Parasiidid või partnerid vol 17 - kehakarvad ning puugid, täid ja kirbud

 

Rob Dunni raamat "The Wild Life of Our Bodies" on kohe läbi ja homsega saab joone alla tõmmata.

Parasiitide eemaldamine on jätnud meie immuunsüsteemi  sihitult karglema. Meie mutualistidest partnerite vahetus on jätnud meile liig palju üksluist toitu. Kiskjate hävitamine on jätnud vanad vaimud meie ajju  ja närvisüsteemi paanika ja ärevusena ringlema. Kuid kõige suurema osakaaluga on muutused nakkushaiguste olemuses, mis seotud puukide ja meie kehakarvadega.

Arvatakse, et meil on olnud kehakarva üksjagu rohkem ja selle kadumisele on aidanud kaasa ektoparasiidid – puugid, täid, kärbsed. Kuidas me üldse oleme liikunud karvasemast kehast peaaegu karvutuni ja ka selleni, et peame kehakarvu inetuks?

90% ameerika naisi eemaldab kehakarvu selleks, et olla „ilusam“. Enam ei aeta puhtaks ainult lõuga ja jalgu, vaid võetakse ette ka häbemekarvade eemaldamine.

4500 imetajaliigist on pea kõik karvased, vaid käputäis on peaaegu karvutud. Peaaegu seetõttu, et ka meie keha katavad õrnad karvaudemed. Karvutud on delfiinid ja vaalad. Elevantidel ja ninasarvikutel pole seljas kasukat, kuid nende nahk on ääretult paks ja tihke.

Teooria, et ektoparasiidid on kaasa aidanud inimese karvutumaks muutumisele tekkis 1800, mil Thomas Belt oma raamatus „The Naturalist in Nicaragua“ kirjutas, kuidas troopikas elades tema karvased kehaosad olid parasiitide lemmikkoht. Ja kuivõrd hullem võik olukord olla, kui kogu keha oleks kaetud karvadega.

Sama teooria tõstatas üles Soome Turku Ülikooli teadlane Markus Rantala aastal 1999. Tema teooria oli Beltiga sarnane, ainult paremini põhjendatud.

Ja 2004 aastal tõi samad põhjendused välja evolutsioonibioloog professor Mark Pagel koos oma kolleegidega.

Ghanas töötanud sipelgaid uuriv teadlane Dennis Leston märkis, et kui ta sai kubemetäid, siis kõige efektiivsem viis neist vabaneda, oli raseerimine.

Ühes uuringus on märgitud, et nö bikiinipiirkonna raseerimine on näidanud kubemetäide vähenemist, kuid gonorröa  ja klamüüdia kasvu.

Ektoparasiitid on väga hästi kohandunud elama karvades ja seetõttu on näiteks täipuhangutest laste seas raske lahti saada.

Karvutu keha vajaks veidi rohkem lahtiseletamist. Karvutu keha jätab inimese suht kaitsetuks päikese UV kiirgusele ja ilma riietuseta temperatuuri kõikumisele. Samuti teeb karvutus inimese väiksemaks.

Geneetiliselt on karvutuks jäämiseks vaja väga väikest muutust, võibolla ainult muutust ühes geenis. Nii on meil väga lihtsalt läinud karvutute koduloomade aretamine (koerad, kassid ja isegi kanad). Looduslik valik on karvutuid liike loonud väga harva, mis tähendab, et karvkate on pea alati kuidagi kasulik.

Kui inimene kaotas oma kehakarvad tänu ektoparasiitidele, siis tasub vaadata, kas sellest tuli niivõrd suurt kasu, et ületada päikese käes praadimise ja lumes värisemise ning halvad hetked peegli ees.

Kuid parasiiditeooria ei väidagi, et parasiidid ise on need halva põhjustajad. Kirpude hammustused on sügelevad, kuid mitte eriti valusad. Kirbuhammustused põhjustaksid suuremaid probleeme, kui kirpe oleks  väga palju. Nad hammustavad meid, söövad tilgakese verd ja veidi surnud nahka ja lähevad oma teed.

Gorilladel ja šimpasitel esineb paiguti kirpe nii palju, et tekivad haavandid. Haavanditest põhjustatud infektsioonid võivad viia surmani, kuid väga harva.

Kuid haigused, mida parasiidid edasi kannavad, need tapavad. Puugid kannavad edasi tervet hulka haigusi sh. kaljumägede tüüfus (ingl k Rocky Mountain spotted fever), entsefaliiti, tüüfust, borrelioosi  (Lyme'i tõbi),  erlihhioosi,  Q palavikku,  babesioosi,  Krimmi-Kongo verejooksupalavikku, sigade aafrika katku.

Täid kannavad edasi korduvat palavikku ja tüüfust. Kirbud katku.

Nende haiguste vaatenurgast on igal juhul kehal kasulikum karvad maha visata, et elada kauem ja tervemalt.

Sel juhul tekib küsimus, miks inimese kehalt karvad kadusid aga teistelt loomadelt mitte. Kas ilma karvadeta karul oleks kirpe vähem? Ja kui oleks, siis miks me ei näe paljaid karusid. On kaks faktorit, mis inimeste puhul mängu tuleb. Esiteks: kuigi inimesi on osaliselt nimetatud nomaadideks, oleme me siiski elanud kogukondades ja suhteliselt ühe koha peal, mis andis ektoparasiitidel võimaluse kasvada tihedaks. Teada on, et kui me kasutasime oma magamiskohtadena koopaid, siis nahkhiirtel elutsenud parasiidid hüppasid meile üle ja neist said meie lutikad. Lutikad ootasid meid öösiti, kui me pöördusime tagasi samale magamisasemele.

Tänaseks on teada ka see, et liikidel, kes elavad tihedamate gruppidena ja kasutavad ööbimiseks sama kohta, on parasiite palju rohkem.  

Teiseks on, et inimestena me oskasime end riietada. Riietusega ei olnud oluline, et karvad hoiaksid temperatuuri.

paljastuhnur

Üks väheseid karvutuid liike looduses on paljastuhnur (naked mole rat), kel samuti ektoparsiidid puuduvad.

Võib olla me oleme karvutud täide, lestade, kärbeste tõttu (tõenäoliselt mitte kirpude pärast, kes hakkasid levima hiljem ja ka katk on suhteliselt uus haigus). Võib olla. Kindlasti on võimalikud ka teised seletused.

Kui me juba olime karvutud, siis pidi ülejäänud keha arenema seda arvestades. Meil arenesid teatud rasunäärmed, et temperatuuriga toime tulla.

Alastus andis võimalus miljardiliste kasumitega pronograafia tööstuse arenguks. Kahvatu nahk viib aastas tuhandete nahavähkideni ja tume nahk ebapiisava päikesevalguse tõttu omakorda rahhiidini.

Me kulutame miljoneid, et vabaneda karvadest oma alakehal ja miljoneid, et säilitada karvu on peanupul.

Meie karvased sugulased – ahvid on ikka veel olemas ja vaatavad meid võib olla nii, nagu meie vaatame karvutuid rotte, väikese vastikustundega.

Milline iganes oli ektoparasiitide mõju meie karvutusele, lehmade ja maisi tulekuga läks kõik veel hullemaks. Tekkisid uued haigused. Inimese malaaria tuli teadaolevalt koos esimeste loomakarjadega. Ja kui see juba tuli, siis ka levis kiirelt. Farmide niisketes kohtades oli malaariasääskedel hea paljuneda.

Esimesed inimesed, kes malaaria said, surid kiiresti. Neil, kes suutsid ellu jääda,  arenes välja parem vastupidavus. Geen, mis võimaldas malaariale paremini vastu pidada, põhjustas aga ka sirprakulise aneemia.

Sirprakuline aneemia (anaemia meniscocytica) on pärilik haigus, mille korral organismi toodetava ebanormaalse hemoglobiini tõttu on punaliblede kuju moondunud. Punalibled on sel juhul inimese organismis poolkuukujulised (normaalsed punalibled on ümarad ja lapikud). Vigaste punaliblede eluiga on lühenenud. Kui inimene on vanematelt saanud vaid ühe vigase geeni, siis ei teki tal veresoonte ummistumisi ega sellest tingitud koekahjustusi, kuid tugev füüsiline pingutus võib olla talle ohtlik ja tuua kaasa äkksurma. Laps pärib sirprakulise aneemia juhul, kui ta on saanud mõlemalt vanemalt vigase geeni. Arvatakse, et see geen kujunes aja jooksul kaitseks malaaria eest, kuna sirprakulise aneemia põdejad elasid malaariapuhangud paremini üle – nimelt ei haigestu selle haiguse põdeja malaariasse.

 

Malaaria resistentsuse osas on kõige levinum geen G6PD ja sellel geenil ei ole sirprakulise aneemiaga mingit pistmist. G6PD laseb kehal toota vereliblesid, mis jätavad malaaria parasiidi  hapnikust ilma. 400 miljonit inimest Aafrikas, Lähis-Ida ja Vahemee piirkonnas on ühe või mitme selle geeni kandja. Kuid nagu alati, tuleb sellise geeni eest maksta teatud hinda. Inimene nimelt ei tohi süüa põldube (fava beans - favinism), mis põhjustavad tõsise akuutse hemolüütilise aneemia. See on muidugi väike hind selle eest, kui nii saab vältida malaariat. Samas aga on malaaria troopiline haigus, inimesed selle geeniga on aga ammu liikunud laiali kogu maailmas. Ja kuigi neid ei ähvarda külmemas kliimas malaaria, ei saa nad selle geeni tõttu põldube süüa.

Kuid mis saab siis, kui me kõik nakkushaigused oma elust eemaldame. Haiguste ärahoidmise või kolimise läbi. Mis oleks selle tulemus? Meile meeldiks mõelda, et siis oleksime me palju tervemad, tugevamad ja elaksime kauem. Kuid nagu alati looduse puhul, ei ole ka see nii lihtne.

Corey Fincher planeeris  New Mexico Ülikoolis hakata uurima lõgismadude paaritumist. Mingil hetkel hakkas teda tõmbama teiste teemade poole. Igal pool, kuhu ta vaatas, nägi ta haigust. Huvi selle vastu, kuidas liigid on haigust vältinud,  aina kasvas. Mida rohkem ta luges, seda enam ta imestas, kuidas on üldse terveid loomi olemas on. Vahepeal uuris ta liuskurlasi (vesijooksiklased), kuid pöördus siis haiguste  teema juurde tagasi. Ta adus, et enamik loomi, olgu lõgismaod või liuskurlased või ahvid omavad immuunsüsteemi nagu meiegi. Kuid neil on veel midagi, mida hakati hiljem nimetama käitumuslikuks immuunsüsteemiks.

Immuunsüsteemi ülesanne on meid kaitsta haiguste ja parasiitide eest. Immuunsüsteemi osaks loetakse keha kaitsetööle spetsialiseerunud rakkude ja organite vahendusel toimuv. Immuunsüsteemi alla võib aga lugeda kõikvõimalikud keha kaitsemehhanismid, sealhulgas käitumistunnused, mis aitavad meil parasiitide ja muude haigustekitajatega kokkupuutumist vältida.

Käitumuslikku immuunsüsteemi märkab koroonaviiruse pandeemia ajal igal sammul. Kui me poodi astudes käed desovahendiga üle teeme, siis see on käitumuslik immuunsüsteem. Teistest ringiga mööda kõndimine ja maski kandmine samuti. Ka kätepesu on käitumusliku immuunsüsteemi osa.

Käitumuslikku immuunsust kohtab rohkesti aga ka väljaspool pandeemiaolukorda. Kui me vanaks läinud toitu süüa ei taha, siis on see samuti käitumuslik immuunsüsteem. Niisamuti ka veidratest ja imelikult lõhnavatest inimestest eemale hoidmine, enda pesemine, enda kratsimine ja nii edasi. Isegi ksenofoobiat võib pidada käitumusliku immuunsüsteemi osaks – võõrad võisid meie evolutsioonilises minevikus kaasa tuua haigustekitajaid, kelle vastu kohalikel kaitse puudus.

Fincher tahtis teada, kas inimestel on käitumistunnused, millega haigusi välditakse ja kas need tunnused on alateadvuslikud või maetud nii sügavale meie kultuurinormidesse, et me ei teagi, milleks need head võivad olla.

Oma PhD töö jaoks loobus ta lõgismadudest ja liuskurlastest ning keskendus täielikult haiguste, ajaloo, käitumise, kultuuri ja inimeste uurimisele. Ta teadis, et mida paiksemaks inimesed muutsid, seda rohkem patogeene ja haiguseid tekkis. Lõpetades liikumise, said haigused meid kätte.

Parasiidid või partnerid vol 16 - miks "usalda oma keha" võib alt vedada

 

Oht surra läbi ärasöömise on suur nii primaadi kui ka molluski puhul. Molluski puhul muidugi suurem. 

Geerat J. Vermeij 

Geerat J. Vermeij on Hollandi päritolu Davise California Ülikooli geoloogiaprofessor. Ta uurib merikarpe – katsub ja kompab nende seinte tihedust, avade suurust, mõrasid ja auke ning kivistisi. Hetkel on Vermeij 75 aastane ja 3 eluaastal jäi ta pimedaks. Ta kuulab, haistab ja kompab ning just kompamise teel on ta teinud oma avastused. Ta uurib eelkõige seda, kuidas karpide elanikud surma on saanud.

Meie sõrmed on arenenud puuvilju noppides, hiljem maast kivi haarates  või oda hoides. Vermeij on oma sõrmedega tunnetanud seda, mis meil, nägijatel, märkamata on jäänud.

Ta märkas, et Vaikse ookeani karpidel on tihkem kest ja väiksem sisenemisava, kui Atlandi ookeani omadel. Kas see võib olla sellest, et molluskite vaenlased on erinevates ookeanides erinevad.

Vaikse ookeani krabidel on pikemad sõrad, mis kaitsetu molluski kergelt purustavad. Ookeanis pole olnud kataklüsme, langevat meteoriiti ega tohutuid muudatusi – karpidel olid siin vastaseks vaid krabid. Nii muutusid karpide seinad tihkemaks, avad kitsamaks ja nad kaevusid põhjasettesse.

Vermeij tööst on raamatus rohkem juttu, kuid Dunn märgib tema töö ära kui Vermeij seaduse, mis seisneb selles, et karp püüdes enda kaitsta vaenlase eest, kasutab ära vaenlase kõige nõrgema koha.

Kui looduses tekib uus kiskja või vana kasvab näiteks suuremaks, siis saakloom vastab sellele. Varem arvati, et saakloom vastab kiskja kõige tugevamatele, kiirematele või surmavamatele omadusele. Vermeij aga arvab vastupidiselt: saakloom kasutab ära kiskja nõrkuse ja reageerib hoopis sellele. Geneetilised muudatused toimuvad just nii.

Kuna karbis elava pehme molluski keha on täiesti kaitsetu ja krabi purustab selle kiiresti, siis ei teki kaitsereaktsioon molluski keha juures, vaid kohas, kus krabi on kõige nõrgem: karbi avausest sisse saamine. Nii on avaused kitsenenud ja seinad tihkemaks muutunud.

Lynne Isbell

Lynne Isbell uurides suurte kaslaste ja ahvide vahelisi suhteid, leidis, et kaslased vajavad ahvide ründamisel üllatusmomenti. Nad leiavad ahvid üles lõhna järgi, kuid kui ahvid märkavad neid enne, siis on tõenäoline, et kaslane pöördub tagasi ja ei ründa. Vermeij sõnul ebaõnnestuvad kaslased pooltel juhtudel ja ebaõnnestumises mängib suurt rolli üllatusmomendi ärajäämine.

Paljudel primaadiliikidel oma hoiatuskarje suurte kaslaste jaoks. Ning osad primaadid saavad aru ka teiste liikide hoiatuskarjest. Ka šimpansid peavad jahti ahvidele. Kui inimese süda heldib nähes väikest suurte inimsilmadega olendit endale vastu vaatamas, siis šimpansidel selline tunne puudub. Šimpansidel samuti ebaõnnestub ahvide püüdmine, kuid mitte nii nagu kaslaste puhul. Väiksemad ahvid kuuldes šimpansi tulekut, püüavad varjuda ja liikumatuks jääda. Kuna šimpansid ei ole väga head ahvide ülesleidmisel, siis hiirvaikselt püsivad isendid pääsevad sageli.

Siis on veel maod. Maod söövad ahve ja tapavad neid. Ning ka ahvid tapavad madusid. Osadel ahvidel on madude jaoks omaette hoiatushüüd. Kui ahvidel on vaja kaslast märgata kaugemalt, siis mao puhul seda vajadust ei ole. Põgeneda saab kiiresti ja seetõttu on ahvidel vaja head nägemist, et eristada liikumatu madu ümbritsevast keskkonnast. Seega ongi loogiline, et vana maailma ahvidel peaks olema parem silmanägemine ja eristusvõime.

Isbell on oma teooriad ja uurimused pannud kirja raamatusse „The Fruit, The Tree and The Serpent“ (Puuvili, puu ja madu).

Peale maoteooria on värvide nägemisele veel üks hüpotees – värvirohke nägemine on arenenud puuviljade ülesleidmiseks. See võib nii olla uue maailma puhul, kuid täiesti arusaamatu Madagaskari puhul, kus kõik leemurid söövad puuvilju, kuid näevad väga halvasti.

Miks üldse see nägemine nii oluline on? Kui värvirohke nägemine  aina paremaks arenes, tuli see teiste meelte arvelt. Meie kuulmine ja eriti haistmine muutusid kehvemaks.

Dunn märgib, et Isbelli teooria suhtes on kerge olla skeptiline, nagu üldse kõigi primaate puudutavate teooriate osas. Teooriate eksperimenteerimine on keeruline, faktid on fragmentaalsed. Enamik madusid ei tapa peale näriliste ja putukate kedagi ja on üldse häbelikud ja eemale hoidvad. Kui Isbell väidab, et teatud maod tapavad ja söövad ahve, siis tahtis Dunn oma sõpradelt küsida, kas nad teavad kedagi, keda on mürgine madu hammustanud või tapnud.

Hognose viper

Tuli välja, et paljud tema sõbrad olid ise madudega kokku puutunud.  Briti Columbia Ülikooli teadur Greg Crutsinger astus  Costa Rica La Selva Biological Station heaks töötades metsas oksa peale, mis osutus kärssmaoks (hognose viper). Crutsinger tunneb siiani „okste“ suhtes väikest kõhedust. Piotr Naskrecki, tunnustatud loodusfotograaf ja entomoloog,  kergitas üht kivi, mille all olev madu teda hammustas. Rob Colwell, Dunni endine nõuandja, kõndis samuti Costa Ricas juttu ajades mööda teed, kui tal jäi märkamata lõgismaduliste hulka kuuluv terciopelo.

Vlastimil Zak, Ecuadoris elav ökoloog, on saanud mürkmaolt vähemalt kaks korda hammustada. Hal Heatwole, bioloogiateaduste professor, sai hammustuse meremaolt.

Mitte kõik ei pääse eluga. Joe Slowinski, bioloog, rändas maailma eri paigus ja otsis uusi liike. Keegi tõi talle kilekotiga mao ja ütles, et see on vist mürkmadu. Slowinski arvas, et ei ole, kuid ta eksis ja see maksis talle elu.

Loomulikult on paljudel inimestel vähk või toimuvad autoõnnetused, kuid maohammustused ei ole täna kaugeltki haruldased. Beninis läbi viidud uuring 7 aasta kohta tuvastas 15000 hammustust, millest 15% olid surmavad. Vanem uuring Nigerist näitas, et aastas saab mürkmaolt hammustada 10000 inimest. Kuna meie päritolu viitab Aafrikale, siis kas võib olla, et liikumatute madude tuvastamiseks on meil arenenud parem nägemine. See võib nii olla.

Seda enam, et me kipume madusid siiani paaniliselt kartma ja tapame neid igal pool, hoolimata sellest, kas nad kujutavad mingit ohtu või mitte. Lihtsalt nende nägemine täidab meid ärevusega. Osad võib olla ei karda madusid, kuid uuringud ütlevad, et 90% meist kardavad. Kui ahvidele, kes on kasvanud eemal looduslikust keskkonnast, näidatakse videosid madusid kartvatest ahvidest – siis nad hakkavad kartma ja kardavad madusid elu lõpuni. Sedasama ei juhtu, kui neile näidatakse videosid küülikutest. Inimlastega on teistmoodi: kui videos näidatakse madu ja lapsevanem räägib hirmunud häälega, siis laps kardab, kui hääl on tavaline, siis laps ei tee maost erilist numbrit.

Me täidame täna terve planeedi, erinedes kultuuriti ja rahvuseti. Osadel meist on jumalad, osadel mitte. On kogukondi, kus on paarisuhtes üks naine või mees ning kogukondi, kus neid on mitu. On kohti, kus ilusaks peetakse rasvunud pahkluid ja kohti kus seda peetakse inetuks. Üsna vähestes kultuurides on iluideaaliks olnud kõhnus. Kuid ometi on meil kõigil teatud universaalsed sarnasused. Ja kuna meid on ca 7 miljardit, siis on sellised sarnasused üsna hämmastavad ja peavad tulenema meie bioloogiast. Üks kõige levinumaid asju  tuleneb maitsest. Näiteks me armastame magusat. Magusa puhul on ajus liikvel kaks signaali ja kuni 2005 aastani ei teadnud keegi, et maitsepungad (retseptorid) on ka meie soolestikus.

Maitsepungad on arenenud meid hoiatama halva/mürgise (kibe, hapu) toidu eest ja otsima meeldivat toitu (magus, soolakas). Me armastame magusat ja soolast kuni teatud kontsentratsioonini.

Maitsepungad annavad märku meie eelistustest ja hoiatavad kahjuliku eest. Ja siin peitub meie jaoks ka probleem. Maitsepungad annavad meile märku harva esinevate ainete vajalikkusest. Tänasel päeval on neist harva esinevatest asjadest saanud igapäevased ja külluslikud pakkumised. Meid tõmbab magusa puuvilja, rasvase liha ja soola poole. Me tuleme keskkonnast, kus soola ei leidu eriti palju – seetõttu meie maitsepungad on alati soola peale jah ütlemas, teadmata, et täna on meil soolaseid toite külluses. Sama käib magusa kohta – maitse ütleb, et on hea, sest kunagi oli aeg, kus igasugune magus toit oli kalorite jaoks vajalik. Maitsepungad on iidsed, meie oleme täna kaasaja külluses. Soola puhul on meil küll teatud piirang ees – mingist kontsentratsioonist alates ütleb keha, et ei see pole enam hea, kuid alla seda piiri ütleb maitsepung alati jah. Ka rasva ja valgu retseptorid otsivad alati toitu, mida ammustel aegadel nappis.

Meie keelel toimuvad äärmiselt keerulised protsessid, kuid see jagab meie jaoks maailma kaheks: söö või sülita välja. Maitsepungad erinevad nälja- ja janutundest või küllastusest. Siin ei toimu ütlemist, kui palju ja kuna sa midagi vajad. On ainult vajadus, eeldus, et me alati vajame neid maitseid. Ükskõik kui palju sa ka ei oleks söönud, kui sinu keel puudutab küpsist – ütleb see jah magusale.  Maitsepungad ütlevad jah meie vajadustele tuhandeid aastaid tagasi. Me võime olla suremas kõrge vererõhu kätt, kuid keel ütleb ikka jah soolale.

Universaalne on meie armastus avatud piirideta vaadete järele. Oleme maha tapnud suuremad loomad. Me raiume metsi ja loome ääretuid põlde lühemate teraviljadega. Seal kuhu me ei saa midagi külvata, seal laseme kariloomadel pika rohu maha tallata ja ära süüa. Meie meeles on avarad vaated ilusad. 

Mäletan, et elades sada aastat tagasi (tegelikult 18 aastat) Viljandis Männimäel, tuli mul koduuksest vaid väiksest võsastunud kallakust alla minna ja juba olingi Viljandi järve ümbritsevas imeilusas männimetsas. Nagu polekski kuskil linna. Jalutasin seal lapsekäruga lõputult. Ja siis see algas. Kaugemale linna äärde kerkisid uued ridaelamud ja ühel hetkel võeti seal kandis metsa maha. Miks peaks järve äärset metsa maha võtma? Öeldi, et vaate pärast võib. Ehk ridaelamu kodanikud ei saanud ju ometi 50 meetrit läbi metsa järve äärde minna, jumal teab, mis neid seal oleks oodanud. Nad lasid omale järvele vaate raiuda. 10 aastaga tehti vaadet juba nii palju, et jalutades tuli ahastus peale. Nüüd ma saan aru - maod ja kiskjad ajasid elanikele hirmu peale, ärevuse ärahoidmiseks oli vaja avarust...

Rohumaa ja lehmad ei ole ainsad, keda inimene on eelistanud. Meile meeldivad ka kauni lauluhäälega linnud ja erksavärvilised kuldkalad. Me oleme oma voodisse lubanud koerad. Ja kassid – kes oskaks küll neid kasse ära seletada...🐱🐱🐱

Ja tahtmatult oleme sellise tegevusega tahtmatult soodustanud teatud kahjureid ja soovimatuid külalisi. Rotid hiilivad mööda seinaääri. Tuvid ja teised taolised linnud teevad oma pesi linnamajade räästasse. Öised putukad sibavad meie majades ringi. Tolmulestad ja lutikad ronivad üle meie kehade. Bakterid ja arhed täidavad meid. Me puhastame end neist, kuid nad peavad vastu ja taastuvad kiirelt.

Kui metsa ja suuri loomi oli palju enam, oli rotte, hiiri ja tarakane tunduvalt vähem, Rohumaad on tunduvalt rohkem.

Meie universaalsed tungid dikteerivad meile minevikust asju, mida me enam ei vaja. Ja nii me ei saa enam „usaldada oma keha“ – kuigi seda lauset kohtab tihti. Meie kehad ja eriti meie meeled valetavad, need on nagu jäänud kinni majaesisele verandale, õõtsudes edasi-tagasi ja meenutades vanu aegu.

Edasi loen patogeenide kohta, mis on jätnud meid juusteta ja teinud ksenofoobiliseks (võõraviha).

Parasiidid või partnerid vol 15 - hirm tagaajajate ja madude ees

 

Dunn kirjutab, et lugu inimestest ja kiskjatest on aga põimitud meie kehadesse, meie geenidesse ja nende saadustesse, eelkõige meie aju iidsete rakkude võrgustikku, mida nimetatakse mandeltuumaks (amügdala). Mandeltuumaga on seotud nii meie aju iidsemate kui ka kaasaegsemad osad. Koos neerupealiste süsteemiga jääb see meie sügava mineviku ja oleviku vahele. Ja nii sunnib see meid olenevalt asjaoludest tegutsema või kaalutlema.

Meie süda lööb tugevamini, kui kardame (või oleme vihased), mida tekitavad neerupealiste rattad ja hoovad ning mandelkehast ajutüvele saadetavad signaalid. See süsteem, mida mõnikord nimetatakse hirmumooduliks, arenes välja peamiselt selleks, et aidata meil kiskjatega toime tulla, olgu siis põgenemise teel või harvemal juhul võideldes. See on peen süsteem, mida võib äratada pelgalt ohu idee. Hirm või vähemalt sellele eelnev tung võib isegi olla meie peamine vaikimisi reaktsioon ümbritsevale. Mõned meie mandelkeha elemendid saadavad pidevalt meie kehale signaale, et me kardame. Enamasti pärsivad mandelkeha teised osad neid signaale. Aga kui me näeme, kuuleme või kogeme midagi, mis käivitab hirmu, siis allasurumine vabaneb ja hirm liigub meist otsekohe läbi ja plahvatab nagu pomm meie ajus.

Nüüd maksame neile kiskjatele kätte, kuid suurema osa meie pikast kiskjatega suhtlemise ajaloost ei olnud meil relvi. Karjusime (karje ise oli hirmumooduli peaaegu kaasasündinud element) ja jooksime. Kui meilt palutakse lõkke ja kaardilaudade ümber luua lugusid oma identiteedist, kipume end nägema röövloomadena, kes on nii võimsad kui ka kontrolli omavad. Kuid tõsi on see, et suurema osa oma ajaloost ei suutnud me väikest tüdrukut hundikoopast päästa. Võib-olla oleme proovinud, kuid sagedamini see ebaõnnestus, vähemalt esimese mitmesaja miljoni aasta jooksul. Kiskjad ei vältinud meie esivanemaid enne, kui olid olemas relvad. Isegi siis viitab kogu inimsööjate kontseptsioon pigem meie esivanemate nõrkusele kui meie tugevusele.

Vigastatud ja vanad kiskjad sõid inimesi, sest meid on kõige lihtsam tabada ja tappa. Meil pole seedimist takistavaid sarvi, teravaid hambaid ega isegi korraliku hammustamist segavat karvkatet. Oleme tarbimiseks peaaegu sama hästi pakendatud kui hot dog.

Koloniaal-Indias panid tiigrid aastas nahka kuni 15000 inimest. Ainuüksi Tansaanias tapsid lõvid 1990-2004 aastatel 563 inimest.

Varajaste hominiidide leitud luustikud näitavad sagedasi murde läbi kiskjate hammustuste. Uuring elevandiluuranniku leopardidega näitas, et pea pool nende dieedist moodustavad primaadid sh ka suured ahvilised ja isegi šimpansid.

Ka tänapäeval mõjutavad kiskjad meid omamoodi. Inimesed ja teised primaadid teevad öösel väga vähe. Magame rühmades, kuid muidu oleme mõjuval põhjusel passiivsed. Meie meeled on öise tegelikkuse ja ohtude suhtes tuhmunud. Üks väheseid asju, mida me öösel teeme, on sünnitamine. Uuringu järgi sünnib üheksa kümnest šimpansist veidi peale keskööd. Kui sina oled üle 50, siis suure tõenäosusega oled sündinud kella kahe paiku hommikul (eks ta ole, mina sündisin poole kolme ajal). Öö on selleks, et meie last ei saaks une varjus saagiks haarata.

Meie hirmumoodulid ise on üles ehitatud hormoonide, vere, neerupealiste ja aju elementidest. Kui tiiger haarab väikese tüdruku oma lõugade vahele, siis mitte ainult tüdruku enda kehas, vaid ka pealtnägijate kehas toimuvad suured muutused.

Neerupealiste rakud oleksid vabastanud adrenaliinipurskeid spetsiaalsetest "pakenditest". Adrenaliin oleks käivitanud teiste kemikaalide ahela, mis oleks pannud südame kiiremini ja jõulisemalt põksuma. Verevool oleks suurenenud, trahheoolid ja kopsud laienenud, võimaldades verre rohkem hapnikku. Kõik see oleks vallandanud ülivõimsa energia ja teadlikkuse tormi ning teiseks hirmutunde, tunde, mille eesmärk on vallandada hilisema, läbimõelduma vastuse.

Võib väita, et ühiskonnale oleks kasulikum, kui inimestel oleks välja arenenud vähem temperamentne võitle-või-põgene-reaktsioon. Enamasti näib siiski, et oleme säilitanud oma kõrge reageerimisvõime. Viimastel inimarenguaastatel on muutunud põgenemisosa - me hakkasime vähem põgenema, oma uute tööriistade/relvade ja suuremate ajudega jäime tõenäolisemalt kohale ja võitlesime. Liigina oskame nüüd kõikjalt leida suuri loomi, neid jälitada, pussitada, tappa ja ükshaaval ära süüa.

 Meie ajus on endiselt mandelkeha ja kehas neerupealised, mis muudavad selle, mida me tajume, meie keha reaktsioonideks. Meil on need struktuurid endiselt alles, kuigi meil pole praegu praktiliselt mingit võimalust, et kiskja meid ära sööb või isegi jälitab. Meie hirm (ja selle kaaslane raev), mida need meie kehaosad moduleerisid, pani meid tapma enamiku selle hirmu vallandanud loomadest. Aga mida on meie keha signaalide, teadete ja veresoonte süsteemidel, mis arenesid välja hirmu tekitamiseks, teha? Üks koht, kus me ikka veel oma hirmu toimimist näeme, on suur nõudlus hirmutavate filmide ja raamatute järele. Mõelge vampiiridele, Freddy Kruegerile ja kohutavatele mõrvadele krimisaadetes, millest igaüks hirmutab meid ja käivitab meie kehas samad kemikaalid.

Me oleme hakanud selle eest raha maksma, et kehas neid samu reaktsioone tunda.

Kuulame uudiseid ja saame kuulda igast sooritatud mõrvast. Me mõtleme oma eelarvele ja kardame  tagajärgi. Need hajusad hirmud käivitavad samad reaktsioonid, mida tiigrid kunagi tegid, kuid nad teevad seda krooniliselt, iga päev natuke. Selle asemel, et anda lahendust, tekitab see hirm nüüd ärevust ja stressi. See omakorda võib viia depressiooni ja enneaegse surmani. Ärkame öösiti oma võlgade ja laenude pärast. Meie viha aga viib koduvägivalla ja sõjani.

Stress ja ärevus pole ainsad asjad, mis ajaloost meie „võitle või põgene“ süsteemis probleeme tekitavad. Foobia on hirm, mis on suunatud asja vastu, mida me ei peaks kartma. Kaasaegsed foobiad on iidse hirmusüsteemi tänaseks rikkiläinud osad. Osad inimesed on kaasaegsete tiigrite, lõvide, leopardide suhtes tundlikuma kui teised. See sõltub nii geenidest kui ka mineviku kogemustest. Meie ajus ikka veel möirgavaid kiskjaid üritame rahustada rohtude või narkootikumidega.  Loodetakse, et tulevikus osakme oma geenidele selgeks teha, et neid kujutletavaid tiigreid ei ole enam ning saame rahuneda.

Samal ajal oleme loodusest olemasolevad tiigrid peaaegu hävitanud. Me vaatame neid loomaias, naerame, kui nad vastu puuri varbasid hüppavad, kuid tunneme ka kõhedust, kuna sügaval sisimas meie keha mäletab.

Kuidas oleks, kui kõik oleks teisiti? Kui me näeksime palju pisemaid elusolendeid, kui tunneksime lõhna teravamalt? Meie silmad üksnes ei juhi meid, vaid ärgitavad ka tegudele. Metsikud roosid lõhnavad hästi, kuid me oleme aretanud hübriidsorte, millel lõhn peaaegu puudub. Oleme valinud silmale meeldivama lõhnameeldivuse ees. Teeme seda aina uuesti. Jahime suuremaid hirmu tekitavaid loomi ja hävitame neid, jättes tähelepanuta seintel elavad pisemad liigid. Tapame ohutuid nastikuid, kuna need on meie meelest jubedad ja ei näe prussakaid ja tolmulestasid. Me ei kartnud mikroobe enne, kui keegi ütles, et need on olemas.

Russelli rästik

Järgmine peatükk räägib madudest. Kalifornia Ülikooli primatoloog Lynne Isbel uuris primaate, kui juhus viis ta kokku madudega. Isble juhtus lugema uuringut, mis näitas, et karnivoorid ja ahvid jagavad üht RNA retroviirust (ka näiteks HIV on RNA retroviirus). Suured kaslased saavad sellise viiruse näiteks ahvi süües. Veel üks uuring märkis ära, et veel üht RNA viiruse tüüpi leidub ahvidel ja Russelli rästikutel (daboia). Statistika järgi on Russelli rästik tapnud rohkem inimesi kui ükski teine madu. Uuringu autorid ei vastanud küsimusele, kuidas või mil viisil selline viirus ahvidel ja madudel on. Kas on madu ehk kunagi ahvi hammustanud? Ja kuidas on seotud kaslased, madu ja ahvid? On siia segatud ka inimene?

Huvitaval kombel elavad vana maailma ahvid ühe koha peal. Uues maailmas aga lahkuvad emased ahvid oma elukohtadest. Vana maailma ahvidel on aga parem silmanägemine sh suurem värvide spekter. On see kuidagi seotud mürgiste madudega? Madagaskari leemurid - primitiivsed primaadid - mitte ainult ei näe halvemini vähem värve, vaid nad näevad meist ja vana maailma ahvidest viletsamini peenemaid detaile. Ning Madagaskaril ei ole surmavalt mürgiseid madusid. Kuivõrd võib olla, et nägemisteravus ja värvide spekter on hästi arenenud tänu madudele?

Isbel kutsus endale appi Cornelli Ülikooli madude bioloogi Harri Greene´i.

Parasiidid või partnerid vol 14 - lehmad, tärklis ja heinamaa

 

Dunn kirjutab oma raamatus, et enamik uusi geene - mutantsed geenid - kaovad kohe. Nende kandjad surevad. Mõned uued geenid püsivad ja nendega, mis püsivad, võib minna mitmeti. Nad võivad mõnda aega püsida ja seejärel kaduda. Mõne tagasihoidliku eelise tõttu võib nende levik aeglaselt suureneda. Väga ebatõenäoline on, et ilmnenud uus geen muutub peaaegu kohe universaalseks – see on võimalik sellisel juhul, kui geeni kandja paaritub kõigiga, kel seda pole. Uued geneetilised meetodid on võimaldanud teadlastel rekonstrueerida lood ürgveisest ja inimestest eraldi ning seejärel need kaks narratiivi kokku põimida. Lehma päritolu lugu ürgveisest algab umbes 9000 aastat tagasi, kuskil Lähis-Idas, kus ürgveised hakkasid inimasustustesse sattuma. Võib olla oli seal mahlakam rohi, võib olla oli seal vähem kiskjaid. Täpselt kuidas see algas, me ei tea. Igal juhul läks ürgveistel inimestega koos veidi paremini, kui ilma nendeta. Ka inimesed hakkasid saama kasu, näiteks võime laktaasi (ensüüm) abil seedida laktoosi – piimasuhkrut. Täiskasvanud lehmal seda võimet ei ole, nagu ei ole ka täiskasvanud koeral, seal, ahvil, rotil jpt imetajatel. Ka täiskasvanud kassil, kellele me meelsasti taldrikule piima valame, ei ole seda võimet.  Piim on imikutoit, või on seda vähemalt kõigile peale tänapäeva inimese.

Selleks et täiskasvanueas piima seedida, pidi inimestel arenema võime toota peale lapseiga ensüüm laktaasi. Meie kaugetel esivanematel see võime esiti puudus. Kui nad piima jõid, said nad kõhulahtisuse ja gaasid. Toitaineid võis osaliselt imenduda, kuid kõhulahtisus võis nad teha ikkagi haigemaks kui enne.

Ometi suudavad tänapäeval enamik Lääne-Euroopa päritolu rahvaid, st need, kes põlvnesid esimestest loomapidajatest, täiskasvanuna piima seedida. Teisisõnu, kuna ürgveis muutus kodustamise käigus geneetiliselt, muutusid geneetiliselt ka inimesed. Ehk ka meie saime  kodustatud. Kui meid said palju ja rahva tihedus kasvas ning me hakkasime sõltuma lehmade poolt antavast, ei saanud me enam tagasi minna küttide-korilaste aegadesse. Meie elustiil muutus jäädavalt, nagu ka meie geenid. Me ei olnud enam metsikud.

Geeniuuringud ütlevad meile, et muteerunud geen, mis võimaldas jätkuvalt toota meie kehas piimasuhkrut lagundavat ensüümi, ilmnes 9000-10000 aastat tagasi. Vastus järgmisele küsimusele: „Kui kiiresti see geen levis?“, võttis teadlastel veidi kauem  aega, kuid lühidalt võib öelda, et kiiresti.

Kogukonnas, kus olid veised, olid need, kes suutsid piima seedida tugevamad ja suutsid ellu jääda. Need, kes ei suutnud, jäid haigemaks ja surid kergemini.

Me sõltusime ja jäime ka edaspidi sõltum ürgveisest, et toota piisavalt toitu, et toetada suurt tihedust, milleni meie populatsioon tõusis. Ürgveised sõltusid meist, et tegime üha rohkem heina ja tapsime kõik need, kes võiks neid ohustada ja tappa. Koos hakkasime maailma ümber tegema, mitte sellepärast, et suutsime, vaid sellepärast, et olime sunnitud. Kui me sellesse suhtesse juba astusime, polnud enam tagasiteed.

Ürgveised on tänaseks kõik ammu välja surnud ja nii ka nende konkurendid ja neid ohustanud kiskjalised, kelle me maha tapsime. Ja ei surnud mitte ainult otsesed ohustajad. Kui meil oli vaja oma veiste jaoks aina rohkem heina ja karjamaad, siis me aina lükkasime metsapiiri kaugemale ja kaugemale, hävitades sealse elustiku.

Täna on ürgveiste järeltulijaid Maal rohkem kui miljard. Inimesi on numbriliselt rohkem aga mitte kaalult.

Kaua arvati, et veiste-inimeste suhtevärk on ainult Euroopas, kuid see oli ekslik arvamus. Karjakasvatajad Aafrikas, nagu näiteks masaid, on oma veised kodustanud Eurooplastest sõltumatult.

Täpselt samasugused suhted on meile teatud teraviljadega. Me sõlmisime evolutsioonilise lepingu, ja selles ajast saadik ei ole meid kunagi enam lahutatud. Abikaasast on palju lihtsam lahutada kui põllumajandusest. Muidugi võime sellest võrgustikust välja minna ja jahti pidada ja toitu koguda, kuid see pole enam lihtne ja me ei saa seda teha kollektiivselt, ei liigi ega isegi riigina. Pole palju kohti, kuhu minna, ja me oleme unustanud, kuidas neil metsikutel viisidel elada. Sama kehtib ka meie koduloomade kohta. Meie koerad võivad muutuda metsikuks, kuid nad ei lähe kunagi väga kaugele. Nad sõltuvad meist, samas kui meie sõltume nüüd kollektiivselt paljudest liikidest, kuid isegi see on petlik. Mõnede hinnangute kohaselt pärineb 75 protsenti kogu maailmas tarbitavast toidust vaid kuuest taimest ja ühest loomast (osad allikad pakuvad, et 9 taimest ja osad, et 12 taime ja viis looma). Kui lehmad homme välja sureksid, sureksid miljonid inimesed, täpselt sama juhtuks nisu või maisi kadumisel ja nagu kunagi juhtuski kartulimädanikuga.

Keskmise ameeriklase ja üha enam ka keskmise lääneriikide inimese dieet koosneb kolme neljandiku kalorite ulatuses piimatoodetest, teraviljadest (rohuseemned), lihtsuhkrutest, taimeõlist ja ka  alkoholist. Ühtegi neist toitudest ei tarbitud enne põllumajanduse tulekut.

Kuid sellest ajast peale oleme keskendunud nendele vähestele liikidele, mis kasvavad kõige paremini ja mis kõige paremini sobivad meie maitsemeeltele. Selle käigus oleme jätnud tähelepanuta paljud põllukultuuride liigid (mitu põllukultuuri on välja surnud ja peaaegu tuhat on ohustatud) ja unustanud, kuidas kunagisi toite koguda. Metsmarjad istuvad nüüd korjamata oma vartel ja väike peotäis põllukultuure moodustab suurema osa kogu maailmas tarbitavatest kaloritest. Jah, me võime leida poest kinoad, kuid see on vaid tilk meres.

See, kuidas me oma suhteliselt uusi dieete metaboliseerime, on vähemalt osaliselt erinev, kuna meie hiljutised esivanemad elasid erinevalt. Me kipume käituma nii, nagu oleksid kõik oma kaalu ja tervise poolest ühesugused. See on eeldus, millel põhinevad peaaegu kõik toitumiskavad, dieedipäevikud ja kaalulangetamise saated, olgu selleks siis greibidieet, lihadieet, rasvavaba dieet või midagi muud. See on eeldus, mille põhjal koostatakse imikute kasvugraafikud. See on eeldus, millele enamik meditsiinist ühel või teisel viisil toetub. Tõde on see, et me oleksime erinevad isegi täpselt ühesugust toitu süües. Need erinevused on tingitud meie mineviku erinevustest, erinevustest, mis avalduvad otse tsivilisatsiooni õhukese pinna all nagu mõni merekoletis.

Kui tulla piima juurde tagasi, siis piima seedimiseks on meil vaja muteerunud geeni, mis lülitab sisse vajaliku ensüümi tootmise. Geograafiliselt on aga võimalus täiskasvanuna piima seedida suhteliselt harv. Ükski põlisameeriklaste populatsioon, olgu siis inkad, maiad või mõni tuhandest muust kogukonnast, ei saanud enne eurooplaste ja nende geenide saabumist piima juua. Ligikaudu 25 protsenti inimestest maa peal ei suuda täiskasvanuna laktoosi seedida ja veel 40–50 protsenti suudavad laktoosi seedida vaid osaliselt.

Ehkki reklaamides võidakse öelda, et piim "teeb kehale head", ei teha sinna juurde hoiatust "aga ainult siis, kui keha suudab seda seedida" ja "ainult siis, kui seda vajate". See, et meie keha reageerib samale toidule meie esivanemate tõttu erinevalt, peaks olema ilmne. Ometi ignoreerime sellist tegelikkust iga päev. USDA toidupüramiidi üks peamisi tooteid on endiselt piim koos puuviljade, köögiviljade, liha ja ubadega, kuigi enamik inimesi kogu maailmas ei suuda piima seedida.

Kaua aega peeti piima seedimatust ebanormaalsuseks, kuid tegelikult on vastupidi. See on normaalne.

Midagi sarnast toimub meie süljes leiduva amülaasiga. See aitab lagundada tärklisi, mida leidub maisis, kartulis, riisis, jamssis ja muudes nii varajase põllumajanduse kui ka kaasaegse toitumise põhitoiduainetes. Mõnel inimesel on täiendavaid amülaasi geene ja seetõttu toodavad nad rohkem amülaasi. Need isikud seedivad tärklist kiiremini ja tõhusamalt. Mõnel meist, võib-olla teil, on kuusteist korda rohkem amülaasi kui teistel. Ajaloolises kontekstis näib sel mitmekesisusel olevat kindel põhjus.

9 peatükk räägib teemal, kuidas me kardame ja hirmu tunneme. Metsikumat elu elades oli ka meil hirm tagaajamise ja jahisaagiks langemise ees.  Ning see on põhjustanud selle, et osa meist tunneb hirmu teatud aja ja osa meist kogu aeg.

Täna me lihtsalt kardame teisi asju. Kõik kardavad midagi. Saad ühest lahti, tuleb teine asemele.  

Dunn kirjutab, et kui parasiidid ja mutualistid mõjutasid meie kehasid, siis suuremad kiskjad mõjutasid meie mõtlemist ja meeli. Me oleme rohkem sarnasemad harksarviku,  kui gepardiga. Ja ajaloolises kontekstis on eelise vaprate ees saanud ettevaatlikud. Kuidas sinu keha ettevaatlikus reageerib, saad teada, kui keegi pimedast sulle ootamatult ette hüppab. Sa võid oma kauget minevikku tunnetada õudusfilmi vaadates või kellegi hirmsast kogemusest lugedes.

Parasiidid või partnerid vol 13 - inimese tee põllumajanduse juurde

 

Dunni raamatu 7 peatükk räägib, kuidas lehmad ja hein inimesed kodustasid ja mis sellest kõik välja tuli. 😎

Ega siin midagi positiivset ei ole – põllumaa on päris palju (ehk poole) metsa ja looduslikku rohumaad välja vahetanud. Sel põllumaal me viljeleme üksikuid kodustatud liike. Mõningaid: riis, mais, nisu rohkem, teisi vähem. Ühes võib kindel olla, see ei olnud Bill Gatesi tegu. 😏

Eemalt vaadatuna näib põllumaa kaunis ja võimas. Kuid põllumajandusel on oma tumedam külg. Halvad aasta ja rasked päevad ületavad häid või kergeid aastaid,  kuid me peame jätkuvalt edasi minema ja vastu panema, kuna alternatiivi enam ei ole. Kunagi võisime oma toidu leida ümbruskonnast otsides. Me elasime Aafrikas ja hakkasime sealt väljapoole liikuma. Õppisime tundma liike enda ümber, osasid korjama ja osasid tapma.

10000 aastat tagasi kõik muutus. Põllumajandus sai alguse, ja sellest ajast aina kasvanud ja laienenud. Kogu meie praegune toit on kasvatatud, kas siis põllul, karjamaal või puuris.

Ja kuigi meil võis olla rikkalik keskkond ja ka piisavalt toitu, siis see muutus, kui meid sai rohkem. Me elasime viljakal pinnal, nagu katseklaasis. Inimesi tekkis aina juurde, kuni lõpuks sai ümbruskond tühjaks söödud. Ruumi vabanes haiguste või sõdade järel. Täpselt sama toimub bakteritega. Kogu pind meie kehal/kehas on jagatud ja sinna juurde on võimatu pääseda. Ka bakterite populatsioon ei saa suuremaks kasvada – toitu napiks, teised liigid on oma populatsiooniga ees. Nii reguleerivad erinevad bakterid üksteise arvukust ja pildi löövad segi haigused või antibiootikumid.

Kui inimesed õppisid ise omale toitu kasvatama, jäid nad paikseks. Koos paikseks jäämisega hakkas rahvastikutihedus ühes kohas kasvama. Õppisime kirjutama ja lugema jpm. Lihtne on näha põllumajanduse arengus palju head, kuigi see päris nii ei ole. Kütt-korilaste eluiga kippus olema pikem, kui esimestel põlluharijatel. Põllumajandusega kasvas haiguste määr sh nende, mis seotud uue üksluisema dieediga.

Tekkis rohkem hierarhiat ja olulisem oli, kes mida omas või ei omanud. Isegi kui toitu oli külluslikult, ei saanud kõik sellest osa. Ellujäämine hakkas sõltuma staatusest, kultuurist ja keerukatest suhetest, mis tekivad, kui koos elavad tuhanded ja miljonid inimesed.

Kui põllumajandusel oli selline negatiivne efekt, miks me siis selle valisime? Osaliselt võib vastus olla selles, et valik ei toimunud kütt-korilaste paremate päevade ja põllumajanduse vahel, vaid küttimise-koriluse halvimate päevade (kui toit otsa sai) ja põllumajanduse vahel. Sellise teooria pakkus 1970ndatel välja Conncticuti Ülikooli antropoloog Leigh Binford. Binford arvas, et põllumajandus tuli päevakorda, kui kogukonnal said alternatiivid otsa – ei olnud toitu ja polnud ka valikut, kuskohast seda võtta. Tema kujutlust mööda võis see olla sedapidi: oli väike kogukond, mis kasvas ja ühel hetkel hakkas toitu küla ümbruses nappima. Kõigepealt said otsa lemmiktaimed, kahjurid hakkasid kogunema. Kirbud ja täid tekkisid elukohta, eriti kui oli ka loomi. Aeg-ajalt sai küla teise kohta viia. Amazonis kulub 15 aastat, et majadesse tekiks kogukond täisid, kirpe, nahkhiiri jm džunglieluga kaasaskäivat. Nii Amazonis, Aafrikas kui ka Aasias toimus ümberasumine ca 15 aasta pärast. Kuid ühel hetkel ei olnud enam võimalik ära kolida. Sobivad kohad olid juba võetud. Nii tuli paikseks jääda ja leida lahendus. Patogeenid ja haigused muutusid tavapärasemaks. Ja toitu sai puudelt ja urgudest vähem. Võis juhtuda, et kehvematel aastatel nappis toitu. Sel aastal võis palju inimesi surra. Need, kes jäid, neil oli jälle süüa kodu lähedal ja siit võib olla tekkis juhuslikult maha torgatud oks või pillatud seeme anda mõtte taime kodustamiseks. Binford oletab, et just sellised olukorrad viisid inimesed põllumajanduse juurde. Inimesi sai liiga tihedalt ja toitu hakkas nappima. Põllumajandus oli meeleheitest ajendatud ettevõtmine. Ja et samas on põllumajandus inimese allakäik. Istuvam elustiil, sadade liikide asemel mõned üksikud.

Meie geenid näitavad, et taimede ja loomade kodustamine mängis meie ellujäämises olulist rolli. See mängis ka meie enda kodustamisel suurt rolli. Inimestel ei ole kunagi välja arenenud rohusöömise võimet. Me saame seda mäluda, kuid tselluloosi ja ligniini (ehk ligneen on varieeruva struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali rakukestadest) me ei seedi ning see läbib meie soolestiku töötlematult. Ainult seemned, nn terad, rahuldavad meid. Nii vaatasid meie esivanemad ringi rohelistel väljadel, mis olid toitainerikkad, kuid jätsid meid ometi nälga.

Vahelepõikena võiks veidi toortoidu värki kommenteerida. Ma usun, et ma kirjutasin vast oma blogiski seda Boutenko rohelise smuuti raamatust pärit väidet, et Vitamix blender lööb taimekesta puruks ja nii me saame tselluloosi ka seedida. Boutenko enam ammu toortoiduline ei ole ja mitte kõigel, mis ta kirjutas, pole allikat. Aga võiks sel olla tõepõhja? Paistab, et mitte. Vitamix on super, smuuti maitseb hea, kui sa selle küpsetest viljadest teed ja lisada võib ka suupärast rohelist aga imet ei maksa oodata.

Artiklis, mis kirjutatud blenderitootjate väidete kohta, on Vitamixi juht, kelle koduseks kasutamiseks mõeldud mikserid võivad maksta kuni 449 dollarit, öelnud Businessweekile, et tema ettevõtete blenderid on "teoreetiliselt... teie jaoks tervislikumad, sest see emulgeerib taimset ainet rohkem, kui teie hambad seda närides suudavad".

New Yorgi ülikooli toitumise, toidu-uuringute ja rahvatervise osakonna professor Marion Nestle ütleb, et jah teoreetiliselt võimalus on,  kuid ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et blenderis tükeldatud toit annaks kehale rohkem toitaineid, kui taldrikult toitu süües. Selleks on meil meie hambad.

Toitumisspetsialistid märgivad, et inimesed, kes on saanud kurgule kiiritust, põdevad seedetrakti haigust või ei saa muul põhjusel tahket toitu süüa, võiksid blenderi mugavusest kasu saada. Kuid sellistel juhtudel on selle peamine eelis toidu töötlemine , mitte toiduainete endi muutmine.

Stanfordi ülikooli toitumisspetsialist Jo Ann Hatter märgib: „See pole nii lihtne – see rakuseinte lõhkumine. Mis tegelikult lõhub sidemeid toidumolekulide vahel, on seedeensüümid maos. Kui meil oleks vaja selliseid nuge nagu blenderis, oleksid need olemas meie seedesüsteemis,"  

Ükski blendereid tootvatest ettevõtetest ei esitanud artikli autorile uuringuid, mis näitaksid, et nende spetsiaalsed blenderid pakuvad tervisele rohkem kasu, kui hammastega toidu söömisel.

Nii et ei saanud tselluloosi seeditud meie esivanemad ilma Vitamixita, ei saa ka meie koos Vitamixiga. Rohelisel lehtköögiviljal ja õrnadel rohelistel lehtedel on peale tselluloosi muid meile seeduvaid asju. Kiudained jäävad bakterite söödaks ja tselluloosi lagundamiseks napib meie soolestikubakteritel vajalikke ensüüme.

Ehk nii said sel rohuväljal kokku ürgveis (tarvas) ja inimene. Tarvast pärinevad kõik veisetõud.

Ka ürgveistel olid omad raskused, rohumaa kestis, kuni mets selle peatas ja nii peatus ka tarvas. Inimene suutis heina koguda ja jagada ning sellega algas võimalus avaldada oma maagilist võimet saada metsloomad koos endaga elama. Me suutsime kodustada veise, hiljem hobuse, kitse, kassid ja koerad.

Ja kui meie muutsime veist, siis nemad omakorda muutsid meid.

Viimaste aastate geneetika kaasaegsed vahendid on võimaldanud meil küsida mitte ainult seda, kuidas liigid on omavahel seotud, vaid ka seda, millal konkreetsed geneetilised variandid ja nendega seotud võimed arenesid ning kui kiiresti need on levinud ja kui kiiresti need muutusid tavapäraseks.