Parasiidid või partnerid vol 15 - hirm tagaajajate ja madude ees

 

Dunn kirjutab, et lugu inimestest ja kiskjatest on aga põimitud meie kehadesse, meie geenidesse ja nende saadustesse, eelkõige meie aju iidsete rakkude võrgustikku, mida nimetatakse mandeltuumaks (amügdala). Mandeltuumaga on seotud nii meie aju iidsemate kui ka kaasaegsemad osad. Koos neerupealiste süsteemiga jääb see meie sügava mineviku ja oleviku vahele. Ja nii sunnib see meid olenevalt asjaoludest tegutsema või kaalutlema.

Meie süda lööb tugevamini, kui kardame (või oleme vihased), mida tekitavad neerupealiste rattad ja hoovad ning mandelkehast ajutüvele saadetavad signaalid. See süsteem, mida mõnikord nimetatakse hirmumooduliks, arenes välja peamiselt selleks, et aidata meil kiskjatega toime tulla, olgu siis põgenemise teel või harvemal juhul võideldes. See on peen süsteem, mida võib äratada pelgalt ohu idee. Hirm või vähemalt sellele eelnev tung võib isegi olla meie peamine vaikimisi reaktsioon ümbritsevale. Mõned meie mandelkeha elemendid saadavad pidevalt meie kehale signaale, et me kardame. Enamasti pärsivad mandelkeha teised osad neid signaale. Aga kui me näeme, kuuleme või kogeme midagi, mis käivitab hirmu, siis allasurumine vabaneb ja hirm liigub meist otsekohe läbi ja plahvatab nagu pomm meie ajus.

Nüüd maksame neile kiskjatele kätte, kuid suurema osa meie pikast kiskjatega suhtlemise ajaloost ei olnud meil relvi. Karjusime (karje ise oli hirmumooduli peaaegu kaasasündinud element) ja jooksime. Kui meilt palutakse lõkke ja kaardilaudade ümber luua lugusid oma identiteedist, kipume end nägema röövloomadena, kes on nii võimsad kui ka kontrolli omavad. Kuid tõsi on see, et suurema osa oma ajaloost ei suutnud me väikest tüdrukut hundikoopast päästa. Võib-olla oleme proovinud, kuid sagedamini see ebaõnnestus, vähemalt esimese mitmesaja miljoni aasta jooksul. Kiskjad ei vältinud meie esivanemaid enne, kui olid olemas relvad. Isegi siis viitab kogu inimsööjate kontseptsioon pigem meie esivanemate nõrkusele kui meie tugevusele.

Vigastatud ja vanad kiskjad sõid inimesi, sest meid on kõige lihtsam tabada ja tappa. Meil pole seedimist takistavaid sarvi, teravaid hambaid ega isegi korraliku hammustamist segavat karvkatet. Oleme tarbimiseks peaaegu sama hästi pakendatud kui hot dog.

Koloniaal-Indias panid tiigrid aastas nahka kuni 15000 inimest. Ainuüksi Tansaanias tapsid lõvid 1990-2004 aastatel 563 inimest.

Varajaste hominiidide leitud luustikud näitavad sagedasi murde läbi kiskjate hammustuste. Uuring elevandiluuranniku leopardidega näitas, et pea pool nende dieedist moodustavad primaadid sh ka suured ahvilised ja isegi šimpansid.

Ka tänapäeval mõjutavad kiskjad meid omamoodi. Inimesed ja teised primaadid teevad öösel väga vähe. Magame rühmades, kuid muidu oleme mõjuval põhjusel passiivsed. Meie meeled on öise tegelikkuse ja ohtude suhtes tuhmunud. Üks väheseid asju, mida me öösel teeme, on sünnitamine. Uuringu järgi sünnib üheksa kümnest šimpansist veidi peale keskööd. Kui sina oled üle 50, siis suure tõenäosusega oled sündinud kella kahe paiku hommikul (eks ta ole, mina sündisin poole kolme ajal). Öö on selleks, et meie last ei saaks une varjus saagiks haarata.

Meie hirmumoodulid ise on üles ehitatud hormoonide, vere, neerupealiste ja aju elementidest. Kui tiiger haarab väikese tüdruku oma lõugade vahele, siis mitte ainult tüdruku enda kehas, vaid ka pealtnägijate kehas toimuvad suured muutused.

Neerupealiste rakud oleksid vabastanud adrenaliinipurskeid spetsiaalsetest "pakenditest". Adrenaliin oleks käivitanud teiste kemikaalide ahela, mis oleks pannud südame kiiremini ja jõulisemalt põksuma. Verevool oleks suurenenud, trahheoolid ja kopsud laienenud, võimaldades verre rohkem hapnikku. Kõik see oleks vallandanud ülivõimsa energia ja teadlikkuse tormi ning teiseks hirmutunde, tunde, mille eesmärk on vallandada hilisema, läbimõelduma vastuse.

Võib väita, et ühiskonnale oleks kasulikum, kui inimestel oleks välja arenenud vähem temperamentne võitle-või-põgene-reaktsioon. Enamasti näib siiski, et oleme säilitanud oma kõrge reageerimisvõime. Viimastel inimarenguaastatel on muutunud põgenemisosa - me hakkasime vähem põgenema, oma uute tööriistade/relvade ja suuremate ajudega jäime tõenäolisemalt kohale ja võitlesime. Liigina oskame nüüd kõikjalt leida suuri loomi, neid jälitada, pussitada, tappa ja ükshaaval ära süüa.

 Meie ajus on endiselt mandelkeha ja kehas neerupealised, mis muudavad selle, mida me tajume, meie keha reaktsioonideks. Meil on need struktuurid endiselt alles, kuigi meil pole praegu praktiliselt mingit võimalust, et kiskja meid ära sööb või isegi jälitab. Meie hirm (ja selle kaaslane raev), mida need meie kehaosad moduleerisid, pani meid tapma enamiku selle hirmu vallandanud loomadest. Aga mida on meie keha signaalide, teadete ja veresoonte süsteemidel, mis arenesid välja hirmu tekitamiseks, teha? Üks koht, kus me ikka veel oma hirmu toimimist näeme, on suur nõudlus hirmutavate filmide ja raamatute järele. Mõelge vampiiridele, Freddy Kruegerile ja kohutavatele mõrvadele krimisaadetes, millest igaüks hirmutab meid ja käivitab meie kehas samad kemikaalid.

Me oleme hakanud selle eest raha maksma, et kehas neid samu reaktsioone tunda.

Kuulame uudiseid ja saame kuulda igast sooritatud mõrvast. Me mõtleme oma eelarvele ja kardame  tagajärgi. Need hajusad hirmud käivitavad samad reaktsioonid, mida tiigrid kunagi tegid, kuid nad teevad seda krooniliselt, iga päev natuke. Selle asemel, et anda lahendust, tekitab see hirm nüüd ärevust ja stressi. See omakorda võib viia depressiooni ja enneaegse surmani. Ärkame öösiti oma võlgade ja laenude pärast. Meie viha aga viib koduvägivalla ja sõjani.

Stress ja ärevus pole ainsad asjad, mis ajaloost meie „võitle või põgene“ süsteemis probleeme tekitavad. Foobia on hirm, mis on suunatud asja vastu, mida me ei peaks kartma. Kaasaegsed foobiad on iidse hirmusüsteemi tänaseks rikkiläinud osad. Osad inimesed on kaasaegsete tiigrite, lõvide, leopardide suhtes tundlikuma kui teised. See sõltub nii geenidest kui ka mineviku kogemustest. Meie ajus ikka veel möirgavaid kiskjaid üritame rahustada rohtude või narkootikumidega.  Loodetakse, et tulevikus osakme oma geenidele selgeks teha, et neid kujutletavaid tiigreid ei ole enam ning saame rahuneda.

Samal ajal oleme loodusest olemasolevad tiigrid peaaegu hävitanud. Me vaatame neid loomaias, naerame, kui nad vastu puuri varbasid hüppavad, kuid tunneme ka kõhedust, kuna sügaval sisimas meie keha mäletab.

Kuidas oleks, kui kõik oleks teisiti? Kui me näeksime palju pisemaid elusolendeid, kui tunneksime lõhna teravamalt? Meie silmad üksnes ei juhi meid, vaid ärgitavad ka tegudele. Metsikud roosid lõhnavad hästi, kuid me oleme aretanud hübriidsorte, millel lõhn peaaegu puudub. Oleme valinud silmale meeldivama lõhnameeldivuse ees. Teeme seda aina uuesti. Jahime suuremaid hirmu tekitavaid loomi ja hävitame neid, jättes tähelepanuta seintel elavad pisemad liigid. Tapame ohutuid nastikuid, kuna need on meie meelest jubedad ja ei näe prussakaid ja tolmulestasid. Me ei kartnud mikroobe enne, kui keegi ütles, et need on olemas.

Russelli rästik

Järgmine peatükk räägib madudest. Kalifornia Ülikooli primatoloog Lynne Isbel uuris primaate, kui juhus viis ta kokku madudega. Isble juhtus lugema uuringut, mis näitas, et karnivoorid ja ahvid jagavad üht RNA retroviirust (ka näiteks HIV on RNA retroviirus). Suured kaslased saavad sellise viiruse näiteks ahvi süües. Veel üks uuring märkis ära, et veel üht RNA viiruse tüüpi leidub ahvidel ja Russelli rästikutel (daboia). Statistika järgi on Russelli rästik tapnud rohkem inimesi kui ükski teine madu. Uuringu autorid ei vastanud küsimusele, kuidas või mil viisil selline viirus ahvidel ja madudel on. Kas on madu ehk kunagi ahvi hammustanud? Ja kuidas on seotud kaslased, madu ja ahvid? On siia segatud ka inimene?

Huvitaval kombel elavad vana maailma ahvid ühe koha peal. Uues maailmas aga lahkuvad emased ahvid oma elukohtadest. Vana maailma ahvidel on aga parem silmanägemine sh suurem värvide spekter. On see kuidagi seotud mürgiste madudega? Madagaskari leemurid - primitiivsed primaadid - mitte ainult ei näe halvemini vähem värve, vaid nad näevad meist ja vana maailma ahvidest viletsamini peenemaid detaile. Ning Madagaskaril ei ole surmavalt mürgiseid madusid. Kuivõrd võib olla, et nägemisteravus ja värvide spekter on hästi arenenud tänu madudele?

Isbel kutsus endale appi Cornelli Ülikooli madude bioloogi Harri Greene´i.