Dunni raamatu 7 peatükk räägib, kuidas lehmad ja hein inimesed kodustasid ja mis sellest kõik välja tuli. 😎
Ega
siin midagi positiivset ei ole – põllumaa on päris palju (ehk poole) metsa ja
looduslikku rohumaad välja vahetanud. Sel põllumaal me viljeleme üksikuid kodustatud
liike. Mõningaid: riis, mais, nisu rohkem, teisi vähem. Ühes võib kindel olla, see ei olnud Bill Gatesi tegu. 😏
Eemalt
vaadatuna näib põllumaa kaunis ja võimas. Kuid põllumajandusel on oma tumedam
külg. Halvad aasta ja rasked päevad ületavad häid või kergeid aastaid, kuid me peame jätkuvalt edasi minema ja vastu
panema, kuna alternatiivi enam ei ole.
Kunagi võisime oma toidu leida ümbruskonnast otsides. Me elasime Aafrikas ja
hakkasime sealt väljapoole liikuma. Õppisime tundma liike enda ümber, osasid
korjama ja osasid tapma.
10000
aastat tagasi kõik muutus. Põllumajandus sai alguse, ja sellest ajast aina
kasvanud ja laienenud. Kogu meie praegune toit on kasvatatud, kas siis põllul,
karjamaal või puuris.
Ja
kuigi meil võis olla rikkalik keskkond ja ka piisavalt toitu, siis see muutus,
kui meid sai rohkem. Me elasime viljakal pinnal, nagu katseklaasis. Inimesi
tekkis aina juurde, kuni lõpuks sai ümbruskond tühjaks söödud. Ruumi vabanes
haiguste või sõdade järel. Täpselt sama toimub bakteritega. Kogu pind meie
kehal/kehas on jagatud ja sinna juurde on võimatu pääseda. Ka bakterite populatsioon
ei saa suuremaks kasvada – toitu napiks, teised liigid on oma populatsiooniga ees. Nii reguleerivad erinevad bakterid
üksteise arvukust ja pildi löövad segi haigused või antibiootikumid.
Kui
inimesed õppisid ise omale toitu kasvatama, jäid nad paikseks. Koos paikseks
jäämisega hakkas rahvastikutihedus ühes kohas kasvama. Õppisime kirjutama ja
lugema jpm. Lihtne on näha põllumajanduse arengus palju head, kuigi see päris
nii ei ole. Kütt-korilaste eluiga kippus olema pikem, kui esimestel
põlluharijatel. Põllumajandusega kasvas haiguste määr sh nende, mis seotud uue
üksluisema dieediga.
Tekkis rohkem hierarhiat ja olulisem oli,
kes mida omas või ei omanud. Isegi kui toitu oli külluslikult, ei saanud kõik
sellest osa. Ellujäämine hakkas sõltuma staatusest, kultuurist ja keerukatest
suhetest, mis tekivad, kui koos elavad tuhanded ja miljonid inimesed.
Kui
põllumajandusel oli selline negatiivne efekt, miks me siis selle valisime? Osaliselt võib vastus olla selles, et valik ei toimunud kütt-korilaste paremate
päevade ja põllumajanduse vahel, vaid küttimise-koriluse
halvimate päevade (kui toit otsa sai) ja põllumajanduse vahel. Sellise
teooria pakkus 1970ndatel välja Conncticuti Ülikooli antropoloog Leigh Binford.
Binford arvas, et põllumajandus tuli päevakorda, kui kogukonnal said
alternatiivid otsa – ei olnud toitu ja polnud ka valikut, kuskohast seda võtta.
Tema kujutlust mööda võis see olla sedapidi: oli väike kogukond, mis kasvas ja
ühel hetkel hakkas toitu küla ümbruses nappima. Kõigepealt said otsa
lemmiktaimed, kahjurid hakkasid kogunema. Kirbud ja täid tekkisid elukohta,
eriti kui oli ka loomi. Aeg-ajalt sai küla teise kohta viia. Amazonis kulub 15 aastat, et majadesse
tekiks kogukond täisid, kirpe, nahkhiiri jm džunglieluga
kaasaskäivat. Nii Amazonis, Aafrikas kui ka Aasias toimus ümberasumine ca
15 aasta pärast. Kuid ühel hetkel ei olnud enam võimalik ära kolida. Sobivad
kohad olid juba võetud. Nii tuli paikseks jääda ja leida lahendus. Patogeenid ja
haigused muutusid tavapärasemaks. Ja toitu sai puudelt ja urgudest vähem. Võis
juhtuda, et kehvematel aastatel nappis toitu. Sel aastal võis palju inimesi
surra. Need, kes jäid, neil oli jälle süüa kodu lähedal ja siit võib olla
tekkis juhuslikult maha torgatud oks või pillatud seeme anda mõtte taime
kodustamiseks. Binford oletab, et just sellised olukorrad viisid inimesed
põllumajanduse juurde. Inimesi sai liiga tihedalt ja toitu hakkas nappima.
Põllumajandus oli meeleheitest ajendatud ettevõtmine. Ja et samas on
põllumajandus inimese allakäik. Istuvam elustiil, sadade liikide asemel mõned
üksikud.
Meie
geenid näitavad, et taimede ja loomade kodustamine mängis meie ellujäämises
olulist rolli. See mängis ka meie enda kodustamisel suurt rolli. Inimestel ei
ole kunagi välja arenenud rohusöömise võimet. Me saame seda mäluda, kuid tselluloosi ja ligniini (ehk ligneen on varieeruva
struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali
rakukestadest) me ei seedi ning see läbib meie soolestiku töötlematult. Ainult
seemned, nn terad, rahuldavad meid. Nii vaatasid meie esivanemad ringi
rohelistel väljadel, mis olid toitainerikkad, kuid jätsid meid ometi nälga.
Vahelepõikena
võiks veidi toortoidu värki kommenteerida. Ma usun, et ma kirjutasin vast oma
blogiski seda Boutenko rohelise smuuti raamatust pärit väidet, et Vitamix
blender lööb taimekesta puruks ja nii me saame tselluloosi ka seedida. Boutenko
enam ammu toortoiduline ei ole ja mitte kõigel, mis ta kirjutas, pole allikat. Aga
võiks sel olla tõepõhja? Paistab, et mitte. Vitamix on super, smuuti maitseb hea, kui sa selle
küpsetest viljadest teed ja lisada võib ka suupärast rohelist aga imet ei maksa oodata.
Artiklis,
mis kirjutatud blenderitootjate väidete kohta, on Vitamixi
juht, kelle koduseks kasutamiseks mõeldud mikserid võivad maksta kuni 449
dollarit, öelnud Businessweekile, et tema ettevõtete blenderid on
"teoreetiliselt... teie jaoks tervislikumad, sest see emulgeerib taimset
ainet rohkem, kui teie hambad seda närides suudavad".
New
Yorgi ülikooli toitumise, toidu-uuringute ja rahvatervise osakonna professor
Marion Nestle ütleb, et jah teoreetiliselt
võimalus on, kuid ei ole piisavalt
tõendeid selle kohta, et blenderis tükeldatud toit annaks kehale rohkem
toitaineid, kui taldrikult toitu süües. Selleks on meil meie hambad.
Toitumisspetsialistid
märgivad, et inimesed, kes on saanud kurgule
kiiritust, põdevad seedetrakti haigust või ei saa muul põhjusel tahket toitu
süüa, võiksid blenderi mugavusest kasu saada. Kuid sellistel juhtudel on selle
peamine eelis toidu töötlemine , mitte toiduainete endi muutmine.
Stanfordi
ülikooli toitumisspetsialist Jo Ann Hatter märgib: „See pole nii lihtne – see rakuseinte
lõhkumine. Mis tegelikult lõhub sidemeid toidumolekulide vahel, on
seedeensüümid maos. Kui meil oleks vaja selliseid nuge nagu blenderis, oleksid
need olemas meie seedesüsteemis,"
Ükski
blendereid tootvatest ettevõtetest ei esitanud artikli autorile uuringuid, mis
näitaksid, et nende spetsiaalsed blenderid pakuvad tervisele rohkem kasu, kui
hammastega toidu söömisel.
Nii
et ei saanud tselluloosi seeditud meie esivanemad ilma Vitamixita, ei saa ka
meie koos Vitamixiga. Rohelisel lehtköögiviljal ja õrnadel rohelistel lehtedel
on peale tselluloosi muid meile seeduvaid asju. Kiudained jäävad bakterite
söödaks ja tselluloosi
lagundamiseks napib meie soolestikubakteritel vajalikke ensüüme.
Ehk
nii said sel rohuväljal kokku ürgveis (tarvas) ja inimene. Tarvast pärinevad
kõik veisetõud.
Ka
ürgveistel olid omad raskused, rohumaa kestis, kuni mets selle peatas ja nii
peatus ka tarvas. Inimene suutis heina koguda ja jagada ning sellega algas
võimalus avaldada oma maagilist võimet saada metsloomad koos endaga elama. Me
suutsime kodustada veise, hiljem hobuse, kitse, kassid ja koerad.
Ja kui meie muutsime veist, siis nemad
omakorda muutsid meid.
Viimaste
aastate geneetika kaasaegsed vahendid on võimaldanud meil küsida mitte ainult
seda, kuidas liigid on omavahel seotud, vaid ka seda, millal konkreetsed
geneetilised variandid ja nendega seotud võimed arenesid ning kui kiiresti need
on levinud ja kui kiiresti need muutusid tavapäraseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar