Kui keha tuleb sulle appi vol 2

Eelmises postitutes kirjutasin Suzanne O´Sullivani raamatust "Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest." Siinkohal võtan raamatust loetu kokku.

Neuroloog suudab üsna usaldusväärselt eristada füüsilisest haigusest tingitud vaevusi vaevustest, millel on psühholoogiline põhjus. Seetõttu seisavad just neuroloogid sagedamini silmitsi psühhosomaatiliste haiguste diagnoosiga.

Patsiendile on väga raske öelda, et tema füüsilisel haigusel võib olla psühholoogiline põhjus. Sellist diagnoosi on raske mõista, veel raskem sellega nõustuda. Nii mõnigi patsient tunneb end nurkasurutuna, sest eelistab ükskõik mida muud psühholoogilisest tervisehäirest tingitud alandusele. Ühiskond on psühholoogiliste häirete suhtes eelarvamustest pingul, ja patsiendid teavad seda.

O´Sullivan märgib, et arstidel on kartus psühhosomaatilist diagnoosi panna, osalt kardetakse pahandada patsienti (Mis te arvate, et ma olen hull või?), teisalt võib ju olla, et midagi on jäänud kahe silma vahele.

Samuti kirjutab autor, kuidas alles värske ülikooli lõpetanud arstina, kippus ta selliseid patsiente pidama simulantideks, või suhtuma neisse kergekäeliselt: „Head uudised, ajukasvajat me ei leidnud, teie peavalul ei ole tõsist põhjust. Ja head aega.“

Kui O´Sullivani ülesandeks oli esimesel töökohal uurida epilepsiat põdevaid inimesi, kes ei saanud ravist abi. Siin sai talle selgeks, et ligi 70% inimestest, kelle krambihood ei allunud ravile, ei põdenudki epilepsiat. Krambid tekkisid puhtalt psühholoogilistel põhjustel.  

Autor kirjutab veel, et ta on kohanud paljusid inimesi, kelle kurbus on nõnda valdav, et nad ei suuda seda tunnet taluda. Selle asemel arenevad neil välja füüsilised vaevused.

Täiesti loogikavastaselt otsustab inimese teadvustamata mina vaevelda krampide käes või jääda ratastooli, selle asemel et tunnistada valitsevat ängi.

Konversioonihäirega inimesed on sageli aleksitüümsed, mis tähendab, et nad on kaotanud võime väljendada emotsioone. Kui küsida mõnelt pseudokrampidega inimeselt, kuidas ta end tunneb, võib saada vastuseks, et tal on külm või et on väsinud – kumbki vastus ei sisalda infot emotsionaalse seisundi kohta. Ehk eitavad nad stressi põhjusel, et ei tunnegi seda, sest keha on stressi muutnud millekski muuks.

Paljud neuroloogid usuvad, et pea iga konversioonihäirega patsient on olnud tõsise seksuaalse või füüsilise ahisatmise ohver. O´Sullivani arvates on see vaid osaliselt tõene. Uuringute kohaselt on seksuaalse ahistamise all kannatanud kuni 30% mitteepileptliste hoogudega inimestest. See tähendab, et 70%  ei ole ahistamist kogenud. On küll olemas tõendeid, et ärevatel või neurootilistel isiksustel, kes kalduvad muretsema või vihastama, tundma süüd või langema depressiooni, tekib somaatiline kaebus suurema tõenäosusega. Sama käib nende kohta, kes kipuvad täiel määral sattuma teistest inimestest sõltuvusse või näevad ülejäänuid võimukate ja edukatena ja ennast samal ajal abituna. Samas kõik see suurendab võimalusi, kuid ei tähenda, et teised oleksid automaatselt probleemidest vabad.

Teatud määral oleme kõik kaitsetud, meil kõigil on oma lävepakk ja kui meid sellest üle tõugatakse, võib igaühel areneda psühhosomaatiline häire. Esimesed eluaastad aitavad määrata nii lävepaku asukoha kui kõrguse, mis sunnib keha stressile reageerima haiguse või psühhiaatriliste sümptomite abil.

Lähedase kaotus või trauma on haiguse prekursorina tavaline. Kuid paljusid elusündmusi ei ole nii lihtne lahterdada headeks või halbadeks. Näiteks on lapse sünd teda kaua oodanud paarile rõõmusõnumiks, keerulisem üksikule või just oma karjääri alguses olevale inimesele. Trauma suurustki on raske määratleda, kui inimene ei pea seda sündmuse toimumise ajal stressiks. Stressi eitamine näib olevat siin tavaline.

Samuti pole ahistamine ainus problemaatiline teema. Ka üleliigne tähelepanu, eriti haige lapse suhtes, võib samuti olla riskiteguriks seletamatute meditsiiniliste sümptomite tekkimisel hilisemas elus. Varajane kokkupuude kroonilise haigusega võib tahtmatult julgustada haiguskäitumist. Patsiendid kannatavad sageli sümptomite all, mida nad on varem teiste juures märganud.

Käitumuslikud tegurid on olulised kroonilise valu ja kroonilise väsimuse sündroomi tekkimisel. Häired ei pruugi alata otseselt stressist, vaid ekslikest veendumustest, kuidas oleks kõige parem reageerida muutustele kehas ja haigusele. Kalduvus reageerida igale kehalisele aistingule, selmet ignoreerida enamikku neist, nii nagu suurem osa meist teeb, võib olla õpitud väga varases nooruses. Näiteks ärritatud soole sündroomi puhul arvatakse osaliselt olevat tegemist tajuhäirega – selle all kannatavad inimesed on üleliia tähelepanelikud iga viimase kui sisemise aistinguning muutuse suhtes soolestiku tegevuses. Reageeritakse sümptomitele, mida teised tavaliselt eiravad, ning reaktsioonid võimendavad sümptomeid ja nende teadvustamist.

Rohkem kui 70% pseudokrampide ja kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidest on naised. O´Sullivan tuletab meelde: 

„Mulle jääb vist igaveseks meelde päev ajast, mil olin alles alustanud neuroloogiaõpinguid. Meeskond, kellega ma töötasin, oli äsja läbi vaadanud noore mehe, kellel olid ühe jala lihastes kummalise spasmid. Probleem oli tekkinud pärast väikest tööl saadud jalavigastust. Järk-järgult oli tema jalg väändunud asendisse, mis tegi tal kõndimise raskeks. Teda oli põhjalikult uuritud. Tulemused olid alati normaalsed. Kui me jõudsime välja nii kaugele, et midagi ei jäänud enam teha, küsisin, kas tema haigus võiks olla ehk psühhosomaatiline. Seepeale pöördus keskealine meesarst, kelle alluvuses ma töötasin, kergel toonil minu ja rühma naissoost arstitudengite poole ning teatas, et probleem ei saa olla psühhogeenne, sest patsient on mees ja psühhogeensed häired on noorte naiste haigus.“

Veel aastaid hiljem kohtab O´Sullivan sellist suhtumist praegugi. Meesarstid kordavad sõnu, mida 1819 aastal lausus Prantsuse arst Jean-Baptiste Louyer-Villermay: „Mees ei saa olla hüsteeriline; tal pole emakat.“ Suhtumine ajast, mil naist peeti alamajärgu olendiks on visa kaduma. See pole nii sage ega avalik, kuid elab edasi.

See miks naised on psühhosomaatilistele probleemidele vastuvõtlikumad, on mitmeid põhjusi. Naistel on lubatud väljendada oma emotsioone, mehed samal ajal peavad olema tugevad. Naiste puhul on nõrk olemine ja abi otsimine sotsiaalselt aktsepteeritud. Mehed peavad lihtsalt hakkama saama. Oleme loonud kultuuri, kus naised räägivad sümptomitest ja otsivad abi, aga mehed pigem ignoreerivad neid. Naistel esineb rohkem ka ärevust ja depressiooni. Kuid meeste elus ei ole vähem stressi. Vaadates teisi erinevusi: naised joovad vähem alkoholi, mehed ravivad stressi tõenäolisemalt sagedamini alkoholiga. Meestelt ekib sagedamini agressiivseid raevupuhanguid ja nad on altimad riskikäitumisele. Vahest ei ole asi ühe soo esindaja paremas hakkamasaamises või vähemas kaeblemises, vaid pigem selles, et kõik kannatavad erineval moel. Stressiga kokku puutudes suunavad naised selle sissepoole ja mehed väljapoole.

Ka meedial on oluline osa selles, millised sümptomid inimestel tekivad. 1990ndatel saabus vastuvõtule palju patsiente, kes olid veendunud, et nende erinevad füüsilised sümptomid on tingitud kandidoosist ehk seeninfektsioonist (vana hea Candida Albicans). Tollal oli ajakirjades ja ajalehtedes sageli juttu kandidoosiepideemiast. Üks veebileht loetles kandidoosi sümptomitena kurnatust ja ärrituvust, millega kaasnevad puhitus, sügelevad kõrvad, vähenenud keskendumisvõime ja magusanälg. Meedia kirjeldas neid sümptomeid üksikasjalikult ning inimesed saabusidki arsti juurde täpipealt selliste sümptomitega ja kindlana oma diagnoosis. Patsientidelt reeglina ei leitud seeninfektsiooni.

O´Sullivan kirjutab, et kui meediakära vaibus, on patsiendid harva kandidoosi kohta küsinud. Nüüd arvatakse samu sümptomeid gluteenitalumatuse või allergiaga seonduvat. Inimesed otsivad seletusi muudatustele kehas, midagi, mille arvele panna iga ebameeldiv tunne. Nad ei soovi põhjusena tunnistada käitumuslikke ja emotsionaalseid tegureid ega ka vananemise mõju. Ühiskond ja meedia on varmalt pakkumas meelepärasemat varianti ja andma lisa olemasolevate sümptomite varamusse.

Autor hoiatab liigsete uuringute eest ja kirjutab sellest pikemalt ühe oma patsiendiga. 23 aastane Daniel oli heas vormis ja terve mees, kes polnud eriti haige olnud. Arsti juurde jõudis ta peavaluga – tundis väikest torget kuklas. See polnud ränk valu ega vajanud valuvaigisteid aga see tegi Danielile muret. Üks tema tuttav oli alles surnud ajuverejooksu tõttu. Arst soovitas puhata, vett juua, vältida alkoholi ja teha veidi trenni. Võimalik et peavalu taandub iseenesest. Daniel käis ajuskaneeringu tegemisega jätkuvalt peale.

Healoomuliste sümptomite uurimise puhul on tasakaal kohutavalt habras. Ühelt poolt tuleb neid uurida, et välistada füüsiline põhjus, kui see on vajalik. Kuid koht, kus tuleb tõmmata piir on veidi ähmane.

Näiteks toob autor Eleanori, kellel oli noorest peale kannatanud paljude seletamatute meditsiiniliste hädade käes. Talle tehti arvukalt uuringuid, millest ükski ei näidanud ainsatki kõrvalekallet.  Kui tal tekkisid peavalud saatis perearst ta neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et peavalud ei ole tõsisemat laadi. Kuid Eleanor ei saanud rahu, ta kartis, et äkki on ajus midagi halba. Tehti skaneering ja see oligi viga. Skaneeringult ei nähtud kasvajat, kuid seal oli 5 cm pikkune aneurüsm, nõrgenenud piirkond ühe veresoone seinas. Eleanori ärevus kerkis kohe lakke. Kuid aneurüsm ei saanud põhjustada tema peavalu, tõenäoliselt oli see seal juba olnud aastaid ja Eleanor oleks võinud sellega elada terve elu, ilma et see teda oleks häirinud. Kuid nüüd Eleanor teadis. Inimeste lahkamisel on leitud, et kuni 5% on lõhkemata asümptomaatiline aneurüsm. Sestap aneurüsmi ravida ei soovitata. Kuid Eleanor otsustas seda ravida. Ta viidi operatsioonile: kubemest viidi sisse kateeter, mis juhiti läbi alakõhu veresoonte ajuveresoonteni. Toruots asetati aneurüsmi algusesse ja alustati süstimist. Selle protsessiga viiakse soonde plaatinast toruke ehk koil. Protseduur ei sujunud hästi, aneurüsm lõhkes. Eleanoril tekkis hemorraagiline insult, millest ta kunagi ei paranenud.. Üks kehapool jäi halvatuks ja tekkisid krambid.

MRT-kuva on niivõrd keerukas ja tundlik moodus keha uurimiseks, et täiesti tavalised on juhuslikud leiud, mis ei pruugi üldse haigust mõjutada. Mõnikord võidakse leida tillukesi tsüste, mis on täiesti kahjutud. Ent kui ajukuva tehakse lihtsalt igaks juhuks ja leitakse selline tsüst, tunnete enda paremini või halvemini?

Arstid võivad sageli uurimistulemusi valesti diagnoosida. Selle heaks näiteks on puukborrelioos (Lyme tõbi). Puukborrelioos võib olla ohtlik haigus, kuid paljude arstide oskus analüüside tõlgendamisel on kehv. USAs on see tavaline ülediagnoositud haigus. Üks uuring, mis käsitles puukborrelioosi kliiniku patsiente, näitas et 60% neist olid saanud diagnoosi eksikombel. Igaüks neist sai mittevajalikku ravi, oli veendunud tõsise haiguse olemasolus ning jäänud ilma õigest diagnoosist ja asjakohasest ravist.

Vereanalüüsid, röntgen, igasugused testid sisaldavad samasugust riski. Mõnd testi on iseäranis raske tõlgendada ja see loob võimaluse vigadeks.

Kuigi julgustuse otsimine oma tervishädade korral on normaalne, uurib mõni inimene iga sümptomit nii põhajlikult, kuni mitte sümptomid, vaid uurimistöö ise tekitab võimetuse maailmas täie jõuga toimetada. See on murelike ülemõtlejate häda.

Mida saaks teha?

Kui me tõepoolest tahame, et olukord paraneks, tuleb igaühel anda oma panus. Arstid ei tohiks seda diagnoosi nii väga karta, vaid tahta sellega rohkem tegeleda ja olema nende patsientide suhtes kaastundlikumad. Kuid veel tähtsam on, et ühiskond, laiem avalikkus - teie! – peab lõpetama selliste sümptomite pidamise vähem reaalseks kui teiste haigustega seotud sümptomeid.

Et võiksime kaaluda tõsise haiguse puhul psühholoogilise põhjuse olemasolu, on ülitähtis, et me usuksime selle võimalikkust ning seda, kui äärmuslik võib psühhosomaatiline haigus mõnikord olla. Me kiidame üpris kergesti heaks platseeboefekti, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, mediteerimise ja vähidieedid ning terve hulga muid näiteid selle kohta, kuidas vaim mõjutab keha. Miks on siis nii raske tunnistada mõtet vaimust, mis tekitab füüsilisi sümptomeid. Kõigi nende positiivsete tagajärgede juures, mida vaimujõud võib anda, võib see sama kergesti anda ka negatiivseid.

Mõisteid:

Raamatus kasutab autor sõna psühhosomaatiline igasuguse füüsilsite sümptomite kohta, mida ei saa haigusega seletada ja mille taga või kahtlustada psühholoogilist põhjust. Kuid see on vaid üldmõiste.

Somatisatsioon tähendab inimese kalduvust reageerida stressile või emotsioonidele füüsiliste sümptomitega. Ehk kui ma saan pingelises olukorras peavalu, siis ma somatiseerin või olen somatiseerija ja see on tavaline, peaaegu normaalne elu osa. Nii väljendab keha vaimset distressi. Somatisatsioon ei vii ilmtingimata somatisatsioonihäireni.

Somatisatsioonihäire on haruldane ja ränkraske meditsiiniline seisund, mis asub diagnooside spektri ühes otsas. See krijeldab isikut, kes on krooniliselt raske haige, kellel esineb mitu sümptomit ja kel on vähe lootust paraneda. Spektri teises otsas on täpsustamata ja lühikesed somaatilised häired, mis inimese elus tulevad ja lähevad, tekitades probleeme lühikesel perioodil.

Konversioonihäire on somatsatsioonihäire neuroloogiline variant. Tegemist on endiselt haigusliku seisundiga, mille korral füüsilised vaevused ületavad kõikvõimalikud leitavad haigused, kuid antud juhul on sümptomid neuroloogilised. See tähendab, et valu asemel esineb jõu kadumine jäsemes, krambid või mõne taju kadumine. Konversioonihäiret tuntakse ka kui funktsionaalne neuroloogiline häire või vähemal määral dissotsiatiivse häirena.

Eestis on kasutusel klassifikatsioon, mille alusel kodeeritakse psühhosomaatilise haigused somatoformsete häiretena.

Kui keha tuleb sulle appi vol 1

 

Uus õppeaasta toob jälle uut kirjandust. Mul on veel kevadest kaks loetud raamatut kokku võtmata. Kuid esimesena käiksin läbi värskelt lõpetatud neuroloog Suzanne O´Sullivani raamatu „Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest“(eesti keeles 2019).

Raamat on 268 lk, seega üsna kogukas, arvestades et kolmandikku raamatust ei moodusta viited ja kasutatud kirjandus. Olin alguses pealkirja osas veidi skeptiline – "Kõik sünnib su enda peas..." – on pigem viide sellele, et kõik tervisega seonduv on ainult peas kinni ja tõved on kujutletavad - ehk neid pole olemas. Autor peab silmas siiski vägagi reaalseid sümptomeid, millele ei ole meditsiinilist seletust. O´Sullivan rõhutab, kui palju on selles valdkonnas selgusetust.

Pilk sisukorrale, mis on jaotatud peatükkideks   patsientide nimede (Pauline, Matthew, Shahina...) järgi, tekitas arvamuse, et need on autori õnnestunud juhtumid. 

Kuid tema patsiendilood on selles mõttes ebaharilikud, et need ei ole enamikus lõpetatud.  Ühelt poolt selline elu ongi, pidevate tõusude ja languste voog, samas oleks tahtnud teada, kuidas nende patsientide terviseotsingud lahenesid. Enamikule patsientidest ta küll pakub raamatus võimalust oma psühhosomaatiliste sümptomite raviga edasi minna psühhiaatrite/psühholoogide abiga, kuid pea kõik keelduvad sellest. Mis edasi saab, jääb selgusetuks.

Raamat oli muidu hästi loetav, arusaadav, põhielemente korrati erinevate nurkade alt mitmeid kordi üle.  O´Sullivan, kes ise on spetsialiseerunud epilepsiale, kirjeldab oma patsiendilugude juures täpselt, kuidas ta teeb vahet epileptilistel ja pseudokrampidel. Kuid müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomi (ME/CFS) patsientide puhul jääb sellest täpsusest vajaka ja oletusi on rohkem kui faktilist materjali. 

Näiteks on Harvardi med.prof.  A. Komaroff, kes on pikalt uurinud ME/CFS seonduvat, öelnud, et see ei ole psühholoogiline probleem. Kuid samas võib iga sümptomaatika taga st iga füüsilise haigusega olla teatud osa patsiente, kelle sümptomeid juhib psühhosomaatika.

Psühhosomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs jne), kuid analüüside kohaselt on kõik korras.

Kindlasti tuleb see paljudele tuttav ette. Kui mitte iseenda puhul, siis kindlasti on mõni tuttav öelnud, et on haige aga arstid ei leia põhjust – proovid on kõik korras. Näiteks küllalt neid, kes arvavad endil olevat vitamiinipuuduse – vereproovi kohaselt on aga kõik normi piires või peavad uimast väsimust madala rauataseme süüks, kuid vereproov ei näita mingit hälvet. Keha käitub kui haige keha.

Meile on tuttav värin kätes, kui kirjutame alla tähtsale dokumendile, higipisarad, kui alustame avalikku esinemist. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid stressile ja arenenud meis hulk aega tagasi, et me suudaksime ohuga silmitsi seista (või põgeneda).

Kuid mis saab siis, kui sedalaadi füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? Lõppude lõpuks võib üles öelda igasugune kehafunktsioon: elav rakk võib hakata vohama kasvajana või vastupidi lakata töötamast, näiteks kui juuksed välja langevad. Igasugust kehas toodetavat keemilist ühendit võib toota üleliia või liiga vähe – näiteks kilpnäärme üle- ja alatalituse korral. Täpselt samal moel võib elundite füüsiline reaktsioon stressile minna üle piiri.

Sõna „psühhosomaatiline“ viitab füüsilistele sümptomitele, mis tekivad psühholoogilistel põhjustel. Selle näiteks on pisarad ja punastamine, kuid need on normaalsed reaktsioonid, mis ei tähenda haigust. Juhul kui sümptomid aga ületavad tavapärased piirid, on tulemuseks haigus.

Tänases ühiskonnas armastatakse ette kujutada, et inimene suudab end terveks mõelda ja et positiivne suhtumine võimaldab haigel kiiremini paraneda. Kuid ühiskond ei ole täielikult teadvustanud, kuivõrd sageli käituvad inimesed vastupidiselt – mõtlevad end haigeks, ilma et nad seda teadvustaksid.

Paljud teavad, et stress võib tõsta vererõhku ja kergemini võivad tekkida maohaavad. Kuid kui paljud teavad, kui sageli suudavad emotsioonid tekitada tõsise vaevuse, mille seletamiseks füüsiline tõbi puudub.

Ehk kokkuvõtlikult ütleb autor, et psühhsomaatiline häire on siis, kui inimesel on sümptomid (sh valu, krambid, väsimus, jõuetus, paralüüs), kuid analüüside kohaselt on kõik korras. Sümptomid võivad põhjustada tõelist häda ja vaeva. Need meditsiinilised seisundid ei sarnane ühegi teisega, ei allu reeglitele ja võivad mõjutada ükskõik millist kehaosa. Ühel inimesel võivad need tekitada valu, näiteks lapsel, keda koolis kiusatakse võib hakata valutama kõht. Teisel inimesel võivad mõjutada südant. Kuid psühhosomaatiline haigus võib väljenduda märksa äärmuslikumal kujul: halvatuse, krampide või pea ükskõik millise kehahädana.

Mida ütleb statistika? Igal päeval esineb keskmiselt kolmandikul perearsti külastajatest sümptomeid, mida ei ole võimalik meditsiiniliselt seletada. Iga meditsiiniline seletamatu sümptom muidugi ei pruugi olla tingimata psühhosomaatiline. Mõnel võib olla kallal põgus haigus, mis ei paljasta end läbivaatuse käigus. Paljud viirusnakkused näiteks ei ilmnegi tavalise analüüsi käigus. Need tulevad ja lähevad ja me ei saa kunagi täpselt teada, millega on tegu, kuid kui tervis paraneb, ei olegi täpne põhjus enam oluline.

Psühhosomaatiline haigus on kogu maailmas tuntud ja sel pole midagi pistmist konkreetse kultuuriruumi või tervishoiusüsteemiga. Indias või USAs või Brasiilias või Jaapanis või Nigeerias jm arsti juurde tulevate patsientide osas on uuring leidnud, et rängemal kujul psühhosomaatilised häired on haruldased, leebemaid vorme aga esineb kõikjal.

2011 aastal näitas Saksamaal tehtud uuring, et 22% perearstikeskuse külastajatest oli somatisatsioonihäire. Suurbritannia uuring, mis käsitles meditsiiniliselt seletamatuid sümptomeid haiglates, leidis, et need on tavalised igas kliinikus; mõnes neist täheldati häireid rohkem kui pooltel patsientidest.

Ühes Norra uuringus küsiti rohkem kui 900 järjestikuselt perarstikeskust külastanud patsiendilt, kas nad kannatavad enda arvates vaevuste all nagu: amalgaamimürgitus, ärritatud soole sündroom, kandidoos, kroonilise väsimuse sündroom, fibrmüalgia, elektroülitundlikkus või toidutalumatus. Kõiki neid diagnoose peetakse kas täiesti või osaliselt meditsiiniliselt seletamatuks ning neis on oluline psühholoogiline komponent. Ligi 40% vastajatest arvas, et neil võib olal vähemalt üks nende seast.

Veel üks uuring näitab, et inimesed, kellel on kalduvus psühhosomaatilistele kaebustele, lähevad tervishoiusüsteemile maksma kaks korda enam. See on üsna tõenäoline, arvestades kõiki neid uuringuid ja analüüse, mida tuleb teha – ja mis kõik on normis. Ja kui on normis, siis uued uuringud ja analüüsid ja ravimid, mis leevendust ei too.

Psühhosomaatilised häired ei ole neuroloogilised häired, need kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria valdkonda. Autor on ise neuroloog (epilepsiale spetsialiseerunud) ja kirjutab, et paljud psühhosomaatiliste häiretega patsiendid satuvad tema juurde just seetõttu, et ta pole psühholoog.

Ta kirjutab: „Pealegi, kui te minestasite või talusite ränka peavalu, miks peaksite abi küsima psühhiaatrilt? Psühhosomaatilised häired on füüsilised sümptomid, mille taga peidab end emotsionaalne distress.“

Kuna sümptomid on nii füüsilised kui üldse olla saavad – ei tulegi pähe minna otsima abi psühholoogilt,vaid eelkõige pöördutakse tavaarsti poole.

Kaks kõige levinumat psühhosomaatilist sümptomit on väsimus ja valu.

Ebamäärane õlavalu

Mida suuremaks vanusenumber läheb, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et ilma otsese vigastuseta tekib kehas valu. Lugesin ortopeediakirurgi ja spordimeediku Howard J. Luks artiklit õlavalu põhjustest.

Ärkate ühel hommikul ja õlavalu annab ennast tunda. Ja see võib olla kõige tugevam õlavalu, mis teil kunagi olnud on. Aga enamik tugeva õlavaluga inimesi ei ole ennast vigastanud ega kukkunud.

Täiskasvanute tugeva õlavalu kõige levinumad põhjused ei vajagi vigastust. Muidugi võib pärast kukkumist õlavalu tekkida. Kuid enamik inimesti ärkab lihtsalt tugeva valuga üles.

Tugev õlavalu võib häirida und, kuid osadel on valu ainult siis, kui nad treenivad. Paljud Luksi juurde jõudvad inimesed ei oska sageli arvata, et taoline valu üldse õlast tuleneb, sest paljud õlaprobleemid valutavad rohkem õlavarre küljel, mitte otseselt õla ümbruses. Küsitakse pigem, miks käsi nii palju valutab.

Olenemata sellest, kas teil on tugev õlavalu või käe välisosa tugev valu, püüab alljärgnev seda valu lähemalt selgitada.

Õlas on palju struktuure, mis võivad ärrituda või põletikuliseks muutuda ja põhjustada õlavalu. Valu kõige levinumad põhjused võivad mõjutada närve, kõõluseid, sidemeid ja bursat (limapaun).

Väga tugeva õlavalu 5 kõige levinumat põhjust on järgmised:

Parsonage Turneri sündroom - tuntud ka kui äge õlavarre neuropaatia ja neuralgiline amüotroofia, lühendatult PTS.

Külmunud õlg

Kaltsiifiline kõõlusepõletik

Rotaatori manseti rebend

Rotaatormanseti tendinoos ja bursiit

Õlavalu põhjus on paljuski seotud inimese vanuserühmaga.  

Tugeva õlavalu põhjused - õlavalud erinevates vanuserühmades:

Vanus 14-20: Üldiselt kannatab see vanuserühm traumeerivate õlavigastuste all.

Enamjaolt on lastel õlavalu traumaatilise sündmuse, kukkumise, löögi või kõrgemalt maha kukkumise tõttu. Õlanihestused on selles vanuserühmas üks peamisi õlavalu põhjustajaid.

Labral rebendid on noorportlastel väga levinud õlavalu allikas. Labrum on kõhre ketas, mis aitab säilitada õla stabiilsust. Pea kohal kätt kasutavatel (näit. palli- või odavise) sportlastel võib tekkida labraalrebend. Jalgpall ja muud kontaktspordialad võivad põhjustada nihestuse, mis põhjustab teist tüüpi labraali rebenemist.

Selles vanuserühmas tekivad stressimurrud, kuna nende luud võivad veel kasvada. "Kasvuplaat" (epifüüsi plaat) hakkab üles ütlema kroonilise korduva stressiga, mis on tingitud liigsest pigistamisest.

Vanus 20–35: see vanuserühm kipub kannatama muuhulgas  peale traumadega seotud vigastuste ka:

Labral rebendid on õlavalu võimalike põhjuste hulgas endiselt väga kõrgel kohal, eriti kui olete alla 30-aastane.

AC-liiges

Eriti raskejõustiku ja jalgpallurite puhul võib AC-liiges või see väike muhk õla kohal hakata pidevast jõutreeningust kuluma. Distaalse rangluu osteolüüsi ehk raskustõstjate õlga esineb selles vanuserühmas ja võib olla väga valus. Pärast tugevat kukkumist võite kogeda ka AC liigese eraldumist, kus õla peal olev muhk muutub palju silmatorkavamaks.

Rotaatormanseti kõõlusepõletik: 

selles vanusegrupis võib esmakordselt rotaatormansett  hakata õlavalu põhjustama. Nendel juhtudel olete tõenäoliselt palju trenni teinud ja nüüd on teie õla esiosa või külg minimaalse aktiivsusega väga valus. Treeninguga  on väga lihtne rotaatormanseti võimete piiri ületada. Kui treenite õla ümber suuremaid lihaseid ja ei pööra tähelepanu pööramismanseti treenimisele, võib mansett teile lihtsalt ennast meelde tuletada, põhjustades mõne nädala jooksul sügava tuima valu õla küljel.

35-aastased ja vanemad: 

see on vanuserühm, kus hakkavad ilmnema kõige valusamad õlahaigused. Jällegi, selle vanuserühma tugeva õlavalu kõige levinumad põhjused ei ole sageli seotud vigastustega.

Parsonage-Turneri sündroom

Parsonage-Turneri sündroom (PTS) ehk õlavarre neuriit. PTS-iga inimesi pole kontoritest raske leida. Nende valu võib olla õla piirkonnas või õlavarres. Mõnikord hõlmab valu kogu kätt. PTS on viirusejärgne sündroom. See tähendab, et teil oli tõenäoliselt viirus ja mõni nädal või kuu hiljem arenes välja valu. Mõnele viirusele meeldib närve mõjutada. Närve, mis tulevad meie kaelast ja lähevad käsivarre, nimetatakse õlapõimikuks (plexus brachialis). Viirus mõjutab närvifunktsiooni ja esimene ilming on tugev valu. Väga tugev valu. Hilisemates etappides hakkab valu vähenema, kuid märkate, et õlg või käsi on väga nõrk. PTS laheneb sageli iseenesest, kuid võib võtta mõne kuu aega.

Külmunud õlg

Külmunud õlg või adhesiivne kapsuliit. Külmunud õlg ei ole keeruline diagnoosida: teil on tugev õlavalu, valu käe välisküljel või isegi kaenlas. Uurides leitakse, et õla liigutamine mis tahes suunas on valus. Samuti, et teie käe liikumisulatus on piiratud.  Õlaliigest ümbritsev liigesekapsel, mis annab õlale teatud määral stabiilsuse, hakkab mingil põhjusel järk-järgult jäigastuma. 

Kui tekib süvenev jäigastumine, siis ei ole liigest võimalik mingi nurga all üles tõsta. Võib juhtuda, et pole võimalik pead pesta või naistel rinnahoidjat kinni panna, kuna kätt ei saa liigutada. Ka haige külje peal magamine muutub ebamugavamaks. Pikemalt saab lugeda siit.

Kaltsiifiline kõõlusepõletik

Kaltsiifiline kõõlusepõletik põhjustab ka väga tugevat õlavalu. Kaltsiifilise kõõlusepõletiku korral tekib rotaatormanseti kõõluse keskele kaltsiumi ladestumine. Kui teie keha üritab kaltsiumi tagasi absorbeerida või tagasi võtta, käivitab see rida sündmusi, mis põhjustavad tugevat valu. Ravi on tavaliselt lihtne ja ei hõlma operatsiooni.

Rotaatormanseti rebendid

Rotaatormanseti rebendid võivad tekkida pärast märkimisväärset vigastust, kuid enamikul teist võib tekkida täielik rebend lihtsalt seetõttu, et teie kõõlus on kulunud. See postitus käsitleb üksikasjalikult rotaatori manseti rebenemise põhjuseid. Paljud rotaatormanseti rebendid on väikesed. Teil võib olla väga tugev õlavalu ja teil pole rebendit või on ainult väike rebend. See on üks neid olukordi, mil suurus ei oma tähtsust. Valu tugevus ei ole kusjuures korrelatsioonis rotaatormanseti rebendi suurusega. Rebendi ravimeetodid sõltuvad paljudest erinevatest teguritest.

Rotaatormansett koosneb neljast väga olulisest lihasest. Koos ümbritsevad nad teie õlga ja aitavad teil kätt liigutada. Siinsed vigastused võivad põhjustada valu, liikumiskaotust ja nõrkust. Rotaatormanseti rebendid on väga levinud. Põhjus on selles, et paljud pöörleva manseti rebendid on tingitud degeneratsioonist – need kuluvad nagu vanad sinised teksad. Mida vanem te olete, seda tavalisemad vigastused on. Selles piirkonnas on kehv verevarustus ning suur koormus ja pinnakulu. Kõik, mis mõjutab verevarustust ja kudede kvaliteeti, näiteks suitsetamine, võib rebendeid suurendada. Õla kiired väänavaid liigutusi (nt kakluses) või õla nihestamist üle 40-aastastel patsientidel toovad samuti kaasa manseti rebendi. Samuti raske eseme, näiteks ette sirutatud käega suure portfelli tõstmine.  

Õlaliigese bursiit

Õlaliigese bursiit võib põhjustada väga tugevat valu õla või õlavarre küljel. Bursiit ei nõua trauma või vigastuse tekkimist, kuid see võib järgneda pikale päevale toa värvimisel või tee lumest lahtilükkamisele. Valu paikneb tavaliselt käe küljel ja nagu ka muud mainitud seisundid, võib see magamise väga keeruliseks muuta. Paljud bursiidiga inimesed reageerivad soojenduspatjadele, MSPVA-dele (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid) ja kortisooni süstidele.

Howard Luksi kodulehelt https://www.howardluksmd.com/ leiab infot nii õla, põlve kui küünarnuki kohta, samuti metaboolse tervise,  treeningu ja osteoartriidi kohta. 

Valust ja toidust - opioidid

Tahtsin kirjutada lääne inimeste ülekaalust ja koos sellega valust ...

John Hopkinsi Ülikoolis osalesin rahva ülekaalu puudutaval kursusel, kus lahati üsna palju ka erinevaid huvitavaid fakte selle kohta, et me ei ole paksuks läinud toidust! :) Aga et sinnamaani jõuda tuleks kirjutada valust.

Minnesota Ülikooli valukliiniku kursusel kroonilise valu ennetamisest - räägiti palju valuga toimetulemisest, kui ravimid ei aita või tekitavad sõltuvust. Räägiti ka toidust ja liikumisest ja magamisest ja iseenda aitamisest. Sina aitad ennast 95% ja arst aitab sind 5% - nii öeldi.

Valukliinik jäi samas veidi tahapoole, kuna opioidide kriisi kursusel lahati päris põhjalikult olukorda, millesse meie siin julgelt sammumas oleme. Kõigile arenenud lääneriikidele järele jõudmiseks ja kõige sama hea saamiseks, tuleb vastu võtta ka nende kriisid (ja ütlen ette rutates et - ei kanep ei ole lahendus). 

Opioidide kriisi kursus oli äärtult põhjalik,  erinevate arvamustega kaetud - nii arstid, teadlased, kui ka sõltlased ja valude käes olijad. Ja kuna mulle jäi veidi kriipima mõned eesti keelsed just kanepi poole kaldu artiklid opioidide kriisist, siis ma kirjutan veidi kokkuvõtteid ka siit. Ma ise olen siiani veendunud, et ükski  aines ei saa võtta momentaalselt ära inimese valu - ilma, et ta ei tekitaks kõrvalmõju. See oleks inimest hävitav - kui tablett teeks kiiresti ära selle töö, mida inimesel endal on vaja teha.

Mis mulle endale kõige enam kõrva ja silma jäi: 1) USA CDC toob opioidide sõltuvuse ja sellest põhjustatud surmade epideemiliseks muutumise põhjuseks arstide liiga kerge käega kirjutatud retseptid... kui nüüd viriseda ... ja teistes teemades ringi vaadates, raputavad osad arstid rumalate emade ja muidu inimeste suunas halvustavalt pead - kuidas te küll saate nii rumalad olla (taimetoituda, mittevaktsineerida, imerohte rabada jms). Siin on aga terve riigi arstkond tunnistatud epideemia põhjustajaks. Ja ometi on tegu haritud inimestega :), kellest enamik jäi uskuma ravimitootja labast müügikampaaniat. Miks me eeldame, et "rumalad" peaksid käituma targemalt - kui aastate pärast võivad ka arstid märkida: "Vabandust, me eksisime. Meile esitleti ravimitootja poolt ekslikku informatsiooni". Ja me ei lase hukata kõiki opioide väljakirjutavaid meedikuid (kuigi surmade arv on väga suur) - sest inimene on ekslik ja tootja reklaam ääretult kaval. ÕÕnge lähevad nii tavakodanikud, kui ka meedikud. Valuga inimene on samas üsna haavatavas seisus vastu võtma, mida iganes pakutakse.

2) Sotsiaalne valu - mitte füüsiline valu ja ometi vajab valuvaigistit. Seda tegelikult ei ravi ei opioid ega kanep (nagu siin-seal opioidi tarbimisele lahendust pakutakse). Ja varasemalt on inimese tervisega seotud kursustel välja öeldud, et stress, depressioon ja sellest lähtuvad haigused saavad olema varsti lääneriikides esikohal. Sestap ei kasva mitte ainult opioidide müük ja tarbimine, vaid ka alkoholi jt aineste tarbimine, mis näilist  leevendust pakuvad.

3) Me oleme heaolu ühiskonnas saanud niivõrd palju head, et see tekitab valu. Ja opioid on tuhandkond aastat teadaolnud abimees valule - puhta looduslik :). Selle asemel, et piirata seda liigselt head - toitu, jooki, tööd, mugavust, liikumatust jne võtame me midagi, mis meie meeli nüristab ja valu kaotab, et saaksime edasi nautida seda head (jätame õnnetusjuhtumid ja surevad haiges siit välja). Opioid oma olemuselt on ju niivõrd hea rohi -see pole halb - sel on väga efektiivne valu kaotamise võime. Igal üliheal asjal on ülihalb kõrvalmõju. Inimene on ju mugav ja otsib ikka võimalust oma mugavust kergemini säilitada - kui ole opioidi, siis äkki aitab kanep või muu kohe-kohe leiutatav ravim, mis ei anna kõrvalmõju. Nii toodi omal ajal turule ka heroiin - kinnitati kõval häälel, ei teki sõltuvust, valu aga kaob. Teine asi on see, et sõltlased sel kursusel alustasid oma juttu enam vähem nii: alustasin alkoholi ja kanepiga, liikusin edasi ...lõpuks jõudsin heroiinini jms. Ja ei ole päris nii, et kui aines on vabal müügil, siis probleeme ei teki. Inimene ei suuda oma valus kainelt mõelda ...

Allpool on väljavõtteid Harvardi Ülikooli kursuselt "The Opioid Crisis in America"

ANDREW KOLODNY  MD, Brandeis University :

Kui räägime meie opioidi probleemist, siis on oluline aru saada, et tegemist on opioidide sõltuvuse epideemiaga, mis tähendab, et üha suurenev arv ameeriklasi kannatab opioidide sõltuvuse all.  Mõjutatud on kaks vanusegruppi: noored ja eakad. Noortel 20 ja 30 eluaasta vahel on tekkinud opioidide sõltuvus kas opioidse ravimi meelelahutuslikul eesmärgil tarbimisel, ravimi kuritarvitamisel või arsti poolt väljakirjutatud ravimi võtmisel.  Või on kujunenud sõltuvus neist mitme kombinatsioonis. Opioidne valuvaigisti on välja kirjutatud näiteks kas tarkusehamba väljatõmbamisel või sporditraumast taastumiseks. Noortele meeldib ravimi toime mõju, seda hakatakse kasutama meelelahutuslikel eesmärkidel ja nii tekib sõltuvus. Olenemata aga sellest, kuidas noorel sõltuvus välja kujuneb, vajab ta edaspidi jätkuvat ja pidevat opioidi manustamist. Noortel on üsna raske käia kogu aeg arstide ja hambaarstide juures, kuna arstidele ei  meeldi, et terve 25 aastane noor inimene soovib iga kuu retsepti opioidsetele ravimitele.  Sestap leiavad noored väga kiiresti üles musta turu ja hakkavad oma ravimivaru ostma sealt. Me teame, et mustal turul on opioidsed retseptiravimid väga kallid. Noor, kellel on vaja oma opioidide varu pidevalt täiendada, lülitub ümber heroiinile, kuna see tuleb odavam. 10 dollariline kotike heroiini teeb ära sama, mis 30 dollari eest ravimeid. Viimase 20 aasta jooksul on piirkondades, kus noortel liigipääs heroiinile, noored ümberlülitunud heroiinile.

On ka eakate vanuserühm, kes on viimase 20 aasta jooksul muutunud sõltlasteks. Siia kuuluvad 40tes, 50tes, 60tes, 70tes ja 80tes eluaastates inimesed. Sõltuvus on siin tekkinud opioidsete ravimite manustamisel. Sageli saab sõltuvus alguse valu vastu kirjutatud retseptiravimite manustamisega. Patsient võtab ravimeid ja neid pidevalt edasi manustades saab temast krooniline patsient. Kui eakate grupp satub sõltuvusse, siis ka neil on raske leida arsti, kes neile iga kuu kirjutaks välja suurema koguse opioidseid ravimeid. Patsient selgitab sageli oma vajadust tablettide järele jätkuvalt kestva valuga. Ja mis tihti juhtub on see, et arstid suunavad sellise patsiendi pigem valuspetsialisti juurde, mitte sõltuvusravi saama. 

Vähem teadaolev fakt on see, et võrreldes üledoosist põhjustatud surmade arvu eakate gruppi, kes saavad arstilt oma retsepti kergemini kätte (noortega võrreldes) ja  noorte gruppi, kes on üle läinud heroiinile, siis ikkagi on oluliselt rohkem surmasid eakate grupis. Hoolimata sellest, et tänapäeval saadaolev heroiin on eriti ohtlik, kuna sinna on segatud fentanüüli, näeme rohkem üledoosist põhjustatud surmasid jätkuvalt eakate hulgas.

ANDREW KOLODNY MD, : Opioidid on ravimid/narkootikumid, mida on kasutatud juba tuhatkond aastat. Neid on kasutatud valu leevendamiseks. Neid on kasutatud vaimsetel rituaalidel ja meelelahutuseks. Opioidid vaigistavad efektiivselt valu, kuid samas suudavad nad tekitada ka eufooriat.  Opioidid on uimastid, mida saadakse oopiumist ja nüüd on juba 200 aastat sellest, kui ühel saksa keemikul õnnestus isoleerida üht kõige võimsamat oopiumi molekuli – oopiumimooni mahla. 

Keemik avastas nimelt, kuidas teha morfiini. Ei läinud palju aega, kui morfiin alustas oma võidukäiku erinevates meditsiinilistes toodetes, mida siis kas kirjutati välja arsti poolt või müüdi vabalt kõikjal riigis. Kuskil 1800 aastate keskel koges USA esimest opioidide kriisi. Tekkis opioidide sõltuvuse epideemia, kuna USA elanikkond tarbis neid liialt palju.  Siin oli kodusõja veteranid, kes sattusid neile määratud morfiinist sõltuvusse, kuid olid ka keskklassi inimesed, keskealised koduperenaised. Paljud arstid kasutasid oma meditsiinipraktikas palju morfiini. Oli arste, kelle kabinetis käisid inimesed mitu korda päevas morfiinisüsti saamas. 1800 aastate lõpus oli sõltuvusepideemia tugevalt kasvanud. Üledoosi surmade arv tõusis järsult. Ja selle olukorra tipuks pakkus ravimitootja Bayer välja uue opioidi -heroiini. 

Bayer tutvustas heroiini (sõnast hero - kangelane), kui ohutut alternatiivi morfiinile. Kuna morfiini kohta juba öeldi, et on risk üle doseerida, siis reklaamiti heroiini, kui väiksema üledoosi riskiga ravimit. Bayer viitas hiirtega läbiviidud uuringutele ja kinnitas, et üledoosist lähtuva surma osas on risk väiksem. Me tõenäoliselt ei saa enam kunagi teada, kas need uuringud oli tehtud korrektselt või olid need lihtsalt reklaamikampaania poolt kokku kirjutatud, kuid me teame praegu, et heroiin ei ole morfiinist ohutum.

Üsna varsti peale seda, kui turule lasti heroiin, tekkis uut tüüpi opioidi sõltuvusprobleem. Hakati märkama, et linnas elavad noored inimesed on hakanud tarbima heroiini mittemeditsiinilistel põhjustel. Tegemist oli valgete immigrantide lastega – itaallased, juudid, iirlased. Probleem kasvas niivõrd suureks, et valitsus sekkus ja hakkas välja andma seadusi, mis reguleeriksid paremini retseptiravimeid ja müüki. Kui vastavad seadused vastu võeti, hakkas opioidide sõltuvustendents näitama langust. Möödus teatud aeg ja alles peale teist maailmasõda tekkis uus opioidide epideemia. Sedakorda olid kõigepealt haaratud värvilised kogukonnad. Opioidide must turg – ebaseaduslikult toodetud heroiin – kasvas. Ja kuna sellist heroiini segati enne lõpptarbijani jõudmist palju kordi, siis mõju avaldus kõige paremini süstides. Seega tekkis heroiinisüstide epideemia ja madalama sissetulekuga värviline kogukond kannatas kõige enam.

Kuni 1996 aastast algab uus opioidide sõltuvuse epideemia ja see ongi epideemia, millega täna kokku puutume.

 CDC  (Centers for Disease Control and Prevention) on väga kindlalt võtnud seisukoha opioidide sõltuvuse epideemiaks muutumise põhjuste koha pealt. Alates 1990 aastatest on kiiresti kasvanud opioidsete ravimite välja kirjutamine, niipea kui see kasvas, tõusis ka sõltuvuste protsent ja üledooside surmade arv. CDC ütleb sellega tegelikult, et selle epideemia on tahtmatult põhjustanud  meditsiinitöötajad, kes on liigselt välja kirjutanud opioide.  

Põhjuseks, miks meedikute ringkonnad hakkasid 1990 aastate algusest rohkelt opioide välja kirjutama, on suuresti opioidide turustusstrateegia.  1996 aastal pakkus ravimifirma välja ravimi nimega OxyContin ja julgustas oma reklaamis seda välja kirjutama. Tekkis üks probleem – juba 1990 aastatel olid paljud arstid aru saanud, et opioidid on tugevalt sõltuvust tekitavad ja et nende kasutamisel haigustest (välja arvatud vähk) tekkinud valu vaigistamisel  on teatud piirid. Oli teada, et kui kirjutada kroonilise valu (välja arvatud vähk) patsiendile opioide, siis tekib pikemas perspektiivis suur risk sõltuvuse tekkeks. Oli samuti teada, et opioide tarbival patsiendil tekib hästi kiiresti valu suhtes tolerants st, et nad vajavad valu vaigistamiseks järjest suuremat doosi.  

Seega oli 1990 alguses meditsiiniringkond aru saanud, et opioide tuleb kroonilise valu puhul välja kirjutada ettevaatusega. Loomulikult on selge, et need ravimid on hädavajalikud surevatele patsientidele ja pärast suuri operatsioone. Kuid täna teame opioide põhiliselt välja kirjutatuna selja- ja peavalu ning fibromüalgia puhul. Kuid kui OxyContin tuli turule, siis tootja lükkas osavalt teadaolevad ohud tahaplaanile ja tõstis ettepoole sildi kaastundliku valu raviga. Ravimifirma poolt rahastatud koolitustel  (20 000 õppeprogrammi – esimesel 6 aastal peale ravimi väljatulekut), kuulsid arstid, et sõltuvusrisk on ülehinnatud; et me lubame patsientidel asjatult kannatada; et me saaksime olla palju kaastundlikumad, kui kirjutaksime opioide vabamalt välja. Meedikud ei kuulnud seda mitte ainult ravifirma rahastatud õppeprogrammide käigus, vaid sõnumid tulid ka tugigruppidest, haiglatest, riiklikest meditsiiniametitest. Seega hakkasid perearstid igast suunast kuulma juttu, et kui sa oled laia silmaringiga arukas arst, kes hoolib oma patsientidest, siis sa ei lase oma patsientidel ilmaasjata kannatada. Ja nii me siis läksime kaasa sellise briljantse müügikampaaniaga, mis tõi meid tänasesse koos tõsise epideemiaga.

 LEO BELETSKY JD, MPH (Associate Professor of Law and Health Sciences at Northeastern University, and an Adjunct faculty member at UCSD School of Medicine) : Üks asi on, et kogu see opioidi kriis algas ravimite hoolimatu välja kirjutamisega, petturitest arstidega, tabletivabrikutega. Ja farmaatsiaettevõtted tõesti suruvad teatud opioidseid ravimeid, nagu OxyContin, arstidele väga agressiivse turustamistaktikaga peale, et suurendada ravimi välja kirjutamist. Kuid see on kogu loo üks pool, me ei saa ajada kogu süüd arstide ja ravimifirmade kaela. Kuna näiteks samal ajal me näeme veel ka alkoholi tarbimise kasvu. Me näeme ka teiste ravimite, mitte ainult opioidide tarbimise kasvu. 1990 aastatest alates on olnud palju demograafilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Ja sestap ma mõtlen, et opioidide tarbimise suurenemine on struktuuriliste faktorite tulemus, mille mõjul arstid hakkasid opioide rohkem välja kirjutama. Ühesõnaga – on tõusnud nõudlus valu vaigistavate rohtude järele, nii vaimse tervise, kui ka füüsilise valu koha pealt. Seega arsti süüdistamine on tõesti lihtne vastus, kuid jääb probleemi juurteni tungimata.

 ZEV SCHUMAN-OLIVIER  MD, Harvardi Meditsiinikooli psühhiaatriosakonnast: Meile inimestele ei tee miski suuremat valu, kui see, et me oleme teatud ühiskonnagrupist välja arvatud, kogedes häbi ja alandustunnet väljaheitmisest.   Eriti noorus on väga intensiivne aeg, kus inimesed püüavad leida oma sotsiaalset identiteeti, uurida välja, kes nad on; just tänasel päeval võib haavata saamine läbi sotsiaalmeedia tekkida niivõrd kiiresti.  Kõik see tekitab kannatusi viisil, millest inimesed otsivad pääseteed. Sotsiaalne valu – ma tõesti mõtlen, et just see viib ainete kuritarvitamiseni.

JACOB HOWE MD, sõltuvuspsühhiaater Cambridge Health Alliance: Paljud patsiendid kirjeldavad perioode, mil nad on niivõrd suures stressis või nad on oma eluga sedasi puntras, et nad pöörduvad ükskõik millise saadaoleva ainese poole, on siis need opioidid või mõned muud sõltuvust tekitavad substantsid.   Osad inimesed ütlevad, et neil on teatud ravim/narkootikum esimesel kohal teiste hulgast või isegi, et neil on peamine suhe teatud substantsiga.

Sarah Wakeman MD, (Harvard Medical School, Assistant Professor of Medicine, Medical Director, Substance Use Disorder initiative, Massachusetts General Hospital) ütleb: „Kui ma räägin opioidi kriisist, siis ma pean silmas  surmasid, mis on põhjustatud opioidide üledoosist. Üledoosi võib saada igaüks, kes opioide tarvitab. Ja kui ma ütlen opioid, siis ma pean silmas kogu komplekti – alates valuvaigistitest, retseptiravimitest nagu Vicodin, Percocet, Oxycodone kuni heroiinini ja mooni oopiumini välja. Mida me näeme siin Massachusettsis ja ka kogu riigis, on opioidide üledoosist põhjustatud tahtmatute surmade  dramaatiline kasv.  Ja veelkord – see võib juhtuda igal ajal, kui keegi tarvitab opioide ning kõige sagedamini näeme surmasid siis, kui opioidi sõltuvus jääb ravimita.

Sestap me räägime käesoleval hetkel opiodidest põhjustatud sõltuvuse kriisist. Mis selle juures on niivõrd masendav on see, et opioidi sõltuvus on täielikult ravitav haigus. Keegi ei peaks surema üledoosi tõttu. Meil on olemas vahendid, millega üledoosi võtnut aidata, tema elu päästa ja on võimalused ravida sõltuvust, et saaks jätkuda täisväärtuslik elu.

MARK ALBANESE MD, sõltuvuspsühhiaater (addiction psychiatrist, Cambridge Health Alliance, Assistant Clinical Professor of Psychiatry Harvard Medical School):

Ma kohtun iga päev inimestega, kes mind oma tervenemisprotsessiga tõeliselt inspireerivad. Sellised inimesed annavad mulle lootust. Me kuuleme meedia kaudu palju inimestest, kellel ei lähe hästi, kes traagiliselt surevad. Kuid mina oma töös puutun kokku inimestega, kes teevad tõsiseid jõupingutusi, et oma elu muuta ja seda on inspireeriv vaadata. Ma olen väga tänulik, et saan selles osaleda.  Ning see annab mulle suurt lootust tuleviku suhtes.

SHELLY GREENFIELD MD, MPH, psühhiaatria profesor (McLean Hospital, professor of psychiatry, Harvard Medical School): Opioidi kriis algas 15 aastat tagasi, mil hakkas tõusma opioidsete valuvaigistavate  retseptiravimite väljakirjutamine. Tekkis olukord, kus väga palju inimesi sai retsepti opioidsete ravimitele. Eelmised põlvkonnad puutusid selliste ravimitega palju vähem kokku, kuid retseptide väljakirjutamise kasvuga said valu leevendamise eesmärgil haavatavamad eakad opioidide sõltuvuse, mis nüüdseks on plahvatuslikult kasvanud.

MIKE DUGGAN (endine sõltlane): Spordivõistlustel saadud vigastuse raviks kirjutas arst opioidsed valuvaigistid. Opioidsete valuvaigistavate  retseptiravimite puhul tundub mulle, et neid ravimeid on kõikjal väga külluslikult. Mul on palju sõpru, kellel on samuti spordivigastused ning kellele on ravimid välja kirjutatud. Tundub, et minu generatsioonile – alaealisele – on kergem saada kätte narkootikumid arstilt või tänavalt, kui et paluda kedagi endale alkoholi osta. Seda just seetõttu, et need ravimid on nii kergelt kättesaadavad.

SCOTT WEINER: Meil on praktiseerivaid perearste üle kogu riigi. Osad neist ei kirjuta opioide välja mitte ühegi diagnoosi puhul, teised aga annavad retseptiga lihtsalt 30, 60 ja 90 oxycodone ja hydrocodone tabletti. Nüüd tekib siin probleem, et patsiendid ei tea enam, mida arstilt oodata.  Meil on vaja ka sellega tegeleda.

EFRAIN LOZADA (endine sõltlane): Mina alustasin alkoholi tarbimisega 14 aastaselt ja seejärel järjest edasi minnes jõudsin kokaiinini. Kuskil 20 eluaasta paiku alustasin heroiiniga. 

PATRICK GLYNN: Opioidi kriisil on kaks poolt. Üks pool on retseptiravimid ja teine heroiin, millele on nüüdseks lisandunud fentanüüli erinevad vormid.  Kuna see on kahe poolega asi, siis meil tuleb ka läheneda sellele mõlemalt poolt. 

MIKE DUGGAN: Opioidide kriis mõjutab kõiki. Seda on igas kogukonnas. See ei diskrimineeri mitte kedagi. See ei hooli vaesusest ega rikkusest. See ei tee vahet nahavärvil ega hooli, kuskohast sa pärit oled.

Eestis on müügiluba järgmistel kodeiini sisaldavatel ravimitel: Co-Codamol,  Solpadeine, Paracetamol/Codeine Vitabalans, Solpadeine Soluble ja Algocalm.

Lisaks on Eestis müügiluba dihüdrokodeiini sisaldaval ravimil DHC-Continus, mille toime ja kõrvaltoimed on sarnased kodeiiniga.

Eestis kasutab kodeiini sisaldavaid ravimeid Ravimiameti ravimistatistika andmeil iga päev ligikaudu 1300 patsienti.

Opioidid ehk narkootilised valuvaigistid (kodeiin, tramadool, morfiin, fentanüül, oksükodoon, petidiin jne):Tugeva valu korral kasutatakse lisaks eelnevalt mainitud ravimirühmadele ka opioide. Opioidide tavalised kõrvaltoimed on iiveldus ja oksendamine. Iiveldust tekitav toime nõrgeneb opioidi pikemaajalise kasutamise korral. Teine opioidide võtmisel tekkiv tavaline kõrvaltoime on kõhukinnisus.