Vesi ja toksiinid.

Toksiinid on kõik toiduained, kõik kemikaalid - toksiliseks muutub iga asi teatud kindlas koguses. 

Looduses on toksiin igaühe jaoks erinev substants. See, mida taim toodab toksiinina, võib meie jaoks olla toitaine. Toitaine võib muutuda toksiliseks, kui me tarbime seda liiga palju. Sestap ei ole pestitsiid ise toksiin - selle kogus on. Vitamiin on meile kasulik sinnamaani, kui megadoos muudab selle kahjulikuks. Meie mikrobioomis elavad rahulikult bakterid, mida oleme pidanud reeglina halvaks. Kuid teiste bakterikoosluste vahel ei tee nad meie kehas midagi halba, hoivad pigem tasakaalu ja aitavad meid. 

Sestap tuleb olla tähelepanelik nende müügiartiklite osas, mis lubavad väljutada toksiine (puhastada keha; detoks) - kui need tõesti midagi väljutavad, siis väljutatakse nii kasulikud, kui ka kahjulikud ained.  Kasulik ja kahjulik aine kehas on üks ja seesama. Oleneb kogusest. Ja nii võib keha puhastamisega, keha üldse kaduma minna :). Kuigi inimkehas peitub kogu mendelejevi tabel, ei tähenda see muidugi seda, et me võime suust sisse ajada absoluutselt kõike, mis teele ette satub. 

Alustaks veest. 

Vesi võib olla meile toksiline - seega on vesi toksiin? Eks ka veest püütakse hirmukolli teha - pakkudes müügiks puhastatud vett, aluselist vett, vitaminiseeritud vett, mineraliseeritud vett, energetiseeritud vett jpm. Kuna vesi on suhtelsielt odav ja kättesaadav aga vaba ettevõtlus tahab arendamist, siis on vesi muutunud järjest suuremaks müügiobjektiks. Ja aplaus kõigile neile veemüüjatele, kes on osanud tavalist vett mõne hea terviseväite või lisandiga müüa. Alates 1977 aastast on pudelivee müük kogu aeg kasvanud. Müüakse palju looduslikku allikavett (milles omakorda suur osa ei ole ei looduslik ega pärine allikast). 

Dehüdratsioon (vedelikupuudus/veetustumine) pidurdab inimese võimekust. Ajakirjas Frontiers in Physiology avaldatud 2018 uuringu kohaselt  võib see sportlastel põhjustada väsimust ja vastupidavuse langust. Isegi vähene dehüdratsioon võib mõjutada inimese keskendumsivõimet 

Vesi on odav ja tervislik. Ja H2O joomine on enamiku inimeste jaoks kõige efektiivsem viis hoida oma keha hüdreerituna. Rahvuslik meditsiiniakadeemia (NAM - National Academy of Medicine) soovitab, et täiskasvanud naised ja mehed peaksid jooma vähemalt 2,6 ja 3,6 llitrit vett päevas. Kuid kulistades suurtes kogustes vett hommikuti, lõuna ja õhtu ajal ei ole kõige parem viis keha niisutamiseks. 

Appalachi Riikliku Ülikooli rahavtervise professor ja  Human Performance Lab juhataja David Nieman märgib: “Kui te joote vett ja seejärel 2 tunni jooksul tuleb välja palju uriini ning see on värvitu ja selge, siis see näitab, et vesi ei seisa hästi sees.“ Niemani sõnul on puhtal veel, kui kaasas ei ole toitu ja toitaineid,  omadus voolata otse  läbi inimkeha seedesüsteemi, : „Selline joomine ei ole midagi väärt.“ 

Cleveland Kliinik märgib, et selge uriin on ülehüdratsiooni ehk liigse vee märgiks organismis.  Ja viimased uuringud kinnitavad samuti Niemani väidet, et liigse vee alla kulistamine ei ole parim viis keha hüdreerituna hoidmiseks.   

Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition avaldatud uuringus võrdlesid teadlased rohkem kui tosina joogi lühiajalist hüdratsiooniefekti - kõike alates tavalisest veest ja spordijookidest kuni piima, tee ja õlleni ning lõpetades spetsiaalse koostisega rehüdratsioonilahusega.  Uuringus osalejate urriniproove analüüsides leiti, et mõned joogid sh piim, tee ja apelsinimahl – aga mitte spordijoogid – olid rohkem niisutavad, kui paljas vesi. Õlu oli veidi vähem niisutav, kui vesi, kuid veidi parem kohvist.   

Loomulikult ei soovita siinkohal keegi, et tuleks hakata vee asemel piima või õlut jooma. Vesi on jätkuvalt niisutaja. Seda on ka spordijoogid, õlu ja teatud määral ka kohvi.  2015 aasta uuringu läbi viinud teadlased kirjutavad oma järeldustes, et on mitmeid „joogi elemente“, mis mõjutavad seda, kui palju H2O kehasse jääb.  Siia kuuluvad jookide toitainete sisaldus ja ka diureetiliste agentide olemasolu, mis tõstis keha poolt toodetava uriini kogust. Koos aminohapetega, rasvade ja mineraalainetega vee joomine tundus aitavat kehal vett endas hoida ja seetõttu andis parema hüdratsioonitaseme, mis on väga oluline sportimisel ja tugeva higistamise korral. 

Nieman märgib veel, et: “Inimesed, kes toidukordade vahepeal joovad pudelite kaupa vett, urineerivad selle tõenäoliselt kõik välja.“ Poolikut tõde kannab endas ka populaarne arvamus, et suur veejoomine peseb kehast välja toksiinid või soovimatud ained. „Kuna uriin transpordib keemilisi kõrvalsaadusi ja jääkaineid kehast välja, siis tühja mao puhul vee joomine ei paranda puhastusprotsessi.“  

Mõnedel harvadel juhtumitel võib liigse vee joomine olla kahjulik. Nieman, kes on suure osa oma karjäärist uurinud treeninguga seotud hüdratsiooni ütleb: „Sportlastel või inimestel, kes teevad tundide kaupa trenni – kui nad joovad ainult vett, siis nende kehast läheb uriiniga välja niivõrd palju naatriumi, et see viib korrast ära keha naatriumi tasakaalu,“  Arstid nimetavad seda tasakaalutust „hüponatreemiaks“ ja mõnedel juhtudel võib see olla surmav.  

Sellisel juhul, kui tehaks tugevat trenni, on joogid, mis sisaldavad toitaineid ja naatriumi, ohutumad, kui paljas vesi. 

Kuna hüponatreemia ja liigse vee tarimine ei ole mittesportlastele eriti suureks probleemiks, siis on paremaid viise hoida oma keha ja aju hüdreerituna. Nieman märgib, et juues vett või muud jooki lonkshaaval, aitab ära hoida neerude ülekoormatust ja keha suudab paremini vett endas hoida. 

Juues vett enne sööki või toidukorra ajal on teine hea võimalus keha hüdreerituna hoida. „Juues vett koos aminohapete või rasvadega või vitamiinide ja mineraalidega, aitab kehal vastu võtta rohkem vett, sestap uuringus annavad häid tulemusi sellised joogida nagu piim ja mahlad.“ Niemani enda läbi viidud uuringutes on ta leidnud, et peale treeningut taastumiseks on banaani söömine parem, kui spordijoogi joomine. Ta märgib ka, et pea ükskõik millise puuvilja söömine koos veega aitab kaasa keha võimele võtta vastu vett ja jääda hüdreerituks (ja see käib ka sportlaste kohta). 

Kokkuvõtteks on meelespidamiseks fakt, et inimesed ei peaks jooma vähem vett ega peaks vett välja vahetama teiste jookide vastu. Kuid neile, kes loodavad saavutada optimaalse hüdreerituse, on soovitav aeglane ja ühtlane lähenemine veetarbimisele ning koos   veega vähese toidu tarbimine on efektiivsem keha niisutamine, kui klaaside kaupa vee sisse kulistamine toidukordade vahepeal.     Nieman märgib: „Vesi on sulle hea aga sa võid sellesse ka uppuda.“  

Suhteline risk vs absoluutne risk. Kuidas teha vahet?

Prof. Marion Nestle märgib, et inimesed on segaduses erinevast terviseinfost, mis iga päev meedia kaudu meieni jõuab. Ja võib alati kosta hääli, et inimesed ei saa mõista toitumisteadust (ja ka muud teadust), kui nad ei ole õppinud konkreetse kõrgkooli seinte vahel! Ja neil oleks parem usaldada kedagi, kellel on vastav eriharidus, mitte mõelda oma peaga?  Tundub täiesti hea soovitus. Ja nii ma valiksingi, mitte ise mõelda ega uurida, vaid kuulata professoreid, doktoreid, dotsente, PhD jms kraadidega spetsialiste. Mis edasi tuleb? 

Kui nad vaid oleksid ühel arvamusel :). Mis siis, kui üks „ekspert“ ütleb, et taimedel baseeruv toitumine on parim ja teine lükkab selle ümber ja kolmas ütleb, et süsivesikuvaene toitumine on tervislikuim. Kui soovitatakse süüa hommikust ja siis loobuda sellest. Kui soovitatakse mitte süüa õhtul peale kella ...? Ja kui need eksperdid kõik esitavad kaalukaid argumente nende üksteisele vastukäivate soovituste kohta. Kui viidatakse pidevalt teaduslikele uuringutele. Trumbatakse üksteist üle protsentide ja numbritega ja edulugudega.

Mida teha siis? Visata kulli ja kirja? Istuda masenduses ja lootusetuses maha või haarata initsiatiiv ja hakata uurima, kasutades kriitilist mõtlemist. Teaduslikud uuringud on laiemale lugejaskonnale üsna kättesaadavad ja ka selgitused, kuidas neid lugeda, mida vaadata, millele tähelepanu pöörata.  

Kui maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli juht professor Mati Roasto ja ka Tallinna tehnikaülikooli toidu- ja geenitehnoloogia programmijuht Vello Tõugu märgivad oma artiklis, et meie toiduohutus on ok ja kui Riigikontrolli auditi „Riigi tegevus toidu ohutuse tagamisel“ juht Airi Andresson üritab seda ümber lükata. Tundub nagu varasema riigikontrolli toiduohutuse artikli puhul, et  neil puudub vastava ala ekspert, kes teaks toksikoloogiat ja tunneks taimekaitsevahendeid ning nende mõju... Riigikontrolli asi oleks mõlemad maaülikooli mehed ekspertidena oma auditisse kaasata ja sel juhul oleks inimestele esitatud info adekvaatsem ja tõepärasem. 

Aga alustada võib lihtsalt pealkirjadest, mis hirmutavad või siis tunnustavad teatud toitumis- või käitumisviise.

On kaks peamist viisi, kuidas näidata kahe sündmuse vahelist riski: suhteline risk ja absoluutne risk. 

Suhteline risk on suhtarv, mis saadakse ühe riski võrdlemisel teisega ehk kui sa vaatad ühe sündmuse toimumise tõenäosust ja jagad selle teise sündmuse toimumise tõenäosusega.

Absoluutne risk on erinevus kahe riski vahel. Suhtelise riski puhul toimub jagamine, absoluutse riski puhul lahutamine. Näiteks:

Üks riskidest, mis sageli meedia pealkirjades kajastub on hommikusöögi ärajätmisega seonduv risk. Hiljutine uuring leidis, et   inimestel, kes ei söö hommikusööki on kaks korda rohkem südamehaigusi, kui neil, kes söövad iga päev hommikusööki. 

Asi on selles, et üleüldiselt on südamehaigustesse suremuse arv madal. Paljudel meist on soodumus südamehaigustele, kuid kui vaadata kogu elanikkonda – sh inimesi vanuses 20 ja üle selle – siis südamehaiguste surmade arv on üsna madal.

Ülalmainitud uuringus oli hommikueinet söövate inimeste südamehaiguste surmade tase 0,64%. Hommikueinet mittesöövate inimeste surmade tase oli 0,73%.

Milline on  sel juhul suhteline ja milline absoluutne risk?

SUHTELINE RISK = ühe riski suhe teise = 0.73/0.64 = 1.14 = 14% riski suurenemine

ABSOLUUTNE RISK = ühest riskist on lahutatud teine risk = 0.73–0.64 = 0.09 =0.09% riski suurenemine

Seega me saame selle uuringu puhul öelda, et hommikul mittesöövate inimeste surmade suhteline risk suurenes 14%, või siis absoluutne risk suurenes 0,09%. 

Me saame vastavat uuringut esitleda ka nii: hommikueinet söövate inimeste osas - 6 inimest tuhandest surevad igal aastal südamehaigustesse, samas kui nendest, kes hommikuti ei söö, sureb 7 inimest tuhandest. Ja niiviisi vaadatuna ei ole see üldsegi nii hirmutav, kui meediavoo pealkirjade järgi tundub.

Valisin mõned suhtelise riski näiteid meediapealkirjadest, mis meile paratamatult silma jäävad, isegi kui me artiklit ennast ei loe. Kui kõrvutada aga seda numbrit absoluutse riski näitajaga, on tulemus üsna hale. Ja näitab samas ka kui palju saab ajakirjanik hirmu külvata ja kui palju me seda võime ise endale üles korjata ja tõe pähe uskuma jääda. Enamik neist on pärit välismeediast, kuid päris paljud on läbi käinud ka eesti meedivoost.

SUHTELINE RISK VÄHENES: 21% ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: ~1%

Artikli pealkiri: Madala rasvasisaldusega dieet, milles on vähemalt üks puuvili päevas, vähendab rinnavähi riski viiendiku võrra. 

Suhteline risk väheneb siin  21%, kuid absoluutne risk alla 1%.  1% aga pealkirjas eriline välja ei näe :)

Drinking very hot tea almost doubles risk of cancer, new study says

SUHTELINE RISK KASVAS   70% ABSOLUUTNE RISK KASVAS  0.3%

Artikli pealkiri: Uus uuring ütleb: juues väga kuuma teed, kasvab vähirisk pea kaks korda.

SUHTELINE RISK KASVAS: 41% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: <0 .1="" font="">

Artikli pealkiri: Uuring ütleb: Levinud umbrohumürk glüfosaat põhjustab vähiriski kasvu 41%

SUHTELINE RISK KASVAS: 250% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: 0.04%

Artikli pealkiri: Lastel, kelle emad raseduse ajal on üekaalus, on KOLM KORDA suurem risk 2 tüübi diabeedi  arenguks.

SUHTELINE RISK VÄHENES: 77%  ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: 0.15%

Artikli pealkiri: Ennast füüsilises vormis hoides väheneb vähirisk rohkem kui 75%

SUHTELINE RISK VÄHENES: 41%  ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: ~1%

Artikli pealkiri: Taimne dieet vähendab südamepuudulikkuse riski üle 40%

SUHTELINE RISK KASVAS: 200%  ABSOLUUTNE RISK KASVAS: 0.6%

Artikli pealkiri: Uuring leidis: õunakujulise kehaga naistel on kolm korda suurem tõenäosus saada insult, kui pirnikujulise kehaga naistel.

SUHTELINE RISK KASVAS: 2590%  ABSOLUUTNE RISK KASVAS: ~25%

Artikli pealkiri: Kohtinguäppide kasutajad kannatavd rohkem söömishäirete all.

SUHTELINE RISK KASVAS: 169%  ABSOLUUTNE RISK KASVAS: <0 .3="" font="">

Artikli pealkiri: Madal kolesteroolitase TÕSTAB insuldiriski, LDL alla 50 suurendab fataalseid soonte  rebendeid 170%

SUHTELINE RISK KASVAS: 57% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: <0 .1="" font="">

Artikli pealkiri: uuring leiab: ülekaalulistele emadele sündinud lastel on 57% suurem tõenäosus haigestuda vähki.

SUHTELINE RISK KASVAS: 70% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: ~3%

Artikli pealkiri: uus uuring näitab: lastel, kes on sündinud nafta- ja gaasitornide lähedal, on 70% suurem tõenäosus saada kaasasündinud südamerike.

SUHTELINE RISK KASVAS: 112% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: ~7%

Artikli pealkiri: Uuring hoiatab: inimestel, kes söövad iga päev vürtsikat toitu, on suurem risk dementsusele.

SUHTELINE RISK VÄHENES: 23% ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: ~1.5%

Artikli pealkiri: Harvardi teadlased ütlevad: vegan dieeti söövatel inimestel väheneb diabeedi risk peaaegu neljandiku võrra.

SUHTELINE RISK KASVAS: 43% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: ~1-2%

Artikli pealkiri: Inimesed, kes veedavad päevas 5 tundi telefoniga, on rohkem aldid rasvumisele.

SUHTELINE RISK KASVAS: 300-400% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: 1-1.8%

Artikli pealkiri: 2 tüübi diabeeti põdevatel rasedatel on VIIS KORDA rohkem võimalusi sünnitada surnud laps.

SUHTELINE RISK VÄHENES: 70% ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: 6%

Artikli pealkiri: Inimestel, kes söövad tumedat šokolaadi, esineb vähem depressiooni

SUHTELINE RISK VÄHENES: 28% ABSOLUUTNE RISK VÄHENES: ~0.01%

Artikli pealkiri: Uuring kinnitab: vahetades loomalihaburgeri kanaburgeri vastu, väheneb rinnavähi risk neljandiku võrra.

SUHTELINE RISK KASVAS: 100% ABSOLUUTNE RISK KASVAS: 6%

Artikli pealkiri: Kekklassi teismelised tarbivad alkoholi kaks korda vähem, kui need, kes on vähemkindlustatud peredest.

Kui me nüüd oskame märgata suhtelise riski numbreid, siis oskame edaspidi ka artikleid lugeda nii, et suured numbrid meid ei ehmata. Ja ei ole asi ju ka alati ainult ajakirjanikes. Teadusartiklid näitavad samuti suhtelist riski, kuid meedikud ja teadlased oskavad neid numbreid tõlgendada. See omakorda ei tähenda, et kui teadlane satub intervjuud andma, siis ta lugejaskonnale selgitab, et tegemist on suhtelise riskiga ja absoluutset riski silmas pidades ei ole asi nii tõsine.

Mulle jäi silma Inimese füsioloogia professori Eero Vasara ja Mihkel Zilmeri artikkel kanepi tarvitamise ohtudest. Siit artiklist selline lause: „Üsasisese perioodi taimetoitlus ja vähene kogus D₃-vitamiini võivad samuti olla lootele pahaendelised. Üks taanlaste uuring kinnitab, et nii nagu kanep, suurendab ka vastsündinute madal D₃-näit hilisemas elus skisofreeniariski kaks korda.“ Uuring ise on siin, kus madala D vitamiini taseme puhul märgitakse skisofreenia ohu suhteliseks riskiks  44%.  Mis tähendab, et absoluutne risk on kordi madalam. 

Kuidas kujundada lastes tervislikke toitumisharjumusi

Sattus silma alla, et food shaming ehk toidu häbistmise/hukkamõistmise trend on jätkuvalt tõusuteel ja eelkõige käib see siis kellegi teise toiduvalikute hukkamõistmistmise ja kommenteerimise kohta, neid teisi nende valikute eest häbistades. Kuigi mitte ainult teiste toit ei jää hambusse, vaid me mõistame hukka ka iseennast, kui ei vali oma uskumustele  või dieedile vastavat toitu. Selle teema osas leidsin huvitavat lugemist, mida tahaksin jagada ning alustaks lastest ...

Lugesin ja tõlkisin jagamiseks New York Times artiklit  laste toitumiharjumuste kujundamise kohta. 

KOKKUVÕTE

• Kujundades tervislikke toitumisharjumusi, aitad arendada oma lastel elutervet suhet toiduga.   
• Võta lapsed kaasa toidupoodi ostusid tegema, kokka koos lastega  ning paku juba varakult puu- ja aedvilju.    
• Vesteldes erinevatest toitumisstiilidest positiivses võtmes – nagu veganism, gluteenivaba jt – õpetad lastele mitte tundma häbi toiduga seotud valikute osas. 
• Väldi toidu kasutamist preemiana, karistusena või pistisena. 
• Vestluse puhul tervislikust toitumisest väldi dieedi ja kaaluteemat.  
• Menüüs aeg ajalt vähem tervislikke toite pakkuda on OK. Ära muretse, kui sinu lapsed teatud toite ei söö.   

Caitlyn Hitt kasvas üles kodus, kus olid „toitumisprobleemid“ st peres räägiti pidevalt kaalust ja dieedipidamisest. Talle käidi peale, et ta ei sööks osasid toiduaineid, kuna need võivad mõjutada tema väljanägemist ja suruti peale dieeti juba varajases eas. Hitt  märgib, et see kogemus tekitas talle kompleksi oma kehakaalu osas ja pani nägema osasid toitusid halbadena.     

Nüüd on tal endal 6aastane poeg Noah ja ta teadlikult jälgib, kuidas rääkida toiduga seonduvatest asjadest. Ta paneb rõhku tasakaalustatud toitumisele, kus ükski toit ei ole hea ega halb ning julgustab poega uusi toite proovima. 

27 aastane vabakutseline kirjanik Hitt ütleb:  “Tunnen, et alati võib tekkida oht anda edasi vale sõnumit, sestap oleme keskendunud sellele, et puu- ja aedviljad ning valgud on sinu kehale head. Kuid ma ei teha ka liigselt sellele tähelepanu pöörata, näiteks - „sa peaksid seda sööma“ või „sa ei tohiks toda süüa“. 

Hitt´i lugu annab tunnistust sellest, et tervisliku toitumise ja toiduga ebatervete suhete vahel jookseb õhuke piir. Kuna lapseea rasvumine ja ülekaal on tõusujoones, siis loomulikult tahavad vanemad, et et nende lapsed võtaksid omaks tervisliku elustiili. Kuid isegi kõige paremini mõeldud märkused võivad avaldada väga tugevat mõju lapse kehapildile ja pikaajalistele suhetele toiduga.  

Allolevate soovituste kirjutamisel  vestlesin toitumisspetsialisti, lastearsti ning kahe toitumisala- ja perekonna tervise uurijaga, kes on pakkusid näpunäiteid, kuidas edendada tervislikke toitumisharjumusi, ärgitamata toidu häbistamist või toitumishäireid.

---

Minnesota Ülikooli (University of Minnesota School of Public Health) teadlane Dianne Neumark-Sztainer, Ph.D. märgib: „Lapsed söövad tervislikult, kui nende vanemad seda teevad.“ Võimaldades  neile tervislikke valikuid ja ise eeskujuks olles eelkõige suhtumisega „toit on rõõmu ja toitainete allikas, mitte vaenlane“. 

Saint Louis Ülikooli dotsent, Academy of Nutrition and Dietetics eestkõneleja ja registreeritud dietoloog  Whitney Linsenmeyer, Ph.D., tegeleb üliõpilastega, kellel on toitumishäired. Dr. Linsenmeyer märgib, et esimese seosena on märgata, kuidas vanemate ebatervislikud toitumisharjumused lastele üle kanduvad. Ta mainib ka anoreksiaga patsienti, kelle lapsepõlves ema oli kipus kaaluga ja kellele rasva liigsus toidus muutus kinnisideeks.  Kuigi patsient ei seostanud ema kommentaare oma toitumishäirega, siis Dr. Linsenmeyer  arvab, et see ikkagi mõjutas teda, kuna patsiendid ei pruugi tajuda lapspõlves tehtud märkusi negatiivsetena.   

Kui sina isiklikult muretsed oma kaalu pärast või on sul kalduvus jälgida moes olevaid dieete – mis pakuvad lühiajalist, suhteliselt ebatervislikku kaalukaotust sellega, et kiidavad taevani või teevad maha teatud toiduaineid, selle asemel, et keskenduda tasakaalukusele – siis võib olla raske olla oma lastele tervislike harjumuste eeskujuks. Dr. Neumark-Sztainer soovitab: „Püüa vältida teatud toitude keelamist või moedieetide, nagu Keto või Whole30  järgimist ning ära tee selliseid kommentaare kaalu kohta nagu „ma ei suuda uskuda, et ma seda asja sõin; ma rikkusin oma dieeti.“  

Lastearstide akadeemia (American Academy of Pediatrics) arst  Natalie Muth, M.D. ütleb, et USDA toitumissoovitused MyPlate  aitavad vanematel planeerida tasakaalustatud, tervislikku menüüd. Soovitav on, et toidukorrad sisaldaksid rohkelt puu- ja aedvilju, mingeid täisteravilju ja valgugruppi. Toitumisjuhiseid saab kohandada erinevatele elustiilide puhuks, nagu gluteenivaba või vegetaarne.   

Dr. Muth märgib, et ei ole kunagi liiga hilja alustada oma lapsega vestlust tervislikest toitumisvalikutest ning neid vestlusi tasub jätkata kogu lapse arengu vältel. Te võite selle edasi kanda praktikasse, süües perega koos nii tihti kui võimalik, käies koos kastega toitu ostmas, kokates koos ja pakkudes neile puu- ja aedvilju varasest east alates. 

Kui lapsed saavad vanemaks, siis on hea teada, et peredes, kus süüakse koos, on reeglina kvaliteetsemad toidud ja rohkem puu- ning aedvilju, samas ka vähem kiirtoitu ja limonaade.  

Kui teie laps on vilets või väga valiv sööja, siis Dr Mute soovitab ikkagi pakkuda talle kogu perele tehtavat toitu. Kui laps kirtsutab nina ühe või teise toidu osas, ärge muretsege. See võib võtta aega, enne kui ta otsustab proovida ja süüa.  

Alexis Petersen, 37, Ann Arbor, Mich. turundusdirektor räägib, et kui tema 1980-90ndatel üles kasvas, siis sõi ta enamiku oma toidukordadest televiisori ees. Nüüd naudib ta rõõmsaid eineid oma lastega – kes on 7 ja 3 aastat vanad – pakkudes kõigile ühesugust toitu, lubades kõigil võtta nii vähe või nii palju, kui nad soovivad. Tema poeg on valiv sööja  ja seetõttu valmistab ta reeglina harjumuspäraseid koduseid toite näiteks tacosid ja serveerib sinna juurde ka uusi täidiseid, mida õhutab proovima. Ja sellisel viisil toidu pakkumine on olnud enamjaolt edukas.   

• Väldi kellegi teise „nämm“ toidu kohta „väkk“ ütlemist.

Dr. Muth ütleb, et kui hoida toiduga seotud vestlused positiivsena ja vältida negatiivsete märkuste tegemist enda või kellegi teise lapse kohta, siis see aitab tugevadada lapse suhet toiduga.  Lapsed võivad alateadlikult negatiivsed märkused endasse talletada ja häbistada teisi või  arenevad nii välja ebatervislikud toitumisharjumused või toitumishäired. 

“Ma julgustan vanemaid, et mis iganes valikuid te tervisega seoses ei teeks, mis iganes see teile ka ei tähendaks – püüdke olla nende asjaolude suhtes positiivne.“ 

Positiivsed vestlused võiksid keskenduda nii palju kui võimalik nö päris toidu söömisele, pakkudes palju puu- ja aedvilju ja kuulates oma keha nälja ning küllastuse signaale, lisame siia juurde ka selle, et ei tohiks olla „keelatud“ toite.  

Hitt õpetab oma pojale et ei ole vaja kellegi „nämm“ toidu kohta öelda „väkk“ ning vältida kommentaare teiste toidu kohta. Veel üks reegel: tuleks enne proovida, kui öelda, et see ei maitse. Hitt märgib, et poeg on üldiselt üsna avatud erinevaid asju proovima, kuigi aedviljade puhul ta kirtsutab nina. 

• Meelehea pakkumine on ok, kuid ära kasuta toitu preemia või karistusena. 

Dr. Muth palub vanematel mitte kasutada toitu pistise, auhinna või karistusena. See võib kaasa tuua soovimatud tulemused  toidule hinnangu andmisega – mõned  toidud jagatakse „headeks“ või „rohkem ihaldatavateks“ ja teised „halbadeks“ või ebatervislikeks – kuigi julgustada tuleks mõõdukust.  Heaks ideeks on ka regulaaarselt pakkuda menüüs  vähem tervislikke toite, näiteks magustoite, et lapsed ei näeks neid millegina, mida „nad peaksid välja teenima“ või on „keelatud“. Kui te olete liigselt keelav, siis hilisemas eas on nad aldimad kiusatustele.

Dr. Neumark-Sztainer lisab, et tegelikult me tahame ju aidata oma lastel välja arendada tunnetuslikku taju, et nad saaksid mõista, mis neile endile hea on.   

• Mitte kunagi ära too tervisliku toitumise vestlusesse  kaaluteemat

Minnesota Ülikooli (University of Minnesota Department of Family Medicine and Community Health) peremeditsiini dotsent Jerica Berge, Ph.D märgib, et väiksemate laste puhul on kaaluteema vestlusse kaasamine toonud kaasa hilisema madalama enesehinnangu, ebaterve kehapildi ja toitumishäired noorukieas, mil lapsed on nende terviseseisundite suhtes kõige vastuvõtlikumad. 

Dr. Berge poolt juhitud uuring avaldati 2013 JAMA ajakirjas Pediatrics in 2013 – leiti et noorukid, kellel olid olnud vanematega kaaluteemalised vestlused, pidasid rohkem dieete, järgisid ebatervislikke kaalu kaotamise  meetodeid ja neil esines liigsöömist (binge eating), kui need nooriukid, kelle vaneamd keskendusid toitumisega seotud vestluste ajal ainult tervislikkusele

Dr. Berge märgib, et  õige sõnumi piisavalt vara edasiandmine nii, et ei tekiks hilisemaid probleeme võib olla väljakutseks, kuna iga vestlus aedviljade söömisest ja spordi tegemisest võib olla kahjulik, kui see on rakendatud kaalukaotuse vankri ette. 

Selle asemel räägi võimalikest positiivsetest tulemitest, mis võiksid last huvitada, näiteks sportlik võimekus. 

• Lõpetuseks – ära muretese ülearu oma laste söömisharjumuste pärast. 

Vanemad tunnevad sageli survet – kas siis teiste vanemate või peavoolu meedia terviseartiklite tõttu – ja neil tekib kinnisidee oma laste toitumise osas või nad hakkavad oma laste toitumist võrdlema teiste omadega.   Dr. Muth märgib, et vanematel tuleb otsustada, mis on parim nende perele ja mitte muretseda selle üle, mis teised teevad. 

Dr. Muth lisab samuti, et pöörates tähelepanu oma lapse kasvu/kaalukõverale saab veenduda, et laps kasvab vastavalt oma eale; kuid teatud juhtudel on palju olulisem keskenduda terve, õnneliku lapse kasvatamisele, mitte kaalunumbrile.   

---

Mis võib olla ohumärgiks?

Dr Mute soovitab: räägi lastearsti või toitumisspetsialistiga, kui sinu laps, ükskõik mis vanuses, hakkab liigselt muretsema kaalu pärast või võtab liigselt juurde või kaotab liigselt kaalu.  Teisteks ohumärkideks toitumishäire puhul on toidukordade vahelejätmine,  enda kaalu kohta märkuste tegemine, negatiivsete märkuste tegemine oma keha kohta, negatiivsete või häbistavate märkuste tegemine teiste välimuse või toitumisharjumuste kohta, toidu peitmine või teatud toitude nimetamine „heaks“ või „halvaks“.  

Saeme oksa, millel ise istume - süsivesikuvaene jm dieet.

Ottava Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent Yoni Freedhoff kirjutab artikli "Süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukond on iseenda kõige suurem vaenlane". Freedhoff on rahvusvaheline ekspert rasvumise ja ülekaalu alal ja kirjutab auhinnatud blogi Weighty Matters.

Kusjuures see dieedi ees olev sõna "süsivesikuvaene" võib asendada ma arvan kõigi erinevate dieedi ette käivate sõnadega. Aga selles artiklis oli niivõrd häid viiteid, millest ma kuulnud ei olnud - taimedel põhinev toitumine on maatriksi vandenõu !!! ja puuviljad on mürgised!!!! :)  -  et tahaksin seda jagada. Ennasttäis õelutsemine kuulub kindlasti eestlase raudvarasse aga oma hiljutise lugemisvara baasil võin öelda, et me ei ole ka selles kõige paremad. Vapustavaid asju ütleme nende asjade ja inimeste kohta, kes meie vaateid ja naudinguid ei jaga. Rohkem koostööd ja vähem liialdusi sobib igasse valdkonda, kus tuline vaidlus käimas. Kõige raskem on kindlasti tunnistada, et meie poolt eelisatav ei ole teistest parem, kuid ma usun, et siin aitab mõte - keegi ei ole kellestki parem, igaüks on eriline.

Mulle endale rasvarohke dieet ei sobi, olen selle toortoidu versiooni kunagi ka katsetanud ja ei ole näinud ka paljude teiste toortoitujate puhul, et rasvarohke toitumine pikas perspektiivis toimiks. Kuid kindlasti on mul jõulude ja sünnipäevade aegu olnud üsna rasvarohkeid päevi :) ... minu jaoks midagi, mis toimib ühel päeval paljude hulgast. 

Aga artikkel ise:

Arstid on soovitanud süsivesikuvaest dieeti oma patsientidele alates 1860 aastatest, mil  Dr William Harvey soovitas seda  Briti kuningliku perekonna matusekorraldajale Mr William Banting´le. Banting omakorda pani kirja maailma esimese teadaoleva menuka dieediraamatu – millel küll ei olnud eriti põnev nimi „Letter on Corpulence, Addressed to The Public“.  

Kuid tänapäeval on süsivesikuvaest dieeti soovitavate arstide peamine mure selles, et meditsiiniringkond tervikuna väldib seda dieeti sihikindlalt. Võibolla üheks põhjuseks on süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukond ise.   

Ennasttäis õelutsemine

Kahjuks ei võta suurem meditsiiniringkond tõsiselt neid arste, kes täiesti korrektselt näevad selles dieedis võimalust oma patsientidele.  Alles 2019 aastal otsustas ADA (American Diabetes Association, USA dietoloogide liit) lisada süsivesikuvaese dieedi terapeutilise võimalusena oma toitumisteraapia konsensuse aruandesse, samas JAMA (The Journal of the American Medical Association) avaldas oma ajakirjas hiljuti arvamuse, mis valab külma vett krae vahele neile, kes on selle dieediga saanud alandada kaalu ja ületanud  erinevaid söömisega seotud probleeme. 

Ma ütleksin, et selline arvamus tuleneb ennekõike sellest, kuidas süsivesikuvaese dieedi eestkõnelejad seda propageerivad. Peaaegu igas meditsiinivaldkonnas on arstid teadlikud, et ühe haiguse puhul eksisteerivad erinevad raviskeemid ja võimalused ning samuti on nad teadlikud, et iga patsient reageerib erinevalt erinevatele ravimeetoditele. Kui asi puudutab aga dieete, siis on arstid, kes propageerivad süsivesikuvaest dieeti, järsku leidnud, et see on ainus valik.  

Ja see ei ole mitte ainult ühe dieedi ülemäärane propageerimine, jättes välja kõik teised, millega süsivesikuvaese dieedi kogukond meisterlikult võitleb. Nende enesekindel ja sageli nördimust tekitav õelutsemine on sageli veebis, kas siis üritamas manipuleerida meditsiiniorganisatsioonide või toitumissoovituste juhistega või ignoreerides tõendeid (vaata parandusi siit); või siis tuntud süsivesikuvaese dieedi eestkõneleja (arst) väide, et käimas on maatriksi vandenõu taimedel põhineva toitumise edendamiseks; või väites, et madala rasvasisaldusega toitumisjuhised on rasvumise epideemia põhjustajateks (väite ümberlükkamise leiab siit); või väitmas, et vanemad toitumisjuhised saavad teatud ajal olema muuseumistendil pealkirjaga „inimgenotsiidi ajalugu“; või avalikult häbistades ülekaalus dietolooge või teadlasi; või isegi häbistamas keemiaravi saavat vähihaiget, kes kirjutas netis, et ta nautis  vahvlitorbikus jäätist.  

Ja need ei ole lihtsalt juhuslikud vihased netitrollid, kes avalikult neid jutte levitavad. Mõned selle kogukonna kõige tuntumad ja häälekamad arstid on need, kes taolisi sõnumeid edasi kannavad ning see võib olla äärmiselt eksitav ja/või ohtlik.   Alates sellistest avaldustest nagu: puuvilja tuleb käsitleda mürgina, ja  avaldades op-eds artikleid (artikkel, mis kajastab autori arvamust, kes ei kuulu väljaandja toimetusse) statiinide eitamisest (tuntud rohkem, kui kolesterooli eitamine) – selle teema läbimõeldud arutelu saab lugeda siit, kuni kaasautorluseni konspiratsiooniteooriaid käsitlevate raamatuteni (rohkem Dr Mercola´st siit), kuni väiteni, et suhkur on 8x rohkem sõltuvust tekitav, kui kokaiin ( viide ei ole Euroopa lugejatele kättesaadav stating that sugar is eight times more addictive than cocaine, kuni kaalulangetust lubava tee tootmise ja müümiseni; ja isegi vaktsineerimisvastaste sõnumite edasiarendamine, et anda mõista, kuidas madala süsivesikusisalduse ja suure rasvasisaldusega dieediga ravitakse "vaktsiiniga kahjustatud" autistlikke lapsi;  ehk süsivesikuvaese dieedi pooldajaskond teeb ise kõik selleks, et neid tõsiselt ei võetaks.  

Sellest on kahju, sest süsivesikuvaene dieet on  samaväärne teiste dieetidega, mis aitavad kaalu normaliseerida. Ja need, kes seda naudivad ja sellest kinni suudavad pidada võivad saavutada olulise kaalukaotuse ning koos kaalukaotusega saada ka paranenud veresuhkru 2 tüübi diabeedi puhul.

Vähem liialdusi, rohkem koostööd

Mul on kaks soovitust süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukonnale, kui nad tahavad saavutada edu meditsiiniringkonnas tervikuna:

Esiteks, kogukonnal endal tuleb oma esindajad korrale kutsuda. Antud hetkel on see kogukond, vähemalt interneti avarustes, iseennast imetlev, pealesuruv ja kohati tige kajakamber.  Rohkem järelvalvet oma enda kogukonna liikmete liialduste ja ülepaisutamiste üle annaks võimaluse viia läbi läbimõeldud arutelusid ja teha koostööd. 

Teiseks, kogukonnal tuleks selgesõnaliselt toetada ideed, et süsivesikuvaene dieet on üks paljudest (mitte ainus) võimalustest saavutada kaalukaotust või teisi dieediga seotud tulemusi. Arstid on üldjuhul rahul mitmete erinevate raviskeemide olemasoluga ja dieet ei peaks olema erand – eriti kuna ühe inimese parim dieet võib olla teise inimese halvim dieet.