Niisiis B12. Olen tänulik kõigile neile, kes mulle ikka ja jälle kirjutavad, et küsida B12 kohta. Nii ma olengi iga natukese aja tagant taas materjale läbi lappamas, leides jälle midagi, mis minu arusaamisi looduse terviklikkusest tugevdab. Nii ka nüüd.
Olen varasemalt oma blogis B12-st pikalt kirjutanud http://www.paikesetoit.ee/vitamiin-b12-paris-algusest-ja-kuni-lopuni-valja/
, vitamiinilisandite algtõed on aga kirjas vitamiinikonspektis, mida saab lugemiseks minult tellida.
Samas on üks selle asja juures muidugi üks oluline “aga”. Minult on küsitud ka, kas ma olen teinud vereproove. Ei, ma ei ole ja ma ei leia ka, et peaksin terve olles ennast torkima, et saada ühe paberilehe ühe minevikuhetke numbritega, millel antud hetkega enam midagi tegemist ei ole. Ma ei ole haige ja ma ei usu juba ammu enam vereproovidesse, üksikutesse vitamiinidesse, imetoodetesse, müügistrateegide ajupesusse. Ja kui ma ei usu, siis ei aita mind kahjuks ükski tablett ega süst. Vereproov sisaldab numbrit ning seda võrreldakse siis kellegi teise numbriga. Paljud neist numbritest on loomanumbrid (animal units), paljud haigete inimeste numbrid, paljud oletatavad numbrid, paljud lihtsalt mingi suvalise kogumi keskmine numbrid. Sa ei tea, kelle numbriga sinu numbrit võrreldakse. Vähem-rohkem-liiga vähe-liiga palju. Ja juba oledki mures ja annad oma sõrme kuradile ehk toidulisanditootjale, arstile ja terapeudile, kes saavad sind kohe ravima ja tervendama hakata.
Võimalik, et saada teada oma number, peaksid tegema vereproovi päeval, mil tunned ennast tõeliselt energilise ja tervena. Seda ilma stimulantideta. Vereproov tasuks võtta nii hommikul, lõuna ajal, kui õhtul. Enne ja pärast sööki. Noorkuu, täiskuu ja vana kuu ajal. Igal aastaajal. Ja nende võrdlemisel paned sa kokku oma numbrid. Kui tunned ennast halvasti, siis teed vereproove samuti mitmeid ja asud võrdlema. Sobiks Sulle?
Sa oled mures oma B12 taseme pärast, kuid see mure on tekitatud ju kunstlikult, kas pole? Kuidas sa üldse tead midagi B12-st? Sa loed. Sulle räägitakse. Mingil hetkel võtad selle info vastu, tunnistad tõeseks ja hakkad selle järgi elama. Saad ühe sundmõtte juurde. Ammu enne B12 avastamist (1973) elasid Maal veganid, toortoidulised, üldse mittetoidulised, ja nad elasid ja surid, sünnitasid ja rõõmustasid, nutsid ja kannatasid. Maal on alati elanud taimtoidulisi ja ka täna on neid, kes elavad ilma lisanditeta. Huvitaval kombel tehti B12 defitsiit kindlaks mitte veganite, vaid lihatoiduliste seas.
Kemikaalitööstus on väga huvitav fenomen – on üks tehas, sealt tuleb väga palju kemikaale, neid annab oamavahel segada ja purki panna. Inimese kehale sobivat vitamiini purki panna ei anna. Aga sellest ei ole midagi, valmistatakse üks komponent, mida annab panna. Oluline on nüüd tekitada purgi järgi vajadus. Inimene saab teada, et ta on ebatäiuslik, tal on midagi puudu – see on iga ASJA müügistrateegia põhipunkt. Sul on puudu pann, külmkapp, pesupulber, antibakteriaalne seep, B12, kookosrasv, tseoliiti sisaldav puhastaja – mida iganes. Igal juhul vajad sa midagi, et sa oleksid OK. Sel aastal vajad just neid tooteid ja järgmisel aastal tulevad juba uued hädavajalikud kaubad. Ja sa ostad purke, milles on tootmisest tekkinud jääkkemikaalid, mida ei ole kuhugi panna. Nad kahjustavad tugevalt loodust. Seega on tootjate mõte geniaalne, need jäägid saab pressida tabletiks ja sina sööd nad sisse ja maksad rahagi. Tootjad on rahul, et nad ei pea maksma prügimaksu. Riik on rahul, et tootja ei topi oma jäätmeid kuhugi metsa vahele.Inimesed on rahul, et neil on midagi osta ja sisse süüa. Kõik on rahul, kas pole:). Iive on meil siinkandis ikka negatiivne? Maal ongi palju rahvast.
Ma olen materjale otsides leidnud enda jaoks päris hea nõuande. Võib-olla isegi väga hea: kui sa muretsed oma B12 taseme pärast, võta palun toidulisand ja hakka seda tarvitama. Muretsemine on üks asi, mis näitab usu puudumist ja kui usku ei ole, tuleb defitsiit igal juhul. Pealegi on see väga hea vabandus selle jaoks, et sa oma toitumist muutma ei peaks. Kes tahakski?
Kui sa aga ei ole mures, kui sa usud looduse terviklikkust, siis ei ole sul vaja võtta ühtegi toidulisandit. See on väga lihtne.
Veganitel on madalam B12 tase kui lihatoidulistel – jah.
Veganitel on madalam kolesteroolitase kui lihatoidulistel – jah.
Veganitel on madalam kaal kui lihasööjatel - jah.
Veganitel (ja mittesuitsetajal) on madalam nikotiinitase kui suitsetajatel – jah.
Lihasööjatel on madalam foolhappe tase kui veganitel – jah.
Lihasööjatel on madalam C-vitamiini tase kui veganitel – jah.
Lihasööjatel on madalam karotenoidide tase kui veganitel – jah.
No võta sa siis kinni, kelle järgi sa mingit taset muutma hakkad.
Kui lehm hakkab sööma loomset toitu, siis tema B12 tase kindlasti paraneb. Kuid lähiajalugu näitab meile, et sel juhul hakkavad lehmad põdema hullu lehma tõbe. Tõstame taset, tõstame kaalu, kiirendame kasvu ja lõpuks lükkame buldooseritega kokku miljonid elusad vasikad ja paneme nad põlema. See oli ju mitte nii ammu. Miks UK-s on 6 miljonit veganit? Nad nägid seda televisooni vahendusel…
Üks sekretär kirjutab ühes foorumis:
“Minu bossil on B12 defitsiit (tal on muidugi muud defitsiidi- ja tervisehädad ka – vaatasin tema „rohukotti” ja ta võtab umbes 16 erinevat ravimit ja lisandit iga päev). Ta sööb tavalist lääne-tüüpi liharikast toitu...”
Veganite hulgas on väga palju neid, kes võtavad mingit lisandit. Ka lihasööjate hulgas on lisandivõtjaid, kuid veel rohkem ravimisööjaid. Olgu selge, et ka lisand on ravim ja sellena tuleb seda käsitleda.
Üks uuring näiteks toob välja, et 22% 2. grupi diabeetikutest on B12 defitsiidiga: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19734399?ordinalpos=9&itool=EntrezSystem2.PEntrez.Pubmed.Pubmed_ResultsPanel.Pubmed_DefaultReportPanel.Pubmed_RVDocSum
Siit läheksin ma järeldustega veidi edasi – lihatoiduliste seas on diabeetikuid protsentuaalselt palju enam. Mis omakorda tähendab, et ainult lihasöömine diabeedi puhul ei päästa kedagi B12 defitsiidist. Tõepoolest - söötke aga diabeetikule liha ja keelake puuviljad…
Itaalia doonorite uurimisel selgus, et ainult 16-24 protsendil doonoritest oli piisavalt B kompleksvitamiini, sh B12. Ja Itaalia doonorid nagu itaallased suuremas osas ei ole taimetoitlased. Seotud liigvähese puuvilja- ja aedvilja tarbimisega. Vitsa väärt värk – neil on, aga nad ei söö. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/22209740
Ja on ridamisi muid haigusi, mille korral esineb B12 defitsiit ja üsna suure protsendiga – ülekaalulised, rasvunud maksaga, dementsed, psühhiaatrilised haigused, aneemiad, mõned vähiliigid. Ja nende haiguste põdejad on ju enamjaolt kõik liha söövad inimesed. Kui keegi selle eest palka maksaks, siis ma istuksin ja loeksin neid uuringuid B12 kohta (üle 7000 uuringu andis otsing) aga tõenäoliselt tühi vaev – leida võib väga vastukäivat infot.
Räägitakse palju aneemiast. Brasiilia on maailma nr üks lihasööja (ka üks suurimaid tootjaid). Brasiilias on maailma kõige rohkem diabeetikuid. Kui me teame, et aneemikutel on B12 defitsiit, SIIS MAAILMA KÕIGE SUUREMAD LIHASÖÖJAD ON KÕIGE SUUREMAS B12 DEFITSIIDIS.
Nii et mina ei näe B12 ja liha söömise vahel mingit seost. Kuidas sellega oligi:
tõde on tõde ka siis, kui mitte keegi seda ei usu. Vale jääb valeks ka siis kui kõik seda usuvad.
Mis saab siis kui sa oled mures oma mure pärast? Sa tead, et tõenäoliselt ei vaja sa B12 lisandit, aga kõik sinu ümber räägivad sulle vastupidist. Kui sa tahaksid rohkem teada või ületada endale pealesurutud raamid, siis loe näiteks, mida kirjutab dr. Vitrano. Minul endal võttis muretsemine mure pärast päris palju aega, kohe mitu aastat. Nüüd on see kadunud ja väga kerge olla.
Üks märkus veel. Kui on tulnud läbi elada raske trauma, operatsioon, on lood keerulisemad. Vägivaldne lõikamine, rebenemine, lööb keha loomuliku süsteemi sassi. Sel ajal võivad testid näidata äärmiselt ebaloomulikke või arusaamatuid numbreid. Keha võib olla suuteline taastama tasakaalu kiiresti või aeglaselt. Vahel on vaja teda aidata, kuid äärmiselt ettevaatlikult.
Dr Vivian V. Vetrano, PhD kirjutab järgmist:
Mõtle uuesti: vitamiin B12
Ei ole olemas sellist asja nagu B12 defitsiit, isegi mitte 100% toortoidu veganil. Ei ole mingit vajadust süüa mulda, loomseid toite või võtta toidulisandeid.
Vitamiin B12 koensüüme on leitud pähklites, seemnetes ja kõigis levinud rohelistes lehtedes, puuviljades ja paljudes aedviljades. Kui ma söön näiteks 100 g rohelisi ube, peeti, porgandit ja herneid, saan ma pool nö nõutavast B12 koensüümide miinimumist, et hoida seedimine ja imendumine normaalsel tasandil. Rodale‘ raamatus „The Complete Book of Vitamins” lk 236 leiame: „ Nagu te teate, kutsutakse B-vitamiini kompleksvitamiiniks seetõttu, et erinevalt ühest vitamiinist hõlmab B-vitamiini kompleks suurt hulka omavahel seotud vitamiine, mida leidub peamiselt samades toitudes.”
Vähe avaldatakse materjali selle kohta, et B12 tootmiseks vajaliku bakteri allikaks on suu – hammaste ümbrus, ninaneel (nasopharynx), mandliteümbrus, keele allosa ja ülemine bronhhilimaskest. See allikas on kusjuures piisav vitamiin B12 tootmiseks ka täistaimetoitlastele, arvestades seda, et nende vitamiinivajadus on väiksem kui lääneliku dieedi tarbijatel.
Ma olen uurinud B12 väga põhjalikult. Ja leidnud, et biokeemikud jt toiduga seotud teadlased või need, kes kirjutavad toitumisest, kasutavad B12 terminit valesti. B12 nimetatakse tsüanokobalamiiniks, samas see vorm ei ole keha poolt omastatav/kasutatav. Tsüanokobalamiin on peaaegu kõigis B12 sisaldavates toidulisandites. Kui räägitakse vitamiinist B12, räägitakse enamikel juhtudel semisünteetilisest B12 (tsüanokobalamiin), mis on loomsetes kudedes ekstraheerimise protsessis saastunud mürgise tsüaniidiga. Ekstraheerimisprotsessis kasutatakse süsinikku ja süsinik, ühinedes lämmastikuga, moodustab keskmiselt mürgise ühendi tsüanokobalamiini, mida siis nö teadjad mehed kutsuvad vitamiiniks B12.
Tavapärane meetod vitamiin B12 eraldamiseks hõlmab endas aine kuumutamist happelises keskkonnas, lisatakse tsüaniidiioon, lisaks valguse toime. Selles protsessis konverteeritakse koensüümid tsüanokobalamiiniks (Ülevaade: Füsioloogiline keemia, Harper, Harold A., Lange Medical Publications, New York, 1977, lk L81. Samuti viited kobalamiini kohta: Biokeemia ja patofüsioloogia, Wiley. N. ja F. Sicuteri, New York, 1972.). Vitamiinilisandite tootmisel lisatakse tootmise protsessis tsüaniid, kuna süsinikku ja lämmastikku vajatakse suurte molekulidena, nagu nad esinevad looduslikes vitamiinides. Lisaks on see vaja eraldada B12 fermenteeritud vedelikust ja maksa homogenaatidest.
On teada kaks vitamiin B12 koensüümi, mis on imetajate kudedes metaboolselt aktiivsed: 5-deoksüadenosüülkobalamiin ja metüülkobalamiin (metüül-B12). Valguse käes eraldamisel läbivad need kaks koensüümi fotolüüsi ja hävivad. Seda naturaalset B12 on leitud ainult taimedes ja loomades ning see on ainus vorm, mida võib nimetada koensüüm B12-ks.
Kui loomale või inimesele antakse tsüanokobalamiini, eemaldab keha tsüaniidi, kuna see ei ole kasutatav koensüümina ning on toksiline. Seejärel koobalt, mis on tsüanokobalamiini osa, võib reageerida teiste ainetega, mis ei ole toksilised ning tegelikult võib uuesti tekkida vitamiin B12 koensüüm, mis on nüüd keha poolt kasutatav. Naturaalselt esinevad B12 koensüümid on labiilsed ja lagunevad kergesti.
Kaalium võib kehas reageerida tsüanokobalamiinis (nö vitamiin B12-s) oleva tsüaniidiga ja moodustub toksiline kaaliumtsüaniid (KCN). Kaaliumtsüaniid on mürgine ühend, mida kasutatakse fumigandina (mürk, millega hävitatakse kahjureid). See on üks põhjusi, miks keha kaitsemehanismid püüavad tsüanokobalamiini vormis B12 väga kiirelt eemaldada - 24 tunni jooksul on enamus (90%) toidulisandiga saadud tsüanokobalamiinist elimineeritud.
Kobalamiinide nimed, mida moodustatakse kehas või laboris, on: 1) hüdroksokobalamiin, kui sisaldab hüdroksüülgruppi (OH) ja 2) aquakobalamiin, kui on seotud veega. Kobalamiin võib samuti kombineeruda selliste anioonidega nagu nitrid lämmastikust, kloorist, väävlist. Need ei ole keha poolt kasutatavad. On kaks aktiivset koensüümi, mida kehas moodustatakse, kui tsüaniid on 5-deoksüadenosüülkobalamiinist välja võetud - adenosüülkobalamiin ja metüülkobalamiin. Probleem on, et tsüaniid on väga toksiline ja teeb paljud inimesed haigemaks, kui nad seda olid enne toidulisandi võtmist.
Tsüanokobalamiin on igas B12 sisaldavas toidulisandis (ka imikutoidus, rikastatud hommikusöökides, purgitoitudes) seetõttu, et ta on substantsina püsiv ja tema tootmine maksab vähe. Kuid see substants ei ole keha poolt kasutatav. Ja kui kehas on piisavalt energiat, jõuab kega tsüaniidiga tegeleda – st eemaldada ja muuta kahjutuks ning kasutada seejärel järgijäänud komponenti, et toota vajaminev vitamiin. Peamine, mida inimesed peale tsüanokobalamiini sisaldavat toidulisandit võttes tunnevad, on stimulatsioon. Tsüaniidi toksiline efekt vallandab kehas suure koguse energiat, et mürk elimineerida ja see lollitab inimesi – paneb nad uskuma, et nn „toidulisand” toimib nende ravijana. Veel enam, kui nende vereproov näitab kõrgenenud B12 taset, siis see näitab tegelikult ainult tõusnud tsüanokobalamiini hulka veres. B12 kasutatavad vormid on hoiul rakkudes ja ei ole avastatavad jooksva vereproovi käigus. Veretestid on sageli ebatäpsed ja nagu enne märgitud, elmineeritakse kehasse viidud tsüanokobalamiin 24 tunni jooksul.
Vaadates kõike seda terviklikkuse seisukohalt, võib öelda, et mitte ükski vitamiin B12 teraapia ei aita kaasa nn taastumistele või defitsiidi taseme paranemisele. See võib ainult peita sümptomid, pakkumata mingit edasiminekut tervises. Kui inimesed märgivad, et nende näilised B12 vaeguse sümptomid on paranenud tsüanokobalamiini sisaldavate toidulisanditega, siis nad eksivad. Nad ei saa keha poolt kasutatavaid B12 koensüüme ja nende kehad on sunnitud tegema suurt tööd, et tsüaniidi kahjutuks muuta. Selline lisatöö kehas stimuleerib, kuid samas ka raiskab närvienergiat. Kuna inimene ei ole üles leidnud oma probleemide tegelikku põhjust, toimub hoopis see, et tervis muutub halvemaks, mitte paremaks.
Kokkuvõtteks, veganite ja tortoiduliste toidus on piisavalt B12 koensüüme. Peamine põhjus loomulike kobalamiinide defitsiidile on suutmatus seedida, imendada ja võtta toidust ja soolestikust kasutusse erinevaid kobalamiine ja seda eriti gastriidi ja gastroenteriidi korral. Imendumishäirete põhjuseks on tavajuhul seedetraktihäired ja need on patoloogidele teada juba aastatest 1800. Defitsiidi korral tuleb üle vaadata kogu oma elustiil ning kohandada see ELUSA olendi vajadustele.
Naturaalsete B12 koensüümide imendumine võib toimuda suus, kõris, söögitorus, peensoole ülemises osas samuti nagu ka kogu ülejäänud seedetraktis. Kusjuures see protsess ei nõua sisemist fakorit nagu nõuab tsüanokobalamiin. Koensüümid imendatakse difusiooniga limaskestades.
Olles puuviljatoitlane ma vitamiinidele enam eraldi tähelepanu ei pööra- pole ühtki testi ega arsti kes tõendaks, et sul on just mingit vitamiini tarvis.
VastaKustutaSiinkohal oleks hea näha avalikku väitlust Ireene Viktoriga.
VastaKustuta