta. Pikemaid peptiide nimetatakse polüpeptiidideks).

Kuna ka suuremad peptiidid on keha jaoks üsna hiiglaslikud, aitavad erinevad ensüümid ka need väiksemaks teha ja soole seinast saavad läbi päris pisikesed: üksikud või paarist aminohappest koosnevad ühendid.

Aminohapped on siis ise sellised:

Aminohapped lähevad esialgu basseini J ehk aminohapete kogumisse

Siit tuleb mängu jälle see HEA, mis võib muutuda halvaks, kui teda on liiga palju.

Aminohapete kogumist lähevad aminohapped välja mitmesse eri suunda:

Hoolimata sellest, kui palju sa päevas oma kehasse üritad kollageeni vm valku toppida – on kohad juba ette välja müüdud J. Kui tuleb enam, siis tagasi küll reeglina ei saadeta J aga rasva juurde saab küll. Rasv omakorda sidekoele hästi ei mõju ja kuigi lükkab naha laiemaks seega ka kortsuvabamaks – ei ole see päris tervislik kortsude silumise viis.

Kollageeni on kehas väga palju – arvestades meie sidekoe hulka ning sestap on keha kollageeni põhiaminohappeid (glütsiin 33%, proliin/hüdroksüproliin  30%) ise tootmas st miski pole jäetud juhuse hooleksJ.

Glütsiin (lühend Gly või G, valem NH2CH2COOH) on üks kahekümnest α-aminohappest. Glütsiin kuulub asendatavate aminohapete hulka, kuna inimesed suudavad seda toota seriinist, mida omakorda toodetakse glükolüüsi vaheproduktist 3-fosfoglütseraadist. Seda aminohapet on igas toidus – mida kontsentreeritum toit on, seda rohkem teda on st loomses toidus liiga palju J, taimses valgulises toidus piisavalt. Puuviljades ja aedviljades vastavalt valgu sisaldusele. Õunas näiteks 20mg.  

Seriin, millest glütsiin toodetakse on omakorda samuti inimkehas endas toodetav aminohape st  ei ole asendamatu aminohape.

Nutriondata näitab taimse toidu kõige suuremaid glütsiini sisaldusi:

Vesikress, toores Glycine: 2037mg 

Spinat, külmutatud, hakitud või lehed, töötlemata Glycine: 1524mg

Seemned, seesami jahu, madala rasvasisaldusega Glycine: 2062mg 

Seemned, päevalille seemne jahu, vähendatud rasvasusega Glycine: 1892mg

Proliin on asendatav aminohape, seda toodetakse aminohappest glutamiinhape, mis samuti on kehas ise toodetav ehk ei ole asendamatu aminohape.

Kogu kollageeni valgu aminohappeline koostis imetaja nahas:

Aminohape	Abundance in mammal skin (residues/1000)
Glycine	329
Proline	126
Alanine	109
Hydroxyproline	95
Glutamic acid	74
Arginine	49
Aspartic acid	47
Serine	36
Lysine	29
Leucine	24
Valine	22
Threonine	19
Phenylalanine	13
Isoleucine	11
Hydroxylysine	6
Methionine	6
Histidine	5
Tyrosine	3
Cysteine	1
Tryptophan	0

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui sinu söödav toit annab vajaliku kaloraazi, siis on võimatu jääda  ka täistaimetoidul valgupuudusesse. Kui sa ei ole valgupuuduses, siis on sul piisavalt aminohappeid. Kui sul on piisavalt aminohappeid, siis on sul piisavalt kollageeni :). 

Kui sa ei liiguta ennast piisavalt, ei maga piisvalt, ei hoia ennast piisavalt - siis hoolimata kollageeni hulgast väheneb keha reaktsioonide kiirus ja efektiivsus, ning ilmnevad vananemise ja kulumise märgid. Lisandid saavad anda vaid veidi piitsa väsinud hobusele.

Samas saab kortsudele läheneda mitmeti :)