Dunn arutleb oma raamatus, et kehas toimuv on vastupidine sellele, mida võiks oodata siis, kui meie pimesool oleks ülearune. Mida see võiks tähendada? Tundub, et pikalt kasutuks peetud pimesool teeb midagi meie heaks või vähemalt tegi seda lähiajaloos. See tegi tegelikult nii palju, et võimaldas neil inimestel, kellel oli tugevam ja arenenum pimesool, kauem elada ja saada rohkem lapsi, kes edastavad oma geenid parema pimesoole saamiseks.
Mitusada
aastat ootas küsimus, mida pimesool teeb
või on teinud, õiget teadlast. Keegi maailmas ei töötanud selle küsimusega
aktiivselt. Nagu enamik küsimusi, sellest korraks räägiti ja siis ignoreeriti.
Kusjuures
keegi ei kaalunud võimalust, et see võib olla seotud mikroobidega.
Duke Ülikooli emeriitprofessor Randal
Bollinger, kes peaks olema pensionil, kuid ajalugu teab küllaldaselt
näiteid vanemas eas tehtud avastustest ja loodud teostest. Picasso tegi oma parimad
tööd noorelt, kuid Matisse hinnatumad tööd valmisid 71-85 eluaasta vahel.
Nii
ka Bollinger töötas edasi ja mõtiskles inimkeha kahe müsteeriumi üle, mis talle
huvi pakkusid. Üks neist oli pimesool.
Oma
karjääri jooksul oli Bollinger näinud tuhandeid pimesooli: kehas, lahkamislaual
ja purgis. Ta teadis, et pimesool on täidetud kolme asjaga – immuunkoe, antikehade ja bakteritega.
Just pimesooles olevad bakterid muudavad selle lõhkemise nii problemaatiliseks.
Kui pimesool lõhkeb, lekivad soolestikus ja pimesooles sisalduvad bakterid
kehaõõnde ja põhjustavad seda tehes infektsiooni. Paljud inimesed on märganud,
mida Bollinger märkas, kuid enamik ignoreeris seda nii, nagu me kõik ignoreerime
paljusid asju, mida näeme.
Kasuks
tulid Bollingeri uuringud pimesoole ajaloost. Koos oma kolleegi William Parkeriga
oli neil 2005 aastal tavaline
laborikoosolek. Ja järsku Bollinger taipas. Nad olid selle välja mõelnud.
Vastus oli ootamatult ilmne. Pimesool, uskusid
Bollinger ja Parker, oli bakterite kodumaja. See oli arenenud selleks, et
olla kohaks, kus bakterid saaksid kasvada, eemal olles soolte puhastustest ja
jahvatamisest. See oli mikroobide turvapaik (nüüd ma hakkan küll nutma oma kaotatud soole pärast). Pimesool võib olla ka kohaks, kus peale
haigust/ravimite puhastus, saavad bakterid uuesti jalad alla. Bollinger ja
Parker võisid oma idee kohe välja käia, või oodata ja uurida veel. Nad ootasid
ja uurisid veel 2 pikka aastat.
Parker
oli 10 aastat varem uurinud antikehi ja seda, kuidas need reageerivad
bakteritele. Ta leidis kaks asja: et
antikehad vahel aitavad teisi liike, mitte ei ründa ja et pimesool on
millegipärast antikehi täis.
Oli
kummaline, et tühiseks peetud organis on niivõrd palju antikehi, mida kehal on
väga kulukas toota.
Antikehi kirjeldatakse enamjaolt osana keha
kaitsesüsteemist. Need on nagu teise liini kaitse, kui võõrkeha näiteks nina
limaskestast mööda pääseb. Kuid see on ainult üks osa. Antikehade
perspektiivist vaadatuna on ainult kaks asja: „meie“ ja „nemad“. Nad jagavad
kõik kaheks ja asuvad siis oma tööd tegema. Antikehade osa immuunsüsteemis on
äärmiselt vana st väga kaua aega tagasi
kujunenud, see on olemas nii rottidel kui ka konnadel.
Kõige
levinum antikeha meie soolestikus on immunoglobuliin
A (IgA). Teie keha toodab IgA-d ja muud tüüpi antikehi, et aidata haigustel
võidelda. IgA puudulikkus tähendab, et teie veres on madal või puudub IgA tase.
IgA
-d leidub limaskestadel, peamiselt hingamisteedes ja seedetraktis. Seda leidub
ka süljes, pisarates ja rinnapiimas. Sel on oma osa mängida astmas ja
allergiates. Teadlased on seostanud IgA puudulikkust ka autoimmuunsete
terviseprobleemidega - mille tõttu teie keha immuunsüsteem ründab ekslikult teie
enda keha.
Ehk
IgA peamine ülesanne, on soolestikus üles leida ja kindlaks teha baktereid, et
teised immuunsüsteemi osad saaksid need kokku pakkida ja kehast välja saata.
Midagi
selles loos ei tundunud Parkerile loogilisena. Juba uuringud 1970 aastatest märkisid
ära, et IgA poolt rünnataval bakteril oli retseptor, ehk teatud mikroskoopiline
uks IgA jaoks. Ja kui IgA ründas, siis see toimus läbi selle ukse. Kuid mille pärast peaks bakteril olema uks
IgA jaoks, mis teda ründab ja hävitab? See oleks sama, mis Hiina müüri
sisse jääta lahtine suur värav, et vaenlase armee saaks sealt läbi tulla. Milleks teha vaenlasele sissepääs? Siis
leidis Parker midagi veel kummalisemat. Hiljutine uuring hiirtega näitas, et
kui hiirel napib IgAd, siis bakteritel see retseptor kaob. Nii et 1996 aastal
istus Parker oma laboris ja uuris IgA ja baktereid, kui ta leidis vastuse. Bakter mitte ainult ei jätnud ust lahti,
vaid muutis ka luku kuju nii, et see täpselt sobituks IgA võtmele. Ja
vastupidine toimus ka. IgA tegelikult aitas bakterit, aitas neil omavahel kokku
kleepuda, et neid soolestikust välja ei uhataks. Me teame seda nähtust biokile nime all ja see on looduses levinud. Bakterid,
mis elavad lehelõikajate sipelgate pinnal, moodustavad biokile. Sama
toimub taimede juurte ümber ja ka meie soolestikus. Parker suutis oma
uuringutes näidata, et kui IgA lisati biokilele, siis moodustus see kiiremini
ja oli tihkem. Kui kasutati ensüümi, et IgA lagundada, siis biokile lagunes.
2004
aastal tegi vanem teadlane Jeffrey Gordon, kel kasutada rohkem teadusraha uuringuid,
mis andsid sarnased tulemused. Nii et IgA
mitte lihtsalt ei aidanud bakterit, vaid võimaldas sel väga edukalt tegutseda.
Biokile ei ole meedikutele meeldiv, kui see tekib katseklaasides või
toanurkades, kuid meie soolestikus on see hea asi.
Pimesool on meie mikroobide zen aed – väike inkubaator. Kui tugev patogeen – näiteks koolera – pühib soolestikust head bakterid minema, siis pimesool aitab neid taastada. Seetõttu on ka arenenud maades pimesoolepõletik tavapärane, arengumaades aga mitte.
Hiljutised
uuringud on leidnud, et biokiled, kasulike mikroobide kolooniad, mis elavad
väljaspool rakke, tekivad jämesooles, kus need sõltuvad soolestikku
vooderdavast limaskestast. Seal aitavad nad kaasa seedimisele ja kaitsevad
nakkuste eest, nautides samal ajal inimkeha poolt pakutavat kaitset ja toitu.
Teadlased,
uurides neeru-kõhunäärme siirdamisel eemaldatud nakatumata inimese lisandite
kudesid, leidsid biokile ka pimesoole epiteeli voodrilt. Nende teooria kohaselt
leiavad kommensaalsed bakterid varjupaika nendes pimesoole biokiledes, mis on
hästi paigutatud ülejäänud soolestiku patogeenide vältimiseks.
Siis
miks pimesoole eemaldamisel ilmseid negatiivseid kõrvalmõjusid ei ole?
Teadlased väidavad, et tööstusriikides, kus on kaasaegne arstiabi ja
kanalisatsioon, on kasulike bakterite reservi säilitamine muutunud suht tarbetuks.
Laialdased soolehaiguste puhangud on haruldased, et kommensaalsetel bakteritel
on väike hävimisoht.
Reeglina on head bakterid kaitsetud. Nad isegi ei näe antibiootikumi tulemas. Sähvatus ja nad ongi läinud. Teisest küljest on pahalased tugevad ja vastupidavad.
Arengumaades
on pimesoolel piisavalt tööd keha ründavate patogeenide ja parasiitide tõttu.
Meil siin pimesool lõhkeb, kuna keha ründab iseennast. Võimalik, et see
looduslike antibiootikumide võtmine on aju sund – et oleks ikka vaja kindlasti
kedagi tappa.
Enamiku
oma ajaloost ja ka meditsiiniajaloost ning
võib öelda, et alternatiivmeditsiini tänapäevast oleme arvanud, et teised
liigid on negatiivsed. Bakterid tapavad meid, seened tapavad meid. Ussid,
viirused, protistid (on eukarüoodid, kes ei kuulu loomade, taimede ega seente
hulka) tapavad meid. Kuid see ei ole kaugeltki nii.
Meie
soolestiku, pimesoole ja bakterite osas on meil teada ainult jäämäe tipp. Väga
palju on alles selgumas. Me oleme nende liikidega kokku seotud ja ei saa ilma
nendeta hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar