Harksarvik on ainulaadne
Põhja-Ameerika imetaja. Selle ladinakeelne nimi Antilocapra americana tähendab "Ameerika kits-antiloop",
kuid ta ei ole ei kitse ega antiloopide perekonna liige ega ole seotud Aafrikas
leiduvate antiloopidega. Harksarvik on Antilocapridae
perekonna ainus ellujäänud liige ja see on olnud
Põhja-Ameerikas juba üle miljoni aasta!
Harksarviku
pojad on sündides peaaegu lõhnatud. See aitab kaitsta neid kiskjate eest. Nad
jäävad esimestel päevadel peidetuna rohu sisse. Nende ema läheb sealt ära, et ta
ei meelitaks kiskjaid poegade juurde. Pojad ühinevad karjaga umbes nädala
vanuselt. Nad võivad joosta kiiremini
kui inimesed, kui nad on vaid neli päeva vanad!
Harksarvik
on aktiivne nii öösel kui ka päeval. Tal on suurepärane nägemine ja võib
märgata ohtu kuni nelja miili kaugusel! Kui harksarvikut ähvardab oht, võib ta
oma teravate kapjadega rünnata.
Ja
harksarvik on ka läänepoolkera kiireim
loom. Ta võib joosta kiirusega kuni 97
km tunnis ja pikki vahemaid kiirusega 50-70 km tunnis. Kui harksarvik
jookseb, on tema suu avatud, nii saab ta sisse hingata täiendavat hapnikku.
Kunagi
tuli miljoneid harksarvikuid Kanadast Mehhikosse, neid tapeti nagu piisoneid
toidu ja spordi pärast. Miljonitest sai mõnisada tuhat ja siis ainult mõni
tuhat. Looduskaitsealade ja kaitseprogrammide abil hakkas arvukus taas kasvama
ja tänaseks on harksarvikuid 10-12 miljonit.
1981
aastal hakkas zooloog John Byers koos oma naisega harksarvikuid lähemalt uurima. Nad arvasid, et
leiavad palju universaalseid asjaolusid, kuid leidsid aina enam erinevusi. Üheks erinevuseks ongi kiirus. Harksarviku keskmine
kiirus on suurem kui gepardil, kaks korda suurem kui huntidel ja rohkem kui mõnel aeglasemal veokil. Tundub, et tegemist on tänapäeva kiireima loomaga.
Selline
kiirus ei ole mingi maagia tulemus, vaid selle annavad saledad pikad jalad, väikesed
sõrad, rohkelt kiiret tüüpi lihaseid (fast twitch muscles), võimsa
tööjõudlusega kopsud. Harksarvik on evolutsiooniprotsessis investeerinud
kiirusesse kehakaalu ja vähemate järglaste arvelt. Enamik teadustöid
harksarvikute kohta märgivad ära nende kiiruse, mida peetakse ebanormaalseks ja
kummaliseks. Kusjuures ei jookse loom üksi, vaid koos grupiga. Tihedalt
koosoleva harksarvikute grupi jooksul on kõigi jalgade töö täielikus
sünkroonis. Tasub küsida miks nad on selliseks arenenud? Darwini reeglite järgi
ei disaini evolutsioon midagi liigset. Midagi ei lasta raisku ja ükski loom ei
ole raskem, kergem, pikem, lühem kui vaid veidi parem oma võistlejast. Kui kogu
Maa oleks täidetud kilpkonnadega, siis ei tekiks jänest, vaid ainult kõige
kiirem kilpkonn teiste kilpkonnade hulgast. Ometi on harksarvik kõigist
kiireim. Nende poegi söövad kotkad, koiotid jt kiskjad. Ometi pojad ei jookse
enesekaitseks, vaid „külmuvad“.
Borophagus |
Kokkuvõttes viis uurimus selleni, et 10000 aastat tagasi elasid harksarvikud rohumaal, kus nende vaenlasteks olid hallhunt, mustkaru, grislikaru, koiott jt suured kiskjad. Tolleaegne ameerika rohumaa oli liigirikkam, kui Aafrika. Veel 14000 aastat tagasi elasid seal Borophagus spp., lühijalgsed koerad Protocyon spp., hundid Canus dirus, koopalõvid Panthera atrox, karud Arctodus simus, hiidgepardid, mitmed metskassid jpt.
Kohalik
metskass kasvas 450kg raskuseks,
hiiglaslik karu Arctodus simus oli 900 kg raskune, Ameerika gepard (Miracinonyx trumani) suutis arendada
väga suurt kiirust ja suutis sellise kiiruse pealt ka saaki püüda. Arvatakse,
et harksarviku kiirus arenes välja just nende kiskjate ajal, kes olid
võimelised neid kinni püüdma. Kuid siis saabusid inimesed ja tapsid või
küttisid ning suretasid välja 60 erinevat kiskjat.
Dunn
kirjutab, et kogu harksarvikute bioloogia, kuid eriti emasloomade bioloogia oli
üles ehitatud kiskjate eest põgenemise ümber – kiskjate, keda enam pole.
Emased valisid kiired isased, et nende lastel oleks võimalus põgenemiseks
piisavalt kiire olla. Isegi nende emakas ja kokkusurutud selg tundusid nende
mineviku funktsioonina. Nad ei olnud
erand, vaid hoopis loodusliku valiku reeglite võimas ilming. Nad olid
hoopis teatud mõttes reegel. Veelgi
enam, tundub, et harksarvikute kiirus ja sellega seotud omadused võivad nüüd olla nö
kulukad ehk ebarentaablid. Kui neid maha ei tapeta ega haigus ei ähvarda, siis aja möödudes võivad
need loomad aeglasemaks muutuda. Kõige kiiremini jooksvad isendid võivad surra
nooremana, põgenemisvaimudest kurnatud, suutmata tempot maha võtta. Mõne aja
pärast võib iga nende põlvkond muutuda aeglasemaks ja tavapärasel kiirusel muutuvad
nad vähem erakordseks.
Kui
loodusteadlaste uuringuid vaadata, siis see ei ole looduses haruldane. Aastaid
varem, Costa Ricas, oli troopiline bioloog ja looduskaitsja Dan Janzen väitnud,
et suurimad viljad, need, mida praegu
keegi nende emapuude juurest ära ei kanna, arenesid sellisteks nüüdseks
väljasurnud megafauna tingimustes - liigid, mis kunagi nende seemneid edasi
kandsid on kadunud.
Taimedel puudub üldiselt võimalus kolida uutesse kohtadesse ja see tekitab paljunemisel mõningaid väljakutseid. Nad ei pea mitte ainult leidma viise oma geenide vahetamiseks, vaid peavad ka järglased vanematest eemale hajutama.
Paljud tänapäeval olemasolevad taimeliigid järgivad lähenemist: loomad, vesi või tuul, et rahuldada vajadust seemnete aretuse ja leviku osas. Mõelge mesilastele, kes tolmeldavad lilli või männi õietolmupilvi, mis lendlevad läbi metsa.
Taimede jaoks, mis on arenenud kasutama loomade abi, on lihavad suured puuviljad silmapaistev saavutus/lahendus. Nad on suhkrurikkad, tavaliselt heledad ja silmatorkavad ning aromaatsed. Neid maitsvaid seemnekausikesi söövad loomad, kes omakorda kannavad seemneid soolestikus, kuni need hiljem väljaheitega väljutatakse.
Nagu kõikide organismide, nii juhib ka taimede (ja nende viljade) arengut keskkonnast tulenev surve. Suur osa sellest survest tuleneb läheduses asuvatest loomadest. Näiteks arvatakse, et marjad on oma väikeste mõõtmete ja üldiselt mustade või punakate värvidega välja kujunenud vastuseks lindude eelistustele.
Mis juhtub aga siis, kui loom(ad), kellel teatud taime (või
taimekomplekti) seemnete levitamise mehhanism, on välja surnud? Mis juhtub, kui linnud, kes on juhtinud näiteks
erinevate marjade suuruse/kuju/värvide/maitse arengut, on kadunud?
Mõnel juhul kaob ka taim ise lihtsalt ära,
kuid mõnel juhul on nende taimede välja töötatud seemnete levitamise
mehhanismid piisavalt tugevad, et taim(ed) püsivad kaua pärast seemnete eelistatud
hajutamise lõppu. Nendel kohandustel on siiski tunnused nende sõltuvusest
algsetest seemnete hajutajatest; mis viib taime/vilja kaasaegsetes tingimustes harmooniast
välja.
Seda
nähtust, mida tuntakse ökoloogilise
anakronismina, kirjeldasid esmakordselt Dan Janzen ja Paul Martin pärast
seda, kui nad olid uurinud mõningaid mädanenud vilju Costa Ricas.
Janzen
dokumenteeris veel umbes 40 sellist
juhtumit, kus troopiline taimeliik näis tootvat vilja, mis ei sobinud
tegelikult ühegi ümbritseva keskkonna tingimustega.
Loodetavasti ei anna keegi neile taimedele teada, et inimene küll sööb aga uhab seemned tualetipotist alla. 😏
Dunn kirjutab, et mujalt
on bioloogid leidnud pikki lilli ilma ilmsete tolmeldajateta, lilli, mis olid
arenenud nüüdseks väljasurnud tolmeldaja pikale keelele. Aja jooksul on
selliseid juhtumeid rohkem täheldatud, rohkem näiteid partnerite kaotamise
tagajärgedest.
Hiiglaslikud
viljad said kunagi kasu sellest, et neid vedasid laiali hiiglaslikud vilja
söövad imetajad, elevantidest ja nende hõimlastest suuremad loomad.
Ilma
gepardita pole harksarviku elustiil, selle hüpped ja sprindid enam mõistlikud. Harksarvik
kannatas Ameerika gepardide pärast, kes olid nende röövloomad, kuid mingil moel
võivad harksarvikud nüüd kannatada just
selle tõttu, et nende kauaaegne vaenlane neid enam ei jälita.
Nad jooksevad ilma põhjuseta. Nad raiskavad energiat, kui võiksid sama hästi
paigal seista. Nad jooksevad kummituste eest.
Me kõik jookseme.
Ehk
meie kehade mälu on pikk, areng aeglane ja meil on kaitsesüsteeme ja
võitlejaid, mis on hakanud nüüd tööle meie endi vastu, kuna vanu vaenlasi enam
ei eksisteeri.
Kui
zooloogid läksid uurima harksarvikut lootsid nad selle liigi kohta palju teada
saada, kuid leiti midagi üldisemat. Siit kasvas välja harksarviku printsiip:
Harksarviku printsiibil on kaks
elementi: esiteks on kõigil liikidel
füüsilised omadused ja geenid, mis on seotud teiste liikidega suhtlemise
viisidega. Teiseks, kui need teised
liigid eemaldatakse, muutuvad sellised tunnused anakronistlikeks või halvemaks.
Taimed on oma lehtede kaitsmiseks välja töötanud toksiine, et eemaldada kahjureid, nektarit, et meelitada loomi õietolmu kandma, ja puuvilju, et meelitada teisi loomi oma seemneid kaugemale kandma. Loomad arendasid omakorda pikki keeli, et jõuda nektarini või paremat lõhnataju, et avastada toitu. Kiskjalistel on saaklooma tapmiseks pikad teravad hambad. Sooleparasiitidel on homoloogseid kehaosasid, mis peegeldavad kontuurides nende peremeeste sisikonda. Valige ükskõik milline organism Maal ja väga palju selle bioloogiast määrab ära see, kuidas see teiste liikidega suhtleb, kuna kõike seda mõjutavad elamise, söömise, hingamise ja paaritumise põhitõed.
Veel
üsna hiljuti ei arvestanud ükski uuring, mis juhtub siis, kui tapame kõik oma röövloomad
ehk kui eemaldasime paelussi, kidaussi ja nende sugulased oma sisikonnast.
Võib küsida, millistest meie kehaosadest, nagu harksarvikute lihastest ja
kiirusest, on saanud tänased kummitused. Mis juhtub, kui inimesed jätavad maha
liigid, kellega nende keha on koos arenenud, olgu need siis gepardid, haigused,
mesilased või ussid?
Mõtlen siinjuures, et kui meil ei ole selliseid looduskeskkonnast tulevaid ohte, kas inimene siis ei asu võitlema õhulossidega: kõikvõimalike kemikaalidega, toiduvärvidega, suhkruga, pärmiga, lisaainetega, süsivesikutega, valkudega, rasvadega, ravimitega, GMOga, arvamustega, mõtetega jne, jne. Võib-olla paneb see tunne, et meie sees ja ümber puudub nii palju teisi liike, meid ahmima mürgituse tekkeni kõike, mida meile "naturaalse" pähe müüakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar