Allolev kirjutis on katkend Päikesetoidu 12. juuli loengukonspektist "Maagiline ja müstiline AED"
Kunagi
oli Maddoni aia kohal mets ja ainult Jumal otsustas, mis seal elab ja mis
sureb. Vanad ja murdunud puud ajasid taas juured alla, kus aga oksakoht maad
puudutas – ja üritasid jälle, lootes uuele elule. Keegi ei raadanud võsa, ei
võtnud maha surnud puid, ei püganud võsusid, ei väetanud ega kastnud. Idanevad
tammetõrud pidasid peaaegu lootusetut võitlust mädaniku, põua, metssigade,
oravate ja tuhande teise taimehakatisega. See oli pikk lugu miljonist miljonist
võitlusest elu ja surma peale.
Sajandeid
olid sügisel langenud lehed katnud metsaaluse niiske multšiga, nii et kevad sai
lehekõdu kaisus ärgata. Mikroskoobi all ja ilma selleta oli näha, et maapind on
täis olevusi, kes tahavad niisamuti väga võita kui taimedki. Huumusrikka mulla
peotäis pudenes sõrmede vahel kergesti laiali ja sellest kerkis rikkalikku,
mõnusat ja tugevat lõhna, mis oli niisama hea kui seenesupil.
Ja
kusagil alumistes kihtides oli varandusi, mis aasta aasta järel otsekui
plaanitult pinnale tõusid, kutsumata ja märkamatult
…“ (Prue Leith „Aednik“)
„Sa kujutad ette, et tõerääkijaid peaks armastama aga tegelikult tekitab
tõde kuulutav inimene teistes viha … Kas sa ei taipa, et inimesed ei taha tõde
teada, nad ei suuda sellele näkku vaadata, seega pole tõenäoline, et nad selle
mingis muus vormis vastu võtavad“. (C. Cookson „Puhas kui liilia“)
Porgand ja võilill
Millegipärast on
inimene, kes näeb välja nagu võilillejuur hakanud uskuma mõtet, et ta peab
välja nägema nagu porgand - selline suur, sile, ilusat värvi ja mahlane. Ta
usub mõtet, mis ütleb – porgandil on õige väljanägemine, selline ümar ja
„terve“. Kõik näitavad ju porgandi pilti ja on üldiselt teada, et terve inimene
on just selline pakatav, ümar ja kaunis, maitselt magus. Edasi hakkab
võilillejuur uskuma mõtet, et tal on midagi puudu. Selle jaoks on müügimaailm
valmisJ.
Oled kribu, kõver, auguline, kiitsakas (ehk äkki võib selle asendada inimese
maailmas unetu, väsinud, jõuetu, liiga kõhna jt sõnadega). Vitamiinid ja
mineraalid, valgud ja superfoodid (väetoidud), ravimtaimed ja imejoogid,
„naturaalsed“ kosutajad. Või liitrite ja ämbrite kaupa vett – eriliselt puhast
vett. Kui sa näed välja nagu võilillejuur – selline veidi kidur ja sopiline,
kortsus ja ebamäärase kujuga, siis tuleks muuta sind porgandiks. Ja kõik mis on
ju kidur ja kõhn ja sopiline – sellel on kindlasti midagi puudu? Aga kas on?
Keda sina peaksid esmavaatlusel täiuslikuks ja kellele soovitaksid mõnd ainet võtta puudujäägi kõrvaldamiseks?
Tegelikult on
võilillejuurel ju hoopis liiga palju. Siin on vitamiine ja mineraale niivõrd
palju, et ta on nende rohkusest krimpsus ja maitseltki muutunud mõrkjaks. Aga
ta võib jääda uskuma, et on puudu ja vajab midagi juurde. Juurde selleks, et
saada ilusaks siledaks magusaks mahlaseks porgandiks. Ta võibki selleks saada.
Tänapäeva lisandi, ravimi, ilumaailma teraapiat ei tasu alahinnata. See on
võimalik. Me võime ka võilille tuua teistest taimedest vabasse mulda, rohida, väetada,
poputada ja aina kasta.
Leht hakkab kasvama,
juur jämeneb … hakkabki porgand tulema. Millise hinnaga? On seda vaja? Võilillejuur hakkab lahjenema, muutuma nõrgemaks ... eemaldub loodusest. Muutub sõltuvaks, kaitsetuks jne.
Populaarsed eneseabi
raamatud ütlevad sulle – sa saad, kui sa väga-väga tahad. Kuid, kes tegelikult
on oma olemuselt sitke, tugev, jõuline – porgand või võilill? Keda ei ole praktiliselt
võimalik hävitada? Kes taastub ja tuleb alati-alati uuesti. See on võilill.
Kui porgand hakkab
looduse poole liikuma, muutub ka tema tugevamaks, sitkemaks,
vitamiinirohkemaks, kuid tema väljanägemine … Muutub sarnaseks võilillega.
Seega sa saad tõepoolest, mida sa tahad. Tahad sa olla ilus ja sile
või loodusega üks - sitke, jõuline ja
vastupidav? Niipea, kui inimene looduslikul vesisel, lahjal toidul saleneb ja
saleneb vahel päris palju, siis ta usub, et tal on midagi puudu – kõik
ümberringi on nii siledad ja kaunid ja ta arvab, et ta teeb valesti. Kas teeb?
Sa soovid porgandina olla loodusega üks? Hakkad sinnapoole liikuma:
Hakkad kaotama suurust, värvi, kuju, ümarust ... mõtle enne, kui loodusega üheks saad:).
Eha Metsallik näitas
mulle hiljuti taas kord rabamändi ja tuletas meelde, et Eestis on ühte liik
mänd ja rabas on ta vaevu paarimeetrine:
Soodsal pinnasel aga
kasvavad suured võimsad männid:
Eha tuletas meelde, kui
oluline on toit – pinnasest oleneb, kui kõrgeks ja jämedaks võib kasvada üks
puu. See ongi nii. Kuid rabamänniks olev inimolend hakkab uskuma, et tal on midagi puudu. Ta
tahab saada suureks männiks. Kas tahab? Tegelikult mitte.
Võimalik, et ta tahab
hoopis elada ja tema elukeskkond on raba. Suur mänd, pilvedesse kõrguv puu ei
elaks rabas kaua. See ei ole talle soodne keskkond. Sestap ei ole rabamännil
midagi puudu, ta on oma keskkonnast saanud just selle, mida ta rabaeluks vajab.
Õige suuruse, õige jämeduse, õige kuju. Me võime rabamänni viia vereproovi või
mõne traditsioonilise või alternatiivse masina alla kereproovi ja tulemused annavad teada, et
on puudu küll: rauast, B12, magneesiumist, kaltsiumist, headusest, armastusest jne. Ongi puudu.
Võrreldes tavametsa männiga. Fakt on aga see, et nö tasakaalustatud normile
vastav proov hävitab selle rabamänni. Talle ei ole vaja juurde imejooki ega
ravimit. Mida kõike ei otsita ja osteta, et kidurust muuta priskuseks ja
sileduseks. Ja kui vitamiinid ja superfoodid ei aita ning rabamänd jääb ikka
kiduraks, siis ta on pahane. Ta on lausa vihane ja ütleb näiteks, et toortoit
ei ole talle sobiv; et taimetoit ei ole talle piisav. Tegelikult on rabamänd oma
keskkonnas kõige jõulisem just kidurana, kõverana ja nö „puudujäägis“. Elu on
täis näiteid, mil „täiuslikke“ vitamiine tarbivad inimesed on ikka
rahulolematud, ikka haiged, ikka õnnetud … ehk sellest kuidas suur ja uhke mänd rabas hätta jääb.
Kas linnakeskkond on
sobiv just ümarale, priskele, siledale, magusale, lühikest elu elavale,
loodusstiihiates mitte ellu jäävatele porganditele? Võimalik. Ma ei tea.
Suurpõllul elab ainult porgand – elab selle arvel, et kõik teised tema ümber
mürgitatakse. Ja ta on seal ellu jäänud. Kui me laseme looduse siia lahti, siis
porgand hävib või kohaneb ja temast saab ellujääja – kuid sel juhul on ta
metsik porgand - mõru, peene juurega nagu võilill. Linn suretab samuti ümbritsevat ja
alati-alati kellegi teise arvel muutub sealne elanik siledamaks, priskemaks. Ta jääb nii ellu. Ta suudab siin elada. Kui me
laseme nüüd looduse siia lahti, siis …
... porgand võib siin mitte kasvada - üldse mitte ...
