Rob Dunni raamat "The Wild Life of Our Bodies" on kohe läbi ja homsega saab joone alla tõmmata.
Parasiitide
eemaldamine on jätnud meie immuunsüsteemi
sihitult karglema. Meie mutualistidest partnerite vahetus on jätnud meile
liig palju üksluist toitu. Kiskjate hävitamine on jätnud vanad vaimud meie ajju
ja närvisüsteemi paanika ja ärevusena ringlema.
Kuid kõige suurema osakaaluga on muutused nakkushaiguste olemuses, mis seotud
puukide ja meie kehakarvadega.
Arvatakse,
et meil on olnud kehakarva üksjagu rohkem ja selle kadumisele on aidanud kaasa
ektoparasiidid – puugid, täid, kärbsed. Kuidas me üldse oleme liikunud
karvasemast kehast peaaegu karvutuni ja ka selleni, et peame kehakarvu inetuks?
90% ameerika naisi eemaldab kehakarvu
selleks, et olla „ilusam“. Enam ei aeta puhtaks ainult lõuga ja jalgu, vaid
võetakse ette ka häbemekarvade eemaldamine.
4500
imetajaliigist on pea kõik karvased, vaid käputäis on peaaegu karvutud. Peaaegu
seetõttu, et ka meie keha katavad õrnad karvaudemed. Karvutud on delfiinid ja
vaalad. Elevantidel ja ninasarvikutel pole seljas kasukat, kuid nende nahk on
ääretult paks ja tihke.
Teooria,
et ektoparasiidid on kaasa aidanud inimese karvutumaks muutumisele tekkis 1800,
mil Thomas Belt oma raamatus „The
Naturalist in Nicaragua“ kirjutas, kuidas troopikas elades tema karvased
kehaosad olid parasiitide lemmikkoht. Ja kuivõrd hullem võik olukord olla, kui
kogu keha oleks kaetud karvadega.
Sama
teooria tõstatas üles Soome Turku
Ülikooli teadlane Markus Rantala aastal 1999. Tema teooria oli Beltiga
sarnane, ainult paremini põhjendatud.
Ja
2004 aastal tõi samad põhjendused välja evolutsioonibioloog
professor Mark Pagel koos oma kolleegidega.
Ghanas
töötanud sipelgaid uuriv teadlane Dennis
Leston märkis, et kui ta sai kubemetäid, siis kõige
efektiivsem viis neist vabaneda, oli raseerimine.
Ühes
uuringus on märgitud, et nö bikiinipiirkonna raseerimine on näidanud
kubemetäide vähenemist, kuid gonorröa ja klamüüdia
kasvu.
Ektoparasiitid
on väga hästi kohandunud elama karvades ja seetõttu on näiteks täipuhangutest
laste seas raske lahti saada.
Karvutu
keha vajaks veidi rohkem lahtiseletamist. Karvutu keha jätab inimese suht
kaitsetuks päikese UV kiirgusele ja ilma riietuseta temperatuuri kõikumisele.
Samuti teeb karvutus inimese väiksemaks.
Geneetiliselt on karvutuks jäämiseks vaja
väga väikest muutust, võibolla ainult muutust ühes geenis. Nii on meil väga
lihtsalt läinud karvutute koduloomade aretamine (koerad, kassid ja isegi kanad).
Looduslik valik on karvutuid liike loonud väga harva, mis tähendab, et karvkate
on pea alati kuidagi kasulik.
Kui
inimene kaotas oma kehakarvad tänu ektoparasiitidele, siis tasub vaadata, kas
sellest tuli niivõrd suurt kasu, et ületada päikese käes praadimise ja lumes
värisemise ning halvad hetked peegli ees.
Kuid
parasiiditeooria ei väidagi, et parasiidid ise on need halva põhjustajad.
Kirpude hammustused on sügelevad, kuid mitte eriti valusad. Kirbuhammustused
põhjustaksid suuremaid probleeme, kui kirpe oleks väga palju. Nad hammustavad meid, söövad
tilgakese verd ja veidi surnud nahka ja lähevad oma teed.
Gorilladel
ja šimpasitel
esineb paiguti kirpe nii palju, et tekivad haavandid. Haavanditest põhjustatud
infektsioonid võivad viia surmani, kuid väga harva.
Kuid
haigused, mida parasiidid edasi kannavad, need tapavad. Puugid
kannavad edasi tervet hulka haigusi sh. kaljumägede tüüfus (ingl k Rocky
Mountain spotted fever), entsefaliiti, tüüfust, borrelioosi (Lyme'i tõbi), erlihhioosi, Q palavikku, babesioosi, Krimmi-Kongo verejooksupalavikku, sigade
aafrika katku.
Täid
kannavad edasi korduvat palavikku ja tüüfust. Kirbud katku.
Nende haiguste vaatenurgast on igal juhul
kehal kasulikum karvad maha visata, et elada kauem ja tervemalt.
Sel juhul tekib küsimus, miks inimese
kehalt karvad kadusid aga teistelt loomadelt mitte. Kas ilma karvadeta karul
oleks kirpe vähem? Ja kui oleks, siis miks
me ei näe paljaid karusid. On kaks faktorit, mis inimeste puhul mängu
tuleb. Esiteks: kuigi inimesi on
osaliselt nimetatud nomaadideks, oleme me siiski elanud kogukondades ja
suhteliselt ühe koha peal, mis andis ektoparasiitidel võimaluse kasvada
tihedaks. Teada on, et kui me kasutasime oma magamiskohtadena koopaid, siis
nahkhiirtel elutsenud parasiidid hüppasid meile üle ja neist said meie lutikad.
Lutikad ootasid meid öösiti, kui me pöördusime tagasi samale magamisasemele.
Tänaseks on teada ka see, et liikidel,
kes elavad tihedamate gruppidena ja kasutavad ööbimiseks sama kohta, on
parasiite palju rohkem.
Teiseks
on, et inimestena me oskasime end riietada. Riietusega ei olnud oluline, et
karvad hoiaksid temperatuuri.
paljastuhnur |
Üks väheseid karvutuid liike looduses on paljastuhnur (naked mole rat), kel
samuti ektoparsiidid puuduvad.
Võib olla me oleme karvutud täide,
lestade, kärbeste tõttu (tõenäoliselt mitte kirpude pärast, kes hakkasid levima
hiljem ja ka katk on suhteliselt uus haigus). Võib olla. Kindlasti on
võimalikud ka teised seletused.
Kui me juba olime karvutud, siis pidi
ülejäänud keha arenema seda arvestades. Meil arenesid teatud rasunäärmed, et
temperatuuriga toime tulla.
Alastus andis võimalus miljardiliste
kasumitega pronograafia tööstuse arenguks. Kahvatu nahk viib aastas tuhandete
nahavähkideni ja tume nahk ebapiisava päikesevalguse tõttu omakorda rahhiidini.
Me
kulutame miljoneid, et vabaneda karvadest oma alakehal ja miljoneid, et
säilitada karvu on peanupul.
Meie karvased sugulased – ahvid on ikka veel olemas ja vaatavad meid võib olla nii, nagu meie vaatame karvutuid rotte, väikese vastikustundega.
Milline iganes oli ektoparasiitide mõju
meie karvutusele, lehmade ja maisi
tulekuga läks kõik veel hullemaks. Tekkisid uued haigused. Inimese malaaria
tuli teadaolevalt koos esimeste loomakarjadega. Ja kui see juba tuli, siis ka
levis kiirelt. Farmide niisketes kohtades oli malaariasääskedel hea paljuneda.
Esimesed inimesed, kes malaaria said, surid kiiresti. Neil, kes suutsid ellu jääda, arenes välja parem vastupidavus. Geen, mis võimaldas malaariale paremini vastu pidada, põhjustas aga ka sirprakulise aneemia.
Sirprakuline aneemia
(anaemia meniscocytica) on pärilik haigus, mille korral organismi toodetava
ebanormaalse hemoglobiini tõttu on punaliblede kuju moondunud. Punalibled on sel
juhul inimese organismis poolkuukujulised (normaalsed punalibled on ümarad ja
lapikud). Vigaste punaliblede eluiga on lühenenud. Kui inimene on vanematelt
saanud vaid ühe vigase geeni, siis ei teki tal veresoonte ummistumisi ega
sellest tingitud koekahjustusi, kuid tugev füüsiline pingutus võib olla talle
ohtlik ja tuua kaasa äkksurma. Laps pärib sirprakulise aneemia juhul, kui ta on
saanud mõlemalt vanemalt vigase geeni. Arvatakse, et see geen kujunes aja
jooksul kaitseks malaaria eest, kuna sirprakulise aneemia põdejad elasid
malaariapuhangud paremini üle – nimelt ei haigestu selle haiguse põdeja
malaariasse.
Malaaria resistentsuse osas on kõige
levinum geen G6PD ja sellel geenil
ei ole sirprakulise aneemiaga mingit pistmist. G6PD laseb kehal toota
vereliblesid, mis jätavad malaaria parasiidi hapnikust ilma. 400 miljonit inimest Aafrikas,
Lähis-Ida ja Vahemee piirkonnas on ühe või mitme selle geeni kandja. Kuid nagu
alati, tuleb sellise geeni eest maksta teatud hinda. Inimene nimelt ei tohi süüa põldube (fava beans - favinism), mis põhjustavad tõsise akuutse hemolüütilise aneemia. See on muidugi väike hind selle
eest, kui nii saab vältida malaariat. Samas aga on malaaria troopiline haigus,
inimesed selle geeniga on aga ammu liikunud laiali kogu maailmas. Ja kuigi neid
ei ähvarda külmemas kliimas malaaria, ei saa nad selle geeni tõttu põldube
süüa.
Kuid mis saab siis, kui me kõik nakkushaigused
oma elust eemaldame. Haiguste ärahoidmise või kolimise läbi. Mis oleks selle
tulemus? Meile meeldiks mõelda, et siis
oleksime me palju tervemad, tugevamad ja elaksime kauem. Kuid nagu alati
looduse puhul, ei ole ka see nii lihtne.
Corey Fincher planeeris New Mexico Ülikoolis hakata uurima lõgismadude
paaritumist. Mingil hetkel hakkas teda tõmbama teiste teemade poole. Igal pool,
kuhu ta vaatas, nägi ta haigust. Huvi selle vastu, kuidas liigid on haigust
vältinud, aina kasvas. Mida rohkem ta
luges, seda enam ta imestas, kuidas on üldse terveid loomi olemas on. Vahepeal
uuris ta liuskurlasi (vesijooksiklased),
kuid pöördus siis haiguste teema juurde
tagasi. Ta adus, et enamik loomi, olgu lõgismaod või liuskurlased või ahvid
omavad immuunsüsteemi nagu meiegi. Kuid neil on veel midagi, mida hakati hiljem
nimetama käitumuslikuks immuunsüsteemiks.
Immuunsüsteemi
ülesanne on meid kaitsta haiguste ja parasiitide eest. Immuunsüsteemi osaks
loetakse keha kaitsetööle spetsialiseerunud rakkude ja organite vahendusel
toimuv. Immuunsüsteemi alla võib aga
lugeda kõikvõimalikud keha kaitsemehhanismid, sealhulgas käitumistunnused,
mis aitavad meil parasiitide ja muude haigustekitajatega kokkupuutumist
vältida.
Käitumuslikku
immuunsüsteemi märkab koroonaviiruse pandeemia ajal igal sammul. Kui me
poodi astudes käed desovahendiga üle teeme, siis see on käitumuslik
immuunsüsteem. Teistest ringiga mööda kõndimine ja maski kandmine samuti. Ka
kätepesu on käitumusliku immuunsüsteemi osa.
Käitumuslikku immuunsust kohtab rohkesti aga ka väljaspool pandeemiaolukorda. Kui me vanaks läinud toitu süüa ei taha, siis on see samuti käitumuslik immuunsüsteem. Niisamuti ka veidratest ja imelikult lõhnavatest inimestest eemale hoidmine, enda pesemine, enda kratsimine ja nii edasi. Isegi ksenofoobiat võib pidada käitumusliku immuunsüsteemi osaks – võõrad võisid meie evolutsioonilises minevikus kaasa tuua haigustekitajaid, kelle vastu kohalikel kaitse puudus.
Fincher tahtis teada, kas inimestel on
käitumistunnused, millega haigusi välditakse ja kas need tunnused on
alateadvuslikud või maetud nii sügavale meie kultuurinormidesse, et me ei
teagi, milleks need head võivad olla.
Oma PhD töö jaoks loobus ta lõgismadudest
ja liuskurlastest ning keskendus täielikult haiguste, ajaloo, käitumise, kultuuri ja inimeste uurimisele. Ta
teadis, et mida paiksemaks inimesed muutsid, seda rohkem patogeene ja haiguseid
tekkis. Lõpetades liikumise, said haigused meid kätte.