Dr Young mainis, et inmkeha võngub 75 MHz juures, vorstivõileib 3MHZ juures, roos 200MHz juures. Energeetika poolest siis lilled esirinnas. Sestap on energeetiliselt hea ka õietolm, kuid vaadakem ka puude otsa. Ühest alliakst olen leidnud soovitus ka võilille või nõgest või muud taime võtta söömiseks suurte puude lähedalt. Kuna nende infovahetus ja energeetika on omavahel siis võimsamalt seotud. Samas puu ise on juurtega sügaval maa sees ja ladvaga kõrgel tähtedele avatud, läbi lehtede (ka õite ja viljade) jõuab see miski eriline meieni. Natalie Rose raamatus oli ka see võngete-toiduainete tabel. Mõnikord kriban ümber:
Kreegi, kirsi, õunapuu õied. On maheda maitsega.
Kuusekasv - vitamiinipomm juba vanas tuntud headuses. Neid võib külmutada, segada meega - blenderdada rohelist moosi ja külmutada.
pihlaka lehed
kannike
sanglepp
kaseke
kadaka kasvud veel kontsentreeritumad kui kuuse omad.
veel üks õis - jäesekapsa oma
vaarikaleht
Alati ei peagi kõike kuuma veega üle valama ja ära keetma. Värske elus toiduks. Ja kes ei ole harjunud, siis ikka ühekaupa - tasa ja targu.
Ma olen omajagu aega neid söönud aga eemalolekust suure tuhinaga sõin kõiki järjest ja tuletasin meelde - veidi hiljem olin veidi punasetäpiline. See oli ka eelmisel aastal, kui hoogu sattusin. Siis ei saanud kohe aru. Puuleht on kange kraam - sama kange kui pudelike keemiaga apteegis.
Nüüd taipasin puulehed kohe rahule jätta ja nosisin võilille-nõgest. Täpid läksid õhtuks ilusti minema:)
Kuusekasvusiirupit võetakse ka köha puhul. Kas sa oskaksid öelda mis oleks tervislik annus (mitte üledoos) 3-aastasele lapsele andes? Plaanin ise korjata ja blenderdada ja sügavkülma panna, et talvel hea võtta oleks. Pool teelusikatäit?
VastaKustutaPool teelusikatäit on paras kogus korraga alustamiseks.
VastaKustutaKuusekasvud üldiselt ei ole nii tugevatoimelised, kui just allergiline ei ole. Seda saab väikeste kogustega alustades vaadata. Poolest teelusikast kuni supilusikani korraga. Ja kui maitseb (ja mingit reaktsiooni ei ole) siis võib veidi enamgi. Ma tean veidi suuremaid lapsi, kes sõid meega kuusokkaid moosi asemel. Mitte iga päev muidugi.
Aitäh Sulle tagasiside eest! Kas eesti keeles on muidu ilmunud ka mingit raamatut loodusest leitava söödavuse või kasutamise kohta (puude lehed jms kraam)? Kas sa ise ei taha raamatut kirjutada :) huvilisi kindlasti oleks
VastaKustutasöödavad umbrohud on raamatus T. Niiberg Umbrohud tüliks ja tuluks + on üks raamat nendelt autoritelt veel. Mall Värva ja Aili Paju ravimtaimede raamatutes on hästi palju viiteid, et seda või teist taime söödi kevadisel ajal. On üks eesti keelne puude raamat (ma ei leia praegu üles), kus on puude energeetikast põhjalikult kirjutatud.
VastaKustutaInglise keeles on ka üks põhjalik lehekülg, kus saab ladina nime järgi otsida ja seal on söögikõlblus ära näidatud. Aga ma ei leia selle nime ka üles. materjali on nii palju kogunenud.
Anatoli Sügise juures käisime eelmisel suvel, tema käest sai ka nagu tõuget, et ikka puulehti ja igasugu rohelist saab süüa ja tasub ka:).
Tasuks küll raamat kirjutada. Olen mõelnud aga praegu raamatupoodides toimuv on nii metsikult ülepakkuv, et võibolla e-raamatuna:)
No vot, nii kui mõtlema hakkad, et võiks olla - on olemas ka.
VastaKustutaToivo Niibergilt on uued raamatud - nii söödavate püsikute, lillede kui puude kohta. Kohe kolm raamatut. Kõik hiljuti ilmunud. Raamatukois olid kõik kolm olemas. Apollos 2.
Suured tänud Sulle!
VastaKustuta