Looduse kõrvaltoimed vol 3 - seks ja looduslik sünnitus

 

Risikini  raamatu teine peatükk kannab nime „Iha“.

Kas autor läks esimeses peatükis DNA mõjuvõimu ja liharoboti osas liiale? Lõppude lõpuks on loomadel aju, kas pole? Kas aju ei peaks andma neile selle mikroskoopilise molekuli üle kontrolli?

Selles peatükis näitab Riskin läbi seksilugude sedasama – DNA surve paljunemisele on niivõrd tugev, et paljud on valmis selle pärast tegema haiget teistele, iseendale ja ka surema. Paljunemisinstinkt ületab ellujäämise oma.

Riskin kirjutab ka oma puberteediajast, mil tüdrukud muutusid järsku maailmas kõige olulisemaks. Oma isaks saamise kogemuse taustal kirjutab ta pikalt „loomulikust“ sünnitusest.

Looduses on looduslik sünnitus väga erinev. See võib tähendada, et üks partneritest süüakse ära või kliitor rebitakse lõhki. Sestap kutsub Riskin lugejat sügavamalt järele mõtlema selle üle, mida „looduslik“ sünnitus võib tähendada. Kas on olemas selline asi nagu „naturaalne“ sünnitus? Ja kas vägistamine on looduses „ebanaturaalne“? Kas oled kindel, et soovid ses osas looduslik olla?

Kui vaadata looduses lähemalt ringi, näete kiiresti, et loodus on ebamoraalne, labane ja lausa kuri ja me ei saa kasutada looduse käitumist enda jaoks reeglite kehtestamiseks.

Antechinus

Looduses ei too seksile keegi hämmastavamat ohvrit kui antechinus. Ebatavaliseks teeb antehhiinused aga see, et igal aastal läbivad nad nii intensiivse paaritumishooaja, et see tapab liigi iga isaslooma. Paaritumishooaeg on augustis ja kestab kolm päeva kuni paar nädalat. Isase antehhiinuse jaoks on see lühike periood ainus võimalus oma geenid edasi anda, nii et ta ohverdab kõik, et anda endast parim. Testosterooni tase tõuseb taevasse - kuni kümme korda rohkem normaalsest; spermatosoidide tootmine läheb üle võlli. Spermat on niivõrd palju, et seda tuleb veidi iga kord, kui nad urineerivad. Isased vajavad aga kogu seda spermat, sest antechinuse paaritumine on nagu maraton; kopulatsioon kestab kuus kuni kaksteist tundi! 😲😎Selline vastupidavus siis...Ehk see väike isahiir on tubli tantramees.

Sellise pika protsessi käigus kindlustab hiireke, et keegi teine isane ei saa ligi ja et spermat saab nii palju emasele üle kanda, et rohkem ei mahu ning DNA on kindlalt paika pandud.

See pikk protsess ongi aga isaloomale surmav. Kehas tekib tohutu stress, stressihormoone toodetakse ülemäära. Need hormoonid on kasulikud, kui vaja eluga looduses toime tulla, kuid kui neid on liiga palju, siis võivad tappa. Nii kannatavad isased antechinused neerupuudulikkuse, haavandite, immuunsüsteemi lagunemise ja terve hulga muude probleemide all, sest nende keha ei suuda sellist stressihormooni taset taluda. Paaritumisperioodi lõpuks on iga paaritunud isane surnud, elades vähem kui aasta.

Emane ja isane Nephilengys

On ämblike, kes pärast paaritumist söövad isased isendid ära. Huvitav on ämbliku Nephilengys käitumine, kes paaritumise käigus rebib endalt peenised küljest. Ja kui tal õnnestub emase ämbliku käest pääseda, läheb ta tolle selja taha passima, et teised isased siia ei tuleks.

Ka inimestel vähendab seks meeste eluiga. Enamik neist ei sure paaritumisest tingitud stressi tõttu ning enamikku ei tapa ega söö naissoost partnerid, kuid nad maksavad siiski teatud hinda. Kui võrrelda eunuhhe sama ühiskonna sarnase sotsiaalmajandusliku staatusega tervete meestega, siis elasid eunuhhid keskmiselt viisteist kuni üheksateist aastat kauem.

 

Ja kuigi meestel võib DNA edasiandmine maksta teatud eluaastaid, pole see võrreldav sellega, milline risk on naistel. Põhja-Ameerikas elaval 15 aastasel naisel on risk surra lapsesaamise protsessis (rasedus, sünnitus, abort)  1:3800. Kuid seda tänu kaasaegsele meditsiinile. Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas on see number 1:150.

Riskin palub korra lugejal mõelda ennast viimase 24 tunni aega. Meenutada, mida tehti, kus oldi. 24 tundi. Selles ajavahemikus sureb ligikaudu kaheksasada naist valusat ja traagilist surma raseduse, sünnituse või ebaõnnestunud abordi tõttu ning enam kui 95 protsenti nendest surmajuhtumitest jääks olemata, kui neil naistel olnuks juurdepääs kõige põhilisemale meditsiinile. Seda juhtub iga päev ja need numbrid on konkreetne meeldetuletus, et ükski emake loodus ei hoolitse ennastsalgavalt meie eest.

Ma usun küll – emake loodus ei tee seda ühegi liigi puhul. Mitte ühelgi liigil ei jää ellu kõik järeltulijad, ja enamikul juhtudel isegi mitte pooled. Inimene ei ole erand ja loodusele ei meeldi üldse, kui üht liiki pikalt ühes kohas liiga palju on.

Evolutsiooni käigus on selgunud, et suurema ajuga isenditel on paremad ellujäämisvõimalused. Ja see on viinud inimlapse pea suuruse üsna sellesse punkti, mis võib emale väga ohtlikuks saada.

 

Kui teil on natukenegi aimu meie lähiminevikust ja teate, kui palju naisi-lapsi suri selles protsessis, kus puudusid hügieen, valuvaigistid ja antibiootikumid, siis vaatate loodusele natuke karmima pilguga. Kuid tänases päevas on seda muidugi kerge unustada.

Riskin märgib, kui ta koos naisega sai teada, et neil on last oodata, ei tekkinud isegi mõtet võimalusest, et naine võiks surra. Kui oleks viitsinud statistikat otsida, oleks teada saanud, et surma tõenäosus oli umbes üks kaheksakümnendik protsenti.

Sünnitamiseks olid erinevad võimalused: võis sünnitada kodus või minna haiglasse, võis sünnitada koos ämmaemandaga või arstiga, võis mitte kasutada valuvaigisteid või valida epiduraal. Milline ka otsus poleks, laps  sünniks terve ja ema jääks terveks.

 Neid otsuseid ja teisi sarnaseid otsuseid esitatakse tavaliselt kui valikuid "loomuliku sünnituse" ja "meditsiinilise sünnituse" vahel. Riskin märgib, et just siit tahaks ta hakata vaidlustama eeldusi seksi ja looduse kohta. Võtke hetk, et mõelda, mis määratleb "loomuliku" sünnituse. Kas see, kus laps sünnib, on oluline? Kas see, kas ravimeid kasutatakse või mitte? Kas see, kes lapse vastu võtab, on oluline? Mis teeb ühe sünnituse teisest looduslikumaks?

Kui Riskini naise sünnitus lähemale jõudis, hakkasid nad tundma sõprade poolt survet, valida „naturaalne“ sünnitus. Inimesed rääkisid pidevalt täiesti mõttetuid asju, nagu "naised on sünnitanud lapsi sajandeid." (Kuidas see üldse aitab? Nad on ka sajandeid sünnitusel surnud!) Mis veelgi hullem, mitmed inimesed püüdsid meid rahustada, öeldes selliseid asju nagu „Midagi ei tohiks valesti minna seni, kuni Shelby lõdvestub, saab oma kehaga kontakti ja laseb asjadel minna oma loomulikku rada.“ Või "selleks on tema keha loodud."

Kui ütlete: "Asjad lähevad hästi, kui ema on kontaktis oma loomuliku minaga", siis vihjate, et kui asjad lähevad valesti, siis see on naise süü. Piisavalt kurb on, et igal aastal sureb enam kui veerand miljonit naist lapsesaamise tõttu, kuid isegi murdosa neist süüdistada omaenda surmas, sest nad ei suutnud kuidagi olla piisavalt "loomulikud", on perversne. ☝

Epiduraalivaba sünnituse märgistamine "loomulikumaks" kui valuvaigistitega sünnitamine pole samuti päris õiglane. Inimesed tarvitavad valuvaigisteid (sh sel otstarbel narkootikume) pidevalt ja igasugustel põhjustel ning inimesed on taolisi narkootikume tarvitanud sajandeid. Miks on sünnitus ainus kord, kui ravim on ühtäkki nii tabu? Riskini aimdus on see, et naistel on epiduraal ja meestel mitte. Kui mehel on peavalu, võtab ta Tylenoli ja keegi ei nimeta teda selle pärast ebaloomulikuks.

Paljud inimesed peavad kodusünnitust loomulikumaks kui sünnitamist haiglas. See ajab Riskini hulluks. Kui mehed lähevad haiglasse ravi  või meditsiinilist abi saama, ei nimetata neid ebanaturaalseteks. Riskin märgib, et ta  ei eestkõnele ühegi valiku poolt, olgu see loomulik sünnitus või keisrilõige, käpuli või selili sünnitus, kodus või haiglas. Ja Riskinil pole sooja ega külma sellest, kas keegi sööb pärast oma platsenta ära või mitte.

 Riskini sõnul tasuks sellest valemist valemärgis „looduslik/naturaalne” välja võtta, et naised saaksid vabalt valida, missuguse kogemuse nad tahavad saada. Põhjus, miks erinevatel inimestel on "loomuliku sünnituse" määratlused erinevad, on see, et see on väljamõeldud mõiste. Ei haiglatuba ega kaasaegne elutuba ei jäljenda kohti, kus meie esivanemad seitsesada aastat tagasi lapsi sünnitasid, ja miski sellest ajastust ei vastaks meie esivanemate miljon aastat tagasi saadud kogemustele. 

Naturaalne on püüd lapsi saada. Seda on naised läbi sajandite teinud. Pole vahet, kas laps juhtub sündima taksos teel haiglasse või toimub see sügaval metsa rüppes, kus ämm taob karusid peletades panne kokku. 😏

Kui laps sünnib, toimub sünnitus ja nautraalne jäta sellest välja. 

Inimesel ja tähnilisel hüäänil on üllatav sarnasus: mõlema liigi emastel on sageli raskusi poegimisega, kuna vastsündinu on ebatavaliselt suur ja sünnikäik ebatavaliselt väike.

Inimestel on kõrge intelligentsuse areng tekitanud väga suure pea, kuhu mahub suur aju, kuid vaagen ja sünnikanal on ahenenud, et võimaldada püsti kõndimist.

Hüäänidel on beebid suured, sest nad võitlevad sündides metsikult, ja sünnitustee on kitsas, kuna see läbib emase tugevalt laienenud kliitori, mis on isaslooma peenise suuruse ja kujuga. Tal puudub normaalne vagiina. Kliitori sünnikanali läbimõõt on vaid tolline ja kude rebeneb sageli, kui 2-kilone poeg kitsast avausest end läbi pigistab. Rebenemine võib esmasünnitajatele sageli lõppeda surmaga.

Nii et emake loodus ei vaata ei hüäänide ega inimeste turvalise sünnituse järele.

Oluline on see, et kui hakkate loodusest valima käitumisviise, mida teie arvates peaksid inimesed järgima, avate väga inetu sisuga laeka.

Kui me kasutaksime looduses toimuvat inimkäitumise õigustuseks, saaksid inimesed teha kõike, mida nad tahavad. Looduses on kõik olemas. Kas teile ei meeldi selle võõra inimese pilk, kes teie naabruskonnas jalutab? Viska talle väljaheiteid vastu vahtimist. Kas olete mures, et naabri laps on teie lapsest parem ja populaarsem? Pole probleemi. Tapke tema laps, seejärel sööge ära surnukeha kalorikoguse suurendamiseks. Viska inimesed igast omale soovitud elamispaigast välja ja koli ise sisse. Maailm on sinu mänguaed. Looduses on see kõik olemas.

Looduse kõrvaltoimed vol 2 - Lõvid ei tapa sebrasid, sebrad tapavad sebrasid

 

Riskini raamatus on siis 7 peatükki, üks iga surmapatu järgi. Esimene on ahnus, alapealkirjaga „Lõvid ei tapa sebrasid, sebrad tapavad sebrasid“.

Riskin alustab anekdoodiga kolmest professorist, kes saavad kokku lõviga. Lihtsama versiooni sellest anekdoodist leidsin Eesti kaasaegsed anekdoodid lehelt.

Kaks juristi on kõrbes jahil. Kuumus tapab ja mehed istuvad palmi alla puhkama. Püssid jäävad kahjuks teise palmi alla. Järsku ilmub lõvi ja ja hakkab näljase moega meestele liginema. Üks meestest kummardub ning hakkab tasakesi saapaid jalast võtma.

"Mida sa teed?" küsib teine hämmeldunult.

"Ilma saabasteta on kergem joosta." sosistab esimene.

"Kas sa tõesti loodad paljajalu lõvist kiiremini joosta?" ei suuda kaaslane vaatamata sitale olukorrale naeru pidada.

"Ma ei pea jooksma kiiremini lõvist, ma pean jooksma kiiremini sinust!"

 Seda anekdooti ringlebki erinevates versioonides kõikjal maailmas ja seda seetõttu, et viimane lause on üsna tõelähedane. Kiskja püüab su kinni ainult sel juhul, kui ta ei püüa enne kinni kedagi teist. Sestap ütleb Riskin, et sebrad ise määravad ära selle, kes kinni püütud saab. Osad sebrad on kiiremad, tervemad ja võib olla on neil rohkem õnne. Seni kuni sebra jookseb teistest sebradest kiiremini, pääseb ta kinnipüüdmise eest.

Ahnuse all peab Riskin silmas just seda – loom on ahne ehk isekas ses mõttes, et ta püüab teistega arvestamata ellu jääda, et oma geene edasi anda.

 

Mõned kõige agressiivsemad tegevused, mida loomad isekuse nimel teevad, viiakse läbi nende oma liigikaaslaste vastu. Nad teevad seda seetõttu, et sageli on maailma kõige ohtlikumad loomad need, kes on teie sarnased. Teie oma liigi liikmed tahavad elada teiega samas kohas, nad tahavad süüa sama toitu, mis teie, nad tahavad, et nende lapsed oleksid teiega samas kohas ja nad tahavad toita oma lapsi samasuguse toiduga, nagu teie tahate oma lapsi toita. Kui peate kunagi võitlema oma liigi liikmega, on suur tõenäosus, et saate vigastada. Oma DNA edasiandmiseks peab loom tagama, et ta ei saaks oma liigi teiste liikmetega võrreldes kehva positsiooni, ning parim viis selleks on olla võimalikult ahne ja isekas.

Ju ta nii on inimeste hulgaski – lõputu püüd olla parem, edukam, suutlikum. Lõputu püüd teist enda kõrval pisendada, vähendada, konkurentsist kõrvaldada. Ei kõla võib olla hästi aga see tung on meis kõigi olemas. Inimesi ilmselgelt hukkub palju just inimeste tõttu.

Uuringuid selles osas on tehtud nii lammaste kui ka pingviinidega. Lammastele pandi GPS seade, et jälgida nende liikumist kiskja ilmumise ajal. Selgus, et lammas liigub teise lamba, mitte karjakoera või kiskja asukohta silmas pidades. Ehk püüab liikuda nii, et tema ja kiskja vahele jääks teine lammas. Lammas võib ellu jääda juhul, kui keegi teine sureb.

Midagi sarnast toimub kuningpingviinidega Antarktikas. Eriti külmadel ja karmidel talvedel seisavad isapingviinid tihedalt üksteise vastu. Seda on romantiseeritud teatud raamatutes ja artiklites, kirjutades, et pingviinikobara keskel on hästi soe ja äärtel külmem, et pingviinid vahetavad äärmisi välja, et neidki keskel soojendada. Kuid tegelikkuses see nii ilus ei ole. Pingviinid, kes satuvad keskele sooja ei kavatsegi tagasi ääre poole liikuda ega teisi oma sooja koha peale lasta. Äärmised püüavad teisi välja tõugates keskele jõuda.

On loomi, kes on valmis oma naabri tapma. Isasebra, kui ta puutub kokku võõra sebravarsaga, hammustab ja peksab väikese surnuks. See suurendab tema oma laste ellujäämise ja tugevamaks muutumise tõenäosust.

Kui isalõvi asendab teise praidi  isaslooma ja võtab üle emalõvid, siis ta tapab võõrad lõvikutsikad. See tähendab isalõvile rohkem toitu ja ka seda, et emalõvid, kui nad enam ei imeta on valmis temaga varem paarituma.  

Lumekakkude puhul tapavad pojad üksteist. Emakakk muneb kõigepealt 1 muna, siis kahe päeva pärast teise jne kuni pesas on 8-10 muna. See, kes esimesena koorub jõuab veidi tugevamaks saada, kui järgmisena kooruv. Ja toidu kahmab tugevam endale ja kui seda on küllaldaselt, saab ka teine piisavalt. Kui veel rohkem, saab ka kolmas jne. Kui aga toitu napib, jääb toit tugevamale, kes kiusab ja nokib oma väiksema venna surnuks. Selline strateegia on kakkude jaoks hästi vajalik. Kui heal aastal jagub kõigi tibude jaoks toitu, siis kehval aastal hukkuksid toidu vähesuse tõttu kõik linnupojad. Nüüd aga jääb vanematele 1-2 tervet ja tugevat poega. Kakud ei tapa poegi, need lihtsalt nälgivad surnuks.

Veel hullem on olukord Aafrikas elavate Verreaux kotkastega  (Aquila verreauxii). Emalind muneb alati 2 muna, kuid ainult üks jääb ellu. Üks koorub tavaliselt kuni 3 päeva varem ja kui teine koorub alga kiusamine. Teadlased, kes jälgisid kotkapesa, leidsid, et vanem kotkapoeg nokkis nooremat 1569 korda enne, kui too lõpuks suri.

Tiigerhai pojad tapavad üksteist veel enne, kui nad sündida jõuavad. Emaüsas esimesena munast koorunud haipoed paneb teised munad kähku nahka.

Asjaolu, et loomad tapavad isegi oma vendi ja õdesid, tuletab meelde, et loomad ei ole sündinud heasüdamlikuks. Nad ei püüa säilitada oma liigikaaslasi ja kindlasti ei hooli nad teistest nende ümber elavatest ökosüsteemi liikidest. Selle asemel hoolitseb iga loom iseenda eest. Ökosüsteem on midagi, mis tekib siis, kui kõik looduses elavad loomad järgivad nö Scrooge'i (C. Dickensi raamatust Christmas Carol õel ja üksik vanamees, kes vihkab jõule) filosoofiat.

 

Kuidas on siis kõigi nende isekate loomadega? Kas nende ahnus ei torgi neile kunagi tagumikku? Mida ütleksid neile mineviku, oleviku ja tuleviku kummitused? Tõde on see, et ahnus jääb tavaliselt karistamata, kuid mõnel juhul võib selline lühinägelik strateegia viia pikemas perspektiivis katastroofini. Ja selle kohta pole imelisemat näidet kui Goughi saare hiiglaslikud lihasööjad hiired.

 

Goughi saar on külm ja vihmane kalju Atlandi ookeanis. Siin pesitseb palju linde ja terve aastatuhande ei olnudki siin peale lindude mitte kedagi. Siin pole ka puid ja linnud munevad munad maapinnale. Aga 200 aastat tagasi tõid juhuslikult  siin peatunud meremehed kogemata kaasa hiired. Sadu aastaid siin elanud lindudel polnud enda tarbeks arendatud mingit kaitsestrateegiat.  Hiirel polnud midagi muud süüa, kui linnupojad. Bioloogid panid tähele, et hiired läksid otse pessa ja hakkasid linnupoega järama. Hiired kasvasid puhtal karnivoori toidul 3 korda suuremaks kui tavalised koduhiired. Lindude arvukus aga langes järsult. Kui lindude arvukus aga järsult langeb, võivad linnud õige varsti siit kadunud olla ja see on hiiglaslikule hiirele väga-väga halb. Kõigepealt nad saavad üksteist ära süüa, kuid seejärel ongi nendega lõpp.

Kui hiired oleksid natukenegi planeerinud, oleksid nad võinud sajandeid lõbusalt merelindude kõrval elada, taimi ja tibude korjuseid süüa. Kuid nad ei teinud seda ega saanudki midagi sellist ette planeerida. Loodusliku valiku protsessi ei ole sisse ehitatud pikaajalist planeerimist. See on koht, kus isekus, kuigi see on parasjagu sel hetkel indiviidi jaoks hea, võib olla halb liigile tervikuna.

Meie inimestena teame üht teist sellest, kuidas keskkonna muutmine võib olukorda muuta. Riskin kirjutab samuti, kuidas me tapsime Austraalias, Põhja Ameerikas ja mujal maha suured kiskjad ja herbivooridki. Sellest sai juba lähemalt kirjutatud Dunni raamatut lugedes.

Riskin kirjutab, et kuna inimesed on samuti loomariigist, tundub õiglane öelda, et inimese lühinägelik mõtlemine ja ahnus on vaid meist läbi kumavad loomalikud instinktid. Kaasaegses ühiskonnas võime varjata oma tõelisi olemust, kuid põhimõtteliselt oleme kõik lihtsalt hiiglaslikud hiired.  Vähemalt nii me oleme käitunud teiste liikidega.

 

Sageli räägivad inimesed, kuidas nad on ohu korral valmis päästame väeteid ja nõrku, siis me ei tea kuagi, kuidas käitume reaalse ohu korral. Uuringud laevaõnnetustega näitavad sageli, et mehi on pääsenud tunduvalt rohkem kui naisi ja lapsi. Tegelikult on Titanic ainus laev, kus uppumisest pääses naisi/lapsi rohkem. 70% naistest/lastest päästeti ja 30% meestest. Arvatakse, et see oli kapteni teene, kes andis vastava käsu, mida väga hoolsalt järgiti.

Riskin arutleb ka selle üle, et ta ei tea kuidas tema ise käituks. Samas on ta üsna kindel, et kui asi puudutaks tema poega, siis on ta valmis ise surema ja ka tapma, et oma last päästa.

Elu või surmaga lõppevates olukordades panevad vanemad instinktiivselt oma elu oma laste pärast ohtu, sest see on sageli isekaim viis käituda. Lõppude lõpuks ei ole nad ahned ellujäämise, vaid oma DNA edasiandmise suhtes. Tegelikult loom ei kaitse üldse DNA-d. DNA kaitseb ennast. Looma keha on keerukas lihast ja luudest valmistatud robot, mille DNA ehitas enda kaitsmiseks. See on tõesti kõige täpsem viis selle kirjeldamiseks. Keha on omamoodi liharobot. DNA ehitab oma keha iseseisvalt funktsioneerima. See on üles ehitatud kaasasündinud tungide ja instinktidega, nagu soov hingata, soov vältida valu ja soov seksida. Need instinktid hoiavad keha elus ja sunnivad teda paljunema. Selle tulemusena jääb DNA ellu ja kandub edasi järgmisele põlvkonnale. Instinktid. Need asjad, mis on meile kõige olulisemad – elu, armastus ja seks –need kõik on programmid, mille meie sees olev DNA kirjutab meie liharobotite kehasse, et suudaksime edasi minna ja ellu jääda.

Looduse kõrvaltoimed vol 1 - tagasi loodusesse?

Aeg alustada uue raamatuga. Alguseks, mida autorist ja tema tegemistest teada on:

Daniel K. Riskin on Kanada evolutsioonibioloog ja juhtis 2011-2018 Kanada telesarja Daily Planet. Ta sai bakalaureusekraadi zooloogias Alberta ülikoolist, magistrikraadi bioloogias Yorki ülikoolist ja doktorikraadi zooloogias Cornelli ülikoolist. Ta lõpetas ka järeldoktorantuuri Bostoni ülikoolis ja Browni ülikoolis. Keskkooli ajal luges Riskin M. Brock Fentoni raamatut „Just Bats“. Raamat inspireeris teda, nii et ta võttis ühendust Fentoniga, tollal Yorki ülikooli professoriga ja ütles talle, et tahaks temaga kohtuda. Fenton kutsus teda oma laboriga liituma. Mõne kuu jooksul ajas Riskin juba Costa Ricas taga nahkhiiri.

Riskin on uurinud nahkhiiri Costa Ricas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Anguillas, Prantsusmaal, Iisraelis, Austraalias, Uus-Meremaal, Trinidadis, Ecuadoris, Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril ning on filminud Ameerika Ühendriikides, Marokos, Inglismaal, Hiinas ja Saksamaal.

Raamatu „MOTHER NATURE IS TRYING TO KILL YOU“ ühest tutvustusest lugesin:

Evolutsioonibioloog Riskin maalib vastiku, kuid samas meelt lahutava ja informatiivse lõuendi, mis illustreerib seda, kuidas elusolendid kasutavad ellujäämiseks ja arenemiseks sageli tüütut ja hirmutavat käitumist. Autor on kirglik nahkhiirte vaatleja ja nende uurimine maailma erinevates paikades, on teravdanud tema pilku emakese looduse osas. Turundajate ja meedia esitatud õrna, puuduliku ja utoopilise nägemuse asemel pooldab autor teistsugust vaatenurka. Inimesed peaksid mõistma ka meie looduskeskkonna teist poolt, ilma et nad hülgaksid looduse poolt pakutavaid kingitusi. "Ma arvan, et looduse vastik, ebamoraalne ja vägivaldne pool, see pool, mille toidupoed ja šampoonireklaamid välja jätavad, sisaldab selle kõige aukartust äratavamaid ja vapustavamaid osi," kirjutab autor. Pühendades peatüki igale seitsmele surmapatule – ahnusele, ihale, laiskusele, ahnusele, kadedusele, vihale ja uhkusele – viib Riskin lugejad läbi tähelepanuväärse teadusliku territooriumi. Arutledes laiskusest, lammutab autor eelarvamusi, mis ümbritsevad ideed, et loodus on „raske töö täiuslik mudel”, jagades lugusid parasiitidest, kes oma peremeestest eemale peletavad, sealhulgas vampiirnahkhiirtest, kes ei söö midagi peale vere; ussid, mis võivad inimkehas kasvada nelja tolli pikkuseks ja põhjustada elephantiasis. Viha peatükis lükkab Riskin ümber müüdi loodusest kui rahumeelsest kuningriigist. Autori narratiiv, mis uurib mõõkvaalade, eriti vangistuses viibijate, instinkte, raputab meeli. Ta selgitab mürgiste madude üle arutledes mürgi ja maomürgi erinevust ning läbi läbi kõige selle arutleb ta sellest, mis ümbritseb nö  "isaarmastuse juuri", mis tulenevad tema poja sünnist ja looduse rollist selles suhtes. Faktidest tulvil ja lõbus retk läbi looduse varjukülgede, mis ühendab osavalt õppimise ja „väkk“ asjaolud.

Eks siis näis, kuidas see meeldib. Sissejuhatuses kirjutab Riskin oma kogemust inimese-nahakiini  (botfly - Dermatobia hominise) vastsega. Tõlkeprogrammid andsid botfly kohta igasugu huvitavaid nimesid.... Õige variandi - inimese-nahakiini - leidsin ajakirjast Eesti Loodus.

Nahkhiirte uurijale on Belize paradiis, kuna seal elutseb neid ca 50 eri liiki. Riskin oli Belizel kohas nimega Lamanai, kus peale nahkhiirte võib kohata ka tuukaneid, krokodille, erksavärvilisi mürkmadusid, möirahve ja triljonit eri putukat. Kahenädalase reisi kestel oli palju   põõsaaluseid mööda käimisi ja nii ei teagi täpselt, kuna ja kus kiini vastne tema pähe sai.

Kuna mina ise kuulen inimese nahakiinist esimene kord, siis CDC lehelt leidsin nende elutsükli kohta:

Nende vastsed on imetajate siseparasiidid, mõned liigid kasvavad peremeesorganismi lihas ja teised soolestikus. Lõuna Ameeriaks elav Dermatobia hominis on ainus liik, mis teadaolevalt parasiteerib inimestel rutiinselt. Eestis on kiinidest leitud põdra ninakiini ja metskitse ninakiini (oestrinae – ninakiinlased).

Dermatobia hominise täiskasvanud on vabalt elavad kärbse moodi putukad. Täiskasvanud isendid püüavad kinni verd imevaid lülijalgseid (näiteks sääski) ja munevad nende kehale, kasutades kleepumiseks liimilaadset ainet. Kui sääsk imeb inimeselt verd, jätab ta kiini muna sinna maha.  Kärbsevastsed tungivad seejärel peremeesorganismi kudedesse. Vastsed toituvad nahaaluses õõnes 5-10 nädalat, hingates läbi peremehe nahas oleva augu. Küpsed vastsed tulevad naha pinnale tagasi ja kukuvad maapinnale ning nukkuvad sealses keskkonnas.

Vastsed kipuvad oma peremehe juurest lahkuma öösel ja varahommikul, tõenäoliselt kuivamise vältimiseks. Umbes ühe kuu pärast ilmuvad täiskasvanud isendid paaritumiseks ja tsükli kordamiseks.  

Nii et Riskinit hammustas pea piirkonda sääsk, jättes maha nahakiini muna. Tõuguke kasvab millimeetri suurusest kuni 2,5 cm suuruseni. Kuna Riskinil ei olnud varasemalt kogemust kiiniga, siis ta üritas peeglitega oma pead vaadata ja seda välja pigistada aga kuna peanahka ei anna sõrmedega eriti venitada, siis sellest asja ei saanud. Kodumaal tagasi, ei teinud vastne eriti valu aga oli ebamugav ja muutus lihtsalt häirivaks. Sõbrad palusid tal mütsi peas hoida ja kuigi nad viskasid tema tõugukese üle nalja, hoidsid nad samas ka distantsi. Lõpuks läks Riskin sellega EMOsse ja sai ebahariliku seisundiga kohe arsti juurde. Arst kusjuures teavitas  oma patsienti, et ta ei tea kiinidest midagi. Riskin seletas ja palus selle endast välja saada...

Kiini vastne on tal purgis tänaseni. Riskin ütleb selle kohta, et ta läks Belizele kui teadlane uurima elusaid bioloogilisi organisme nende looduslikus keskkonnas, kuid koges selle asemel loodust, kui bioloogilist organismi. Ja see mõjutas põhjalikult Riskini arusaamist loodusest: „Minu jaoks ei ole loodus lihtsalt kaunis pilt vihmametsast. See on pidevalt muutuv, dünaamiline elu ja surma draama, mida juhib täielikult võitlus energia pärast – energia, mis voolab peremeesorganismilt parasiidile, saagilt kiskjale ja mädanevast korjusest raipesööjale, lõputus võitluses kõigi olendite vahel, et jääda püsima ja edasi anda DNA-d.“

Belize tuletas Riskinile teravalt meelde, et ta on üks  osake sellest süsteemist. Me kõik oleme. Nahakiin sõi teda ja sai energiat ning tema kulutas energiat, et kiinist vabaneda.

Ja selline ongi loodus – koht, kus loomad egoistlikult  püüavad ellu jääda ja järglasi anda kellegi teise arvelt.

Niimoodi loodusele lähenedes on väga kummaline, kui viimasel ajal kõik ütlevad meile, et peaksime elama „looduslikumalt“. Meid ümbritsevad nõuanded toitumise, treeningu, meditsiini ja elustiili kohta, mis kõik toetavad mõnda "loomuliku" eluviisi versiooni. Kuna inimesed arenesid looduse osana, on meile öeldud, et meie tänapäevaste probleemide eest põgenemine on hästi lihtne ja tuleb vaid naasta oma juurte juurde, liikudes/süües/käitudes nii, nagu inimesed aastatuhandeid tagasi tegid.

Riskin kirjutab, et selliste nõuannete peamine viga on muidugi see, et see eirab põhitõde, et paar tuhat aastat tagasi elasid inimesed tavaliselt keskmiselt kolmekümnendate eluaastateni. Kõikjal on röövloomad, parasiidid ja lagundajad, kes on valmis meid esimesel võimalusel toiduks lõhkuma. Kaasaegses läänestunud ühiskonnas elades oleme enamiku nendest ohtudest eemal hoidmisel teinud nii head tööd, et need "naturaalsed" nõuandjad võivad käituda nii, nagu selliseid asju nagu kärbsed, lõgismadusid ja malaariat polekski olemas. Aga need ja paljud teised on vägagi reaalselt olemas.

Emake loodus üritab sind tappa. Riskini nägemus loodusest erineb veidi sellest, kuidas loodust tavaliselt kujutatakse, kuid sageli on põhjuseks see, et reklaamijad ja turundajad kasutavad sõna „loodus“, et teile midagi müüa. Nende maailmas on loodus heatahtlik, midagi, mis muudab teid alati tervemaks ega tee teile kunagi haiget. Siin on kõik puha mesi ja ei mingeid nõelasid. Loodus annab meile puuvilju, köögivilju ja varjus kasvatatud kohviube, kuid mitte vanni ümbritsevat hallitust ega sipelgaid ega paelusse. Reklaamijad tahaksid, et me arvaksime, et need asjad pole tegelikult rohelise maailma osa. Neid kujutatakse kui teatud moel sissetungijaid.

Mõelge šampoonireklaamile, kus näidatakse kaunist koske vihmametsas - siin ei ole vapsikuid ega skorpione ega vereimejaid. Sellised isendid ei mõjuks müügile hästi.

Riskin märgib, et hiljuti toidupoes käies nägi ta puhastuslahust, mille etiketil oli kirjas "toksiinivaba", "orgaaniline" ja "looduslik". Samuti oli kohe pakendi esiküljel kirjas, et see tapab hallituse, seened ja bakterid. Üks pühkimine sellise puhastusvahendiga köögilaual võib kustutada miljoneid elusid, kuid nad nimetavad toodet keskkonnasõbralikuks, justkui ei käiks baktereid kuidagi ökoloogilisuse hulka (mis iganes see ka poleks). Riskin ei vaidle „looduslike“ toodete kasutamise vastu – kuid pange tähele märgistuse irooniat. Ostetud maheõunad ja -apelsinid ei ole looduses kasvatatud, neid kasvatatakse farmides. Kuidas on need loomulikumad kui teie kodus olev hallitus ja muu elu, mis aknast ja pragudest sisse pressib?

Ja kuna meedia ja müügikanalid ei anna edasi täielikku pilti loodusest, on meil sellest kõverpeegli kujutus.

Kui Riskin oli bakalaureuseõppes, töötas ta restoranis, kus kolleeg ütles, et ta ei kasuta kunagi laboris valmistatud narkootikume, aga kui "kui loodus on need teinud, on okei seda võtta." Kui te selle üle järele mõtlete, siis mõistate, et selles pole absoluutselt mingit loogikat. Tõenäoliselt rääkis inimene marihuaanast ja „võlu“seentest, kuid heroiin, crack-kokaiin ja sigaretid saavad samuti alguse taimedest. Ükskõik, kas räägite meelelahutuslikest uimastitest, toidust või millestki muust, teesklemine, et loodus on 100 protsenti healoomuline, nõuab kas teadmatust või tahtlikku tõe eitamist.

Riskin kirjutab, et see on sama, mis vaadata lennukiaknast lähenevat New Yorgi siluetti: võimas, vaikne ja imeline. Keset linna olles on aga olukord teine: lakkamatu inimeste ja sõidukite müra, tuututamine, võid tunda prügi ja uriini lehka samaaegselt pirukate ja pitsa omaga. Ülalt läbi klaasi vaadates on kõik steriilselt ilus aga jätab palju välja.

On tõsi, et loodus on andnud meile nii palju ilusat, kuid on andnud ka meduusid, punased sipelgad ja tsüaniidi. Ja kõik koos moodustavad elurikkuse, mis on omamoodi kaunis. Nahakiinide kohta ei saa öelda, et nad on jubedad või pahad, kuna nad annavad ellujäämiseks ja DNA edasiandmiseks oma parima. Ühegi looduse osakese kohta ei saa öelda ainult "hea" või "halb". Riskini sõnul on meie poolt välja jäetud "halvad" looduse kõige hämmastavam ja kaunim osa. 

Lugedes vol 6 Naturaalne toit ja ravi

Seda allolevat videot nähes tundub tõesti, et järgmisena tulevad sõnnikupannkoogid - puhtalt naturaalne. 😕😕😕 ja kui Covid maitsemeele viib, siis kas on üldse vahet? 😏

Sõnnikupannkook poleks samas muidugi taimne aga eks tuleb kuskilt kompostist ka vegan versioon. 

Kas on vaja välja anda dokument "SUL ON LUBATUD (ja isegi vajalik) SÜÜA, MIS MAITSEB". Iga asi, mis maas vedeleb ei ole mõeldud inimtoiduks. Kogu komposteeritavat materjali (koored jms) ei pea ära sööma. Inimene ei ole sitasitikas ega bakter. Enamiku maks ja neerud on täiesti suuteliselt ilma pideva torkimiseta oma töö ära tegema - ja tasuta. Iga dieedi, ka toortaimetoidu puhul on täiesti kohustuslik osa detox - kogu aeg üks jube saastatus. 

Söetablett on muidugi ammu tuntud kõhukinnistaja ja seda võetakse mürgituste korral. Oma toimega siduda endaga ümbritsevat ainest võib see olla vahel kasulik aga süsi ei vali, mida endaga kaasa viia ja nii viib ta kehast välja ka vajaminevad toitained. 

Ma ise olen samuti pigem naturalist – vähemalt olen pikalt olnud. Igast oma aias kasvavast liblest vaimustunud, paljusid neist söönud. Umbrohust üledoosi saanud – smuuti sees - ja nii ajapikku oma aiaga suheldes õppinud aru saama, et üledoosid ja mürgitused on täiesti tavalised. Tuleb olla kogustega ja naturaalsusega olla ettevaatlik. Samas tigusid ei salli ma hoopis. Minu teod on erilised – neid on miljoneid ja nad söövad kõike. Hoolimata igasugu nõuannetest aianduses – tuhk, õlu, okkad, ogalised asjad, vask jms – takistavad need minu tigusid ca 1 päeva. Eks nad kuulavad, kui ma nendega räägin, kuid nende vastus on puhta mage – loodus on meid selliseks loonud, siin on meile head tingimused ja me peame ellu jääma; söö ise oma võilille, meile meeldivad ka marjad ja salat... 😜

Ponzer kirjutab oma raamatus "Burn": „Kas on parem elada õndsas, romantilises teadmatuses? Kindlasti võib selleks leida põhjuseid. Lihtsam on vastu astuda päevale, kui tunnete, et emake loodus tahab teile lihtsalt suurt sooja kallistust anda - et loodusmaailm ja isegi kaasinimesed on sisuliselt head. Valu ja surm võivad olla vältimatud, kuid ainult sellepärast, et oleme kohmakad, ekslikud ja universumi juhtivate harmooniatega kooskõla kaotanud. Kui me loobuksime ja tunnetaksime karmavoolu, oleksime helded ja lahked ning maailm vastaks kindlasti sellele. Kui vaid suudaksime naasta loodusesse, nagu meie esivanemad.“

Kuidas oleks Hadzade moodi elada? Looduses kõike tähele pannes, kõike tunnetades ja teades?

Savannis Hazade juures on filmiõhtu. Kõik on kogunenud sülearvuti ümber ja vaatavad loodusfilmi. Hadzadele väga meeldib – iga kord, kui välja ilmub mõni uus loom, karjuvad nad vaimustusest.

„Siis on see öine vaatepilt ühe veekogu ääres. Elevandid on tulnud jooma, meeleheitel kuiva hooaja tõttu tekkinud veepuudusest. Kuid lähedal varitsevad lõvid. Nad hüppavad peale elevandibeebile, lüües hambad kuklasse. Väike elevant tõstab oma pisikese londi üles ja tuututab oma hädanuttu. Rahvas on puudutatud, kaasa arvatud mina. Täiskasvanud elevandid üritavad lõvisid ära ajada, kuid sellest pole kasu. Neid on liiga palju ja nad ründavad üksteise järel nagu ninjad, ammutades verd sügavatest haavadest. Varsti on see läbi. Beebi on surnud! Oh jumal, õudus. Kindlasti on loodus eksinud. Midagi sellist ei pidanud juhtuma. Hadza hõiskavad rõõmust. Ha! Lõvid said ta kätte! Ma olen jahmunud. Mis psühhopaadid nad küll on?“

Kuidas on lõvidega - kas nad vajavad toitu või mitte?

Romatiline video on selline:

Ja realistlik lõviarmastus on selline: 👇👇👇

We need to learn to love them, EXACTLY the way they are and NOT the way we wish them to be!🙏🏼
•
Welcome to my Life❤️🙌🏼
•
Comment Your thoughts below👇🏼 pic.twitter.com/5XOhnLisiX

— Dean Schneider (@deanschneiderFp) December 26, 2020

Samas arutleb Pontzer, et halb enesetunne elevantide pärast on luksus meie arenenud läänemaailmas, kus kogeme loodust teleekraani kaudu. Hoopis midagi muud on selle sees üles kasvamine, iga päev looduses elamine tähendab mõistmist, et see ei taha vaid kallistada. Selle asemel olete osa paljude liikide hulgast, ühed pahatahtlikud, teised ükskõiksed ning keegi neist pole teie sõbrad. Hadzad vihkavad elevante, sest elevandid on massiivsed ja tohutud ning tapavad aeg-ajalt mõne Hadzat. Nad suhtuvad elevantidesse umbes sarnase kiindumusega kui madudesse ja hadza inimesed vihkavad madusid. Hadzad ei nuta loomade pärast, keda nad jahivad ja tapavad, rohkem kui meie nutame tassi jogurti pärast. Nad ei ole ei küünilised ega halastamatud, kuid nad teavad looduse tsüklit. Ökosüsteemi kuulumine tähendab teiste söömist, olgu need siis taimed või loomad. Metsikud koerad, kes võtavad teie lõhna imelihtsalt üles ja asuvad teid jälitama, ei tunne teie sisemust välja rebides mingit kahetsust. Ei midagi isiklikku, see on lihtsalt äri. Elu mõistmine reaalses ja toimivas ökosüsteemis nõuab meilt hülgamist - romantiliste, Disney stiilis mütoloogiate hülgamist.

Kõik liigid võistlevad piiratud ressursside pärast ja näevad vaeva toidu leidmiseks, samal ajal püüdes mitte sattuda ise õhtusöögiks. Looduses pole ei head ega halba - need kultuurilised hinnangud asetame muidu amoraalsele ja ükskõiksele tegelaskujule. Isegi asjad, mis näivad selgelt tehtud meie kasuks, on ajendatud evolutsiooniliselt isekatest jõududest. Puuviljad, need puult saadud kingitused, mis on täis magusat viljaliha, on lihtsalt nutikas viis seemnete laiali saatmiseks. Koerad on arenenud ja panevad meid end armastama, sest inimesed on suurepärane koeratoidu allikas. Ja lopsakad rohelised taimed, mis täidavad meie planeeti eluga? Need on meid kaks miljardit aastat püüdnud ära mürgitada.

Ja siit ei lähe jutt ketodieedi juurde, mille üheks loosungiks on, et taimed on mürgised, vaid hapniku juurde. Hapnik, mis on meie eluks hädavajalik, on samas väga hävitav. Jõuame hoopis antioksüdantide juurde. Naturalist kiidab ühelt poolt hapnikuravi ja teiselt poolt otsib järjest võimsamaid antioksüdante – oxygen ehk hapnik ehk oksüdant. Hiljuti jäi silma musta pässiku reklaam. Antioksüdantide sisalduseks pakutakse netiavarustes uskumatuid numbreid. Miks on vaja puu haigust endale sisse süüa, miks peaks maitsetu möga tunduma hea mõte? Kes teab – maitse üle ei vaielda. Aga vaatame seda oksüdandi/antioksüdandi tapjaomadusi...

 

Lugedes vol 5 - Geneen Roth rinnavähi diagnoosist

 

Jõudsin raamatut „Natural“ lugedes lõpuks dieedini. Püha dieedini. Püha naturaalsuseni. Raamatus keerleb naturaalsete asjade valik kontrolli ümber – me loodame, et naturaalne valik annab meile kontrolli ja vabastab meid probleemidest: loomulik sünnitus, loomulik lastekasvatus, looduslik söömine. Hommikul jäi silma ühe toorvegani arutlus – miks küll inimesed aru ei saa, et valides toortaimetoidu oleksid nad terved ja väldiksid haiguseid. Ometi ma tean, et tema juurde on pöördunud päris mitmed inimesed, kes pole dieediga oma probleemidele abi saanud. Aru saavad aga abi pole. Ja taimse dieedi on populaarsuselt ammu üle löönud keto - saad terveks, kui taimi vähem sööd. 😜Usk, et dieet annab sulle kontrolli sinu elu üle, on ilus aga reaalsus näitab, et elu ei ole kontrollitav. Mitte sellise määral. Dieediga saavutatud kontroll on illusoorne võib muidugi kesta aastaid või samas ka ainult kuid. Elul on omad nipid ja aeg, mil ta seda sulle näitab. Haigus ei ole eemaldumine loodusest – kuna looduse hällist tulevad ka haigused, mis tasakaalustavad liigset. Looduse haigused võivad ka liiale minna, nagu meiegi võime kõigega liialdada. ☝☝☝

Päikesetoidu blogis on aastate jooksul palju artikleid ja raamatute kokkuvõtteid ja tsitaate Geneen Rothilt („Naised, toit ja jumal“ autorilt). Mäletate? Naine, kes proovis igasugu dieete, omasõnul on ta dieedikultuuris kaotanud ja juurde võtnud 1000 naela. Ja siis see lõppes, kaal jäi paigale ja oma toidufilosoofiaga „söö, mis meeldib ja lõpeta, kui kõht on täis; luba kõigil emotsioonidel/tunnetel olla, ära peida neid toiduga“ on ta aidanud hästi paljusid emotsionaalseid sööjaid.

Sattusin üle pika aja tema kodulehele ja leidsin postituste seeria „vähikroonikad“ 😢– Geneen Rothil diagnoositi mõni aeg tagasi rinnavähk. Oma läbielamisest ja tunnetest on ta siiani kirjutanud 69 lühikest postitust (2x nädalas). Ma olen lugemisega jõudnud 25 postituseni. Siin on palju kirjutatud kontrollist, süütunnetest ja tahtmistest Geneen Rothile omasel humoorikal moel. Noppisin üht teist välja (esimestest postitustest) – mulle hullult meeldib tema kirjutatu:

„On suur tahtmine, kui diagnoos on pandud,  leida põhjus. Ja kuna ma olen keegi, kes - kuidas seda nüüd viisakalt öelda - usub, et suudan asju (sündmusi, haigusi, suhteid, kõike ja alati) kontrollida, otsisin põhjust. Mõtlesin välja ka: töötasin liiga palju. Ma ei töötanud piisavalt palju. Sundisin ennast liiga kõvasti. Ma ei sundinud ennast piisavalt kõvasti tagant. Ma reisin liiga palju. Või ei teinud seda piisavalt. Mul oli vägivaldne lapsepõlv. Sõin 28 aastat suhkrurikast dieeti: Twinkies, Yodels, Ring Dings, sõõrikud, Oreod, kohvijäätis. Ah jaa, ja ma shoppasin liiga palju. Ostsin liiga palju kampsuneid, saapaid, kõrvarõngaid. Kui ma oma peas seda nimekirja koostasin, teadsin juba, et see on mõttetu. Et igal olukorral on lugematu arv põhjuseid. Ja et võib-olla, nagu arst märkis, hakkas see vähk arenema 30 aastat tagasi, kes teab?

Ma võiksin uskuda, et "kui ma oleksin teinud ________, siis ma ei tunneks ___________." Mis oleks uskumatult võrgutav vale, nagu mu uskumuste aastad on näidanud. See hoiaks minus hukkamõistu, häbi, süüd. Nii et  olles teinud ringi peale “asjadest, mida ma uskusin vähki põhjustavateks”, hakkasin ma endalt küsima, mis toimub nüüd. Mida see diagnoos mulle pakkuda võiks? Mida see mulle avab? Sest miks mitte seda küsimust esitada, kuna ma oli juba siin ja ma ei suutnud seda võluväel kaduma panna? Ja sõna, mis kohe välja tuli, oli “lahkus”.„

 

"Hoolimata aastakümneid tehtud tööd toitumisprobleemide vallas ja lahkuse rõhutamisest, jäi sellest ikkagi puudu just selles, kuidas ma pöördun iseenda poole. Aastate jooksul on see nii palju edenenud, kuid siiski. Ikka ja jälle. Mudelid, mis käsitlevad iseend häbi ja hukkamõistuga, on sellesse närvisüsteemi nii sisse kirjutatud. Ja valmisolek langeda sellesse mustrisse on tugev. Nii et kui ma küsisin endalt, mida vähk mulle pakub, tuli vastus tagasi: vaata, kuidas sa ennast kohtled. Seejärel lisasin siia sõna „kullake”, nii et küsimus/vastus ise ei põhjustanud rohkem süüd.

Kui mul diagnoositi rinnavähk, vapustas mind vistseraalne arusaam, et see võis juhtuda ka minuga. Mitte ainult vähk, vaid et äkki võib mu elu teha kannapöörde. Hoolimata isa surmast, mu sõbra Lewi surmast, mu sõbra Linda surmast, mu armastatud toimetaja Pegi surmast ja kümnete tuttavate inimeste surmast oli nende ja minu vahel siiski lahusus. Nende surma ja minu vahel. Uskumus, et ma olen sellest kuidagi lahutatud. Eriline. Kuid vähidiagnoosiga ei saa enam surma endast lahus hoida. Mitte miski ei  kaalu üle otsest kogemust teadmisest, et ma suren, kui mitte nüüd, siis kunagi. Ja nii saan ma nüüd aru, et hea endasse võtmine võib tähendada ka seda, et tunned endas kõike, isegi kurbust.

Pole tähtis, kuidas vähi diagnoosimine ja ravi on mind avanud, olenemata sellest, mida see mulle pakkus, on olnud ka palju kaotusi. Mu endise elu kaotus. Ma ei lähe sellesse ellu enam kunagi tagasi. See on läinud. Vasaku rinna kaotus, mis sarnaneb parema rinnaga, mida pole opereeritud, mis ei ole armiline. Valuvaba rinna kaotus (operatsioonist tulenevad armid on sügelevad ja valulikud ning onkoloogi sõnul võivad need olla nii aastaid). Selle tunde kaotus, et oled eriline, nähtamatu, omad kontrolli. Ja kaotused, mis kogunevad praegu, meie ümber, nii paljudes. Kui ma luban kaotustel olla need, mis nad on, proovimata neile vastu panna, kui palju mul veel on või mida ma olen saavutanud, kui ma ei püüa mõelda õnnelikke mõtteid, vaid lasen lihtsalt kurbusel olla, siis see areneb vaikselt, kiiresti , tänulikult, et teda kui iseendana tervitatakse."

 

"Ja siis veel: igaühel on midagi, mis ta proovile paneb. Neile meist, kellel on vähk, on see vähk. Sõbral on ajukasvaja. Veel ühel sõbral on eesnäärmevähk. Veel kahel sõbral on rinnavähk. Teisel on kaugele arenenud Lyme tõbi. Siis on kaugelearenenud Parkinsoni tõvega sõber. Veel ühel sõbral on tõsine südamehaigus. Kõik see ja veel ka COVID. Paljud sõbrad on kaotanud töö, ei tea, kuidas nad oma perekonda toetada saavad. Tuletan endale pidevalt meelde, et see on Maa kool. Et ma olen siin, et meenutada, kes ma olen väljaspool oma tingitust, oma minapilte ja viise, kuidas ma usun, et tõmbasin lühikese tiku, et ma olen ebaõiglase maailma ohver...

Alati, kui tunnen end ohvrina - nad on minuga halvasti käitunud, vähk tegi mulle halba, kiiritus tegi halba, pole õiglane, et seal on vähk, COVID ja et võibolla tuleb evakueeruda (California metsatulekahjud) - mul on alati, alati võimalus iseenda juurde jõuda. Kas see on kohati keeruline? Jah. Kas on valu? Jah. Kuid see ei tee minust ohvrit.

Nende aegade väljakutse - vähk, COVID, tulekahjud siin Põhja-Californias, poliitiline segadus, hirm - on näha, kuidas ma end tunnete või veendumuste lainele viin, kuidas ma nendega samastun - ja siis tulen tagasi. Alati tagasi. Ja selleks, et valule, hirmule vastu tulla, teha sellele ruumi ja siis küsida, mida ma oskan teha, kuidas ma saaksin käituda. Teadvustamises on midagi nii palju suuremat kui hirm. Teadlikkus sellest, et mul on valida, millele keskenduda.

See ei ole nii, et tulekahjud kaovad, kui ma hirmu ei tunne. Või et vähijärgne protokoll ning sellega seotud mõtted ja tunded oleksid vähem intensiivsed, ma tunnen nad ära selle järgi, mis nad on: mõtted, hirmud, uskumused. Nad suudavad minu meelt ja koos sellega ka närvisüsteemi kaaperdada. Vaatan oma aknast välja ja näen suitsu. Tunnen vasakut rinda ja olen valust teadlik. Need on faktid. Mida ma nende faktidega teen, on see, millest sõltuvad minu kannatused või kannatuste puudumine. See on nii lihtne. Kuid see, et see on lihtne, ei tähenda, et see oleks lihtne. Valude ja süüdistuste rajale minekuks on selline kutse, mis põhineb elus sisseastud radadel. Ja ma ei pea. Me ei pea. Ja see on vau. See on vabadus.

Mul oli kunagi õpetaja, kes ütles: "Pole tähtis, mitu korda te unustate, oluline on vaid see, mida te mäletate." Nii et tulen ikka ja jälle tagasi."  

"Siin on minu meelest veenev vähktõbi, COVID, tulekahjud, poliitiline segadus. Need on nagu peeglid, et saan näha seda, mida olen alati uskunud, et ma pole võinud kahtluse alla seada, sest olen selle võtnud et olla tõsi 1000 aastat. Teisel päeval mõistsin aluskivimite veendumust, et ma pole kindel, et ma kunagi nime panin: ma ei peaks olema rõõmus, et mul oleks piisavalt või et mul oleks piisavalt ja et kui ma olen, siis satun hätta.

Lapsena uskusin, et Jumal hülgas mind. Ma palusin, et mu vanemad oleksid õnnelikud ja nad muutuksid õnnetumaks, vägivaldsemaks, üksildasemaks, mis minu arvates tähendas, et ma ei olnud väärt päästmist ja minuga oli midagi valesti. See veendumus, muide, ei ole mõeldud selleks, et hakata pidama mingit arutelu Jumala üle. See on veendumusest, et tuleb kättemaks, kui luban endale liiga palju head. See on seotud veendumusega, et see universum on vaenulik ja variseb kokku. Nii et vähi ilmnemisel on olemas teatud vundament, mis ütleb: "Näed nüüd? Ma ütlesin sulle. Arvasid, et suudad sellest pääseda, aga vaat ei."

See muster on vaimule nii kuri ja vägivaldne ning see elab minus seni, kuni saan selle kahtluse alla seada. See elab mul kõhus krambina, nagu minu vastuski küsimusele „Seal mäe taga põleb. Sa kaotad oma maja. Kui kaua sa arvasid, et saad oma kodu armastada? Käes on tasumise tund. Viletsus, mitte rõõm, on su teine ​​nimi. " Kuid niipea, kui selle ära tunnen, on vabadus. Niipea, kui ma selle kahtluse alla sean, näen, et see pole tõsi. Ma näen, et minu eest on alati hoolitsetud, ka kõige meeleheitlikumatel hetkedel. Isegi vähi korral. Isegi just sel hetkel, koos tulekahjudega. Ja kui ma seda kogen, mu süda avaneb, maailm ärkab ellu ja ma olen valmis reageerima sellele, mis tähelepanu nõuab (näiteks evakuatsiooniks pakkimine).

Mõtlesin eile õhtul kontrollist ja kontrolli omamisest, mõtiskledes, kuidas need mu elu nüüd läbi mängivad. Vähi diagnoosimise ja raviga ning isegi pärast ravi lõpetamist leidsin, et lähen tagasi otsuste juurde, mille olin juba vastu võtnud, et anda endale kontroll selle üle, mida ma hetkel kogesin. Näiteks valu. Ma ütleksin endale: "Kui sa poleks brahhüteraapiat teinud, kui nad poleks sind kinni pannud kaheksateistkateetriga, mille kaudu sinu rinda saadeti radioaktiivseid seemneid, ei oleks sul nii palju valu. Mida sa ometi mõtlesid?"

Süütunne

"Ma tean, et olen sellest varem kirjutanud, kuid sellest tasub uuesti kirjutada, sest püüdes mitte tunda, mis toimub, mis iganes see ka pole, läheb mõistus hulluks. "Kui ma poleks X-i teinud, siis ma ei tunneks Y-d." See annab illusiooni, et valu või mis iganes Y on, oleks saanud vältida, kui ma oleksin teistsuguse otsuse teinud. Kuid see põhjustab ka ütlematult suuri kannatusi. Ja tagasi lapsepõlve poole liikudes,  oli selline tunne, et kui ma vaid suudaksin ette näha nurga taga asuvat katastroofi, siis saaksin selle ära hoida. Ma saaksin seda kontrollida. Ma suudaksin valu kontrollida. Lapsena on kasulik sellest veendumusest kinni hoida (ellujäämisvahendina), kuid mitte täiskasvanuna. Mitte minu jaoks. Ja ometi on need närviteed nii sisse raiutud, et võin end panna uskuma, et on olemas selliseid asju nagu vead ja ma olen kohe tegemas või juba teinud tohutu vea. Sellised kannatused. See on nagu roti pesa, kust ei tule kiiresti välja. Ainus asi, mida ma teha saan, on end sellelt pidevalt tabada uskumuselt, et on olemas selline asi nagu kontroll - ja et kui ma ainult seda õigesti teeksin, oleks mul see olemas.

Ma lugesin kuskilt, ma ei mäleta, kuskohast, et elu eesmärk on elamine. Mulle meeldib see, sest see hõlmab iga juhtuvat asja: kogemusi, mõtteid, tundeid. Tulekahjusid. Vähki. Linnulaulu. Kõnniteelt prügi korjamist. Valu rindades. Mida ma taipan, neist lugudest, mida ma endale räägin, on see, mida kogen kui "elu".

Sel nädalal juhtus nii: meie naabri koera sõi ära koiott. Minu pereliige suri kõhunäärmevähki. Bay piirkonnas põlevad uued tulekahjud. Ilma maskita pole õhk hingatav. Covidi juhtumid lähevad jälle üles. Arst soovitas mul veel ühe operatsiooni teha. Maksudeklaratsiooni tagastused selgusid. Uudised. Uudised. Ja kuna elu eesmärk on elada, siis see kõik sobib siia."

"Minu sõber Sally töötab nii vähihaigete kui ka inimestega, kes on suremas. Ta ütles mulle hiljuti, et üks asi, mida vähist paranevad inimesed talle ütlevad, on see, et nad tahavad elada nii, nagu nad hakkasid elama, kui arvasid, et võivad varsti surra. Nad tahavad meeles pidada, mida nad armastavad. Nad tahavad meeles pidada, mis on nende jaoks kõige olulisem. Nad tahavad pidevalt näha läbi nende silmade, mis näevad kõikjal ja kõiges imesid. Ja nad ütlevad talle, et nii lihtne on unustada, seda nägemist, seda tunnet, kui neil on hea. Ja see oli varem ka minu kogemus: olles sattunud suurematesse autoõnnetustesse, kaotanud oma raha, olles peaaegu CT-skaneerimise käigus anafülaktilise šoki tõttu surnud, tulin neist kogemustest välja sooviga maad suudelda, sooviga mõista kui imeline on hommik, sooviga kuulata muusikat sõbra häälega. Ja siis unustaksin. Kuid siis tuli vähk ja midagi nihkus. See ei olnud ainult vähk; oli arusaamine, et kui see võib juhtuda, võib kõik juhtuda. Ma ei olnud immuunne. Ma polnud eriline. Ja siis saabus muidugi pandeemia. Ja siis tulekahjud, suits, võimetus õues hingata. Ja kuidagi, nii keeruline kui see ka pole, on kõik need asjad nagu kellad, mis tuletavad mulle meelde, et tule tagasi, tule tagasi selle keha, hetke, selle elu juurde.

Ma tean, ma tean, ma olen varem süütundest ja vähist kirjutanud, kuid kuna süütunne tekib pidevalt nii mitmel kujul, tahtsin sellest uuesti kirjutada. Kui mu rinnas diagnoositi esmakordselt vähk ja pärast šokki, läbisin erinevaid süüdistamisperioode: mina ise (mida ma selle põhjustamiseks tegin?), Minu kirurg (kes ei tundunud asjas sees olev ega pakkunud palju juhiseid) , minu ajalugu toiduga (suhkur, suhkur ja see, et ma ei söönud tõelist valku enne 30. eluaastat). Ja iga kord, iga kord tundus see kohutav. See ei aidanud kuidagi, see hoidis mind mõtted pöörlevas rattas. See sulges mu südame. Wham."

 

"Mingil päeval jõudis mulle kohale, et enda (või kellegi teise) süüdistamine on nagu sundimine. Samamoodi, nagu emotsionaalne söömine võtab fookuse kõrvale tegelikult toimuvast (kurb, lootusetu, vihane, rõõmus, õnnelik, üksildane) ja paneb selle toitu. Kui tunnen end mingi olukorra või suhtluse pärast kurvana - oletame, et sõber on öelnud midagi, mis minu meelest on haavatav - ja hakkan kohe süüdistama selles mis juhtus iseennast, ei saa ma kunagi tunda ei tema öeldut ega selle mõju. Tundub, et nii emotsionaalse söömise kui ka süüdistamise korral sulgub mu süda ja lõpuks tunnen, et mul endal on halb olla. Süüdistamine (ja sundimine) on nagu liiva viskamine selgelt tajumise, tundmise, mõtlemise ratastesse.

Kuna varem oli enesesüüdistamine minu lemmikajaviide, siis viimasel ajal olen märganud oma keha kokkuvarisemist - kõht läheb krampi, süda sulgub, tunnen, et olen kahe sentimeetri pikkune - ning seejärel pöördun tagasi ja küsin endalt peas keerleva loo kohta. "Sa tegid valesti" ilmub alati ühel või teisel kujul. Ja siis ma peatun. Ma lihtsalt lõpetan süüdistamise, nagu astuksin lõksust välja. Ja ma küsin endalt, mida ma tunneksin, kui ma ei süüdistaks ennast (või kedagi teist, sest see muutub kiiresti kellegi teise süüdistamiseks. Süü on süü ja kui olen valmis ennast süüdistama, saab sama lihtsalt süüdistada kedagi teist). Süüdistamisega on see, et kui see toimiks, tunneksime seda tehes kõik ennast paremini, kuid me ei tunne. Just nagu toiduga. Kui see muudaks midagi kauem kui viieks minutiks paremaks, tunneksime end alati hästi süües seda toitu, mida igatseme. Või sõime siis, kui meil polnud nälga. Kuid ei. On okei tunda kogu tunnete spektrit. Omada südameid, mis on  haavatavad, avatud, tahtmas ja mitte vaigistada neid süüdistamise või jäätisega.

Foto on kaastundejumalannast Kuan Yinist. Ja mina. Tuletades endale meelde, et kaastunne ja lahkus on alati siin, taustal, ootamas märkamist."