Nähtamatud naised

Koos Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, tõin kaasa ka Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“ (kirjastus Tänapäev 2021, 381 lk, tõlkinud Epp Aarelaid).

Kui ma juhuslikust kohast raamatu lahti tegin, jäi pilk peale sellele lõigule: „Ei ole olmas naist, kes ei tööta. On ainult naine, kellele tema töö eeest ei maksta. Maailmas teevad 75% tasustamata tööst naised, ning kulutavad sellele kolm kuni 6 tundi päevas, võrreldes meeste keskmiselt  30 minuti kuni 2 tunniga.“ (lk. 73)

Perezi raamat ei ole nii lihtne lugemine nagu „Leiutades maailma“, kuigi ka siin on tähelepanu keskmes naine. Tegemist on väga sisutiheda teosega, kus tuuakse ära palju fakte ja rohkelt viiteid naisi puudutavate  tööde ning uurimuste kohta kõikjal maailmas. Nii et pigem akadeemiline lugemine.

CAROLINE CRIADO PEREZ on ühiskonnaaktivist ja ajakirjanik, kes muuseas 2017. aastal tegi edukalt kampaaniat selle nimel, et Briti pangatähtedel oleks Jane Austeni kujutis, pärast seda, kui Inglismaa Pank teatas, et kavatseb kaotada Elizabeth Fry portree Winston Churchilli kasuks.  

Oma raamatus uurib Criado Perez tänase maailma erinevaid elemente, mis näivad olevat juba loodud naistega vähem arvestavalt: transpordisüsteemid, meditsiiniseadmed ja ravi, maksustruktuurid, tarbekaubad, isegi nutitelefonid ja hääletuvastustehnoloogiad.  

Caroline Criado Perez märgib ühes intervjuus: 

„Esimest korda puutusin meditsiinimaailma soolise lõhega kokku 2014. aastal, kui kirjutasin oma esimest raamatut. Ma olin lihtsalt šokeeritud, et selline probleem on 21. sajandil, et arstid panid naistele valesti diagnoosi, sest meie südameinfarkti sümptomid ei sarnane meeste omadega. Ja et naised surid tõenäolisemalt ja said tõenäolisemalt valediagnoosi. Umbes samal ajal sain ka teada, et me ei kipu naissoost inimesi ega loomi ega rakke meditsiinilistesse uuringutesse kaasama ning selle tulemuseks on naistele meditsiinis vähem tõhus ravi ja rohkem kõrvaltoimeid.“

Iseenesest võiks kunagi ju pikemalt blogis kirjutada ka sellest, kuivõrd alternatiivmeditsiinis naistele valediagnoose pannakse ja üledoose määratakse. Sest ka alternatiivi praktikad ja lisandid-tilgad-terad on toodetud ja loodud meeste poolt. Ja need ei toimi naistele samamoodi. Siin ei teha uuringuid hoopiski. Kontroll puudub täielikult. Seda enam, et alternatiivmeditsiini poole peal on sügavalt sisse juurdunud iidsem naisi hukkamõistev (ebapuhas, must, räpane) liin, mis kirjutab naistele aina puhastusi, detokseid, paaste jms. Ja samas on pea kogu see turg suunatud naisele - kes peaks olema noorem, saledam, tervem.

Edasi teemasse süvenedes, seda rohkem sai Perez teada andmelünkadest tehnoloogias ja autode ohutusdisainis ... ja isegi andmelünkadest pagulaspoliitikas. Ja lõpuks oli lihtsalt nii palju teavet, et ainus viis selle kajastamiseks oli kirjutada raamat.

"Juba ammu on teada, et naised (iseäranis alla 55 aastased) paranevad südameoperatsioonidest halvemini kui mehed. 2016 aasta uuringust selgus, et selle põhjuseks on asjaolu, et naised haiglast koju pöördudes asuvad kohe tagasi oma hooldajarolli, samas kui meestel on sagedamini keegi, kes nende eest hoolitseb. Ning samuti paranevad vallalised naised südameinfarktist paremini kui abielunaised - Michigani Ülikooli uuringu järgi tekitab abikaasa naisele juurde seitse lisatundi kodutöid nädalas. 

Kui naine ja mees kooselu alustavad, suureneb naise kodutööle pühendatav aeg, samas kui meeste oma väheneb, sõltumata sellest, kas nad käivad tööl või mitte."

Raamatus puudutatakse väga palju erinevaid valdkondi, erinevates riikides toimuvat, et teatud peamisi punkte on raske välja tuua – materjali on lihtsalt nii palju.

Perezi sõnul näitab suur osa meessugu erapoolikust - nad lihtsalt unustavad naisi arvesse võtta, kuna enamjaolt on tegemist meeste poole kaldu meeskondadega, siis lihtsalt unustatakse naiste olemasolu. See juhtub kogu aeg kogemata. Ja siis tuleb välja, et keegi ei teagi, millised on naiste vajadused.

"Töökoha kulude hüvitamise tavad põhinevad eeldusel, et töötajal on kodus naine, kes kodu ja laste eest hoolitseb. Selle töö eest pole vaja maksta, sest see on naiste töö, naine aga selle eest palka ei saa."

Tehnoloogilise poole pealt märgib Perez, et kindlasti on tehnoloogia areng naisi aidanud. See on vähendanud aega, mille naised peavad kulutama teatud asjadele. Üks näide, millest raamatus räägitakse, on ahjud. Enamik naisi madala sissetulekuga riikides valmistab endiselt süüa kolme kiviga ahjuga, mis eraldab uskumatult mürgiseid aure. Nii et tänapäevastes kodudes olevad ahjud on naiste abistamisel täiesti uskumatud, kui rääkida nii tervisekoormusest kui ka ajakulust, mida nad vähendavad.

Me võime laulda kiidulaule vanemapuhkusele aga:

"Naiste tasustamata töö koormus ei alga ega lõpe vastsündinuga ning traditsioonilised töökohad on kujunenud müütilise koormamata töötaja järgi. Ta (vaikimis on tegu mehega) ei pea muretsema laste ega eakate sugulaste eest hoolitsemise, toidu valmistamise, koristamise, arstil käimise, toidukaupade ostmise, marraskil põlvede tohterdamise, koolikiusamiste, kodutööde, vannitamiste ega uneaja pärast, ja kõike seda iga päev taas otsast alustama.Tema elu saab hõlpsalt jagada kaheks osaks: töö- ja puhkeajaks. Ent töökohad, mis on rajatud eeldusele, et töötaja saab iga päev viibida paigas ja aegadel, mis vähimalgi määral ei sõltu koolide, lasteaedade, arstipraksiste ja toidukaupluste asukohast ega lahtiolekuaegadest, naistele lihtsalt ei sobi. Ega ole ka sobima kujundatud."

Kohati oligi lugemine masendav – kui see puudutas näiteks avalike tualettide asukohti, kuhu Indias tuleks naisel minna keskmiselt 58 m. Öösel aga varitsevad teede ääres mehed ja toimub palju kallaletunge.

Kui vaadata tänast Läänt, siis suur osa sellest maailmast loodi teatud tüüpi inimesi silmas pidades: inimene kaalub umbes 68kg, on umbes 1,78 m pikk ning, mis kõige tähtsam, on meessoost. Näotuvastusprogrammid on loodud mehe näo tuvastamiseks. Mobiiltelefonid on valmistatud nii, et need mahuksid suuremasse peopessa. Autod on loodud avarii korral kaitsma just mehe keha.

Perez märgib: "Kõik alates arhitektuurist kuni autoohutuse ja ravimiteni on loodud ideega, et keskmine mees esindab keskmist inimest ning mõnikord kirjeldatakse naisi kui segavat tegurit."

Perez jälgib seda suhtumist kuni neljanda sajandini eKr, kui Aristoteles kirjutas raamatus "Loomade põlvkonnast", et inimeste järglased "peaksid" olema isased, ja kirjeldas naise keha kui kõrvalekallet. Renessansiaegsed meditsiinilised illustratsioonid käsitlesid meeste kehasid kui peamist inimese keha, jättes naised kõrvale kui normist kõrvalekalded.

Meeste jaoks mõeldud maailma kujundamine ei tekita mitte ainult ebamugavusi, vaid seab ka naised ohtu, ütleb Perez. Aastakümneid testiti autode ohutust, kasutades avariimannekeeni, mis põhines keskmise mehe kehal, mis oli nii pikem kui ka raskem kui keskmine naine. See tähendab, et naised saavad õnnetuses suurema tõenäosusega vigastusi: õnnetusse sattunud naisel on 47 protsenti suurem tõenäosus raskelt vigastada ja 17 protsenti suurem tõenäosus surra.

Siis on büroohoonete keskkonnasäästlikkus. Tööruumide temperatuurid on seatud tavaliselt 1960. aastatel välja töötatud valemi järgi, mis põhineb meeste ainevahetuse kiirusel. See jätab naistele tunde, nagu nad töötaksid Arktikas. Ja arhitektuuriliselt eraldavad kontorid ja muud avalikud ruumid meeste ja naiste tualettruumidele üldiselt sama palju põrandapinda, märkis pr Criado Perez, kuigi naistel kulub vannitoas käimine kuni 2,3 korda kauem, eriti kui neil on menstruatsioon.  

Ma kirjutasin Gunteri raamatut „The Menopause Manifesto“ tutvustades samuti, et ajalooliselt on naised olnud ravimite  kliinilistes uuringutes alaesindatud.

Naiste väljajätmine uuringutest võib tähendada naiste kehale ohtlike ravimite väljatöötamist, kuna meeste ja naiste rakud reageerivad ravile erinevalt. See võib tähendada ka naiste tervise jaoks kasutamata jäänud võimalusi. Üks uurimus, mida Perez uuris, näitas, et kui nii mees- kui ka naiserakud puutuvad viiruse tõrjumiseks kokku östrogeeniga, on ravi tõhus naistele, kuid mitte meestele.

"Me ei tea, kui palju ravimeid jääb kasutamata, mis võisid naistele mõjuda - need jäetakse kõrvale, kuna enamik uuringuid on meesosalejatega," märgib Perez.  

Rootsi riikliku maantee- ja transpordiuuringute instituudi liiklusohutuse teadusdirektor Astrid Linder, kes uurib soo- ja avariimannekeeni, ütles, et naiste suurem esindatus inseneride seas võib aidata tasakaalustada mõningaid alateadlikke eelarvamusi tootearendusprotsessides.

"See tuletaks meile laua ümber istudes meelde, et oleme erineva kuju ja vormiga," ütles dr Linder. "Seda on lihtsam unustada, kui ruumis pole ühtegi naist."

Maailma leiutades vol 2 - "tüdrukuaastad" ja emake Maa

 

Lähen edasi Marçal raamatuga „Leiutades maailma“, millest leidsin üldse palju huvitavat aga kaks asja: „tüdrukuaastad“ ja emakese Maa osa kliimamuutuses on need, mis eriti rabasid.

Marçal ise on huvitatud informaatika valdkonnast, sest tema ema on programmeerija. Tarkvaraarenduses kusjuures domineerisid varem naised. Sündinud 1980. aastate alguses, olid kõik ta ema juhid naised. Selleks ajaks, kui ema pensionile läks, olid kõikjal mehed.

1946 aastal peeti Pennsylvania ülikoolis ajalukku läinud kui Moore loengud. See oli esimene arvutiteemaline avalik loeng. Lektor dr.  George Stibitz oli terve teise maailmasõja aja ehitanud analoog- ja digiarvuteid.

Stibitz esitas küsimuse. „Mis on arvutusmasina väärtus?“ ja vastas ise: „Arvuti töö maht on võrdne 4-10 tüdrukuaastaga!“ Mida selle all mõeldi?

„Kui masin amortiseerub kolme aastaga, maksaks see aastas 4000 dollarit. „Tüdruk“ aga maksaks 2000 dollarit ja neid oleks vaja umbes kolm.“

Tüdrukuaastate puhul toimuski arvestamine sarnaselt sellega, mida oleme harjunud kuulma hobujõudude puhul. Asi selles, et enne arvuteid oli arvutiteks naised. Ehk enne kui arvutist sai masin, oli see amet. Alates 1860-1900 aastani oli arvutamine üks väheseid teaduslikke karjääre, mida peeti naiste jaoks sobivaks. 19. Sajandil oli valitsustel, ülikoolidel jm teadusasutustel suuri andmehulki, mida töödelda. Alguses tegid seda tööd noored mehed, kuid siis avastati, et naisi palgates saab kõvasti kokku hoida – naistele maksti poole vähem. Tegu oli ametiga, mida keegi teine ei tahtnud. Ainuüksi Pennsyvania Ülikool palkas 200 naist arvutajatest. Paljudel seda ametit täitvatel naistel oli kraad matemaatikas, kuid mingit tunnustust nad selle eest ei saanud.

Ja arvutid ei tulnud lihtsalt tüdrukute asemele – tüdrukud ka enamjaolt programmeerisid need.   Ja nad olid selles väga head. 1960ndatel hakkas aga kuvand muutuma. Programmeerimine tähendas endiselt sama tööd aga valdkond omandas suurema tähtsuse.

Paljudele meesjuhtidele sai selgeks, et see on arvatavasti väga oluline ning seega ei saa seda jätta naiste kätte. Poisse õpetati kodeerima, naistele tehti ülesandeks nad välja õpetada. Mehed nimelt sobivat paremini juhtideks. Nii polnudki kummaline, et naised hakkasid sellelt alalt massiliselt lahkuma. 1964 aastal asutas noor Briti ettevõtja Stephanie Shirley ettevõtte, mis pakkus naissoost programmeerijatele võimalust töötada kodust. Ta soovis ära kasutada talente, kes olid tööstusharust kõrvale lükatud.

Shirley ettevõte Freelance Programmers sai niivõrd edukaks, et 1990ndatel börsile minnes, oli selle väärtus 2,3 miljardit naela.

2010ndatel arvasime, et loome inimesesarnased robotid ja lootsime, et üsna pea on kõik automatiseeritud ja masinad saavad kõigist paremaks. Aga asi ei olnudki nii lihtne. Me pole veel loonud masinaid, mis oleksid nagu inimesed. Selle asemel organiseerime inimesi, et nad oleksid nagu masinad – ja nimetame seda innovatsiooniks.

On legendid ja pärimused sellised nagu nad on, kuid viikingite jumalad ei tahunud inimest kirvega puunotist. Inimene pole hüdrauliline kuju ega arvuti. Me kõik oleme tulnud sipeldes ja karjudes välja veripunasest emakast.

Kuigi meie ehitatud masin võib võita Garry Kasparovit males, ei suuda ta võita Serena Williamsit tennises. Viimane väljendab teistsugust intelligentsuse vormi – kehalist intelligentsust. Ja paljudel juhtudel teeb just see vorm meist inimesed, kuigi paljudel on seda raske tunnistada. Just kehalist intelligentsust hindame vähem – see on rohkem naiste osa – kuid just seda ei suuda arvutid asendada. Ehk lihtsam on automatiseerida Kasparovi kui Serena Williamsi intelligentsust.

Need, kes töötavad inimestega, teenivad vähem, kui need kes töötavad numbrite või masinatega. Kui aga masinad võtavad enamiku numbritega seotud töödest üle ja meie automootorid saab välja printida teatud 3d printeriga, kas siis inimestega töötajate staatus tõuseb?

Feministid on kaua rõhutanud, et hoolitsemise ja hooldamisega seotud alad peaksid olema rohkem väärtustatud. Nende arvates ei ole õige, et ämmaemand teenib vaid veerandi sellest mis pankur. OECD (36 liikmesriiki) riikides töötab tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 20 miljonit naist, võrreldes 6,3 miljoni mehega. Enamjaolt on naised sektori sees madalamalt tasustatud ametikohtadel.

Sajandeid oleme loodusest mõelnud kui naisest – meie emake Maa – selline tume, tabamatu, hirmutav, etteaimamatu, niiske ja samas üsk, millest tuleb elu. Mehe ülesanne on looduse üle kontrolli haaramine ja viljade lõikamine, tõusta loodusest kõrgemale ja see allutada. Kontroll tuleb haarata kasvõi vägivallaga – naisnõidu põletades püüti taastada kontrolli looduse ja ka elu üle.

Marçal kirjutab, et olla tõeline mees tähendab looduse valitsemist – mitte teha kompromisse selle heaolu nimel. Oleme võtnud pähe idee, et teatud tüüpi bensiini tarbiv elustiil on mehelik ja tõstnud selle teistest väärtustest kõrgemale. Ja kui tuleb välja, et selline patriarhaalne elustiil pole jätkusuutlik, saame aru, et me ei suuda sellest loobuda.

Paljuski kardetakse, et kui fossiilsed kütused kaovad, kaob sellega ka mehelikkus ja just seetõttu omandab kõik väga eksistentsiaalse tähenduse. Paljud mehed, kes eitavad kliimamuutust, põlgavad kliimaliikumise peamisi naisfiguure intensiivsusega, mis on kaugel juhuslikkusest.

 Marçal kirjutab:

 „„Emake loodus“ ütleme me, ja see kõlab muidugi kenasti. Aga mida tähendab „ema“ patriarhaalses ühiskonnas? Ema on keegi, kellelt oodatakse endast kõige andmist ilma kurtmata, keegi, kellel ei ole isiklike vajadusi ja kes elab ainult teistele.“

Ehk ema on meile inimene, kes hoolitseb meie eest ja armastab tingimusteta – ükskõik kuidas meie käitume. Ja selline arusaam emast on viimane asi, millega planeeti praegusel hetkel võrrelda.

Arvamus, et Maa eksisteerib ainult meie jaoks on üsna sarnane beebi arusaamisega, et ema eksisteerib ainult tema jaoks. Tal pole beebist erinevaid vajadusi ega isiklikke õigusi. Meie ühiskond eeldab, et naine teeb igasugu hooldustööd tasuta, ilma virinata ja nõudmisteta. Naine ja loodus on meile üks, mis tähendab et mõlemal on samasugune hoolitsemiskohustus.

Me tahame oma planeeti omada, imetleda ja soovime, et ta meie eest hoolitseks. Me ei taha tema keerukust aktsepteerida, tahame teda kontrollida ja saada seda, mida meil vaja. Mis tähendab, et tegemist ei ole terve suhtega.

Meie miljardärid tahavad lennata kosmosesse leidmaks koloniseerimiseks uut planeeti, mis on seotud uskumusega, et kui patriarh on oma praeguse mudeli tühjaks pigistanud, hangib ta endale lihtsalt noorema. Marçal ütleb selle peale, et tegelikult nii daame ei kohelda.

Raamatus viidatakse teadusaajakirjaniku Charles C. Manni raamatule „The wizard and the prophet“ – mida tahaks samuti lugeda. Manni järgi on viimase kümnendi keskkonnadebatt olnud võlurite ja prohvetite vaheline võitlus. Ühel pool viimsepäeva prohvetid, kes ütlevad, et kui me tagasi ei tõmba, ei kaitse, ei peata tarbimist – muutub Maa elamiskõlbmatuks. Teisel pool on võlurid, kes näevad lahendusena innovatsiooni ja tehnoloogia arengut. On aeg leiutada ja küll siis tuleb pääsemine.

Prohvet aga peab innovatsiooni peamiseks häda põhjuseks ja ütleb, et meil tuleb rahulduda lihtsama  looduslikuma eluga. Võlurid vaidlevad vastu – et selline elamisviis on võimalik ainult keskmisest jõukamale valgele Lääne elanikule ja määrab enamiku maailma vaeseid uskumatusse viletsusse.

Mann ütleb, et võluri ja prohveti vastasseis ei ole hea ja kurja vaheline võitlus, vaid kahe erineva hea elu kontseptsiooni vastasseis.

Marçal pakub, et lahendus on kuskil vahepeal – meil tuleb nii leiutada kui ka reformida oma eluviisi. Ja need on omavahel seotud: alles siis, kui käitumine muutub jätkusuutlikumaks, tekib nõudlus rohelisemate toodete järele ja ainult siis tulevad leiutised selles valdkonnas järele.

Ja veel üks raamat, mida eile-täna lugesin on Caroline Criado Perezi „Nähtamatud naised“.

Maailma leiutades vol 1 - käsitöö vs kunst

 

Veel üks raamat, mille raamatukogust koju tõin on Katrine Marçal „Leiutades maailma“(2021 Rahva Raamat, tõlk. Kadri Okas, 334 lk). Marçal on Rootsi kirjanik ja ajakirjanik, kes oma raamatus reisib läbi majandusjaloo näidates, kuidas ideed mehelikkusest ja naiselikkusest on meie leiutisi, edu ja läbikukkumisi vorminud.

Raamat oli huvitav ning mõnus lugeda ja mida enam ma lugesin, seda paremaks läks.  Marçal kirjeldab ise oma uut raamatut "Leiutades maailma" kui pilguheitu naiste jätkuvale innovatsioonist kõrvalejätmisele. Tema kodumaal Rootsis läheb ainult üks protsent riskikapitalist naistele ja üle 80 protsendi liigub üle maailma meeste juhitud ettevõtetesse.  

Mitte et naine vaeseke on kõigest ilmajäetud ja paha mees on talle liiga teinud, vaid kese on sellel, et jättes innovatsioonist kõrvale naiseliku aspekti on edasiminek toimunud nö üks käsi selja taha seotuna.

Allpool ühtteist, mis ma raamatust välja noppisin:

"Leiutades maailma" sisaldab palju ajaloolisi näiteid selle kohta, kuidas seksism on innovatsiooni takistanud. Ratastega kohver jõudis turule alles 1970. aastatel – 5000 aastat pärast ratta leiutamist. Ettevõtted pidasid mugavust ainult naiste asjaks ja ei arvanud, et see on turu jaoks oluline. Ratastega kohvrid eksisteerisid tegelikult juba ammu enne ametlikku turuletulekut, kuid need olid naistele mõeldud nišitooted. Eeldati, et ükski mees ei tahaks kunagi, et teda nähakse kohvrit veeremas, sest tõeline mees kannab kohvreid. Teatud idee, et mehelikkus on midagi, mida tuleb alati tõestada. Ja see kusjuures on ka meeste jaoks kohutav!

Sageli, kui naised on millelegi spetsialiseerunud, on inimestel kalduvus näha seda mitte oskusena, vaid pigem loomuliku osana sellest, mida naised niikuinii teevad. See pole tõeline oskus, kui oskate hästi koosolekut korraldada või kolleegide vihahoogudega toime tulla. Niipea, kui näeme, et miski pole raske oskus, ütleb majanduslik loogika, et see pole rahaliselt nii palju väärt. Näiteks ämmaemandaks olemist peetakse naise loomulikuks oskuseks ja me väärtustame seda vähem.

Asi algab raamatus ratta leiutamisest. Ja kohvrist, millega lennujaamas ringi veereda. Looduses leiab ringe ja rõngaid kõikjalt – puu aastarõngad, vette visatud kivi tekitab laineringe, lille lõigatud varre ots on rõngakujuline. Ringe leiab rakkudest kuni bakteriteni, pupillidest taevakehadeni. Inimkeha jaoks ei ole ring aga loomulik ja nii ei suuda meie keha ükski osa pöörata end 360 kraadi. Me leiutasime selleks ratta. Miks võttis aga nii kaua aega, et panna rattad kohvri külge?

Vaevalt selle küsimusega paljud end vaevavad, kuid ometi. Kuulus mõtleja Nassim Taleb arutleb veereva kohvri müsteeriumi üle ja seob meie võimetuse kohvrile rattad alla panna sellega, et me tihtilugu eirame kõige lihtsamaid lahendusi. Püüdleme inimestena kogu aeg suursuguste, raskete, keerukate asjade poole.

Kui ratastega kohvri leiutaja Bernard Shaw (mitte siis esimene pääsuke aga keegi, kes asja kaubandusse läbi surus) püüdis oma toodet kaubamajadele pakkuda, kohtas ta vastuseisu. Oli mehe töö oma naise kohvrit kanda ja kui meest polnud, polnud naisel ka lennujaama asja. Turu vastuseis oli seotud sooga.  Raamatus küsitakse: Kuidas võis valitsev arusaam mehelikkusest osutuda kangekaelsemaks kui turu soov teenida raha? Ja kuidas võis tühipaljas idee, et mehed peavad kandma raskeid asju, takistada meil näha selle toote potentsiaali?

Kokkuvõttes hakkas kohver veerema, kui me muutsime oma arusaama soorollidest: et mehed peavad kandma ja et naiste liikuvust tuleb piirata.

Järgmisena jõuab raamat edasi autode juurde. Maailma esimese pikamaa-autosõidu sõidu tegi naine (Bertha Benz). Samas leidis maailm, et naised sobivad autosõiduks halvemini kui mehed. Naist ei tohtinud uisapäisa autorooli lasta, kuna naine oli õrn asi. Korsetti nöörituna, kinnastatuna, suure kübara ja kilode kaupa alusseelikutega.

Kuigi elektriauto leiutas mees, seoti see naiseliku poolega, samal ajal kui bensiiniauto seostati mehelikkusega. Sestap lükati elektriautod kõrvale – see polevat muud kui elektriline lapsevanker. Liiga mugav, liiga puhas.  Eelistati bensiiniautosid – vända kasutamine, õlised riided. Naised ei suutnud vändata, naised nõudsid, et juhtimine oleks mugav.

Elektriline starter tuli bensiiniautodesse alles 1920. aastatel. Naiselikuks peeti, et sa ei tahtnud oma riietele õli ega väntamisega oma lõualuud murda.

Kui ajalugu märgib midagi naiselikuks, olgu selleks ratastega kohver või elektriautod, siis ühiskond näeb seda eset kehvema või vähem uuenduslikuna ning sellesse ei suunata investeeringuid. Seda ei võeta tõsiselt. Ja sageli surevad hämmastavad ideed.

Miks pidada selliseid mugavusi naiselikeks? Miks võisid ainult naised nõuda mugavust, lihtsust, ilu ja turvalisust? Miks ei peaks meessoost tarbija tahtma mugavamat autot? Miks hoiti nii kaua hammastega kinni seisukohast, et „tõeline“ mees väntab oma auto käima?

20. sajandi alguses Cadillac Motorsit juhtinud Henry Leland tellis Cadillacile elektrilise starteri pärast seda, kui tema sõber Byron Carter oli autot käima vändates lõualuu murdnud ja selle tagajärjel gangreeni surnud. Et vältida edaspidi meeste surmasid, nägi ta omajagu vaeva ja 3 aasta pärast oli bensiiniautole sobiv elektriline starter olemas. Paljud järgnesid Cadillacile, kuid osad jäid kõhklema, nähes elektrilises starteris järeleandmist naistele. Leiti, et see on küll elegantne seadeldis aga mitte eriti vajalik. Tolleaegne New York Times kirjeldas seda kui „pigem lihtsuse ja mugavuse vidinat naistele“.

Aastate möödudes muutus bensiiniauto üha elektrilisemaks ehk see „feminiseerus“. Tegelikult ei olnud väntamisega käima minevatest bensiiniautodest kasu kellelegi, kes pidi kuhugi jõudma õigel kellaajal.

Isegi praegu kirjeldavad ajaloolased  ja ajakirjanikud elektrilist starterit tihti naistele mõeldud uuendusena.

Marçal kirjutab, et tänapäeva majandusteadlased seletavad meeste ja naiste vahelist palgalõhet sellega, et naised valivat ise madalapalgalise sektori. Naised tahtvat saada medõeks, mitte konsultandiks, ämmaemandaks, mitte ravimitööstuse lobistiks. Kogu meie definitsioon nende erinevate ametite kohta on seotud arusaamisega soorollidest. Kui me oleksime sugudesse suhtunud teistmoodi, oleks ämmaemanda roll võinud areneda palju enam ja ta oleks võinud teostada ka näiteks keisrilõikeid ja saada rohkem palka.

Jutt käib siin sellest, et naistel oli meditsiinis keelatud kasutada metallinstrumente.

19 sajandil olid enamik arstid mehed aga enamik ämmaemandaid naised. Ja kuna kuidagi oli vaja õigustada arstide palju kõrgemaid palku, siis oli vaja ämmaemanda töö kuidagi arsti omast eristada.  Enamikus Euroopa riikides keelati ämmaemandatel kasutada metallinstrumente. Kui laps tuli ilmale tangide abiga, viis selle läbi arst või meessoost ämmaemand. Rootsi oli erandiks, siin anti 1829 aastal õigus metallinstrumentide kasutamiseks, kuid ainult juhul, kui arsti polnud käepärast. Vastsündinute suremus Rootsis oli sel ajal väiksem kui USAs või Inglismaal.

Kas on üldse enesestmõistetav, et tööriistadega tehtava töö  eest tuleb maksta rohkem palka?

Põhimõtteliselt ei ole ülesanne keerulisem seetõttu, et seda tehakse tööriistadega. Kui ämmaemand paneb käe sünnituskanalisse ja aitab beebil ilmale tulla, siis ei ole see tühine töö. Seda peab aastaid harjutama. Meie majandusalane eeldus aga on, et kätega teostatud tööd vastanduvad tööriistadega tehtule ja on kuidagi vähem kompetentsi nõudvad. „Naiselik“ võrdsustatakse  madalapalgalisega  selle tulemusena, et me keeldume pidamast naiste töid tehnilisteks.

Midagi taolist näeme ka kunstimaailmas. Kui mees teeb õlivärvidega lõuendile abstraktse töö, nimetatakse seda Kunstiks. Kui naine teeb identse töö tekstiilidega, nimetatakse seda käsitööks.  Kusjuures põhjus, miks naine sageli töötas tekstiilidega oli see, et tal soovitati maali mitte õppida. Naisi jäeti süstemaatiliselt  hariduse omandamisest kõrvale, pigem sunniti neid lootma  „traditsioonilistele teadmistele“. Ehk juustutegu õppisid emalt, mitte ülikoolis, kangast kuduma tädilt, mitte kunstikoolis.

Seda tüüpi teadmisi, mida antakse emalt tütrele, peetakse sageli „loomulikeks“ ja need vastanduvad „tehnilistele“. Ja kui mingi toode või protsess on „loomulik“, kui sa oled selle saanud esiemadelt, siis vaevalt saad sa patenti võtta. Ja see ei ole väärtustatud.